M e e k s le m e m a a ilm a ra ju s . Ik k a ra s k e m a k s lä h eb len d . Ü k s m õ t e va id p e k s le b a ju s : kes pä ä sta b ses m a ru s en d ?
M e v e e re m e n a gu k iv id , la h tik a n g u te t k o d u m ä e s t. E n d a õ ig u s t k u i a r m u iv i kas o o ta m e v õ õ r a s t k ä est?
Ja p u d e n e b , p u d e n e b aeva k illu k ü lje s t ü k s v ä ik e k ild . K a s n ä e m e v e e l v a lg e t laeva, m ille sad a m a ks k o d u s ild ?
Ja s iis k i! M e süda o n ra uast. K e s m ees, k ü ll see seda teab. M e tõ u s e m e a ja h a u a st, m a a ilm seda n ä g e m a p e a b !
„Ja s iis k i“
—
H e n r ik V is n a p u u
k o g u s t „ M a r e B a lt ic u m “ 1948
EESTI KORPORATSIOONIDE LIIT MCMXV -
MCMLXV
TORONTO 1966
Toimetaja: Karl Arro (Fraternitas Estica) Kunstiline koordineerija: Vello Hubel (Fraternitas Tartuensis) Toimetuse kolleegium: Uno Tamm (Vironia), Otmar Pello (Fraternitas Estica), Hans Meret (Sakala), August Kala (Ugala), Heino Mähe (Rotalia), Johannes Koort (Fraternitas Liviensis), Elmar Ilves (Revelia), Vello Hubel (Fraternitas Tartuensis), Johannes Kadai (Tehnola), Oskar Jõulu (Wäinla), Kaspar Rebane (Leola), Leo Puurits (Fraternitas Ucuensis). Käesolev teos ilmub Eesti Korporatsioonide Liidu 50. aastapäeva tähistamiseks Kirjastanud Eesti Korporatsioonide Liit
Printed in Canada ergon-type ja OMA Press Ltd. 1966
Vironio
Fraternitas Estica
Sakala
1900
1907
1909
Ugala
Rotalia
Fraternitas Liviensis
1913
1913
1918
Revelia
Fraternitas Tartuensis
Tehnola
1920
1929
1921
W채inla
Leola
Fraternitas Ucuensis
1924
1920
1948
EKL-i SÜND JA TÖÖROHKED AASTAD Harald Raudsepp
Tartu ülikool on olnud m itme kultuuri ristlem ispunktis ja seisnud lähedal Lääne-Euroopale tema ülikoolide ja üliõpilaskondade kuulsusrikka mineviku ja ole vikuga, kirju tati koguteoses „Tartu Ü likool" (Tartu, 1929). Tartu üliõpilaskonna ajalugu on sama pikk kui ülikooligi oma. Ent enam-vähem sai eesti üliõpilaskonna kujunemine Tartus esimese kindlama kehastuse 1914. aastal, kui moodustati Tartus üliõpilasorganisatsioonide vaheline organ ,,Üliõpilaste Lehe“ väljaandmiseks. Selles olid kaastegevad eesti üliõpilasorganisatsioonid ka väljastpool Eestit, nim elt Riiast, Peterburist ja Moskvast, kus neid tol ajal tegutses. Tolleaegseid üliõpilas organisatsioone liigitab F. Puksov (F. Puksoo) Tartu Üliõpilaskonna Ajaloos (Tartu, 1932, lk. 207) kahte gruppi — seltsid ja korporatsioonid, märkides nende kohta järgm ist: ,,Viimased koondasid endasse rohkem konservatiivsete vaadetega ele mente. Seltsid omakorda jagunesid kaheks — alalhoidlikum aiks ja radikaalseiks. Esimesed olid oma ideestikult korporatsioonidele palju lähemal kui seltside teisele rühmale. See asjaolu ei takistanud neid, ü ld p o liitilis te vaadete poolest erinevaid seltside rühmi, üliõpilaskondlikes asjus teotsem ast ühiselt korporatsioonide arva muste vastu. Kahe vene revolutsiooni vahelisel perioodil oli toimunud Tartus, Riias ja Peterburis eesti üliõpilaste diferentseerum ine, m ille tähtsaimaks momendiks oli eesti üliõpilaste arvu tunduv tõus, mis algas e riti käesoleva sajandi algusega. V ä lise lt kajastus see üliõpilasorganisatsioonide arvulises kasvus ja kirevuses, m ille aluseks oli ka lähtumine eri maailmavaateist, kusjuures ideaale le iti kas lääne kultuuris või revolutsioonilise kalduvusega Venemaa õppivas noorsoos." Kuigi ,,Ü liõpilaste Leht“ , m ille esimene number ilmus jaanuaris 1914, oli eesti üliõpilasorganisatsioonide ühisel väljaandel ilm uv häälekandja, ja kuigi selle toim etusse kuulus ka korporatsioonide esindaja, alustas ajakiri teise numbriga korporatsioonide ründamist, jatkates seda ka sama aastakäigu järgm istes numb rites. Korporatsioonide ringkonnis oldi sellele õigustatult pahased, e riti seepärast, et see takistas suurel määral ka eesti üliõpilasorganisatsioonide koondamist ja üldise keskuse loomise katseid, mis juba tol ajal oli olulise tähtsusega, ja teiseks — seepärast, et need olid täiesti alusetud ning ebaõiged. Juba ..Üliõpilaste Lehe“ Asemike Kogu moodustamisel tu li ühemeelseil rühm itusil liituda ja lähemasse koostöösse astuda. Vajadust selleks koostööks nõudsid ka korporatsioonidele toimunud rünnakud ,,Üliõpilaste Lehes" ja ,,Posti mehes", kõnelemata tarvidusest omavahelise läbikäim ise reguleerim iseks. See tõstiski üles mõtted omavahelise liidu loomiseks m ingil organiseeritud kujul. Korporatsioonide koondamise ja lähema koostöö algatas korp! Vironia, kes 16. veebruaril 1915 väljasaadetud ringkirjas kutsus eesti korporatsioone küsim ust kaaluma. Ettepanekuga olid kõik põh im õ tte lise lt nõus ja ülestõusmispühade ajal
1915 toim us Tartus korp! Sakala korteris esimene korporatsioonide asemike koos olek. Kohal olid esindajad kõikidest sel ajal tegutsevatest korporatsioonidest — Vironiast, Fraternitas Esticast, Sakalast, Ugalast ja Rotaliast. Sellel koosolekul töötati välja Eesti Korporatsioonide Liidulepingu projekt ja anti see arutamiseks ning kinnitam iseks korporatsioonidele. Pärast nõusoleku saamist peeti esimene korporatsioonide esindajate koos olek liidulepingu alusel 31. augustil ja 1. septem bril 1915. Sellel kinnitati lõp liku lt lepingu alused, m ille st võiks m ä r k id a :..........praegustel oludel üleüldiste sihtide kättesaamiseks vaim lise kasvatuse tugevamat d istsip lin ee rim ist, vastastikku ühis tunde, omavahelise läbikäim ise ja tundmaõppimise intensiveerim ist, abinõudena seks ühiste kõneõhtute ja võõraskäikude toim epanem ist soovitades. Iseäranis tuleks silmas pidada: 1. Sisemise elu revisjonid. 2. ühistunde kasvatamist üksikute korporatsioonide vahel. 3. Eesti ajaloo, kirjanduse ja keele põhjalikuma tundma õppimise edendamist. “ (Tartu Üliõpilaskonna Ajalugu, lk. 205). Samal koosolekul võeti ka seisukohad ,,Üliõpilaste Lehe“ ja Bergmanni Abiraha suhtes. Ajakirja osas otsustati selle väljaandja — Asemike Kogu — ees esineda protestiga korporat sioone ründavate a rtiklite pärast. Et a m etlikult võimude poolt kinnitamata liid u lepingu alusel ühinenud grupina seda teha ei saadud, tehti korp! Vironiale kui vanemale korporatsioonile ülesandeks esineda protokoll-diktaadiga, millega teised korporatsioonid ühinesid. See oli esimeseks liidulepingu alusel ühinenud korpo ratsioonide väljaastum iseks. EKL-ile on tehtud etteheiteid, et tema asutamise sihiks on olnud vastutööta mine eesti üliõpilaskonna tolleaegsele organiseerim isele, mis on täiesti ebaõige. Samuti on koguteoses ,.Tartu Ülikool 1919— 1929“ ebaõigelt märgitud, et 1915 Tartus ,,tekkinud“ Eesti Korporatsioonide L iit on ,,oma tegevuses piirdunud oma vaheliste ülesannete ja jooksvate tarvete lahendamisega11. Liidu ülesanded olid liidulepingu sõlm im isest peale palju laiemad ja avaramad. Eesti korporatsioonide koostööd nõudis nende endakaitsevajadus väljast poolt tulevate rünnakute vastu, m illised olid e riti kantud vasakpoolsete maailma vaadetega üliõpilasringkondadest, mis leidsid toetust eesti avalikkuses samuti vasakpoolsete poolt. Et oma rahvuslikel ja ideelistel alustel loodud organisatsioone ja nende seisukohti kaitsta, oli lähem koostöö korporatsioonide vahel väga vajalik ja seda soodustas igati ühine organiseerumisvorm. Esimene Maailmasõda ei soodustanud liidulepinguga määratud ülesannete tä itm is t ega korporatsioonide sisem ist tööd. Kahtlustades korporatsioone liigses rahvuslikkuses, mis polnud vastuvõetav Vene tsaarivõim ule, keelati otsitud ette käände all korporatsioonidel Esimese Maailmasõja ühel perioodil isegi välism ärkide kandmine. See keeld tü hista ti 26. m ärtsil 1917 Vene A jutise Valitsuse sisem inis teerium i poolt. Noil aegadel oli korporatsioonide vahelisel liidulepingul suur tähtsus, kuna selle kaudu loodud lähemad kontaktid korporatsioonide vahel võimaldasid oma vahelisi läbikäim isi ja Eesti huvides ühiste sammude astum ist paljudes põlevais probleemides. Meenutada võiks neist: üliõpilasorganisatsioonide rahvuslikku mee leavaldust Tartus 26. m ärtsil 1917; esim est üliõpilaste kongressi Tartus 25.— 27. m ärtsini 1917; aktsioone 1917. a. lõpposas võim ule pääsenud enamlastest vägivallatsejate vastu 13. nov. 1917, kui enamlased olid otsustanud erakorraliselt kok kukutsutud Eesti Maapäeva laiali ajada; eesti üliõpilaste kogu poolt vastuvõetud otsust nõudega Maapäeva viivitam atuks kokkuastumiseks ja maa saatuse ju h ti miseks, kuni Asutava Kogu kokkuastumiseni, kes otsustaks kõik küsimused, mis
E esti K o rp o ra ts io o n id e L iid u esinduskogu 20. aastapäeval 1935. a. Tartus. Vasakult k o rp o ra ts io o n id e V iron ia , F ra  ternitas Estica, Sakala, Ugala, R ota lia , F ra tern ita s Liviensise ja R evelia eestseisused.
vastavad demokraatliku Eesti Vabariigi m õistele; aktsioone Tartu ülikooli evakuee rim ise vastu Venemaale; aktsioone 1918. a. Saksa okupatsioonivõimude poolt teostatud Tartu ülikooli saksastamise vastu ja ülikooli boikoteerim iseks; aktsioone üliõpilaste Vabadussõtta suunamiseks vabatahtlikena, kusjuures kohustuseks tehti rindesõduriks astumine jpm. Eesti huvides oli neil otsustel soovitud suunas suur kaal ja nende saamiseks tegid korporatsioonide liikm ed kü lla lt palju, tänu liidu lepingu kaudu loodud omavahelistele sidemetele. Neist on vähe kirjutatud, m is pärast palju sellest on jäänud laiale avalikkusele teadmatuks. Korporatsioonid ei ole kunagi pooldanud enesekiitust, vaid ümberpöördult, nõudnud tagasihoidlikkust avalikkuses, seisukohaga, et töö ise peab kõnelema korporatsioonide eest: liikm es kond oma tegevusega näitab, m illeks ta on kasvatatud, m illeks on liikm eks astu tud ning m illeks ollakse võim elised. Juba Esimene Maailmasõda oli palju korporatsioonide liikm eid viinud sõja tandrile ja Vabadussõda viis Eesti kaitsele kõik võim elised mehed. A lles 1919. a. lõpposas, kui Eesti Vabariigi Tartu Ülikool oli tegevust alustanud, saabus mehi sõjaväeteenistuse kõrvalt ka ülikooli, ent arvukamalt saadi õppim isele asuda alles pärast vaherahu ja rahu sõlm im ist N. Liiduga 1920. a. Sõjaolude tõ ttu oli mõnevõrra soikunud ka üliõpilasorganisatsioonide tegevus. Eesti Korporatsioonide Liidu lepinguga seotud korporatsioonidest alustasid koheselt tegevust Tartus asunud korporatsioonid. 5. dets. 1919 registreerusid ülikooli juures Sakala ja Ugala, 19. mail 1920 Fraternitas Estica ja 13. nov. 1920 Vironia, kes asus Riiast Tartusse. Registreerim ine märkis vaid vo rm ilis t tegevuse algust, te g e liku lt olid korporat sioonid tegutsenud juba enne seda ja pea kogu aeg, kuigi tagasihoidlikult. 1915. a. loodud liiduleping loeti edasikehtivaks, kuid uues olukorras peeti seda väheseks ja algasid eeltööd Eesti Korporatsioonide Liidu ellukutsum iseks. Liidulepingu alusel töötavat keskust esialgu seepärast ei registreeritud, kuigi see töötas ja kuigi vajadus selle järele järjest tõhusam alt esile kerkis. Peab märkima, et Vene tsaariaja pärandusena oli vabasse Eestisse üle kandunud ka mõnede üliõpilasringkondade vastuolud korporatsioonidega ja neid jatkati üsna südilt, kusjuures neile sekun deeris ,,Postimees" ja mõnikord ka teised ilmuma hakanud eesti ajalehed, kuid teised siiski m itte nii teravalt. Jällegi olid neis korporatsioonide-vastaseis aktsioo nides agaramad vasakpoolsete ringkonnad nii üliõpilaskonnas kui ka väljaspool. Korporatsioonid ei reageerinud neile alusetuile ja põhjendamata rünnakuile, asudes endiselt seisukohal, et tuleb jatkata tööd uues olukorras ja uute kohustustega, mis peatselt ise näitavad korporatsioonide tegevuse aluseid, suundi, püüdlusi ja saavutusi. Eesti iseseisvumine oli kaasa toonud hoopis uusi ja väga vastutusrohkeid ülesandeid kõigepealt Tartu ülikoolile, siis üliõpilaskonnale ja üliõpilasorganisat sioonidele. Kõigil lasusid sõjast tingitud majanduslikud ja muud raskused, sundides mõtlema endaabile. Selle taustal kerkis jä rje st nõudvamalt üles üliõpilaskonna keskorgani loomise vajadus. Sidemete ja inform atsiooni puudumisel läänega tu li selleski alustada omal käel. 17. mail 1920 peeti selles küsimuses Tartu ülikooli aulas üliõpilaste üldkoosolek, m illel otsustati Tartu Üliõpilaskonna asutamine ja va liti ..Üliõpilaskonna A jutine Keskesitus" 15-liikmelises koosseisus. Selle tõ s is e lt vajalikuks osutunud organi moodustamine oli eelsammuks ka EKL-i tegevuse jatkamiseks. Enne üliõpilaste üldkoosolekut toim us EKL-i korporatsioonide — neid oli siis Tartus vaid kolm: Fraternitas Estica, Sakala ja Ugala — vahelisi nõupida m isi, kuidas uues olukorras tegutseda ja m illiste le seisukohtadele asuda uue üliõpilaskonna keskorgani suhtes. Neil nõupidamisil arutati ka vajadust EKL-i ametlikuks registreerim iseks ülikooli juures sellekohase põhikorra alusel, mis oli juba välja töötatud enam-vähem sellisel kujul, et võidi see kinnitam iseks esitada.
Uue keskesituse osas asuti seisukohale, et sinna tuleb saata esindajad ja seal tuleb korporatsioonide seisukohti vastam isi toetada, kusjuures need peavad olema rajatud rangelt üldsuse huvidele ja enne korporatsioonides läbi kaalutud. Kolme EKL-i korporatsiooni seisukohtadega liitus ka Fraternitas Liviensis, m illine siis tegutses rohuteadlaste korporatsioonina. Esimene üliõpilaskonna Keskesitus moodustati peam iselt organiseeritud üliõpilaskonnast, mis oli ja on olnud kogu Eesti vabaduse aja üliõpilaskonna ü ri tuste, algatuste ja elu peakandjaks. Kokkuleppel te iste rühmitustega moodustas ajutise Keskesituse: 5 seltside esindajat (2 EÜS-ist, 1 ENÜS-ist, 1 Põhjalast ja 1 Ühendusest), 4 korporatsioonide esindajat (Fraternitas Esticast, Sakalast, Ugalast ja Fraternitas Liviensisest, igast 1), 3 organiseerimata üliõpilaste esindajat ja 3 esindajat vähemusrahvusist (2 saksa, 1 ju u d i). Selle juhatuse abiesimeheks va liti korporatsioonide kandidaadina D. Treude (Fraternitas Estica). See ajutine Keskesindus lõi rea üliõpilaskonna organeid ja töötas välja ka uue üliõpilaskonna esin duse valimisseaduse, mis ajutise Keskesituse poolt 24. nov. 1920 vastu võeti. Sellega määrati kindlaks 30-liikm elise Tartu Üliõpilaskonna Edustuse demokraatlik valim isviis kõigi üliõpilaste poolt üldise, otsese, salajase, ühetaolise ja proportsio naalse va lim isviisi alusel, mis määras veel, et valitud liige ei ole seotud ühegi mandaadiga. Peatume nende küsimuste juures seepärast, et need olid põhjuseks EKL-i tegevuse jätkum isele ja liidulepingulisest organisatsioonist tõelise liidu kujune m isele — registreerituna Tartu ülikooli juures samaselt te iste intiim organisatsioo nidega. Korporatsioonid, liikmeskonna arvult kü lla lt tähtis osa üliõpilaskonnast, olid huvitatud oma seisukohtade esiletoom isest ja läbiviim isest. Et Edustuse vali m istele mindi rühmade viisi, oma nimekirjadega, kutsuti kokku EKL-i raames kor poratsioonide esindajate koosolek, küs koostati kandidaatide nim ekiri, millega tu li kaasa ka korporatsioon Fraternitas Liviensis. Samuti oli kaasas Vironia, kes am e tliku lt juba Tartus tegutses. Ka äsjaasutatud Revelia teatas oma toetusest EKL-ile. 10. ja 11. dets. 1920 toim usid esim est korda Tartu Üliõpilaskonna Edustuse valim ised uue valimisseaduse alusel. Ü liõpilaste arv ülikoolis oli siis 1507, neist käis valimas 857 (5 7 % ). Korporatsioonide nim ekirja poolt anti 245 häält ja nad said Edustuses 9 kohta. Järgmiseks suuremaks rühmituseks kujunes seltside oma, mis sai 222 häält. See andis neile 8 kohta. Kolmandaks rühmaks kujunesid orga niseerimatud 139 hääle ja 3 Edustuse liikmega. Seltsidele lisandus veel iseseis vana esinenud EÜS Põhjala, kellele anti 39 häält, mis andis neile 1 koha. Esimese juhatuse esimeheks v a liti korporatsioonide rühmast K. Peterson ja laekuriks O. Zernask, mõlemad Fraternitas Esticast. See Edustus, olles valitud määramatuks ajaks, töötas kaks aastat, võ ttis lõ p liku lt vastu üliõpilaskonna põhiseaduse, kinni tas lõ p liku lt valimisseaduse, pani lõplikud alused üliõpilaskonna majandusettevõ tte ile jne. Korporatsioonid pidasid EKL-i kaudu tihedat sidet Edustusega, esinedes alati ühiste seisukohtadega, mis olid läbi vaieldud, kaalutud ja vastu võetud EKL-i raames toimunud koosolekuil, kusjuures korporatsioonide Edustuse rühma koos olekul arutati neid veel koos väljaspool EKL-i tegutsevate korporatsioonidega. N iihästi Edustuse töö kui ka palju te isi tegureid igapäevases elus näitasid ja tõendasid järjest selgem ini, et EKL-i tegevus korrapäraselt ülikooli juures tegut seva organisatsioonina on möödapääsematult vajalik. Väliste üldülesannete kõrval osutus ta rvilikuks ka korporatsioonide endi siseelu ja omavahelise läbikäimise korraldamine, uuenduste ühine läbiviim ine ja palju muud, mida tingis tegelik elu. Et EKL oli liidulepingu järglasena olemas ja oluline vajadus tema järele tõestatud, osutus selle tegelik ellukutsum ine liiduna kõikide liidulepinglaste ühiseks sooviks
ja 7. a p rillil 1922 reg istre eriti Eesti Korporatsioonide Liidu põhikiri ülikooli v a lit suse juures. Alla kirjutasid registreerim isavaldusele ja põhikirjale korporatsioonid Vironia, Fraternitas Estica, Sakala ja Ugala. Väljaspool EKL-i tegutsesid siis veel korporatsioonid Revelia ja rohuteadlaste korporatsioon Fraternitas Liviensis. Nen dega kokku tõusis korporatsioonide liikm ete koguarv Tartu ülikoolis 1922. a. 437-le, koos vilistlastega aga juba 730-le. See arv sisaldab ka naiskorporatsioon Filiae Patriae liikmeskonna. Eesti Korporatsioonide L iit asus algusest peale seisukohale, et liitu saavad kuuluda korporatsioonid, kes oma tegevusega on tõestanud elujõudu ja kes näida nud tahet töötada vastavalt korporatsioonides omaks võetud põhim õtteile. Kuna iga korporatsioon allub liitu kuulumisega ühiselt maksmapandud korrale, siis annab ta sellega ära osa oma sõltum atusest. Kuigi liit ei sega vähemalgi määral liikmeskorporatsioonide siseellu, korraldatakse tegevus liidu raames se llise lt, et ei esine põhim õttelisi erinevusi. Seepärast on kõikide liitu kuuluvate korporatsioonide põhikirjad ja kodukorrad ühtlustatud üldpõhim õtete osas, kuid nii, et see ei sega ega too kaasa põhilisi muudatusi siseelus. EKL-i ametliku registreerim ise järel algas koos asutamisajast pärinenud liidulepingu uuendamise ja ajakohastamisega koheselt üksikasjalik ajale vastava kodukorra väljatöötamine. Korporatiivne m õtlem isviis eesti korporatsioonides on algusest peale olnud kaugel halvakspanevast või intolerantsest suhtum isest te is itim õtlejaisse või teisititeo tseja isse , kuid oma liik m e ilt nõutakse käitum isel korpo ratsiooni kasvatusideaalide omaksvõtm ist. Need põhimõtted leidsid allakriipsuta tu lt väljendam ist ka EKL-i kodukorras. Juba 1923. a. loodi liidu juurde Liidu Kohus, ülesandega läbi vaadata kõik liitu kuuluvate korporatsioonide liikm ete vahelised aukohtute protokollid (väljaarvatud korporatsioonide endi siseasjad) ja võtta nende alusel seisukohad üksikute liikm ete suhtes, neid eksim ustele vastavalt karistades. Samuti arutas Liidu kohus otseselt temale esitatud kaebusi, võttes nende alusel vastu otsuseid, mis olid kohustuslikud liikm etele. Juba lühikese ajaga andis see väga häid tagajärgi, distsiplineerides e riti järjest tihedamaks muutunud korporat sioonide omavahelist läbikäim ist. Samal 1923. aastal kutsuti ellu ka Eesti Korporatsioonide Liidu meeskoor, m illine aga peatselt tegevuse lõpetas põhjusel, et lauluhuvilisist terve rida oli liitunud Akadeemilise Meeskooriga ning segakooriga. EKL-i meeskoori mõte tõsteti uuesti üles aastaid hiljem , 1938. a., m il maestro August Nieländeri (korp! Revelia) juhatusel hakkas tegutsema oma meeskoor, ülesandega sisustada Eesti Korporat sioonide Liidu, kuid e riti Vilistlaskogude Liidu õhtuid ja kokkutulekuid. Koor esi neski paaril korral. Pealetulnud Vene okupatsioon lõpetas ka selle tegevuse. 1924. a. alustas tegevust Tartus korporatsioon Rotalia registreerudes 23. mail. Et korp! Rotalia oli olnud E. K. Liidulepingu üheks asutajaks liikm eks, võeti ta samal aastal ka EKL-i liikm eks kandideerimisajata. Asutam isajast peale, e riti aga tegutsem isajast vabas Eestis, on EKL järk järgu liselt ikka enam ja enam haaranud rohkem tegevusalasid. Kõikide korporat sioonide ideaaliks on kasvatada oma liikm eid ausateks, korralikeks, rahvuslikult ja riik lik u lt (ka liikm e asukohamaa osas) m õtlevaiks kodanikeks, kes valm is on oma veendumusi tarbekorral kõhklem atult avaldama ja kaitsma. M aailm avaateliselt ei mõjuta korporatsioonid oma liikmeskonda, ja nad ei luba p o liitik a t ühelgi kujul tuua ei EKL-i ega korporatsioonidesse. Maksab vääram atult ainult üks põhiline nõue — korporatsiooni liige saab olla vaid demokraatliku maailmavaatega isik. Kõrvalekaldumatult maksab ja on kindlalt läbi viidud liikm ete vanuse printsiip,
arvestades selles liikm eksastum ise aega. Tunnistades välism ärgi tähtsust korpo'a:sioonide kasvatussüsteemis, mis selle kandja asetab ka seltskonna kontrolli a a oli EKL üliõpilaste üldm iitsi kasutusele võtm ise vastu. Vennastuspõhimõte, mis maksab korporatsioonides, maksab ka EKL-is. Sel lest tingituna kasutavad ka EKL-i liikm ed omavahelises läbikäim ises kõnetamisel .sina" vorm i. Nagu märgitud, hakkasid korporatsioonid õige peatselt ikka enam ja enam :sa võtma avalikust elust. Esimesi suuremaid ühisaktsioone väljaspool akadeemi list elu oli Kaitseliidu Tartu Maleva asutamisele kaasalöömine, mis toim us II d iviisi tollekordse ülema kindral-major Ernst Põdderi algatusel 24. oktoobril 1924. a. •:okkukutsutud koosolekul, m ille st osa võtsid ka EKL-i esindajad. 25. oktoobril oidas EKL küsimusega seoses oma koosoleku, m illel v iib isid ka korporatsioonide Fraternitas Liviensise ja Revelia esindajad. Üksmeelselt otsustati seal liitum ine Kaitseliiduga, kusjuures asuti seisukohale, et iga korporatsiooni liige peab kuuluma K aitseliitu, kui teda ei takista tervislikud põhjused. Viim astel juhtudel peeti soovi tavaks kaasalöömine riv itu il kohtadel, kui see Kaitseliidu huvides vajalik. Kaitseiidu organiseerim ine jätkus korporatsioonides ootamata selle põhikirja kinnitam ist vastavais E. V. sõjam inisteerium i organeis. Ja kui 1. detsem bril 1924. a. N. L iit organiseeris Tallinnas riigipöörde katse, astusid EKL-i korporatsioonid koos Fra ternitas Liviensise ja Reveliaga sama päeva õhtul juba relvastatuina rahva julge oleku kaitseks Tartus vahiteenistusse, võttes oma kätte ka raudtee julgestuse Tartust Jänese sillani. Tartu ülikooli aastapäeva puhul 1. detsem bril toim uv tra d it siooniline üliõpilaskonna ball peeti siiski, kuid vähese osavõtuga. Puudusid kõik meeskorporatsioonide liikm ed ja ka enamus üliõpilasseltsidest. Vahiteenistus jätkus kuni oht oli möödunud ja kuni Tartus oli saadud organiseerida linna elanik konda K aitseliitu. Korporatsioonid jäid Kaitseliidu liikm eiks kuni Vene okupatsioo nini, moodustades Tartu Malevas IV Malevkonna nelja-kompaniilises koosseisus, m illine oli liikm ete arvult üks suuremaid Tartu Malevas. Kaitseliidu töös andis korporatsioonide malevkond oma täisväärtusliku panuse, kuigi suveti, mil liikm es konnast märkimisväärne osa oli Tartust lahkunud, täideti kohustusi vähendatud ulatuses. Agaralt lõi EKL kaasa ka üliõpilaskonna Edustuse töös, andes pidevalt selle juhatuse liikm eid — esimehi, abiesimehi, toimkondade juhatajaid jne. Viimase aastakümne osas enne Vene okupatsiooni oli üliõpilaskonna esimees pidevalt korporatsioonide liikm eskonnast. Üliõpilaskond moodustas Tartu ülikooli autonoomse osa, mis oli määratud E. V. Tartu Ülikooli Seaduses 18. juunist 1925 paragrahvides 84— 90. Neis olid loet letud Edustuse ülesanded, valim isviis ja kohustused. Samuti kindlustas seadus ü li õpilaskonna sissetuleku, mis oli vajalik tegutsem iseks. Selleks oli kuni 5% ülikoo lile õppemaksudest laekunud sissetulekutest eelarve alusel, m ille üliõpilaskonna Edustus esitas ülikooli valitsuse kaudu kinnitam iseks ülikooli nõukogule. Ü likooli valitsusel oli õigus kontrollida Edustuse rahalist ja varalist tegevust, ülikooli v a lit susel oli ka te isi õigusi vahekordades üliõpilaskonnaga. Muuta ei saadud vaid ü li õpilaskonna põhikirja Edustuse seisukohti ära kuulamata. Seega oli üliõpilaskonna autonoomia ülikooli ees tuntavalt piiratud. Kuid tegutsem ist see ei seganud. Ü li õpilaskonnal ei olnud vastuolusid ülikooli valitsusega. Koostöö arenes sujuvalt ja Edustuse töö leidis ülikooli valitsuses alati hindamist. Üliõpilaskonna Edustuse moodustamisel hakkas Eesti Korporatsioonide L iit algusest peale etendama üsna o lu lis t osa. Valim istel esineti alati ühise nim ekirjaga, aktiviseerides ka liikmeskonda toetama üliõpilaskonna ü ritusi, neile omapoolselt
igati kaasa aidates. EKL kutsus oma ühise nimekirjaga kaasa ka korporatsioonid, kes ei kuulunud tema liikmeskonda, kaasaarvatud naiskorporatsioonid, kusjuures tegevusalused ja juhtnöörid töötati välja ühiselt ettepanekute alusel, mis esitati EKL-i poolt, neid vajaduse korral täiendades. Seda tu li teha väga harva, kuna EKL oma ettepanekuis esitas probleemid se lliselt, et need olid vastuvõetavad kõikidele p õhim õttelistes osades. Ulatuslikem ate ülesannete juurde üliõpilaskonna Edustuses asuti EKL-is 1925. a. Selle aasta sügisel töötati EKL-i poolt välja Eesti Korporatsioonide Rühma tegevuse sihtjooned, mis saadeti kõigepealt seisukohtade avaldamiseks liikm eskorporatsioonidele. Neis m ärgiti olulisem atena: ,,Rahvustunde ja rahvusliku ning riikliku teadmise süvendamist üliõpilaskonnas, kaasabi eesti omakultuuri loomisel ja rahva sotsiaalse olukorra parandamisel ning tervendam isel.“ Otseses üliõpilas konna Edustuse töös nõuti solidaarset töötahet ja erapooletust, mis oli eelduseks üliõpilaskonna üldküsim usis tagajärjeka lahenduse saamiseks. Selle juures püsis nõue, et Edustus ei tohi segada end temas esindatud organisatsioonide siseasjusse ja peab töötama eestkätt üliõpilaskonna üldhuvides, tegeldes ka üliõpilaskonna sotsiaalse olukorra parandamisega. Erinõudena võeti sisse ..Ü liõpilaslehe" muut mine erapooletuks üliõpilaskonna häälekandjaks. Need põhim õtted kiideti heaks EKL-i liikm eskorporatsioonide poolt ja seejärel ka korporatsioonide rühmaga liitu nud mees- ja naiskorporatsioonide poolt väljaspool EKL-i. Nende põhim õtete alusel töötati kuni 1931. aastani, mil tegelik olukord nõudis Eesti Korporatsioonide Rühmale kindlakujulisem a organisatsioonilise aluse moodustamist kodukorra väljatöötam ise näol, mis võimaldas juba siduvate otsuste tegem ist rühma liikm ete suhtes Edustuses. Kodukorra väljatöötam ine toim us jälle EKL-is, m illega teised rühma kuulunud korporatsioonid ühinesid, väljaarvatud nais korporatsioonidest Filiae Patriae ja A m icitia, kes mõnedes enam te h n ilis t laadi küsim usis asusid eriseisukohale. Nad asutasid Eesti Naiskorporatsioonide Rühma ja läksid va lim istele kahekesi. Teised kaks naiskorporatsiooni, India ja Lembela, jäid edasi endisesse rühma. Mõlemate rühmade vahel valitses aga Edustuses hea koostöö, kuigi selleks vo rm ilis t kokkulepet ei sõlm itud. Vabadussõjale järgnevatel aastatel tu li korporatsioonidel e riti tugevat rõhku asetada sisetegevusele, et sõjatorm idest läbi käinud ja kü lla lt hoolimatuks muutu nud liikmeskonda tagasi juhtida ühiskondliku ja seltskondliku d is ts ip liin i rööbastesse. Selles tegevuses jäid esim esil E. V. iseseisvuse aastail välised eluavaldused ta htm atult tagaplaanile, mis avaldus mõnevõrra ka E. Üliõpilaskonna Edustuses. Viimases seda enam, et seltsid koos organiseerim atute ja hiljem tekkinud maa kondlike kogudega töötasid m illegipärast üsna tugevalt korporatsioonide vastu. See ilmnes noil aegadel ka ,,Ü liõpilaslehes", ulatudes isegi 1926. aastasse, m illise aas takäigu pea igas numbris kajastub korporatsioonide ja seltside vastuolu teatavais küsim usis. Samuti ilmnes see üliõpilaskonna selleaegseil üldkoosolekuil. „Ü liõpilaslehe" erapoolikusele ja ühekülgsusele vastasid korporatsioonid ajakirja boiko teerim isega. Takistatud oma seisukohti läbi viim ast ja asetatud opositsiooni Edus tuse sõjajärgsete ebareaalsete ning te o re e tiliste projektide suhtes, toonitasid korporatsioonid siiski kogu aeg avalikult lepliku koostöö vajadust üliõpilaskonnas. Õigustamata ja põhjendamata rünnakud aktiviseerisid korporatsioone ja iga aastaga ikka enam kasvav liikmeskond viis E. Korporatsioonide Rühma esindajate arvu Edustuses algul kuuelt seitsm ele ja alates 1929. a. 11-le. Märkimisväärne on seejuures, et väljaspool oma liikmeskonda toetas va lim istel korporatsioonide rühma kü lla lt palju organiseerim ata üliõpilasi ühelt poolt, te is e lt poolt põhjustas selle ka korporatsioonide endi hea ettevalm istus valim isteks. Oma töö, põhim õtete
ja programmi selgituseks anti EKL-i algatusel välja ka eribroshüüre ja levitati neid üliõpilaskonnas. Kahekümnendate aastate lõpupoole kujunesid E. Korporatsioonide Rühmale, e riti aga EKL-ile raskemaiks VIII Eesti Üliõpilaskonna Edustuse (valitud 16.— 18. m ärtsil 1929) esimesed kuus kuud, mil opositsiooni asus 10-liikmeline üliõpilas seltside rühm. Korporatsioonidel, e riti EKL-il, tu li teha kogu Edustuse töö juhatuses ja toimkondades väga tugeva tööpinge all. Koostöö oli aga hea te iste Edustuse rühmitustega. Palju tööaega tu li kulutada vilja tu ile vaidlustele opositsiooniga. Ent vaatamata sellele suudeti ettenähtud ajaks läbi viia põhjapanevaid algatusi nende lõppvormis. Radikaalse muudatuse tegi läbi ka ..Ü liõpilasleht", m ille s t sai era pooletu üliõpilaskonna häälekandja. See tõi kaasa ajakirjale suure tellijaspere, m illes korporatsioonid olid juba ülekaalus. Meeled rahunesid siiski peatselt ja 1929. a. sügisel saavutati EKL-i algatusel kõikide rühm ituste koostöö, mis viis välja üliõpilaskondlikule koostööle. Järgnevatel E. Ü. Edustuste valim istel ei olnud üliõpilaskonna töö ja üles anded m itte üksi enam E. Korporatsioonide Rühma kaudu EKL-is ja korporatsioo nides arutatavaks küsimuseks, vaid küsimused kanti ka vilistlaskonda nende kaasa tõmbamisega. Nii oli EKL-i XV aastapäeval, 1930. a. m ärtsis, v ilis tla s te ja kaas võitlejate ühisel töökoosolekul päevakorras punkt, mis käsitles EKL-i osa Edustuse töös. Küsimuses esitati m itu referaati, m illede alusel toim us põhjalikke arutlusi ja seisukohavõtte. Järgnevail aastail, mil korporatsioonide osatähtsus — e riti EKL-i liikm eskorporatsioonide ja naiskorporatsioonide liikm ete arvu jõudsa kasvu teel — suure nes ka Edustuse töös, läks juhtim ine E. Korporatsioonide Rühma liikm ete kätte m itm el alal ja ka juhatuses, kusjuures korporatsioonid töötasid EKL-i vastava otsuse kohaselt täiel määral kaasa üliõpilaskonna omaabi suurettevõtteis ja algatusis, nagu seda olid toetusnädala ja rahalise korjanduse läbiviim ine, ülemaalised kõnelennud E. V. aastapäevadel jpm., mis olid saanud kõigi organisatsioonitüüpide ühisettevõtteiks. EKL-i panus selles osas on e riti märkimisväärne. 1929. a. toimunud Soome-Eesti Hõimupäevad õnnestusid samuti väga hästi, e riti EKL-i kaasalöömise tõttu, m illeks oli tehtud vastav otsus. Kõigil tol ajal EKL-i kuulunud korporatsioonidel oli südamelähedane hõimutöö ja selle kandmine laiematesse akadeemilistesse ringkondadesse. Pea kõigil neist olid selle töö soodustamiseks sõlm itud sõpruslepingud Soome ülikoolide üliõpilasorganisatsioonidega. Vastastikune läbikäim ine v õ ttis hoogu e riti aasta päevadele ja suvepäevadele saadetud delegatsioonide kaudu. Ka EKL ei jäänud selles küsimuses pealtvaatajaks. 1929. a. sügisel otsustati EKL-is luua stipendium ühele soome üliõpilasele õppimise soodustamiseks Tartu ülikoolis. Juba järgm isel aastal muudeti see stipendium EKL-i poolt alaliseks, m ille tulemusena kuni Vene okupatsioonini õppis Tartus üks soomlasest EKL-i stipendiaat Helsingi või Turu ü likoolist. Selle ajaperioodi e riti o lu lis is t sündmusist võiks märkida veel Eesti Kor poratsioonide Liidu Vilistlaskogude Liidu asutamist, mis toim us EKL-i XV aasta päeval, 1930. a. märtsis. See liitis EKL-iga ka vilistlaskonnad, kes tegutsesid edu kalt Tartus, Tallinnas ja ka teistes linnades, korraldades kooskäimisi ja arutlusõhtuid. Organisatoorne külg korraldati samaselt EKL-is maksvale korrale, kus presideerim ine läks sem estrite v iis i vanuse järjekorras ühe liikm eskorporatsiooni juhatuselt järgm ise kätte. Ka see organisatsioon tegutses jä rje st kasvava inten siivsusega kuni Vene okupatsioonini. Paguluses on EKL ja EKVL töö huvides liitunud EKL-iks.
Minnes veel tagasi Tartu Üliõpilaskonna Edustuse küsimuste käsitlem isele, Ü((koo( f9 f9 — f9 2 9 " iä rg i andmed Ec/ustuse moodustamise kohta aastatest 1922 kuni 1929. Need annavad huvitava p ild i korpo ratsioonide nim ekirjale va lim istel antud häälte, Edustuse va lim istest osavõtu ja üliõpilaste üldarvu kohta Tartu ülikoolis (1920. a. valim iste andmed on toodud ees pool).
on huvitav Siin tuua koguteos „Tartu
1922. a. toimunud valim istel oli hääleõiguslikke üliõpilasi 3132 (üliõpilaste üldarv Tartu ü liko o lis). Valimas käis neist 1958 (6 2 % ). Korporatsioonide nime kirjale anti 386 häält ja see tõi 30-liikm elises Edustuses 6 kohta. 1923. a. valim istel olid need arvud (toodud samas järjestuses nagu 1922. a. kohta): 3905; 1889 (48 ,6% ); 454; 7. 1924. a.: 4213; 2259 (53,6% ); 538; 7. 1925. a.: 4363; 2443 (56,5% ); 576; 7. 1926. a.: 4651; 2609 (56,1% ); 597; 7. Järgmised valim ised viidi üle 1927. a. novem brist 1928. a. m ärtsile ja nende tulemused kujunesid järgm isteks: 4034; 2287 (55,3% ); 581; 7. 1929. a.: 4159; 2326 (58,6% ); 863; 11. Nagu juba eespool märgitud, jäi Korporatsioonide Rühm sellest ajast, s.o. 1929. aastast kuni Vene okupatsioonini suurimaks rühmaks Edustuses, kandes ka märkimisväärse osa selle tööst. Siin oli EKL-i osatähtsus äärm iselt hinnatav. Kuigi üliõpilaste va lim istest osavõtt moodustas veidi üle 50% üliõpilaste üldarvust, siis polnud see tingitud huvipuudusest üliõpilaskonna Edustuse tegevuse vastu, vaid sellest, et osa üliõpilasi, e riti m eesüliõpilasi, elas väljaspool Tartut, õppides töö kõrvalt, mis takistas neid osa võtm ast Tartus toim uvaist valim istest. Ka oli Tartus kaunis suur protsent organiseerim atuid üliõpilasi, kes suhtusid ü li õpilaskonna üritusisse enamasti passiivselt ja ei toetanud kuigi suurel määral Edustuse tööd. Küll kasutasid nad elavalt üliõpilaskonna ettevõtteid, nagu sööklat, lugemislauda jne. Kuigi organiseeritud üliõpilaskond, e riti korporatsioonid, neid ettevõtteid kasutasid vähem, seepärast et iga konvendi korteris leidus oma lugemislaud ja oli korraldatud toitlustam ine, aitasid nad igati kaasa üldettevõtete käigushoidmisele, seega just e riti organiseerim atute üliõpilaste ja osalt ka väikeseltside huvides. On huvitav märkida, et kuigi korporatsioonide-vastased ringkonnad kasutasid avalikkuses tih ti isegi kuni demagoogiani ulatuvaid probleemide käsitlusi, kasvas korporatsioonide liikmeskond ja poolehoid neile üliõpilaskonnas ja ka väljaspool. Seda põhjustasid korporatsioonide aktiivne tegevus avalikkuses ja ka nende sise elu, mis oli rajatud tugevale rahvuslikule alusele ja kindlale enesedistsipliinile. 1926. a. astus EKL-iga kontakti korp! Revelia liitu kandideeriva korporatsioonina ja alates m ärtsist 1928 suurenes selle korporatsiooniga EKL-i liikm ete arv kuuele. 1925. a. alates oli EKL-iga kartell-lepingus korporatsioon Fraternitas Liviensis. Kujunenud hiljem rohuteadlaste korporatsioonist teaduskondade vaheliseks organi satsiooniks, nagu seda olid teised EKL-i kuuluvad korporatsioonid, kandideeris Fraternitas Liviensis mais 1930 EKL-i ja võeti sama aasta novembris ka vastu täisõiguslikuks liikm eks, m illega EKL-i liikm eskorporatsioonide pere kasvas se its mele, jäädes selle arvu juurde pikemaks ajaks. 1932. a. oli EKL-i liikm eskorporatsioonide liikm ete arv kasvanud kokku 1439-le. Neist oli vilistla si 641, üliõpilasiiikm eid 627 ja ü liõpilasviIistlasi 171. Siin juures on huvitav märkida võrdluseks 1939. a. II sem estril olnud liikm ete arvu, mis näitab korporatsioonide liikmeskonna suurt kasvu vahepealse 7 aasta kestel. 1939. aasta II sem estril oli EKL-i nim ekirjas kokku 2791 liiget, neist v ilis tla s i 1377, üliõpilasliikm eid 1141 ja ül iõpi lasvi I istlasi 273. Seega oli liikmeskond 7 aasta jooksul kasvanud 1352 isiku võrra, peaaegu kahekordistudes. Liikm ete arv oli te g e liku lt
ro
E esti K o rp o ra ts io o n id e L iid u viim a n e esinduskogu enne E esti iseseisvuse hävita m ist 1940. aastal. K o rp o ra ts io o n id e eestseisused asetsevad kolm ekaupa pßstreas vasakult: V iron ia , F ra tern ita s Estica, Sakala, Ugala, R otalia, F ra te r nitas Liviensis, Revelia ja F ra tern ita s Tartuensis.
veelgi suurem, kuna osa korporatsioone pidas aktiivliikm e te nim ekirjas väga lühi: kest aega neid, kelledel olid jäänud unarusse kohustused konv! või v ii! kogu kassa vastu. Suur protsent neist tä itis hiljem selle kohustuse ja kuulus jälle aktiivliikmeskonda. Liikmeskonna suur kasv korporatsioonides muutus juba mõnevõrra problee miks neile enestele, kuna korporatsioonid, kui nad tahavad oma kasvatuslikke üles andeid hästi lahendada, ei saa olla liikm ete arvult väga suurearvulised. Seda arves tades muutus ka selektsioon noorliikm ete vastuvõtul nõudlikumaks ja valjumaks. Oldi hästi teadlikud, et mõni noor ei sobi juba iseloom ult korporatsiooni ega ole kasvatav ühises, kõiki korporatsioone kandvas vendluse vaimus. Astunud lähemasse vahekorda soome üliõpilasorganisatsioonidega, tegi EKL sellest tingituna põhilise tähtsusega otsuse liikmeskonna osas. Senini said EKL-i liikm eskorporatsioonidesse kuuluda vaid eesti rahvusesse kuuluvad isikud, olene mata nende kodakondsusest. 1939. a. otsustati üksm eelselt soome päritoluga aka deemilised isikud tunnistada võrdseiks eestlastega ja ka neid vastu võtta liikm eiks. Vastavalt sellele otsusele kuulubki pea kõikidesse EKL-i korporatsioonidesse soom lasi nii tegevliikm eskonnas kui ka vilistlaskonnas. Vabas Eestis tegutses Tartus eesti mees- ja naiskorporatsioone kokku kord 17. Neist jäi 1932. a. tegutsema 14. Hiljem vähenes see arv veelgi. Juba 1915. a. ülesseatud põhim õtete kohaselt on EKL olnud stabiilne üliõpilasorganisatsioonide liit väga siduva ja lähedase korporatsioonide-vahelise koostööga. Ta on olnud ees kujuks ka te iste liitude tekkim isele, m illised aga organisatsioonide eriilm elisuse tõ ttu ei olnud püsivad. EKL-i püsimine tänapäevani on tingitud sellest, et korpo ratsioonid panevad tugevat rõhku d istsipliiniküsim ustele ja samuti sellest, et EKL võ ttis oma liikm eiks uusf korporatsioone äärmise ettevaatusega ja pikema kandideerimisajaga. Tartus osutus see paratamatuks, kuna ülikooli määrustiku järgi oli juhuslikul grupil kerge asutada välismärke kandvat korporatsiooni, kellel aga peale välistunnuste ei tarvitsenud olla midagi ühist korporatsiooniga selle sõna tõsises mõttes. Seepärast jäigi EKL Tartus tegutsedes kauaks ajaks 7-liikm eliseks. 1934. a. sõlm iti kartell-leping 1929. a. asutatud loomaarstide teaduskondliku korporatsiooni Fraternitas Tartuensisega, m illine muutus hiljem samuti teaduskondade vaheliseks. Sellele järgnes 1937. a. Fraternitas Tartuensise kandideerimine ja pärast nõutavat ooteaega vastuvõtm ine liidu täisõiguslikuks liikm eks kaheksanda liikmena. Selle liikm eskorporatsioonide arvu juurde jäi EKL, kuni Vene okupatsioonivõim liidu sulges. Suletuks jäi liit kuni vabas maailmas jälle tegevust saadi jatkata ja liidu osakonnad ellu kutsuti USA-s, Kanadas, Rootsis, Saksamaal, Inglismaal ja A ust raalias. Naiskorporatsioonide asutamise järel, ja kui need endid olid läbi võidelnud nende vastu suunatud valearvam isist, tõ s tis neist vanim, korp! Filiae Patriae, 1924. a. üles algul liitu kuulumise mõtte, hiljem kartell-lepingulisse vahekorda astu mise küsimuse. Küsimus oli kaalumisel korporatsioonides ja EKL-is. See osutus aga võimatuks organisatsioonide eriloom ulisuse tõ ttu ja langes päevakorrast ära. Kuid vahekordi naiskorporatsioonidega see ei seganud ja need olid kõige sõbralikumad. Harva juhtus eksim isi, mis said korporatsioonides ja EKL-is valjude etteheidete osalisiks ja likvid ee riti kiire sti. Et kõrvaldada võim alusi arusaamatuste tekkim iseks korporatsioonide-vahelistes vahekordades, maksab EKL-is tänaseni kord, et ühest korporatsioonist lahku nud või lahkuma sunnitud liig e t ei võeta vastu ühtegi teise EKL-i korporatsiooni, väljaarvatud juhul kui konv! koosoleku otsusel on lahkumine toimunud ,,põhjusega".
Et küsimus puutub korporatsiooni siseelusse, ei teatata ta va lise lt lahkumise põh\usi lähemalt. Vastavalt EKL-i sellekohasele otsusele on ka juba küllaldane, kui otsus märgitakse sõnadega ,,põhjuseta lahkunud", mis keelab tema vastuvõtm ise mõnda teise EKL-i korporatsiooni. Takistusi ei ole aga väljaspool EKL-i seisvate akadee m iliste organisatsioonide liikm ete vastuvõtm iseks korporatsioonidesse, muidugi juhul, kui lahkum ist isiku endisest organisatsioonist ei ole põhjustanud kompro m iteerivad asjaolud, vaid põhim õttelised lahkuminekud tema endiste kaaslastega. Nagu eespool märgitud, haaras EKL oma tegevuses Eesti iseseisvuspäevi! järjest enam tegevusalasid. Kui E. V. algaastail v ä lisü ritu sist kaasa aidati Eesti Rahva Muuseumi pidude korraldamisele, mis olid muutunud nagu üliõpilaskondli keks ettevõtteiks, ja kaasa töötati kõikides üliõpilaskondlikes üritusis, siis õige peatselt hakati EKL-i kaudu abistama ka teiste rahvuslikult tähtsate ürituste läbi v iim is t Tartus. Kogu jõuga töötati kaasa Kaitseliidus, aidati hilisem ail aastail kaasa Tartus Eesti Päevade korraldam isele omamaiste toodete levitam ise ja kasutamise huvides ning to etati iga algatust, mis oli seotud eesti elu edasiviimisega. Kui äärm iselt vasakpoolsed ringkonnad alustasid Kaitseliidu vastu rünnakut, korral dades K a itseliitu aluseta kom prom iteerivaid ettekandeid ia esinem isi, kaalus 1931. a. seda küsim ust Tartu Maleva malevkondade pealikute kogu, paludes korporat sioonide malevkonda alustada sellekohast vastuaktsiooni. EKL-i kaudu küsim ust k iire lt arutades likvid ee ritig i vasakpoolsete aktsioon, kusjuures EKL-i malevkonnale aitas samas vaimus kaasa ka Kaitseliidu EÜS-i üksus. Sellel alal tegutseti ka väljaspool Tartut, e riti Tartumaal, mis aitas vasakpoolsete üritused tä ie lik u lt lõpetada. Tasumisaktsioonina esitati pärast seda samade äärmuslike ringkondade poolt kolme EKL-i malevkonna tegelase peale kohtulik kaebus, m illine protsess kui alusetu lõppes kaebealuste võiduga. Kohtu all sellel ainulaadsel juhtum il olid sellekordne korporatsioonide malevkonna pealik H. Raudsepp (Revelia), pealiku abi J. Paide (Fraternitas Estica) ja V. Riives ( f ) (Fraternitas Estica). Hilisem aeg paljastas, et selle aktsiooni algataja ja juh t osutus Vene okupatsiooni saabudes koheseks ülejooksikuks okupantide juurde. Märkida tuleb ka te is t suuremat aktsiooni, m ille algatasid korporatsioonid EKL-i tõhusal toetusel Tartu ülikooli hea nime kaitseks tolleaegse usuteaduskonna dekaani ja pärastise piiskopi prof. dr. H. B. Rahamäe palvel. Selle põhjustas saksa Luterliku Eraakadeemia asutamise kava Tartus 1931. a. Korporatsioonide aktsioo niga liitu s ka EÜS ja selle järel kogu organiseeritud Tartu üliõpilaskond. Aktsioon lõppes tu lem uslikult suure rongkäiguga, millega austati Tartu ülikooli ja tema õppejõude eesotsas tolleaegse rektori, pärastise auväärse EELK peapiiskopi prof. dr. Johan Kõpuga. Selle aktsiooni tulem useks oli Eesti Akadeem ilise Rahvusliku Kultuurühingu asutamine, m ille liikmeskonda kuulumise tegi enamik EKL-i liikmeskorporatsioone oma liikm eskonnale kohustuslikuks. EKL otsustas samal ajal kohus tada kogu liikmeskonda tegevale osavõtule rahvuslikest liik u m is is t ülem aaliselt. Siinkohal tuleb lisada, et toimunud aktsioon ei olnud vähemalgi määral kantud pahameelest saksa vähemusrahvuse vastu, vaid oli suunatud Saksamaal pead tõstnud natsistliku liikum ise vastu, mis igasuguste ettekäänete all otsis teid juurte ajamiseks teistesse maadesse. Nagu märgitud, ei sega EKL end liikm eskorporatsioonide siseellu ega vahe kordade loomisesse teiste üliõpilasorganisatsioonidega, kuid nõuab, et sellekoha sed kartell-lepingud ja kokkulepped ei seo ühtegi liikm eskorporatsiooni lähemalt, kui see on seotud EKL-iga. Nii on kolmel liidu liikm eskorporatsioonil, Vironial, Fraternitas Estical ja Ugalal, lisaks Helsingi ülikooli osakondadega ja Turu üliõpi laskonnaga sõlm itud sõpruslepingud läti korporatsioonidega. Frat. Estical lisaks
poola korporatsioon Poloniaga ja leedu üliõpilasorganisatsioon Neolithuaniaga. 1923. a. sõlm is Vironia aukohtu konventsiooni ka Tartu ülikooli juures tegutsenud saksa üliõpilaskorporatsioonide Ch!C!-ga, soovitades sama teha ka EKL-il. Küsi m ust kaaluti korporatsioonides ja EKL-i esinduskogus. Viimasel otsustati lepingut Ch!C!-ga m itte sõlmida, vaid suhtuda saksa korporatsioonidesse tülivahekordade lahendamisel samal v iis il, nagu need suhtuvad eesti korporatsioonide liikm etesse. Vironiale aga lepingu sõlm im iseks takistusi ei tehtud. Kolmekümnendate aastate algul tõusis küsimus EKL-is uuesti päevakorrale ja pärast selle läbiarutam ist soovi tati Vironial asuda samale seisukohale, m illisel olid teised liidu korporatsioonid. Vironia tegigi seda ja lõpetas erilepingu Ch!C!-ga. Kolmekümnendatest aastatest alates hakkas korporatsioonides e riti elav nema sportlik tegevus. Võeti osa võ is tlu s is t oma meeskondadega jne. See jätkus kasvava hooga kuni Vene okupatsioonini. EKL tunnistas sellelaadse tegevuse om alt poolt väga soovitavaks. 1937. a. tõi kaasa üliõpilasorganisatsioonide ellu mõnevõrra muudatusi. Valitsuse poolt maksmapandud määrustega toodi üliõpilaskonna organiseerim isse konventide põhimõte koos riikliku ustavuse nõudega ning selle tagamine konvendi vanema institutsiooni loomisega. Konvendi vanemaks oli üks organisatsiooni lugupeetumaid vilistla si organisatsiooni enda valikul. Need reform id vähendasid o lu lis e lt nii vasakpoolsete kui ka äärmusliku parempoolse elemendi osatähtsust üliõpilasorganisatsioonides ja üliõpilaskonnas üldiselt. Mõnedes üliõpilasringkondades suhtuti sellesse uuendusse tugeva oposit siooniga, kuid korporatsioonidele oli see vastuvõetav ja neist said n.ö. reform ide pooldajad. Korporatsioonide, samuti te iste üliõpilasorganisatsioonide siseellu need korraldavad määrused te ge liku lt muudatusi ei toonud. A in u lt valitsusega oposit sioonis olevad ajakirjanikud ja karikaturistid kasutasid sagedamini juhust, et rün nata korporatsioone ja halvustavalt suhtuda nende kasvatusprintsiipidesse, mis tegelikkust m ittetundvais isikuis võis leida ka uskujaid. O positsioonis olevad läk sid isegi nii kaugele, et seltsid keelasid oma liikm etele osavõtu president K. Pätsi poolt Tartu üliõpilaskonna suusakeskusele määratud 850-kroonise toetuse kaasabil korraldatud võistlustest, nagu seda märgib 1938/39. a. üliõpilaskonna Kehalise Kasvatuse ja 1939/40. a. Kultuurtoim konna juhataja E. Korporatsioonide Rühma kuulunud E. Aavik (Fraternitas Liviensis) oma andmeis. Ent keelust hoolimata võt sid innukad sportlased seltside ringkonnast v õ is tlu s is t alati osa. Opositsioon süvenes teatud isikute kihutustöö tagajärjel aga veelgi, ja seda laiendati E. Aaviku poolt nende ridade kirjutajale kasutada antud andmeil üliõpilas konna poolt 1939. a. korraldatud kõnelennule. See kõnelend viidi aga läbi eelm isist aastaist veelgi hoogsamalt ja ulatuslikum alt korporatsioonide liikm ete ja organiseerumatute koostööl. Vahepeal võib märkida, et ka esimese kõnelennu viis läbi E. Korporatsioonide Rühma kuulunud liige ja et korporatsioonide rühm üliõpilas konna Edustuses oli üks ülemaalise kõnelennu mõtte algatajaid. EKL-il oli ka 1939. a. kõnelennu korraldamisel etendada oluline osa, kuna esinduskogus langetati otsus, et üliõpilaskonna sellelaadilisi algatusi kui üldrahvuslikke ettevõtteid tuleb igati toetada. Eriti edukaks kujunes kõnelennu osas korp! Filiae Patriae grupi esinemine Ingeri asundustes. Kuigi 1939. a. tabasid Eestit mitmed raskemad õnnetused, nagu mais juhtu nud Petseri suurtulekahju, tulekahjud Narva piirkonnas jne., otsustas üliõpilaskond osa võtta Monakos korraldatud üliõpilaste maailmaolümpiaadist laskmises. Koos tatud võistlusmeeskond koosnes peamiselt Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilastest.
K o rp ! W äinla ja k o rp ! Tehnola vastu võtm in e E esti K o rp o ra ts io o n id e L iitu 25. jaanuaril 1952 S tok h olm is. Vasakult presideeriva konvendi k o rp ! Sakala eest seisus: V. N em valtz, V. Kask ja H. Liib erg. Järgnevad A. K a rn e o l (F ra t. EsticaJ, K. Joost (R o ta lia ) ja J. K u ld k ep p (R e v e lia ). Laua ääres E. Saare (W ä in la ).
E K L -i liik m e is t koosneva K a itseliid u m alevkonna kom paniid e ülem ad ja m alev konna vanemad Tartus. K eskel m undris m alevkonna ü lem Itn. O. P irn (F ra te rn ita s E s tica ).
Et üliõpilaskonnal puudusid võistlusmeeskonna väljasaatmiseks vajalikud summad, otsustati korraldada ülemaaline korjandus, m ille teostam ine pandi E. Aavikule, kes selle heade tulem ustega läbi viis. Vaatamata maailmas valitsevale üldisele p o liiti lisele pingele, mida e riti süvendasid tol ajal käimas olnud inglise ning prantsuse läbirääkim ised Moskvas, siis m itm ete kõrgemate saksa sõjaväelaste külaskäigud teistesse maadesse, muuseas ka kindral Halderi külaskäik Eestisse, saadeti ü li õpilaskonna võistlusmeeskond tollekordse üliõpilaskonna esimehe E. Jürgensoni ( f ) (korp! Sakala) juhtim isel välja ja see esines Monakos edukalt. Sama 1939. a. sügisel toim us president K. Pätsi külaskäik Tartu, kus vastu võtu osa üliõpilaskonna raames langes jällegi EKL-i korporatsioonidele, kes seda teostasid E. Aaviku (Fraternitas Liviensis) ja R. Toi (Vironia) organiseerim isel ja juhtim isel. Seoses presidendi vastuvõtuga toim us 31. augustil 1939 üliõpilaskonventide esindajate koosolek, kus mitmed üliõpilasseltsid teatasid, et nad võta vad osa rongkäigust presidendi auks m itte oma koosseisudes, vaid ainult nn. protestikom iteedega. Kuid pärast küsimuse kaalum ist ja olukordade selgitam ist asuti korporatsioonide eestvõttel ka opositsioonis olnute poolt seisukohale, et uute olukordade tõ ttu ei pea senised opositsioonialused enam paika ja juhatused peavad neis üliõpilaskonventides, kus varem oldi teisel seisukohal, küsimuse uuesti kaalumisele võtma ning soovitavalt positiivse otsuse langetama. See to i muski nii, kuigi ,,Postimees" varema inform atsiooni alusel avaldas teistsuguse seisukoha. Presidendi vastuvõtu rongkäik õnnestus tä ie liku lt. Eriti arvukalt oli esindatud Eesti Korporatsioonide Liit, aga ka üliõpilasseltsid olid väljas väärikalt. Järgmisel päeval, 1. septem bril, alustas Saksamaa Teist Maailmasõda, m il lele peatselt teise sõjaalgatajana kaasa lõi N. Liit. President lõpetas seepärast oma ringsõidu Lõuna-Eestis ja Tartus sama päeva õhtul. Väga kindlat hoiakut ilmutas EKL ka Kremli poolt Eestile pealesunnitud nn. baaside läbirääkim iste ajal, jäädes ühegi kõrvalekaldumiseta truuks oma isamaa likele põhim õtteile kuni okupatsiooni saabumiseni. 1940. a. kevadtalvel viid i läbi veel Otepääl SELL-i taliolüm piaad, kuigi Soome sellest Talvesõja tõ ttu osa võtta ei saanud. Soome lipp aga lehvis olümpiaadil lipum astis Eesti, Läti ja Leedu lippude kõrval. EKL-i suusasportlased saavutasid sellel, viim asel vabal olümpiaadil Eestis, väärilisi kohti. Enne seda toim usid veel Eesti Kapa nim elised kergejõustikuvõistlused üliõpilaskonventide vahel, m ille s t EKL-i liikm eskorporatsioonid vastava ot suse põhjal täies ulatuses osa võtsid. Tallinna Tehnikaülikooli tegevusse astumise järel hakkasid ka EKL-i korporat sioonid looma Tallinnas oma osakondi, mis osutus üsna kergeks, kuna peaaegu kõikidel korporatsioonidel tegutsesid Tallinnas juba koondised. Ent EKL ja EKVL jäid tegutsema Tartusse, kuigi Tallinnaski toim us kokkutulekuid jä rje st tihedam alt. Kindlasti oleks EKL-i ja EKVL-i osakonnad kindlakujulise kodukorra alusel hiljem ka Tallinnas tegevust alustanud, kuid seda takistas pealetulnud Vene okupatsioon ja Kremli korraldusel kõikide üliõpilasorganisatsioonide sulgemine, mis seisatas tä ie lik u lt nende tegevuse, kuni seda jälle saadi jatkata vabas maailmas. Viimane Tartu Üliõpilaskonna Edustus v a liti 1939. a. lõpul ja 1940. a. sai uueks üliõpilaskonna esimeheks J. Koort (Fraternitas Liviensis). See jäigi viim a seks vabaks Tartu üliõpilaskonna esinduseks. Veebruaris käis üliõpilaskonna dele gatsioon E. Vabariigi presidendi juures koosseisus: J. Koort (Fraternitas Livien s is ), Erich Jürgenson (Sakala), Pasternak (juudi korp! Limuvia) ja üks liige Fra ternitas Esticast, leides presidendi poolt igati toetavat suhtum ist üliõpilaskonna
algatuste korraldamisse. Kuigi m aailm apoliitiline olukord sõja tõ ttu Saksamaa ja lääneliitlaste vahel oli äärm iselt pingeline, tu li elu edasi arendada ja elada. Suu remaks selle aasta algatuseks oli Tallinnas, Estonias, korraldatud Balti üliõpilas kondade konverents, mis toim us 14.— 16. juunini 1940 ja se lle st võtsid osa ka EKL-i esindajad eesotsas üliõpilaskonna esimehe J. Koortiga. Konverentsi viim asel päeval sai teatavaks, et N. Liidu väed on koondatud Eesti piiride taha ja et Leedus ning Lätis on toimunud vägivaldne üle p iiri tulek. 17. juuni hommikul sõitis ära läti delegatsioon. Lahkusid ka leedulased ning samal päeval siirdus tagasi Tartusse eesti esindus. Järgnesid kiire sti põrutavad sündmused, mis üld iselt teada. Need tõid kaasa suuri muudatusi Tartu ülikooli ja üliõpilaskonna ning üliõpilasorganisat sioonide ellu. Vene okupantide poolt Eestis ametisse pandud nukuvalitsus, J. VaresBarbarusega eesotsas ja ülejooksiku J. Semperi haridusm inistriks olles, tagandas seadusliku aluseta ülikooli rektori prof. dr. Hugo Kaho tema kohalt ja määras uueks ajutiseks rektoriks prof. Riikoja ning üliõpilasasjade prorektoriks prof. A. Kliim ani. Viimase hoiak polnud üliõpilaskonnas ja üliõpilasorganisatsioonides varem teada, küll oli ta üld iselt tuntud oma kodanlike maneeride tõ ttu . Sellest ajast seletab tollekordne üliõpilaskonna esimees J. Koort kokkuvõttes: ,,Pärast Tartu ü likoolile uue rektori ja üliõpilasprorektori määramist läks üliõpilaskonna juhatuse delegatsioon eesotsas esimehega viisakusvisiidile uue rektori juurde. Kohtusime temaga rektori kabinetis, ülikooli peahoones. Prof. Riik oja ei tundunud olevat väga oma uue ametikoha sõiduvees. Ta tänas üliõpilaskonna delegatsiooni temale lugupidamise avaldamise eest, vabandades, et peab delegat siooni vastu võtma töörõivastuses, kuna ta tulnud ju s t aiatöölt. V is iit rektorile oli lühike, kuid ei jätnud siiski päris masendavat m uljet, nagu kardeti. Rektori juurest siird uti üliõpilasasjade prorektori prof. A. Kliimani kabinetti. Professor, keda dele gatsiooni liikm ed hästi tundsid, üllatas oma käitumisega. Endist hästiriietatud ja sellega isegi liialdanud prof. A. Kliim ani polnud uues prorektoris äragi tunda. Ta istus oma laua taga lahtise kaelusega punases särgis. Laua najal oli vintpüss! Kui üliõpilaskonna esindus oli kombekohase esildise teinud, märkis uus prorektor, et niisugust juttu, nagu üliõpilaskonna esindajad kõnelevad, on küll hea kuulda, kuid üliõpilaskonnal tuleb koheselt arvestada, et kõik senini olnu muutub ja et minnakse vastu suurtele muudatustele. Prorektor ja tema ju tt olid täiesti okupandi, kommu nistliku Vene sõiduvees . . . Üliõpilaskonna esindajad kuulasid jutu ära sellele sõnagi lisamata. Tänati vaid pro re kto rit vastuvõtu eest ning lahkuti." Üliõpilaskonna juhatuse ning Edustuse tegevus soikus. Ei teatud mida teha, ega saadudki midagi ette võtta. Juba augustis likvideeris okupatsioonivõim ü li õpilaskonna poolt vabalt valitud Edustuse, kõrvaldas esimehe ja juhatuse ning mää ras üliõpilaskonna asjade ajamiseks tem am eelseist isikuist koosneva komitee. SfcUfcSÄfc kuwAvjsvd tuudccvatud tegelased Umar Kruus, Väino Lanq \a veel keegi kolmas. Anti korraldus kogu üliõpilaskonna vara ja asjaajamine neile üle anda. Tartu Ülikooli Üliõpilaskond lakkas vaba organisatsioonina olemast ja muutus oku pantide käsilaseks. Asjaajamise üleandmisel oli kõige vihasemaks — õieti öelda kõige verisem aks vastuvõtjaks Väino Lang. Eesti Korporatsioonide L iit ei saanud enam koosolekuid pidada. Need olid keelatud rangete karistuste ähvardustega. Likvideerim isele ja sulgem isele olid määratud kõik üliõpilasorganisatsioonid. Ent vaatamata väga ohtlikule ja korporat sioonide juhatuseliikm eid ähvardavale olukorrale koordineeris EKL konspiratiivselt
w r a WSVmesVorporatsiooniõe Vikvideerimise varade üleandmise osas. Saadi luba paigutada vapid ja korporatsioonide värve kandvad rapiirid ning lipud Eesti Rahva Muuseumi. Kas ja kuidas need seal sä ilita ti, selle kohta puuduvad andmed. Viimased EKL-i tegevusaastad vabas Eestis olid väga intensiivsed. Vastavalt ajanõuetele täiendati tegevuskava, viid i läbi muudatusi kodukordades nii liidus kui ka korporatsioonides, e riti rõhutades ja nõudes koostööd laiade rahvahulkadega Eesti üldistes huvides. Sellele kõige viljakam ale tööperioodile tegi lõpu Nõukogude okupatsioon. Korporant muutus okupantide silm is e riti vihatavaks isikuks. Kõigele dem okraatlikule löödi okupantide poolt surmakella. Ja kuna korporatsioonid oma sisekorralt on rajatud rangele dem okraatlikule ülesehitusele ja kasvatusviisile, on m õistetav, et okupatsioonivõim nende liikmeskonna ridades tegi kohutavat laasta mistööd arreteerim iste, küüditam iste ja te iste kom m unistlikule diktatuurile omaste võtetega. Kantud ohvrid ei suutnud aga hävitada ideid ja kui osa allesjäänud liikm eid pääses vabasse maailma, taastati eesti esim este akadeemiliste organisatsioonide seas korporatsioonid ning EKL. Tegevuse käsitlem ine vabas maailmas ei kuulu käesoleva kirju tise raamesse, kuid m ärkim ist väärib e riti see fakt, et vabades maades tegevust jatkates ei ole kodumaalt kaasa võetud vanu, eri üliõpilasorganisatsioonide liike eraldanud m õt teid ja võtteid. Koostöö, mida korporatsioonid alati on rõhutanud, on kujunenud väga heaks — ja se lle st on kasu kõigile.
EKL-i ASUTAMISE PÄEVILT Hanno Kompus
Järgnevaid ridu ei pea võtma ajaloolise dokumendina: nende kirjutajal ei ole m ngeid kõnesoleval ajal tehtud märkmeid, ta ei saa jä re lik u lt toetuda muule kui oma mälule, mida ta aga ei pea eksimatuks. Eriti ei ole tal võim alik täpselt datee rida m älestustes virvlevaid sündmusi, ega oska ta nimepidi tsiteerida asjaosalisi, • eda vahepealsed laastavad aastad on pillutanud keda teadmatusse, keda viim sele teekonnale, kust ei ole tagasitulekut. Viimane asjaolu peaks õigustama järgnevat ünklikkugi sõnumikku, kuna tahaksin loota, et see sisaldab kõigest hoolimata ikkagi pisut rohkem kui m itte midagi. Võinuks eeldada, et eesti korporatsioonid hakkasid otsima omavahelist sidet sealt peale, kui neid hakkas olema rohkem kui üks. Märke sellest küll ei ole teadupärast. Korp! Vironia, asutatuna Riias, oli sellepoolest erinevas olukorras, et ta võis saada teoks ainult Riia Polütehnikumi juures asuva korporatsioonide katusorgani satsiooni, Chargierten C onvenfi tunnustatud liikmena, alludes koos kõigi muudest rahvustest korporatsioonidega samadele aukohtu ja burshikohtu sätetele, mis taga sid tüliküsim uste õigeaegse ja akadeemilise pere piirides toimuva lahendamise. Korp! Rotalia Peterburis oli ainsa eesti korporatsioonina Tsaari-Vene pealinnas jälle omasoodu eriolukorras. Tartu eesti korporatsioonid aga, ellu tõusnud indi vidualistlikus sõltumatuses, püsisid — vastupidi loomulikuna paistvale eeldusele — üsna suletud üksustena teineteise kõrval. Nende suhtlemine näis piirduvat kemplemistega, vana põlise eesti tava kohaselt, et siin seisavad „m eie küla poisid" ja seal upitavad end „teise küla poisid". Et säärastes olukordades, mis pealt näha võisid ainult eemaldada korpo ratsioone üksteisest, siiski EKL-i rajamine aset leidis, tunnistab tõenäoliselt tahte tekkim isest välja jõuda pingsatest vahekordadest normaalsesse läbikäimisse. Sel lele lisandub väljaspoolse tegurina asjaolu, et m ittekorporatiivsete üliõpilasorga nisatsioonide suhtumine korporatsioonidesse oli m illegipärast algusest peale vae nulik. Niisugune hoiak muutus üha agressiivsemaks, mida rohkem sigines ühelt poolt korporatsioone, te is e lt poolt seltse. Esimese Maailmasõja teiseks aastaks olid need korporatsioonide vastu sihitud ründamised läinud e riti moodi; neid kordus üha sagedamini ja suureneva ägedusega isegi ajalehtede sõnavõttudes nii joone all kui joone peal, kuid paraku ka rusikaõiguslikul kujul. Tülis kannatada saanu või end kannatajaks pidaja ainsaks satisfaktsiooni taotluse vahendiks jäi uus tü li: p rim itiivn e vendetta näis olevat eesti üliõpilaskonna suhtlem ise regulaator pool sajandit tagasi.
Korp! Vironia vanima eesti korporatsioonina arvas end kohustatud olevat korporatsioonide vahelise kartelli või liidu algatam ist enda peale võtma. Säärase kokkuleppega ühinemisele kutsuda ka m ittekorporatiivseid eesti üliõpilasorgani satsioone oli tol ajal mõeldamatu, arvestades vaenulikkust, mida sealt poolt väl jendati kõige korporatiivse, jä re liku lt ka korporatsioonide algatuste vastu. Saadeti niisiis kõigile tol ajal tegutsevaile eesti korporatsioonidele järelepärim ised, kas liidu ellukutsum ist soovitakse. Ühine vaenlane oli õpetanud ühtehoidmise vajadust ka seal, kus korporatsioonide vaheline suhtlemine ei olnud alati parim: keelduvaid vastuseid ei olnud. Nii saadeti järgm ise sammuna asjaosalistele kodukorra kavand, mis koosnes peam iselt aukohtu, resp. burshikohtu sätteist. Lõplik heakskiit ja kehtestamine pidi toimuma kõigi korporatsioonide volinikkude ühisel koosolekul. Selle kokkutuleku tähtpäeva täpsustas teatud kombel üks väline sündmus. Umbes samal ajal, kui korporatsioonid pidasid kirjavahetust liidu asjus, juhtus nim elt raske tü li Eesti Ü liõpilaste Seltsi ja korp! Sakala vahel. Kui pikalt see asi oli juba vindunud ja m illiseid järke läbinud, seda mäletavad vahest ainult kummagi organisatsiooni tolleaaegsed tegevliikm ed. Pealegi ei kuulu see siia. Lõppvaatus igal juhul oli see, et mõned EÜS-i liikm ed olid tunginud Sakala konvendi korterisse, võtnud kaasa Sakala lipu ja lohistanud seda voorimehe troska järel läbi linna, mööda Tartu tolleaegset m unakivisillutist. Kogu asja sõeluti vastastikku süüdistustega järjest inetumaks muutuval kujul ajakirjanduses. Meie Riias ei suut nud mõista, miks üliõpilaste omavahelisi asju peab kiskuma igasuguse lehelugeja itsitava sensatsioonihimu ette. Tegime samaaegselt nii EÜS-ile kui Sakalale e tte paneku asja lahendamiseks ja likvideerim iseks kokku leppida organisatsioonide vaheliseks aukohtuks. Mõne päeva möödumisel saabus ennelõunase postiga nõus olek EÜS-ilt ühes ettepanekuga olla nende aukohtunikuks. Sama päeva pärast lõunane post tõi samasisulise vastuse ja ettepaneku korp! Sakalalt. Andsime oma jaatava vastuse EÜS-ile kui varemini küsinule. Et Vironia esindajad pidid aukohtuks sõitma Tartu ning Tartu korporatsioonid olid n iikuinii kohal, tärkas mõte paigutada EKL-i asutamise koosolekud samale ajale, kuna o lu lis e lt oli kogu liidu rajamise kavand küps; jäi ainult paluda, et korp! Rotalia leiaks võimaluse saata oma esindajad Peterburist samaks ajaks Tartusse liiduleppe kodukorra lõplikuks vastuvõtm iseks ja Eesti Korporatsioonide Liidu asu tamise teatavaks tegemiseks. Korp! Rotalia nõustus. Toimusid n iisiis EKL-i asuta mise koosolekud ja EÜS-Sakala aukohtu istungid sim ultaanselt. *) Aukohus, muide, kestis kaks või kolm päeva, küllap siiski kolm. EÜS-i au kohtunikuks oli, nagu mainitud, Vironia; Sakala aukohtunikuks Fraternitas Estica; erapooletuna presideeris Ugala, igaüks oma volitatud esindajate kaudu. Muidugi oli EÜS mures ja ühes temaga tõenäoliselt kogu Tartu m ittekorporatiivne üliõpilas pere: vastane on korporatsioon ja kogu aukohus — kes muide kogu kohtu kestuse aja istus täies värviehtes — koosneb aina korporantidest, et küllap nüüd otsus kujuneb erapoolikuse m usternäiteks. Nõnda küsisid EÜS-i esindajad muuhulgas, et kuidas on väljaütluste protokollim isega, neid võidavat ju üles tähendada ja hiljem tõlgitseda nii ja naa. Kas ei peaks seepärast olema m itu protokollijat? Meie selgi tasime, et ju st siis luuakse soodus pind igasugusteks tõlgitsusteks, kuna eri proto kollijate sõnastuses peavad paratam atult esinema erinevused. Kuuldes meie kinni tust, et kõik väljaütlused, nagu korporatsioonidel aukohtu puhul tavaks, protokolli-
*) EKL-i ametlikuks nimetuseks oli tol ajal Eesti Korporatsioonide Leping, kuna tsaarivalit sus liite ei lubanud.
•_-*se sõna-sõnalt, protokoll-diktaadina, mis ka sealsamas otsekohe ette loetakse, ••lu n e s id nad ses tükis. Ometi olid nad aukohtu kestel ja pärast, kui otsus oli k_ .nenud, oma vilistla se Jaan Tõnissoniga nõu pidanud, nagu hiljem kuulsime. Otsus tu li küll kibe mõlemale poolele, kuna lipu sõidutamise eelloodki para•iT ia tu lt üles kerkisid ja kogu EÜS-Sakala vahekorda ühes väljakutsuva käitumisega uhelt kui te is e lt poolt valgustasid. Kuid otsus oli erapooletu ja õigustahtest uh tud. Igal juhul ei protesteerinud kumbki pooltest ei siis ega hiljem , kuna kogu äis^aajamine ega otsus ise ei sisu lt ega v o rm ilt selleks põhjust ei andnud. Ka aja• r.andusest ei mäleta hilisem aid järelkajasid või kommentaare. Tundus, et oli Mj-detud seda tüliasja vastuseisuta likvideerida. Tohib olla veendunud, et korporatsioonid oli aukohtu läbiviim isega ja see
järel teatavaks tehtud korporatsioonidevahelise kokkuleppe kehtestamisega, EKL-i asutamisega, saavutanud prestiizhi, mida neil varem ei olnud ei eesti üliõpilas konnas ega eesti seltskonnas.
EESTI KORPORATSIOONIDE LIIT ROOTSIS Kaarel Sõmermaa
Aastal 1965, kui Eesti Korporatsioonide L iit (EKL) tähistas oma 50-aastast juubelit, täitus EKL-i Koondisel Rootsis 20 tegevusaastat. 1945. aasta alguses elas Saksamaa, kuhu oli põgenenud hulk EKL-i korporatsioonidesse kuulunud liikm eid, üle viim ast kokkuvarisemise-eelset sõjaaega — täis segadusi, puudusi ja sõjamöllu. Sõjast eemal seisnud vabal ja rahulikul Rootsi pinnal olid samal ajal EKL-i tegevuse alustamiseks soodsad eeldused. Varsti pärast seda, kui siin osa EKL-i korp-idesse organiseerunud akadee m ilis t pagulasperet oli juba leidnud töö ja korterid ning lahendanud oma elamis lubade küsimuse Stokholmis, kutsus korp! Sakala auvil! Julius Lill 13. veebruaril 1945 kokku Eesti Korporatsioonide Vilistlaskogude Liitu (EKVL) kuulunud korpo ratsioonide esindajad. Kohal olid kõikide Eestis tegutsenud EKL-i kuulunud korpo ratsioonide esindajad peale Fraternitas Liviensise. Seda päeva tuleb lugeda EKL-i Koondise Rootsis asutamise päevaks. A uvil! J. Lill kandis koosolekul ette lühikese aruande, märkides ära sünd muste käigu alates a. 1939 kuni kokkutuleku päevani. Ta luges ette ärevate aastate jooksul teadaolevalt surma läbi lahkunud ja N. Liidu orjalaagrite teadmatusse kadunud EKL-i ja EKVL-i perre kuulunud liikm ete nimed, keda m älestati vaikse leinaseisakuga. Samuti teatas ta, et v ii! prof. Jüri U luots’a (ro t!) matusel oli EKVL asetanud pärja. Koosolijate poolt avaldati soovi, et korp! Ugala jatkaks presideerim ist Rootsis, kuna vaba Tartu ülikooli viim asel tegevusperioodil, 1940. a. I sem estril, teostas korp! Ugala presideeriva konvendina EKL-i 25. aastapäeva juubelipidus tused, kuid seejärel katkes tegevus N. Vene okupatsioonivõimude takistusel. Kuna esialgu oli veel väga vähe ugalensiseid Stokholmis, ei osutunud korp! Ugalal võima likuks presideerim ist jatkata. Korp! Sakala poolt rõhutati traditsiooni säilitam ise vajadust. Kaaluti koostöövõim alusi rootsi üliõpilasorganisatsioonidega (nation’idega). Leiti, et viimased on teisesisulised ja te istel põhim õtetel üles ehitatud ning nendega on momendil raske saada lähemat sidet. Presideerimise küsimuses pöörduti korp! Sakala poole, kuna seal omati sidemeid rootsi ringkondadega juba varemast ajast. Korp! Sakala nõustus seda tegema ühiselt konvendi eestseisuse ja vilistlaskogu juhatusega, kusjuures EKL ja EKVL sulaksid ühte paguluses tekkinud olukorras ja koondaksid ühiseks koguks nii üliõpilased kui vilistlased. Kaaluti, m illise nime all EKL-i tegevust jatkata Rootsis. Presideerivale korporatsioonile te hti ülesandeks töötada välja ettepanek
organisatsiooni nime suhtes ja selle põhikirja kavand järgm iseks koosolekuks. Avaldati soovi, et põhikirja koostamisel arvestataks kogu eesti akadeemilise pere kaasatõmbamist ühisele sõbralikule koostööle, sihiga ära hoida lõhe tekkim ise võ maiusi eesti haritlas- ja pagulaskonnas. M ärtsis 1945 saadeti Rootsis asuvatele eesti akadeem ilistele ringkondadele kutsed organiseerumiskoosolekule ilm um i seks. Uue organisatsiooni asutamise koosolek peeti 6. m ärtsil s.a. ,,Välis-Eesti‘‘ 'ju m e s . Uueks nimeks võeti „Eesti Akadeemiline K lubi", lüh. EAK. Võeti vastu “ rh ik iri ja v a liti selle kohaselt organid, ning määrati kindlaks edaspidine töökava. Kuigi Stokholm is kutsuti ellu EAK, arenes samaaegselt tegevus EKL-i raames Upsalas, kuhu oli ka arvukalt kogunenud eesti akadeem ilist peret. 30. a p rillil 1945 võtsid õhtusest Upsala üliõpilaskonna mai-rongkäigust osa ka eesti akadeemilised kodanikud, enamuses EKL-i liikm ed, välism ärkides. Rongkäigu lõppedes suunduti P skopilossi ette tervitam a endist Tartu ülikooli re k to rit peapiiskop Joh. Kõppu, ■es oli tol ajal Rootsi peapiiskopi külaliseks. Upsalas andis korp! Sakala vastavalt korrale presideerim ise 1945. a. II sem. algul üle korp! Ugalale, kuna seal oli Ugala koondis juba loodud. Edasi arenes EKL-i tegevus hoogsalt. Kooskäimisi korraldati kohvik „G unnars’i" ruumes. EKL-i pere konnaõhtu Gästrike-Hälsinge Nation'i ruumes, m ille st ka Riigivolikogu esimees esticus Otto Pukk abikaasaga osa võ ttis, ja esimene õlleõhtu toim usid nov. 1945. ‘ 946. aasta mais toim us perekonnaõhtu. Siinkohal ei saa mainimata jätta EKL-i daamide osatähtsust piduõhtute korraldam isel. Toidud, mis olid norm eeritud, m uret seti ja valm istati kodudes ja kanti piduruumidesse kõige sinna juurde kuuluvaga. Korp! Ugala tegutses alates 1945. a. sügissem estrist ka Stokholm is ja presideeris EKL-i. EKL-i senioride konvent käis koos K jellson’i kohvikus iga kuu esimesel esmaspäeval. Presideerimine kestis ühe tegevusaasta. Korraldati mitmesuguseid üritusi. Sügisel 1947 algas ka EKL-i tegevus Göteborgis — käidi koos klubiõhtutel •ohvikutes. Samal aastal otsustati moodustada EKL-i juures Esinduskogu, kus presideerib iga konvent ühe aasta vanuse järjekorras ja tema ülesandeks oli EKL-i ürituste korraldamine ja sidepidamine EKL-i kuuluvate korp-ide vahel. Koosolekud toim usid üks kord kuus nagu S tokholm \sk\. Kevadel A94Ö kowaldaW EKL-\ pere \»ä\\asõit Stokholm ist laevaga läbi skääride Dalaröle. Korp! Sakala ja Eesti Ü liõpilaste Seltsi (EÜS) vahekorda vabas Eestis tekkinud arusaamatustes püüti leida lahendust ja loodi normaalsed suhted, et kõr valdada takistused EAK-s kaasatöötamiseks. Kahetsusväärselt jäi üliõpilasseltside akadeemiline pere minu teada kui m itte tä ie liku lt, siis vähemalt oma enamikus EAK tegevusest ja ü ritu ste st eemale. M illised põhjused selleks olid Rootsis, on raske öelda. Võimalik, et ei meeldinud organiseerim ise algatamine korporatsioonide poolt, või oli selleks veel ikka juba kodumaal v ii! H. Karu (ugal!) ja te iste poolt mainitud antagonism korporatsioonide ja seltside vahel * ). Eriti ü ksikasjalikult kä sitleb seda küsim ust sakalanus O. Rütli oma m älestustes. A llikm a te rja lid näitavad <üllalt selgesti üliõpilasorganisatsioonide vahelisi lahkhelisid juba kodumaal, mis siinses pagulasajakirjanduses selle algaastail uuesti üles kergitati koos kõigi kaa suvate pahedega, m illele järgnes p a rte ip o liitilin e killunem ine. Eeltoodud põhjustel *) Kasutatud allikmaterjalina: H. Karu ..Märkmeid korp! Ugala 15. aastapäeva puhul"; Joh. Viik ..Leplikuse vaim“ — Üliõpilasleht nr. 10, 10. XI 1928, Tartu; A. Eilart ..Üliõpilaskonna organiseerimisest" — Üliõpilasleht nr. 11, nov. 1933, Tartu; Joh. Viik „Haritlased ja organisatsioonid" — Üliõpilasleht nr. 7/8, 20. X 1938, Tartu; Oskar Rütli mälestused.
muutus EKL ja EAK s isu lise lt ja ka p ra k tilis e lt samaks organisatsiooniks. Puudus aga kõiki eesti akadeemilisi ringkondi koondav keskorganisatsioon, mis võimalda nuks enam süvendada üksmeelt, koostööd, sõprussidemete loom ist laiade akadee m iliste ringkondade vahel, ning vähendada pinget, mis oli tekkinud tolleaegse pagulaskonna s ise p o liitilise elu ümber Rootsis. EAK juhatusele 30. sept. 1948 saa detud kirja st loeme: ,,Korp! Ugala peab tarvilikuks, et EAK tegevus oleks viidud järgm isel hooajal laiemale alusele ja haaraks võim alikult kõiki teadaolevaid korporatsioone ja seltse ühiseks koostööks. Väljaminnes sellest seisukohast teeb korp! Ugala Rootsi Koondis lahkuvale EAK juhatusele järgneva ettepaneku: 1. Kutsuda nõupidamisele kõikide korp-ide ja seltside esindajad, et arutada EAK tegevuse laiemale alusele üleviim ise küsimust. 2. Moodustada kogu, kus võim alikult kõikidelt teada olevatelt ülalnim etatud nais- ja m eesorganisatsioonidelt oleks kaks esindajat, vaatamata organi satsiooni suurusele. 3. Anda volitus sellele kogule tegutseda lahkuva juhatuse nim el." EAK peakoosolek ja Vanemate Kogu koosolek kutsuti kokku 3. dets. 1948 Eesti Seltsi ruumidesse, kus mainitud ettepanek — viia EAK laiemale alusele — ühes koosolekul tehtud vähemate täiendustega Vanemate Kogus ühel häälel heaks kiide ti. Juhatus võ ttis nüüd oma ainsaks ülesandeks EAK tegevuse laiemale alusele viim ise. Viimaks jõuti eeltöödega nii kaugele, et asemike kogu tu li kokku, muutis Eesti Akadeemilise. Klubi nime Eesti Akadeem iliseks Koondiseks Rootsis (EAKR), kinnitas põhikirja ja võis alates 1949. a. koondada sellesse kõik Rootsis tegutsevad eesti üliõpilasorganisatsioonid ja - organiseerimatud akadeemilised isikud. Eesti Akadeem ilise Klubi üm berorganiseerim ise järel saab ka EKL-i tegevus hoogu. Teotahtelisi jõude rakendus nüüd enam EKL-i tegevust korraldama. 23. veeb ruaril 1949 korraldas korp! Fr. Estica oma auvil! K. Pätsi 75. sünnipäeva pühitse mise aktuse koos te iste EKL-i kuuluvate akadeemiliste organisatsioonidega YMCA ruumes Stokholmis. EKL-i 35. aastapäeva puhul korraldatud ühisest vennastuspeost 1. a p rillil 1950 võ ttis osa umbes 160 v ilis tla s t ja kaasvõitlejat. Osa võtma olid palu tud ka korp! Tehnola ja välis-eesti korp! Väinla. Göteborgis toim us 30. a p rillil 1950 esimene EKL-i maiõhtu, mis kujunes seejärel traditsiooniks. Senioride konvent oma otsusega 5. nov. 1951 resp. 7. jaan. 1952 v õ ttis ühel häälel vastu korp! Tehnola ja korp Väinla EKL-i Koondis Rootsis liikm eks. Otsus kinnitati pidulikul koosolekul 25. jaan. 1952. Korp! Leola loeti comment-garanteerijaks EKL-iga arvates 22. nov. 1954 ja võeti vastu EKL-i Koondis Rootsis liikm eks se nioride konvendi otsusega 31. jaan. 1955. Pidulik vastuvõtm ine täieõiguslikuks liik meks sündis EKL-i 40. aastapäeva pidustuste ajal. Seega olid EKL-i liikm eiks koon dunud kõik eesti korporatsioonid, kes omal ajal kodumaal tegutsesid. Korp! Fr. Ucuensis asutati 27. okt. 1948 Balti Ü likooli juures Pinnebergis Saksamaal. Senioride konvendi otsusega 3. m ärtsil a. 1959 arvati ta EKL-i Koondisse Rootsis kandideerivaks liikm eks. Teadaolevail andmeil korp! Fr. Ucuensise liikm eid praegu Rootsis ei asu. Korduvalt on arutatud EKL-i senioride konv!-i koosolekutel aktiivsem at noorte liikm eks värbam ist, et pidurdada üm berrahvustum ist ja ühte sulam ist kohaliku ühiskonnaga. 1965. aastaks oli EKL-i liikm eskorporatsioonide arv tõusnud kaheteistküm nele ja EKL-i Koondis Rootsis liikm ete arv üle 600. M itm el korporatsioonil on omad konvendi korterid Rootsis.
E K L -i p id u lik koosolek 1950. aasta kevadel S to k h o lm is LO C J1
EKL-i Koondis Rootsis liikm eskorporatsioonide arvuline koosseis 31. dets. 1964. Üliõpilased 1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12.
Korp Korp Korp Korp Korp Korp Korp Korp Korp V. E. Korp Korp
Vironia Fraternitas Estica Sakala Ugala Rotalia Fraternitas Liviensis Revelia Fraternitas Tartuensis Tehnola Korp! Väinla Leola Fraternitas Ucuensis Kokku
11 31 17 16 50 1 —
2 2 —
128
Vilistlased
Kokku
53 98 76 72 82 24 27 15 12 13
64 129 93 88 132 25 27 17 14 13
474
602
Oma eesmärkide saavutamiseks on EKL-i Koondis Rootsis korraldanud vennastuspidusid ja perekonnaõhtuid Eesti Vabariigi kui ka EKL-i aastapäevade puhul. Nendel õhtutel korraldatud lilledem üügist ja ameerika oksjonitest saadud sisse tulek on määratud korduvalt Eesti Vigastatud Sõjameeste Kodu Kapitalile. EKL-i 40. a. ju u b e lit tähistati e riti p id u liku lt Stokholmi Jakobi kirikus 25. m ärtsil 1955, kus jum alateenistuse pidasid v ii! praost J. Aunver (ugal!) ja õpetajad vii! I. Põhi (v ir!) ja v ii! K. Kool (ro t!). Kirikus laulis EKL-i meesansambel v ii! Ed. Tubina (ugal!) juhatusel. Kirikus korraldati korjandus eesti skautliku töö heaks. 26. m ärtsil toim us meeleolukas perekonnaõhtu arvuka EKL-i pere osavõtul, kuhu külalistena olid kutsutud Läti Korporatsioonide Liidu ja Eesti Akadeem ilise Koon dise esindajad abikaasadega. Sissetulek korraldatud lo te riis t oli ka seekord mää ratud Eesti Vigastatud Sõjameeste Kodu Kapitali heaks. 27. m ärtsil toim us vennastuspidu rohkearvulise osavõtuga. Göteborgis toim us EKL-i 40. aasta juubeli puhul 30. a p rillil perekonnaõhtu 53 osavõtjaga. Pidustusi EKL-i juubeliga seoses peeti ka Lundis. Peale perekonnaõhtute korraldati Stokholm is 17. nov. 1955 külalisõhtu, kuhu EKL-i Koondis Rootsis palus külla EÜS-i Koondise Rootsis paremate koostöö võim a luste leidm iseks ja käis ise EÜS-il külas 15. m ärtsil 1956. EÜS-i Lääne-Rootsi Koondise poolt oli 23. veebr. 1956 EKL-i kõikide organisatsioonide esindajad külla kutsutud. See oli EÜS-i poolt esimene am etlik kontaktivõtm ine EKL-iga Göteborgis. EKL-i tegevuse raames on korraldatud korduvalt perekonna-, veini- ja õlleõhtuid liikmeskonna lähendamise sihiga. Liikm eskorporatsioonid on suhelnud omavahel elavalt, käinud üksteisel külas, samuti võtnud vastu naisüliõpilasorganisatsioone ja neid külastanud. Arusaamatuste puhul liikm eskorporatsioonide või nende liik mete vahel on püütud leida lahendust ja jalule seada normaalvahekorda. Koostöövaim on olnud hea ja vahekorrad liikm ete vahel sõbralikud. EKL-i Koondises Rootsis on kujunenud kombeks, et tervitatakse liikm eskorporatsioone nende aastapäeval, kusjuures juubeliaastapäevi tähistatakse hõbekarika kinkim isega juubilarile sündmust märkiva graveeritud tekstiga karikal.
E K L -i 1. p erekonnaõhtu Upsalas (R o o ts i) sügisel 1945. K eskel istub (vasakult kuues) presideeriva konvendi k o rp ! Sakala esimees dr. R. Ränk. Tem ast vasakul R iig iv o lik o g u esimees fra te r esticus O tto Pukk.
E esti K o rp o ra ts io o n id e L iid u 40. aastapäeva ju u b e lik o m m e rs is t osavõtjad Lundis (R o o ts i).
EKL-i välistegevuse all väärivad m ärkim ist kronoloogilises järjekorras järg mised olulisemad algatused ja senioride konvendi otsused. A. 1948 loodi korp! Rotalia algatusel kadunud v ii! prof. Jüri Uluotsa nim eline stipendium ifond, m illest õppivad üliõpilased saavad rahalist abi. Fondi tööst ja juh tim ise st on võtnud osa EKL-i liikm ed ja toetanud fondi m ajanduslikult. 7. a p rillil 1952 otsustas senioride konvent, et EKL astub Eesti Rahvuslike Teaduste Instituudi liikm eks. Korp! Sakala koondised Rootsis ja USA-s algatasid a. 1952 üheaegselt Henrik Visnapuu nim elise kirjandusfondi, kuna kadunu kuulus Sakala perre. Poeedi 75. sünnipäeval (1965) kuulutati välja kaheteistkümnes ilukirjanduse laureaat. Eelnimetatud fondi kui ka peapiiskop Joh. Kõpu 80. sünnipäeva fondi on EKL-i poolt sissemakse tehtud. Marie Underi 70. sünnipäeva Rootsis ja Tartu ülikooli rektor prof. Hugo Kaho (v ir!) 70. sünnipäeva Saksamaal tähistati tervitu ste ja kingituste saatmisega. 14. apriWri 1953 otsustas senioride konvent majandusiikuVt toetada rmtvne-
suguseid ku ltu u rilisi organisatsioone ja ü ritu si: Eesti Rahvuslike Teaduste Insti tu uti, Stokholmi Eesti Algkooli ja üliõpilaste võistlustööde prem eerim ist. Teadus liku Seltsi auhinnatöödesarjas pandi EKL-i poolt välja üliõpilaste võistlustööde au hinnaks Rkr. 1500. Kuna m itm el aastal väljakuulutatud teemadele töid ei esitatud, otsustati Tartu ülikooli aastapäeva auhinda m itte enam välja panna (1957). 6. nov. 1956 otsustati ungari vabadusvõitlejate-üliõpilaste abistamine. Abi Rkr. 2500 adresseeriti Austria Punasele Ristile. EKL-i senioride koosolekul 2. m ärtsil 1957 pooldati korp! Ugala algatatud algupärase noorsookirjanduse võistluse korraldamise mõtet, kusjuures peeti õigemaks, et Eesti Akadeemiline Koondis Rootsis koos kooliringkondadega teostuse oma peale võtaks. EAKR koostöös Eesti Algkooli Sõprade Selt siga kuulutaski välja noorsookirjanduse võistluse. Võistlusele saadeti 22 tööd. Zhürii otsusel tunnistati 7 tööd auhindu väärivaiks ja auhinnad jagati välja Stokholmi Eesti Algkooli kevadpeol m ärtsis 1959. Eesti rahvaeepose ,,Kalevipoja" 100. aastapäeva puhul korraldati EAKR-i poolt avalik pidulik aktus Stokholmi Stadshuseti ,,Sinises saalis" 25. juunil 1961. Vii! A. Viisimaa (ugal!) algatusel ja teostam isel võtsid sellest koos lippudega osa EKL-i liikm esorganisatsioonid: korp! Fr. Estica, Sakala, Ugala ja Rotalia. Peale EKL-i liikm ete ka veel korp! Filiae Patriae, EÜS ja EÜS Põhjala. Peab mainima, et Rootsis ei ole akadeemilised organisatsioonid kunagi varem oma lippudega rah vuslikest ü ritu sist osa võtnud. EKL-i senioride konvent on Stokholmi Eesti Gümnaasiumi poolt korraldatud eesti noorte kõnevõistlusele määranud rahalisi auhindu. Stokholmi ülikooli juures 1. dets. 1962. a. ellukutsutud Eesti Osakonnale kingiti sõbraliku koostöö märgina hõbeplaadi ja vastava tekstiga varustatud koosoleku juhatamise haamer. EKL-i Koondis Rootsis taotleb oma liikm ete vastastikust lähenemist, õhutab ühisettevõtlikkust, püüab oma liikm eid ette valmistada tulevasele viljakale tööle kodumaa ja rahva, eesti keele ning kultuuri kasuks, edendada häid kombeid, elu viise ning ausameelsust, korraldada sõbralikku kooselu üksteise vaimseks ja aine liseks toetamiseks. Vabas maailmas tekkinud olukorras koondab EKL ühiseks koguks nii üliõpi lased kui vilistlased. On kujunenud nagu iseenesestmõistetavaks, et palju vaba maailma ülikoolides õppivaid eesti noori kuulub mõne korporatsiooni perre, jäädes sel teel sidemeisse eestlusega kogu eluajaks.
E K L -i 40. aastapäeva kom m erss Lundis
Kasutatud allikm aterjali EKL-i Koondis Rootsis külalisraamat, kirjavahetus, senioride konvendi protokollid. Korp! Fraternitas Estica 1907— 1957 (50 aastat), Stokholm 1957. Korp! Sakala Album (40 aastat), Stokholm 1952. Korp! Ugala 1913— 1963 (50 aastat), Stokholm 1963. Korp! Rotalia XXXV, Stokholm 1948. Korp! Fraternitas Tartuensis I ja II (25 aastat), Toronto 1956. Korp! Vironia 1900— 1950 (50 aastat), Stokholm 1951. Korp! Vironia aastaraamat nr. 1, Toronto 1956, ja nr. 2, Toronto 1961. Oskar Rütli mälestused.
EESTI KORPORATSIOONIDE LIIT SAKSAMAAL Arnold Joonson
Andes EKL-i juubeli-tähisteose toim etajale lubaduse kirjutada Eesti Korporat sioonide (Vilistlaskogude) Liidust Saksamaal, ei osanud veel aimata, et komistan m itmesugustele raskustele, sest . . . 1. Koos EKL-i (resp. EKVL-i) liikm esorganisatsioonide liikm etega olid Saksa maalt ülemeremaadesse emigreerunud ka vilistlaskogude, koondiste või konventide arhiivid ajavahemikust 1946— 50. Saksamaale on jäänud — minu andmetel — vaid korp! Vironia tolleaegne arhiiv, osaliselt. 2. Olin to lla l, kui EKL-i (EKVL-i) koondis Geislingenis rajati ja Tartus ning Tallinnas okupatsioonide tõ ttu katkestatud tegevust jatkati, Põhja-Saksamaal ja ei saanud kaasa elada ei EKL-i rõõmu- ega kibeduspäevadele. Loodan, et ju s t see asjaolu annab mulle nüüd ehk võimaluse SINE IRA ET STUDIO ja dokumentide ning kuivade faktide najal heita kire tu t pilku sellele, EKL-i 50-aastase ajaloo kõige elavamale perioodile, sest vaevalt on ülejäänud 47 aasta jooksul EKL-i probleemides rohkem paberit täis kirjutatud ja ,.tegutsetud" kui ju s t nende kolme Geislingeni aasta jooksul. EKL-i ajalugu või isegi autentset kronoloogilist ülevaadetki pole ma suute line kirjutama ajajärgu 1946— 50 kohta: a rtikli kirjutam iseks, mis vastaks enam vähemgi ajaloolise ülevaate põhitingim ustele, vajaksin ma kõikide tollal Saksamaal EKL-i raames tegutsenud liikm esorganisatsioonide arhiivdokumente. Vironia tolleaegne arhiiv andis minu valdusesse 34 EKL-i puudutavat doku menti: nendest 11 te iste EKL-i esimeeste või sekretäride allkirjadega. Sellele ü li huvitavale kondikavale hankisin küsimuslehtedega ja erakirjadega lisa paljudelt, kes EKL-i Geislingeni-ajastu kaasa olid elanud. E rilist tänu kaasabi eest avaldan EKL-i endisele presideerivale seniorile, vironus Eduard Eermele ja revelus Harald Raudsepale: kuid ka ugalensis A. Kalale, sakalanus H. T reufeldtile, vironus E. Pobolile ja vironus J. Kasele ning hilisema aja osas ka rotalus N. Kornevile. Olemasoleva dokumentatsiooni ja eraandmete põhjal pole ma suuteline kindlaks määrama EKL-i täpset taaselustamise tähtpäeva Euroopa mandril, s.o. Saksamaal. Korp! Vironia Saksamaa Koondisele pandi vorm iline alus 24. nov. 1946. a. Münchenis. On teada, et Vironia andis Saksamaal esimese presideeriva eest seisuse EKVL-ile, koosseisus: esimees dipl. agr. E. Eerme, abiesimees dipl. ins. J. Lenzius ja sekretär õigusteadlane H. Sumbak. Edasi selgub Vironia protokollidest, et a prillis 1947 tegutses Geislingenis küll ..Akadeemiline H aritlaste Koondis" ja see organiseeris maipeo, kuid EKL-ist pole veel juttu. Esimest korda esineb Vironia protokollides EKVL-i nimetus 20. ju u lil 1947; vastavas kärpes seisab:
„EKVL-i koosolek kokku kutsuda tarviduse kohaselt augusti esim estel päevadel, kusjuures iga organisatsioon oleks esindatud kolme liikm ega." Protokollis 14. aug. 1947 seisab: „Kokku kutsuda Geislingenis viibivate EKVL-i kuuluvate organisatsioo nide esindajate (3) koosolek 21. augustil 1947, kell 20,00 Tööstuskoolis, Punase Risti ruumis järgneva päevakorraga: a) Ülevaade senisest tööst ja tegevuskava ja b) koosolekul algatatud küsim usi." Ergo: kui 21. aug. 1947 anti aru ,,senisest tö ö s t", siis pidi EKL (EKVL) m ingil viisil või määral olema juba tegutsenud. Mõned tolleaegsed geislinglased arvavad mäletavat, et „senine töö" seisnes kontaktide võtm ises, eelläbirääkim iste pida mises, kõikide koondiste Saksamaa keskuste kindlakstegem ises jne. Ühtlasi oli konstateeritud, et kõik Eestis EKL-i kuulunud korporatsioonid olid endid jälle organiseerinud, juhatused kujundanud jne. Ehkküll paljude org-ide juhatused asusid väljaspool Geislingeni, otsustati keskuseks võtta see väike linn, kuna seal asus suurem protsent EKL-i liikm eid kui mujal. Enne kui asuda Geislingeni-aegse EKL-i tegevuse vaatlusele, tuleks püüda selgitada: mida kujutas endast tolleaegne EKL ühes m itteakadeem ilises linnas, nagu seda oli provintsilinn Geislingen? Tuleb arvata, et piirduti vaid teadmisega, et pärast kahte okupatsiooni ja hirmsaid ohvreid eesti korporantide peres, ollakse jälle vabad ja et EKL/EKVL on jälle olemas! Alles hiljem tõstatati EKL-i te rrito riaa lse haaravuse, ulatuse ja pädevuse probleem: e riti pärast seda, kui ühe liikm esorganisatsiooni ridadest püüti tõlgendada, et see EKL/EKVL on vaid Geislingeni piirides pädev ja tema poolt rakendatud otsused pole (näiteks) Augsburgis või Münchenis asuvate EKL-i liikm ete suhtes siduvad. Sellele seletusele astusid vastu kõik teised EKVL-i liikm ed ja deklareerisid, et ,,EKL/EKVL, keskusega Geislingenis, esindab vähemalt Lääne-Saksamaad". Tollal võis juttu olla vaid kahest võim alikust EKL-ist meie maakeral üldse: Saksamaal (Geislingen) ja Rootsis. Kõik teised EKL-id ülemeremaades on võrsunud Saksamaa EKL-i endistest liikm etest ja saanud hiljem veidi täiendust-värskendust Rootsist, Inglism aalt jne. M uide: to lla l, kui nn. Geislingeni EKL ja tema üksikud liikm esorganisatsioonid EKL-i küsimustes ja probleemides, Tartu EKL-i põhim õtete ja kommaanide seletamises jne. ..kirjutasid puudade viisi paberit tä is ", nagu üks ajajärgule kaasaelanud vana korporant märgib, ei leidu Vironia väga laiaulatuslikus kirjavahetuses oma Rootsi Koondisega ühtki otsest ega kaudset v ih je t EKL-i olemasolu kohta Rootsis. Nüüd, vaadates tolleaegseid sündmusi d istan tsilt, tuleks Saksamaa EKL-ile anda ajaloolise EKL-i otsejärglase aupaiste või tal tuleb ajaloo ees seda oreooli ehk jagada vaid Rootsis rajatuga. Veelgi rohkem: kuna tolleaegsed Saksamaa eesti korporatsioonide koondised resp. vilistlaskogud haarasid oma liikm eskondadesse ka neid, kes olid sattunud Austriasse, Prantsusmaale, Shveitsi, Belgiasse jne., siis tuleks tolleaegset EKL-i vaadelda kui Euroopa kontinendi keskset, juhtim iskesku sega Saksamaal, Geislingenis.
Kuid tulem e tagasi EKVL-i 21. aug. 1947 koosoleku juurde, mis algas kell 20,20 ja lõppes kell 22,35. Protokollis mainitakse: „Ksv! E. Eerme avab koosoleku ja konstateerib kahetsusega seni esine nud passiivsust üksikute organisatsioonide juures, m illega seoses esitab küsimuse, kas kokkutulnud esindajad peavad ta rvilikuks EKVL-i senisel kujul edasi tegutsem ist. Vastuseks korp! Ugala poolt teatas ksv! Treial, et nende nim ekirja esi tamine on viibinud te hn iliste l põhjustel. EKVL-i tegevust tuleks jatkata ja e riti intensiivselt, arvestades meie praeguse olukorraga. Korp! Rotalia esindaja ksv! Käbin pooldab EKVL-i edasi tegutsem ist ja tegevuse elustam ist, kuna organisatsioonid üksikult tegutsevad ja koostöö on vajalik. Sama seisukohaga ühineb korp! Frat. Liviensise esindaja ksv! J. Koort. O tsustati: 1. Tegevust jatkata (kui?) nimetuse all EKVL, kusjuures EKL-i ja EKVL-i vahel vahet ei tehta. Otsus — kõik pro. (Nagu näha, on definatsioon EKL-i ja EKVL-i nimede vahekordades veidi segane, ja selguseta on, mida tähendab see ,,kui?‘‘ . Igal juhul on see protokoll sel kujul järgm isel EKVL-i esindajate kogu koosolekul ühel häälel kinnitatud. A. J.). 2. EKVL-i tegevust jatkata. Kõik pro. 3. Uute liikm ete vastuvõtm ise küsimus edasi lükata. Kõik pro. 4. Järgmine koosolek kokku kutsuda 3 nädala jooksul. Kõik pro." Järgmine koosolek, kus olid esindatud kõikide EKL-i liikm esorganisatsioonide representandid (korporatsioonid Leola, Tehnola ja Frat. Ucuensis polnud to lla l veel EKL-iga ühinenud), toim us 6. sept. 1947, kell 20,10 ja kestis kuni kella 22,45-ni. See, üks pagulas-EKL-i tähtsamaid ja huvitavamaid dokumente kajastab — ehkküll kuivades sõnades — tolleaegset kardinaalset kontroversi-ainestikku. Protokoll lau sub sõna-sõnalt: „Korp! Vironia nimel teatab ksv! E. Eerme, et korp! Vironia ei poolda uute liikm ete vastuvõtm ist, kusjuures erandi moodustavad v ii! v ii! ja sv! sv! pojad ja vennad. Endiste liikm ete tagasivõtm ine otsustatakse igal juhul eraldi. Ksv! Paide poolt avaldatud korp! Frat. Estica seisukoht ühtub ülaltoodud seisukohaga. Ksv! Sepp korp! Sakala nimel teatab, et korp! Sakalal puudub am etlik seisukoht. Isikliku lt arvab, et peaks piirduma ainult oma pere kitsama ringiga. Augsburgis valitud juhatus on siiski uusi liikm eid vastu võtnud. Ksv! Treial korp! Ugala nimel teatab, et neil tegutseb nii vilistlaskogu kui ka konvent ja nemad asuvad seisukohal, et tuleb tegutseda praeguste olude poolt dikteeritud piires. On juurde võetud uusi lihtliikm e id, vilis tla s i ja 2 nn. liikm e kandidaati, s.o. isikut, kes pole veel ülikooli pääsenud. Ksv! Käbin korp! Rotalia esindajana teatab, et neil töötab üle-saksamaaline juhatus, olderman asub Augsburgis ja vastu on võetud 7 lih tliig e t. M itte-
E K L -i m a ikom m erss 30. a p rillil 1961 saksa k o rp o ra ts io o n K arlsruhensia ruum es H eidelbergis. P ild il m om en t ven nastusest. Külalisena kohalviibinud K arlsruhensia senior (va sa k u l) annab vendlusvannet tolleaegse V iro n ia re base stud. H enn K iv im a a ’ga.
E K L -i m aikom m erss H eidelbergis. Presid eerib k o rp ! V iro n ia Saksamaa koondise sen ior P. O rle. P ild il on näha umbes pooled vennastuspeost osavõtjaist.
akadeemiliste liikm ete küsimus pole arutusel olnud, kuid Geislingenis asuv liikm eskond on eitaval seisukohal. Ksv! Laar korp! Frat. Liviensise Geislingeni pere nimel teatab, et ei poolda uute liikm ete värbamist. Endiste liikm ete tagasivõtm ine otsustatakse igal juhul eraldi. Ka korp! Revelia esindaja ksv! Raudsepp avaldab sama seisukoha, kui v ii! v ii! poegade vastuvõtm ise vastu te iste EKVL-i liikm ete poolt midagi ei ole. Ksv! Simrod teatab, et korp! Frat. Tartuensis on uute liikm ete vastu võtm ise vastu. Ksv! Luhavälja teatab, et korp! Väinla ei poolda ei uute liikm ete vastu võ tm ist ega endiste liikm ete tagasivõtm ist. Koosolek, pärast pikemaid läbirääkim isi peab soovitavaks uute liikm ete vastuvõtm isel olla äärm iselt tagasihoidlik ja e riti ettevaatlik uute v ilis tla s te vastuvõtm ise puhul." Järgmine EKVL-i koosolek toim us 19. septem bril 1947, kella 19,20 ja kella 21,00 vahel: I „Ksv! Treial loeb ette korp! Ugala viliko gu kirja, m illine siia juurde lisatud. Koosolek otsustas küsimuse edasi lükata, kuni sellega seoses olevad aukohtud ära peetud ja EKVL-ile esitatud. II O tsustati valida üliõpilaslauliku kirjastam iseks ettevalm istav toimkond koosseisus: R. Toi, H. Keerdoja, J. Koort ja paluda Akadeem ilist Haritlaste Koondist määrata om alt poolt 3 liig e t üliõpilasseltside rin gist (ühel häälel). O tsustati klubiõhtute korraldamine jätta juhatuse hooleks, soovitusega, et esimene klubiõhtu korraldatakse oktoobri kuu esimesel poolel ja võima luse korral kesknädalal ehk laupäeval. Peetakse soovitavaks organisatsioonide pidulikele koosviibim istele kut suda ka liikm esorganisatsioonide esindaja ehk presideeriv eestseisus. III Presideerimisega seoses olevad kulud jagatakse üksikute organisatsioo nide vahel esitatud aruande kohaselt." Kõik tsite eritud protokollid on esindajatekogu koosolekutel üksm eelselt kinnitatud ja seega igati autentsed. Need kolm protokolli iseloomustavad suurel määral kogu EKL-i Geislingeni-aegset tegevust ja olemust. Ei üheski protokollis ei figureeri m õiste ,,kommerss", vaid ainult ,,klubiõhtu" või ,.aastapäeva tähistam ine". Olemasolevate dokumentide põhjal pole võim alik rekonstrueerida kas ja kui kaua üksikud korporatsioonid presideerisid. Tuleb välja (erakirjade kinn ituse l), et kõik on järjekorras presideerinud, kuid mõni org-n vaid väga lühikest aega. Kuna Vironia alustas presideerim isega 1947. a. ja presideeris taas juba augustis 1949, siis polnud
aja lise lt võim alik, et iga korp! oleks ettenähtud sem estri presideeriv olnud. Miks see nii oli, tuleb v is t emigratsiooni süüks ajada, sest paljude korp!-ide juhatuseliikm ed lahkusid enne, kui neile suudeti asemikke valida. Eriti k riitilin e oli Saksamaa EKL-ile aasta 1948, kuna siis rappusid tugevasti kõik vundamendid, m illele EKL ehitatud. Põhjuseks oli üks aukohus, mis tekitas palju sekeldusi, piikidem urdm isi ja arusaamatusi. Nüüd, poolteist või rohkem aastakümmet hiljem neid dokumente lugedes jääb mulje, et inimesed otsisid endile vaba aja sisu, sest rõhuv enamik EKL-i liik meid oli oludest sunnitult määratud laagritesse mitte-midagi-tegema. Paljusid teravusi ja ,,põhimõtete seletam isi" tuleb nüüd, ajaloolisest perspektiivist vaada tuna, kerge muigega võtta. Kui emigratsioon jõudis galopeerivasse faasi, ei siis olnud enam kellelgi aega ja võim alust mõtelda ei EKL-ile ega probleem idele, m ille pärast oli nii palju paberit määritud ja piike murtud. Kui omaaegsed geislinglased „uude maailma" jõudsid ja oma isiklikku elu palehigis üles töötama hakkasid, siis leiti endid peatselt jälle EKL-i raames ja ei keegi tuletanud enam meelde õhkujooksnud aukohtuid või protokoll-diktaate. See faas oli nagu ,,olem atu". Kõigele vaatamata ei saa ega tohi EKL-i Geislingeni-aega võtta kui m ingit ..olematut sekeldust". Geislingeni ajajärgul oli oma suur positiivne külg, sest see oli EKL-i ajaloo üks intensiivsem aid ja nii mõnigi seal sõlm itud sõprus erinevaid värve kandvate vahel on jäänud tänaseni püsima. Olgu kroonika huvides siinkohal dokumenteeritud, et 10. augustil 1949 võ ttis EKVL teatavaks, et Hamburgi lähedal, nn. Balti Ü likoolis Pinnebergis, on asutatud korp! Fraternitas Ucuensis ja EKVL saatis noorele org-ile tervituse. Ü liõpilasorgani satsioon ,,Uku", mis oli asutatud 3. okt. 1948, muutus korporatsiooniks 10. mail 1949.
Allakirjutanu ei suutnud täpselt kindlaks teha, kui suur oli EKL-i pere nn. Geislingeni-ajastul. Andmed kõiguvad 400 ja 500 vahel. See pere oli te g e lik u lt aga ehk veelgi suurem, sest üksikud koondised ei suutnud kõiki oma liikm eid haarata, e riti neid, kes olid sattunud üksikutena kõrvalistesse kohtadesse. Pärast to rm ilis t Geislingeni-ajajärku ja pärast sama to rm ilise s tempos to i munud emigratsiooni ei saanud Saksamaal enam juttugi olla EKL-i olemasolust. Oli vaid teada, et üksikud korporatsioonid olid jätnud või määranud Saksamaale nn. volinikud, kes algul olid mõeldud korrespondeerivateks liikm eteks. Nagu juba öeldud, kestis suur väljarändamine kuni 1950. aasta lõpuni ja „väike" veel kogu 1951. aasta jooksul. Nii on teada, et viimane EKL-i koosviibim ine toimus 1951. a. kevadel Augsburgis, Eesti komitee ruumes, (osavõtjaid umbes 12), m illele oli eelnenud 1950. aastal jällegi Augsburgis koosviibim ine umbes 30 mehega. Kuna korp! Sakala mehi oli jäänud Saksamaale kõige rohkem, siis paluti Sakalat võtta oma peale edaspidise EKL-i koosviibim iste korraldamine. Andmete järgi tuleb aga arvata, et turnuse-kohast EKL-i presideerim ist ei olnud enam alates 1950. aastast. Sakalanus Treufeldti poolt koostatud nim estiku järgi oli 1954. aastal EKL-i liikm eid Saksamaal järgm iselt: Vironia — 14, Frat. Estica — 14, Sakala — 18, Ugala — 8, Rotalia — 5, Väinla — 2, Frat. Tartuensis — 7, Frat. Liviensis — 3, Tehnola — 1. Kokku 72. Aastal 1955 korraldas Sakala Tübingenis EKL-i 40. aasta päeva kommersi, mis toim us 26. m ärtsil restoran ,,W aldhörnle" ruumides. Kuna rahad olid tollal kõigil napid, siis oli osavõtjaid sama napilt: 2 vironust, 1 fra te r esticus, 5 sakalanust, 1 ugalensis, 1 rotalus, 1 frater tartuensis ja 1 tehnolus.
Külalisi oli kolm: 1 selonus, 1 frater normannus ja 1 baltonus. Järgmise EKL-i ürituse korraldas Vironia 19. mail 1956 Münchenis, kus osavõtjaid oli veidi alla 20. Aastast 1957 alates seati sisse turnuse korras presideerim ine. Kolm EKL-i vanemat korporatsiooni — Vironia, Fraternitas Estica, Sakala — on juba aastaid olnud Saksamaa EKL-i ainukandjaiks ja ka presideerim ise turnus käib vaid nende kolme vahel. Alates 1. m aist 1961 on EKL-i kommersse peetud Heidelbergis. Esi mene sellest sarjast toim us 1961 Vironia presideerim isel saksa korp! Karlsruhensia ruumides ja oli üks rahvarikkamaid pärast suurt em igratsiooni-lainet. Kom mersist võ ttis osa 31 EKL-i liiget, 3 külalist EÜS-ist ja 3 Karlsruhensiast. Järgmised õnnestunud maikommersid peeti restoran ..Weisser Bock’i‘‘ ruumes 1962. a. Frat. Estica ja 1963 Sakala presideerim isel. Mõlemal korral oli osavõtjate arv 20 piirides ja külalisi EÜS-ist ja Frat. Normanniast. 1964. aasta EKL-i kommerss ühendati nn. rahvastekommersiga, m illest võtsid osa (arvult ligemale 100) eesti, läti ja balti saksa korporatsioonide liikm ed. Eestlasi oli kommersil ümmarguselt 20. Neid ridu kirjutades on Saksamaal kokku 53 või 54 EKL-i liiget, nende hulgas 10 vironust, 8 frater esticust ja 20 sakalanust. Peale nende on Saksamaa ülikoolide juures veel Rootsi EKL-i koondise liikm eid 6. Ei või mainimata jätta korp! Sakalal tekkinud traditsiooni, et ta kutsub oma aastapäeva kommerssidele ka kõik EKL-i liikm ed. Sellele kutsele järgnevad pea m iselt vironused ja esticused. EKL-i juubeliaastal presideeris Saksamaal Fraternitas Estica. Kavas oli pidu lik aktus Heidelbergis 1. mail ja sama päeva õhtul osavõtt baltimaalaste ühisest nn. rahvaste kommersist.
EESTI KORPORATSIOONIDE LIIT AUSTRAALIAS Elmar Laisk
Eesti iseseisvuse ajal siirdus su hte lise lt vähe eestlasi Austraaliasse. Nim e tamisväärseiks sisserännu perioodeks osutusid aastad vahetult pärast Vabadus sõda ja majandusliku kriisi periood 1929. ja 1933. aasta vahel. Kokkuvõttes elunes enne Teist Maailmasõda Austraalia mandril üle tuhande eestlase, enamus neist New South Walesi osariigis ja selle pealinnas Sydneys. Victoria osariik pealinnaga Melbourne oli teine eestlaste arvult väiksem ja a ktiivsuselt palju tagasihoidlikum.
keskus, kuigi
Teise Maailmasõja järelaastail hinnati eestlaste arvu Austraalias 1100-le. Nende hulgas leidus palju haruldaselt aktiivseid eestlasi. Ü likooli haridusega sikuid oli siin aga suhte lise lt vähe. EKL-i liikm eist asusid teadaolevalt siin vironused Arnold Lints ja Eugen Liibus, sakalanus Hugo Vallaste, tehnolused Konstan tin Tomson ja Anton Trumm. Viimane oli muide 1940. a. valminud Sydney Eesti Maja ehitusm eistriks. Rotalus R. Kalpus ostis selle krundi, m illele ehitati Eesti Maja, Campbell tänaval Sydneys. Organiseeritud tegevust sel ajal EKL-i liikm eil ei olnud, küll aga säilis side •:onventidega kodumaal ja sõjajärgseil aastail Saksamaal ja Rootsis. Need konvendi-sidemed kaavitasid paljude v ilistla ste ja kaasvõitlejate sisserändu Austraaiasse ja kergendasid uue elu algust sellel kliim a lt ja e lu v iis ilt täiesti võõral maal. Teise Maailmasõja segipaisatuses tõestus veel kord see igivana maksiim, et ühe organisatsiooni tugevus ilmneb raskustes, m itte ilusõnalises põhikirjas, ntiim organisatsioonidel kestsid konvendi-sidemed iseenesestmõistetavaina edasi pärast üliõpilasorganisatsioonide likvid ee rim ist 1940. aasta suvel. V äliselt nähta matuna säilis see ühtekuuluvustunne lahinguväljadel, kodumaalt lahkumise kaoses ja järgnevail põgeniku-aastail. Aegadel, mil tugevad organisatsioonid varisesid, jäid konvendi sõprus sidemed püsima sugulussidemete kõrval. Tudengipõlves kasvanud ja tõotatud vend lus oli läbi teinud oma tuleproovi. Konvendi kasvatus, in its ia tiiv ja kogemused olid kasuks paljudele EKL-i liikm eile põgenike-laagreis, kus loodi esimesi rahvuskoondisi, koole ja ettevõtteid. 1945. aasta lõpul hinnati põgenike arvu Kesk-Euroopas, peamiselt Saksamaal, üle 20 m iljoni, neist eestlasi 40 000. Seda tohutut kodutute massi to itis ja haldas United Nations Relief and Rehabilitation Adm inistration — UNRRA. Ülesandeks sellel asutusel oli põgenike kojusaatmine, mis sadadele tuhandetele loom ulikult vastuvõtmatuks osutus. Nende jaoks loodi 1947. a. juulis International Refugee
Organization ehk IRO, mis alustas otsekohe ikestatud maadest pärit põgenike ümberasustamisega USA-sse, Kanadasse, Austraaliasse, Inglismaale, Argentiinasse ja vähemal arvul mujale. Austraalia Liiduvalitsuse leping IRO põgenike vastuvõtm iseks sõlm iti 21. ju u lil 1947. aastal. Selle kohaselt tasus IRO ümberasujate transpordikulud Freem antle’i sadamani Lääne-Austraalias. Sealt alates v õ ttis vastutuse üle Liiduvalitsus, kelle hoolekandebürood majutasid saabunud endisisse sõjaväelaagreisse. Mehed ja vallalised naised paigutati õige pea tööle, kuid m ajutam iskitsikuse tõ ttu jäid perekonnad sageli aastaks, ja enamakski, nn. hoolduslaagreisse. IRO ümberasustamise aktsiooni kestel 1947. a. kuni 1955. aastani saabus Austraaliasse ca 5400 eestlast, nende hulgas umbes 150 korporanti, üksikult ja perekondadega. Eestlaste väljaränd Austraaliasse saavutas kõrgseisu aastail 1949— 50. Pea miseks tõukejõuks selle mandri valikul olid suhteliselt kõrge elustandard ja tagatud töövõimalus miinimumpalgaga. USA-I oli muidu palju eeliseid, kuid põgenikud jä lg i sid murega sel ajal suurenevat tööpuudust. Teiselt poolt levis teade vana-eestlaste abivalm idusest Austraalias, e riti Sydneys, ja kindlus, et Liiduvalitsus tagab saabujaile töö ja majutamise. Omajagu kaalu oli seigal, et Austraalia asus kaugel tol ajal ikka veel p o liitilis e s ummikus ja plahvatusvalmis Euroopast. Emigratsioon Austraaliasse toim us valiku alusel. Liiduvalitsuse abiga sisse rändajad olid seotud kohustusega töötada 2 aastat määratud kohal, enamasti lihttöölistena. Umbes 10% kuni 15% eestlasist saabus nn. maandumislubadega, mida anti siin-elavate eestlaste tagatise põhjal. Algul lähetasid maandumislube vanaeestlased individuaalselt, kuid pea moodustati Sydneys vironus Arnold Lintsi alga tusel 7-liikm eline komitee, mis töötas välja ..Eesti Abistam ise Kom itee" põhikirja. Suurte raskustega õnnestus seda põhikirja kinnitada ja Eesti Abistam ise Komiteele isegi õigust hankida eesti põgenikele Euroopasse raha saatmiseks. Esimeseks esimeheks oli A. Lints, siis vana-eestlased Sildever ja A. Lond. Sellel perioodil varustati Eesti Abistam ise Komitee poolt sadu eestlasi Saksamaal siinsete maandumislubadega. Nendega saabujad olid vabad 2-aastasest töökohus tusest. Saabunud uus-eestlaste hulgas oli su hte lise lt palju haritlasi. Kuigi enamik tegi läbi kohustusliku 2-aastase liht-töölise perioodi, õnnestus paljudel õige pea oma eriala läheduses või mõnel eelis-alal töötama asuda. Ü ldiselt ei tunnustatud Austraalias Euroopa ülikoolide pabereid, e riti arsti-, hambaarsti-, veterinaar-, rohu- ja õigusteaduse kraade. Piiratud tunnustuse leidsid siin aga loodusteaduse ja inseneriala kraadid, kusjuures see olenes siiski väga palju isiklike st kontaktidest ja kohalikest vajadusist. Palju pettum usi ja segadusi valm istas Tartu ja teiste euroopa ülikoolide lõputunnistus ,,diplom i" nime all. Kuigi Tartu ülikooli diplom võrdub iga ülikooli B.Sc. kraadiga, ei peeta seda anglo-ameerika mais sõna-sõnalises tõlgitsuses teaduslikuks kraadiks. A rs tid e lt ja loom aarstidelt nõuti täienduseksameid erialal tegutsemiseks. Mitmed sooritasid sellised eksamid, mõned polnudki huvitatud uutes oludes endisel erialal tegutsem isest. Haruldase saavutusega sai hakkama korp! Vironia vilistlane insener A. Jenas, kes 1961. aastal saabus Hiinast. Kuna tema diplom it ei tunnusta tud, valm istus 68-aastane vilistla ne lühikese aja jooksul uuteks eksamiteks ja soo ritas need hiilgavalt.
Keemikud, füüsikud ja insenerid leidsid enamasti tööd oma erialal, kuigi see töö mõnel juhul ei olnud kaugeltki nii tasuv kui mõnel teisel ametialal, ehitusalal või kanakasvatuses. Nii töötab praegu EKL-i vilistla si ja kaasvõitlejaid igasugustel aladel: on tööstureid, kanakasvatajaid, insenere, arste, loomaarste, ülikooli õppejõude, teadus likke ja laboratooriumis töötajaid, ehitusettevõtjaid, kooliõpetajaid, raamatupida jaid jt. 1947. aastast peale kujunes Sydney siin maandunud eestlaste rahvusliku tegevuse keskuseks. Sydney Eesti Maja pulbitses üksteiseleidm isest ja e tte v õ tlik kusest. Vabasse maailma pääsenud EKL-i liikm e ist siirdus umbes üks kümnendik Austraaliasse, peam iselt Sydneysse, kuid vähemal arvul ka M elbourne’i, Adelaide'i ja Perthi. Enamasti tekkis side konvendi liikm ete vahel juba maandumisel; õieti küll jätkus see, mis Saksamaal juba loodud oli. Kuid esialgne kohanematus, suured kaugused ja uue elu rühk ei võimaldanud algul tihedam at suhtlem ist. LaialipiIlatuse tõ ttu näis EKL-i pere väikesena. Ent õige pea elustus vajadus akadeemiliste tavade ja mõttekaasluse järele. 1947. aastast alates toim us akadee m ilise pere kohtumine nii Eesti Majas kui ka ,,Elite“ restoranis, kus ärijuhiks oli eestlanna. ,,Elite“ restoranis toim us ka 1949. aastal esimene suurem akadeemilise pere kokkutulek perekonnaõhtu kujul. Selle organiseerijaks olid vironus E. Liibus ja revelus V. Niineorg. Osavõtjaid oli üle viiekümne isiku, nende hulgas A. Aavelaid, dr. Ruut, J. Leidtorp, V. Pikk, V. Leinbock, dr. I. Tammelo, J. Oitmaa, K. Liik, J. Lenzius, E. Kompus, H. Vallaste, E. Maasepp, V. Jaason, A. Kasper, F. Lõhmus, P. Kutsar, Ed. Tohver, A. Truupõld, A. ja A. Malkus, E. Ujuk ja palju te isi EKL-i liikm eid. Vironus A. Pank pidas sütitava kõne ja õhtu kulges ülevas meeleolus. Sellel koosviibim isel levis veene, et Eesti akadeemiline pere Austraalias peaks ühisesse koondisesse kuuluma. Samas restoranis peetud järgm isel pere konnaõhtul viib is veel enam akadeem ilist peret ja sakalanus A. Malkuse algatatud ühise koondise mõttega liitu s peale konventide veel te isi üliõpilasorganisatsioone ja akadeemilisi isikuid. Tulemusena asutati 8. a p rillil 1951. aastal Sydneys Eesti Akadeemiline Koondis, m ille liikmeskonna tuum iku moodustasid korporatsioonide liikm ed, kuid mis hõlmas samuti üliõpilasseltse ja kõiki Alma M ateri poegi ja tütreid. 1953. aastast peale on EAK peamiseks ülesandeks olnud kahe tra d itsio o n i lise koosviibim ise korraldamine: Tartu ülikooli aastapäev detsembri algul ja 1. mai pidu, m illine küll viim asel ajal Sydneys Eesti Üliõpilaskonna hooleks on jäänud. Need sündmused on tavaliselt kokku toonud palju aktiivset akadeem ilist peret. EKL-i konvendid esinesid neil koosviibim isil värvides ja olid algaastail EAK tege vuse hingeks. EAK esimeheks oli ugalensis A. Urm (1951— 55), rotalus R. Kalpus (1956), vironus A. Aavelaid (1957— 61) ja ugalensis A. Urm (1962). Eesti Akadeemilise Koondise kõrval tekkis noortel eesti üliõpilastel vajadus sagedamaks kooskäimiseks. 1950. aastast alates kasvas eesti üliõpilaste arv Sydney ja New South W ales'i Tehnika Ülikooli juures kiire sti. Ugalensis A. E. Naelapea ja 10 teise üliõpilase algatusel asutati 12. jaanuaril 1952. aastal Eesti Üliõpilaskond Sydneys. EKL-i ringkonnad toetasid otseselt ja Eesti Akadeem ilise Koondise kaudu noore üliõpilaskonna tegevust. Üliõpilaskonna esimeheks on olnud ugalensised
A. E. Naelapea (1952) ja 0 . Uhlberg (1953— 54), rotalus H. Johanson (1955), frater liviensis I. Salasoo (1956), ugalensised E. Truupõld (1957), V. V ilder (1958), ja L. Tamm (1959), rotalus G. Juurik (1962) ja frater tartuensis B. Lees (1964— 65). Sydney Eesti Üliõpilaskonna arvuline koosseis oli asutamisel 11 üliõpilast, 1955. aastal juba 50 piires ja 1958. aastal umbes 80 üliõpilast, m illisena see arv on enam-vähem püsinud. 13 aasta kestel on SEÜ-sse kuulunud üle 150 isiku ja neist on n im elise lt liikm eks jäänud 139, üliõpilasi ja lõpetanuid kokku. Pärast organiseerim is-perioodi (1952— 54) järgnes SEÜ elus väga aktiivne tegevusaeg (1955— 59) spordi, referaatide ja muude ürituste kaudu. Tegevuse kõrgseisul kuulus näiteks Üliõpilaskonna Spordiklubisse umbes 40 sportlast. Välja paistvamaid tulem usi saavutasid vironus P. Hiob (ketas), fra te r tartuensis A. Paas (teivas), ugalensis G. Seek (jooksud), sakalanus E. Mätas (tennis), frater tartuensised Enn Teedla (tennis, jalg pa ll), H. Paemaa (jalgpall) ja T. Piirlaid, kes muide saavutas hooaja ,,parima sportlase" tiitli. Sporditegevuse organiseerim iseks valis Üliõpilaskond igal aastal spordi referendi, kelleks sel ajal olid T. Piirlaid (1958), E. Mätas (1959), Urmas Aavelaid (1960) ja A. Paas (1961). Üliõpilaskonna vaimse tegevuse juhtim iseks loodi Kultuuri Referentuur, mis tegevusaja kestel on korraldanud umbes 50 loengut ja laulutundi. Tähtsamaiks üritusiks osutusid aga kaks kursust eesti keele, kirjanduse ja ajaloo alal, esimene 1956. aasta ja teine 1959. aasta suvel — mõlemad noortele üliõpilastele. Sydney ja ümbruse keskkoolide lõpetajate arv kõrgseisus lähenes 30-le ja enamik neist on astunud ülikooli. Eesti Üliõpilaskond Sydneys on pidevas kontaktis oma nimekaimudega te istel mandreil. Side läti ja leedu üliõpilaskondadega Sydneys loodi 1955— 56. aastal. Tulemusena korraldatakse nüüd igal aastal üks ühine üritus, peamiselt „B alti Üliõpilaspeo" näol. Samuti ta otle ti suhtlem ist ungari üliõpilastega (1958), kuid see ei osutunud kestvaks. Eesti Üliõpilaskonna äärm iselt vilgas tegevus algaastail tõ s tis esile üliõpilasruumide vajaduse. 1958. a. valminud Eesti Maja juurdeehituses saigi Üliõpilaskond oma toa, m ille ehitamiseks ja sisustam iseks EKL-i ringkonnad tõhusalt kaasa aitasid. Oma ruumide saamisega m itm ekesistus noore üliõpilaskonna tegevus. Nii teostus oma ajakirja väljaandmine. Selle esimene number ilmus ,,Vikerlase" nime all 1955. a. mais ja ris titi siis ,,M õttekriipsuks". See ajakiri on isegi suurte üliõpilas kondade ajakirjadega võrreldes sisu lis e lt hästi toim etatud ja vaim selt värske, mida tudengi aja kirja lt ka oodatakse. S isu lise lt hõlmab Eesti Akadeemiline Koondis kõiki ülikoolis käinud isikuid, vilistla si ja tudengeid: korporante, üliõpilasseltside liikm eid ja organiseerim atuid. Samuti koondab Sydney Eesti Üliõpilaskond kõiki õppivaid eesti ü liõ p ila s i, keda hiljem kursuse lõpetamisel loetakse Üliõpilaskonna vilistlaseks. Oma iseloom ult ja ta o tlu s ilt täidavad mõlemad koondised tähtsa ülesande eesti akadeemilises ühiskonnas, praegu ja tulevikus. Om eti, kummagi liikm ete vahel ei teki niisugust jäädavat sidet, kestvat ühtekuuluvustunnet ega siduvaid traditsioone nagu neid on intiim organisatsioonel ülemaailmses ulatuses. Konventide liikm eil tekkis pea vajadus sagedamaks kooskäimiseks, kus muide ka üliõpilaste püsivam rahvuslik organiseerim ine oli sagedasti päevakorras. See eeldas muidugi konventide tegevuse taastam ist ja Austraalia koondiste asuta m ist Sydneys, nagu see toodud allpool esitatud tabelis.
E K L -i 50-a. ju u b e li vennastuspidu L 채 ti K !K !S ! p re s iid iu m i ja l채 ti k o rp o ra ts io o n id e senioride osa v천tu l 19. m 채 rtsil 1965 Sydney E e s ti M ajas (A u s tra a lia )
Korp! Vironia Frat. Estica Sakala Ugala Rotalia Frat. Liviensis Revelia Frat. Tartuensis Tehnola EKL
Koondis asutati 4. 12. 10. 5. 1. 12. 10. 6, 23. 8. 8. 30. 5. 29. 3.
Liikmete arv
1949 1958 1950 1951 1953 1953 1954 1952 1954
24 26 33 48 18 16 28 44 5
1954
242
Algul toim usid koondiste koosolekud mitmesugustel tähtpäevadel, kindlasti aga aastapäeva kommersi puhul ja hiljem peaaegu igakuiselt. EKL-i 40. a. juubeli eelaastal toim us sakalanus E. Mägi algatusel esimene kokkutulek EKL-i raames, kus muide korp! Tehnola liikm eks vastu võeti. Selle sündmusega algas EKL-i a m etlikult organiseeritud tegevus Austraalias. Austraalia EKL-is presideerib igal aastal ühe koondise juhatus konventide vanuse järjekorras. EKL-i üldisi küsimusi ja ühiseid samme otsustatakse senioride koosolekul, mis toimuvad vajaduse järgi presideeriva seniori eesistum isel. Neil koosolekuil kinnitatakse ta valiselt EKL-i tegevuskava, käsitletakse noorte kasvatust, akadeemilise staatuse küsimusi ja rahvuslikke ning ku ltuu rilisi probleeme. EKL-il, samuti ka üksikuil konvendel eraldi, on alaline side Läti Korporatsioo nide Liiduga Sydneys ja tavaliselt on mõlemad vastastikku esindatud teineteise tähtsam ail koosviibim isil. Esimesena alustas suurearvulisema noorliikm ete vastuvõtmisega korp! Ugala 1953. aastal ja hiljem korp! Fraternitas Tartuensis. Tegelikult võtsid sellest peale noorliikm eid vastu kõik konvendid. Koondiste koosolekud peetakse enamasti erakodudes; seetõttu pole endiste tavade ja käitum isreeglite rakendamine nii range nagu Tartus. Enamasti on päeva korras mõni referaat järgneva arutlusega, tudengilaulud ja diskussioone. Ilm sesti annab ennast tunda konvendiruumide puudumine. Austraalia EKL-i oma maja küsim ust on korduvalt kaalutud konventides ja EKL-i senioride koosolekul, kuid vähene liikm ete arv pole julgustanud tegelikke samme. Ent see on mõte, mis ei aegu aastatega. Ühiskondlik tegevus.
EKL-i koondiste liikmeskonna vaimne spektrum katab kogu akadeemilise ja seltskondliku horisondi, teaduse, kunsti, kirjanduse, tehnika, muusika, spordi, male ja poliitika. Teadlastena on tuntud dr. I. Tammelo, E. Laisk, M. Idnurm, E. Elbing, dr. I. Salasoo, N. Salasoo, E. Leis, R. O llino; kunstnikena G. Neeme, E. Aavik, K. Romandi, T. Tava, G. Keir; kirjanikena P. Lindsaar, Y. Naelapea; kirikuõpetajaina praost Fr. Stokholm, sr., ja I. Ainsaar; maletajaina: W. Põder, L. Orav, E. Laisk, E. Tohver, E. Elbing; laskurm eistritena A. ja Ü. Maranik, R. Kalamäe; skautm asteritena H. Särev ja R. Kalamäe; sportlastena G. Seek, A. Paas, A. Viiding, K. Viiding, P. Hiob, T. Piirlaid, A. Tinni, E. Mätas, R. Tender, Kr. Lasn; muusika alal ja koorijuhina E. Maasepp, lauljana K. Randma, näitlejana A. Grünbach; rahvuslike organisatsioonide tege vuse kaudu on tuntud A. Aavelaid, E. Laisk, V. Niineorg, R. O llino, L. Orav, M. Ots,
E sindajaid E K L -i 50. a. ju u belia ktu sel 20. m 채 rts il 1965 Sydney E esti Majas. Istuvad vasakult: O. D o m b ro v skis (k o r p ! Frat. L e ttic a s e n io r). E. Laisk (k o r p ! Frat. Tartuensise ja E K L -i p resid eeriv s e n io r), Y. Puusepp (E e s ti 체 li천 p ila s te S eltsi esim ees) ja D. K encies (k o r p ! Latvia ja L 채 ti K o rp o ra ts io o n id e L iid u s e n io r).
F. Paevere, A. Perendi, Dr. H. Salasoo, N. Semenov, H. Sumbak, H. Särev, Dr. I. Tammelo, A. Truupõld, A. Urm, V. Vilder ja palju te isi. Paljud m ainituist on oma algatuse ja energiaga seisnud rahvuslike organisat sioonide tekkim ise taga või nende hälli juures. S ellise ist organisatsioonest m aini tagu Austraalia Eesti Seltside Liitu, Austraalia Eesti Rahvuskapitali, Eesti Kultuuri loo list A rh iivi Austraalias, Eesti Abistam ise Komiteed ja Eesti A kadeem ilist Koon dist. On ilmne, et korporatsioonid on iseenesest-m õistetavalt võtnud paguluses omaks kaugeleulatuvaid rahvuslikke ülesandeid ja sihte. Need polnud varem vaja likud, kuid nüüd domineerivad nad konventide tegevust. Võib-olla on esmane neist sihtidest üliõpilaste rahvusliku meelsuse s ä ili tamine. Ent ka üliõpilaslaulu, ja seega ü ldiselt ühislaulu viljelem ine ja arendamine on konventides südamelähedane. Ümbruses, kus ühislaulul pole s e llis t aukohta nagu Eestis, on kalduvus laulust võõrdumiseks. Konvendid on nii üliõpilaslaulu kui ka kõneoskuse arendamises kindla edu saavutanud. Samuti kehtib see mõningate ko handustega korporantliku esinemise suhtes. EKL-il on märkimisväärseid teeneid eesti-läti üliõpilaste ja haritlaskondade lähendamisel omavaheliste koosviibim iste kaudu. Sydneys on selline suhtlemine ulatuslikum kui kunagi varem, m illeks muidugi kaasa aitavad m itmed sõpruslepin gud kahe rahvuse konvende vahel. Konvendid on praegu vaimse aktiivsuse säilitam ise kohaks. Siin vaieldakse palju küsimusi põhitõdedeni selgeks. A in ult osa sellest vaim sest aktiivsuset väl jendub konventide tähisteostes, inspireerivais seisukohtades ja hääbumata o ptim is mis. Ent hinnatavam kõigest on EKL-i üksmeel põhilisis veendeis — üksmeel, mis sageli on nähtamatu, kuid alati kindel: üks kõigi eest, kõik ühe eest!
EKL-I LIIKMESKOND AUSTRAALIAS Korporatsioon co co
co CO
cc
o <3 c
o >
Osariik New S. Wales Victoria South Aust. Queensland W est Aust. Tasmania A.C.T. North Terr.
Eestlasi 3400 1300 1000 350 280 100 150 20 6600
17 5
O) LU vJ UL
16 2 8
CC CC
cc
cc "cõ
co
05 Z)
22 4 1 5
25 9 10 2
1 1 24
26
1
2
33
48
cc "eõ •*->
c 05 > 1-1
cc — 03 >
c Q) D -t->
co
*-
cc
o
c
sz
cc
o
L LL
<D CC
u LL
12 1 3
9 3 2
22 6
4
2
1 1
31 6 2 1 4
18
16
44
5
28
CD
1—
1
LU
158 31 32 8 8 1 4 242
20. m ärtsil 1965 toim us Sydneys EKL-i 50-a. juubeli tähistam ine 160 osavõtja kaasaelamisel. Vaimuliku talituse pidas õp. Ilmar Ainsaar, m illejärel tervitas külalisi EKL-i Austraalia Koondise senior E. Laisk. Peokõne oli Sydney ülikooli vanem -lektorilt dr. Ilmar Tammelolt. Lõpusõnas kinnitas EKL-i vanim kohalolev vilistlane A. Jenas, et see optim ism , kohusetruudus ja julgus, mis EKL-i on hoid nud esimesed 50 aastat, hoiab teda ka tulevikus. Aktusel olid rohkearvuliselt esindatud läti üliõpilaskorporatsiooonid, eesti naiskorporatsioonid ja üliõpilas seltsid. Juubeli puhul korraldati Sydneys omaloomingu näitus, kus oli esitatud m aalikunsti ja raamatuid.
EESTI KORPORATSIOONIDE LIIT USA s Johannes Koort
Saabunud 1950. a. lõpupäevil im m igratsiooni korras USA-sse, tutvustati mulle jaanuarikuu lõpul New Yorgi Eesti Majas varem USA-sse elama asunud korp! Sakala v ii! Hugo Kurman’i, kes aktiivse eestlasena ja veendunud korporandina oli asunud pinda sondeerima eesti korporatsioonide koostööks võõrsil. Eraviisilisest jutuajam isest arenes korp!-ide esindajate nõupidamisi v ii! Kurman’i korteris, veeb ruaris 1951. a., kus kaaluti väga põhjalikult tekkinud olukorda, arutati siinse eesti rahvusgrupi m itm epalgelist koosseisu ja erinevaid vaatekohti ning avaldati isegi kartust — kas EKL-i tegevuse elustamine ei tekita arusaamatusi ja võib-olla koguni lahkhelisid. Pikkade mõttevahetuste tulemusena küpses m itm ekülgselt läbimõeldud otsus: tuleb jatkata Eesti Korporatsioonide Liidu tegevust Põhja-Ameerika Ühend riikides. Nõupidam istest osavõtjad leidsid: 1. kui Eesti Korporatsioonide Liidu olemasolu oli õigustatud Kodu-Eestis, siis on ta olemasolu õigustatud veelgi enam võõrsil; 2. kui EKL-i asutamisel oli üheks peamiseks põhjuseks korporatiivse mõttemaa ilmaga liitunud akadeemilise pere koondamine ühtseks tervikuks, siis nüüdses laialipillatuses on selleks vajadus veelgi tungivam; 3. kui EKL-i asutamisel oli üheks eesmärgiks te rv ik lik ja ühtne võitlus võõra valitseva võimu vastu, siis nüüd, kus Eesti pind on vallutatud sama põlisvaen lase poolt, ja see on uue nime all ähvardamas kogu vaba inimkonda, — see te rviklik ja ühtne võitlus on ülim alt oluline. Truudena antud vandele, lipukirjale, triko lo o rile ja kord püstitatud põhi m õtteile alustati tegevust: koondama akadeem ilist noorust ja jatkama võ itlu st. Tegevus rajati järgm isele kindlale põhim õttele: Eesti Korporatsioonide L iit on ühtne tervik. Hajutatuna laia maailma toim ub EKL-i tegevus paratam atult m itm el maal ja mandril — oma olem uselt ja vaim ult on ta aga lahutamatu. Kui lokaalseis küsimusis kehtib tä ielik autonoomia, siis üldised küsimused ja probleemid lahen datakse ülemaailmses ulatuses ja enamuse tahte kohaselt. Presideerida otsustati sem estri-viisi, korporatsioonide vanuse järjekorras. Esimese presideerija ülesannetesse asus korp! Sakala esimees v ii! Hugo Kurman. Energiliselt asuti käsitlema küsimusi ja probleeme. Esinduskogu otsuse kohaselt toim us juba m ärtsis 1951. a. EKL-i 36. aastapäeva kommerss Eesti Majas, ca 40 osavõtjaga, missugune traditsioon on kestnud aastast-aastasse — osavõtjaid arvult üle saja mehe viim aseil aastail.
M urettekitav oli kirjapandud sisekorra puudumine. Ka sellest m urest saadi üle. Õnneks oli J. K oort’il kaasas auasjade ajamise korra üks eksemplar KoduEestist, mis kinnitati Esinduskogu poolt, paljundati ja saadeti teadmiseks kõigile USA-s elunevaile EKL-i liikm eskorporatsioonide liikm eile. Samaaegselt moodustati toimkond koosseisus: J. Koort — frater liviensis, A. Naeris — sakalanus, H. Raud sepp — revelus, kellele tehti ülesandeks kirja panna vajalikud korram õisted, sama laadselt Kodu-Eestis kehtinud eeskirjadele. Toimkonna poolt tehtud töö tulemusena kehtivad Esinduskogu poolt kinnitatuina veel leina- ja matusekord ning EKL-i kommersikord, m illised saadeti laiali kõigile liikm eile teadmiseks. Sisetegevuslikus osas on peetud referaatõhtuid, õlleõhtuid, elustatud vanu traditsioone ja kombeid ning kehtestatud uususi. On elustatud komme — anda juubeli puhul liikm eskorporatsioonile üle traditsiooniline hõbekarikas, ja uususena hakati tähistama Eesti Vabariigi Tartu Ü likooli aastapäeva 1. detsem bril. Esimene kokkutulek sel puhul toim us 1957. a. EKL-i Esinduskogu järjekordsel koosolekul frater liviensis J. Koort’i kodus, kus tavalisele töökoosolekule järgnes pidulik osa. Seda traditsiooni on jatkatud aastast-aastasse ja piduliku koosoleku kavas on olnud alati üks ülikoolieluga seoses olev ettekanne, te rvitu ste saatmine endistele Tartu ülikooli rektoritele ja omavaheline koosviibim ine. EKL koosnes Kodu-Eestis kaheksast korporatsioonist: Vironia, Fraternitas Estica, Sakala, Ugala, Rotalia, Fraternitas Liviensis, Revelia ja Fraternitas Tartuen sis, kes kuulusid EKL-i vanuse järjekorras. Tallinna Tehnikaülikooli juures te gu t senud korporatsioonid Leola ja Tehnola, samuti ka välismaal tegutsenud väliskorporatsioon Väinla polnud liitunud EKL-iga. Võõrsil asutati pagulasaastail juurde korp! Fraternitas Ucuensis. Et EKL-i üheks põhiliseks põhim õtteks on te rviklikku s ja ühtsus, siis võeti aastate kestel eelmainitud neli korporatsiooni EKL-i vastu, m illega viimase liikm ete arv kasvas 12-le korporatsioonile ja liikm eskorporatsioo nide liikm ete arv USA-s 750-le. Võõrsil tegutsemine tõi uusi ülesandeid ja kohustusi. EKL on seisnud oma tegevuses p õh iliselt a p o liitilise l põhim õttel, kuid löönud alati a k tiivse lt kaasa nii rahvus- kui ka ku ltu u rp o liitilise s elus. See põhimõte avardus veelgi enam, sest muutunud olud nõudsid kaasalöömist paljudes üritustes, ja olnuks mõeldamatu, et EKL saanuks jääda eemalseisjaks või pealtvaatajaks o luliste küsimuste lahenda misel eesti ühiskonnas. Eeltoodust lähtudes te hti kaks otsust: 1. moodustati toetusfond, m ille st jagatakse igal aastal Eesti Üliõpilaskonnale USA-s 50% , Eesti Teaduslikule Ühingule USA-s 25% ja Eesti Skautide M alevale USA-s 25% aastasest laekunud summast. Selleks maksab EKL-i liikm eskorporatsiooni iga liige aastas 81.00 ja enam kui kümne aasta kestel kokkupandud summa on ca $10.000.— . 2. otsustati toetada emakeelse õpiku väljaandm ist 1000 dollariga, mis lõi reaalse aluse trükkim isele asumiseks. Peab märkima, et algul oli raskusi. Võõras elu suurlinnas, eesti rahvusgrupi m itm epalgeline koostis, erihuvide ristum ine ja palju muid tegureid püüdsid vaju tada p its e rit ka korporatiivsele m õtlem isviisile. Aastaterida on tõestanud, et neil, kes pidasid õigeks EKL-i tegevuse jatkam ist võõrsil on olnud õigus: EKL-i olemasolu võõrsil on õigustatud, tal on olnud täita suur missioon siinses ühiskonnas ja ta on väärtuslik lüli eestluse vilje lem isel. Eesti Korporatsioonide Liidu töö eesti akadee m ilise nooruse koondamisel ja säilitam isel eesti ühiskonnale on väärtuslik panus,
E K L USA-s esinduskogu koos vennastuspeo vandevanem atega 50. aastapäeva k o m m e rs il 27. m ä rtsil 1965 New Y o rg i E esti M ajas. E sinduskogu lauas istuvad liik m e s k o rp o ra ts io o n id e esim ehed (v a s a k u lt): Aksel Järlik (F ra te rn ita s U cuensis), dr. ins. E n d el Uiga (W ä in la ), mag. J ü ri Tä h t (R e v e lia ), Veeliks L in g (F ra te rn ita s L i vien sis), V illi Labidas (U g a la ), K a rl Pä rl, jr. (V ir o n ia ), Jaan Ü lesoo — E K L -i s.a. esimees (F ra te rn ita s E s tica ), R aym ond K ikas (S a k a la ), T õn is K e ld e r (R o ta lia ), R o b e rts Rusis (lä ti k o rp o ra ts io o n L e tto n ia esindaja), R i chard E spen ba u m (L e o la ), M anivald L o ite (T e h n o la ) ja dr. med. vet. E r ik M athiesen (F ra te rn ita s T a rtu en sis).
E K L -i USA K oon d is annab E esti R ahvuskom itee ühendriikides esindajatele üle 1000-dollarilise tsheki emakeelse õp ik u väljaandm iseks. Vasakult k o o lito im k o n n a esimees M eem e M älgi, E esti R a hvuskom itee ühend riikid es tolleaegne esimees Julius K angur, E K L -i USA K oon d ise tolleaegne esimees Paul S am re ja E K L -i USA K oondise laekur H u go K urm an.
samuti kaasalöömine rahvus- ja ku ltuu rp oliitiIistes probleemides. EKL-i hoiak kõigis eesti ellu puutuvais probleemes on olnud eriarvamusteta ja tingim usteta — nagu see omane eesti mehe iseloomule ja vaimsusele. Samaaegselt on EKL USA-s arendanud üksteist m õistvat koostööd eesti naiskorporatsioonidega, teiste eesti üliõpilas- kui ka muude eesti elu korraldavate organisatsioonidega, mis kogusummas moodustab tähelepandava teguri meie ühise eesmärgi — eestluse parema tuleviku taotlem isel. Eesti Korporatsioonide Liidu 50. aastapäeva tähistam ine New Yorgis kujunes suurimaks sündmuseks liidu kogu 15-aastase tegutsem ise kestel USA-s. Seda e riti seetõttu, et pidustustest võtsid osa kõik 12 liitu kuuluvat korporatsiooni, kelledest 11-1 on New Yorgis koondised olemas, kuna korp! Fraternitas Tartuensis oli New Yorki saatnud oma esinduse Torontost, kus asub selle Põhja-Ameerika ühine koondis. Aastapäeva tähistam ine 26. m ärtsil viidi läbi kahes osas. Algusega kell 7.45 õhtul toim us St. Peters’i luterlikus kirikus (Lexington Ave. ja 54 St. nurgal) pidulik jum alateenistus. Sellele järgnes aktus sama kiriku saalis. Vennastuspidu peeti 27. m ärtsil New Yorgi Eesti Majas. Mõlemad üritused leidsid m ärkim isväärselt rohket osavõttu.
V ilistla si ja kaasv천itlejaid vennastuspeo k o osviib im isel N ew Y o rg i E e s ti M ajas 27. m 채 rts il 1965
Jumalateenistusel teenis viis vaim ulikku — praost A. Hinno (Ugala) ning õpetajad A. Abel (Ugala), A. Kärner (Ugala), W. Koppermann (Ugala) ja E. Kuusler (Rotalia). Jum alateenistust kaunistasid sopran Lydia Keerd ja 20-liikm eline meeskoor E. Stafenau (Frat. Estica) juhatusel. Aktusel, m ille s t võ ttis osa 350 inim est, ütles tervituse EKL-i esimees J. Ülesoo (Frat. Estica), kuna aktusekõne pidas J. Sassian (Sakala). Esines veel meeskoor M. Loite (Tehnola) juhatusel. Lõppsõna J. Ülesoolt. Järgmisel päeval toimunud vennastuspeost võ ttis osa 165 EKL-i liiget. Hoogsal koosviibim isel viibisid ka Läti Korporatsioonide Liidu ja läti korporatsioo nide esindajad. Peale New Yorgi toim usid 50. aastapäeva tähistam ised veel Los Angeles’is (Kalifornia) ja Chicagos (Illin o is ).
EESTI KORPORATSIOONIDE LIIT TORONTOS Uno Tamm
Eesti Korporatsioonide Liidu tegevusse astumine Kanadas ja e riti Torontos toim us su hte lise lt ettevalm istunum alt kui esim estel asukohamaadel paguluses. Rootsist ja Saksamaalt neljakümnendate aastate lõpul Kanadasse asunud korpo ratsioonide liikm ed ei toonud kaasa m itte ainult oma organisatsioonide tegevusvormid paguluses, vaid ka juba paguluses vastu võetud uusi liikm eid, kes Torontos oma õpinguid jatkasid ja need lõpetasid ning tugevaks juuretiseks tulevikule kuju nesid. See pärm on nüüd ka ühendavaks lüliks vana ja uue põlvkonna haritlaste vahel. Viimased on sündinud ja kasvatuse saanud maapaguluses ja paistavad nüüd oma valitud kutsealade kõrval ka rahvuslikus tegevuses juba silma. Nende arv ei ole m itte väike, sest ka organiseerumine korporatsioonidesse on suhteliselt suurem ennesõjasest ja tulevik nõuab juurdekasvu. Kui viiekümnendate aastate algus kulus veel kohanemisele ja organiseeri misele, siis EKL-i 40. aastapäeva pühitsemine 1955. a. — presideeriva korporatsioo ni korp! Revelia korraldusel — kujunes hooguandvaks kokkutulekuks. Üle pikkade ja sündmusrikaste aastate elustas kohtumine vanade sõpradega m itte ainult vana vaimu, vaid innustas ka plaanitsema ja kindlustama tulevikku. Kui üksikud kon vendid oma tegevust arendasid kaasvõitlejate kodudes sisustatud konvendi korte rites, siis EKL-i pere tervikuna mahtus oma kokkutulekuid korraldama vaid üüritavais ruumes, m illistena figureerisid peam iselt e tniliste gruppide lokaalid, nagu austria klubi Edelweiss, saksa klubi Harmonie, läti klubi Vakunda jt. Järgnevalt 40. a. juubelile tõ stis presideeriv konvent üles juba oma maja hankimise EKL-ile. See iseloomustas vaimu ja suunda, kuhu poole EKL tüürib, aga jäi seekord siiski veel maha üksikute konventide jõust ja uljusest. Pärast põhjalikke ettevalm istusi ja kalkulatsioone, kui juba isegi üksiku liikm e osamaksu suurus majaostuks — 50 d ollarit — oli kindlaks määratud ja tähtajad määratud selle tasumiseks, selgus, et üksikud konvendid eelistasid siiski katsetada oma konvendile maja ostmisega. Korp! Sakala jõudiski selleni esimesena, avades oma kodu pid ulikult 1956. aasta jaanuaris ja kindlustades endale sellega jõulise noorte juurdevoolu. Korp! Rotalia jõudis selleni mõned head aastad hiljem , aga samade tagajärgedega. Seega oli vähemalt a ju tise lt ära langenud EKL-i oma maja ostu võim alus — jäädi ootama paremaid aegu. 1956. a. jõudis EKL Torontos ka oma kodukorra väljatöötam iseni, mis koos tati korp! Vironia poolt ja redigeeriti korpikorp! Frat. Estica, Sakala ja Rotalia poolt ning kinnitati järgnevalt kõigi konventide poolt. Samuti töötati välja auasjade lahendamise kord ja moodustati liidukohus. Liidukohtu korra kujundamisel satuti ummikusse, kuna järelepärim isel kaasvõitlejailt üle viie mandri selgus, et n ii suguse korra olemasolu ei mäletanud keegi isegi Tartu päevilt. Ilm selt toim us see üldise auasjade lahendamise korra alusel ega ole selle puudumine paguluses
E K L -i Kanada K oon d ise pere E K L -i 50-a. ju u b e li p uhul korra ld a tu d vennastuspeol 5. m 채 rts il 1965 T o r o n to E e s ti M ajas
põhjustanud lahendamatuid olukordi. Lahendamist nõudnud vahekorrad Toronto EKL-i silm a piiril on olnud kui sabaga tähed, mis m ujalt on tõusnud ja ka mujal lahendatud. Kunagise „kadunud nooruse" asemele, kes iseloomustas EKL-i algpäevade vallatust, on astunud uus sugupõlv, keda iseloomustatakse ,,vaikiva noo rusena" maailma praeguses segadikus. Ta on aga „v a ik iv “ muul kui lusti puudu mise põhjusel, sest tänapäeva korporant ei näi tundvat seda s p e ts iifilis e lt balti burshikoosuse m õistet, mida isegi eesti sõnastikes ülemeeliku upsakusena d e fi neeritakse, aga muis keelis joviaalse lõbususe ja erksa viisakuse all tuntakse. EKL-i tegevus kui niisugune ei ole saavutanud Torontos veel seda mõõtu, mida tema liikm es-konventide jõud ja vaimsus eeldavad. EKL-i esinduskogu koos olekud ei meenuta mineviku üliõpilas-parlam enti, aga seal valitseb edasi vana traditsioon, mis otsib uusi väljendusvorme. Kanada teissugust laadi ühiskondlikus mõistes tuleb paratamatult leida eesti üliõpilaskonna traditsioonidele vastavat eneseteostust, mis päästaks massi-hariduse p itsatist. Eesti ühiskonna raamides on EKL peale oma üksikliikm ete silmapaistva tegevuse ka tervikuna kaasa elanud ja aidanud eesti ühiskondlikele üritustele, alates Toronto Eesti Maja hankimise akt sioonist, toetustega eesti täienduskoolile, skautidele ja gaididele, abistamisorganisatsioonidele, raadiosaateile M adridis jne. Intiim organisatsioonina aga on tema tegevus olnud suunatud rohkem sissepoole ja EKL-i esinduskogu koosolekud on kujunenud sageli e riti rahvusliku kasvatuse probleemide aruteluks. Tihedam koostöö üksikorganisatsioonide vahel on olnud taotluseks ja selleks on algatusi olnud EKL-i ajakirjast kuni kõigi konventide ühise rebastekoolini. Kuigi need ei ole teostunud, on konventide vahelised vastastikused külaskäigud tihedad, EKL-i õlleõhtud huvitavad ja aastapäevade kommersid pikad ja tujurikkad. Traditsiooniliseks on kujunenud EKL-i uue aasta vastuvõtu ballid. Kui need algul ainult omavahel toim usid, siis varsti kutsus EKL neist osa võtma kõiki akadeemilisi organisatsioone, kujunedes nii vanema kui ka noorema põlve suurem aarvulisteks kogunemisteks. Isegi niivõrd, et edaspidi vajatakse suuremaid peosaale kõigi osavõtta-soovijate mahutamiseks. Ühel külaskäigul, kui korp! Revelia oli külas korp! Vironial 1963. a. kevadel, sai m õttevahetusest varahommikul algus ideele ühise konvendi korteri üürim iseks m itm ele korporatsioonile. Sellega ühinesid korp! Fraternitas Estica ja korp! Fraternitas Tartuensis, ning mõnekuulise otsim ise peale leitig i sobiv hoone Toronto ülikooli rajoonis, mis mahutas ilusasti neli konventi, andis mugavad seltskondlikud ruumid ja majutas veel mõned kaasvõitlejad üürnikena. Pärast ühiselt läbiviidud remonti ja sisustuse m uretsem ist avati maja p id ulikult sügissem estril 1963 ja oli järgnevalt Korporatsioonide Maja nime all peale asjaomaste konventide kasutada ka EKL-ile. Selle tihedama koostöö tekkimisega sai alguse ka struktuuriline täiendus EKL-i organitele. Korp! Frat. Tartuensise presideerim isel 1964. a. algul otsustas EKL ellu kutsuda esinduskogu kõrvale nõuandva kogu esindajatega igast konven dist, kes oma ülesandeis oleks permanentne ja sõltumatu EKL-i presideerim ise roteerim isest. Nõuandva kogu ülesandeks on konventides üleskerkivaid ideid ja algatusi ette valmistada ja koordineerida otsustam iseks EKL-i esinduskogus ja hoolt kanda nende algatuste sihikindla teostam ise eest. See oli praktiline samm tegevuse elustamiseks, mis suurlinna kauguste ja elutempo juures tihendas sidet korporatsioonide ja EKL-i kui terviku vahel. Selle tulem useks oli muuseas EKL-i 50. a. juubelile varakult ettevalm istam ine ja väärikas läbiviim ine. EKL-i 50. a. juubelipidustuste korraldajaks oli korp! Vironia ja pidustused jagunesid neljale üksteisele järgnevale päevale. Sissejuhatusena toim us nelja päeva, 4. märtsi õhtul jum alateenistus Vana-Andrese kirikus, kus teenisid vaim u likud frater esticus Otmar Pello, ugalensis Oskar Gnadenteich ja fra te r liviensis
E K L Kanadas esinduskogu 50. aastapäeva aktusel 6. m ä rtsil kõnele ja R om a n T o i (V ir o n ia ). Istuvad vasakult: E. Lepp (F ra t. E s tic a ), A. Randsalu (V ir o n ia ), J. Daniel (V ir o n ia ), R. Ilves (S a k a la ), H. M äeste (R o ta lia ), J. T rie fe ld t (R e v e lia ), M. Rebane (L e o la ).
1965. Parem al aktuse (W ä in la ), I. H einsoo A. Vahtra (V ir o n ia ), V. Aare (T e h n o la ) ja
August Raidur. Lilledega p id ulikult kaunistatud altari kõrval rivistusid kõigi korpo ratsioonide lipud, mida vaim ulikud õnnistasid EKL-i aateile püsimajäävate sümbo litena. Jum alateenistust kaunistas lauluga bass frater tartuensis Raimond Tralla ja organistina toim is sakalanus Felix A llik. Pidustuste tuumana toim us järgm ise päeva õhtul, reedel, 5. m ärtsil, Eesti Maja suures saalis pidulik koosolek ja vennastuspidu. EKL-i 50. a. juubeli-embleemiga kaunistatud saalis toimus enne koosolekut osavõtjate ühispildistam ine. Piduliku koosoleku avas presideeriva konvendi korp! Vironia subsenior Arne Randsalu tervitusega kaasvõitlejaile. Avakõne pidas frater liviensis Harry Pärkma ja lahkunute mälestuseks kõneles frater tartuensis Vello Hubel. Tervitused Läti Korporatsioonide Liidult tõi korp! Ventonia vilistla ne A. Ravins. Kõne isamaale pidas revelus M art Pede!, m illele järgnes hümn. Vennastuspeo kõne EKL-ile pidas frater esticus Edmund Waldin ja kõne Alma M aterile ja noorusele rotalus Enn Kiilaspea. Vennastuspeole järgnes koos viibim ine, mis Ontario karmide seaduste pärast võis kesta ainult mõne tunni üle kesköö, kuid mis viidi sobiva lõpuni üleminekuga Korporatsioonide Majja. Pidustuste seltskondlikuks kulm inatsiooniks oli järgneva laupäeva õhtul ak tus ja ball moodsas Seaway Towers M otor HoteTi peosaalis. Aktusel tervitas küla lisi korp! Vironia senior Jüri Daniel ja sisuka avasõna ütles sakalanus Riivo Ilves. Aktusekõne pidas m õjuvalt vironus Roman Toi ja kontsertosas esines fra te r e sti cus Peter Paul Lüdig klaveril. Tervitustele ja kingituste üleandmisele külaliste poolt vastas aktuse lõpusõnas ugalensis Aksel Salumets. Lühikese vaheaja järel, m ille kestel end karastati ja kosutati, järgnes pidulik õhtusöök ja ball hilisööni. Pidustuste lõpetuseks oli järelpäev pühapäeval Korporatsioonide Majas, kus ka kaugemalt kohale sõitnutega jumalaga jäeti ja mis ka veel heas jutu ja laulutujus hilisõhtuni kestis.
PILK ÜLIÕPILASORGANISATSIOONIDE TEKKELOOSSE Voldemar Kiviaed
Üliõpilasorganisatsioonide eesmärk on olnud läbi aegade esmajoones kaskultuurim etropolides tekivad ÜMkOOi/de juures peatselt vastavad õppiva noorsoo rühmitused. Rühmitused saavad alguse Pariisi ülikooli juures, kus rahvusvaheline üliõpilaspere koondub nelja nn. natsiooni. Natsioonid on algselt sama keelt või üksteisele lähedalseisvaid keelemurdeid kõnelevate ü li õpilaste koondised, mis peatselt saavad kõrgem alt poolt seatud kindla organisat sioonivorm e Selline samm on kahtlemata tingitud ühelt poolt sellest, et to lle aegsed üliõpilased olid võrdlem isi taltsutam atu element. Sellest räägivad selget keelt Pariisi akadeemilise riig i valjud seadused, mis keelavad ja karistavad rangelt nähteid nagu teaduslikkude ning muude lahkarvamiste lahendamine löömingu teel, salamõrv, sissemurd, kodanikkude naiste häbistamine ja röövim ine jne. Teiseks moodustavad natsioonid ülikooli organisatsiooni. Natsioonidel on oma loengusaalid ja kirikud ning natsioonide prokuraatorid valivad ülikooli re k to r i1). vatustik. K esk a e g s e te s
Natsioonid omakorda jagunevad rühm itusteks (nn. societas convivales). Need on samast rahvusest ja samast pro vin tsist üliõpilaste koondised, m ille ees märgiks on sõpruse viljelem ine ning oma liikm ete majanduslik abista m in e 2). Pariisist saab alguse veel teine tüüp üliõpilasorganisatsioone, nn. kollee giumid (college). Nende aluks kujuneb üheteistkümnendal sajandil loodud usu teaduslik õppeasutus Sorbonne. Hiljem laiendatakse õppeasutust ning suurenenud üliõpilaspere jaguneb mitmesse kolleegium i, m illised arendavad aegade jooksul välja oma kombed ning traditsioonid ja kannavad neid generatsioonilt generatsioo nile edasi. Taoline õppiva noorsoo organiseerim isviis levib Sorbonne'ist mõningate te iste prantsuse ülikoolide juurde ja edasi Inglismaale, kus taoline süsteem saab peaaegu ainuvalitsevaks. Natsioonide süsteem levib kõikide hiljem tekkivate rahvuslikkude ülikoolide juures — organisatsioonimoodus tuuakse nähtavasti kaasa kojupöördunud ü li õpilaste poolt. Ülikoolide valitsused jälgivad neid aga um busklikult; nii näiteks keelab Upsala ülikooli rektor 1630-ndail aastail natsioonide asutamise, kuna neist levivat joomine, halvad elukombed, pennalism jne. Varsti ilmneb aga, et ilma üliõpilaskondliku omavalitsuseta on võimatu vaos hoida taltsutam atut noorust ning natsioonid kinnitatakse, kuid iga natsioon peab valima ühe professori organisat siooni inspektoriks. Esimesena kinnitatakse Upsalas Smälandi natsioon aastal 1663 (asutatud 1626) ning juba kolme aasta pärast muutub natsioonidesse kuulumine üliõpilastele kohustuslikuks. Seega on esimene liik üliõpilasorganisatsioone näi J) B. R. Hall ja A. Wiberg: Uppfostrans oeh skolans historia, lk. 28 2) Sulev Süvari, koguteoses „ Vironia 1900— 1950", lk. 11
danud oma d istsip lin ee riva t ja kasvatavat mõju ning saanud jäädava koha Upsala ülikooli kasvatussüsteemis. Maakondlikud kogud kui organisatsioonitüüp levivad ka saksa ülikoolide juures ,,Landsmannschaftide“ nime all. Üliõpilaskond tolleaegsetes saksa ülikoo lides on aga rahvusvaheline nagu Pariisiski ega soodusta selletõttu kindlailm eliste organisatsioonide kujunem ist. Kokkuhoidvaiks faktoreiks näivad peam iselt olevat vastastikune majanduslik abistamine ning kollektiivse ülesastumise vajadus üsna vaenulikult häälestatud linnakodanike suhtes, samuti ülikooli seadustega ko nflikti sattunud kaasvõitlejate-kaasmaalaste kollegiaalne toetamine. Murrang organisatsiooni struktuuris näib toim uvat koos saksa aadlinooruse hulgas tekkiva tungiga haridusele (veel uue aja esim estel sajanditel oli saksa aadel tüüpiline sõduraadel — haritlaskond põlvnes peam iselt kodanikkonnast). Koos aadlinooruse ülikooli astumisega tekivad maakondlikes organisatsioones intiim istum ise nähted: liitum ine rangelt salajastesse ordudesse, kus valitsevad vastavad m üstilised rituaalid ning püüe välise eraldumise poole vorm irõivastuse abil. Nii esinevad ,,kura-ja liivim aalased" 1763. a. Jenas ühtlastes valgetes vöödes ja 1780-ndail aastail katsub grupp liivim aalasi Leipzigis üles astuda vorm irõivais (punased kuued rohelise krae ja terasnööpidega). Mõningad se llis te s t ordudest, nagu U nitistide Ordu ja A m icistide Ordu, saavad aja jooksul üliõpilaselus üsna mõõduandvaiks, kuid ordud degenereeruvad ,,oma narrusteni arenevasse salapäratsem isse" ning kaotavad 18. sajandi lõpuks oma seisukoha, andes maad ,,kogude ja ordude olem ust sünteesiks haaravale organisatsioonitüübile, m ille st hiljem välja arenevad ko rp o ra tsio o n id ".3) Rootsist levivad maakondlikud organisatsioonid ka Upsala sõsarülikooli, Tartu Rootsi Ülikooli juurde. Maakondlike kogude aluks Tartus saab nn. depositsioonikomme. Uustulnuka vastuvõtm ine üliõpilasperre toim ub ,,depositsiooniks‘‘ nimetatud tseremoonia kaudu: nooruk riietatakse kaltsudesse ning ehitakse eeslikõrvade ja seakihvadega, deposiitor ajab noviitsi puukirve ähvardusel suurde saali kogunenud kaasvõitlejate ette, kes omakorda noorukit narritavad; seejärel asetab deposiitor noviitsi keeruliste ristküsim uste ette — rahuldavate vastuste korral vabastatakse nooruk häbistavatest tunnusm ärkidest ja kuulutatakse lõpuks filo soofiateaduskonna dekaani poolt vabaks üliõpilaseks. Sellise protseduuri läbi te i nud, pidi värske üliõpilane kostitama oma kodukohast pärinevaid vanemaid kaas võitlejaid nn. cornut-õllega. Kornutõlle-seltskonnad moodustasidki natsioonid nende illegaalsel a ja jä rg u l.4) Nii nagu Upsalas jõuti Tartuski pea arusaamisele, et üliõpilaste organiseerim atus on pahe. Sagedased kokkupõrked linnaelanikkonnaga ja e riti sõduritega asetasid ülikoolivõim ud sageli raskete õigusem õistm ise-probleemide ette; teisest küljest lokkab ebaseaduslikes ja salajasis natsioones pennalism ja kollektiivsed ulakused — nii tunnistatakse maakondlikud kogud Tartus legaalseteks samaaeg selt Upsala organisatsioonidega, s.o. aastal 1663. Koos Rootsi võimu langemisega Põhjasõja tagajärjel hävivad aga maakondlikud kogud Tartus ja suletakse sealne Rootsi ü lik o o l.5) Peaaegu terve sajandi seisab Tartu ülikool suletuna, vaatamata korduvatele kõrgem alt poolt Liivimaa rüütelkonnale antud lubadustele selle taasavamiseks. Restauratsioon Tartu Saksa Ülikoolina saab teoks alles 1802. a., maakondlike ko gude areng on aga katkestatud jäädavalt: 23. augustil 1803 keisri poolt kinnitatud ,,politsei määrused" — ,,Eeskirjad K.T.Ü. ü liõpilastele" — annavad üliõpilase 3) Ilmar Tõnisson, koauteoses ..Tartu üliõpilaskonna ajalugu", lk. 22 4) Juhan Vasar, ibid., lk. 11— 12 5) id., ibid., lk. 13
täiesti ülikooli eestkostm ise a lla .6) Eestkostmine on nii tä ielik, et iga üliõpilane, kes laenab üle vajaduse, ,,kuulutatakse raiskajaks ning talle määratakse hooldaja, samuti on üliõpilase abielulubadused maksvusetud (kusjuures tõestatud võrguta mise eest üliõpilane e ksm a triku lee rita kse".7) Rootsiaegsest ,.vabast üliõpilasest", kellel esimesed sammud üliõpilaskondliku omavalitsuse teel astutud, on saanud kroonu vorm i kandev koolipoiss. Tõuge taasorganiseerumiseks tuleb koos Napoleoni sõdadega. Kuna kroonu vajab sõjaväe tarvis meedikuid, tuuakse neid välism aalt sisse, pannakse aga Tartu täienduskursustele. Need nn. „kroonum eedikud" või ..kroonustudendid" hiilgavad oma ebakõlbla käitumisega ning põhjustavad uute intiim sete rühm ituste tekkim ise, m illised hakkavad eralduma ,,kroonustudentidest". Küll on juba 1803. a. 95 kaasvõitleja vahel sõlm itud salajane organisatoorne side ,,AHgemeine Burschenschaft')" näoJ. Rühmituste Joojaks näib olevat 1798. aas tal 8) revolutsiooniliste ideede nakatuse kartusel kojukutsutud Baltimaadelt päri nev Saksamaal õppinud aadlinoorus. ,,Välismaalased" toovad endaga kaasa uued üliõpilaselu moodused — seega on korporatiivsed üliõpilasorganisatsioonid, ordu de poolt sisustatud kommetega Landsm annschaffid, kandunud Tartusse. 1808. a a sta l9) saabub veel uus kategooria ..välismaalasi". Need on Göttingeni ü liko o list surmajuhtumiga lõppenud duelli tagajärjel väljaheidetud kuroonlased. Viim aste eeskujul ja osalt ..kroonustudentide" eelpoolm ainitud mõjutusel laguneb üliõpilaskond väiksemateks rühm itusteks — korporatsioonide areng Tartus on alanud. Arengutee on aga üsna konarlik. Esiteks ei jõuta kogu üliõpilaskonna ulatuses kokkuleppele organiseerum isviisis, mis põhjustab sageli duelle ja löö minguid eri rühm ituste vahel, teiseks ripub organiseerumiskeeld kõigi gruppide pea kohal. Lõpuks on kõik organisatsioonid sunnitud likvideeruma ja üliõpilased all kirjaga kinnitama tulevikus m itte enam sääraseid asutada. Restauratsioon saabub aga peagi. N im elt jõustub 1834. a. ,,uus ü liõ p ila s m ä ä ru s tik ".10) Segane olukord organisatsioonirindel vallandab aga sellise anarhia üliõpilaskondlikus elus (üliõpilaskaklused), et rektor teeb endistele korporatsioonidele ettepaneku uuesti legaalselt organiseeruda: esialgu küll m itmesuguste katteorganisatsioonide (näi teks astub Fraternitas Rigensis ellu ..kirjanduslik-seltskondliku ühinguna") varjus. Samal ajal liituvad ka korporatsioonid omavahel Chargierten C onvenfiks (C h!C !), m illine liitorganisatsioon püsib sel kujul oma võim upositsioonil kuni vabariigi tulekuni. Legaalseks muutuvad korporatsioonid Tartus aastal 1855. Oma algkodust — Pariisi rahvusvahelise ülikooli juurest — levivad nat sioonid üliõpilaskondliku organiseerumisvorm ina pea kogu Euroopa rahvuslike ülikoolide üliõpilaskondadesse. Taolisest arengust jäävad mõjutamata vaid inglise õppeasutused. Inglismaal ei jää kõrgema haridusega kodanikkude arenemine nii vabaks kui kontinendil, kuna kasvatussüsteem arendatakse välja tsentraalse võimu, s.o. katoliku kiriku poolt. Selleks võetakse Prantsusmaalt üle internaatõppeasutuse (college) süsteem: toom kirikute juurde luuakse õppeasutused, mis peavad ette valmistama kirikliku haldusorganisatsiooni kõrgemaid ametikandjaid. Sellises õp peasutuses saavad kasvandikud alguses nii kesk- kui ka kõrgema hariduse, ja kuna õpilased tulevad neisse lapseeas — peamise osa oma kasvatusest üldse. Vanimaks taoliseks õppeasutuseks Inglismaal on W inchester School. 6) 7) 8) 9) 10)
I. Tõnisson, koguteoses „Tartu üliõpilaskonna ajalugu", lk. 18 id., ibid., lk. 20 id., ibid., lk. 22 id., ibid., lk. 23 id., ibid., lk. 38
Peagi asutatakse kõikide toom kirikute juurde kinnised internaatõppeasutused — seega on kogu kasvatussüsteem tihedas seoses kirikuga — ja kui kolledzhite lõpetajad 1167. aastani käivad endid välismaal — peamiselt Pariisis — ainult täiendamas, ei levi akadeemiline vabadus Briti saartele. Oxfordi ülikooli asutami sega aastal 1167, m ille tekkim ise põhjustab inglise üliõpilaste kojukutsumine Pariisist, muutuvad koiledzhid keskharidust andvaiks õppeasutusiks. Uus ülikool jääb aga tä ie lik u lt kiriku mõju valdkonda ja kolledzhite kasvatussüsteem kantakse ka ülikooli; sama kordub veel 1209. aastal asutatud Cambridge’i ülikooliga — luuakse nn. university college’id. Katoliku kiriku vaimu langusega vabanevad nii kesk- kui ka kõrgemad õppe asutused kiriku m õjusfäärist, kasvatusprintsiipides ei teki aga muudatusi. Uuemal ajal luuakse ka uus liik koole — public schools — m illised oma kasvatussüsteemi laenavad toom kirikute kolledzhitelt. Ladina maades leidub kahesuunalist arengut; vabad ülikoolid ja nende juures natsioonidesse organiseeritud üliõpilased (mis omakorda jagunevad klubi deks ja ordudeks) ning katoliku kirikuga seotud kõrgemad õppeasutused, kust kolledzh-süsteem oma alguse saab. Hilisemal ajal on ladina maade vabade ülikoo lide üliõpilased organiseerunud oma erialalisisse ametiühinguisse, aga ka kolledzhsüsteem on kohati säilinud. Natsioonid on säilinud vaid skandinaavia vanemate ülikoolide juures, s.o. Rootsis Upsala ja Lundi ülikoolide juures ning Soomes Helsingi ü liko o li ja Turu Akadeemia juures. Et maakondlikud kogud on suutnud püsima jääda, on seletatav vaid sellega, et need organisatsioonid on seadusandlusega lülitatud vastava ü li kooli kasvatussüsteemi, s.t. iga üliõpilane on kohustatud kuuluma ühte maakond likku organisatsiooni. Tänapäeval on aga maakondlik organiseerumine muutunud ebaotstarbekohaseks kahel põhusel: linnastumine on kaotanud lokaalpatriotism i ja üliõpilaste hulgaline juurdevool on endised natsioonid ülerahvastanud ja teinud loomulike üliõpilasühiskondade tekkim ise neis raames võimatuks. Soome maa kondlikes kogudes (osakunta) on olukord parem. Veel tuleb suurem osa kogude liikm e ist maalt. See asjaolu annab osakonnale loomuliku ühtekuuluvustunde ja võimaldab viljakat organisatsioonielu, mis peamiselt seisab oma provintsi kultuuri elus kaasatöötamises. Norra ja taani üliõpilased on organiseeritud teaduskondade järgi ja rootsi ning soome ülejäänud kõrgemate õppeasutuste üliõpilased vastavate õppeasutuste üliõpilaskondadesse. Saksamaa ja muude Kesk-Euroopa maade üliõpilasorganisatsioonide arengu lugu on suurtes joontes samailmeline, nagu see kajastub üliõpilasorganisatsioo nide arenguloos Eestis. Alguses esinevad maakondlikud kogud kõikide vanemate Kesk-Euroopa ülikoolide juures, lagunevad aga peagi ordudeks ja muudeks kinnis teks intiim rühm itusteks. Ordude müstika ja salatsemine saab aga nende hukatu seks. Kaugeleläinud narrused ei rahulda enam üliõpilasi, ordud lagunevad ja anna vad maad elujõulisem ale organisatsioonitüübile — korporatsioonidele. Napoleoni sõdade ajal kanduvad korporatsioonid koos kojupöörduvate ü li õpilastega vastavate maade rahvuslikkude ülikoolide juurde. Sel ajastul pole aga korporatsioonid veel rahvuslikud organisatsioonid, taoline areng algab koos rahvus riikide tekkimisega. Balti riikide ja Poola rahvuslikud korporatsioonid kasvavad välja nende rahvaste vabadusvõitlusest. Võõrastelt ülevõetud organisatsioonivorm i oma rahvusele kohandamise protsessis arenevad nimetatud maades välja veel üliõpilasseltsid teise organisatsioonitüübina. Ka saksa üliõpilaskorporatsioonide rikkalikus flooras esineb organisatsioone, m illiseid võiks võrrelda seltsidega — need on aga erineva arengu produkt.
EESTI KORPORATSIOONIDE TEKKIMISE EELPÄEVILT Ernst Hansson
Rahva kõrgemast haridusest osasaamine nõuab teatavaid sotsiaalseid ja majanduslikke eeltingim usi. Eesti rahval puudusid need paljude aastasadade jook sul, kuna ta pidi kandma igasuguste vallutajate majanduslikku ja vaim set survet. A lles 18. sajandi teisel poolel Lääne-Euroopas kõikuma löömine tõi uusi puhanguid ka meie maale, lusega ja maa päriseks ostmise kaudu algas üldine oma visadusega alustas kohe ka püüdlem ist kõrgema
alanud feodaalse süsteemi kus vaba liikum ise võima majanduslik tõus. Eestlane hariduse poole.
Oli ju ka üksikuid, kellel juba sajandi algul läks korda pääseda kõrgematesse õppeasutustesse. Need olid kas linna vabamatesse oludesse pääsenute või mõis nike lähemas teenistuses olijate järeltulijad. Kuigi riik lik .võim kuulus vene tsa aririigile, tegelik omavalitsus — koolid ja majandus — oli sakslaste käes, mispärast paljud meie esim estest haritlastest unustasid peatselt oma päritolu paremate teenistusvõim aluste taotlem isel. Üheks ümberrahvustumise põhjuseks oli kahtlemata ka abiellum ine sakslastega, kuna eestlaste hulgas tol ajal haritud naised peaaegu puudusid. Üksikud jäid siiski truuks oma isakojale ja eesti rahvale, püüdes arendada oma emakeelt ja abiks olla oma rahvale võitluses viletsa elujärje parandamises. Neist tuleks nimetada: dr. F. R. Faehlmann (ülikoolis 1817— 25), Kr. J. Peterson (1819— 20), dr. F. R. Kreutzwald (1826— 31), dr. G. Hirsch (1848— 53), dr. Ph. Karell (1826— 32), C. Laaland (1843— 48), dr. J. Hurt (1859— 63), V. Eisenschmidt (1863 — 67), J. M ielberg (1865— 69). Et leida tuge pärastises eluvõitluses, olid ka need üksikud sunnitud ühinema võõraste üliõpilasorganisatsioonidega. Nii olid näiteks Kreutzwald, Karell ja Hirsch korp! Estonia ja Hurt korp! Livonia värvikandjad. Seejuures on huvitav märkida, et mõned nendest mängisid polistes saksa korpo ratsioonides silm apaistvat osa. Näiteks oli Karell isegi pikemat aega korp! Estonia senioriks, jäädes oma südames ikka eestlaseks. Esimene laulupidu (17. — 21. juulini 1869) kujunes te g e liku lt ka esimeseks rahvuslikuks suurettevõtteks. Tekkis üldine rahvuslik liikum ine, mis loom ulikult haaras ka eesti akadeemilise nooruse hinge. Siitpeale algas püüe eesti üliõpilaste koondamiseks. Esimesteks selle mõtte algatajaiks olid saksa korp! Fraternitas Rigensisest lahkunud stud. theol. Andres K urikoff ja stud. med. Heinrich Rosenthal, kellega peatselt ühinesid stud. theol. vennad Hugo ja Gustav Treffnerid, stud. pharm. M artin Wöhner, v ii! Jakob Hurt, õpetaja W ilhelm Eisenschmidt ja Eesti Postimehe toim etaja J. W. Jannsen. Käidi koos üksteise korterites. Loeti Kalevi poega ning võeti põhjalikule arutlusele oma rahva ajalugu, muinasjutud ja kombed.
Seda osa juhatas Jakob Hurt, kes oli tol ajal kõige põhjalikumate teadmistega eestlaste ajaloo uurija. Sõeluti ka muid ajakohaseid probleeme ja vahekorda sakslastega. Viimane küsimus oli suurima tähtsusega, kuna paratamatult tuli arvestada kokkupõrgetega valitseva kihi sakslastega, kes heal meelel ei näinud eesti rahva hariduse ja iseseisvuse kasvamist. Peale selle peeti kontakti maa kooliõpetajate ja köstritega, peeti kõnesid rahvale ja toonitati hariduse tähtsust. Säärane omavaheline kooskäimine kestis mõned aastad vahelduva tõusu ja mõõnaga ja alles 1873. a. sügisest alates võ ttis senine perekondlikku laadi ü li õpilaskoondis juba kindlama ja korraldatud ilme. Koondise nimetusena võeti oma vahel tarvitusele „V iro nia “ . Valiti juhatus ja peeti protokolle. Asutajateks olid 8 üliõpilast. Käidi koos kord nädalas päevakorraga: 1) rahvalaulude ja eesti raamatu lugemine, 2) eestikeelsete laulude neljal häälel laulmine ühes nende teksti pähe õppimisega (võiks eeskujuks võtta ka praegusel aja l), 3) lõbusa jutu vestmine. Töötati välja kodukord, kus tähtsama osana tuleks märkida kindlat rahvuslikku nõuet, töötada oma rahva kasuks ning laitm atuid elukombeid sõnas ja teos, m is sugused nõuded meie korporatsioonides tänapäevani on püsinud. 1876. a. esimesel poolel oli koondise liikm ete arv kasvanud 19-le. Sisem ist korda täiendati alaliselt, üliõpilasühinguid-korporatsioone eeskujuks võttes. Aasta te jooksul olid tekkinud korporatsioonile omased ametid, kombed ja traditsioonid. Poolaasta lõpul peeti koosviibim isi, kus lauldi komm ersilaule jne. ,,Vironia" oli kujunenud täielikuks korporatsiooniks, kuid ilma am etlikus korras kinnitamata. Kogu aeg oli sihiks olnud astumine üldisesse üliõ pilasriiki (Burschenstaat) täieSenine illegaalne kooskäimine muutus pikapeale ka hädaohtlikuks ja äratas ametivõimude tähelepanu, kuna seaduse järgi oli see keelatud. Sellepärast tu li õigusliku ja avalikult kõigiti teistega ühevääriliseks tunnistatud osakonnana, hakata teid otsima olukorra legaliseerim iseks. Siin seisid ees aga rasked takis tused. Esiteks pidi organisatsioon saama juba olemasolevate korporatsioonide vanematekogu (Chargierten Convent) nõusoleku ja teiseks nõuti registreerim is avaldusele 30 üliõpilase allkirja, kes vähemalt 2 sem estrit olid juba ülikoolis im m atrikuleeritud. Ülikooli valitsuse loale lisaks oli veel ta rv ilik saada Vene haridusm inistri kinnitus. 1881. aastal avaldati koondise poolt üleskutse kõigile koondisest läbi käinud liikm etele ühineda koondisega, et teostada korporatsiooni seadusepärast regist reerim ist. Selle ajaloolise üleskutse tekst tolleaegses keeles oli järgm ine: ,,Ka meie eesti üliöppijad ei tea paremat nöu w ötta, kuidas muidu oma rahwa noori liikm eid korralikule elule juhatada ja neid kõikide nurjatute tuulte ja seltside eest hoida, kui meie m itte aw alikult neid ausa seadusliku elule ei kogu. Sest oleme meie mõned tutwad Virulased nüüd wötnud aw alikult kui korporatsioon üles astuda niipea kui iial wöemalik . . . Meie juh t ja põhjusmõte on eesti ü li öppijad truudeks ja tublideks isamaa armastajateks riig i liikm eteks kaswatada headuse, teaduse, seaduse põhjal." Kolmekümmend eesti ü liõpilast siiski kokku ei saadud ja oldi sunnitud muulasi juurde võtma. Esimesel korporatsiooni asutajate koosolekul, mis peeti 17. septem bril 1881. aastal, otsustati asutatava korporatsiooni nimeks jätta ,,Vironia" ja värvideks määrati sinine-must-valge, mis sellest ajast on püsinud eesti rahvusvärvidena. Nii on siis väike, vaid paarikümnemeheline eesti korporatsiooni asutajate kogu andnud Eesti Vabariigile ühe tema tähtsam atest süm bolitest — riig ilip u . Kinnitam isele asudes selgus, et m uulastest juurde võetud üliõpilaste hulgas olid organisatsiooni sisse pugenud mõned sakslaste poolt sinna saadetud provo-
kaatoria, kes esitasid ülikooli valitsusele valekaebuse, nagu oleks nendelt allkirju korporatsiooni asutamise palvele välja petetud. Sellele järgnenud pahanduste põh jal võeti avaldus tagasi. Tehti katset ka naabrite lätlastega ühiselt korporatsiooni ellu kutsuda. Lätlased olid esialgu nõus, kuid hiljem loobusid. Samal ajal läks neil aga korda oma korporatsiooni ,,Lettonia“ asutada. See õnnestus neil peam iselt selle tõttu, et see sündis väljaspool nende kodumaad. Suur ja võimas Vene riik kartis väikeste rahvaste korporatsioone omal pinnal! Masendav ülekohus sakslaste poolt viis asutajate tuju mõneks ajaks alla ja tükil ajal ei käidud üldse koos. Peatselt hakati aga otsima uusi teid ja lõpuks le iti, et a ju tise lt saab koondist legaliseerida teadusliku seltsina, mis ka sündis nime all „Verein Studierender Esten" (Eesti Ü liõpilaste S elts). Omavahelisel läbikäim isel jäi püsima nimetus ,,V ironia". Sisemine elu kulges edasi täieliku korporatsioonina, puudus ainult õigus kanda väliseid embleeme — te k lit ja paela. Neid kanti siiski konvendi korteris ja kodustel koosviibim istel. Peeti kommersse ja vennastuspidusid. 1888. a. võ ttis v ii! V. Reiman jälle üles korporatsioonina registreerim ise küsimuse, leides selleks paraja aja olevat saabunud. Ettepanek otsustati jaatavalt ja 22. veebruaril 1890. a. peeti korporatsiooni asutajate koosolek. Nimeks otsustati võtta ,,Fraternitas V ilien sis". Al laki rjutajaist oli 21 senisest EÜS Vironia nim istust ja 9 väljastpoolt. Viim aste hulgas oli ka Jaan Tõnisson. Peatselt järgneski korpo ratsioonide vanematekogult jaatav vastuvõtm iseotsus, kuid äpardus tu li sealt, kust seda ei võidud oodatagi. Õppekonna kuraator jä ttis avalduse kinnitamata p o liitilis te l põhjustel. Küllap seal oli mängus jälle sakslastest koosnev ülikooli valitsus. Organisatsioon oli jälle samas olukorras nagu pärast Vironia äpardumist. Õnneks oli endine EÜS likvideerim ata ja elu läks edasi veelgi intensiivsemas korporatsiooni-vaimus. Pandi veel rohkem rõhku sisem isele kasvatusele, korral dati vehklem istunde ja käidi sakslastega kahevõitlustel. N im elt oli vahepeal püütud saksa korporatsioonidega läbi käies leida tulevikus nende poolt rohkem vastutulekut oma organisatsiooni asutamise suhtes. See läbikäimine tõi parata m atult tü lisid , mis tih ti lõppesid kahevõitlusega. 1891. a. teisel poolel Jaan Tõnissoni esimeheks oleku ajal sondeeriti veel kord pinda korporatsiooni asutamiseks, kuid leiti, et pole veel paras aeg saabunud. Siseelu kulges pidevalt endises korporatiivses vaimus. Eriti suurejooneliselt pühit seti esimese eesti üliõpilaskoondise 25. aastapäeva (30. 5. 1895) piduliku koos oleku, perekondliku koosviibim ise, piduliku kommersi ja ,,Landesvateri" vennastus peoga. Kõik kaasaegsed lugesid seda pidu EÜS-i raames areneva eesti korpora tiivse elu haripunktiks. H iljem hakkasid seltsi elus sagenema sisemised tülid, mis kuni 1898. aas tani siiski vennalikus vaimus lahendati. Sealt peale toim us aga seltsi elus järsk muudatus. Senised tulisemad korporatsiooni mehed ehk ,,õiged burshid" — nagu nad ise varem olid armastanud endid nimetada — Jaan Tõnisson, Oskar Kallas ja W illem Reiman osutusid äkki selle ilmavaate ägedamateks vastasteks, m ille kindlustam iseks EÜS-is nad olid niipalju vaeva näinud. Senine rahvuslikul alusel püsinud korporatiivne ilmavaade tembeldati v õ õ rsilt ammutatuks, joom ist jum al davaks m õtlem isviisiks, ebarahvuslikuks ja rahva edenemisele vaenulikuks tegu riks. Kes selle uue seisukohaga kaasa ei läinud, loeti ajast-maha-jäänuks. Siseelus kadus üksmeel ja vastastikune usaldus, tekkisid tü lid ja killustum ine. Venemaa
P ro f. Aleksander P a ld rock ja dr. H e in rich R osenthal olid energilised k o rp ora tsioon id e idee eest v þ itle ja d Tartus ja kuulusid auvilistlastena esimese E esti pinnal loodud k o r p o ra tsioon i F raternitas E stica koosseisu.
ärkavast revolutsioonilisest liikum isest mõjustatud ..piiramata vabaduse11 ideo loogia pärast tu li koosolekutel alati lüüa sõnalahinguid kuni varaste hommikutundideni. Küsiti koguni, kas seltskondlik kasvatus ja kombed on o lu lis e lt mõõdu andvad eesti üliõpilastele. Tuli ette isegi juhuseid, kus keelduti aukohut vastu võtmast. Seltsi elu oli lõhestatud. On loomulik, et vähemusse jäänud endise d istsiplineeritud korra pooldajad ei saanud sellise olukorraga leppida ja o ts iti teid asja lahendamiseks. 30. augustil 1900. a. esines v ill dr. A. Paldrock v ilis tla s te koosolekul ettepanekuga esitada EÜS kinnitam isele korporatsioonina, mis enamuse poolt tagasi lükati. Siis tuldi m õttele — asutada korporatsioon EÜS-i raames, s.t. viimasega ühise katuse all. Eriti õigustas seda nõuet korp! Frat. Viliensise viimase koosoleku otsus, m ille alu sel EÜS-i liikm etele jäeti õigus end rekonstrueerida tulevikus Frat. Viliensisena ja puudus nõue, et kogu EÜS seda peaks tegema. Grupi kaasvõitlejate poolt tehti ka säärane ettepanek 11. m ärtsil 1904. a. koosolekul, mis aga samuti tagasi lükati. Sellega oli selge, et tuleb asuda iseseisva korporatsiooni asutamisele.
18. okt. 1904. a. esitati 12 kaasvõitleja poolt EÜS-i erakoosolekule selgit miseks järgmised küsimused: 1) kas on EÜS-iI kavatsus samme astuda, et korpo ratsioonina üles astuda, 2) kui m itte, kas siis selts annab nendele oma liikm etele, kes osakonnana üles astuda soovivad, nime „Frat. V ilien sis" ühes selle värvidega sinine-must-valge jne. Seda kirja tookordne seltsi juhatus ei aktsepteerinud esitatud kujul ja tekst muudeti läbirääkim iste põhjal järgm iseks: 1) kas on EÜS-il nõu ligemal ajal korporatsioonina esineda, 2) kui m itte, siis on ühel osal EÜS-i liikm etest nõu eesti korporatsiooni ellu kutsuda ja nim elt nii, et see jääks EÜS-iga ühendusse (tookordne esimees Ants Simm pooldas seda), 3) m illine on selles küsimuses EÜS-i seisukoht? . 28. okt. 1904. a. erakoosolekul tu li see nõue arutusele. Ära nähes, et korpo ratsiooni asutajatel on tõsine kava EÜS-ist lahku löömiseks, o ts iti igasuguseid ettekäändeid asja lahendamise edasilükkamiseks, mis ka toim us pikkade vaid luste järel järgm isel hommikul kell 4. Venitamise põhjuseks oli, et EÜS, kui too kordne ainuke eesti üliõpilaskoondis, ei tahtnud oma hegemooniat kaotada rivaali tekkimisega. Nüüd oli ka korporatsiooni asutajatel lõp liku lt selge, et kokkuleppest EÜSiga ei saa asja ja tuleb asutada hoopis iseseisev korporatsioon uue nime ja embleemidega. Novembri lõpul 1904 esitati ülikooli valitsusele korp! ,,Aestia" kinnitam ise palve. Kinnitamine viibis ja 1905. a. suleti revolutsioonilise liikum ise tõ ttu ülikool. Selle avamise järel soovitas ülikooli valitsus muutunud olude tõ ttu vana palve tagasi võtta ja uuega esineda, mis ka sündis. 17. nov. 1906. a. koosolekul kinnitati asutatava korporatsiooni ,,põhjus m õtted" järgm iselt: ,,Korporatsiooni siht on tugev ja julge priiuse püüd, kartuseta õiguse taganõudmine, ühesugune wäärtus teineteise wahel waatamata sündimise ja wara peale ja aus elukomme, nagu see mehele sünnib, kes omale tõsiduse, armastuse, priiuse püüdmise ja meeleaususe sihiks seadnud. Korporatsiooni üles anne on tu b lit iseloomu igakülgse haridusega kaswatada, oma liikm ete keskel wennastust ja d istsip liin i edendada. Korporatsiooni liikm ed tunnistawad, et nad on Eesti rahwa liikm ed, et nad oma emakeelt põlata ega unustada ei taha, waid au sees pidada. Korporatsioon nõuab oma liikm ete käest, et nemad oma aega usinuse ja ustawa töötegemisega pruugiksiwad ja hoolega waimu ja südame wara korjaksiwad ja nõnda ennast õieti elu wastu w alm istaksiwad, et nemad sellest waimu-
\
tarkusest, m illest nemad ise wõõrastes keeltes on osa saanud, edaspidi ka oma rahwast loomulikul w iis il s.o. rahwa oma keeles tahawad osa w õtta lasta, et nemad üleüldse igapidi oma rahwa edasisaamise eest hoolt kanda tahawad, nii palju kui keegi jõuab. Korporatsioon paneb rõhku oma liikm ete wälim use peale, nõuab oma liikm ete käest kehaliku jõu ja terw ise eest hoolitsem ist, ning ei saa nende keskel purjutam ist ega hooplem ist sallim a." 8. dets. 1906 esitati ülikooli valitsusele uus korporatsiooni kinnitam ise palve. Nimeks võeti ,,Fraternitas Estica", kuna polnud päris selge, kas Tacitus oma kirjutises ,,aestide" all oli mõelnud ju st eesti rahvast. Esitatavale palvekirjale kirjutasid alla järgm ised 17 meest: Arnold Laur (the ol.), Woldemar Kurrik (m ath.), Karl Ploom (theol.), Friedrich Stockholm (theol.), Heinrich Kurm (ju r.), Adalbert Lübeck (m ed.), Elmar Jürmann (th e o l.), Jaan Lattik (theol.), A rtu r Kokult (theol.), Alfred Ruus (ju r.), Richard Anni (m ed.), Leonhard Neumann (ju r.), Nikolai Laane (med.), Jaan Toodo (ju r.), Nikolai H allist (theol.), Jaan Timusk (ju r.), A lfred Keerd (med.). Peale selle kuulusid te gevliikm etest veel asutajate hulka Johannes Grünthal (m ed.), Eugen Kask (ju r.), Rudolf Lesta (jur.) ja Jaan Treumann (theol.). Asutajate vilistla ste hulka kuulusid: dr. Heinrich Rosenthal ja dr. Aleksander Paldrock auvilistlastena ja vilistlastena dr. Friedrich Akel, cand. phil. Heinrich Bauer, õpetaja Rudolf Hurt, õpetaja Aleksander Kapp, õpetaja Johan Keerig, cand. poi. oec. A rtu r Normann, õpetaja Gustav Punga, dr. Gustav Reimann, dr. Karl Reinhold, õpetaja Olaf Sild, dr. Eduard Soonets, õpetaja Eduard Terras ja dr. Raimund Thar. Kinnituse saamiseks tu li juhatusel siiski veel käia vene haridusm inistri jutul. Kinnitus saabus 9. a p rillil 1907. Kuna EÜS keeldus korp! Viliensise ajal va li tud sini-must-valge värvikatte väljaandmisest, võeti värvideks sinine-roheline-valge. Pidulik ülesastumine toim us 26. a p rillil 1907. a., mispuhul juhatus ülikooli rektori juuresolekul oma värvikatte esim est korda pähe asetas. Nii sai esimene eesti korporatsioon Eesti pinnal, Tartus, eluõiguse alles ligi 40-aastase võitluse järel!
EESTI ESIMESTEST KORPORATSIOONIDEST JA RAHVUSVÄRVIDE SÜNNIST Johannes Kaup
Eesti Ü liõpilaste Seltsi Vanematekogu väljaandel 1959. a. Stokholm is ilm u nud teoses „Sini-must-valge värvikolm ik eesti luules" avaldatud artikleis väärib e rilis t tähelepanu paar iseloom ustavat lõiku. Esitades piirdeid sini-must-valge aja loost, märgib raamatu koostaja A rtu r Taska: ,,Esimene, kes seni teadaolevail and meil avalikult tõstatab Eesti lipu mõtte, on Tartu ülikooli usuteaduskonna üliõpilane ja Eesti Ü liõpilaste Seltsi liige Jaan Bergmann." Käsitledes sini-must-valge rahvussümboli osa meie lüürikas, lisab Herbert Salu oma a rtik lile tekstialuse v iite : „Et siinkohal m itte hakata jälgim a eesti üliõpilasorganisatsiooni kom plitseeritud aren guetappe ning vormi- ja nimemuutusi alates 1870-ndatest aastatest, tarvitatakse allpool lihtsuse mõttes nim etust Eesti Ü liõpilaste Selts (EÜS) üldiselt selle kõigi perioodide puhul." Samas teoses aga, kirjutades „Sini-must-valge ainelise luule rakendamisest m uusikas", konstateerib Erik Teemant, et vanim sini-must-valgeainelistest luuletustest, m illisele komponeeritud viis, on M artin Lipu ,,Eesti lipu laul", ,,loodud arvatavasti 1892. a. alul ja pühendatud Frat. V ilien sisele". Kuigi 16. veebr. 1883 ülikooli rektori E. v. Wahli poolt teostatud põhikirja kinnitamisega tegevusse astunud „Verein studierender Esten" (Societas studiosorum Estonorum) (EÜS) sama aasta 6. veebr, toimunud asutajate koosolekul otsustas määrata E. Ü. Seltsi ,,sündimisepäevaks" 26. märtsi ja tunnistas seltsi ..esimesteks põhjendajateks" need mehed, kes 1870. a. algatasid eesti üliõpilaste kooskäim ise*), vajab küsimus lisavalgust niihästi Jaan Bergmanni, Andreas Kurrikoffi, M. J. Eiseni, dr. M. Veske j.t. elutöö parema m õistm ise kui ka eesti ü li õpilaste korporatiivse liikum ise ajaloo ja sisu seisukohalt lähtudes.
1. Kui stud. theol. Andreas K urrikoff (Frat. Rigensise tegevliige) 1870. aasta m ärtsis pöördus stud. med. H. Rosenthali (kuulus hiljem Frat. Esticasse) poole, tehes talle ettepaneku „eesti rahvusest üliõpilasi üksteisele lähendada ja ühiste huvide teostam iseks ühendada", siis otsustati kutsuda selleks eestkätt kaasa vennad Hugo ja Gustav Treffner (mõlemad Frat. Rigensis) ja stud. pharm. M artin Wühner. Kohe liitu s nendega ka Jakob Hurt (korp! Livonia). Koosolekuga 26. m ärt sil 1870 algab nn. ,,Kalevipoja õhtute" korraldamine, m ille raamides ,,võeti põhja likule arutlusele haritud eestlaste vahekord rahvaga ühelt poolt ja teiste rahvaste
haritud seltskonna ringidega, iseäranis sakslastega, te is e lt poolt" * ). J. Kõpp oma uurimuses, m illele järgnevad teised, omistab A. K urrikoffi ideele omaalgatusliku tausta ja sünni. Puudutamata siinkohal lähemalt esimese poolaasta kokkutulekuid, tuleb A. K urrikoffi kõrval tõsta osavõtjaist e riti esile M artin W ühnerit seoses tõsiasjaga, et tema vahendusel anti kevadise laialim ineku eel väikesele grupile edasi kutse, külastada suve jooksul tema venda Hans W ühnerit Tarvastus, kus viimane tegutses köstrina. Küllasõit 6. ja 7. ju u lil laienes ka Helmele ja viis ü li õpilased kontakti oma aja juhtivaim ate meestega — A. Erlemann, Hans Wühner, C. R. Jakobson, A. Säbelmann, J. Kapp, A. Rosenberg, M. Jakobson, Jaan Adamson, Hain Henno ja Peeter Ainson. Väljasõidul tunnistati koosolijad ,,eesti intelligentsi esindajate koguks" ja otsustati asutada „ Eesti Kirjameeste Selts" ning va liti Eesti Aleksandrikooli peakomitee. „Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I" väidab, et Tartu kokkutulekute tuluke hakkas 1872. aastaks kustuma. Hurta sidusid avalikud ülesanded Eesti Aleksandri kooli peakomitee presidendina ja Eesti Kirjameeste Seltsi põhikirja väljatöötajana. Varsti lahkus ta Tartust Otepääle, kuna Wühner ja Rosenthal valm istusid lõpueksameiks ja Gustav Treffner jäi eemale. Vastamata on jäänud küsimus, m illest see tu li, et 1872. a. sügisel hakkas tegevus jälle tõusma. M is oli juhtunud suve jooksul, mis tõi A. K urrikoffile, H. T reffnerile j.t. lisaks väikese üliõpilasgrupi koosseisu uut verd, te iste hulgas dr. Mihkel Veske, kes omas korporatsiooni elust e riti laiu kogemusi, olles aastaid olnud Leipzigis korp! Lipsia tegevliige ja esimees. Liituvad ka theol. J. Kerg, M. Jürmann, K. A. Hermann, M. Põdder, R. Kal las j.t. Koondise nimena hakatakse kasutama „V iro nia “ * ), esimeheks valitakse A. Kurrikoff, ,,kirjaseletajaks" dr. M. Veske, auliikm eks J. Hurt ja V. Eisenschmidt. Selgemini kui märkused protokollides, kinnitavad m itm ete lahkujate põhjendused, et ..Vironiasse" kogunevad üliõpilased (1) käsitavad oma organisatsiooni algusest peale korporatsioonina, asetades sellega eesti korporatiivse liikum ise sünni alg punkti 26. m ärtsile 1870, ja (2) et üritus ei ole puhtalt üliõpilaste omaalgatuslik m õtteteostus, vaid toetatud suuresti väljastpoolt, kogu rahva juh tivatest ringkon dadest. J. Leilov, andes 1875. a. sügisel sisse lahkumissooviavalduse, lisab põhjen duseks, et ..konvent" tema arvates oma põhim õtteid ei teosta, kuna see on kirjan duslikult tegev ja peab nõu rahva asjade üle. Stud. jur. C. Rosenthali lahkumisteade samast aastast (14. XI 1875) lisab koguni, et tema inform atsiooni kohaselt, mis põhjustanud tema liikm eksastumise, pidi olema ,,Vironias" tegem ist vabameelsete üliõpilastega, kes tahavad panna alust uuele, peaasjalikult dem okraatlikule korpo ratsioonile. Nüüd olevat ta aga sattunud konvendi põhimõtetega vastuollu, kuna konvent nõuab oma liik m e ilt elavat huvi rahva ja keele vastu. Kuna ühelt poolt jätkatakse korporatsiooni olemusele vastava sisemise korra ja kombestiku väljatöötam ist rahvuslikuks reform eeritud kujul, sunnivad rahutused riiklikus elus te is e lt poolt katkestama protokollide kirjutam ise jätkam ist. Kui J. Bergmann 1880. a. jäädvustab oma märkmed tagantjärgi protokolli, kasutab ta tegevusest kõneldes järjekindlalt sõna „konvent". Liikmeskonnast sõidavad 1881. aastal ,,Suomalaisen Kirjallisuuden Seura" 50. a. juubelipidustustele A. Mõtus ja M. J. Eisen, saades se lle lt külaskäigult arvatavasti tõuke nimetada „V iro nia t" korporatsiooni asemel soomepäraselt osakonnaks. Korporatsioon „ Vironia" avalik asutamine otsustatakse 23. mail 1881, kohe pärast seda, kui 12. mai koosolekul on valitud uueks esimeheks usuteaduse ü liõpi lane Aleksander Mõtus (am etlikes kirjades Alexander M ettus), keda Villem Rei-
man titu le e rib üheks suurimaks Eesti rahvuslaseks, keda tema näinud. 23. mai otsusele kirjutavad alla teiste hulgas J. Bergmann, F. Ederberg, M. J. Eisen, P. Hellat, A. M ohrfeldt, L. Hesse, A. Mõtus, A. Sperrlingk. Otsuse m otiveeringus väärib meenutamist m ä rk u s :........ oleme meie . . . nüüd nõuks võtnud a v a l i k u l t (sõrendus a uto rilt) kui korporatsioon üles astuda . . . Meie juht- ja põhimõte on, Eesti üliõppijaid truudeks ja tublideks isamaa armastajateks riig i liikm eteks kas vatada headuse, teaduse, seaduse põhjusel . . . " Järgmisel poolaastal meenutatakse muuseas avalikult e riti prof. J. Köleri suuri rahvuslikke teeneid (seoses Eesti seltside ja valdade asemike 18-liikmelise saatkonna pääsemisega keisri jutule 19. juunil, kusjuures saatkonna koosseisu kuulusid ka prof. J. Köler, J. Hurt, C. R. Jakobson, dr. M. Veske ja dr. K. A. Her mann). Prof. Kölerile saadetakse vähemalt ühel korral kutse võtta osa organisat siooni kokkutulekust Tartus. Sama poolaasta lõpukuudega võib dateerida esmakordselt mõtte sündi, mis võimaldas hiljem Eesti Üliõpilaste Seltsi (Verein studierender Esten, 1883) tek kimise ja legaliseerum ise korporatsiooni sünnivalu raamides. Legaalseile tegevusaluseile nihutatava korp! Vironia üldraames otsustatakse nim elt erilise ..Kirjanduse-õhtu" (protokollides esinevad kõrvuti mõisted-nimetused ,,Kirjanduse-õhtu" ja ..Kirjanduse S e lts") tegutsema jäämine eestikeelse ja eestim eelse osana „osakonnas" resp. korporatsioonis, kusjuures korporatsiooni kuuluvad muulased või vad ,,Kirjanduse-õhtust“ võtta osa, „kui m itte Kirjanduse Seltsi häälte paljus nende vastu ei ole". 17. sept. 1881 stud. theol. A. M ohrfeldti korteris toimunud koosolekul, protokollis pealkirjaga „1. Convent der Vironia am 17. Sept. 1881", otsustatakse jätta (sõrendus auto rilt) osakonna resp. korporatsiooni nimeks V i r o n i a , kuna värvideks määratakse ,, e s i a l g s e l t " sinine-must-valge. Korp! Vironia asutamise päevaks määratakse 26. märts (1870), eesti üliõpilaste organisatsiooni tekkim ise ja eesti rahva vabastamise päev. Reformidest, võrreldes tegutsevate saksa korporatsioonidega, fikseeritakse, et „V ironia“ on (1) põh im õ tte lise lt kahe võitluse vastu, (2) ei pane toim e suurt „võõraste kom m erssi" ega (3) pea a lalist oma kõrtsi (Stam m kneipe), tunnistab (4) ,,turn im ise " oma liikm etele sundusli kuks ja on (5) selles mõttes rahvuslik, et ta rahva keele arendamise ja harimise läbi püüab hoolitseda rahva hea käekäigu eest. Vapp esimesele eesti korporatsioonile otsustatakse kujundada järgm iselt: keskel kahepealine kotkas, kes hoiab küünte vahel ahelatega kinnitatud lahtilöödud ra a m a tu t*), raamatu lehtedel tähed V. V. (V incit veritas — tõde võidab). Ümber oleval neljal vapiväljakul: üleval vasakut kätt Tartu linna vapp valgel pinnal, pare mal ,,Vironia" värvid sinine-must-valge, all vasakul ustavuse ja sõpruse sümbolina kaks liidetud kätt mustal põhjal, paremal sirkel V. C. F. V. (Vivat, crescat, floreat Vironia) sinisel väljakul. Ülal keskel: raudkübar sinise, valge ja musta sulega ja alumisel serval kuupäev 26. Maerz. Külgedel: osakonna lipud ja all lipuvardaid ühendavad luuderohu oksad lehtede ja paeltega. 4. novembril 1881 saadetakse korp! Vironia asutamiseteade 30 allkirjaga korporatsioonide vanematekogule (C h !C !, Chargierten-C onvent). Paljude raskuste tõ ttu 1881. a. lõpul meenutab esimees A. Mõtus 23. jaan. 1882 peetud esimesel k! koosolekul resigneerunult m õistet ,,Victa Vironia" (Vi ronia on võidetud), m illega ta oli lõpetanud k! koosoleku 23. nov. 1881. ,.Tervitan * Muudeti hiljem tsensori nõudel ühepealiseks kotkaks.
teid ja soovin õnne uueks aastaks uues korteris," ütleb ta. „M e ie seisukord on raske, võidelgem, me peame võitma. Soov: Vincat Vironia (Vironia võ itku!) muu tub siis juba kindlaks usuks: Vincet Vironia! (Vironia võ id ab !)." Kuid võitu ei tulnud. Muda loopimine Vironia juhtkonnale jätkus, veeretas esile uusi raskusi ja naeruväärseid protsesse üliõpilaskohtus, m illis te eesmärgiks oli kompromiteerida eesti korporatsiooni asutajaid ja juhte. Kinnitust C h!C !-lt ei saabunud. Ja kui esimees A. Mõtus Suur-reedel, 26. m ärtsil, Vironia aastapäeval, paneb sini-must-valge värvitekli pähe ja sõidab voorimehega läbi linna, kistakse tal saksa korporantide poolt tekkel peast ja tallatakse porri. Järgneb asjaarutus 30. ja 31. m ärtsil ülikooli-kohtus rektor prof. v. Wahli juhatusel. Kuigi A. Mõtus toetub 1855. a. antud korporatsioonide kinnitam ise määrusele, mis ei keela korporatsiooni liikm eil värvide kandmist enne Ch!C! kinnitam ist, tunnistatakse A. Mõtus süüdi ja karistatakse teda üliõpilaste eeskirjade par. 39 alusel Tartust a ju tis e lt väljasaat misega kuni 1. augustini 1883. Juba 3. apr. kinnitab õppekonna kuraator parun Stackelberg otsuse A. Mõtuse kohta. Kuigi see ema palvel veidi hiljem muude takse, lahkub A. Mõtus valitsevast õiglusetusest sügavalt solvununa lõp liku lt Tar tust, kus tal jäi usuteaduskonna lõpetamiseni ainult aasta aega, asub õppima keele teadust Peterburis ja jääb tegutsema Venemaale kooliõpetajana kuni k.o. sajandi esimese veerandini. 2. Kuigi esimene eesti korporatsioon ..Vironia" oli sunnitud 22. mail 1882 oma tegevuse asutamiseteadaande tagasivõtmisega lõpetama, ei katke korporatsioonile seatud ülesannetele ja eesmärkidele pürgimine. Seda enam, et läti korp! ..Lettonia" sai sama aasta maikuul Ch!C! kinnituse ja võis alustada tegevust. Kui ühelt poolt ,,Vironiale" kujunes kom istuskiviks selle rahvuslik-poliitiline hoiak, mis leidis alla kriipsutam ist e riti Riia ajalehes, siis te ise lt poolt võib olla 1882/1 korporatsiooni noorliikm eks astunud Villem Reimanil ka omajagu õ ig u s :......... rattad ei jooksnud, olid määrimata . . . teest ei olnud veel juttugi . . . " O lulisim ometi on üldolukord hoogsa võitlusega kodumaa p o liitilis te ja rahvuslike vahekordade re vide e rim ise l*), keskkohaga Tartus, kusjuures korporatsiooni juhtivad jõud etendasid juh tivat osa ka rahvuslikus võitluses noorte kesksete kujudena. Et seatud eesm ärkidelt ei olnud taandumist, seda tõendab 1883. a. alguses sa mas K urrikoffi majas, Jakobi 17, asuvas M. J. Eiseni ja F. Ederbergi ühises korteris (kus pandi 1870. a. alus ,,Vironia" sündimise algrakule) end. ,,Vironia" liikm ete ja ühe uue juurdetulija osavõtul toimunud koosolek. Sellel nõupidamisel leitud abilahendusena esitati ülikooli rektorile E. v. W ahlile kinnitam iseks teadusliku seltsi ,,Verein studierender Esten" 17-paragrahviline põhikiri. Esitajaks-asutajaks oli ,,Vironia" viimane esimees A. M ohrfeldt, liikm ete nim ekirjas vähemalt 5 endist ..Vironia" liiget. Juba 4. (16.) veebr. 1883 kinnitab rektor uue seltsi. 6. veebruaril toimunud koosolekul tunnistatakse uus selts ..Vironia" mõtte edasikandjaks ja võetakse üle ,,Vironia" vapp ning värvid. Avatud südamega tervitavad saavutatud edu end. v iI!v iI! Harry Jannsen ja dr. H. Rosenthal Tallinnast, täiesti avameelne on vahepeal vilistlaseks saanud L. Hesse: ,.Elagu, kasvagu, õitsegu ,,V iro n ia "!" Kui uus esimees P. Undritz 1883. a. sügisel esitab vastuvõtm iseks täpsema kodu korra (võetakse vastu 24. sept.), leidub selles säte (par. 4 ), m ille kohaselt uue organisatsiooni esimeseks sihiks on ..seaduslisel teel taga nõuda, olgu kas o s a k o n n a (sõrendus auto rilt) kombel ehk muul v iis il kõigi nende õiguste osaliseks saada, mis praegu Saksa osakondadel on . . . "
Selts suundub oma sisem ises korralduses noorte kasvatamisel igati korpo ratiivsele teele. V ii! L. Hesse lahkumispeol 1884. a. teise poolaasta lõpul avaldab lahkuja kindlat veendumust, et selts alles siis võib hakata õieti kasvama, „kui ta oma kolm ikvärvi avalikult kõige ees kanda võiks". Moment korporatsiooni taas elustamiseks arvatakse olevat saabunud 1888. a. kevadel, m illal uuesti korporat siooniks muutumise ettepaneku teeb Villem Reiman. Sügisesel koosolekul toeta vad teda dr. J. Hurt, dr. H. Rosenthal, dr. E. Jannsen, dr. K. A. Hermann, M. Lipp, M. Jürmann, dr. A. Sperrlingk, L. Hesse, B. Sperrlingk, A. M ohrfeldt j.t. ja uue korporatsiooni loomiseks astutakse rida samme. Värvid otsustatakse jätta endi seks, vapis teostatakse mõningaid muudatusi, kõrvaldades sealt eestkätt kotka. Kuna ta ktikaliste l põhjustel ..Vironiat" nimena enam kasutada ei soovitata, kerki vad üles uue nimena Frat. Aestia ja Frat. Aestuorum, m illis te s t kumbki pooldamist ei leia. Korporatsiooniks tagasimuutmise ettevalm istused kestavad muud tegevust peagu täiesti varjutades kuni 1889/11 alguseni, m illal korporatsiooni asutamise tu liste eestvõitlejatena esinevad e riti v iIlv iI! dr. J. Hurt, dr. H. Rosenthal, dr. P. Hellat, dr. E. Jannsen, dr. K. A. Hermann, M. Lipp ja V. Reiman koos rea seltsi tegevliikm etega. Kuna dr. J. Hurt, L. Hesse, A. M ohrfeldt ja rida te isi soovitavad säilitada tra d itsio o n ilist nime ..Vironia", on dr. E. Jannsen, M. Lipp jm t. selle vastu. Uute ettepanekutena esitatakse Aestia, Rotalia, Turania, Melanchlenia, Kalevidia, Mulcesia (M ulconia), Borealis, Arctica, Ugria, Ugaunia. Neist osutuvad vastuvõetavaimaiks Rotalia ja Turania. Juhtsõnaks pooldatakse ,,Carpe diem ". Ometi kesta vad ettevalm istused veel kuni 22. veebr. 1890, m illal üsna ootam atult otsusta takse võtta O. Kallase ettepanekul korporatsioonile uueks nimeks ..Fraternitas V ilien sis" ja vapp kujundada järgm iselt: 1. värvid: sinine, must, valge, 2. korp! vääntäht ja kaks risti asetatud mõõka, 3. kolm viljapead, 4. lahtine raamat kirjaga „Carpe diem " (kasuta päeva!), 5. esimesed tähed lausest ..fortite r in re, suaviter in modo" (f.i.r.s.i.m., põhim õtteis kõikumatu, teostam isviisis le p lik ). Vapi ehteks lipud, tammelehed ja asutamise kuupäev. 23. veebr, antakse sooviavaldusele käik ja jäädakse ootama seaduses ettenähtud 6 kuu möödumist. Kuigi ise takistatud ilmumast 19. jaan. 1890. a. otsustavale koosolekule, märgib dr. J. Hurt selleks puhuks saadetud pikemas kirjas muuhulgas: ,,Meie püha kohus on kõigest jõuust Eesti rahvast jõuu ja nõuuga nõnda toetada ja juhatada, et ta igal ajal üks k ris tlik rahvas ja auus, tululine osa meie suure riig i alamatest ehk kodanikkudest oleks . . . Minu silm is ja südames on praeguste Eesti asjade hulgas selle korporatsiooni asutamine kõige tähtsam asi: ta on tuleviku sammas ja lootus . . . " Sama suurt tähtsust omistab O. Kallas loodavale korporatsioonile 1890/1 kroonika lõpus, kus ta märgib: „Ta kasvatagu meid kõige hääle, ta valm is tagu meid tu lu lik u lt mehepõlve töö peale, ta ühendagu Eesti poegi oma rahvuse armastuses ja auustamises ja koolitagu järeltuleva põlvele m õistlikke juhatajaid ja tuliseid töötegijaid . . ." Kuigi ka seekord veeretatakse eesti korporatsiooni asutamise teele m it meid raskusi ja takistusi, saabus septembris 1890 ometi ,,Fraternitas V iliensise" kinnitus C h!C!-lt, nelja korporatsiooni hääletades poolt, kahe (Curonia ja Frat. Rigensis) andes oma hääle uue korporatsiooni vastu. Kuna senistel kogemustel C h!C !-lt kinnitatud korporatsioonidele ei olnud tehtud enam takistusi ülikooli valitsuse ega õppekonna kuraatori poolt, ei kardetud seda ka nüüd. Senioriks va liti O. Kallas, esimeseks kirjatoim etajaks E. Linde, teiseks kirjatoim etajaks K. Kop pel. V isiid il ülikooli prorektori prof. Brückneri juurde osutas viimane tä it sõbralik kust, kutsus aga O. Kallase juba teisel päeval tagasi ja soovitas korporatsiooni
avaliku esinemise edasilükkam ist kuni kinnituse saabumiseni õppekonna kuraa to rilt, kelleks oli saanud korporatsioonidele üld iselt sõbraliku M. Kapustini asemel ülikooli ringkondadele enam-vähem tundmatu Lavrovski. Kui viimane 9. nov. 1890 saabus Tartusse, selgus juba 11. nov., et ta keeldub „Frat. V ilie n s is t" kinnitam ast, nähes korporatsioonides ..erakonnapoliitika ja balti meele pesi“ . ,,Nagu oleks kramp südame kokku kiskunud, nii mõjus leinasõnum, m ille meie senior Kallas p ro re kto rilt tõ i," kirjutas stud. theol. J. Lellep samal päeval Hans Lellepile. „Valusamini ei võidud meid enam tabada . . . Tinaraskelt rõhub hinge kibe tõde, et jälle ilusamad lootused tühja on läinud . . . " Arvamisele, et tegem ist on kohaliku saksa p oliitika intriigiga ja et ülikooli valitsuse käed selle juures ei ole puhtad, jõudis temaga läbirääkim istel vene keele ja kirjanduse professor P. Viskovatov, m illis t arvamust jagas senior Kallas. Rektor prof. Meykov teeskles algul asjast teadmatust, soovitas siis aga asjaosalisil jääda saadud otsusega rahule. Kuraatoriga Tallinnas kõneldes võis v ill dr. H. Rosenthal teatada, et kuraator olevat pidanud saksa korp! ,,Estoniat" eesti korporatsiooniks ja lubanud asja uuesti kaaluda. Samme astus Peterburis end. Riia õppekonna kuraatori Kapustini juures ka vii! dr. J. Hurt. Astutud sammud julgustasid O. Kallast ja C. Wilhelmsoni sõitma novembrikuu lõpul Riiga kuraatori jutule, kus see oli „väga lahke, aga visa nagu vettinud puutükk", lubades siiski vaadata, mis võim alik teha, kui talle esitatakse ülikooli valitsuse kaudu uus põhjendatud sooviavaldus. Saamata uuen datava sooviavalduse sõnastuses kokkulepet prorektoriga, saadeti avaldis 4. dets. otseselt kuraatorile. Kui vastus uuesti venib ja 0 . Kallas siirdub järgm ise aasta jaanuaris taas kuraatori jutule Riiga, on otsus selge: kuraator ei leia olevat võim a liku uut korporatsiooni kinnitada, kuna eesti korporatsioon on p o liitilin e . Selgub samuti, et eesti üliõpilaste püüdeid ei ole kuraatori ees ka m itte Tartu ülikooli rektor toetanud. 4. veebr. 1891 otsustatakse Ch!C!-le teatada, et ,,Fraternitas V ilie n sis" ,,lahku läheb", jättes endale õiguse nimele, vapile ja värvidele (m it Vorbehalt des Namens, Wappens und der Farben). Viimases eestikeelses protokollis märgib senior O. Kal las: ,.Sellega läheb ,,Frat. V ilien sis" mõneks ajaks hingusele. Loodame aga, et ajad paranevad, teised tuuled puhuvad ja ka meie osakonna purjed uuesti paisuma pane vad." Korraks, 1891. a. lõpul, kerkibki silm a piirile lootus korporatsioonile loa saa miseks, m ille tulem usel J. Tõnisson võtab koheselt kontakti dr. H. Rosenthaliga ja viimane Riiaga. Tulemused kinnitavad ainult seda, et ..Viliensise" kinnitam ist on takistanud ..iseäranis tema rahvuslik olek" ja et rahvusliku korporatsiooni kinnita miseks puuduvad ka nüüd vähimadki väljavaated. Ühes EÜS-i vilistla ste le ja seltsi liikm etele 1898. a. sügisel peetud kõnes *) iseloomustab V. Reiman EÜS-is valitsevat kaht voolu ja leiab, et need, kes — pida des endid ..Viliensise" päranduse kandjaiks ja edasiandjaiks — võtavad ,,ViIiensisest" ainult nähtava osa — representeerim ise, värvid, joomaseaduse, rebastedressuuri jne., hindavad täiesti e ksliku lt ,,'V iliensise" vaimu ja sihti, mis oli ,,meie noorsoo rahvusliku iseteadvuse äratus, kasvatus ja kinnitus, meie rahva seltskonnaliste õiguste kättevõitm ine ja kaitsmine, Eesti üliõpilaste tõsisteks Eesti mees teks kasvatamine". Selleks, ,,et Eesti õppivale noorsoole o m a l a a d i l i s t , o m a r a h v a m e e l e l i s t koda ehitada", oldi valm is ,,Viliensises" ohverdama aega ja raha, isegi elu, kui tarvis, konstateerib V. Reiman. Tõeliselt elas tegevust jätkavas EÜS-is läinud sajandi lõpus ja käesoleva sajandi alguses korporatsiooni vaim edasi sedavõrd jõu lise lt, et valitsesid kõik
korporatsiooni seadused ja kord ning värvegi kanti katte all, tundes endid olevat võrdsed korporantidega. Uuesti kerkib üles se ltsile täisõigusliku korporatsiooni õiguste taotlem ine a. 1900 v ill dr. A. Paldrocki ettepanekul, siis 1904. a. kevadel V. Kurriku, J. Lattiku ja O. Silla ettepanekul, keda k irja lik u lt toetavad dr. J. Hurt ja dr. H. Rosenthal. Algatajad esitavad kirjaliku ettepaneku, m ille kohaselt korporat sioon ja selts võivad elada samades ruumides, kusjuures EÜS annaks korporatsioo nile „ V iliensise" nime, värvid ja insigniad. Otsustamine lükkus edasi. Ei ole kahtlust, et omajagu mõju avaldas siin samal (novembris 1900) aastal Riias asutatud eesti korporatsioon „ Vironia", kellega EÜS-il tekkis tihe m itteam etlik sõprusvahekord kuni iga-aastaste nim ekirjade vahetamiseni. ,,V ironia", nagu see leidis kinnitamis Riias, ei olnud sama „ Vironia" (Riias asutatud ,,Vironia" värvideks on violettm ust-valge), m illise asutamine Tartus ebaõnnestus, kuid eesmärkide ja sihtide teos tus jäi ometi samaks. Teisest küljest tekitas põhjendatud võõrastust ja tingis lahku misi tõsiasi, et prof. J. Köleri surma puhul (22. a p rillil 1899) loobuti a m etlikult matusest osavõtust, püüdes põhjendada otsust sellega, et Köleril ei olnud ühendust Tartu ülikooliga ega EÜS-iga (Prot. 14. apr. 1899). Vastupidi sellele seisukohale võ ttis 1899. a. Riia Ch!C! poolt veel a m etlikult kinnitamata korp! „ Vironia" delegat sioon matusest osa, asetades om alt poolt pärja *). Liikmeskonna selekteerum ine EÜS-ist korporatsioonidesse sai tõelisuseks 1907. a. (uute korporatsioonide asutamine osutus võim alikuks 1905. a. peale) 9. mail asutatud korp! Frat. Estica näol, dr. H. Rosenthali j.t. ,,Frat. V iliensise" asutajate ja sisekorra ning vaimsuse kujundajate juh tim ise l, kes jätkasid sinise, rohelise ja valge värvitunnuse all ,,Vironia" ja ,,Frat. V iliensise" kui esimeste eesti rahvuslike korporatsioonide vaimseid ja ideoloogilisi püüdlusi. Teine lahkumislaine EÜS-ist ja koondumine korporatsiooni toim us juba 2 aastat hiljem , 14. nov. 1909 loodud korp! „Sakala" näol (moodustades 20-Iiikmelise Pernavia juba 1908!)**, m ille asutajate lootused suunata EÜS-i tagasi ta algsesse ja põhilisse korporatsiooni algolemusse ja jatkata ..Vironia" ja „Frat. V ilien sise" värvide traditsiooni, samuti luhtusid. ..Sakala" asutamisel sooviti võtta värvideks sini-must-valge, põhjendades seda sellega, et asutajail kui seltsi liikm eil on õigus nende värvide peale, mis omal ajal Frat. Viliensise pärandusena jäid EÜS-i kätte hoiule, kuni soodsamate aegade saabumisel EÜS-is jällegi tekib korporatsiooni ellu kutsuv grupp. Sama õigusjärgluse alusel oli Frat. Estica võtnud prof. A. Paldrocki juhtim isel omaks end. Frat. Viliensise põhikirjas väljendatud põhim õtted. Värvide üle järelepärim isel v ii! prof. H. Koppeli juures keeldus viimane kategooriliselt, lisades, et „te ie tahate seega meie rammuv e tt oma põllule juh tida " * * * ) . Kui 9. nov. 1913 Frat. Esticast mõnesugustel põhjustel lahkunud liikm ed asu tasid korp! Ugala, läheneti veelgi sammu võrra „ Vironia" ja ,,Frat. V iliensise" rah vuslikele värvidele, muudatusega ainult järjekorras — must, sinine, valge. Otse ,,Vironia" asutamisaegsete lipulaulude südamesse tungib viimasega ühel aastal, ainult päevase hilinem isega (10. nov. 1913, kuigi tegutsem isluba saadi juba 26. okt.) Peterburis asutatud korp! Rotalia oma värvidega — sinine, must, roheline. Kuna ajajärku Tartu ülikoolis õppivate eestisoost üliõpilaste elus 1870. a. alates kuni sajandi lõpuni iseloomustab ja kannab seega lakkamatu dramaatiline
*
Edgar V. Saks, Vironia mentaliteedi kujunemine kuni a. 1905, Vironia 1900— 1950, lk. 20
** Üks kõigi eest, kõik ühe eest, Korp! Sakala, Stokholm 1952, lk. 14 *** Karl Grau, Korp! Sakala asutamispäevilt, Üks kõigi eest, kõik ühe eest, lk. 57— 58
võitlus korporatsiooni saamiseks ja üheõiglustamiseks teiste ü liõ p ila s te g a *), lan gevad selle võitluse raames tekkinud teaduslikule se ltsile (EÜS) abistavad kõrvalülesanded. EÜS-i katte varjus teostub ühelt poolt tulevaste korporantide ettevalm is tus, toimuvad kontaktid rahvaga ja küpseb järelärkam isaja vaimu suundumine ro m an tilise lt pinnalt realiteetidele üldiste avalike esinem iste, publikatsioonide jne. kaudu. EÜS võitleb liikm ete vähesusega. Protokollide andmetel ja J. Kõpu kokku võttes **) oli se ltsil liikm eid: 1883/11 — 16, 1884/11 — 22, 1885/11 — 19, 1887/11 — 24, 1889/1 — 39, 1889/11 — 44, 1890/1 — 26. Kahel korral vajati ja saadi kokku kor poratsiooni asutamiseks vajalik 30-liikm eline nim ekiri. Ajajärgust kokkuvõtet tehes, kuigi süvenemata kahjuks korporatiivse organiseerim isliikum ise sügavamasse osatähtsusse läinud sajandi 3. ja 4. veerandi kestel, märgib M. Ojamaa - A. ja T. Varmase ,,Eesti ajalugu" muuseas järgm ist: ,,Soome rahvuslik äratus on ette valm istatud intelligentsis, üliõpilaste, luuletavate doktorite ja professorite poolt ja levib peam iselt sealt ülalt alla talu poegadesse . . . Eesti ärkamine algab aga kõige verisem ast tõelisusest, nälja ja peksu ähvardustest, ta ongi enam sotsiaalne kui rahvuslik liikum ine. Ta lähtub suurel määral just talupoegade ärksamaist esindajaist, külakoolm eistreist, köstreist ning üsna väheseist linnaharitlasist . . . A in u lt paralleelselt selle instink tiivse rahvakäärimisega areneb 1840— 50-ndail aastail ka kõrgemas ,,akadeemili ses" intellig en tsis teatav m uinsusrom antiline eestiharrastus, veel üksiseisev, kõhk lev ja nukralt unistav (Faehlmann, Kreutzw ald). Kuni siis peagu iseendast tõusnud rahvamassid haaravad oma õlgadele ka nemad, pannes lehvima nende poolt vaiku ses väljatöötatud m uinsusrom antilise rahvuslipu." M is põhjusel kasutab ajaloo autor m õistet ,,m uinsusrom antiline rahvuslipp" lisandusega, et see on ,,nende poolt vaikuses väljatöötatud"? Märgib ju A. Taska ü la ltsitee ritus lühidalt ja selgelt, et ,,esimene, kes . . . avalikult tõstatab Eesti lipu m õtte, on Tartu ülikooli usuteaduskonna üliõpilane ja EÜS-i liige Jaan Berg mann". Lipuvärvide ajaloo uurijaist eitab A.Vaigla * * * ) mõjusid väljastpoolt, toetudes e riti A. M ohrfeldtile ja M. J. Eisenile, kellest viimane möönab, et väga tõ sise lt on kaalumisel olnud ka sinine, must, roheline. Dr. H. Rosenthal oma m älestus teoses * * * * ) põhjendab aga pikem alt Soome eeskuju määravat osatähtsust, kirjuta des muuseas: „Für das Band und die Mütze wurden die Farben, blau, schwarz, w eiss festgesetzt. Diese sind nicht zufällig erfunden, sondern haben eine innere Berechtigung. Das stammverwandte, benachbarte finnische Volk hatte, der Anschauung von Topelius folgend, die Farben des Himmels und der schneebedeckten
Ajajärku 1895—97 nimetab V. Juhanson ,.õitseajaks .Frat. Viliensise' nime all“ . Et Viliensise nimi osutus tõmbejõuks veel sellest hiljemgi, seda kinnitab teisal tsite e ri tud prof. Koppeli märkus ja tõsiasi, et kui sai tõeks korp! Vironia kinnitamine Riias, siis võtsid korporatsioon Vironia avakommersist 28. nov. 1900 osa m itte EÜS-i, vaid ,.Eesti Üliõpilaste Seltsi .Viliensise' " esindajaina eestseisuse liikmed B. Steinberg, L. Olesk ja P. Põld seltsi vii! dr. A. Paldrocki juhtimisel. (Vt. Ferd. M itt, Mälestusi Vironia asutamispäevilt, Vironia 1900— 1950, lk. 18). ** J. Kõpp, op. eit. A. Vaigla, EÜS-i album X, Tartu 1934 H. Rosenthal, Kulturbestrebungen des estnischen Volkes, Reval 1912
nordischen Erde, blau und weiss zu Nationalfarben erhoben. Diese sollten ais Embleme auch den Esten dienen. Da letztere aber eine lange Trauerzeit der Leibeigenschaft erlebt haben, welche in Finnland nicht e x istie rt hat, so musste das Schwarz ais Versinnbildlichung dieser Epoche den beiden finnischen Farben in der M itte beigefügt werden." 23. mail 1881 korp! ,,Vironia" asutam isprotokollile allakirjutanud Jaan Berg mann seevastu määrab oma lipulauludes ,,Eesti lipu“ värvideks musta-rohelisesinise või sinise-musta-rohelise, osutamata järjekindlust värvide järjestuses. Musta, rohelise, taevasina karva ütleb olevat Eesti lipu ka F. W. Ederberg, teine korp! Vironia asutajaliige. Vanim kõnealustest ..lipulauludest", Jaan Bergmanni „Eesti lipp ", ilmunud esmakordselt M. J. Eiseni koostatud luuleantoloogias ,.Eesti luuletused" 1881. a. ja tsenseeritud sama aasta 6. a p rillil, on valminud sellega kas 1880. a. lõpus või 1881. aastal enne aprillikuud. Näitena olgu esitatud luuletise viimane salm: Kus kolme värvi kaunistuses Must, roheline, sinine, Kus usk ja lootus armastuses On ühel meelel täieste, Kus Eesti rahvas ühenduses Kätt annab teine teisele: Sääl Eesti lipp täis ilu lehib Ja kroonib Eesti laste tööd, Sääl valm is v ili vaeva ehib Ja võidab päev kõik und ja ööd. Sellele luuletusele järgnes samalt a u to rilt „Lipu laul", tsenseeritud 17. juu lil 1881 ja ilmunud ,.Isamaa kalendris" 1882. Rohelisega seoses esitatagu luuletisest siinkohal näitena kaks viim ast salmi algsõnastuses: Päike kevadisel palgel Eesti pinna uueks loob, Hariduse võimsal valgel Tulev aeg m e il’ elu toob:
Rohelist nii ma teretan, Lootust ja lepitust äratan — Tuluks Maarjamaale. Kolme tarvis, Eesti pojad:
Sinist, musta, rohelist! Siis on kindlad meie kojad, Näeme elu õnnelist.
Olgu meil usk ja üksmeel väeks, Arm astus lootuse kaasas käeks, Eluks Eestimaale! ,,M eelelahutajas" nr. 9, 1882, tsenseeritud sama aasta 11. detsem bril, seega enam kui aasta pärast sinise, musta, valge ,,a ju tis e lt" korp! „ Vironia" värvideks määramist, lisandub eeltooduile ,.Eesti lipp" F. W. Ederbergi sulest. Värvide inter pretatsioon on siin hajutatud kõikidesse salmidesse, mis õigustab ka laulu tä ie lik ku esitam ist:
Must, roheline, taevasina karva — Need seisku lipu pääl! Sa nende tähtsust veel v is t küll ei arva? Sest hüüa minu hääl: Küll musti päevi oma mustas kuues On Eesti rahvas näind, Nüüd uueks aga endist aega luues, On mustad pilved läind. J a
r o h e lin e
k in n it a b
s u
lo o t u s t ,
M is rõemsalt täidab sind, Ta näitab õnnist tulevi ootust Ja ütleb: Eesti pind. Ja sinine meil näitab taeva poole, M is tulevikku toob. Kõik töö ja tegu jäegu tema hoole, Küll siis ta õnne loob. Seepärast nagu must ja roheline On sinisega koos, Nii ühendust meil nähku vastaline; Siis õitseb maa kui roos. Ja ühendust on meil küll väga vaja, Me kallil isamaal. Kus iial kõlab Eesti keele kaja, Sääl võitku rahu-kaal. Sest lehvitagem lippu vendadelle Ning p riiust maitsku meel. Ja mustal, rohelisel, siniseile Mul soovib õnne keel. J. Bergmanni „Eesti lipu“ hilisem ates trükkides (1901 ja 1923) on asenda tud „ro he lin e “ vastavates ridades ,,valgega“ : Kus kolme värvi kaunistuses/M ust, valge, helesinine . . . Muudatus samuti on tekkinud ,,Lipulaulu" värvides: Kolme tarvis, Eesti pojad :/S inist, musta, valget vist! Tuleb ehk siiski arvata, et sobimatu partikkel ,,vist‘‘ on sattunud uuemasse versiooni meetrumi ja riim i nõudel ja m itte põhjusel, nagu polnuks autor isegi sellal — 1901. aastal — kindel ,,valge" sobi vuses ,,rohelise" asendajana. A lles 1897. a. ilmus M. Lipu sini-must-valgele pühendatud ,,Eesti, Eesti, ela sa!" valim iku „Kodu kannid" I osas, sellegi esimene salm kirjutatud algselt korp! ..V iliensisele": Ehitagem Eesti ko ja d/ kolme Eesti värviga,/ Kellel omast Eesti po ja d / võtsid armul ühenda./ Võttis kuldse arm uköie/ V iliensis v e e rita !/ Vastaku tal vägev h ü ü e :/ V iliensis ela s a !/ Ela s a !/ V iliensis ela sa. ,,Rahva Lõbulehes" nr. 12, jõulude eel 1898, järgnes sellele ,.Eesti lipp" lehe to im e taja lt ja väljaandjalt dr. K. A. Herm annilt, m illele järgnes vaikus lipulüürikas kuni iseseisvusaastateni. 4. Eesti lipuvärvide algupära seniseist uurija ist juurdleb V. Vaigla *) küsimust, m issuguseil aluseil ja andmeil J. Bergmann oma lipulauludes ,,ühendles Eesti * A. Vaigla, op. eit.
värvideks kolm ikvärvi: helesinise, musta, rohelise" ja leiab, et värvide sümbool sete tähendusvarjundite tõlgendamine üldisele värvide sümboolsele interpretat sioonile läheneb ja et nende luuletiste interpretatsioonis ,,kü lla lt m otiive ei leidu, miks ju st antud värvid võisid sobida paremini Eesti värvideks". Lihtsa õlgadekehitamisega lähevad küsim usest mööda Herbert Salu *) ja Aleksander Kos k e l* * ) , kellest esimene loob kõigepealt teooria ,,eesti lipu" tekkim isest. ,,Et võimsa saksastamis- ja venestamissurve kiuste püsida eestlastena, vajati kokku hoidu ja meelsuse säilitam iseks niihästi vaimseid aluseid kui ka väliseid sümbo leid. Kui sellel tagapõhjal see salgake eesti noori valis endale värvid ja lipu, siis ei saa nende eestim eelsete haritlaste huvi värvide vastu pidada tavaliseks ü li õpilaslikuks ,,värvihaiguseks", vaid sel oli endastm õistetavalt juba algusest peale juures tugev rahvuslik kõrvalmaik. See oli „eesti lipp" hulga saksa ja vene lippude keskel. Ja lipp, mis samade noorte värssides lehvima pandi juba mitu aastat enne lipu tegelikku olemasolu ja isegi enne värvide fikse erim ist, pidi olema samuti ,,eesti lip p "," kirjutab Herbert Salu ja jätkab samas a rtik lis : ,,Nüüd ligi 80 aasta d istantsist hinnates on meie esimesed luuletused rahvuslipust seega — nii tõ s i se lt ja p a trio o tilise lt kui ka noored poeedid neid ehk ei kirjutanud — jäänud omapärasteks ku ltuurilisteks dokumentideks. Septembris 1881 kadusid eeldused musta-rohelise-sinise värvikom binatsiooni muutumiseks üliõpilasorganisatsiooni li puks, veel vähem rahvuslipuks. Sisu poolest olid need luuletused oma aja üle elanud." A. Koskel, kirjutades sini-must-valge ainelise luule rahvuspoliitilisest tähtsusest, lisab a rtiklile tekstialuse v iite : „K õik need luuletused kõnelevad küll kolm evärvilisest Eesti lipust, kuid lipu värvidena antakse luuletustes kas mustroheline-sinine või sinine-must-roheline. Küsimus, et nad ei kasuta sini-must-valget värvikom binatsiooni, ei oma e rilis t tähtsust, kuna hiljem , sini-must-valge värvi kombinatsiooni tekkim ise järele, asendavad autorid esimesena nimetatud värvid kohe sini-must-valge värvikom binatsiooniga." Ülal on näidatud, et värvikom binatsiooni muutmine luuletustes ei toimunud „kohe", nagu väidab A. Koskel. Herbert Salu viitab oma a rtik lis küll pastor A. H. W illigerode ,,Tartu Maarja koguduse lipulaulule" (M eie omma lau l), mis ilmus esmakordselt noodistikus ,,Eestirahva teise Üleüldise Laulu-Pidu Mees koorid. Tartu Vanemuise-Seltsist välja antud 1877" ja ülistas must-valge-punast lippu, ei puuduta aga ühegi sõnaga M. M orrisoni omal ajal kü lla lt ajakirjanduslikku poleem ikat tekitanud a rtik lit 1928. a. ,,Eesti Politseilehes", m illes autor väidab, et 1869. a. esimese Eesti üldlaulupeo peokõneleja W illigerode ,,peoplatsil Eesti värvidest kui kindlasti olem asolnutest kõnelenud ja seletanud, et sinine — taevast, m ust — mulda ja valge elupuhtust tähendavat. See kõne ja värvide järjekord sai teatavaks üle maa ja järgm isel laulupeol 1879 oli kõikjal Eesti lippe näha . . ." Tõepoolest selgub omaaegse Ambla köstri Aleksander Raudkepi m ä le s tu s te s t***), et 1879. a. laulupeol on olnud Ambla laulukooril lipp: sinine ja must servades, keskel valge ja sellel kiri AMBLA LAULUKOOR. Kuigi m itte teadlikku lipu tra d it siooni, kinnitab see fakt värvikom binatsiooni olemasolu, viidates võim alusele, et lipum õtte areng on vanem ega ole otseses seoses värvide valikuga korp! ,,Vironiale". Omakorda vastab see küsimuse ..lipulaulude" varasemast sünnist, värvide erinevusest ja tõsiasjast, et ,,lipulaulud" ei ole loodud üliõpilaslauludena.
*
H. Salu, Sini-must-valge värvikolmik eesti luules. Stokholm 1959
** A. Koskel, ibid. *** A. Vaigla, op. eit.
Küsimusse toob teatud määral selgust Gustav Härma artikkel ,,Meie Tees“ nr. 5/6, 1954, lahendades ühteaegu küsimuse, miks korp! „V ironia‘‘ juba oma asutamiskoosolekul, arutades värvide- ja vapiküsim ust, valis esimeseks auliikm eks prof. J. Köleri *) Peterburist. „Kes on eesti rahva ajaloo sümboli sini-must-valge lipu värvide looja?" kü sib Härm ja vastab sellele ise: „See oli prof. J. Köler, kes suure eesti patrioodina 1863. a. (kõnealusel aastal, tulles Roomast, külastas J. Köler kodumaad ja tutvus seal põhjalikult rahva olukorraga — J. K.) hakkas koondama Peterburis enda ümber eestlasi võitluseks eesti rahva tuleviku eest. Sellesse rühma kuulusid P. J. Karell, N. Fr. Russov, Th. Dankmann jt. Selleks võitluseks lõi ta samal ajal eesti lipu eesti rahvale. M ainitud Peterburi patriootide algatus sai signaaliks eesti ärkamisajale . . . On teada, et 1870. a. asutatud E. Aleksandrikooli õpilased kandsid sini-must-valge värvilisi linte kuue revääri all (!?) . . . Ülalmainitud andmed on saadud kunstnik Osvald Jungberg-Noormägilt, kelle uurim istööga eesti lipu ajaloo üle nende ridade kirjutajal oli võim alik lähemalt tutvuda. Jungbergi tundsin hästi kui oma endist õpetajat. Professor Johann Köleri lähema sugulasena päris Jungberg muuseas ka Köleri arhiivi ühes kõigi ürikutega, m ille põhjal ta koostas eesti lipu ajaloo. Käsikiri oli juba vene ajal valm is, kuid seda ei saadud siis trükkida. Vabariigi algul kavatses ta seda trükki anda. Igatahes väärib eesti lipu ajalugu põhjalikku uurim ist, samuti ka Peterburi patriootide tegevus, mis on eesti rahvale pöördelise tähtsusega." Varsti pärast tsite eritud a rtikli ilm um ist, vastates allakirjutaja täiendavatele järelepärim istele, kirjutab Gustav H ä rm * * ): ..Kunstnik O. Jungbergil ilmus ,.Eesti lipu ajalugu" trü k is t juba Vabariigi algul, 1921— 23 vahemikus kas ,,Rahvaülikooli" või Ploompuu kirjastusel. Raamat oli Tallinnas Harju tänavas ühe raamatukaupluse aknal väljas. Umbes samal ajal ilmus ,,Vaba Maas" pikem kirju tis Jungberg-Noormägi ,,Eesti lipu ajaloo" kohta. See kirju tis oli kiitev, õppisin sellal Tartu ülikoolis. Kord Tallinnas viibides nägin raamatut ka Ülemaalises Eesti Noorsoo Ühenduses, kus mõned noorsoolased teo se üle m õtteid vahetasid. Mind küsimus sel hetkel e riti ei huvitanud, kuna ma materjalidega käsikirjas juba tuttav olin. N im elt õppisin vene aja lõpul Tallinna Poeglaste Kaubanduskoolis, kus Jungberg joonistusõpetajana tegutses ja vaheti pikalt-laialt ka sini-must-valge ajalugu seletas. Poiste tungival soovil tõi ta oma käsikirja kooli ja luges sealt osi ette. Ka meie vaatasime ja lehitsesim e käsikirja. Põhjalikumalt luges seda Jungbergi juures kodus August Kook, kes lipuvärvide ajaloo vastu suurt huvi osutas ja seda varemgi oli uurinud." Heites mõningat valgust ajaloos mainitud ..vaikuses väljatöötatud muinsusrom antilise rahvuslipu" m otiivile ja lisades kaalu Gustav Härma väidetele, kirjutab prof. J. Köleri uurija Yri Naelapea 7. okt. 1956 autori järelepärim isele vastates: ,,Kõnelusel kellegagi Peterburis, langetas J. Köler sõnad: ,,Meie lipuks olgu püha tu li!" Kuidas neid sõnu mõista? Nagu teada ÜS Põhjala * * * ) album ist, toim u sid tudengite j.t. kokkutulekud Köleri poolt soovitatud ,.salapärase sinise valguse" juures. Seda valgust oli Köler mõtelnud, rääkides lipu värvist. A in u lt katkendeid mäletan veel lapsepõlves kuuldud muinasjutust, mis kõneles samuti ,,sinisest
* J. Kõpp. op. eit. ** Kiri autori arhiivis ÜS Põhjala loeb oma tekkimise alguseks ,.sõprade salgakese" tekkimise 1884. aastal Peterburis, s.o. ajastul enne P.E. Üliõpilaste Abiandmise Seltsi sündi.
tu le st". Oli see tolleks siniseks valguseks Köleri südames? Ja oli see ühtlasi viibe tõelisele rahvuslipule? Minu käes Eestis oli kiri, m ille sain vana Peterburi eest lanna Emma Lerchenbaumi kaudu, kes elas minuga ühes majas Tallinnas, K. Pätsi 21. Kirjas seisis J. Köleri oma käega k irju ta tu lt: ,,Lipu põhivärv peab olema sinine, m itte m ust!" Kas ei tõenda see, et kuski kõneldi lipust ja leidus keegi, kes eelistas musta sinisele?" Päev hiljem (8. okt. 1956) lisab Y. Naelapea oma kirjale samal ainel: ,,M õtlesin öösi tagasi oma uurimusele ja meenus järgm ist: Alutaguse kandis elunes Kiidroni nim eline tüdruk, kes Narvas ingerlasega abiellus. Ühelt selle tüdruku sugulaselt saadud kirjast selgus, et Narvas abiellunu oli mehe kaudu tutvunud Köleriga, kui selle juures viibis ka keegi keisrikojas kõrgel kohal seisev ungari kunstnik. See mees olnud keisrile ka kojaportretistiks. Kiidroni mees tõusnud Peterburis kaupmeheks ja omanud suvilat linnast väljas. Kiidron, kelle uut, abiellumisega saadud perekonnanime ma meenutada ei suuda, õmmelnud Kölerile tema soovil lipu. Seejuures käinud ungarlane peale, et esi meseks värviks oleks roheline. Rohelist nõutud ka Kurgja (C. R. Jakobsoni talu Pärnumaal — J. K.) lähistel, tähendusega m itte lootus, vaid haljendav oras, kuid Kiidronile meeldinud „oma härra soov". Siis sõidetud ingerlase suvilasse ning seltskond — eestlane, ungarlane ja ingerlane — ehtinud seal uksepiida uue lipuga. Üks teine teade kõneles ,,Köleri lipu" heiskam isest juba kodumaal ammu enne 1881. aastat. M itte aga Holstres, vaid kuski, kus olnud e riti vaenulik kirikuõpetaja-sakslane. See toimunud maikuul, talus peetava pulmapidu ajal. Pulmas viibinud teiste hulgas keegi Peterburi eestlane, kes kõnelnud vaimustusega Köleris t ja ta lipust. Vana taluperemees nutnud liigutusest. Siis minia valmistanud äia meeleheaks talu riidem aterjalist lipu, m ille peigmees pulmamaja katusele viinud. Talu asunud maantee ääres. Õnnetul kombel sõitnud sealt mööda pastor, kes lasknud hobuse peatada ja nõudnud lipu mahatoomist. Kas seda te hti, ei mäleta." Kakskümmend aastat on küllalt pikk ajavahemik, e riti kodumaatuses ja traagilise saatuse haamri all, et kustutada asjaosaliste mälust tähtpäevi. M ater jalid kontrollim iseks asuvad peidetuna ligipääsmatuses, kaasa arvatud JungbergNoormägi ja ühes sellega J. Köleri arhiiv. Küsimuse selgitam ine, kas ulatuvad eesti lipu alged tõ e lise lt tagasi 1863— 64. või hilisem aisse aastaisse, peab jääma ootama soodsamaid võim alusi. Küsimuse seisukohalt, mis meid käesoleva raames huvitab, ei ole see e riti oluline. Faktid on küllaldased, et kogeda: (1) Nii J. Hurt kui ka C. R. Jakobson (kes seisis 1870-ndale järgnevail aastail asutatavale korporatsioonile väga lähedal), kandes p õh iliselt samu ..estom aatilise" ideoloogia võitlusideid, leidsid kandvat ja tegudele äratavat toetust nn. Peterburi patriootidelt eesotsas prof. Johann Köleriga ja toetusid oma ideoloogias rahvuslikuks selgrooks olevale talunikekihile. (2) Et takistada kasvavas enamikus taluperedest võrsunud eesti noori haritlasi-üliõpilasi sulamast määratu sotsiaalse ja kultuurilise üleolekuga ülem uskihti, vajati nende organiseerum ist korporatsiooni ja aktiviseerum ist kultuurilises loomingus ja rah vuslikus võitluses. (3) Selles suurvõitluses osutusid 1860— 80-ndad aastad, hooli mata tagasilöökide raskusest, viljakaiks eestluse ja noore haritlaskonna arengule, sirutades rahva selja sirgeks ja andes talle juhid, kellel oli vajalik haridus ja ühine p o liitilin e tahe rahvaga. Juba loogilisest m õtlem isest lähtudes ei saanud toimuda rahvusliku värvikolmiku, ammugi siis m itte „rahva lipu" sünd väljaspool ühiseid juhte ja tahet. See oli samm suures võitlustervikus, m ille ellurakendus sündivale rahvuslipule
E esti vanim a k o rp o ra ts io o n i V iro n ia koosseis asutamisaastal 1900 Riias
seaduspärase eluõiguse saamiseks pandi noore haritlaskonna õlgadele. Arvam iste lahkuminekud värvides olid analoogilised mõlemal poolel, lahenedes kompromis siga „esia lg se lt“ , kuni seisukohtade selgumiseni juhtide poolel. Eelpoolne vaat lus kinnitab, et tõusev haritlaskond (teostanud lipu piduliku õnnistam ise 23. mail /4 . ju u n il/ 1884 Otepää kiriklas) kandis värvid läbi asutamisraskustes lämbunud korplkorp! Vironia ja Frat. Viliensise võitlusaastate, võites lõpuks samade värvide all rahvale kätte ta vabaduse. Endiselt, nüüd juba paljude te iste elujõuliste üliõ pi laskorporatsioonide näol, seisavad Eesti rahvuslikud värvid noorte õlgadel. See on hea märk ühe rahva tuleviku endena isegi tema saatuse sügavaimas öös. Rahva põliseimad võitlustraditsioonid, m ille välise sümboli karastatud m inevik valgustab nooruse teed ja jagab noorusele oma auväärses ajaloo karmuses iseteadvuse m urdumatut sitkust, täidavad oma m issiooni. Koos ajalooga kandub neis edasi ammuste juhtide ennastsalgava võitluse hing, tahte vitaalsus, nooruse ründav uljus ja õnnestavaks vabaduseks realiseerunud võitlusjõu traditsiooniline õigus. See, kuigi uut võ itlu st nõudev, on meie nooruse päranduslik pärisosa — püha, püsiv ja igavene, nagu rahvuslik värvisümbol rahva ühendajana. Võime pidada seda rahvuslikku tulevikku ennustavaks tagatiseks, et ajalooliste rahvusvärvide ühe või teise kombinatsiooni all ,,Vironia" ja ,,Frat. V ilien sise" tra d itsio o n ilisi võitlusradu sammuvate eesti korporantide malev näitab pidevat kasvamist kv a lifits e e ri tud liikm ete arvus ja tugevnem ist hariduses. Seal, ajaloo tõdede radadel ja eelkäinute kustumatuis jälgedes, ahetab rahva vabaduse uue päeva algus.
KORPORATSIOON VIRONIA Nigul Virro
Ühisus, kindlus, ausus
Möödunud aastasaja viim asel aastakümnel, kui Eestis tekkis järsk tõus nii põllumajanduses kui ka tööstuslikus tegevuses, võimaldus eesti talupoegadel saata suuremal arvul oma poegi ülikoolidesse. Tol ajal õppisid noored eesti tea dusejüngrid Tartu ülikoolis peam iselt arsti- või usuteadust, vähemal määral õigus teadust ja humanitaarteadusi. Aga juba 1890. aastast alates hakkasid jõukamad põllupidajad oma poegi saatma edasi õppima ka tehnika ülikoolidesse, peamiselt Riia Politehnikumi. Ka enne 1890. a. õppis politehnikum is mõnigi eesti päritoluga ja eesti nimega noormees, kuid astudes peamiselt saksa korporatsioonidesse ümberrahvustusid nad ja läksid kaduma eestlusele. Sügisel 1890 astus Riia Politehnikumi eesti soost noor tudeng Karl lpsberg, pärit Jaska talust Kambja kihelkonnast Tartumaalt, ja im m atrikuleerus masina-inseneri teaduskonda. Mõni kuu hiljem , jaanuaris 1891, astus politehnikum i lpsbergi koolisõber Gustav Nurm ja siis tekkis mõlemal kindel veendumus, et Riia Politeh nikumi juurde on vaja asutada eesti korporatsioon. Kevadel 1891 pidasid eelnim e tatud ja keemia üliõpilane Eduard Eisenschmidt ühel õhtupoolikul väikeses resto ranis Stintsee ääres oma ,,esimese konvendi", nagu nad seda ise nimetasid, ja seadsid sihiks astuda tegelikke samme eesti korporatsiooni asutamiseks. Eisen schm idt lõpetas oma stuudium i ja kadus varsti Riiast, aga teisele kahele pioneerile seltsisid 1891. a. lõpul Richard M itt, stud. ing., 1892 Johan Raudsepp, stud. rer. mere., ja David Koik, stud. ing., 1893/94 Ferdinand M itt, stud. chem., Aleksander Lukk, stud. rer. mere., Paul Tekkel, stud. rer. mere., ja Hans Margens, stud. com., ja 1895 Julius Radik, stud. chem., ja Karl Margens, stud. chem. Nii kasvas siis kokku hoidvate eesti soost üliõpilaste arv 11-le. Kahjuks ei edenenud eesti korporatsiooni asutamine nii kiire sti kui selle idee kandjad soovisid, sest esiteks ei olnud eesti noorte juurdevool Riiga suur ega kü lla lt kiire ja teiseks kadus mõnigi eestlane võõra rahva korporatsioonidesse. Eesti üliõpilaste omavahelised kooskäimised toim usid politehnikum is või restoranide kabinettides. 1896. a. sügisest algas nn. „burgide‘‘ aeg, kus kooskäim isteks kasutati mõne tudengi k o rte rit ja ,,burgid“ said oma nimetuse tänava nime järgi, kus see korter või tuba asus. Esimene „burg‘‘ oli ,,Nikolaiburg‘‘ Nikolai tänaval, kus Aleksander Lukk omas avaramat üürituba. Samal sügisel astub politehnikum i Ernst Enno, pärastine poeet, kes kohe eelmistega seltsib. Tema ja A. Luki algatusel alustati nüüd ka kirjandusõhtute pidam ist. Ka laiendati läbikäim ist Riia eesti seltskonnaga ja prof. Köleri venna tütarde, prl. Lucie ja Mary Köleri kodus, Pargi tän. 1, peeti iganädalasi kokkutule kuid. Seal oli eesti üliõpilastel võim alus tutvuda ka prof. Köleri endaga, kes Riias olles seal peatus. (1899. a. kevadel suri prof. Köler ja tema matusest v õ ttis osa a m e tliku lt veel kinnitamata Vironia delegatsioon, asetades kalmule pärja.) Kölerite
kodus peeti ka hiljem veel kirjanduse- ja lauluõhtuid ja peeti koosolekuid, kus arutati võim alusi korporatsiooni ellukutsum iseks. Prl. Lucie Köler oli ka see, kes Vironiale tema asutamise puhul 1900. a. lipu kinkis. Esimesel sem estril 1896. a. otsustatakse kõigi 12 mehe ühisel koosviibi misel nõu küsida Tartu „Postim ehe“ peatoim etajalt Jaan Tõnissonilt organisatsioonitüübi valiku asjus. Korporatsiooni idee ülestõstja Karl lpsberg pöördub 1896. a. lõpul kirja lik u lt Jaan Tõnissoni poole. Esimesel sem estril 1897 saabub Jaan Tõnissonilt kirja lik vastus, m illes ta soovitab tungivalt ellu kutsuda eesti korpo ratsiooni. Ka nime ,,Vironia" suhtes ei olevat Eesti Ü liõpilaste Seltsil pretensioone. Kutsuti kokku koosolek Ernst Enno korterisse (W allburgi), kus pärast Jaan Tõnis soni kirja sisu teatavaks tegem ist otsustas 12 meest ühel häälel asutada Riia Poli tehnikum i juurde eesti korporatsioon Vironia. Riia Politehnikumis kehtiva seaduse alusel nõuti uue korporatsiooni asu tamiseks ja tema avalikult esinemiseks, et asutajaid liikm eid oleks vähemalt 25, neist 15 täieõiguslikku konvendi liig e t ja 10 lih tliig e t. Nagu aga tähendatud, oli 1897. a. algul vaid 12 liig e t koos. 1897. a. sügisel tuleb koondisse 4 eesti soost üliõpilast, sügisel 1898 viis meest, aga vahepealseid ülikooli lõpetanuid maha arvates on rühmituse suures siiski ainult 17. 1898. a. alustab koondis tegevust ..Königsburgis", kolm etoalises korteris. Nüüd algab ka juba läbikäim ine poola, läti ja vene korporatsioonidega. Uusi liik meid nimetatakse juba ..rebasteks" ja valitakse olderman, mag. cantandi ja mag. paucandi. Omavahelised kooskäimised tehakse alates 1898. a. kohustuslikeks kõigile koondise liikm eile. Samal aastal võetakse juba osa ka ..Völkerkomm erschist", mis peeti politehnikum i aastapäeva puhul igal sügisel. Peale korpo rantide ja professorite võtsid sellest osa ka kuberner ja kõrgemad riigi- ja linna ametnikud. ..Landesvateri" ehk vennastuspeo ajal p istis muide ka kuberner oma suure vorm im ütsi rapiiri otsa. 1899. a. sügiseks tõusis tegevliikm ete arv 21-le. Valitakse esimene eest seisus: senior Gustav Nurm, subsenior Richard M itt, scriba Ferdinand M itt. Kinni tatakse korporatsiooni nimeks ,,'Vironia". Lipukirjaks valitakse: ühisus, kindlus, ausus. Vapi idee esitas Richard M itt, mis võeti vastu üldjoontes samasugusena kui praegune Vironia vapp. Värvide küsimuses oli pikemaid vaidlusi ja ehkki Eesti Üliõpilaste Seltsil Tartus, kelle juures olid hoiul vana Tartu Vironia värvid (tum e sinine, must, valge), järelpärim isel midagi nende värvide valiku vastu ei olnud, oli suur enamus konvendi liikm eid nende värvide vastu. Selleasemel lepiti kokku värvidele: oliivroheline, must, valge. Kevadsemestril 1900 tu li Vironia asutamisele uus tagasilöök, kui pdljucf Riia korporatsioonid teatasid, et nad ei nõustu meie värvide valikuga, kuna Riias oli juba kolmel korporatsioonil põhivärviks roheline. See tähendas, et nad hääle taksid C!C! (Chargierten Convent’is) Vironia vastuvõtm ise vastu. Siiski peeti 15. mail 1900 Ogeri suvituskohas Vironia esimene kommerss vanades Vironia vär vides. Sügissem estril otsustas konvent üksm eelselt valida uueks põhivärviks vio leti, värvi, mida Riias kellelgi veel ei olnud. Liikm ete arv oli nüüd tõusnud juba 32-le ja C!C!-s aktsepteeriti Vironia avaldus häältega 4:3 (poolt olid läti, poola ja vene korporatsioonid — vastu 3 saksa oma). 25. novembril 1900 ilmus C!C! esi mees, Arconia senior, Vironia konvendi korterisse ja andis suusõnal üle am etliku teate Vironia kinnitam isest C!C! poolt. 26. novembril 1900 kell 12 kutsus Riia Politehnikumi direktor Grönberg Vironia eestseisuse oma korterisse ja deklareeris, et ta antud momendil kinnitab
korporatsioon Vironia. Samal õhtul peeti pidulik konvendi koosolek, kus otsustati avalikult esineda värvides 28. novembril 1900. Eelnimetatud päeval toim us Vironia pidulik avakommerss konvendi korteris Schwim m burgis. Sellest võtsid osa peale kõigi täis- ja lih tliikm e te ka Eesti Ü liõpilaste Seltsi ,,Viliensise“ esindajaina eest seisuse liikm ed B. Steinberg, L. Olesk ja P. Põld seltsi vilistla se dr. A. Paldrocki juhtim isel. Asutam iseelseil aastail oli vajalik välispidine poolehoidu võitev esinemine, et saavutada tunnustust Riia avalikkuses, e riti aga Chargierten Convent’is. Eest lased valisid kõige loomulikumad taktikalised vahendid. Nad ei rõhutanud nii palju burshikooslikkust kui korralikkust esinem ises: nad võitsid kahe poola korporat siooni poolehoiu seega, et nad neile n.ö. puhtseltskondlikud õhtuvisiidid tegid frakkides ja kõigi viisakuse peensuste kohaselt. Laitmatu dzhentelmenlikkuse rõhutamise joon ei jäänud viroonlastele ka edaspidi võõraks. Peeti õhtuid, kus kõiki liikm eid otse kohustati ilmuma pidukuubedes ja valgetes kinnastes. Riia üliõpilaskondlikus maailmas olid korporatsioonid muidu punakat värvi akadeemilise pere hulgas isoleeritud seisuseks, omaette kindluseks. Head vahe korrad sõlmusid Vironial algusest peale Tartuga, kust käisid Vironia avamiskomm ersil EÜS-i saadikud, hiljem oli päevakorras kartell-lepingu sõlm im ine, mis aga Riia C!C! vastuseisu tõttu teostamata jäi. Vironia vahekorrad ei piirdunud ainult Riia ja Tartuga, vaid õige varakult sõlm iti sidemed Peterburi Eesti Abiandmise Seltsiga, annetati pärg Riias kontserdiga esinevale soome lauljannale prl. Järnefeldile, korraldati vastuvõtt vene rügementides teenivaile eesti rahvusest o hvit seridele jne. Vironiat kandis esimesel tegutsem ise perioodil a. 1900— 1905 ilmne tahe saavutada tunnustus te iste vanemate korporatsioonide poolt. Kõva käega ja üksmeelse konvendi kohta Vironia sünniaastail lausuti veel hiljem gi: ,.Seespool, s.o. konvendis, olla valju kirikline kord valitsenud." Vironia kui noore organisatsiooni siseelus kerkis tolleaegsete olude mõjul kaaluva momendina päevakorda keele, rahvuse ja meelsuse küsimus. Asutajate pere kandvam osa oli veendunud juba enne organisatsiooni ametlikku moodusta m ist rahvusliku aluse tarvilikkuses, kuid v ä lise lt ei saadud seda momenti e riti rõhutada, kuna see tolleaegseis oludes ei olnud lubatav. Meenutagem, et amet liku läbikäimisekeelena üliõpilaselus, politehnikum is ja C!C!-s dom ineeris saksa keel ja 50% vene äärem ailt tu lnu test unustas oma rahvuse ja moodustas Riia burshi-tüübi, kellel polnud rahvust, vaid oli ainult haridus, karjäär ja seltskondlik seisukoht. See m õtteviis polnud võõras eestlastelegi ja ükskõiksusega pidi alali selt võitlem a. Sallivuses ja leplikkuses rahvusküsimuses tekkis pärast asutamispäevi kohe murrang. Tagasihoidlikkus ei olnud nüüd enam põhjendatud ja puht-eestilik element Vironias hakkas üha tugevamini üldsust häälestama. Juba asutamiskomm ersile järgneval nädalal astusid üksikud rahvusleiged liikm ed organisatsioonist välja. Rahvusliku m entaliteedi läbim urret valgustab Vironia kõnetoimkonnas pee tud ettekannete keele küsimus. 1900/1901 peeti kogusummas 5 kõnet, neist eesti keelseid 3, saksakeelseid 1 ja venekeelseid 1. 1901/1902 oli kõnede arv 11, neist 6 eesti-, 4 saksa- ja 1 venekeelne, 1902/1903 oli samuti 11 kõnet, nendest 10 eesti keelset ja 1 venekeelne. Hilisem atel aastatel kuni 1905. a. oli kõnetoimkonnas ainumaksvaks eesti keel. 1905. a. revolutsiooni ajaks võib ütelda, et Vironia oli jõudnud oma arene mises küpsuseni ja n.ü. täismehe-ikka. Kuigi eemal sünnimaast, elati intensiivselt kaasa kodumaa kultuurilisele arengule ja edenemisele. Kui 1906. a. sügisel avati
E esti rahvusest oh vitserid e va stu v천tt k o rp ! V iron ia s 1902. aastal. Istu va d vasakult pa rem a le: J. R oonem aaRoosson, nltn. A. T천nisson, nltn. A. Larka, F. M itt, nltn. J. Prei, K . Teetsov, nltn. M . Teras. Seisavad: K. Mauritz, nltn. K iro ta r, nltn. J. R osenbaum , K. J체rgenson, stud. Kallas, R. Maasen, nltn. J. Unt, nltn. J. P iilb e rg ja J. R itson.
co 00
Tartus Vanemuise" uus hoone ja sellele järgneval aastal asutati Eesti Kirjanduse Selts ning samal perioodil ka Eesti Rahva Muuseum, siis kõigis neis ettevõtm istes ja organisatsioonides olid jõudumööda tegevad ka viroonlased. Gustav Suitsu „Elu tu le " ilmumine 1905. a. kajastus ka Vironia kirjandusõhtuil, ning pole see pärast imestada, et Vironia kujunes Riias külgetõmbavaks organisatsiooniks noor tele rahvuslikult meelestatud eestlastele. Kui eelm istel aastatel oli juurdekasv 4— 5 meest aasta kohta, siis 1906 oli see arv 21, 1907 10 ja 1908 — 15. Puhkenud I Maailmasõjas lähenesid Saksa väed Riiale ja politehnikum eva kueeriti oktoobris 1915 Moskvasse. Kõik C!C! konvendid evakueerusid samuti Moskvasse, kuid kuna seal osakonnad ja õppetoolidki paigutati mööda linna laiali, lõdvenesid kontaktid ja C!C! tegi otsuse tegevuse a ju tise lt katkestada ja värvides avalikult m itte esineda. Järgnevail aastail olid viroonlastegi läbikäimised vaid sporaadilised ja enam seltsivendlikest sõprussuheteist kantud. Kui Saksa väed veebruaris 1918, kohe pärast Eesti Vabariigi väljakuuluta mist, Eesti okupeerisid, katkes side kodumaaga. Algasid võim aluste otsim ised sinna tagasi pääsemiseks. Sama aasta sügisel avasid okupatsioonivõimud Riias saksa õppekeelega Balti tehnikaülikooli. Koguneti jälle oma vana aima materi hõlma alla ning Vironia konvent, üle ootuste rohke liikmeskonnaga, asus oma vanadesse ruumidesse Tartu tänaval. Kuid m itte kauaks. Kui sama aasta sügisel novembri algul Saksa revolutsiooni tulemusena sakslaste rinne Venemaa vastu lagunes ja vene enamlased Eesti Vabariiki ründasid, saabus ka lõpp Vironia Riias asumise aegadele. Esimesel teatel, et Saksa okupatsiooniväed jätavad Eesti maha, avades p iirid vene enamlastele, kutsuti Vironia ruumidesse 30. novembril 1918. aastal ajaviitm ata kokku koosolek, m illest paluti osa võtma ka kõik teised Riia eesti üliõpilased. Sellele koosolekule jõudsid ka Tartu üliõpilasorganisatsioonide esinda jana ksv! J. Kaiv ja sõjaväe organisatsioonide poolt kapten Rotschild. Need mõle mad tõid lähemaid teateid üldisest olukorrast kodumaal. Koosoleku pro toko llist nähtub, et peale kodumaa esindajate võtsid sõna ainult viroonlased, kes soovitasid otsekohest Eesti rahvaväkke astum ist. Sellekohaseks kujunes ka koosoleku lõpp otsus, m ille järgi kohustusid kõik 4. detsembri õhtul kell 8 kokku tulema Tallinnas Estonia teatrim ajas, spordiselts Kalevi ruumes. Pealeselle otsustati Vironia ja Riia Eesti Ü liõpilaste Seltsi nimel panna politehnikum is tahvlile välja vastav teadaanne ja kaasakutse kõigile eesti üliõpilastele. Vahepeal saabus Tallinnast 27 vilistla se allkirjaga kiri tegevkonvendile, m il les soovitati võim alikult ruttu astuda in corpore loodavasse Eesti sõjaväkke. 2. detsem bril peeti Vironias esmalt lahtine ja hiljem kinnine konvent, kus eel kirjeldatud avaliku koosoleku seisukohad kinnitati ja otsustati eelnimetatud tä ht päevaks Tallinna ilmuda. Riias viibivate tegevliikm ete hulgast olid ohvitserid N. V iitak ja F. Tannebaum juba varemalt, novembri viim aseil päevil, välja sõitnud. Esimene neist saa deti Viru rindele 1. diviisi staapi ja teine lõunarindele 2. polku. Ülejäänud kaas võitlejad sõitsid Riiast välja 3. detsem bril ühiselt ja omaette vagunis. Rong jõudis viperuste järel õnnelikult Valka ja sealt harilikus korras Tallinna. 4. detsem bril ilm usid kõik kaasvõitlejad kokkulepitud ajaks Estoniasse. Seal küsis v ii! Gustav Jonson veelkord, kas ei leidu maale rahva hulka minna soovijaid, selgitustööd tegema. Eranditult kõik eelistasid aga otsest rahvaväkke astum ist ja rindele võitlusse minekut.
Lõplikult kujunes viroonlaste osavõtt Vabadussõjast arvuliselt ja väeliikide järgi järgm iseks: ratsarügemendis 19, mereväes 10, soomusrongides 23, suurtüki väes 11, jalaväes 9, staapides 7, lennuväes ja kaitseliidus kummaski üks viroonlane. Kokku 80 viroonlast. Siin ei ole kaasa arvatud paljud vanemad vilistlased, kes juba sel ajal olid riik lik u lt tähtsail kohtadel ja sunduslikust väeteenistusest vabas tatud, kuid kes siiski leidsid tarviliku olevat alguses, nii kaua kui k riitilin e olukord seda nõudis, astuda rahvaväkke ja osa võtta lahingtegevusest vaenlase vastu. Viroonlaste teeneid Vabadussõjas hinnati järgm iselt: 30 liig e t austati Vaba dusristi annetamisega (neist mitu enam kui ühe ris tig a ), 7 said normaaltalu, 13 tasuta maa, 23 prii kooli, 20 m itm esugust rahalist autasu, kogusummas kr. 9.900 ulatuses. Peale oma ülesannete korraliku ja kohusetruu täitm ise on paljud viroon lased osutanud veel e rilis t vahvust ja m eelekindlust Vabadussõja raskeis, ootamatuis ja veriseis lahinguis. Nimed nagu ratsarügemendi ülem G. Jonson, eskadro ni ülem Boris Leeman, M artin Holberg, Edgar Kuusik, Karl Varik, Aleksander Raav, Valter Gengelbach ja nende vaprad teod on kirjutatud jäädavalt Vabadussõja Ajaloo lehekülgedele. Lahinguis langes 6 seltsivenda: Aleksander Kahro, M artin Holberg, Aleksander Balin, Aleksander Raav, A rtu r Hendrikson ja Mihkel M attin. Pärast Eesti ja Läti Vabadussõdade lõppu lõpetas Riia Politehnikum oma töö jäädavalt ja selle asemele asutati Riia läti ülikool. Korporatsioonidest, mis Riia Politehnikumi juures tegutsesid, jäi enamik uue ülikooli juurde edasi, kuna aga poola korporatsioonid Varssavi ülikooli juurde ja Vironia Tartu ülikooli juurde asusid. Pärast Vabadussõda jatkas Vironia oma tegevust samadel põhim õtetel, mis Riias omal ajal püstitatud, kuid p õh iliselt muutunud olustikus. Ei asutud enam võõrsil, vaid kodumaa vabal pinnal. Kaasvõitlejaiks, kelledega pidevalt kokku puu tu ti, polnud enam sakslased, poolakad, lätlased ega venelased, vaid omad rahvus kaaslased. Vabaduse võitm isega oli vanem haritlaspõlv täitnud oma suurima ülesande. Noortele langes pikkamisi selle vabaduse sisustam ise kohustus. Muutus ka ü li õpilase osatähtsus rahvastikus üldse. Riia ja Moskva päevil oli tudeng tunnustatult rahvusliku iseteadvuse tuline kandja ja rahva ärataja. Iseseisvuse saavutamisega võtsid riigiorganid, koolid ja mitmesugused sihtühingud nende funktsioonide tä it mise suures osas endale. Kasvatuslike ülesannete mõningat kitsenem ist kompen seeriti sellega, et muudeti elavamaks suhtlem ist te iste üliõpilasorganisatsiooni dega ja teaduslike ning sihtühingutega. Kolmekümnendail aastail arendas Vironia vilja ka lt välissuhteid. Sõlm iti sõprusleping 1930. a. Helsingi ülikooli Karjala Osakonnaga ja võeti vastastikku elavalt osa organisatsioonide sündmustest. Väga sõbralikuks ja tihedaks muutus ka läbikäimine Riia endiste sõpradega — Selonia ja Talaviaga — ja nende aasta päevadest võ ttis ta valiselt väga suur hulk seltsivendi osa. Samuti uuendati sõprust poola korporatsioonidega Arconia ja Velecija. Viimasega sõlm iti sõprusleping 24. veebruaril 1936 Varssavis ja Poola president M oscicki v õ ttis vastu Vironia dele gatsiooni, rõhutades Eesti ja Poola sõbralikke suhteid. Kui teha kokkuvõtet Vironia välissuhetest, siis ei pääse nentimast, et pikema-aialine asumine ja tegutsemine väljaspool kodumaa piire on vorminud ja mõju tanud positiivses mõttes Vironia asutajate ja vanema põlve vaateid ja hoiakut suhtlemises teiste rahvastega ja nende organisatsioonidega. Samuti on hiljem , pärast meie riikliku iseseisvuse saavutamist, selline tolerantne hoiak trad itsioo
n ilis e lt edasi kandunud ka Vironia nooremale generatsioonile, kes ei sattunud negatiivseisse äärmustesse teiste rahvaste suhtes, e riti nende suhtes m itte, kelle ga tu li kõrvuti elada või lähemalt kokku puutuda. Võib-olla ilmneb alles paguluspõlves selle hoiaku sügav mõte, kui meie ise võõrsile paisatud rahvakilluna otse nõuame, et meisse suhtutakse suurima sallivuse ja mõistmisega. Vironia pidas tarvilikuks kogu üliõpilaskonna omavahelist koostööd, mis avaldus e riti selle edustuse ja m itmesuguste organite tegevuses. Kodukord nägi ette, et tegevliikm ed ei tohi tegelda poliitikaga ja sellest põhim õttest peeti rangelt kinni. Vironia on andnud kolm üliõpilaskonna esim eest ning lisaks nendele on tema liikm ed sageli täitnud te isi juhtivaid kohti üliõpilaskonnas. Väärib veel m ainim ist Vironia osavõtt Kaitseliidu tegevusest. Tegevliikmed kuulusid terves koosseisus Tartu maleva korporatsioonide malevkonda. Üksikud liikm ed on aga e riti a ktiivse lt osa võtnud Kaitseliidu tööst. Nii on viroonlasi olnud teatud ajajärgul samaaegselt Tartu maleva, selle kahe malevkonna ja ratsaeskadroni pealikuiks. Vironia laskurmeeskond tu li m itm el korral m eistriks ja omandas auhindu. Kõige ulatuslikumaks sündmuseks Vironia siseelus oli sellel perioodil korp! Vironia Tallinna Koondise loomine, mis võimaldas Vironiaga liitu m is t ka paljudele tehnilise erihariduse teed sammuvatele noormeestele. Teiseks tõi Tallinnasse koondise loomine vilistlaskonna konvendi probleem idele uuesti lähemale, mis Tartu konvendiski positiivset vilja kandis. Tartu üliõpilaskonna raamides võib Vironia tagasi vaadata katkematule tööle. Töö ja tegevus EKL-i liikmena näib nüüd nagu elu rahusaarel keset torm avat ja tuiskavat möllu, m ille tõi Tartu üliõpilaskonnale kaasa uue Ülikooli Seaduse keh testamine. Ü liõpilasseltside kõrvalejäämine Edustusest asetas veel suurema ja raske ma vastutuse EKL-ile, kes pidi siis üksinda kõiki üliõpilaslikke probleeme lahenda ma ja korraldama. Korp! Vironia tegi sellal mitu kompetentsi piiridesse püsima jäänud katset tuua olukorrasse muudatust. 1940. a. suve sündmused lõikasid aga kõik sooned väga põhjalikult läbi, vaenuveri — kui nii tohib ütelda — jooksis k ii rem ini maha kui julgesim e lootagi, ning püsima jäi ühine parool — kõik jõud ühi sesse võitlusse eestluse säilitam iseks. Korp! Vironia 40. aastakommersi ettevalm istam ise tuhinas sattusim e rinnutsi kokku rusikaõigusega. Kõik, mis oli olnud loomulikuks m õtlem isviisiks ja aluseks, hävitati. Punaarmee okupatsioonile järgnesid sündmused otse kaleido skoopilise kiirusega, hoop järgnes hoobile sellise tempoga, et vaevu suudeti eel m isest toibuda, kui juba uus raksatas. Selle hävitustöö lõppfaasiks oli konvendi hoone natsionaliseerim ine ja punaarmee söögimajaks ümberehitamine. Kui nõnda olime purupaljaks tehtud, kui vene sõdurid olid käinud ,,korda loomas" punases Riigivolikogus, kui kõik konvendi varandused olid laiali veetud ja üle antud, kogunes Tallinnas viimase seniori Arvo Lainvee in its ia tiiv il kokku esimene konvendi koosolek punaarmee okupatsiooni ajal. Koosoleku paigaks oli ühe seltsivenna korter — otsekui irooniaks — Vene tänaval. Koos oli üle poole saja viroonlase, vilistla se ja seltsivenna. Sellel viim asel suuremal konvendil tehti rida kaugeleulatuvaid otsuseid, mis kehtivad tänaseni. Konstateeriti, et pole võimu, kes suudaks likvideerida Vironiat. M e ilt võ i dakse võtta meie välism ärgid, meie varandused, kuid meie lipukirja, mis on coetusest coetusesse juurdunud tõsise teona isamaa-armastuse pinnal, ei ole võim a
lik natsionaliseerida. Korporatsioon Vironia tegevus avalikõigusliku organisatsioo nina kinnitati vägivaldselt ning õigusevastaselt lõpetatuks ning otsustati edasi minna oma rada oma tõekspidam iste järgi. Teiseks tähtsamaks otsuseks oli ametisse valitud jooksvate Tartu ja Tallinna konventide eestseisustele volituste andmine määramatuks ajaks. Seda v o litu s t aga ei saadud kuigi kaua rakendada, sest sündmused paiskasid ka need read varsti raskelt segamini. Kolmandaks laiaulatuslikuks otsuseks oli kõikide korp! Vironia 1939/40 aasta nim ekirjas seisvate liikm ete värvikandjaiks kuulutamine. See otsus kujunes nii tegevliikm eteks vastuvõtm iseks kui ka läkitute amnesteerimiseks. Ja enne kui meie välism ärgid, mis olim e sunnitud ära andma Eesti Rahva Muuseumi paigutamiseks, seal rahu said, käisid elu ja võitlus juba edasi. Käidi koos, arutati ja peeti plaane. Avalikku väljaastum ist ja otsest vaenlase rünnakut ei soovitanud sellel ajal keegi. See allasurutud viha lõi aga hiljem , metsavendluse ajal, seda valusama leegiga põlema. Korp! Vironia 40. aastakommersi ajaks oli kom m unistlik surve langenud täie raskusega kogu maale. Aastapäev ei jäänud seepärast veel pidamata. See peeti kitsamais ringides, vaiksemalt. Kuigi käesoleva kirjutise maht ei võimalda käsitleda põhjalikult kõiki aspek te nii Vironia siseelus kui ka viroonlaste osatähtsuses Eesti Vabariigi in stitu tsio o nides, võiksim e leppida siinkohal piiratud statistikaga. Ajavahemikus 1. juu list 1917 kuni 17. juulini 1940 andis Vironia oma v ilis tla s te hulgast 10 meest Eesti rahvaesindusse (Maapäev, Asutav Kogu, Riiginõukogu, R iigivolikogu). Vabariigi v a lit suses oli ajavahemikul 6. veebruarist 1919 kuni 17. juunini 1940 üksteist Vironia v ilis tla s t. Mitmed neist olid korduvalt m inistrid erinevais valitsustes. P arteiliselt kuulusid need: tööerakonda, rahvaerakonda, kristlik-rahvaerakonda, põllum eeste kogudesse, aga oli ka parteituid. Korp! Vironia viimases iseseisvuse-aegses nim ekirjas (Üliõpilaskonvent ,,Korporatsioon Vironia" liikm ete nim estik pro II sem. 1939) oli 445 liig et, neist vilistla si 221, ü liõpilasviIistlasi 65 ja tegevliikm eid 159. Teise Maailmasõja lõpu eel pääses kodumaalt välja ja jäi vabasse maailma 172 liiget, neist v ilis tla s i 96, üliõpilasvilistlasi 17 ja tegevliikm eid 59. Paguluses konstitueerusid Vironia liikm ed koondistena niipea kui uuel asu kohamaal vähegi omavaheline kontakt oli loodud. Esimesena Rootsis Stokholm is juba 1. juulil 1945, edasi Saksamaal ja siis emigratsiooni laienedes Torontos sügi sel 1949, M ontrealis kevadel 1950 ja Sydneys 1950, New Yorgis sügisel 1951 ja mõned aastad hiljem ka Los Angelesis ja Venetsueelas. Paguluses on seni mana lasse varisenud 34 seltsivenda, aga Vironia värvide ja lipukirja alla on ühinenud ka enam kui sadakond uut noort haritlast, tõstes viroonlaste intiim se pere jälle üle 250 liikm e.
KORPORATSIOON FRATERNITAS ESTICA Jaan Ülesoo
T e o s õ ig la n e ja vahvas, u s ta v S u lle , e e s ti ra h va s
9. mail 1907, vana kalendri järgi 26. a p rillil 1907, astus korporatsioon Fraternitas Estica avalikkuse ette. Pidulik ülesastumine toim us Tartus, konvendi korteris Kitsal tänaval nr. 7. Asutamise palvekirjale olid alla kirjutanud 17 meest, kes olid Eesti Ü liõpilaste S e ltsist lahkunud liikm ed. Vahepeal oli üks neist eemale jäänud, nii loeti ülesastumise päeval asutajateks 16 meest. Pidulikul ülesastumise päeval sõitsid asutatava korporatsiooni eestseisuse liikm ed 3-mehelises koosseisus tolleaegse ülikooli rektori juurde ja asetasid tema juuresolekul esim est korda avalikult sini-rohelise-valge värvikatte pähe. Need mehed olid: Arnold Laur, theol., esimees, Karl Ploom, theol., abiesimees, Jaan Treuman, theol., kirjatoim etaja. Nad tulid tagasi konvendi korterisse, m ille akendest neid tulemas nähes kostsid juba hüüded: tulevad! värvides! Oldi ju varemalt m itm el puhul tuldud tagasi ,,m ustalt", kuna taotlused eesti korporatsiooni loomi seks olid jäänud kinnitamata. Rõõmuläikega silm is ootasid teised Tartu kogunenud kaasvõitlejad ja vilistlased. Eestseisus andis esimesena tõotuse korporatsiooni vapi all. Fraternitas Estica vapiks on kolm evärviline kilp, m ille ülemisel osal sinisel värvil kuldtähtedega vapikiri dr. Jakob Hurda sõnades: ,,TEOS ÕIGLANE JA VAHVAS, USTAV SULLE EESTI RAHVAS". Paremal osal rohelisel värvil on sirkel ristipandud rapiiridel ja vasakul osal valgel värvil rõngakujuliselt asetatud kett 16-st lü lis t sümboliseerides asutajaid liikm eid. Selle ketirõnga keskel on üles astumise kuupäev. Kilpi ümbritsevas hõbedases raamis asetseb samuti 16 naela pead. Vapikilp on palistatud tam m elehtedest pärjaga, m ille ülem isest osast ulatub välja rapiiri käepide. Pärast eestseisuse am etitõotust ehtisid end kõik teisedki värvikattega ja andsid vapi all eestseisusele ustavuse tõotuse. Asutajateks vilistla ste ks võeti vastu 15 meest, kes olid ka endised Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlased. Samal pidulikul koosolekul va liti nendest kaks korporatsiooni auvilistlasteks: dr. Hein rich Rosenthal, med., ja dr. Aleksander Paldrock, med. Järgnes esimene vennastuspidu, m illine traditsioon on säilinud läbi aegade. Nii astus ellu Tartus esimene eesti korporatsioon Fraternitas Estica veerandsaja-aastase püüdluse viljana. Järgnes innustatud ja tegevusrohke kooselu periood. Sügissem estril 1911, m il liikm ete pere oli jõudnud 92-le, võis märgata a ktiivse lt tegevate kaasvõitlejate vahel kujunem ist kahte leeri, mis hakkas takistama konvendi normaalset tegevust ja arengut. Küsimus jõudis kaasvõitlejate ja v ilis tla s te ühendatud koosoleku ette korporatsiooni 5-ndaks aastapäevaks ja lahendus oli, et langes välja umbes 16-meheline grupp, kellest osa hiljem , 1913. aastal, asutas korporatsioon Ugala.
Meeleolud rahunesid ja samal juubeliaasta hääletuskoosolekul anti värvid rebastele ja noormajadele, kes pikemat aega olid olnud „m ustad‘‘ just omavahe liste lahkhelide tõ ttu . Konvendi korter asus siis Riia tänaval. Rebastele tehti kohustuseks käia eesti keele loengutel. See oli kujunenud põhim õtte küsimuseks, sest oli vaja alal hoida ülikooli juures eesti keele lektoraati. Rebaste coetused olid 10 ja 15 vahel. Uus korter oli lühemat aega Magasini tänaval, mis aga samuti kitsaks muutus. Aasta enne Esimese Maailmasõja puhkem ist oli viljakas. Õnnestus m uret seda avaram korter Jakobi ja Veski tänavate nurgale. Pere oli kasvanud 107-le ja rebaseid oli 13 noormeest. Hakati rohkem rõhku panema referaatidele ja täien dati konvendi raamatukogu. Õ ppim ist hakati võtma palju tõsisem alt. Siis puhkes Esimene Maailmasõda, mis viis pere laiali. Konvendi korter rekviree riti sõjaväe poolt ja oldi sunnitud kolima Raekoja platsile restoran Automaadi kõrvalruum i desse. Leiti rohkem tarvidust koostööks ja läbikäim iseks te iste eesti korporat sioonidega ja nii tu ld i 1915. a. kevadel toim e osa eesti üliõpilaskonna koondami sega Eesti Korporatsioonide Liitu, kuhu ühinesid tookord viis korporatsiooni. 1917. a. kevadel, m illal oli Fraternitas Estica 10-aastase tegevuse tähista mine, tu li kokku suurem pere kui kunagi varem sõja-aastatel. Sellel aastal puhkes Venemaal revolutsioon ja kõigil oli südames lootus, et selle tulemusena ka meie kodumaal seisavad ees vabamad päevad. Kõigil oli tunne, et midagi kuski koidab. Siis taandusid 1918. aasta algul venelased ja peale tu li saksa okupatsioon. Samal ajal, 24. veebruaril 1918, kuulutati välja Eesti Vabariik. Kui ka saksa fro n t hakkas lagunema ja novembris 1918 oli olukord selge, et sakslased lahkuvad, siis tegi konvent otsuse — astuda eesti sõjaväkke in corpore, tervise ja vanuse peale vaatamata, et aidata päästa noort Eesti Vabariiki uuesti uppumast vene peale tungiva kommunismi merre. Me ei võidelnud halvasti. Järgnevatel aastatel oli Tartu üliõpilaselus märgata iseseisvusaastate mõ justusi. Uut indu, energiat ja ideid tu li ohtralt tudengite ellu. Kohvikukultuur õitses ja restoranielule anti aega ja jõudu. Tung valitses ülikooli astumiseks. Vabadussõjast toodi kaasa impulss tugevate elamuste järele, mida oli vahel raske ohjeldada. Noorte pealekasv oli suur ja korporatsiooni 15-ndaks juubeliks kevadel 1922 oli pere kasvanud 183-le liikm ele. Järgnes uus ajajärk täis elavat tegevust omavahel ja tihedat läbikäim ist teiste korporatsioonidega. Võeti osa Tartu Üliõpilaskonna Edustuse tööst. Is ikliku lt võeti palju osa seltskondlikust elust ja ka riikliku võimu funktsioneerim isest. Frat. Esticasse võeti vastu selleaegne riigivanem Konstantin Päts. Peeti vajalikuks ka jätkata tihedat läbikäim ist või astuda uutesse sõprussidemetesse naabermaade üliõpilasorganisatsioonidega. Läti korp! Lettoniaga olid sidemed juba algusaasta te st peale, mis muutusid korrapärasteks teineteise külastamisteks pärast Lettonia Riiga asumist. Uued sidemed loodi leedu korp! Neo Lithuaniaga, poola korp! Poloniaga ja soome Savolainen Osakonnaga. 1927. aasta mais, korporatsiooni 20. aasta juubeli tähistam isel, oli pere suurenenud 243-le mehele. Sellel aastal v a liti auvilistlasteks: Aleksander Kapp, theol., Jaan Treuman, theol., ja Gustav Reiman, med. Kevadel 1932 jõudis kätte korporatsiooni tegevuses ja elukäigus 25-aastane verstapost. Koosseis ühes vilistlaskonnaga oli 294 meest. Ei olnud enam harul duseks rebaste coetused üle 30-ne. Õnnestus muretseda uus suurem korter Lihaturu äärde.
Fraternitas Estica elus peeti ta rvilikuks lõigata noatera täpsusega vahe väljaspoolse p o liitilis e elu ja konvendi sisem iste tõekspidam iste vahele. See idealism, mis seisis valvel intiim organisatsiooni sisem iste väärtuste eest, võ itis hiilgavalt. Jõudu selleks ammutati korporatsiooni loojate poolt ülesseatud põhi m õtetest. Fraternitas Esticas jäi kehtima põhimõte, et ei liitu ta ühegi p o liitilis e vooluga. Samal 25. juubeliaastal va liti auvilistlasteks: Friedrich Karl Akel, med., Hans Leesment, med., Raimond Thar, med., ja Konstantin Päts, iur. Järgnevatel aastatel voogas elu ülesehitavas töös. Vilistlaskogu muretses oma maja Aia tänavas, avara aiaga, ja andis selle konvendile kasutada. Tallinnas peeti vajalikuks luua alaline koondis korrapärasema tegevuse ja kooskäimise ta r vidusest tingituna. Kui jõuti korporatsiooni 30. aasta juubeli lävele, seisti fakti ees, et pere koosseisus on 385 meest. Juubeliks, 1937. a. kevadel, tu li Tartusse kokku erakordselt arvuline oma pere koos külalistega. Toimus ball daamidega Va nemuise suures saalis, vennastuspidu Bürgermusse saalis ja kommersi istumine konvendi korteris. A uvilistlaseks va liti selle juubeli puhul Olaf Herman Sild, theol. Järgnevaid aastaid, vaatamata aktiivsele tegevusele, hakkasid juba varju tama uued m aailm apoliitilised pilved. Nii juhtuski, et mais 1940, Teise Maailma sõja keerises, m illal nim ekirjas oli 443 meest, suleti sissetunginud venelaste poolt korporatsiooni tegevus tema haripunktil. Teises Maailmasõjas lakkas, võim ule tulnud komm unistide survel, ka iseseisvusaegne akadeemiline tegevus üldse. Suur osa eestlastest ja haritlaskonnast hajutati laiali ning lõppes iseseisva Eesti Vabariigi olemasolu. Pagulasaastad 1945— 1965
Sõjaaastad, 1941— 1944, võimaldasid fra te rite vahel ainult isiklikku kontakti ja ei toonud kellelegi rõõmu ega rahu südamesse. Pagulasajastu esimene organiseeritud ridade koondamine algas Stokholmis 1945. a. jaanuaris. Kodu-Eesti viimane vilistlaskogu esimees ja konvendi viimane esimees volitasid viim ast Tallinna Koondise esim eest organiseerima Fraternitas Estica tegevust paguluses koondisena, samadel alustel nagu see toim us omal ajal Eestis Tallinna Koondises. Moodustati esimene eestseisus v ii! Ernst LeithammeTiga eesotsas ja alustas tegevust Rootsi koondis. Samal aastal v a liti au vilistlaseks paguluses Otto Pukk, iur. Stokholm is arendati intensiivset tegevust koosolekute, referaatõhtute ja külalisõhtute näol. Püüti läbi viia ülemaailmne loendus välismaale pääsenud frater esticuste kohta. Selgus kurb tõde. Vabasse maailma oli jõudnud 192 meest ehk 44% viim asest Tartu koosseisust. Nendest asus Rootsi pinnal 86, Lääne-Saksamaal 80 ja te istel maadel 26. Kõik teised olid okupatsioonide ajal kadunud, surnud või Eestisse maha jäänud. Rootsi Koondises Stokholm is õnnestus 40. aasta juubeli tähistam ine 1947. aasta mais silm apaistvalt edukalt, mis tõi kaasa üld iselt uut innustust tegevuse jätkam iseks ka paguluses. Üksteise abistamise küsimus muutus väärtuslikuks ülesandeks. Tähelepandav oli Rootsi fraterite panus Saksamaale pääsenud fra te rite abistamiseks. Asuti seisukohale, et kõik ei oie kadunud ja tuleb jätkata tegevust ja uute liikm ete kasvatamist. Saksamaale jõudnud fra te rite l võ ttis rohkem aega olukorraga kohanemine. A lles korporatsiooni 40. aasta juubeli tähistam isel 1947. a. mais jõuti niikaugele, et v a liti esimene eestseisus v ii! Johannes Paide’ga eesotsas ja Saksamaa Koondis alustas tegevust. Juubeli tähistam isele Geislingenisse oli tulnud kokku kenakene
K o rp ! F ra tern ita s E stica vennastuspidu 1936. aasta n o vem b ris Ta rtu s
pere Saksamaa aladelt. Saadi aru üksteisega läbikäimise tarvidusest ja samuti üksteise abistamise vajadusest, sest sõjaaegsed raskused oli paljudele jätnud raskeid tervislikke häireid. Järgnevate aastate jooksul muutus vä lis p o liitilin e ja majanduslik olukord, mis tõi kaasa pagulaskonnas suurema ümberasumise. Saksamaa Koondis lõpetas tegevuse 1949. aasta jooksul. Ka Rootsi Koondisest oli pereheitm ist te istele mand ritele. Alustasid tegevust uued koondised: USA Koondis 1950. aasta jaanuaris ja Kanada Koondis 1950. aasta mais. Rootsi Koondis, kui koordineeriv koondis, rakendas põhikirja paguluses Fraternitas Estica tegevuse jätkam ise põhialuseks. See võimaldas taastada põhi mõtted ja tavad ning luua keskse korra m itmepalgelises koondiste, osakondade ja esindajate suhtes. A uvilistlasteks va liti: 1946. aastal Friedrich W. Stockholm, theol., 1950. aastal Harald Perli, med., ja 1954. aastal Roman Luuk, med. Fraternitas Estica poolesaja-aastase sünnipäeva künnisel oli olukord pagu luses enam-vähem stabiliseerunud ja juu be lit 1957. a. mais tähistati suurema pidulikkusega laiemal alusel. Suuremad kokkutulekud ja aktused toim usid Rootsi, Kanada ja USA koondistes. Liikmete arv oli jõudnud 302-le, kellest asus Rootsis 98, Kanadas 90, USA-s 67 ja teistel maadel kokku 47. Liikmeskonnas oli auvilistlasi, vilistla si ja Iih tviIistlasi 187 meest, kaasvõitlejaid 92 ja rebaseid 23 meest. Huvitav on märkida, et kui Fraternitas Estica algusaastate koosseisus olid usuteadlased ja arstiteadlased enamuses, siis vabariigi lõpupäevil oli enamus õigusteadlaste ja majandusteadlaste käes. Paguluses on pealekasvav noorem generatsioon aga enamuses õppimas te hn iliste l aladel. A u vilistlasteks v a liti 50. aasta juubeli puhul: Ernst Hubel, med., Roman Laaman, med., ja Theodor Soans, med. Järgnevate aastatega algas nagu uus periood Fraternitas Estica pagulaselus. Korporatsiooni keskne juhtim ine, nn. koordineerim ine, muudeti roteerivaks kahe aastaste perioodide kaupa ja läks jaanuarist 1958 Kanada Koondise kätte. Endast m õistetavalt on peetud tarvilikuks jätkata ja süvendada tihedam at koostööd EKL-i alla ühinenud korporatsioonidega ja on osa võetud vastavatest üritustest. Samuti on peetud tarvilikuks kaasa töötada kõigi te iste akadeemiliste organisatsioonidega ja seltsidega paguluses, tingituna eesti omakultuuri säilitam ise ja edasikandmise vajadusest. On jätkatud läbikäim ist läti korp! Lettoniaga, leedu korp! Neo-Lithuaniaga ja soome Savolainen Osakonnaga. Katkenud on side poola korp! Poloniaga. Sisetegevuses on jätkatud abivajavate fra te rite toetam ist. Ka liikm ete õppetöö edustamiseks on antud võim aluste piires toetusi. Oma korterid kooskäim isteks on muretsetud Stokholm is ja Torontos, kuid mujal toimuvad need üüritud ruumides või fraterite isiklikes kodudes. 1964. aasta lõpul oli koosseisus 365 meest, kellest 118 Rootsi Koondises, 103 USA Koondises, 97 Kanada Koon dises, 26 äsjaasutatud Austraalia Koondises ja 21 laiali te istel maadel, kellel on esindajad Saksamaal ja Inglismaal. Kohapealse tegevuse ja läbikäim ise võimalda miseks ning elustamiseks on kujundatud alaosakonnad: Lõuna-Rootsis Göteborgis, Kanadas — Torontos, M ontrealis ja Vancouveris, USA-s Chicagos. Liikmete oma vahelist kontakti on püütud alal hoida ja süvendada perioodiliste ringkirjadega, eeskätt koondiste raames, ja aeg-ajalt on välja antud ülemaailmseid kokkuvõtteid ja aruandeid tegevuse kohta. Kavas on lähemal ajal üritus perioodilise ülemaa ilmse bülletääni väljaandmiseks.
Korporatsioon Fraternitas Estica eluõiguse saamisega oli korporatiivne mõte Tartu üliõpilaskonnas leidnud endale oma esimese legaliseeritud aatekandja ja eestvõitleja. Fraternitas Estica on kinnine sõprusring akadeemilisel alusel. Ta üheks püüdluseks on, et inimene, kes joonud teaduste allikast, oleks ka harmooniline inimene. M õistus ja in te lle kt ainuüksi ei õilista inim est, ju s t vastupidi, midagi on tarvis alati, mis õilistaks m õistust. Oma rahvuse ja isamaa teenim ine on ülim käsk. Selle ideaali nimel läks Fraternitas Estica pere in corpore Vabadussõtta. Kõikidest katsum istest hoolimata on Fraternitas Estica isamaa teenim ise ideaal tulnud välja puhtana ja sütitab endiselt noori. Ta püha kohustus on: süvendada oma liikm eis isamaa-armastust, tugevdada usku kodumaa tulevikku ja kasvatada riig ile ning rahvale ennastsalgavaid ja teguvõimsaid kodanikke. Fraternitas Estica pere on kindlalt mõjutamata jäänud viim asel poolsajandil maailma haaranud ko lle ktivistliku st paroolist, m iitingum entaliteedist ja eestluse s is e p o liitilis te s t tujudest, ning näeb ajaloo praegusel leheküljel enda ees võitu oma tõekspidam istele ja laia tegevusvälja individualistliku maailmavaate kand jale. S e lg e p iirilise lt on Fraternitas Esticas oma 59 eluaasta vältel kristalliseeru nud korporatsiooni individualistliku kasvatuse tulem us: julge, iseseisev ja vaba käitumisega teoinim ene harmoonilises akadeemilises kooselus. Korporatsioon Fraternitas Estica, seistes Eesti Korporatsioonide Liidu 50aastase tegevuse juubeli juures, tõotab kanda edasi korporantlike põhim õtete ja tavade vilje le m is t ja teenida oma isamaad paguluses hea frateri kombel.
KORPORATSIOON SAKALA Raymond Kikas
Ü ks k õ ig i eest, k õ ik ü h e e e s t!
Korp! Sakala on vanuselt teine Tartus asutatud eesti korporatsioon. Nagu käesolevas albumis teisal m ainitud, valitses to lla l kogu eesti üliõpilas konda kehastavas Eesti Üliõpilaste Seltsis vaadete erinemine küsimuses, kas jatkata püüdeid korporatiivsete põhialuste restaureerim iseks või jääda rahule vare m alt saksa ringkondade poolt osutatud opositsiooniga ja jatkata tegevust akadee m ilise seltsina. Liikmete lahkumisega, kes asutasid korp! Fraternitas Estica, ei vaibunud need erivaated EÜS-is. Püüdlused alg-korporatsiooni Frat. Viliensise elustamiseks jätkusid. — S iit peale algab Sakala tee. Kevadsemestril 1908. a. kujundus EÜS-is nn. Pernavia grupp eesotsas Pärnu gümnaasiumi lõpetanud meestega, nagu A. Jung, J. Puskar, J. Sepp ja teised, kes jatkasid agaralt korporatsiooni elustamise tööd. Selle grupi esimene konkreet sem nõupidamine toim us 30. okt. 1908, m illele järgnes teine koosolek 5. novembril v ii! Oskar Rütli korteris Tartus. See kujunes tõ e lis e lt asutamiskoosolekuks 23 kaasvõitleja osavõtul. N im elt seati sellel koosolekul üles nõue, et EÜS-i juures tuleb korp! Frat. Viliensis oma endise nime ja endiste, s.o. sini-must-valge värvide ga ellu kutsuda. Selle nõude kohaselt esitati 14. nov. 1908 EÜS-i koosolekul ksv! H. Uustalu poolt oma grupi nimel deklaratsioon korporatiivse tegevuse elustamise küsimuses. Kuna koosoleku enamus oli deklarantide vastu ja keelas nii nime kui ka värvide kasutamise, siis teatasid deklarandid, et nad lahkuvad EÜS-ist. Uue iseseisva korporatsiooni asutamise koosolek peeti 18. nov. 1908 ülikooli peahoones ja värvideks otsustati võtta sinine-violett-valge. Nime suhtes jõuti kokkuleppele 24. novembriks: kümnekonna esitatud nime hulgast v a liti SAKALA. Koostati ka põhikiri, ja erinevalt te is te s t Tartu organisatsioonidest seati esma kordselt üles põhimõte, et korp! Sakala liikm eteks võivad olla vaid eesti soost üliõpilased. Kuna põhikirja koostajad pidid arvestama to lla l Eestis valitsevat vene võimu, siis tu li kirjutatud põhikirjast jätta välja kindlalt omaks võetud põhim õtted: natio, democratia, fraternitas, mis ometi pidid siseelu juhtim a koos deviisiga: Üks kõigi eest, kõik ühe eest! Samuti seati üles ka põhinõue, et korp! Sakala liik med jääksid pärast ülikooli lõpetam ist kodumaale, et olla kasuks oma rahvale ja maale. Selle nõude aluseks oli nähe, et kodumaal kehtivate kitsaste olude tõ ttu läksid paljud koolitatud mehed Vene sisemaale parematele kohtadele. Korp! Sakala asutajad tahtsid sellele nähtele vastu astuda. Kuigi tollal polnud mingeid välja vaateid Vene alt vabanemiseks, arenesid siiski eesti rahvustunne ja isamaalisus tugevasti meie kodumaal — ja Sakala mehed tahtsid selles arengus esirinnas olla. Korp! Sakala põhikiri kinnitati ülikooli valitsuse poolt 1909. a. jaanuaris ja h aridusm inistrilt saabus kinnitus sama aasta juunis. Omavaheline pidulik avamine peeti 20. juunil 1909 tolleaegses konvendi korteris Tartus Holmi tän. nr. 12, mis oli juba varem alt hangitud. Värvides tuldi esmakordselt välja järgm isel päeval, 21.
K o rp ! Sakala konvendihoone Tartus
juunil, Tartus peetud muusikapäeval, ja samal päeval lehvis konvendi korteri maja katusel korp! Sakala trikoloor. Ja 14. novembril 1909, s.o. täpselt üks aasta pärast to lle deklaratsiooni esitam ist EÜS-i koosolekul, — seega oma esimesel aasta päeval — pidas korp! Sakala oma am etliku ava-aktuse ja esimese balli daamidega. Im elikul kombel on meil kujunenud tavaks seda esimese balli päeva pidada oma ametlikuks asutamispäevaks. Noore korporatsiooni tegevus kulges algusest peale silm apaistvalt. E rilist rõhutam ist väärib kaks tegevusala: oma maja ehitamine ja hõimusuhete viljelem ine. Esimene konvendi korter oli varutud Holmi tänaval juba m ärtsis 1909, kust aga 1910. a. a prillis ko liti üle Peterburi (hiljem Narva) tänavale majja nr. 36. Oma maja krunt aga oli juba ostetud 1909. a. v ii! O. Rütli algatusel üheksa kaas võitleja poolt. Aluskapital maja ehitamiseks pandi kokku 26 kaasvõitleja poolt — igaüks annetas 100 rubla, mis tollal oli suur summa. Noor korporatsioon astus tolleaegsetes tingim ustes hulljulge sammu — ent ometi võis juba 30. okt. 1911 toimuda oma konvendimaja pidulik õnnistam ine! See maja Veski tänaval, olles arh itekto o nilise lt kauneimaid hooneid Tartus, on olnud ja jääb alati sakalanuste uhkuseks. Korp! Sakala on hõimusuhete arendamisel olnud samuti teenäitajaks. Esi mene kokkupuude hõimuvellede soomlastega oli 1909. a. kevadel, m illal soome üliõpilasvõim lejad olid Tartus esinem isel. V ii! O. Rütli algatusel korraldasid sakalanused soom lastele vastuvõtu, näitasid neile linna vaatamisväärsusi ja korraldati sõprusõhtu konvendi korteris. Tartust lahkudes palusid soomlased korp! Sakala järg miseks sügiseks endale Helsingisse külla. Lahke kutse võeti vastu ja 1909. a. sügisel sõitiski 17 sakalanust Soome. Nii avas korp! Sakala esimesena eesti akadeemilis te st organisatsioonidest hõimurahvaste vahelise vastastikuste külaskäikude rea. Ja kui oma maja ehitam isel arhitekti o ts iti, siis langesid Sakala silmad nagu endast m õistetavalt Soomele: kauni Sakala maja plaani valm istasid tuntud soome arhi tektid Armas Lindgren ja Liivi Lönni. Hoone pidulikust õnnistam isest 1911. aasta sügisel võ ttis osa Soome üliõpilaskonna esindaja Lauri Kettunen — pärastine suur Eesti sõber ja Tartu ülikooli professor. Tihedate sidemete tulemusena kahe vennas rahva akadeemiliste noorte vahel sõlm iti 1929. a. Tartus Sakala majas am etlik sõprusleping Helsingi Ülikooli juures tegutseva Häme Osakonna (Hämäläis-Osakunta) ja korp! Sakala vahel. Järgmisest sügisest alates toim us vastastikune stipendiaatide vahetamine, mis on jätkunud tänapäevani. Teine sõprusleping sõlm iti muide korp! Sakala poolt 1939. a. v ii! Julius Lille õhutusel Rootsis Upsala Ülikooli juures tegutseva Gästrike-Hälsinge Nation’iga, mis on üks vanemaid üliõpilasorganisatsioone: vastavate ürikute andmeil tegut semas juba “1648. a. Ka see akaöeemiVme s\de kestab tänaserü. Jatkates linnulennulist ülevaadet korp! Sakala ajaloost tuleks peatuda sõja aegadel: Esimene Maailmasõda ja Vabadussõda. 1915. a. rekviree riti Vene võimude poolt Sakala maja ja seega katkes tege vus oma katuse all. Sakala pere elas kaasa kõikidele sündmustele, mis said osaks meie rahvale. Sõda ja majanduslik surutis aga tõ stis ju s t nüüd esile rahvusliku p oliitika ja ärkas kindel teadmine, et nüüd on tulnud aeg vabaneda võõrast võim ust. Sakalanused elavad kaasa p o liitilis te le sündmustele, m ille üheks kesksemaks isikuks Tartus on v ii! O. Rütli — kaasaegne ja vahel vastane Jaan Tõnissonile. Kui rahvaste tõeline väärtus ja sisem ine tugevus avaldub tules ja veres, siis meie rahvale oli Vabadussõda sisem iste väärtuste vaagimise ajajärguks. Ja kui Tartu eesti üliõpilaste asemikkude kogu v õ ttis vastu otsuse, millega kutsuti
eesti üliõpilasi vabatahtlikult sõjaväkke astuma, siis oli enamik korp! Sakala perest juba teenimas ühes või teises väeüksuses ning haaranud relvad kodumaa kait seks. N im elt keeldus esimese Saksa okupatsiooni ajal korp! Sakala in corpore tunnustam ast saksa ülikooli ja mehed astusid eesti loodavatesse võitlusüksustesse. Vähesed Tartus olijad aga hakkasid innuga abistama Kaitseliidu organiseeri m ist. Esimese ohvrina Vabadussõjas langes korp! Sakala perest 18. jaan. 1919 Narva all tookordne konvendi esimees Otto Michelman. Läheks pikale loetleda kõiki sakalanuseid, kes sõdades silma paistnud vah vuse või teenete poolest. Mainigem vaid seda, et pole juhus, kui korp! Sakala ri dades näeb meie silmapaistvamaid väejuhte Eesti riikliku iseseisvuse võitluste päevilt. Vabadussõda võiduga lõppenud, sai korp! Sakala taas alustada oma vaba tegevust Sakala majas, m ille kordaseadmine ja sisustam ine nõudis suurt tööd. Hiljem teostati majas suurem ümberehitus, et avardada ruume laiemaks tegevu seks nii vaimu- kui ka spordialadel. Sakalanused olid tuntud m itte ainult heade paukantidena, vaid ka kõnemeestena, käsipallimängijatena ja — enamik Eesti kuldujujaid kuulus Sakalasse. Samuti on korp! Sakala andnud oma rahvale juhtivaid tegelasi: juriste, p oliitiku id, rahvajuhte, luuletajaid, kirjanikke, jne. Eesti rahva elus on vaevalt ala, kus sakalanused polnuks ju h tiva lt tegevad. Omavaheline side, kasvanud tugevaks üliõpilaspäevil, jätkus ja süvenes. A m etialalistel põhjustel Tartust mujale asunud Sakala mehed kandsid edasi oma traditsioone nii Tallinnas, Viljandis ja mujal. Tallinna Koondis kutsuti ellu juba 1923. aastal ja hiljem üüriti omavaheliseks kooskäimiseks ruumid Tallinna Seltskondli kus Majas. Tehnika Ü likooli päevilt alates oli Tallinnas konvendi osakond — oma korteriga. Viljandi koondis oli tegutsemas juba kohe pärast Vabadussõda. Teine Maailmasõda koos kõigi oma eel- ja järelmõjudega on tabanud korp! Sakalat sama rängalt kui meie kodumaad ja rahvast. Meid kõiki paisati laiali — itta ja läände, põhja ja lõunasse. Viimase EKL-i nim estiku kohaselt kuulus am etli kult korp! Sakalasse kevadsemestril 1940 418 v ilis tla s t, kaasvõitlejat ja rebast. Kui 1945. a. lõpupoolel oli võimalus kokkuvõtet teha vabasse maailma pääsenud sakalanuste kohta, selgus, et umbes 250 meest oli alles: teised kas küüditatud, langenud või teadmata kadunud. Hilisemad andmed tõid teateid, et mõned on kodus. Visadus, sirgjoonelisus, sõjamehelik algatusvõime ja p o liitilin e otsekohe sus, mis kasvanud sakalanustele omaseks pikkade aastate kestel, olid tungideks, mis vabas maailmas sundis meid oma ridu koondama. Rootsis ilmus juba 1945. a. juunis ajalehes kuulutus, m illega paluti korp! Sakala liikm eid registreeruda. Selgus, et umbes 80 meest oli kohal. V ii! Julius Lille õhutusel algas energiline töö ja sidemete otsim ine Sakala meestega mujal. Kor raldati nädaliti kokkutulekuid ühes Stokholmi kohvikus; ja 1955. a. sügisel m uret ses korp! Sakala Rootsi Koondis esimesena paguluses endale kindlad ruumid mugavaks konvendi korteriks. Liikmete arvu suurenedes tu li 1961. a. hankida juba suuremad ruumid pealinna südames. Saksamaal koondusid esimesed sakalanused sõja lõppedes 1945. a. sügisel. O tsiti mehi laialipillatud põgenikelaagreist ja 1946. a. peeti esimene kommerss Augsburgis. Hiljem , kui avanesid võimalused siirduda teistesse maadesse, on korp! Sakala pere Saksamaal pidevalt kahanenud. Mehed aga, kes kohale jäid, on oma hoiakus tugevaimaks Sakala traditsioonide kandjaks vabas maailmas.
Põhja-Ameerika Ühendriikides sai korp! Sakala Koondis oma alguse 1947. a., mil sinna asus taas juba enne sõda seal kõrgema hariduse omandanud v ii! Hugo Kurman. Tema esimeseks mureks oli tuua USA-sse võim aliku lt palju sakalanuseid ja te isi rahvuskaaslasi põgenikelaagreist. A m e tlik koondise asutamine tuleks seada 2. augustile 1949 ja tänapäeval on see suurimaks korp! Sakala pere üksuseks vabas maailmas. Siin loodi oma sisemine ajakiri ,,Verbum Habet Sakala"; siin loodi kadu nud luuletaja v ii! Henrik Visnapuu mälestuseks tem anim eline kirjanduslik auhind; ja siin tehti võim alikuks ka kadunud auvilistlase Oskar Rütli suure mälestuskogu väljaandmine. Kanadas tu lid sakalanused sügiskom m ersiks kokku 1948. a. ja sellest alates on tegevus kulgenud edukalt. Siin — just nii nagu sakalanused rajasid oma maja Tartus 100 rubla kokkupanekuga m ehelt — panid Sakala mehed kokku 100 dol larit m ehelt ja esimesena vabas maailmas osteti endale Torontos 1955. a. maja Earl tänavale. See oli esimene eesti akadeemilise organisatsiooni maja Kanadas. Austraalias kutsuti oma koondis ellu 1950. a. Sydneys ja samaaegselt, asudes presideeriva konvendi kohale, loodi alused EKL-i tegevuseks seal. Sydney kõrval tuleks nimetada M elboum e’i ja Adelaide’i kui suuremaid keskusi, kus saka lanused koondunud. Vaatamata pikkadele vahemaadele tuleb terve koondis siiski kommerssideks kokku. Inglismaal tu lid sakalanused esmakordselt a m e tliku lt kokku 1950. a. oktoob ris Leicesteris. Sellest peale on Leicester kujunenud meie Inglismaa Koondise keskuseks. Argentiinas on väikene sakalanuste pere kindlalt koos käimas korp! Sakala tähtpäevadel, ja kirjateel peetakse tihedat sidet koondistega mujal. Soomes on sakalanused samuti säilitamas vennasidet, vaatamata sealsele p o liitilis e le eriolukorrale. Enamikus on sealse pere liikm eiks omalajal Tartus korp! Sakala stipendiaatidena õppinud hämelased. On aga lisandunud veel mõnigi eesti meelne soomlane, ja nii kantakse seal edasi alustatud hõimutööd. Üksikuid sakalanuseid eluneb veel teisteski maades: Hollandis, Lõuna-Aafrikas ja mujal. Nendega sideme pidamine toim ub muidugi kirjateel: siin on asendamatuks vahendiks eelmainitud ,,Verbum Habet Sakala". *
*
*
Korp! Sakala ei ole oma identsust kaotanud. Vaatamata kõigile raskusile, kaotustele ja sõdadele on sakalanused kindlad ühes suhtes: Eesti elas, elab ja jääb igavesti elama — ja et koos oma rahvaga elaks ka Sakala tugev akadeemiline pere, selleks on sakalanused paguluspäevade algusest peale kõikjal, kuhu saatus neid kandnud, hoolitsenud noorte juurdekasvu eest. Ja nii on 1965. a. nim ekirjas juba 378 Sakala meest. Noorte juurdekasvu peasiht on: eesti noorus vabas maailmas peab jääma püsima, kord taas-vabanevale kodumaale kasuks, ja nende hulgas peab olema mehi, kes Sakala viivad Eestisse — Tartusse — tagasi. Nii nagu Eesti, nii vajab ka Sakala maja Tartus ülesehitam ist — fü ü s ilis e lt ja e riti vaim selt: Vabadussõjas loodud ja iseseisvusaastail kujunenud rahvuslikele väärtustele ja meie esiisade unustam atuile tegudele.
KORPORATSIOON UGALA Henno Keerdoja
Is a m a a , s õ p ru s , ausus
Korporatsioon Ugala asutati Eesti iseseisvusele eelneval ajajärgul, vahetult enne Esimest Maailmasõda. Tsaariaegses Tartu ülikoolis ristlesid sel perioodil, teravam alt kui kunagi varem, suurvene ja oma saksa emamaale toetuva baltisaksluse huvid, kuid ka tõusev eestlus tõ stis võim salt pead. Umbes 2400-liikmelises üliõpilaskonnas oli eestlasi ca 400, seega ainult murdosa üliõpilaskonna rahvusli kult kirju st perest, kuid sellel vähemusel oli seljataga juba neli aastakümmet kestnud pidev võitlus oma rahvuslike välism ärkide kandmist taotleva eesti kor poratsiooni eest. Poolakatel ja isegi lätlastel olid Tartus omad korporatsioonid, kuid maa pärisrahval eestlastel need puudusid. EÜS-i eelkäija korp! Vironia asuta mine ebaõnnestus Ch.C., s.t. saksa konventide vastuseisu tõttu, kuigi organisat sioon oli ligi 10 aastat juba vaikselt tegutsenud. Korporatsioon Frat. V iliensis ei saanud ülikoolivalitsuse kinnitust, kuid differentseerum isprotsess kestis edasi ja selle tulem useks oli kaks korporatsioonim eelsete liikm ete pereheitm ist EÜS-ist. 1907. a. asutati korp! Frat. Estica ja kaks aastat hiljem korp! Sakala. Kahjuks ei suudetud esimeses Tartu korporatsioonis leida ühist keelt uue eesti korporatsiooni tüübi väljakujundamisel ja selle tulemusena eraldus 1912. a. kevadel osa liikm eid. Pikemate kaalutluste järel taasorganiseeruti uue korporat sioonina, kusjuures rõhutati kindlat d istsip liin i ja seltskondlikku kasvatust. Tehti mõningaid uuendusi ka sisekorras, nagu alkoholi keeld konvendi korteris ja eitav seisukoht tegeliku autasu suhtes. Asutam iskoosolekust 5. dets. 1912. a. (v. k.) võtsid osa 11 ü liõpilast tegevliikm etena ja 1 vilistlane, seega kokku 12 meest, kes määritlesid konvendi 7 põhim õtet, m illised võeti lipukirjaks kokku kolme põhiteesi: isamaa, sõprus, ausus. Korporatsiooni nimi võeti ürgsest Kagu-Eesti maakonnast
— Ugala. Värvideks võeti eesti rahvusvärvide trikoloor, kuid erinevas järjestuses — must, meenutades isamaad, on üleval ja tõ ste ti esile ka te kli põhjana. Esime seks esimeheks saab med. Adalbert Lübeck. Konvendi am etlik kinnitus venib ja saabub alles 30. okt. 1913. a., m illis t päeva tähistatakse ka aastapäevana. Nüüd toimub ka esimene avalik ülesastumine värvides, pidulik avakoosolek — ja ball. Sel päeval heisatakse ka pid ulikult rahvusvärvides konvendi lipp Tartus Riia mäel, Võru tän. 20 asuva konvendimaja kõrgesse lipum asti, kuhu see jääb ka pidevalt lehvima. Noor konvent nõudis oma liik m e ilt suuremat panust eesti rahvuslikkudest üritu stest osavõtuks ja selleks tuleprooviks kujunes 1914. a. kevadel Eesti Rahva Muuseumi peo korraldamine ugalensis Julius Prisko üldjuhtim isel, see ettevõte oli tava kohaselt kõikide eesti üliõpilasorganisatsioonide ühisüritus. Pidu viidi läbi enneolematu eduga ja rekordilise tulusummaga E. R. Muuseumi kassasse. Rahvuspoliitiline olustik Ugala asutamisest kuni Vabadussõjani on murran guline ja kiirestiarenev, täis teotsem isvõim alusi. Samal ajal kui vene riigivõim
püüdis eesti üliõpilasi suruda vene üliõpilasm undrisse ja neid selle kaudu a llu tada vene shovinistlikkudele taotlustele, võ ttis kinnitam ist ootav konvent oma esindajaga osa ülevenemaalisest eesti üliõpilaste organiseerim isest ja esinduse Asemikkude Kogu loomisest. Asutati ka ..Üliõpilaste leh t", m ille toim etuses to lle aegne Ugala esimees ja vanamees Hans Karu oli kolme sem estri kestel korporat sioonide rühma esindajaks. 1915. a. kirju tati Tartus alla ka EKL-i kodukorrale, m illisesse liitu peale kolme Tartu konvendi kuulusid veel Vironia Riiast ja Rotalia Peterburist. Ugala võ ttis a ktiivse lt oma esindajaga osa ka 1915. a. üleskerkinud Tartu ülikooli eva kueerimise takistam iseks loodud 3-liikm elisest kom isjonist. Kom isjonil õnnes tus selle m issiooniga kaasa tõmmata ka m uulastest üliõpilasi ja sel puhul marssisid eestlased esmakordselt ajaloos kogu Tartu üliõpilaskonna ees. 1917. a. m ärtsis peeti esimene Eesti Ü liõpilaste Kongress, m ille organiseerim isel olid erilised teened ugalensis H. Rägol, kelle tervisele see sai saatuslikuks. Eesti iseseisvuse väljakuulutam isele vahetult järgneval esimese saksa okupatsiooni ajal õhutati vabaduse ja riikliku iseseisvuse ideid. Asemikkude Kogu esines m itmel korral protestisammudega, viimane neist oli nn. ,,Landesuniversität’i“ efektiivne boikott. Kuigi konvendi siseelu ja normaalne areng olid ebakindla olustiku tõttu takistatud, liitu s konvendi pere neil aegadel siiski kindlaks ja ühtlaseks vaimseks tervikuks ja kindlustas Ugalale nii üliõpilaskonnas kui ka seltskonnas üldise tun nustuse. Vabadussõja algus langes konvendi 5. aastapäevale ja ühendatud koos oleku otsusega 12. novembril 1918. a. te hti kõikidele oma liikm etele rahvaväkke astumine sunduslikuks. See toim us enne m obilisatsiooni ja kohustuti minema otse eesliinile ja löögiväeosadesse. Konvendi perest järgnevad sellele otsusele ka koheselt kõik, kellel see vähegi osutub võim alikuks. N eist langes vaevalt koolipingist tulnud jur. Hans Ostrat, kuna viimase kursuse medicus Karl Kurvits sai soomusrongi lööksalgas võideldes, oma isa talu põllul, surm avalt haavata. Om ariikluse lõpul oli konvendi nimekirjades 21 vabadusristi kavaleri 25 ristiga, kuna neljale oli annetatud kaks risti. Peale nende on Ugala nim estikus varem olnud veel kaks vabadusristi kava leri. Seega on ugalensistele kuulunud kokku 27 ris ti. Vabadusõja lõppedes algab avarates oludes konvendi tõeline ülesehitamine. Konvendi korteriks üüritakse 1920. a. suvel Tartus Tähe tänav nr. 42. asuv, Tartu esimese korporatsiooni Curonia maja, m illine vastava sisustam ise järel jääb Ugala korteriks, kuni uue maja valm im iseni om ariikluse lõpu eelõhtul. Tung ülikooli ja korporatsioonidesse on sel ajal väga suur. Ugala võtab 1920. a. kahe sem estri kes tel vastu üle 40 lihtliikm e . Kaheksanda aastapäeva üldkoosolekul kaotatakse alko holi keeld konvendi korteris ja võetakse omaks tegeliku autasu printsiip. Konvendi selle ajajärgu am etikandjaist, kes ka hiljem vilistlastena jäid konvendi vaimseteks juhtideks, võiks esile tõsta Oskar Kaske, Karl Kirpu, Karl Keerdoja, Aadu Truuveret, Aleksander Univeri ja Ernst Haabpihti. Sel ajastul kujunes konvent pea m iselt pedagoogiliseks, oma liikm ete kõlbelis-eetiIise ja vaimse taseme eest hoolitsevaks akadeemiliseks organisatsiooniks. Om ariiklusele eelneval ajastul peeti vajalikuks iga korporandi aktiivset osavõttu kõigist ühiskondlikest eluavaldusist. Muutunud olukorras rõhutab 10. aas tapäeva üldkoosolek — üliõpilase ülesannete ja kohustuste suhtes — õpitavasse erialasse süvenemise ja spetsialiseerum ise vajadusest. See otsus tähistas ühe omapärase lühikese ajajärgu haripunkti, mil Tartu üliõpilaselu oma elurõõmsa ja muretu õhkkonnaga kujundas nagu mingi illusiooni eelmise sajandi vanast kuulsast Heidelbergist. Kümnendal aastapäeval oli konvendil 124 liig et, nendest 17 v ilis t-
K o rp ! Ugala 25. aastap채eva pidustustest osav천tjad aastal 1938 Tartus
last. Edaspidine tegevus arenes pidevalt tõusuteed. Ugala 15-ndaks aastapäevaks 1928. a. annab konvent välja ..Üliõpilaslehe" Ugala erinum bri. See algatus kujuneb hiljem üld iselt levinud traditsiooniks üliõpilasorganisatsioonide juubelite tähista misel. Hõimutegevusest ja -tunnetest juhitud suhted ja isiklikud kontaktid soome üliõpilastega arenesid 4. dets. 1929 Tartus suuliselt sõlm itud Ugala ja Turu ü li õpilaskonna vaheliseks sõpruslepinguks, m ille pidulik allakirjutam ine toim us 11. mail 1930. aastal Turus. Ugala samalaadsest intellektuaalsest huvist tekkisid side med läti korporatsioon Tervetia liikm etega, mis vorm istati 15. dets. 1934 Riias allakirjutatud kartell- ja sõpruslepinguks. Mõlemad sõpruslepingud tõid o lulisi muudatusi konvendi siseellu ja tegevusse. Delegatsioonidega osavõtt sõpruslepinglaste pidupäevadest arenes peagi laiaulatuslikeks ringsõitudeks sõpruslepinglaste maal ja rahva keskel. Soomlastega vahetati kontakt-stipendiume, kus juures stipendiaadid võtsid täieõiguslike liikm etena osa sõpruslepinglase üliõpilas elust. Ugala põhikiri muudeti vastavalt, et anda soomlastele liikm e seisundit ning praegu kuulub Ugala vilistlasperre 5 soomlast. Esimene vilistla se poeg astub lihtliikm ena konventi 1934. a. ja samal ajal võtab Ugala vilistlaskogu vastu väljastpoolt tegevkonventi ühe lih tliikm e isa. Vilistlaskogu liikm eiks on sest ajast alates võetud üksikuid Kõrgema Sõjakooli ja Tallinna Konservatooriumi lõpetajaid. Konvendi vaimse ilme m itm ekesistam isel ja kontakti saavutamisel laiemate ringkondadega osutus see uusus tõhusaks. Lisaks sellele liitu s Ugalaga osa 1936. aastal likvideeruva Valga-Viljandi maakondliku kogu „V alvila“ liikm eid, tuues kaasa oma arhiivi ja vapi. 1937. aasta II sem estril regist reeritakse Ugala korporatsioonina ka Tallinna Tehnika Ülikooli juures, kusjuures registreerijate hulgas on samal ajal likvideeruva, Tallinnas tegutsenud korporat sioon Ugandala liikm eid. Tallinna konvent oli v o rm ilis e lt iseseisev, kuid omas Tartu konvendiga ühise kodukorra ja uusused. Ühine vilistlaskogu ja ühendatud koosolek määras mõlema konvendi tegevusaluste üldsuuna. Ajajärku aastast 1933 kuni 1938 iseloomustab liikmeskonna kiire juurdekasv ja erialaline m itm ekesistum ine. R ahvuspoliitilisel pinnal on märkimisväärne 21. jaanuari 1936. a. ühendatud koosoleku otsus, m illes sõnaselgelt, avalikult dekla reeriti vajadust uue põhiseadusliku korra väljatöötam iseks ja ühtlasi tunnustati riigivanem K. Pätsi poolt esitatud põhiseaduse raamkava vastuvõetavaks demo kraatlikele põhinõuetele. See algatus kujunes kiire sti üliõpilaskondlikuks aktsioo niks ja väljendas selgesti arusaamist, et põh im õ tte lise lt a p o liitilis e ja erakondli kult erapooletu hoiaku juures peab konvent teatud juhtudel siiski kaasa töötama. Ugala vilistlased Richard Veerma sisem inistrina ja Oskar Kask sotsiaalm inistrina töötasid kaasa K. Pätsi viimases Vabariigi Valitsuses. Konvendiliikm ete hulgaline suurenemine ja tegevuse laienemine lõi olu korra, et vana koduseks saanud Ugala Tähe tänava konvendi korter ei rahuldanud enam kõiki konvendi suurenevaid nõudeid. Konvendi 1936. a. ühendatud koosolek otsustab uue maja ehitamise ja pideva aktsiooni tulemusena võidakse 1938. a. kahekümneviienda juubelipäeva pidustustel panna p id ulikult nurgakivi juba katuse alla jõudnud uuele hoonele ning 1939. a. sügissem estri eel kolib konvent, kui pere õnnelikke lapsi, kes on saanud ilusa kingituse, oma uude kodusse Julius Kuperjanovi tän. 16. Maja ehitati v ii! Arno Matteuse plaanide järgi ja oli ainsaks mood saks om ariikluse ajal ehitatud eriotstarbeliseks konvendi majaks Eestis. Ugala maja jäi sõjatulest puutumata ja seisab veel praegu seal tunnistajana v ilis tla s kogu ohvrim eelest noorema generatsiooni eest hoolitsem isel. Ugala v ilis tla s kogu vaimseks senioriks oli, kuni oma elu lõpuni, dr. Adalbert Lübeck ( f 1946. a. U lm is).V ilistla sko gu juhtim isel on mõõduandvalt tegutsenud Hugo Treial, Joh. Viik,
V iktor Koitm ets ja maja ehitamise aegadel Ernst Haabpiht. Aleksander Univer aitas oma isikliku panusega toetada sõpruslepingulisi üritusi ja maja ehitam ist. Konvendi vanema kohal teotses koolidirektor Hans Karu. Korp! Ugalale oli saatuslik olla T940. aasta I sem estril presideerivaks kon vendiks EKL-is. Konvendile langes EKL-i 25-nda aastapäeva pidustuste ja EKVL-i 10-nda aastapäeva pidustuste läbiviim ine. Korporatsioonide likvideerim isel punavõimude poolt oli konvendil 385 liiget, neist vilistla si 258, esindades pea kõiki akadeemilisi elukutseid. Vene esimese okupatsiooni lõpul, 1941. a. suvel, oli konvendi liikm ete perest 93 meest langenud kom m unistliku vägivalla ohvriks. M õrvatute, arreteeritute, m obiliseeritute kõrval, oli suurem osa neist küüditatud, m illis t saatust — la h tik is tu lt oma perekonnapeast — jagasid ka nende perekonnad. A in u lt üksikute kohta on saadud elumärke ja rkl. Lehtmetsa abikaasa Ann Lehtmets on koguni pääsenud vabasse maailma, kelle kaudu oli võim alus selgitada paljude tra a g ilist saatust. Järgnevas Teises Maailma sõjas langenud ugalensiste arv ületab 30 p iiri. Nendest, kes sõja algul idarindele läksid, on vaid üksikud veel elus. Sõjamehena kõige enam läbi elanud ksv! Valdur Jürissaar varises manalasse paguluses. Nagu Ugala isikulise koosseisu saatuste tabel näitab, on ajavahemikust 1940. a. 1. sept. kuni 1. okt. 1944. a. Ugala koos seisust pool välja langenud. Vabasse maailma pääses 147 — seega 38% . Konvendi tegevus sõjaaegadel piirdus vaid peam iseit perekondliku läbikäim ise laadiliste suhtlem istega ja m itm ete ulatuslikum ate kokkutulekutega saksa okupatsiooni ajal. Suurim neist oli konvendi 30. aastapäeva tähistam ine 30. okt. 1943. aastal Tartu prefektuuri kasiinos ca 80 osavõtjaga. Ugala uus konvendihoone, m illel lahingute ajal, paaril päeval, lehvis isegi konvendi lipp, võeti saksa sõjaväe kasutusse. Esimene ugalensiste organiseeritud koondumine võõrsil toim us, juba sõja ajal, Rootsis Upsala ülikooli juures tööd leidnud ugalensiste (A. Kala, E. Kiiman, J. Käär, H. Penna, V. T iit ja P. Sartok) algatusel 14. apr. 1945. a. O tsustati konvendi tegevust paguluses jätkata ja va liti eestseisus. Korraldati koos te iste EKL-i liikm e tega, te klites ja välism ärkides, osavõtt Upsala üliõpilaste tra d itsio o n ilise st 1. mai rongikäigust. Pärast seda käidi piiskop J. Kõppu Upsala piiskopilossi ees te rv ita mas, kuna piiskop oli siis Rootsi peapiiskopi külaliseks. Järgneval 1945. a. sügis sem estril võeti Ugalasse vastu 4 lih tliig e t Upsala ülikoolis õppivate eesti noorte hulgast. Vähe hiljem alustas tegevust Stokholmi koondis ja Ugala vilistlaskogu viimase abiesimehe K. Sõmermaa algatusel. E. V. aastapäeva pidustustest Upsalas 1947. a. võtsid osa juba ka sõpruslepinglased, nii Turu üliõpilaskonna esindaja kui ka korp! Tervetia esindaja. Pärast sõja lõppu algas ka Saksamaale sattunud ugalen siste organiseerumine, kusjuures keskuseks kujunes Geislingen. Konvendi tegevus Saksamaal kulmineerus 1947— 1949 ja lakkas m assilise väljarändamise tõ ttu ülemeremaadele. Konvent Geislingenis kasvatas 2 tugevat coetust ja arendas tihedat läbikäim ist Tervetiaga. Nii oli Ugala esimene konvent, kes paguluses alustas tege vust ja uute liikm ete vastuvõtm ist. Ülemeremaadele jõudnud organiseeruvad v o rm ilis e lt kõige enne New Yorgis veebruaris 1950. aastal. Kanadas asus juba 1923. aastal ugalensis Eugen Lasn kellega kohe pärast sõja lõppu tekkis kontakt. Ta aitas oma vastutusel kogu Belgia söekaevandustes töötava eestlaskonna Kanadasse. 1951. a. m ärtsis aga toim us EKL-i kommerss Torontos, kus Ugalat esindas kõige vanem liige kohapeal. Pärast seda toim us ka 10. juunil 1951. a. eestseisuse valim ine ja seda Austraalia ugalensistega ühel päeval. Korp! Ugala organisatsioon ülemaailmses ulatuses on välja kujunenud põhim õttel, et igal maal on ainult üks koondis, m illel väiksemates kes kustes allkoondised. Üks koondistest on peakoondiseks. Algul oli Rootsi koondis
peakoondise ülesannetes, 1958— 1960 USA koondis ja 1960— 1962 Kanada koon dis. Praegu on jälle peakoondiseks Rootsi koondis. Konvendi tegevust on soodus tanud vilistlaskogu esimehe H. Treiali ja abiesimehe K. Sõmermaa väljapääse mine. Nende algatusel on taastatud konvendi põhialused ja uusused, mis on koon datud „Codex Ugalensis’esse‘‘ . 1956. a. sügisest alates on vaimse sideme hoidjaks aeg-ajalt ilmuv oma ajakiri ,,Ugalensis“ . Seda on toimetanud nii Rootsi kui ka Kanada koondis. Rootsi koondisel on eriline asend tegelike suhete arendajana Turu üliõpilaskonnaga. Ugala ja Turu üliõpilaskonna vaheline sõprusleping on Soome üliõpilasringes ainuke, mis sõlm iti ühe üliõpilaskonna kui terviku poolt. Ugala esindajad on selle tõttu võtnud osa Turus korraldatud põhjamaade üliõpilas päevadest ja loonud kontakte ka Norra ja Taani üliõpilaskondadega. Rootsi koondi sel on oma konvendi korter Stokholmi Eesti Majas. Praegu on USA koondis konvendis kõige suuremaks. Hoogne juurdekasv algas 1950. a. alates, e riti skautide ringkondadest. USA koondis on aga rohkem suurtele kaugustele hajutatud kui ükski teine koondis. Kompaktsemad grupid on New Yorgis ja Läänerannikul, 1955. a. alates San Franciscos. USA ja Kanada koondiste vahel korraldatakse iga-aastased ühised suvepäevad. Ugala tegevus Kanadas on koondunud Torontosse, osakonnaga M ontrealis. Kanada koondisel on Torontos ülikooli lähedal 3-ruumiline konvendi korter ja tegevus on arenenud pide vat tõusuteed. Austraalia koondis on paiknenud peam iselt nelja keskusse: Syd ney, Melbourne, Adelaide ja Canberra. Ka siin on suurtest kaugustest ja vahemaa dest hoolimata leitud võim alusi ja teid konvendi tegevuse ühtlustam iseks, oma vaheliste kokkutulekute korraldamiseks ja noorte perest juurdekasvu soetamiseks. Selles üle kogu maailma laialipaisatud olukorras on siiski konvendi vaimne ühtlus säilinud, kuna veel praegu on igalpool tartuaegsed Ugala liikm ed kõrvuti noortega sõbralikus koostöös, respekteerides vastastikuseid tõekspidamisi ja eeskuju. Seda ühtlust aitab hoida ja süvendada oma aeg-ajalt ilmuv internne aja kiri ,,Ugalensis". Ka pidevalt ilmuvad jooksvat tegevust ja sündmusi käsitlevad ringkirjad saadetakse te istele koondistele inform atsiooniks. 50-aastase juubeli tähistam iseks ilmus 250-leheküljeline trükitud juubelialbum , m ille kaastöö tu li kokku kõigist koondistest ja ka sõpruslepinglastelt. Kõikidel pidulikkudel sünd mustel on e riti korp! Tervetia esindajad seisnud truude saatus- ja aatekaaslastena meie kõrval. Ugala liikm ete arv EKL-i 50. aastapäeva ajal o li: Rootsis 88, USA-s 115, Austraalias 45, Kanadas 80 ja mujal 17. Seega kokku 345 meest. A in u lt 40 vähem kui om ariikluse lõpul. Noorema põlve juurdekasv esindab peamiselt akadeemilisi te hn ilisi kutse alasid. Eelpool antud lühiülevaade Ugala, vanuselt neljanda EKL-i konvendi taot lustest ja tegevusest ei erine v is t palju te iste vanemate konventide omast. Neist ülevaadetest selgub ka, kes on meie eestlaste vastased nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Meie vastaste taotlused on rajatud eestlaste ja e riti eesti haritlaskonna lahutamisele ja hajutamisele. Peame püüdma jälle koondumise ja ühinemise poole. Selles mõttes pani Ugala 50. juubeli puhul tookordne peakoondise senior A. Sõber südamele, et kohtadel ja maades, kus vähesuse ja laialipiMatuse tõ ttu ühe konvendi liikm ete arvust ei jätku, tuleks nende käskivate ülesannete täitm iseks otsida koostööd teiste EKL-i liikm esorganisatsioonidega. Neis arusaa m istes tervitab Ugala EKL-i tema viiekümnenda juubeli puhul ja soovib jõudu ning palju head tahet oma ideaalide vilje lem isel — nec aspera terrent.
KORPORATSIOON ROTALIA Paul Mägi ja Leo Karupää
A u su s, k in d lu s , is e te a d v u s ja ü h is tu n n e
Rahvuslike tõekspidam iste säilitam ine võõrsil on alati nõudnud kindlust, iseteadvust ja kõigutam atut usku oma rahva elujõusse. Seda kõike oli neil kümnel noorel eesti üliõpilasel, kes 52 aasta eest asutasid korp! Rotalia eestluse eel postina idas, tsaariim peerium i pealinnas Peterburis, kuhu oli koondunud kaugelt üle 300 eesti üliõpilase, kes õppisid sealses ülikoolis, tehnilises ja teistes in s ti tuutides. Eesti üliõpilaskond, asudes ala lise lt vene kultuuri mõjusfääris ja keset säravat suurlinna hiilgust, oli kõigil neil asjaoludel tõ s is e lt ohustatud minema kaotsi oma rahvale, mida tunnistasid kümned ja sajad juhud. Korporatiivne organiseerim isvorm oma kindla sisekorra ja absoluutse rahvusliku hoiakuga oli ainsaks eelduseks selle ohu vä ltim isel, võimaldades kasvatada oma liikm eid kindla ja ka lähedase ühenduse ning tugeva korra abil rahvuslikult m õtlevateks ja tegutse vateks eestlasteks. Koostati põhikiri. Rotalia värvideks v a liti säärased värvitoonid, mis sümbo liseerisid meie kodumaad, ta sin ist taevast, musta mulda ja rohelises hiilgavaid metsi ja aasu. Tõotust ja truudust kodupinnale väljendati ühes südamlikemas üliõpilasorganisatsiooni värvidelaulus, mis kunagi loodud. Vapisse raiuti kuldkirjaga esimesed tähed Rotalia deviisidest: Ausus, Kindlus, Iseteadvus ja Ühis tunne, ilma m illiste juhtm õteteta on vaevalt ettekujutatav rahvuslikult tegutsev eesti haritlane. Kogu Rotalia vaim võeti kokku lipukirjas „Eestimaa mu isamaa", see on käsk teenida Eestit, eesti rahvust, rahvast ja kodumaad, niikaua kui oled Rotalia liige. See käsk on saatnud rotalusi tänapäevani. Põhikiri kinnitati 26. okt. 1913. a. Asutamiskoosolek toim us 10. nov. 1913. a., kell 8 õhtul, seda momenti loeb korp! Rotalia oma sünniajaks. Sisustati konvendi korter (C !Q !), loodi kodukord, siseelu reguleerivad sätted, traditsioonid ja uusu sed. Need to lla l loodud korraldused on pea m uutum atult kehtinud praeguseni. Sama aasta lõpul oli korporatsiooni liikm ete arv tõusnud 17-le. Algas ainulaadselt intensiivne tegevus, nii korporatsiooni sise- kui välis elus. Kasvatustöös peeti kodukorratunde, referaate, asutati raamatukogu ja lugemislaud, arendati muusikat ja laulu. Väljapoole oli suhete alustamine raskem, põhjuseks kohaliku eestlaskonna umbusk, kui m itte koguni vaenulik hoiak uuele üliõpilasorganisatsioonile, kuna sealse vasakpoolse orientatsiooni juures nähti korporatsioonis nagu m ingit konservatiivset võõrkeha pealinna liberaalses õhk konnas. M in git läbikäim ist üliõpilasseltsidega ei olnud ja seda ei vajatudki, kuna Peterburi eesti seltskonnas ootas avar tööväli — Eesti Haridusseltsi suurpidude ja näitemüükide korraldamine, hiljem eesti sõjameeste ja langenute omaste eest hoolitsem ine, tööd eesti laatsaretis jne. Neis üritusis näitas noor konvent, mida hästidistsiplineeritud väike kogu suudab korda saata suurte, kuid lõdva sisekorraga seltside kõrval. Mõne aastaga muutus Rotalia populaarseks. Kuigi
pidevad m obilisatsioonid viisid alatasa rotalusi rindele, näitas Rotalia koosseis isegi juurdekasvu. 1917. aasta oktoobrirevolutsioon lõpetas Rotalia tegevuse Peterburis ja uued punased peremehed võtsid üle C!Q! ja kogu korporatsiooni varanduse. Vahe peal loodud eesti rahvuslikud väeosad kodumaal võimaldasid suuremale osale rotalustest pöörduda kodumaale ja hiljem jõudsid ka ülejäänud Tallinna, kuhu tollal oli koondunud enamus Rotalia liikm ete perest. Esimene saksa okupatsioon jä ttis küll vähe võim alusi tegelikuks tööks, aga ei takistanud ridade koondamist, ja oli juurdekasvu. 14. juunil 1918. a. peeti esimene konvendi koosolek Tallinnas ja 10. nov. samal aastal toim us seal vennastuspidu Rotalia 5. aastapäeva tähista miseks. Samas kuus alanud Eesti Vabadussõda v iis mehed jälle sõjaväkke ja rindele, kus võideldi ohvreid kandes kuni Vabadussõja võidurikka lõpuni. Tallinn polnud aga siis veel ü likoolilinn ja kui pärast Vabadussõja lõppu dem obilisatsioon tõi mehed eraellu, siis valgus enamik liikm eid laiali küll teenis tuse leidmiseks, küll ülikoolidesse edasi õppima. Liikmeskonna laialivalgumise tõ ttu , nendest pooled välismaa ülikoolides, muutus konvendi tegevus Tallinnas minimaalseks. 1922. a. lõpetati konvendi tegevus Tallinnas ja korporatsiooni edas pidine juhtim ine läks vastasutatud vilistlaskogu kätte. I Maailmasõjale järgnenud inflatsioon Saksamaal avas m ajanduslikult sood sad võimalused eesti üliõpilastele oma õpingute jatkam iseks Saksamaal. 1923. a. kevadel avati uuesti Rotalia konvent Berliinis, Charlottenburgi ülikooli juures. Konvent legaliseeriti ja arendas e ne rg ilist tegevust, muretsedes endale C!Q!, ja võ ttis vastu 9 uut liiget. Isiklik side oli äärm iselt tihe võõras ühiskonnas, mis või maldas lühikesele tegevusajale vaatamata saavutada kõrgetasemelisi tulem usi siseelus, kuid veel rohkem väljapoole, kuna oli iseenesest m õistetav, et iga rotalus võ ttis osa Berliinis toim uvatest eesti rahvuslikkudest üritustest. In corpore kuuluti Berliini Eesti Seltsi ja Eesti-Soome-Ungari Klubisse. Korraldati eesti õhtuid teiste rahvuste ja diplom aatilise korpuse liikm etele, loodi arvurikkalt sidemeid noore E. Vabariigi tutvustam iseks jne. 1924. a. teostati Saksamaal uus rahareform, mis otse kohe tõ stis elukallidust ja muutis studeerim ise paljudele eesti üliõpilastele ülejõu käivaks ning katkestas üliõpilaste juurdevoolu. Konvent Berliinis likvid ee riti ja õigused kanti üle Tartus loodavale korp! Rotalia konvendile. 22. mail 1924. a. esitati Rotalia põhikiri registreerim iseks E. V. Tartu Ü li kooli Valitsusele, kes selle otsustas juba järgm isel päeval. 1. juunil peeti esimene vennastuspidu ja lehvis esim est korda vanas ajaloolises Tartus Rotalia sini-mustroheline lipp. Esimees Abel Käbina ja vanamees Fred Tominga juhtim isel algas Tartu konvendi m itmekülgne ja edukas tegevus. Erilise huvi ja armastusega oli konvendi juures v ii! Jüri Uluots, kes kõikjal kaasa lõi ja iial ei väsinud olemast noorematele toeks. Oluline ja julgustav oli Paul Mägi jt. asutaja-liikm ete ja Peeter Kõpu panus Tartu algaastate raskustes. Põlise ülikoolilinna akadeemiline õhkkond ja moodsad tegutsem istingim used aitasid kaasa edaspidisele normaalsele tegevusele, kus saadi täiel määral rakendada oma põhim õtteid, sisekorda ja seniseid koge musi. Peterburis loodud kodukorda täiendati osaliselt, siseelu korraldus, tra d it sioonid ja uusused aga jäid endistena püsima. Tugev d istsip liin ja liikmeskonna selektsioon aitasid suuresti kaasa korporatsiooni ühtsusele ja tegevusele. Noorte juurdekasv oli küllaldane, samuti suurenes v ilis tla s te pere. 1931. a. liitu s Rotaliaga suurem osa likvideeritavast Vicinia liikm eskonnast ja 1935. a. inkorporeerus Tal linna korp! Kaljula Rotaliasse. EKL-i ja üliõpilaskonna töös oli Rotalia panus silma-
K o rp ! R ota lia m aja 천nnistam isest osa v천tnud konvendi liik m ed ja k체lalised n o vem b ris 1936
paistev. Vahekorrad teiste üliõpilasorganisatsioonidega olid 1924. aastast kuulusid Rotalia liikm ed in corpore K aitseliitu.
sõbralikud. Alates
Rotalia pere jõudsa kasvamisega jäi konvendi korter Lille tänaval kitsaks ja uueks C!Q!-ks ü üriti 1932. a. endine saksa korp! Estonia maja Tähe tän. 29. Aastal 1936 osteti see korporatsiooni vajaduste kohaselt ehitatud maja päriseks, ja see kujunes pärast üm berehitam ist üheks moodsaimaks korporatsioonikoduks Tartus. 12. nov. 1933 kirjutasid korp! Rotalia ja Varsinaissuomalainen Osakunta alla sõpruslepingule. Sõbralik läbikäimine tekkis ka Leedu korp! Fraternitas Baltiens is ’ega. 1933. aastal andis Poola riik 30 eesti üliõpilasele stipendium i Poola kõrge mates õppeasutustes ja Eesti Kaitseväe poolt hakati komandeerima tegevväe ohvitsere Varssavi õppima. Eesti akadeemiline pere kasvas seal jõudsasti. Sama aasta novembris kogunesid Varssavi Polütehnikumis õppivad eesti üliõpilased kpt. Joh. Palsi korterisse, kus kohalikke olukordi kaaludes otsustati organiseeruda korporatiivse põhim õtte alusel. Otsuse kohaselt pöörduti esimesena korp! Rotalia kui eestluse eest võitleja poole nii idas kui läänes, eeldades, et Rotalia ei ütle ära samasugusest ülesandest lõunas. 5. veeb. 1934. a. asutatakse korp! Rotalia kon vendi osakond Varssavis. Konvendi tegevus kujunes intensiivseks. Rotalia tra d it sioonide kohaselt aidati kõigiti kaasa eestlaste üritustele Poolas, avaldati artikleid Eesti tutvustam iseks poola ajakirjanduses, peeti referaate omavahelistel tutvum is õhtutel jne. 1936. a. alustas õppetööd Tallinna Tehnika Instituut, kusjuures samal ajal lõ petas oma tegevuse Tartu ülikooli tehnikaosakond. Rotalia liikmeskonnas on alati olnud suur protsent tehnikaüliõpilasi. Oli loomulik, et nende siirdum isega Tallinna tu li luua seal konvendi osakond, pealegi elas enamus v ilis tla s i Tallinnas. Ruumid ü üriti ajaloolise Mustapeade Klubi majja, Pikk tän. 28. Vilistlaskogu regionaalsed koondised asusid Tallinnas, Tartus, Viljandis, Rakveres, Võrus ja mujal. 1939. a. oli Rotalia kasvanud suurimaks eesti korporatsiooniks 522 liikm ega: 41 rebast ja lih tliig e t, 216 tegevliiget ja bursh-vilistlast ning 265 vilis tla s t. Kõigele sellele ainulaadsele tegevusele ja arengule tegi lõpu kom m unistlik okupatsioon 1940. aastal. Rotalia konvent Tartus, osakond Tallinnas ja vilistlaskogu oma koondistega üle maa suleti võõral käsul, varandused konfiskeeriti ja liikm ed kanti musta nim ekirja ja osa vangistati. Algas Rotalia põrandaalune tegevus konvendi voliniku Heikki Leesmenti ja vilistlaskogu Päästekomitee juhtim isel. Võeti vastu 11 uut liiget, korraldati põrandaaluseid kommersse ja kokkutule kuid. Isiklik side oli tihedam kui kunagi varem. Aidati sõpru igas olukorras. Paljud võitlesid idarindel meie põlise vaenlase vastu ja hulk nooremaid lahkus üle lahe, kus nad relvaga käes võitlesid sama põlisvaenlase vastu. Kokku oli Soomes 24 rotalust. Esimene am etlik kokkutulek toim us Helsingis 18. dets. 1943. a. Tartu konvendi viimase seniori Endel Toigeri algatusel, kes ka samas asutatud korp! Rotalia konvendi Helsingi osakonna senioriks v a liti. Helsingi konvent oli sõdurite konvent ja ta eesmärgiks oli jätkata sõprussidemeid Varsi naissuomalainen Osakunta’ga ja noorliikm ete vastuvõtuga tugevdada Rotaliat Eesti iseseisvuse mõtte ja Soome eest võitlem isel. Loodi tihe kontakt Soome akadeemi liste ringidega. Võeti vastu hulk rindesõdureid noorliikm eiks. Rotalia liikmed võitlesid Karjala Kannasel, Rajajõel ja mujal kinnitades vennastust hõimuvenda dega ühises võitluspanuses. Kui augustis 1944 hakati kodumaa rinde kokkuvarise m isest hoidmiseks Eesti Rügemendi mehi Eestisse saatma, valis suurem osa rota-
lusi selle tee. Nii lahkus Soomest sõdurite konvent Rotalia, et jätkata tegelikult võitlust kodumaa pinna eest ja enamik neist sõdur-kaasvendadest langes selles võitluses oma armsa Tartu künnisel. Vabasse maailma pääses ainult 195 rotalust (neist Saksamaale 109 ja Rootsi 82). Paguluses on rotaluste põhim õtteks olnud — kus on olemas rotalusi, seal on ka Rotalia. Rootsis alguses la ia lip illa tu lt üle maa eri põgenikelaagrites, masendatuina üleelatust, ilma rahata, mures tuleviku ja omaste pärast, tabas rotalusi kurb ja vapustav leinasõnum — Eesti peam inister presidendi kohustes v ill Jüri Uluots oli lahkunud meie hulgast pärast rasket h eitlust surmaga Stokholmi haiglas. Tulvil täis Jakobi kirikus jä ttis eesti rahvas jumalaga 13. jaan. 1945. a. oma armastatud riigijuhiga, rotalused oma asutaja-liikme ja kauaaegse vilistlaskogu juhatuse esi mehega. Eri põgenikelaagreist saabunud kaasvennad, frakkides ja leinakatteis kor poratsiooni värvishärpedes, seisid lilledesse uppuva kirstu juures auvalves, andes väärika pühaliku tagapõhja sellele võimsale ja haaravale leinatalitusele, mis sümbo liseeris rohkem kui miski muu tollal meie jumalagajättu oma kodumaaga ja Rotalia kindlat tahet jätkata paguluses võ itlu st Eesti vabaduse taastamise eest. Pärast m uldasängitam ist toimunud vaikne m älestuskoosviibim ine oli esimene suurem rotaluste kokkutulek maapaos. Esimene korporatsiooni koosolek Rootsis toim us 24. apr. 1945. a. Stok holmis Tartu konvendi voliniku H. Leesmenti juhtim isel, kes ka peakoosolekul 1. mail 1945 esimeseks senioriks va liti. Samaaegselt isikliku elu uuesti rajamisega koondati korporatsiooni ridu ja 32. aastapäeval 10. nov. 1945 kohtusid paljud kaas vennad esmakordselt üle pikkade ja mustade aegade. Peakoosolekul 1. mail 1946. a. kinnitati Rootsi Koondise põhikiri juhatuse asukohaga Stokholmis ja osakonnaga Göteborgis. See koondamise vorm, kus vilistlased ja tegevliikm ed üheskoos moodustavad konvendi, va liti pagulasoludest tin g itu lt, et võimaldada korporatsiooni tegevuse ja ülesannete jätkam ist Rootsis ajal, kui eesti üliõpilaskond oli arvult väga väike ja olud erinevad kodumaa oludest. Tegevus suunati rohkem üldrahvuslike küsimuste taustale, eelkõige meie ja meie maa edaspidisele saatusele, rahvusliku m õtlem isviisi säilitam isele ja süvendami sele. Eesti üliõpilaste toetam iseks kutsuti ellu ,,Prof. Jüri Uluotsa nim eline Stipen diumi Fond“ , m illega ühines 20 eesti üliõpilasorganisatsiooni. Teadusliku Seltsi auhinnatööde sarjas kuulutati välja 35. a. juubeli puhul 1948. a. auhinnatöö ,,Väike riikide eluõiguse küsim us". Seda traditsiooni on jatkatud paljudel järgnevatel aastatel. A ktiiv s e lt on osa võetud EKL-i ning Eesti Akadeemilise Koondise asuta m isest ja tegevusest. Omavaheliseks sidepidamiseks anti välja enne uudse Rotalia ülemaailmse ajakirja ,,Meie Side" ilmuma hakkamist 1950 — kohaliku üritusena peale tavaliste ringkirjade — veel 5 num brit ..Perekonna Lehte" ning 35. aastapäeva puhul 1948. a. trükis ..Rotalia XXXV", mis oli esimeseks sellelaadiliseks akadeemiliseks välja andeks paguluses. Eriti laiaulatuslik ja rahvuslikult olulise tähendusega ühendusepidamine soome vennasrahvaga sõpruslepinglase Varsinaissuomalainen Osakunta’ kaudu on olnud Rootsi Koondise üheks olulisemaks ülesandeks ning kujunenud aja kulgedes veelgi tihedamaks ja südamlikumaks, mis eesti akadeemilistel organisatsioonidel on Soomega. Esmakordselt paguluses võtsid sõpruslepinglased osa Rotalia 35. aas tapäeva pidustustest 1948. a. Stokholmis, m illele on järgnenud katkematud iga-
aastased vastastikused osavõtud organisatsioonide üritustest. Igal aastal süütavad VSO liikm ed surnutepühal küünlad kõikide sõjas langenud eestlaste haudadel Hel singi kangelaskalmistul. Hõimusõpruse s iiru s t ja võim sust tutvustati avalikkusele Rotalia 50-aastasel juubelipidustusel novembris 1963, mil täitus ka 30 aastat sõprus lepingule allakirjutam isest. Rootsi Koondise tegevuse vältel on eesti üliõpilaste arvu suurenemisega püütud taastada algupäraseid korporatsiooni vorme ja selle taustal on ellu kutsutud tegevkonvendid Göteborgi ja Lundi osakondade juures. Koondise CIO! asub Stokholmis. Saksamaale pääsenud rotalused asusid sõja järel la ia lip illa tu lt umbes 20 laagris, mispärast ühine tegutsemine oli raskendatud ja sidemete loomine toim us kitsamates ringides. Suuremad rotaluste koondised olid Augsburgis, Geislingenis, Oldenburgis, Memmingenis. Kahes esimeses suudeti juba õige pea regulaarsemalt korrapäraseid kooskäimisi ja ühiseid üritusi korraldada. 1946. a. loodi Rotalia Koondis Saksamaal. Koondise juhatus asus Augsburgis ja seal kui ka Geislingenis hakati uusi liikm eid vastu võtma. Noorte liikm ete juurdekasv võimaldas 1947. a. asutada Rotalia konvendi, mis a m etlikult reg istre eriti Erlangeni ülikooli juures. Kokku võeti Saksamaal vastu 33 uut liiget. 1949— 51. a. väljarändamisega vähenes pidevalt rotaluste arv Saksamaal. Konvendi tegevus lõpetati 1950. ja koondise tegevus 1952. aastal. Praegu on Saksamaal ainult 3 rotalust. Euroopast (Saksamaalt ja Rootsist) USA-sse siirdunud rotalused valgusid laiali üle selle suure maa, kuid suur hulk oli siiski asunud elama New Yorgi p iir konda. 1949. a. asutati siin Rotalia USA Koondis. Kuna enamik konvendi liikm eid Saksamaal asus USA-sse, astus tegevusse New Yorgi konvent 1950. aastal, olles otsene järglane Erlangeni konvendile. Ka siin oli konvent esialgu USA koondise hoole all ja konvendi liikm ed olid ka koondise liikm eteks. Noorte juurdekasv on olnud rahuldav, senini on vastu võetud 98 uut liiget. 1956.
a. le iti, et olukord on küllaltki stabiliseerunud kodukorra kohasele ja iseseisvale tegevusvabaduslikule struktuurile tagasi minekule. New Yorgi konvent muudeti iseseisvaks üksuseks Rotafia raamides. Rotalia USA koondis likvid ee riti ja vilistlased moodustasid Vilistlaskogu USA Koondise. Ü üriti konvendile korter, kus korporatsiooni tegevus võis edukamalt are neda, aastal 1960 koliti üle suuremasse ja avaramasse C!Q!-sse Manhattanis. 1960. a. kutsuti ellu USA läänerannikul Los Angelesi konvent. L. A. konvent on avaldanud senini väga intensiivset tegevust ja sammub edasi edu teed. 1957. a. asutati Chicago Rotalia allkoondis ja 1961. a. Baltimore-W ilmington-W ashingtoni allkoondis. n o o rte
o m a a lg a tu s lik u le
Kui Rootsist, Saksamaalt ja Inglism aalt emigreerunud rotalused Kanadasse jõudsid, oli nende peamiseks asumisalaks Toronto ja M ontreali ümbrused. 1950. a. loodi Rotalia Koondis Torontos ja allkoondis M ontrealis. Samuti kui mujal maa ilmas, asuti siin kohe korporatiivset elu arendama, regulaarsete kokkutulekutega, koosolekutega, muude üritustega ja oma liikmeskonna suurendamisega. Montreali allkoondis on algusest saadik olnud ka konvendi funktsioonides, võttes vastu uusi liikm eid ja arendades iseseisvat tegevust. Õige pea m uretseti Torontos konvendi korter, see sisustati ja püüti korporatsiooni elu igapidi m itmekordistada. Loodi toetusfond liikm etele. 1954. a. kutsuti Torontos ellu konvent. Samuti kui USA-s viidi ka Kanadas läbi vilistlaskogu eraldamine konvendist. Tekkis kohe tihe side USA ja Kanada rotaluste vahel. Kanada suvepäevad oli USA-s moes, neist võeti alati rohkearvuliselt osa vaatamata suurtele kaugustele. Anti ühiselt välja 1953. a. album korporatsiooni 40. aastapäevaks.
1957. a. loodi M ontreali noorte rotaluste algatusel Kanada läänerannikul Vancouveris Toronto konvendi osakond. Kanada rotaluste e ttevõtlikkusest ja vitaal susest kõneleb fakt, et nad 1962. a. suutsid osta enesele Torontos kolmekordse avara konvendimaja, mis mahutab CIO! ja hulk üüritube üliõpilastele. Kanadas on praeguseni vastu võetud 90 uut liiget. Kõige kaugemaks rotaluste asukohamaaks on Austraalia. 1953. aastal asutati Sydneys, kuhu oli kogunenud kõige enam rotalusi, Austraalia Rotalia Koondis. Sellel koondisel on konvendi funktsioonid. Pärast ridade koondamist on käidud regulaar selt koos, loodud sidemed üle kontinentide. Koondisel on oma ajakiri nn. „Rotalia väike Meie Side“ . Võetakse elavalt osa Austraalia eestlaskonna ü ritustest. Uusi liikm eid on vastu võetud 7. Koordineerivaks Rotalia keskuseks üle maailma on V ii! Kogu juhatus, m il lise asukoht roteerub USA — Kanada — Rootsi vahel iga kahe aasta järele, kus juures töö intensiivsuse mõttes annab asukohamaa 3 juhatuse liig et, teised igaüks ühe. Sidepidajaks üksikute Rotalia organite ja liikm ete vahel globaalses ulatuses on korp! Rotalia ajakiri ,,Meie Side“ , mis on ilmunud pidevalt 15 aastat, algul 12 korda aastas, hiljem 4— 6 korda, kusjuures trükite hn ilin e kujundamine on käinud ajaga kaasas. Rotaliasse on sisse astunud aastatel 1913— 1944 — 698 liig e t ja paguluse aastatel 1945— 1964 — 362 liiget, seega kokku 1060 meest. Selles arvus on 30% inseneriteadlasi, 18% õigusteadlasi, 15% majandusteadlasi, 4% põllumajandusteadlasi, 5% arstiteadlasi, 4% keeleteadlasi, 4% metsateadlasi jne. Neist on teadaolevatel andmetel surnud 148, korporatsioonist lahkunud 218, vabas maa ilmas 464. Ülejäänud viibivad kodumaal ja teadmatuses. Praegu on USA-s — 168, Kanadas — 141, Rootsis — 130, Austraalias — 16 ja mujal 9 korporatsiooni liiget, neist on v ii! — 247, t ! I ! ja b !v il! — 165 ja reb! ja l!l! — 52. Oma ajaloos on Rotalia üle elanud tõuse ja mõõne, kuid alati on edasi sam mutud kindlalt ja edukalt, tänu oma liikm ete tu b lile panusele. Aastate kestel on korporatsioon annetanud auvärvipaelu (korporatsiooni kõr geim tunnustus) järgm istele teenekatele vilistla ste le : Jüri Uluots ( f ) , Paul Mägi, A rtu r Lossman, Peeter Kõpp ( f ) , M ihkel Luht ja Abel Käbin. Viiskümmend kaks aastat on möödunud korp! Rotalia asutamisest. Selle aja jooksul on Rotalia ideelised põhialused, traditsioonid ja rahvuslik vaim näida nud oma püsivat jõudu. Neile põhjeneb Rotalia tulem usrikas tegevus m inevikus ja maapaos. Rotalia sündis rahvusliku enesekorraldamise vajadusist, ta on kasvanud ja arenenud rahvusliku elu vajaduste täitjana meie lähema ajaloo eri perioodidel. Eesti elu ja Rotalia kuuluvad ühte, ta on osa oma rahva lihast ja verest, ilma jäägita ja mahatingimata valm is ohvreiks oma maa ja rahva teenim isel. Selleks ühendab Rotalia liikm eid vandetõotus oma deviisidele — ausus, kindlus, iseteadvus ja ühis tunne, lipukirjale ,,Eestimaa mu isamaa" ning värvilaulule.
KORPORATSIOON FRATERNITAS LIVIENSIS Johannes Koort
V e n d lu s , ausus, h o o ls u s
Korporatsioon Fraternitas Liviensise vapil seisab daatum 15. jaanuar 1918. See on päev, m il korporatsioon astus e sim est korda avalikkusse välism ärkides. A sutam isem õte ja asutamine kuuluvad märksa varemasse aega. Vene k e is ririig i ajastul o lid 1907— 1913 aastateks, m il te kkis Tartu ü liko oli juurde m itm e ilm e lis i uusi üliõpilasorganisatsioone. Tekkim ise põhjusteks olid eesti ü liõ p ila ste suurearvuline juurdekasv ja ärganud eestlus. Tartu ü lik o o lis va litse s tol ajal hoopis erilaadne vaim ja üliõpilaskonna koostis oli e rilis e lt kirju — rahvusvahelise ilmega. See ilm nes ka vaadetes ja m õtetes. Silm atorkav o li nähe — koonduda kitsam aisse ringesse m aailm avaate, rahvusluse, kutseala või is ikliku sümpaatia alusel. Üheks se llise ks rin giks o li ka Fraternitas Liviensise asutajate grupp. Esimene katse te h ti 1912. a. Ühel jä rjeko rd sel rohuteadust õppivate eest la ste st ü liõ p ila ste ko o sviib im ise l peeti koosolek, kus p ü s tita ti põhim õtted ja v a liti a ju tine juhatus koosseisus: J. M õistu s — esim ees, Sulg — abiesim ees, N. M ihkelson — se kre tär; koostati p õ h ikiri ning p alvekiri ja te h ti v a litu d juhatusele ülesan deks korraldada va jalikud form aalsused ning nõutada luba. Tartu ü lik o o li re k to rile kinn itam iseks esitatu d p õh ikirjas, m ille le k irju ta s id alla rohuteadust õppivad eesti ü liõ pilase d, kujunesid asutatava org an isatsio on i põhialused jä rg m is e lt:
1. eesmärk — koondada kõik eesti soost rohuteadlased ühiseks pereks ja hoida neid valgumast sama-alalistesse võõrrahvuslikesse organisat sioonidesse; 2. ülesanne — teha kõik se lle ks, e t e e s tla s e s t ü liõ p ila n e eviks v ä ä rilis e se i
3. 4. 5. 6.
sundi oma maa rohuteaduse alal; koondumisvorm — rajada organisatsioon korporatiivsele maailmavaatele, mis annab võimaluse arendada individuaalsust ja ühistunnet; põhim õtted — hinnata üksteist, edendada solidaarsust, kasvatada vennam eelt, ausameelsust, hoolsust ja isamaa-armastust; nimi — Fraternitas Liviensis, eeskujuks varem tegutsenud Fraternitas V iliensis, ja kaaluvaks asjaoluks: enamik asutajaid on Liivim aalt; värvid — violet-roheline-valge, kom binatsiooni koostam isel etendas osa värvide tähendus: v io le t — rõõm, roheline — lootus ja valge — rahu;
7. välism ärgid — peakate ja värvipael violet-roheline-valge kom binatsioonis.
Vastust ei saabunud ja m itm ekordsete järelepärim iste peale osutus see eitavaks, kusjuures ei avaldatud äraütlem ise põhjusi. Veelkord katsetati 1913. a. sügissem estril, uute tegelaste võitlus-areenil olles. Vastus saabus k iire m a lt ja oli jälle eitav. Põhjuste pärim isel toodi ette — vorm ivead.
I Maailmasõda lõi segamini akadeemilise elu ja katkestas asutamiskatsed. Esimene Maailmasõda lõppenud, leidsid asutam ism õtte kandjad uuesti kontakti. Etteotsa asusid e ne rg ilise lt Johannes Pertens ja Hans Sang. Koostati endiste põhim õtete ja põhikirjade alusel uus põhikiri, mis esitati loa saamiseks. Et kavatsus ei äparduks, sõitis H. Sang is ik lik u lt Peterburisse, palvekiri taskus. Püüdluste tagatipuks oli loa saamine h arid u sm inistrilt ülikooli rektori kaudu 17. detsem bril 1917. a. 5. jaanuaril 1918 peeti põhikirja kohaselt vorm iline asutamiskoosolek, m ille st võtsid osa järgm ised Tartu ülikoolis rohuteadust õppivad eesti üliõpilased: Johannes Pertens, Hans Sang, Armand Sild, Robert Koger, Juhan Teder, Peeter Järv ja Rudolf H iir. Esimeseks esimeheks v a liti J. Pertens, abiesimeheks H. Sang, sekretäriks A. Sild ja vanameheks R. Koger. Avamispäevaks määrati 15. jaanuar 1918. Kümne päeva jooksul m uretseti korter, hädavajalik mööbel, ajutine vapp ja muud möödapääsmatult vajalikud esemed ja määratud päeval peeti kutsutud küla liste ja esindajate osavõtul pidulik ava-aktus ning heisati esmakordselt violetroheline-valge lipp. Järgnes kibe ja asjalik argipäevatöö äärm iselt pingelistes ja pimedates olukordades. Olid ajad, kus keegi ei võinud olla julge homsele päevale, kus surm n iitis vaenuväljadel vendi, kus klassivõitlus oli jõudmas haripunkti ja kus kaks p õlist rivaali, ida ja lääs — vene hiiglane ja saksa rusikas — otsustasid Baltimere eluruumis suurte heitluste üksikasju. Selles kaootilises olukorras tegutses salk tulipäiseid noori impulseeriva vaimustusega ja saavutas silm apaistvaid tulem usi. Koondati rohuteadlasi, korral dati organisatsiooni siseelu, koostati kodukord ja 5. mail peeti esimene kommerss, m ille st võ ttis osa 22 liiget. Varematele põhim õtetele lisandati veel järgm ised: 1. korporatsioon taotleb terves oma tegevuses a p o liitilis t põhim õtet, kuid on alati valm is astuma vastu igasugusele võõra võimu ja vaimu sisse tungim isele: 2. korporatsioon tahab rajada ja juhtida iseseisvalt oma elu ja tegevust, ei kavatse end kuidagi viisi segada ühegi teise organisatsiooni siseasjusse, kuid ei luba ka ühelgi teisel organisatsioonil suruda enesele peale võõrast tahet või võõraid ideid, vaid korraldab, juhib ja valitseb end ise; 3. korporatsioon püüab kasvatada koondunud liikm eid tublideks, m itm ekülg seteks isiksusteks, kes eviksid isamaalise vaimu, vajaliku seltskondliku käitum ise ja tarviliku haridusliku taseme oma kutsealal. A jalooliste sündmuste käik oli pidurdam atult kiire. Korporatsiooni avamisel elati veel vabariikliku Venemaa pinnal, 24. veebruaril 1918 Eesti Vabariigis, päev hiljem Saksa okupatsioonivõimude raudse rusika all ja sügisest 1918 alates Eesti Vabadussõjas. Seistes rahvuslikul alusel ei jäädud passiivseks to lle aja üritustes — vaatamata sellele, et liikm ed olid seotud käimasoleva sõjaga. Terves koossei sus võeti osa Eesti Vabadussõjast, et võita iseseisvust Eestile ja teha tõsiasjaks Eesti Vabariigi Tartu Ülikool. Solidaarselt teiste üliõpilasorganisatsioonidega kir jutati alla saksa ülikooli boikoteerim ise aktile ja kui avanesid E. V. Tartu Ülikooli uksed, siis reg istre eriti organisatsioon 5. detsem bril 1919. aastal. Üle pika vaheaja võimaldus frater liviensistel kokku tulla 5. sept. 1920 ühe ksv! korterisse ja pidada koosolek. Sellega algas uus ajajärk organisatsiooni elus — tu lvil tegevust ja tulem usi.
M uretseti kiires korras korter ja asuti arendama tihedat sisee lulist tege vust, samaaegselt löödi kaasa ka kõigis vajalikes välisüritusis. Igapäevase tege vuse kõrval suunati tähelepanu elu-tegevuse m itm ekesistam isele ning vaimse palge kujundamisele. Harrastati laulu ja kehalist kasvatust. Korraldati referaatõhtuid ja soetati raamatukogu. Kui korporatsioon loodi, siis lepiti algul lihtsa väikese vapiga, mis kujutas enesest vaid värvikilpi kahe lipuga. Kavas seisis aga suur ja omapärane vapp. 1924. a. kuulutati välja vapikavandite võistlus ja vastuvõetavaks osutus ksv! Boris M irovi kavand. Korporatsiooni kaheksandal aastapäeval pühitsetigi uus vapp, m il les oli välditud rüütliaja sugemeid ja m illesse oli koondatud ühiseks tervikuks korporatsiooni aade ja põhim õtted: vendlus, ausus, hoolsus. Vendlust süm boli seerib kett, m illel 7 lüli (asutajate-liikm ete arv), ausust päike, ja hoolsust sipelgad. Sama kindel kui oli seitsm e esimese liikm e liit, sama ausalt kui käib päike oma igapäevast teed ja sama hoolsalt kui teevad sipelgad oma kodu ülesehitavat tööd — olgu iga frater liviensis oma väikeses peres, eesti rahva hulgas ja eraelus. Samasse aega kuulub ka korporatsiooni lipulaulu sünd. V ii! J. V ilt’i palvel lõi luuletaja P. G rünfeldt sõnad ja helilooja T. V ettik komponeeris v iisi ning Frat. Liviensis omandas originaalse lipulaulu. Hinnates kõrgelt koostöö vajadusi ja üksteise hindamist, astus Fraternitas Liviensis kartell-lepingusse EKL-iga 4. mail 1925. Aktuaalsemaks küsimuseks kujunes korporatsiooni siseelus põhikirja muut mine. Asutatud puht erialalise organisatsioonina leiti aegade möödudes, et see piirab liig se lt edukat arengut. Pealegi dikteeris tegelik elu ise muudatusi. Kui näiteks keegi liikm e ist vahetas teaduskonda, kerkis küsimus: kas ta saab olla edasi organisatsiooni liige? Et käia kaasas elunõuetega, muudetigi põhikirja ja m uututi alates 4. okt. 1925 üldilm eliseks organisatsiooniks, kuhu võimaldus astuda kõigil Tartu ülikoolis õppivail eesti soost m eesüliõpilasil. Vaikides ei saa mööduda ühest e rilis e s t sündmusest, mis omas otsustava tähenduse Eesti Vabariigi käekäigus ja kus frater liviensised tä itsid oma kodanikukohustust isamaa vastu. 1. detsem bril 1924 tõ stis kom m unistlik element pead ja püüdis haarata võimu. Olles astunud K aitseliitu selleks, et teostada omakaitset, anti Tartu linna kaitseliidu ülema korraldusel Fraternitas Liviensise liikm ete kaitse alla linna elektrijaam , kus peeti järjekindlat valvet hädaohu likvideerim iseni. Kait se liitu kuulumine oli liikm eskonnale kohustuslik. Organisatsiooni üldilm eliseks muutumisega m itm ekesistus liikmeskonna koosseis, tihenesid sidemed, avardusid perspektiivid ja laienes tegevus. Tekkis konvendi orkester ja laulukoor, spordi alal meeskonnad jalg-, võrk- ja korvpallis, leidus suusatajaid ja tennisem ängijaid. Võeti osa võ istlu ste st ja toodi konvendile auhindu. Samal ajal võeti agaralt osa ülikooli poolt korraldatavatest auhinnatöödest heade tulemustega. Sellesse ajajärku kuuluvad kaks tähtsat ü ritu st: EKL-i astumine ja sõprus lepingu sõlm im ine Kesk-Soome Osakonnaga. Aru saades oma õigustest, mida E. V. Tartu Ülikool võimaldas üliõpilastele ja tundes kohustusi, mida moodne üliõpilasiiikum ine ette kirjutas ning teades, mida tähendab hästiorganiseeritud ühiskond, eeskätt tema kitsam osa — üliõpilas kond, püüdis Frat. Liviensis anda oma parima. Selleks kandideeris ta 1930. a. mai kuus EKL-i ja võeti sinna vastu 28. nov. 1930 kui vanuselt kuues eesti korpo ratsioon. Olles võrsunud iseenesest, sisem isest vajadusest, pole korp! Fraternitas Liviensisel olnud vaenulikke vahekordi ühegi üliõpilasorganisatsiooniga, vaid kogu
K o rp ! F raternitas Liviensise 40. aastap채ev USA-s
K o rp ! Fratern ita s Liviensise vanamees ksv! Jaan K a n gro koos om a rebastega (U S A )
tegevust suunab sõbralikkus, vastastikune arusaamine ja loomulikkude vahekorda de arendamine. Sama taktikaga võeti osa kõigist üldtähtsusega üliõpilaselu üri tustest, alates Tartu Eesti Ü liõpilaste Organisatsioonide Keskesituse loomisega 1919. a. ja lõpetades Tartu Üliõpilaskonna Esinduse tööga, m ille viimaseks esi meheks oli 1940. a. frater liviensis. M õistes hõimutegevuse tähtsust ja vendlussuhete arendamise väärtust vennasrahvaste üliõpilasnoorusega, sõlm iti 10. nov. 1935 sõprusleping Kesk-Soome Osakonnaga, m illega rajati ulatuslik koostöö sõprussuheteks, vastastikusteks stipendium ideks ja vennasrahva kultuuri ning omapäraga tutvum iseks. Korporatsiooni juures tegutses vilistlaskogu oma põhikirjaga, 1921. a. ja registreeritud sisem inisteerium is ju riid ilis e isikuna.
asutatud
Seoses tehnikateaduskonna Tartust Tallinna viim isega ja sealse ülikooli asu tamisega siirdus Tallinna õpinguid jatkama palju frater liviensiseid. Nende eest võttel ja Tartus asuva konvendi toetusel asutati Tallinna Tehnikaülikooli juurde korp! Frat. Liviensise konvent. Sellega oli korporatsioonil oma põhikirja alusel töötav vilistlaskogu ja konvendid Tartus ning Tallinnas. Kõiki aga ühendas ühine vaim, mõte ja tahe — olla Frater Liviensis! Seitsm eliikm eline organisatsioon oli kasva nud 300-liikmeliseks pereks. Kui kom m unistlik laviin vallutas Eesti, keelustati vabariigi-aegsete üliõpilas organisatsioonide tegevus, võeti üle nende vallasvarad ja natsionaliseeriti kinnis varad. Pikkade läbirääkim iste tulemusena lubati paigutada ajaloolisi ürikuid ja rekvisiite Eesti Rahva Muuseumi, m illis t võim alust kui ainsat hädaabinõu ka teata vas ulatuses kasutati. Eesti pinna teistkordne vallutam ine punavägede poolt 1944. a. sundis lah kuma isademaalt eestlasi, nende hulgas suurel arvul korporatiivsesse mõttemaa ilma kuuluvaid, kellel polnud midagi head oodata okupeerivalt võõralt võim ult. Augustikuus 1944 peeti viimane kommerss Eesti pinnal. Fraternitas Liviensise 300-liikm elisest perest pääses laia maailma ca 100 meest; teadaolevail andmeil küüditati ca 100 ja samapalju pidi jääma kodumaale, punase ikke alla. Pagulaspõlve aastad ei hävitanud kord omandatud vaim sust, vaid kõikjal tekkisid esimesel võim alusel Fraternitas Liviensise koondised, et jatkata tra d it sioone, pärimusi ning aate kandmist — usus ja lootuses paremasse tulevikku. Iga kaasvend pakkus selles oma parima! Käesoleval hetkel on Fraternitas Liviensise koondised Austraalias, Kanadas, Rootsis ja Põhja-Ameerika Ühendriikides, kes, kuigi kaugustega eraldatud, tegut sevad ühises mõttes ja vaimus. 1954. aastal kehtestati edasise töö koordineeri miseks korporatsioon Fraternitas Liviensise põhikiri võõrsil, rajatud kord püstita tud põhim õtteile ja täiendatud tegelikust elust dikteeritud vajadustega. Koondiste tegevuse koordineerijaks on Esinduskoondis, m illeks on koondiste poolt valitud kogu kolme aasta vältel ja igal koondisel on oma juhatus kohalikkude problee mide ja küsimuste korraldamiseks. Kõik üldtähtsusega küsimused (eraldi märgi tud põhikirjas) lahendab ülemaailmne Erikogu põhikirjas ettenähtud häälteenamu sega. Korporatsioonil on oma ajakiri ,,Fraternitas“ , ilmudes kord aastas, detsem bri kuus, olles vennakäeks, sidemeheks ja informatsiooniandjaks laialipillatuses. Asutati ka matusefond, et võimaldada võõrsilgi leinakorra rakendamist. Korporatsiooni ca 100-mehelisest koosseisust on surma karm käsi röövinud mitmed kaasvennad, kes puhkavad m itm el pool võõramaa mullas. Vaatamata sellele võib korp! kirjutada oma liikm ete arvu 139-ga, sest korporatsiooniga on ka võõrsil liitunud noori, kes on tõotanud edasi kanda kord püstitatud põhim õtteid, eesmärke, traditsioone, vaimu ja lipukirja.
KORPORATSIOON REVELIA Harald Raudsepp
Ü ks k õ ig e
—
k õ ik ü h e e e s t!
K irjutati aastat 1920. Vabadussõda oli lõppenud. E. V. Tartu Ülikool oli 1. detsem bril 1919 alustanud tegevust. Sõjaväest olid vabanenud peamiselt vaba tahtlikena Eesti vabaduse eest võidelnud üliõpilased, kes jatkasid õpinguid ü li koolis. Koos ülikooliga alustasid tegevust ka Tartus tsaarivõim u ajal tegutsenud eesti üliõpilasorganisatsioonid, kelle arv aga polnud kuigi suur. Samal ajal eeldas üliõpilaste arvu suur kasv tuntavat vajadust uute organisatsioonide järele, e riti silmas pidades seda, et üliõpilaste intiim organisatsioonid liikm ete arvult ei või olla väga suured, kui nad tahavad täita ülesandeid, mis neile langevad nende põhi mõtete kohaselt. See olukord põhjustaski esimese eesti-aegse Tartu meeskorpo ratsiooni, Revelia asutamise. Tartu ülikooli valitsus kinnitas korporatsioon Revelia põhikirja 3. dets. 1920 ja uus korporatsioon astus välism ärkides esmakordselt ava likkuse ette 8. dets. 1920. Uue korporatsiooni asutamise mõte tekkis juba m ärtsis 1920 ühel a rsti teaduse üliõpilaste koosviibim isel, kus tõ sise lt arutati uue korporatsiooni asuta mise vajadust. O tsest organiseerim istööd siis aga veel ei alatud, kuid asutamise m õtet ja põhim õtteid arutati edasi, kuni mais 1920 toim us grupi üliõpilaste välja sõit Haaslavale, Pihlapuu tallu, grupi korp! Sakalasse kuulunute organiseerim isel ja mõnede teiste osavõtul. Seal otsustati lõ p liku lt uue korporatsiooni asutamine. Pealetulnud suvevaheaja tõ ttu jätkusid eeltööd kirjalike kontaktidega, kuni sep tem bris 1920 algasid korrapärased iganädalased koosolekud põhikirja ja korporat siooni tegevusalade väljatöötamiseks. Seega on korp! Revelia tegelik asutamise aeg 19. september 1920. Kuna uue korporatsiooni asutajate perre kuulunud olid n.ö. 99-protsendiliselt vabatahtlikena osa võtnud Vabadussõjast, kandis tugev rahvuslik vaim uut korpo ratsiooni esim esest koosolekust alates. Algusest peale tunnistati üksmeele p rin t siip määrava tähtsusega teguriks siseelus, ja et see tõhusamat teostam ist leidis korporatsiooni ideoloogias, siis oli nagu endastmõistetav, et organiseerumisvorm iks va liti korporatsioon. Sisemise ühtekuuluvuse ja isamaa-armastuse kõrval fik s e e riti konvendi põhim õtteis eriline koht tööarmastusele nii akadeemilisel alal, sise- kui ka välis elus. Mainida tuleb seejuures pärastist v ii! M. Hendrikson-Hendret ( f ) , kes oli põhim õtteliste otsuste fikseerijaid ja üks korporatsiooni asutamisel ning selle esim esil tegevusaastail nende põhim õtete kehastajaid. Nii mõnessegi varem maks nud üliõpilastraditsiooni ja isegi vaimsusse suhtuti va lju lt revideerivalt. Asuti seisukohal, et karm d rill üksi ei kasvata iseloomu. See võib teatud käitum ise muuta küll harjumuseks, kuid tõ e lis e lt ja sisem iselt tugeva isiksuse kasvatamiseks on sellest vähe. Seepärast pehmendati seniseid ülevõetavaid traditsioone ühelt poolt, rõhutades samal ajal te ise ltp o o lt individualiteedi p rintsiip i, mis koostöös
annaksid iseteadvad ja tahtejõulised isiksused. Võita kiusatust tulutuks ajakulutuseks nõuab iseenesest juba tahet, kasvatab ja arendab seda — seepärast asetati töövaim korporatsioonis algusest peale aukohale ja rõhutati liikmeskonna indi viduaalse arendamise tähtsust. Lugedes, kõneldes, kuulates ja vaieldes teritub vaim. Seda tõde tunnetati ja see leidis teostam ist, kuni korporatsioonil oli võim a lik tegutseda kodumaal kirjanduslike, kunstiliste, sotsiaalsete, majanduslike ja teiste küsimuste arutamisega. Korp! Revelia asutajad tu lid rõhuvas enamikus organiseeritud üliõpilaste seast — Sakalast 6, Ugalast 2, Fraternitas Academicast 1 ja 2 organiseerim atut. Nime küsimuses asuti seisukohale, et see peab pärinema Eesti ajaloost. M itm e kaalumisel olnu hulgast v a liti keeleteadlastest ülikooli õppejõudude soovitusel Revelia, mis tuletatud Eesti vanemast ajaloost, Tallinna ja ümbruskonda märkinud nimest. Välismärkide värvideks va liti kunstiasjatundjate nõuandel roheline-mustvalge. M ust ja valge värv on võetud Eesti lipust ja roheline ühest varasemast eesti lipuvärvide projektist, m illis t propageeris C. R. Jakobson. Rohelisega sümboliseeriti lootust ja virg utust tööle, mustaga ausust ja õiglust, valgega puhtust, oma vahelisi vendlussidemeid ning koostööd rahvaga. Lipukirjaks oli esim esest koos olekust peale: Üks kõige — kõik ühe eest! Sellejuures rõhutati aga alati, et lipu kiri ei haara m itte ainult vendlusperet, vaid tuleb mõelda palju laiemalt, rahva seisukohalt. Põhikiri võeti lõp liku lt vastu 2. novembril 1920 ja esitati kinnitam iseks ülikooli valitsusele. Juba septembris alanud korporatsiooni sisetegevus jätkus täie hooga. Esi mene konvendi korter üüriti Õnne tänaval, kust peagi siird uti avaramatesse ruu midesse ja seda paaril korral, kuni tu li mõneaastane peatus Laial tänaval nr. 1, kust siird uti ruumide kitsaksjäämise tõ ttu Veski tänavale nr. 35, kuhu jäädi, kuni Vene okupatsioonivõimud 1940. a. korporatsiooni sulgesid. Käimas olid mõtted sama maja omandamiseks, m ille teokssaam ist takistas pealetulnud Vene okupat sioon. Juba 1921. a. algul kasvas korporatsioon 4 liikm e võrra ja aasta lõpuks oli liikm ete arv enam kui kahekordistunud. Eriti hoogne oli juurdekasv 1923. a., mil II sem estril üksi võeti vastu 26 noorliiget-rebast, kellele samas coetuses, 1924 I, lisandus veel kümmekond. Kodukorras üksikasjalikult m ääritletud siseelu vorm id panid nende raken damisel suured kohustused liikmeskonnale, e riti asutajaile. Seetõttu ei sekkutud algul üliõpilaskonna tegevusse. Ent juba 1924. a. va lim istel kandideerisid Revelia liikm ed eesti korporatsioonide ühises nim ekirjas Üliõpilaskonna Edustusse. Sellest ajast peale on Revelia a ktiivse lt osa võtnud Edustuse tö öst juhatuses, välis- ja teiste toimkondade juhatajatena ja liikm etena, olles kaasas või algatajad m itmel uuel üritusel üliõpilaskonnas. Kui 1. dets. 1924 N. Liidu poolt organiseeritud grupp mässulisi Tallinnas ähvardas Eesti vabadust, oli ka Revelia üks esimesi Tartu üliõpilasorganisatsioone, kes tervikuna K aitseliitu astus ja kelle liikm ed koos teiste korporatsioonidega juba 1. dets. relvastatult vahiteenistusse siirdusid. K aitseliitu hakati organiseerima Tartus kindral E. Põdderi algatusel oktoobris 1924. Revelia liitu s küsimuses kohe EKL-iga ja ta esindajana v õ ttis koosolekuist osa ksv! lipnik J. Kriisa, kes v a liti Tartu Maleva esimese nõukogu liikm ete vastuvõtu komisjoni esimeheks. Samuti oli Revelia ju h tiv a lt tegev rahvuslikus aktsioonis üliõpilaskonnas, mis läbi viid i Tartu ülikooli nime kaitse huvides. Kõik see ei esinenud juhuslikult, vaid konvendi kasvatusprintsiipide tulemusena. Oma tegevuses tekkisid Revelial peatselt sidemed Eesti Korporatsioonide Liiduga, kuid liitum ine ei kerkinud päevakorrale mitu aastat. Peeti vajalikuks enne kujuneda kindlaks omapalgeliseks ühikuks. Vahekorrad EKL-i korporatsioonidega
129
K o rp ! R evelia liik m esk on d p채rast vennastuspidu detsem bris
1935
püsisid aga ü ld iselt headena ja süvenesid. Alates 27. m ärtsist 1928 kuulub Revelia EKL-i täieõigusliku liikmena. Ka liidu töös on Revelia andnud oma panuse ja aida nud kaasa selle organisatsiooni tugevdamisele ja kasvatusliku ning organisatsioo nilise tähtsuse kasvule. Revelia oli kaasas algatusel, kui te iste korporatsioonide toetusel viidi EKL-is läbi rida edaspidist tööd soodustavaid uuendusi, mis aitas EKL-i osatähtsust tõsta korporatsioonide elus ning tõi korporatiivsele organisee rum isvorm ile kasvava pooldamise üliõpilaskonnas. Revelia liikmeskonnas oli algaastail kord suur osatähtsus Viljandim aalt pä rinevail. Peatselt langes see aga Tartule ja Tartumaale, ei püsinud aga sealgi kaua, andes ülekaalu Tallinna ja Põhja-Eesti meestele. Teaduskondlikult olid liikm eskon nas esikohal ju ris tid ja majandusteadlased, kellele järgnesid arstiteadlased, mate maatikud, põllu- ja metsa-, usu- ja tehnikateaduste õppijad. Vähem oli filolooge, farm atsöite ja loomaarste. Huvitav on märkida, et liikmeskonnaga liitu s ja on prae guseni esindatud ka kunstialad — muusika, kujutav kunst ja teater. Nimetada võiks vilistlaskonnast: maestrod prof. J. Aavik, A. Nieländer, nooremaist mag. J. Täht, siis A. Kalmus ( f ) , J. Saarniit j.t. Oma liitum isega on nad kaasa toonud uusi mõt teid korporatsioonivaim ule, mis siseelu huvitavusele palju juurde annab, olles e riti tähtis noorte kasvatamisel nende ku ltuu riliste huvide laiendamiseks. P o liitilis te s t probleem idest parteilise organiseerim ise m õttes ei ole kon vendis kunagi kõneldud neid agiteerivalt. See on täiesti keelatud. M aailm avaateli selt ei kirjuta Revelia oma liikmeskonnale ette ühtegi seisukohta peale ühe, mis keelab kategooriliselt liikm eks vastu võtta totalitaarsete rezhiim ide pooldajaid. Väljaspool konventi ei ole kellelgi keelatud kuuluda ühte või teise demokraatlikku parteisse, ainult neid ei tohi konventi ,,kaasa tuua". Liikmeskonnas on alati olnud üsna arvukalt p o liitilis e l alal tegutsejaid ja ka parteides ju h tiv a lt kaasatöötajaid. Omaaegseist eesti parteides tegutsenuist võiks näitena märkida liikm eid Tööera konnast Põllumeeste Kogudeni — alates J. Kanaga ( f ) , tööerakondlane (Tallinna linnavalitsuses), kuni viimase Riigivolikoguni, kuhu valitud liikm eina kuulusid veel 2 revelust. Oma tegevusaja jooksul on Revelia vaid kord oma perre liitnud teise korpo ratsiooni, võttes 1934. a. vastu lihtliikm e ks Tallinna korporatsioon Justitia 13 liig e t ja vilistla siks 3, kes täiesti sulasid Revelia perre. Südamelähedased on Revelial olnud hõimusuhted. S üstem aatiliselt hakati neid arendama 1929. a., mis lõppesid 30. novembril 1930 Tartus Helsingi ülikooli vanima üliõpilasorganisatsiooniga — Viipurilainen Osakunta — sõpruslepingu alla kirjutam isega. Leping süvendas läbikäim ist vennasrahvaga, kusjuures peab märki ma soom epoolselt selles e rilis i teeneid omavatena: revelused v ii! Lauri Simonsuuri ( f ) ja v ii! prof. V. J. Mansikka ( f ) ning soomlasest revelus Boris Karpela, kes tänaseni oma kõrgelthinnatud panust jatkab, kus võim alik kogu eestlaskonna osas. Kuna liikm eskond koondus üha arvukamalt Tallinnasse, alustas seal juba kahekümnendatel aastatel tegevust koondis, võttes liikm eiks vastu ka Tallinna Tehnikaülikoolis õppivaid noori, esialgu siiski Tartu kaudu. Tegevus arenes, soetati kooskäimiseruumid ja koostöös konvendiga Tartus asutati Tallinna osakond, m illine esitati registreerim iseks Tallinna Tehnikaülikooli juures. Pealetulnud Vene okupat sioon lõpetas ka selle. Vene okupatsioon lõi äärm iselt rasked haavad korporatsiooni liikmeskonda. Hirm uäratavalt suur protsent langes ohvriks küüditam istele ja arreteerim istele. Raskeid kaotusi kandis liikmeskond ka II Maailmasõjas Eesti eest võideldes. Kor
poratsiooni liikm eskonnast kuulus ligi 70% reservohvitseride koosseisu, m ille tulemusena sõda ka Reveliat väga ka rm ilt ja o hvriterikkalt haaras. Kom munistliku Vene okupatsiooni saabudes likvid ee riti korporatsioon nagu teisedki rahvuslikud üliõpilasorganisatsioonid. Esmajoones aeti korp! välja oma korterist, kuhu paigutati üks punaväe haigla. Vene esimese okupatsiooni ajal oli konvendi tegevus v ä lise lt surnud. Tihe kontakt aga kaasvendade vahel jätkus, e riti Tartus, m illel oli suur tähtsus hädavajalikuks inform atsiooniks, mis võib-olla päästis mõnegi elu. Salajased kooskäimised toim usid v ii! 0 . Linde korteris. Oku patsioonivõimude poolt v iid i ära ka konvendi arhiiv, raamatukogu, protokolli- ja vararaamatud. Saksa okupatsiooni ajal, 1941— 1944, mil olukord Eestis paranes isikliku julgeoleku m õttes, algasid kooskäimised, kusjuures suuremad neist toim usid sünnipäevade tähistam ise sildi all. Tartus tähistati juba 4. dets. 1942 „Kuld Lõvis" konvendi 22. aastapäeva v ii! O. Linde sünnipäeva ettekäändel. 1943. a. detsem bris korraldati samal ettekäändel perekonnaõhtu, kus külalistena viibisid kohal ülikooli rektor prof. dr. E. Kant abikaasaga ja te isi ülikooli õppejõude. Rektor E. Kanfiga oli Revelia liikm eil tihe kontakt nii vene kui saksa okupatsiooni aegadel ja tema vastupanuõhutust, nõuandeid, juhiseid ja näpunäiteid tegutsem iseks meenutatakse suures lugupidamises ning tänuga konvendis tänaseni — e riti vene okupatsiooni aegadest, mil prof. dr. E. Kant ise oli raske põlu all. Asutam isel astus Revelia ellu väikese vilistlasperega. See kedagi ei heiduta nud. kuna noorte idealistidena ta otle ti ja nõuti liik m e ilt „om al jõul läb ilö öm ist". Vilistlaspere hakkas aga peatselt kasvama ja juba 1926. a. asutati vilistlaskogu omaette ju riid ilis e isikuna, m illine kuni vene okupatsioonini tõhusalt toetas tegevkonventi nii m oraalselt kui m ajanduslikult prof. dr. med. Herbert Normanni j.t. juhtim isel. Korporatsiooni vapp kinnitati lõ p liku lt konv! koosolekul 27. veebr. 1921. Selle rohelisel pinnal on korporatsiooni põhikirja kinnitam ise päev Tartu ülikoolis, 3. dets. 1920, kahe kuldse loorberioksa vahel, mis kinnitatud hõbedase lindiga. Mustal pinnal on Tallinna vapist võetud kolm hõbeleopardi kullatud kroonides, ja valgel — hõbedane Revelia väänistäht — sirkel. Kodumaalt lahkumisel, 1944, olid paljud vene okupatsiooni hävitustööst pääsenud revelused kodumaa kaitsel, m istõttu vabasse maailma pääses eesti aegsest perest alla viiendiku. Esimeseks maaks, kuhu siird uti, oli Soome, kus kaasvendi astus Soome armeesse, võitluseks soome-ugri rahvaste põlisvaenlase vastu. Osa neist tu li tagasi Eestisse, jatkama võ itlu st kodumaal, osa siirdus Rootsi, kuhu esimesed revelused olid saabunud 1943. a. Põgenikuteele astunuina tu li Rootsis algul leida eksistentsivõim alusi, ja pärast uute reveluste Rootsi saabumist algas nende ülesotsim ine. Mõneaastane seisak korporatsiooni tegevuses vene ja saksa okupatsioonide ajal ei olnud vähendanud konv! sissekasvanud kokkuhoiutunnet, mis osutus e riti oluliseks võõrsil. Kuna omaaegsel vanamehel K. Bomanil oli õn nestunud saada majaomanikuks, ehitas ta keldrikorrale 1947. a. väikese konvendi korteri. Selles toim us esimene korrapärane koosolek 17. sept. 1947, m illise st päevast algab korp! Revelia tegevus võõrsil ja koondise tegevus Rootsis. M uret seti vapp ja värvirapiirid, algasid regulaarsed kooskäimised, taastati kirias kodu kord jne. 1947 võeti vastu juba kolm rebast. Tegevus arenes üsna hoogsalt ja pere kasvas uute liikm ete näol. Siis tu lid uued edasirännu aastad, mis viis rea energilisi kaasvendi peam iselt Kanadasse ja Austraaliasse. See ei jätnud mõju avaldamata tegevusele. Koondis jäi vähemaks, tegutseb aga praegugi vastavalt oma üles andeile.
Teine, ja suurem grupp revelusi sattus põgenikena Saksamaale, kelledega liitu sid pärast sõja lõppem ist võitlustandreil viibinud kaasvennad, kes polnud jäänud lahinguväljadele ega langenud põlisvaenlase kätte. Kuna Geislingeni DPlaagrisse kogunes revelusi kõige rohkem, siis algas seal peatselt organiseerim ine ja vabasse maailma pääsenute kindlakstegemine. Saksamaa osas oli see ena mikus varsti tehtud ja 1947. a. algas seal koondise tegevus. Uusi liikm eid juurde ei võetud, kuna kasvatuslike probleemide lahendamist peeti antud olukorras raskeks. Ent Eesti-aegne pere otsustas kindlalt jääda kokku surmani, ülesannetega, mis endile võetud kodumaal. Paaril aastal tähistati Geislingenis ka ülem aaliselt konvendi aastapäeva. 1948. ja 1949. a. alanud väljaränd kandis kogunenud pere jälle laiali, nüüd juba m itm ele mandrile, ning 1949. a. lõppes koondise tegevus Saksa maal, kus oli veedetud põgenikena üle nelja kasutu aasta. Kanadasse saabusid esimesed revelused 1949. a. peatudes enamuses Toronto piirkonnas. Omavaheline kontakt oli neil olemas juba Saksamaa päevilt, mis soodustas kokkupuuteid ja peatselt algavaid omavahelisi kooskäim isi. Hoog samalt ja korrapärasemalt algas koondise tegevus seal 1951 ja 1952, mil Rootsist saabus värsket verd lisaks varem Kanadas olnuile. Koondise tegevusele panid aluse kümmekond meest ja see kujunes peagi üsna hoogsaks. Peatselt algas noorliikm ete vastuvõtt ja liikm eskond Kanadas on kasvanud pea kolmekordseks, täites neid ülesandeid, mis lasuvad korporatsioonidel. USA-sse asus Revelia eestiaegset peret kõige suuremal arvul, kuid see hajus laiali idarannikust läänerannikuni. Saabunuist jäi New Yorki ja selle lähe masse ümbruskonda siiski umbes 2/3, ja algas kaasvendade uus organiseerim ine. Asumisraskused ületatud, otsustati alustada korrapärase koondise tegevusega 1951. a. Uusi liikm eid esialgu vastu ei võetud, kuid see otsus muudeti hiljem . Oma panuse on koondis andnud ka EKL-ile, mis on kujunenud liikm eskorporatsioonide hea koostöö tulemusena üheks tugevamaks organisatsiooniks USA-s. Neljas Revelia koondis tegutseb Austraalias. 1951. a. oli seal 6 v ilis tla s t ja 4 b urshvilistlast. Kuigi omavahel tihedalt suheldi, ei alustanud koondis esialgu te gevust, lootes, et korporatsioonide ülesandeid täidab Sydneys ellukutsutud Akadee m iline Koondis. Peagi ilmnes, et Akadeem ilisele Koondisele pandud lootused ei täitu ja see sundis mõtlema koondise ellukutsum isele. 30. mail 1954 toim uski Syd ney Eesti Majas korrapärane koondise asutamine, juhatuse valim ine ja juba järg misel aastal, pärast siseelu vajalikku korraldam ist, alustati uute liikm ete vastuvõt misega. See on jätkunud tänaseni, m ille tulemusena liikm ete arv Austraalias on peaaegu kolm ekordistunud. On huvitav märkida, et liikmeskonnas on ka neli A ust raalias kasvanud, vä liseestlasist võrsunud noort eestlast, kellest on saanud head kaasvennad. Kõik koondised on omavahel tihedas kontaktis, töötavad ühise sisekorra ning põhim õtete järgi, kusjuures tegevuse koordineerim ine lasub nn. koordinee rival koondisel, kes täidab kogu vaba maailma ulatuses esinduskoondise üles annet. Selleks on ühise otsusega määratud USA Koondis kuni järgm ise otsuseni, mis tehakse h iljem alt iga 3 aasta järel. Tundes neid vastutusrikkaid ülesandeid, mis lasuvad üliõpilaskorporatsioo nidel eestluse vilje lem isel ja oma eluülesannete täitm isel, tahab Revelia kasvatada oma liikm e ist mehi, kes on head kodanikud oma asukohamaale, kuid ei unusta kohustusi oma isamaa ja rahva vastu. Passiivsust, ükskõiksust ja oma kohustuste m itte tä itm is t ei sallita, ükskõik m illisel elualal see ei esineks.
KORPORATSIOON FRATERNITAS TARTUENSIS Jaak Kukk
Töö, tõde, elu rõõm !
Aastal 1848 asutati Tartusse Veterinaarkool. Selle juurde rajati 1854. a. segarahvuslik, kuid saksakeelne ja -meelne korp! Frat. Dorpatensis. Veterinaar kool muudeti 1873. a. Veterinaarinstituudiks. Kui Tartu Alma Mater Vabadussõja ajal avati, rajati Veterinaarinstituudi asemele loomaarstiteaduskond. Korp! Frat. Dorpatensis oli püsinud Veterinaarinstituudi ajal ja alustas tegevust 1922. a. ka loomaarstiteaduskonna juures. Olles tol ajal ainus oma teaduskonna üliõpilasühinguid ja paiknedes teadus konna läheduses, astusid selle liikmeskonda paljud eesti rahvusest üliõpilased. Enamus lahkus peagi seal valitseva võõra vaimu pärast, kuid mõned siiski jäid. Nii hingitses see vana korporatsioon tasa-pisi edasi. Sügisel 1926 astus tervenisti 10 uut liig e t Dorpatensisesse. N eist oli kevadsemestri keskpaiku järele jäänud vaid 4. Need neli eesti rahvusest üliõpilast otsustasid lahkumise asemel hakata mõjutama Frat. Dorpatensise liikmeskonda, et korp!-i nim i, meelsus ja kommaan muudetaks eestipäraseks. Kevadsemestri lõpukoosolekul, kuhu oli kogunenud rohkesti vilis tla s i, selgus, et tegevkonventi oleks võim alik eestistada, kuid vilistlaskogu oli täiesti tagurlik. Hiljem püüti vahendaja kaudu vilistlaskogu veenda ajavaimule kohanemise vajaduses, kuid seegi üritus ebaõnnestus. Sügisel 1928 astus jälle 8 eesti rahvusest üliõpilast Dorpatensisesse. Neid võlusid kohe nende värvikandjate vaated, kes taotlesid selle üliõpilasühingu eestipärastam ist. Saatuslikul 1929. a. kevadsemestri esimesel E! K!-l toim us edu meelsete ja tagurlaste vahel äge lahing. Edumeelsed pürgisid muuta korp!-i nime Fraternitas Tartuensiseks. Koosolek lõppes edumeelsete kaotusega, sest sellele oli taas kutsutud palju vanu vilistla si. Pärast seda lahkusid rebased in corpore.
Dorpatensisest mitmed
eestlastest
värvikandjad
ja
Oli ju täiesti taunitav, et loomaarstiteaduskonda püüdis valitseda säärane landesveerlik korporatsioon. See tõdemus põhjustas, et Dorpatensisest lahkunud liikm ed hakkasid varsti kavandama uue sõprusühingu asutamist loomaarstiteadus konna juurde, vastukaaluks võõrapäraste ja iganenud tavadega Dorpatensisele. Asutamiskoosolekuid peeti neli. Neil koosolekuil v a liti rajatavale sõprus ühingule nimeks korp! Fraternitas Tartuensis, koostati põhikiri, värvikatte roseti ja väänise kavandid ning võeti vastu värvid. Korp! Fraternitas Tartuensise põhikiri poolt paastukuu 27-ndal 1929.
kinnitati Tartu
Ülikooli
Valitsuse
K o rp ! F raternitas Tartuensise 10. aastap채ev 1939. aastal Tartus
K o r p ! Frat. Tartuensise liikmed. Austraalias om a k ok k u tu lek u l 1959. aasta a prillis
Esimeses korteris Kroonuaia tänaval peeti 1929. a. jürikuul kaks rebasõhtut ja tavakohane lehekuu vastuvõtt. Korp! Fraternitas Tartuensise rajamine osutus õigustatuks: jürikuul liitu sid kümne asutaja liikmega üheksa vanema kur suse üliõpilast, kes enamuses olid varem kuulunud Dorpatensise liikmeskonda. Järgmisel sügisel õppetöö alguses kaldus v õ it tä ie lik u lt meie poolele: Korp! Fraternitas Tartuensise perre astus 10 noort üliõpilast, kuigi 2 neist peatselt lahkus. Peale noorte liitus meiega sel õppeaastal veel 7 vanema kursuse üliõpilast ja üks äsja teaduskonna lõpetanu. Nii oli tartuenslasi 1930. a. kevadel juba 35. Kahel esimesel talvel asuti lipukirja ja kommaani koostamisele. Lipukirjaks võeti: Töö, Tõde, Elurõõm! Kommaan ehk Uususte Kogu valm is aga alles 1930. a. jõuluks. Sel ajal paiknes C! Q! Puiestee tänaval, kus olid avarad ruumid. Puiestee tänava päevil sai konvent vilistla sko g u lt suure esinduslipu ja v ii! Arvo Ojasalu (sõnad) ning v ii! Emil Ruberi (viis) poolt lipulaulu. Samal ajal valm isid laudadetoolide joonised. Algupärase mööbli saime kätte juba järgm isel sügisel. Puiestee tänava ajastul liitu sid korp! Fraternitas Tartuensisega tunnustatud eesti veterinaar arstid, nagu M. Ilm järv, A. Laas, K. Lind, A. Ojasalu, J. Paalna, P. Peppik, E. Roots, P. Ruus jt. Samal ajal lõpetasid mitmed vanemad üliõpilased stuudiumi ja said vilistla siks. Vilistlaskogu asutati Tallinnas 1931. a. sügisel. Sellest ajast peale liitusid teaduskonnas õpinguid alustanud eestlased eranditult korp! Frat. Tartuensise perega. Samuti tu lid ükshaaval meie poole üle enamus veel Dorpatensisesse jäänud eestlasist. Dorpatensis kuivas kiire sti kokku ja loobus 1932. a. oma igivanast C! Q!-st Narva tänaval. Võidukas ja turvaline tunne valdas tartuenslasi, kui nad selle vana akadeemilise kantsi oma võ istle ja lt üle võtsid. Narva tänaval sai tegevkonvent v ii! kogult vapi. Seal langetati ka 1933. a. kevadel tähtis otsus: muuta Fraternitas Tartuensis teaduskondade vaheliseks sõprusühinguks. Järgmisel, 1934. a. sügisel, astuski meie perre üliõpilasi ka te iste st teaduskondadest. Kevadel 1934 k o liti Raekoja väljaku äärde endise Barclay de Tolly majja. Seal algas Frat. Tartuensise küps meheiga, sest sõprusühingu meelsus, püüded ja kommaan olid lõ p liku lt kujunenud. Hakati soetama raamatukogu. Vilistlased üllatasid tegevkonventi paljude väärtuslike kinkidega: suurim neist oli kontsert klaver. Neis ruumes sõlm iti ka paastukuul 1936 sõprusleping Kymenlaakson Osakunnaga. K irjalik kartell-leping EKL-iga sõlm iti 1934. EKL-iga ühineti lõp liku lt 1937. Paguluses on korp! Fraternitas Tartuensisel kolm koondist: Austraalia, Põhja-Ameerika ja Rootsi. Aastal 1956 ilmus Torontos ORTO kirjastusel ,,Fraternitas Tartuensis l“ (208 lk.) ja 1962. a. sama kirjastuse kaasabil ,,Fraternitas Tartuensis II" (288 lk.). Allikaid: 1. Albert Paabo — Märkmeid korp! Fraternitas Tartuensise arengust 5. aastapäeva puhul. Üliõpilasleht nr. 4, 1934. 2. Valfrid Lehtmets — Korp! Fraternitas Tartuensise asutamise põhjusi. „Frat. Tar tuensis 1“ lk. 28 jj. 3. Jaak Kukk — Mälestusi korp! Fraternitas Tartuensise asutamisest ia kasvamisest. ,,Fraternitas Tartuensis I" lk. 36 jj. 4. Evald Sõerd — Fraternitas Tartuensise Vilistlaskogu. ,,Fraternitas Tartuensis 1" lk. 54 jj.
KORPORATSIOON TEHNOLA Harald Lipping, Viktor Toom ja Karl Jõgise
K in d lu s , ausus, v e n d lu s
Kui saksa esimese okupatsiooni ajal a. 1918 grupp eesti insenere asutas Tallinna Tehnikumi, siis oli see esialgu mõeldud ainult mingiks keskastme õppe asutiseks. Ometi oli uue kooli juures suuremate ambitsioonidega jõude ja peagi hakkas tehnikum i õppekursus sarnanema tõelise tehnikaülikooli õppekavale. Veel enam. Sellest tehnikum ist kujunes kõrgema tehnilise hariduse häll Eestis, mis suure ühiskondliku murdeaja soodustusel kujundas Tallinnast meie teise üliko oli linna ja lisas vanale Tartu üliõpilaskonnale uue, iseseisva Tallinna üliõpilaskonna. Asutamise segastel aegadel sai tehnikum i ümber koondunud väikese-arvuline ..üliõpilaskond" rohket lisa a. 1920 ja 1921, kui Vabadussõjast naasnud noored asusid akadeemilise hariduse püüdlemisele. Koos õppeasutise tugevnemisega julges juba a. 1920 mitusada tehnikum i õpilast end üliõpilasteks nimetada. Mõtted oma organisatsioonidest hakkasid kuju võtma. Esimese üliõpilasorganisatsioonina Tallinnas asutati 1920. a. Tallinna Eesti Üliõpilaste Selts, kes siiski mõne aasta järel oma tegevuse lõpetas. Teisena asutati esimene Tallinna korporatsioon — Leola, kolmandana a. 1921 — Tehnola. Järgnesid korporatsioonid Kaljola, Ugandala, Slavia, Boeteia ja seltsid Valgma ja Põhjala. Meie ülesandeks on siin jälgida korp! Tehnola elukulgu läbi m uutlike aegade. Sügissemestri algul 1921 hakkas üliõpilaskonnas 12-liikmeline tutvuskond m õtteid arendama korporatsiooni asutamiseks. M iks just korporatsiooni ja m itte seltsi, sellele küsimusele vastab suures osas asutaja liige O. L. (korporatsiooni 15. aastapäeva puhul väljaantud ,,Ü liõpilaslehe" Tehnola erinumber, 20. 10. 1936) järgm iselt: ..Pikemate kaalutluste järel jäädi peatuma korporatiivse kuju juurde, kuna le iti, et sellelaadilise organisatsiooni d istsipliinivõim elisem sisekord, mis tugineb autoritatiivsele kasvatusmeetodile ning vanuseprintsiibile, tagaks kas vatussihtide edukamat teostam ist. Kuid sellega ei otsustatud veel kaugeltki seni tuntud korporatsioonide radadele asuda, m illedes tol ajal endiste aegade päran dina valitsevad juurdepoogitud võõrad kombed ja drastilised kasvatusviisid. Ka seal valitsev vaimsus tunnistatakse vastuvõtmatuks. Püütakse asutatavat korpo ratsiooni rajada võim alikult vabana kõigist neist negatiivseist harjum usist ning võõrast m õjust ja luua uued alused eesti rahvusliku omapära süvendamiseks ning sobiva õhkkonna tekitam iseks tõsiseks tööks nii teaduslikul kui ka ühiskondlikul põllul." Säärastel p rintsiipidel ühe organisatsiooni väljakujundamine oli eesmärk omaette. Sellele liitu s küllaltki oluline nõue — kõigist kodumaa nurkadest Tallin nasse tehnikat õppima saabuvaid üliõpilasi uude ja enam nõudlikku ümbrusse sisse sulatada. Ja loom ulikult vajas vastne tudengielu ka Tallinnas oma värvi ja vorm i.
Asutatava korporatsiooni nimeks v a liti „Tehnola‘‘ . See nimi oli tabav siduma uut organisatsiooni te hn iliste teaduste valdkonnaga ja ilm se lt tunnetasid asutajad, et teadustel, millega nad vanas Tallinnas kihlunud, seisab ees lõputu arengutee. Välistunnusteks otsustati võtta must-roheline-valge värvikolm ik tähendu sega: kohusetruu (must) nooruse lakkamatu püüe (roheline) edu poole (valge). Septembris 1921 kirjutas uue korporatsiooni põhikirjale asutaja-liikmetena alla 12 tehnika-üliõpilast ja 23. oktoobril kinnitati organisatsiooni asutamine teh nikumi juhatuse poolt. Algas sisetegevus. Kõigepealt nõudlik korrakoodeksite vä ljaviilim ine ja nende täitm ise kontrollim ine. Kõik ei läinud siiski soovitud plaani järgi ja noorel organisatsioonil tu li üle elada ka tagasilööke. Nüüd, 44 a. hiljem , asub vabas maa ilmas ainult üks asutaja-liige, Anton Trumm, kes tegeleb Austraalias ehitusfirm a omanikuna. Teised on kas annekteeritud kodumaal, jä lje tu lt kadunud või surnud. Asutajad polnud kõik kaugeltki verivärsked gümnaasiumi lõpetajad, kuid sellest oli siiski vähe, et välja arendada korporatsiooni kohase sisekorraga, kommaadega jne. O tsustati juurde tõmmata kogemustega isikuid ja siis näemegi Teh nola hälli juures ühte Tehnikumi õppejõududest, hilisem at juh tivat haridustege last. Selle sügavalt haritud ja noorte eesmärkidele andunud mehe mõte oli orga nisatsioonile sisulise osa vorm im isel suuresti määrav. Temale lisandusid varsti kaks läänes studeerinud inseneri, endised saksa burshid. Neist kolm est kaasehitajast said Tehnola esimesed vilistlased. Sel teel saksapäraste mängureegli tega kokkupuutest tuleneski, et alguses ei saanud uus korporatsioon viljelda oma põhiidees ülesseatud sihti — luua uued alused rahvusliku omapära süvendamiseks. Esimese paari aasta jooksul m atkiti üsna laialt saksa konventide sisekorra suge meid. Esimene konvendikorter Narva maantee aiamajakeses oli kitsaks jäänud, ruu m iliselt hoopis avaram elu jätkus nüüd Klaasingu tänava uues CIQI-s. Kolm noorliikm ete coetust oli coronasse absorbeerunud ja aktiiv-konvendi koosseis ületas juba poolesaja p iiri. Rebaskolleegiumides tehti ene rg ilist tööd. Neist esi m estest sem estritest musta te kli ja s irkli märgi all hakkaski kujunema see kolle, kus on toimunud meeste kokkusulamine vendluseks. Kolmandal eluaastal oldi Tehnolas võõrapäraste kommete ja ülesseatud sihtide ebakõlas selgusele jõutud. Kerkis esile palju probleeme ja kooselu üksik asju, mis nõudsid lahendamist. Tekkis rühmitus, kes ei olnud rahul kombe- ja korrakoodeksitega. Rühmitusele tekkis ebamäärane nimi — initsiatiivgrupp. See grupp koosnes kuuest kaasvõitlejast, kes hakkasid sõeluma ja arutama seda, mida võõrapärastest komm etest välja praakida, mida jätta. Initsiatiivgrupi töö ja surve oma mõtete elluviim iseks kestis umbes aasta. Siis olid korporatsiooni kodukord, laua- ja kohtukorrad, samuti vaba kommunikatsiooni laad ja leksikon revideeritud ja uuel kujul sanktsioneeritud. Nagu hilisem areng näitas, oli selle grupi töö vajalik ja õigesti suunatud. Selle grupi teiseks teeneks jäi sise-ajakirja ,,Vita Nostra" asutamine. ,,V.N.“ oli konvendi „ häälekandja", avaldades tõsiseid artikleid, kuid kõrvuti sellega hum oristlikke palasid, karikatuure ja sa tiiri. V.N. ilmus konvendi tähtpäevil. 15. aastapäevaks oli ilmunud num brite arv juba 35, mis s ä ilita ti koondatult kolme paksu nahkköitesse. Ajakirja ilmumine on jätkunud isegi paguluses. Vapikiri — KINDLUS, AUSUS, VENDLUS — töötati välja juba korporatsiooni loomisel, kuid vapi saamine viibis, kuna püüti selle kuju ja sisu täpsem alt määritleda. A. 1923 tunnistati vastuvõetavaks ksv! O. L. kavand, m ille viim is tlu s ja
teostam ine omakorda võ ttis kaks aastat. 5. aastapäevaks sai korp! Tehnola vapi kingina vilistlaskogu poolt. Kui aastad 1923— 1925 möödusid eeskätt reform ide ja konsolideerumise tähe all, siis 1926— 1930 näitasid juba väljakujunenud elu jatkuvat tõusu. Tehnoluste tegevus tungib C!Q! seinte vahelt välja ning agaramad mehed võtavad osa üliõpilaskonna juhatuse tööst, korduvalt isegi esimeestena. Samuti lüüakse kaasa välistoim konna, aktsioonitoim kondade jne. juhtim isel ja ülesannete tä itm ise l. Juba kahekümnendate aastate keskpaiku tõuseb päevakorda tehnilise hari duse ümberkorraldamise küsimus, suurel määral üliõpilaskonna survel. Valitsuse ja parlamendi ringkondades, samuti ajakirjanduses, ristuvad mitmed mõtted: luua tehnikaülikool Tallinna (seda nõudis üliõpilaskond), liita tehnikateadused Tartu ülikooliga või koguni lõpetada nende õpetamine kodumaal üldse ja koolitada oma insenerid välism ail. Üliõpilaskond oli siin jatkuvas aktsioonis, ning tema selja taga seisid organisatsioonid. Tehnola liikm ed kavandasid kitsamais ringes või erikoosolekuil märgukirjade ja delegatsioonide saatm ist ja muid üritu si. See kestis aas tast aastasse. Damoklese mõõgaga peakohal oli konvent pidevalt nagu m ingi suguses häire-olukorras. Tihe suhe ümbritseva eluga kajastus m itm el v iis il. 1933. a. maipäeva tõ rvikukäigult naasnud, sõ itis CIO! ette Riigi Ringhäälingu ülekandeauto ja eetrisse saadeti konvendi pidulik koosolek koos lauludega. Sama elulähedast liin i kinnitavad lõpuprojektid Tallinna Tehnikumis. Olgu siin paar juhuslikku lõpuprojekti tehnolustelt: Viljandi-Valga raudtee koos jaama hoonetega (H. L .); Rannakaitse m iinilaev (V. K .); Kasari jõe alamjooksu reguleerimiskava ühes Matsalu lahe idapoolse osa põllum ajandusliku kasutamisega (O. K.) jne. Helsingi Polütehnikumi üliõpilasorganisatsiooniga „Tekniikan Ylioppilaat“ astuti sõpruslepingu vahekorda. See suhe soodustas tihedat läbikäim ist vennas rahvaga (suvepraktikad, külastusretked jne.). Kui lõpuks tehniline teadus Tartu ülikooli juurde koondati, m ärgiti aastat 1935. Tallinna organisatsioonidele tähendas see jüripäevast halvemat. Eesti kor poratsioonidest otsustas kaks likvideeruda ja liituda Tartu konventidega. Tehnola võ ttis saatuse väljakutset tegutsemiskäsuna ja viis oma peakorteri Tartusse. 1935. a. leiame Tehnola Tartus, registreerituna Tartu ülikooli juures. Konvendiruum id on üüritud Kuperjanovi tänavas, m itte kaugel raudteejaamast. Samal ajal jääb konvendikorter ka Tallinnas püsima. Tartu konvent lõi soodsad võimalused suhete arendamiseks sealsete kor poratsioonidega. Tallinnas asuvate kaasvõitlejatega püsis aga ühine pere. Seda ühtsust kandsid vastastikused grupikülastused, m ille st suurim oli Tallinna koon dise saabumine Tartusse 1. maiks 1936. Katse sulgeda moodsa aja tehnikateadusi vana humanitaar-ülikooli raami osutus m itm eti ebaotstarbekaks. Asuti organiseerima uut kõrgemat tehnika õppe asutust Tallinna ja sügisel 1936 avati E. V. Tallinna Tehnikainstituut. Beethoveni Egmont-overtüüri helidega sissejuhatatud ava-aktusel 15. septem bril võtsid rektor prof. Kogermanilt vastu m atriklitunnistuse ja käesurve esimesed uue instituudi üliõpilased, nende seas hulk Tehnola pealekasvu. Tehnola, kelle süda, hing ja suur osa koosseisust ka konvendi Tartus olles Tallinnasse jäi, registreerus kohe 1936. a. sügisel Tehnikainstituudi juures. Tartu tehnikateaduskonnas õppinud kaasvõitlejad tu lid Tallinna õpinguid jatkama, maha jäi vaid väiksem osa Universitas Tartuensis'e üliõpilasi.
K o rp ! Tehnola liik m esk on d 15. aastap채eval o k to o b ris 1936 konvendi k o rte ris Tallinnas
Olime jälle vanas Tallinnas! Nagu uus veri tuikas konvendi elusüsteemis. K õigist eelm istest avaram konvendikorter le iti Laial tänaval nr. 32. See kolme kordne keskaegne hoone oli nagu Tehnola CIO! tarvis ehitatud: elutud kaubaruumid allkorral, teisel korral kuue jala paksuste seintega piiratud konvendikorter ja üleval noorusliku hingega majaperemees. Konvendikorter oli õigele tehnolusele teiseks koduks. See oli paik, kuhu sisse astudes võis alati sõpru eest leida. Kuna noorest tudengist pidi saama korporant, siis pidi ta konvendi ,,kooli“ läbi tegema. Treening käis peam iselt iganädalastes rebaste-, cantuse- ja paukimistundides. Sellele lisandusid ametlikud õlleõhtud ja m itteam etlik ühiselu. Tundidest ja amet likest õhtutest oli rebastel osavõtt kohustuslik. Konvendi pidulikud sündmused olid toimunud aastaid ilma lipulauluta. Oma jõudude loominguna see ei olnud veel tekkinud, välisabi ei soovitud. Küll kerkis lipulaulu küsimus aeg-ajalt päevakorrale, kuid selle sõnaline tekst valm is alles 1937. Viis sündis veel palju hiljem , alles paguluses. Sõnad on v ii! Karl Jõgise’lt, viis v ii! Manivald Loite’lt. Üks viIjelusvälju oli kehakultuur. Tegutsesid korvpalli- ja võrkpalli-meeskonnad ja samuti kuulusid Tehnola perre mitmed eesti kergejõustiku tippmehed, nagu Koit Annamaa, Ermo Kulmar ja Jaan Kihuoja. Tehnola meeskonnad ja üksiksportlased saavutasid 1937 ja hilisem ail Tehnikaülikooli esivõistlusil rea esikohti. Osavõtt kaitseliidust ja laskespordist jätkus vanas traditsioonis oma rüh maga Tehnilises Malevkonnas, kusjuures 2. komp. pealik oli tehnolus, v ii! M. L. ja malevkonna instruktor v ii! V. R. Tallinna Tehnikaülikooli avamisele järgnenud aastad kujunesid konvendi suureks ajajärguks, organisatsioon oli tugevas kasvuhoos. Kindlalt a po liitilin e ja salliv kõigi maailmavaadete suhtes, mis kantud Eesti om ariikluse põhim õttest, liik meskonda sidus te rviklik ja killustam ata rahvuslik vaim. Siis hakkasid arenema saatuslikud ajad. 1939. a. suvel viibisid tehnolased nagu tavaliselt suvepraktikal laiali mööda kodumaad ja ka välism ail, arvukamalt Poolas. Kui 1. sept. 1939 Poola läänepiiril II Maailmasõda algas, oli vägede liikum isest tekitatud raudteeummikus seiklemas m itm eid kodumaa poole tõttavaid kaasvõitlejaid. Tagasi said kõik, neist paar läänealadel viib in u t viim asel m inutil. Varssavist lahkus ka E. V. saadik, auvil! Johannes Markus. Eestile suruti 1939. a. peale Vene baasid — eelmänguks maa täielikule okupeerim isele. Kui riigivõim u ülevõtm ise järel välja kuulutati nn. Riigikogu va li mised, et okupatsioonile seaduslikku ilm et anda, astusid punastele vastaskandi daatideks Tartus asutaja-liige v ii! Richard Jaanus ja Tallinnas v ii! Valdar Tamera. Nad kõrvaldati va lim istest nagu teisedki vastaskandidaadid. A rreteerituina kadusid need uhked kaasvennad jä lje tu lt. Tehnola, nagu teisedki üliõpilasorganisatsioonid, suleti pärast nõukogude ,,korra" sisseseadm ist. Tehnola varad olid määratud üleandmiseks sitsivabriku kom m unistlike noorte ühingule. Ülevõtjate käte alla ei ulatunud vapp, lipud, tro feed, ,,V. N.“ ja kroonika köited, osa raamatukogust jne. Korporatsioon oli suletud ja konvent likvideeritud, kõik väline ja vorm iline pühitud. Kuid oli veel midagi, mida oli aastast aastasse hoitud ja arendatud. See oli ühtekuuluvustunne ja sõprus, mis säilitas meeste vahel sidemeid ja tõi neid ikka ja jälle kokku. Hoolimata ähvardavast ohust toim us vene esimesel okupatsioo niaastal Tehnola aastapäeva puhul salajane kommerss-koosviibimine ühes suures
tühjas erakorteris Pikal tänaval, peaaegu NKVD maja kõrval. Osavõtt oli väga arvukas, kusjuures julgeoleku kindlustam iseks oli korraldatud luure ja pandud välja vahipostid. Tehnola kaotused Vene esimese okupatsiooni ajal olid suured. Paljud kadu sid arreteerim iste ja küüditam iste läbi, teised viidi m obilisatsiooni sildi all Vene maale. Esimese punase okupatsiooni lõppedes avastati Kuressaare lossikeldrist v ii! August Adamson, Saaremaa kohtunik, mõrvatuna. Elukeeld jätkus ka saksa okupatsiooni all. Kokku tuldi ebakorrapäraselt ja enamasti väiksemate gruppidena. Kui 1941. a. okt. Tallinnas restoran ,,Du Nord’is“ suurema kogunemisega Tehnola 20. aastapäeva tähistati, korraldati kurb loendus, kus selgus, et ennesõjaaegsest 180-Iiikm elisest koosseisust oli üle 60 surmatud või teadmatusse kadunud. Saksa-Vene sõja puhkemine andis võimaluse eesti meestele oma maa eest võidelda. Paljud tehnolused tegid seda kas metsavendadena või soome, eesti või saksa väeosades. Need mehed kandsid soome ja saksa armeede välihalli, aga nad võitlesid ja langesid Eesti eest. 1944. a. sügisel õnnestus 40 tehnolusel pagedes pääseda uue punase oku patsiooni eest. Satuti peamiselt Rootsi ja Saksamaale, nii kuidas saatus kellelegi määras. Mõned asusid juba varem Soomes ja mujal lääneriikides. Rootsis võisid kaasvõitlejad juba varsti normaalset elu alustada. Loodi omavaheline side ja juunis 1948 alustas tegevust Rootsi koondis. Saksamaale sattunud tehnolused seevastu elasid aastaid laialipillatuina põgenikelaagreis, tegeldes õpetajaina laagrikeskkoolides ja rahvaülikoolides, inseneridena UNRRA ja IRO peakorterite juures jne. Mõned kaasvõitlejad jätkasid ka katkenud õpinguid saksa ülikoolides. Saksamaalt siird uti Rootsi, Inglismaale, Kanadasse, USA-sse või Austraa liasse. Esines veel uusi ümberasumisi, kuid 1951. a. paiku olid asukohamaad leitud. Austraaliasse rännanud väike rühm tehnolusi elab hajutatult suurtes kaugustes, m istõttu aktiivne tegevuse arendamine on võimatu. Omavaheline side aga püsib ja vähemalt kord aastas, konvendi aastapäeval, ei ole isegi Austraalia kaugused enam nii suured: mehed istuvad koos ühe laua taga. Suuremat aktiivsust võimaldavad Rootsi dimensioonid ja kaasvõitlejate koondumine suurematesse keskustesse. Kodumaise traditsiooni eeskujul ei p iir duta siingi ainult konvendi raamiga. 1949 astuti in corpore Eesti Akadeemilise Koondise liikm eks ning tehnolused on selle organisatsiooni tegevusest a ktiivselt ja ju h tiva lt osa võtnud. Juba kodumaal oli konvent kartellvahekorras EKL-iga. Rootsis lahendus Teh nola vastuvõtt EKL-i liikm eks esinduskogu otsusega 5. nov. 1951. Pidulik vandetõotuse allakirjutam ine toim us 25. jaan. 1952. Rootsi koondis kui geograafiliselt lähim Soomele hoiab alal ka sidemeid sõpruslepinglase ,,Tekniikan Ylioppilaat“ organisatsiooniga. Põhja-Ameerika mandril algas Tehnola tegevus veebruaris 1952 New Yorgi koondise rajamisega. Sama aasta EKL-i kevadkommersil tähistati koondise liitu m ist EKL-i perega. Suvepäevadel 17. aug. 1958 koos Kanada tehnolustega loodi ühine Põhja-Ameerika koondis. Suhtlemine EKL-iga toim ub aga endiselt mõlema maa piirides eraldi. Kuna suurem enamik liikm e ist asub New Yorgi piirkonnas, siis on see ka peamiseks tegevuskeskuseks. Uueks elujõuliseks ja siduvaks traditsiooniks on P.-A. Koondises kujunenud iga-aastased perekondlikud suvepäevad. Need toimuvad
ta valiselt USA juulipüha pikal nädalalõpul mõnes looduslikult sobivas ja koduses paigas. 1963. a. suvepäevadel Seedriorul Kanadas toim us Koondise daamide poolt annetatud Tehnola lipu õnnistamine, m illele järgnes samas pärjapanek Eesti vabaduse eest langenute m älestusm ärgile. Selle sündmuse pühalik suurus surus osavõtjate mällu segamatu mälestuse. Õhtu tra d itsio o n ilise st osast, kom m ersist ja perekonnaõhtust võtsid osa kõikide konventide esindajad. Korporatsiooni tegevuse jätkum ine püsib suures osas v ilis tla s te õlul, kuna kaasvõitlejad on laiali paljudes linnades ja ülikoolides. Meid innustab aga tead mine, et eesti korporatsioonidel on tänapäeval suuremad ülesanded kui kunagi varem. Oleme oma haritlaste koondajad ja need noored, kes Tartu või Tallinna värvide all ühinenud, jäävad oma rahva juurde.
VÄLIS-EESTI KORPORATSIOON WÄINLA Emil Kuhi
Ü ks k õ ig i eest, k õ ik ü h e e e s t!
Välis-Eesti Korporatsioon Wäinla loomine ja pärastine areng on tihedalt seotud eesti tehnilise hariduse korraldamisega. Iseseisvuse ajastu algaastail alus tati riig i ülesehitust kas sõjavaremeist või e im ille stki. Tookordsele p õh iliselt ag raarriigile osutus ülejõukäivaks luua ka tulevikunõudeid rahuldav kõrgemat tehni lis t haridust andev institutsioon. Peatselt aga le iti lahendus eestlastele nii omase enesealgatuse näol — kõrgema tehnilise hariduse omandamise otstarbel siirdusid teadusehimulised noored välismaale, peam iselt Kesk-Euroopa riikidesse. Ligida asukoha ja soodsa majandusliku olukorra tõ ttu oli juba 1921. aastal imm atrikuleerunud üle 30 eesti üliõpilase Danzigi Vabalinna Tehnika Ü likooli. Peagi asutati Danzigi Eesti Ü liõpilaste Selts. Hõlmates ka mujale akadeemilistesse organisatsioonidesse kuuluvaid liikm eid — peam iselt Tartu ülikooli juures tegutse vatesse korporatsioonidesse ja seltsidesse — oli äsjaloodud organisatsioon koos seisult ja ilm avaateilt üsna ebaühtlane. Selline olukord ei võimaldanud edukalt lahendada akadeemilise noorsoo kasvatuslikke küsimusi ega määrata kindlaid suundi tegutsem iseks tulevikus. Osa liikm eid nõudis pidevalt tihedam at koondu m ist ja selgesuunalisemat tegutsem ist. Kuna oldi vähemuses, puudusid igasugu sed väljavaated mainitud sihtjoonte saavutamiseks. Sellel põhjusel eelistaski osa liikm eid 1924. aasta mais lahkuda Danzigi Eesti Üliõpilaste S eltsist. Kohe pärast seda otsustati luua uus organisatsioon, mis omaks kindla tegutsemissuuna. Otsus langetati lahtise taeva all üliõpilaste linnaosas Langfuhr’i Uphageni pargis. Sellest võtsid osa: Johannes Kant, Paul Kallikorm , Boris Kivimägi, A lar Kotli, Jaan Maasik, Erich O tting, Daavet Roos, Johannes Rõuk, Osvald Sein, Jüri Seisler, Hans Truu ja Valter Vöölman, kokku kaksteist üliõpilast. Neid nim etati pärast asutajateks liikm eteks. Sellele koosolekule järgnes tihedas reas te isi, kus juba m ääritleti lähemalt tegutsem ise põhimõtted ja struktuur. Teati, et olles välismaal — oli iga eestlane vähemal või rohkemal määral oma rahva saadik. See omakorda nõudis a lalist vää rikat käitum ist ja esinem ist. Sellest lähtudes jõuti üksmeelsele seisukohale — uus organisatsioon peab siduma tihedalt eesti üliõpilasi rahvuslikus vaimus, kindla sisemise korra alusel arendama kõigikülgselt nende kõlbelisi omadusi, hoolitsema laitmatu seltskondliku esinemise eest ja andma kehalisele kasvatusele väärika tähenduse. Sealjuures aga ei tohtinud organisatsiooniline tegevus m ilgi määral mõjutada negatiivselt noorte liikm ete õppetööd. Just vastupidi — vanemad liikm ed pidid igati edutama ja juhtim a noori teadmiste omandamisel. Ei leidnud ka poole hoidu alkoholi konsumeerimise sund koosviibim istel. Noori pidi kasvatatama senioriteedi tunnustuse printsiipidel, sealjuures ilm tingim ata arvestades noorte isikupära. Wäinla arengus läbi aegade on need Danzigis 1924. aasta suvesem estril püstitatud põhimõtted leidnud m uutm atut rakendamist siseelu korraldam isel.
Kogu suvesemestri jooksul v iim is tle ti põhikirja (akadeemiline aasta Danzigi Tehnika Ü likoolis oli jaotatud kahte sem estrisse: talvine — kestvusega oktoobrist a prillini, ja suvine — kestvusega m aist juuli lõpuni). Antud olukorra raamidesse sobis kõige paremini organisatsiooni nimeks: Danzigi Eesti Ü liõpilaste Selts ,,W äinla". Sõna ,,Wäinla“ pidi sümboliseerima lakkamatut ühendust kodumere ja välismerede vahel väina kaudu. A lgtäht „W “ kirju tati eestipärase hääldamise sä ilita miseks. Organisatsiooni elu otsustati kujundada värvikandmise alustel. Väinarikaste lääneranniku kihelkondade rahvariietes dom ineeriv oraanzh v a liti põhivärviks, sellele lisandus veel v io le tt ja valge. Peakate va liti laiaääreline. Välismaal tegut semine nõudis liik m e ilt e riti ohvrim eelt ja ka m ra a tlikku st— seetõttu sai deviisiks: üks kõigi eest, kõik ühe eest! Lipulauluks kujunes ,,On elu meil üürike ilm as". Uuele organisatsioonile tunnustuse saamiseks esitati ülikooli valitsusele m itmeid avaldusi, ning 6. detsem bril 1924. aastal saabus re k to rilt jaatav vastus. Seda tähtpäeva loetakse asutamise daatumiks. Esimesse juhatusse v a liti: esimees — Valter Vöölman, abiesimees — Osvald Sein, kirjatoim etaja — Erich Otting, laekur — Boris Kivimägi, majaisa — Johannes Kant ja vanamees — Paul Kallikorm . Avaliku värvikandmise õiguse üle otsustas üliõpilaskonna juhatus. Tollel ajastul oli eestlaste vastu tekitanud palju kibedust Saksamaa m õjurikastes ringkondades kaotatud Landeswehri sõda kui ka äsja teostatud Eesti Vabariigi maareform. Selle ga võiks seletuda eitav otsus saksa üliõpilaskonnalt D.E.Ü.S. ..Wäinla" avaliku värvikandmise suhtes. Vastuses oli küll põhjuseks toodud D.E.Ü.S. ,,W äinla" poolt valitud peakatte suur sarnasus saksa üliõpilasorganisatsioonide omadega. Nende arvates ei tohtinud eestlane kanda se llis t peakatet. Enamik liikm e ist otsustas siiski jääda valitud peakattevormi juurde ning kanda neid kohapeal vaid kinnistes ruumides, aga väljaspool Danzigi Üliõpilaskonna jurisdiktsiooni — avalikult. Vahepeal oli tl! Alar Kotli kavandi ja kätetööga valminud D.E.Ü.S. „W äinla" vapp, m illine kandis nelja väljakut. Vappi hõlmas kodumaa kuuse stilisee ritu d kujutus. Esimese maailmasõja p o liitilise d järellained põhjustasid Danzigis saksa ü li õpilaskonna jahedat suhtum ist eestlastest üliõpilaskonnasse. Seda soojemat vastu võttu leidsid eestlased poola ü liõpilastelt, kes tollal moodustasid üle 1/5 kogu Danzigi üliõpilaskonnast. 1926. aastal loodi kartell-leping poole korporatsioon Z.A.G. ,,W isla’ga", mis oli samuti asutatud välismaal — Karlsruhes 1913. aastal. Selle kartellkorporatsiooniga arenes sõprusside väga tugevaks, sageli korraldati vastastikuseid külaskäike ning paljudel wäinlanustel jäid loodud isiklikud kontak tid püsima eluks ajaks. Kokkutulekuteks kasutati e riti selleks üüritud ruume. Algaastail osutus sel leks ,,Zinglers-Höhe" lokaal, Jäschkentali kõrgustikul. Hilisemad sagedased koos viibim ised korraldati „ Rolandis", Langfuhri peatänaval. Suuremad pidustused, m il leks olid aastapäeva kommersid 6. detsem bril ja Vabariigi aastapäev, leidsid aset „Halbe A llee s", mis asus Danzigi ja Langfuhri vahelisel puiestikul, poolel maal, nagu ta nimi juba tähendas. Kommerssidele paluti ta valiselt Danzigi poola korpo ratsioonide esindajad — peale kartellkorporatsiooni veel korp! Helania ja korp! Rosevia — kui ka poola üliõpilaskonna juhatus. Ka võtsid külalistena osa kohal viibivad teiste eesti värvikandjate organisatsioonide liikm ed. Vabariigi aastapäeva m ärgiti sageli vastuvõtu näol Eesti Vabariigi aukonsuli Vitold Kukovsky pool. Selleks palus aukonsul oma mõisa O rlow o’sse kohapealsed diplomaatide esindajad, kogu eesti üliõpilaskonna ja ka poola üliõpilaskonna esin-
K o rp ! W 채inla Tallinna koondise asutajad 1936. aastal. Esireas keskel: abiesimees Hans Laube, esimees H u go M u ru ja k irja to im e ta ja P eeter T o o m ik .
K o r p ! W 채inla k ok k u tu lek 1925. aastal S eltskondlikus M ajas Tallinnas
dajad. Aukonsul V. Kukovsky ja ta abikaasa p iiritu t külalislahkust nauditi varajaste hom mikutundideni. E rilist tähelepanu osutas aukonsul V. Kukovsky D.E.Ü.S. ,,W äinla" arenemi sele, m illetõttu ta peagi v a liti auliikm eks, ning hiljem — auvilistlaseks. 1939. aasta sügisel tabas V. Kukovsky’t ta omas mõisas surm sõjategevuse tagajärjel. Igapäevased liikm ete kohtumised aga teostusid kell 10 hommikul nn. S!C! (saksa k e e le s t— Steh C onvent). Selleks ajaks koguneti ülikooli peahoone auhalli igale organisatsioonile määratud kohta, kus veerand tunni vältel vahetati seistes uudiseid ning anti edasi vajalikke teateid. Külastati ka te isi organisatsioone nende S!C!-del inform atsiooni saamiseks kui ka teadete üleandmiseks. Suvevaheajal kodumaal viibides sooviti ka seal kohtuda ning sellest kujunes aegade vältel suvepäevade traditsioon. Suvepäevad leidsid aset Tallinnas, esime sel laupäeval pärast 20. augustit. Esines ka erand — 1928. aastal peeti väga edukas suvepäev Viljandis. Peagi kujunesid suvepäevad kindlakavalisteks üritusteks, kus peale kohtumise otsustati koos vilistlastega organisatsiooni ellu puutuvaid küsi musi. Alates 1929. aastast lakkas noorte juurdevool Danzigi — mujal olid kõrgema tehnilise hariduse saamiseks tekkinud soodsamad majanduslikud tingim used. Ka saksa üliõpilaskonna ebasõbralik suhtumine põhjustas m itm e eesti üliõpilase s iir dum ist teistesse ülikoolidesse. D.E.Ü.S. „W äinla" oli asutatud sihiga koondada välismaal õppivat eesti noorust. Küpses mõte ka mujal välismaa ülikoolides eesti tudengeid kaasa tõmmata D.E.Ü.S. „W äinla" perre. Peagi sobitati sellesuunalisi kohtum isi. 1929. aastal oli juba kogunenud üsna arvukas hulk eestlasi õppima Tshehhoslovakkiasse Brünni Saksa Tehnika Ü likooli. Kuigi eestlased olid kahel käel vastu võetud ungari korp! Corviniasse, tunti ikkagi vajadust oma organisatsiooni jä rele. Samal aastal asutati pea kõikide Brünnis viibivate eesti üliõpilaste poolt Akadeemiline Selts „E esti‘‘ . Ka A.S. ,,Eesti" sihiks oli liita eesti akadeem ilist noo rust rahvuslikus vaimus kindla organisatsioonilise struktuuri kaudu. Tõsist tähele panu oli ka pühendatud kehalisele arengule. Siingi puudus alaline kindel organisat siooni korter. Koosolekute ja muude ürituste lokaaliks v a liti ,,Hochmuthi" külalissaal. 1931. aasta veebruaris sõitsid Danzigist t llt l! Paul Lõhmus ja Valter Vöölman Brünni läbirääkim istele organisatsioonide ühinemise asjus. A.S. ,,Eesti" poolt olid valitud volinikeks t l !t l ! Hugo Muru ja Feliks Triefeld. Kuna mõlemad organi satsioonid olid sarnased nii vo rm ilt kui põhim õtteilt, koosseisu tagapõhja ja m õtte laadi poolest, polnud liitum iseks m ingisuguseid nimetamisväärseid takistusi. Pea gi lepiti kokku üldtingim ustes — Danzigist pärineks liitunud organisatsiooni asu tamise tähtpäev ning nim etüvi. Brünn aga annaks oma peakatte vorm i ja põhivärvi — terassinise. Värvipaelaks va liti must-valge-terassinine, m illega taheti rõhutada rahvuslikku ühtekuuluvust. Terassinisele anti kahesugune sümboolne mõiste — andumust te hn iliste teaduste omandamisele ja te ra sliku lt tugevat tahet eestluse teenim iseks. Peakatte rosetis süm boliseeriti hammasratast kui tehnika põhielementi, sirkel koosnes tra d itsio o n iliste st tähtedest — V, C, F, ja ,,W" organisat siooni nime alqtähena. Värvipael oli palistatud hõbedase äärega. Noorliikm e värvipael oli valge ja terassinine, peakattel puudus rosett ja sirkel. Uueks nimeks sai Välis-Eesti Korporatsioon ,,W äinla". Välis-Eesti m ainim i sega organisatsiooni nimes taheti rõhutada tegevusvälja — koondada välismaal õppivaid eesti tudengeid korporatsiooni.
Suvepäeval 1931. aastal peetud peakoosolekul Seltskondlikus Majas Tallin nas kirju ta ti alla ühinem islepingule kartellkorporatsioon „W is la " sekundeerimisel. Sellest suvepäevast võ ttis osa iga organisatsioon omis värves.Samal peakoosolekul otsustati järgm ise tegevusaasta vältel välja töötada uus põhikiri. Võeti vastu ka uue organisatsiooni struktuur — selle kohaselt koosnes korporatsioon peakoondisest, koondistest, ü ksikliikm e ist ja vilistlaskogust. Viimase asukohaks oli Tallinn. Ühtlasi otsustati järgm ise tegevusaasta vältel hankida uued embleemid. Võeti vastu uue vapi kavand, m ille valm istas tl! Ernst Kesa. Peakoondise asukoht jäi järgm iseks tegevusaastaks Brünni ja korporatsiooni esimeheks v a liti tl! August Kesa. Danzigisse jäi koondis. Vahepeal oli võetud ühendus ka V iinis õppivate eesti üliõpilastega. Juba 1926. aastast tegutses seal Viini Eesti Selts, kandes klubilikku iseloomu. V.-E. Korp! ,,W äinla" idee — koondada välismaal õppivat eesti noorust, leidis elavat vastukõla. 1931. a. kevadel oli seal asutatud korp! Viennla, värvidega sinine, puna ne ja valge. Tl! A rtu r Väli oli energiliseks vahendajaks äsjaasutatud korp! Viennla ja korp! Wäinla liitum ise läbiviim isel. See teostuski 1932. aasta suvepäevade pea koosolekul, kus kogu korp! Viennla liikm eskond, koosnedes 10 tl!-s t ja neljast nl!-st, võeti vastu V.-E. Korp! Wäinla liikmeskonda. Ülalnimetatud suvepäevad viid i läbi uutes embleemides. Võeti vastu uus põhikiri ja kommaanid. Peakoondis jäi Brünni, koondised Danzigi ja Viini. 1930. aastal võtsid Varssavi Tehnikaülikooli õppima siirdunud tudengid kontakti peakoondisega, m ille tulemusena võeti 1933. aasta peakoosolekul vas tu 7 noorliiget. Peakoondise vanamehe tl! Paul Vesilinnu energilise tegutsem ise tulemusena, mis nõudis m itm eid sõite Brünnist Varssavi, võidi n l!nl!-le juba 1933. aasta talvesem estri lõpul üle anda värvid, ja seega lugeda Varssavi koondis asu tatuks. Pidevalt oldi ühenduses värvikandjate organisatsioonidega kodumaal. Eriti püüti välismaal igati osutada sooja kaasvõitlejalikku tähelepanu teistesse eesti korporatsioonidesse kuuluvatele liikm etele. Nii on ka seletatav, et juba 1934. aasta sügisel sõlm iti kartell-leping Tartus Eesti Korporatsioonide Liiduga. 1938. aastal võeti V.-E. Korp! Wäinla Vilistlaskogu vastu Eesti Korporatsioonide Liidu V ilis tla s kogusse. Ü ksikliikm eid õppis Grenoble’is, Nancy’s, Karlsruhes, Turus ja mujal. Tallinna Tehnika Ülikooli asutamisega tekkis vajadus ka Tallinnasse koondi se asutamiseks. See teostus aastal 1936. Alates 1938. aasta peakoosolekust mää rati peakoondis Tallinna. Konvendi ruumid üüriti Toompeale, endise piiskop Kuke majja. Alates 1938. a. asus konvendi korter Pärnu mnt. nr. 32. Tallinna Tehnika Ü li kooli tö öst võ ttis korporatsiooni liikmeskond elavalt osa, andes üliõpilaskonna esi mehe ning m itm eid välistoim konna juhatajaid. Esindati ka m itm el rahvusvahelisel konverentsil eesti üliõpilaskonda. Teine Maailmasõda lõpetas koondiste tegevuse välismaal. Varssavi koon dise liikm ed andsid 1939. aasta septembris ümberpiiratud linnas koondise varan duse hoiule Eesti Vabariigi saatkonnale enne lahkum ist kodumaale. 1940. aasta augustikuul tu li vastava dekreedi alusel üle anda korporatsiooni varandused to lle aegsele võim ule ning korporatsiooni tegevus likvid ee riti. Olevatel andmetel aga leidis korporatsiooni lipp endale pelgupaiga kodumaa mullas, samuti jäi üle and mata ka vapp. Saksa okupatsiooni ajal ei lubatud korporatsioonidel a m etlikult tegutseda. Seda tehti põranda all. Nii korraldati kaks kommerssi — 1942. aastal tl! K. Koppeli
algatusel EKA majas, kus asus parajasti saksa mereväe staap; 1943. aasta kom mersi korraldas aga v ii! A. Väli Kunstihoones. See jäi ka viimaseks kodumaal pee tud kommersiks. 1. mai kokkutulekuid korraldati 1943. aastal v ii! E. Lepa talus, ja 1944. aastal v ii! E. Lepa naabertalus. See oli viimane kokkutulek kodumaal. Pärast kodumaa m ahajätmist organiseerus korp! Wäinla kõigepealt Rootsis, Stokholmis. Seal võeti V.-E. Korp! Wäinla 25. jaanuaril 1952. aastal EKL-i liikm eks. Saksamaal osutati kõige elavamat tegutsem ist Geislingenis ja 1946. aasta juulis korraldati seal suvepäev rohkearvulisel wäinlanuste osavõtul. Im migreerumise järel ülemeremaadesse alustati ka seal taas tegevust. 1949. aastast alates tegutses koondis New Yorgis, ning alates 1952. aastast M ont realis. Suvepäevade pidamisega alustati 1953. aastal ja neid peeti peam iselt M ont realis. 1959. a. peeti need New Yorgis, 1960. a. Torontos, 1962 ja 1963 v ii! E. Uiga suvekodus Ühendriikides Vermonti osariigis, Bomoseeni järve kaldal. 40. aastapäeva tähistam ise suvepäev peeti M ontrealis. Sellest olid palutud osa võtma kõikide korporatsioonide esindajad, ka Eesti Ü liõpilaste Seltsi ja Eesti Ü liõpilaste Selts ,.Põhjala" esindajad koos daamidega. Esimeheks oli vii! John Lemberg, kirjatoim etajaks v ii! L. Pütsep, laekuriks v ii! R. Tomson ja vana meheks v ii! K. Koppel. 5. detsem bril 1964 pühitseti uus lipp praost Jaan Raudsepa poolt Eesti Jaani Koguduse kirikus M ontrealis. Ühenduse pidamiseks üle kogu maakera laialipillutatud wäinlanuste vahel otsustati hakata välja andma ajakirja ,,Wäinla Teated". Esimene number ilmus 20. oktoobril 1954, ning senini on kokku ilmunud 14 num brit. Kuni detsem brini 1956 olid väljaandjateks v iI!v iI! K. Koppel, C. Laviste ja E. Lepp; pärast seda aga K. Kop pel ja E. Lepp. Põhikirja kohandamiseks uutele oludele v a liti erikoosolekul M ontrealis 1954. aastal komisjon, koosseisus: v iIlv iI! E. Kuhi, K. Koppel ja H. Muru. Pärast mõnd koosolekut lahkus vii! Muru kom isjonist ja 22. juunil 1954. aastal v a liti komisjoni vii! F. Langvee. Sellise koosseisuga töötas komisjon põhikirja vastuvõtm iseni — peakoosolekul 1. septem bril 1956 M ontrealis. Vabas maailmas eluneb neli asutajat liig e t — Osvald Sein Rootsis, Eerich O tting Saksamaal, Jaan Maasik ja Valter Vöölman Ühendriikides. 1938/39. tegevusaasta liikm ete nim ekirja kohaselt oli V.-E. Korp! Wäinlal 10 noor- ja lih tliig e t, 38 tege vliig et ja 67 v ilis tla s t ja ü liõ pilasvilistlast. Praegu on V.-E. Korp! Wäinla nim ekirjas 72 liiget, nendest viibib Rootsis 13, Ühendriikides 29, Kanadas 18 ja mujal 12 liiget. Alates Teisest Maailmasõjast on manalasse varisenud 22 wäinlanust. Välis maal on vastu võetud 12 liiget, ja 2 liig e t on lahkunud omal soovil. Koondised asuvad Rootsis — Stokholmis, ühendriikides — New Yorgis ja Kanadas — M ontrealis. Alates 1954. aastast on peakoondiseks M ontreali koondis. Ü ksikliikm eid asub Austraalias, Uus-Meremaal, Venetsueelas, Iraanis, Shveitsis, Saksamaal, Inglismaal ja Hollandis.
KORPORATSIOON LEOLA Karl Utsal
A g e q u o d agis
Korporatsioon Leola saamislugu ja areng iseseisvas Eestis on lahutam atult seoses kõrgema tehnilise hariduse ajalooga kodumaal. Vabadussõda polnud veel lõppenud, kui 1918. a. Eesti Tehnika Seltsi poolt ellu kutsutud ,,'Tehnilised Kursused" ümber kujundati kõrgemaks tehniliseks õppe asutuseks — Tallinna Tehnikumiks. Selle sündmusega oli alus pandud teisele Alma M aterile Eesti pinnal ja murtud aastasadu vana traditsioon, mis samastas kõrgema hariduse mõiste Tartuga. Organiseerimise mõte hakkas Tallinna üliõpilaskonnas liikuma juba varsti pärast Tallinna Tehnikumi asutamist. Tolleaegne üliõpilaskond oli oma koosseisult väga ebaühtlane. Siia oli kogunenud erisuguses vanuses mehi, kelle õppimine oli mitmesugustes Venemaa kõrgemais õppeasutusis või Riia Polütehnikumis sõdade tõttu katkenud. Siin oli endisi Tartu üliõpilasi kõrvuti äsja keskkoolist tulnud noo rukitega ja sõjas karastatud õppur-sõduritega. Loomulik, et selline heterogeenne ja traditsioonideta ühiskond pidi läbi tegema teatava käärim isprotsessi, enne kui mingid selgemad ideed said hakata kristalliseerum a. 1920. a. sügissem estriks oli välja kujunenud üks püsiv grupp üliõpilasi, kes taotlesid liitu m is t intiim organisatsiooni põhim õtete alusel. Üldistes põhialustes oli teatav üksmeel juba saavutatud, kuid m illes veel kokkuleppele ei jõutud, oli organisatsiooni vorm. Kui oli saanud selgeks, et kompromiss võim atu, läks küsi mus hääletusele. Rõhuv enamus hääletas korporatsiooni poolt ja vähemus lahkus koosolekult, suutmata alistuda enamuse otsusele. See avalik lõhe võimaldas kor poratsiooni pooldaval rühmal asuda üksmeelsele organiseerim istööle. Koostatud põhikiri nägi eesmärkidena ette muu seas Jsamaa teenim ist, rahvusliku vaimu süvendamist, iseloomu kujundamist, iseseisva demokraatliku m õtteviisi arendamist, vastastikust abistam ist teaduslikus töös" jne. Kui teatavasti enamik uusi üliõpilas organisatsioone on oma alguse saanud väljakasvamise teel olemasolevaist, m illest nad võtavad kaasa kogemusi ja traditsioone, siis korp! Leola asutajail tu li alustada tühjade kätega. Nõu ja abi korporatsiooni vorm ilisel ülesehitam isel, kodukorra loomisel ja kommaanide tundmaõppimisel tu li siin kolm elt õppejõult, kellest üks oli ühe vanima Tartu organisatsiooni vilistla ne ja kaks oli kuulunud ühte Saksamaa korporatsiooni. Korporatsiooni sisekorra rajamine sellisel teel kättesaadavale a llikm aterjalile põhjustas Leola kommaanide teatava erinevuse Tartu korporatsioo nide om ist. Kui hiljem need erinevused läbikäim isel vanade korporatsioonidega ilm siks tulid, pidi mõnda kommaani kohandatama, osa aga on jäänudki omapäraseiks. Värvide valikul konsulteeriti m itut tolleaegset väljapaistvam at kunstnikku ja selle ala autoriteeti, kuni valik langes kunstnik Ed. Polandi kavandile: (punakas) v iole tt, (kuld)kollane ja valge. Ühel sellekohasel koosolekul määrati üldise hääle
tuse teel kindlaks, keda lugeda tegevliikm eiks. Tarviliku häälteenamuse sai üheksa kaasvõitlejat, keda peetakse asutaja-liikm eiks. Korporatsiooni nimi v a liti vastavalt sellele vaimule, mis valitses asutajate hulgas. Lembitu linnuses, Leolas, nähti süm bolit sellele ideele, mis vaimustas asutajaid, kellest enamik oli võidukaid vabadussõjalasi. Kõik ta rvilikud eeltööd lõpule viidud, astus 16. oktoobril 1920 tegevusse korporatsioon Leola kui esimene üliõpilasorganisatsioon Tallinnas ja esimene korporatsioon, mis loodi iseseisvas Eestis. Põhikirja järgi on kõrgeim võim Leolas Avalikul Konvendil (A IC I), m illest kõik liikmed osa võtavad (noorliikm ed ainult sõnaõigusega). Tegevliikmete Kon vendi (B!C !) kompetentsi kuuluvad küsimused, m ille arutam isest noorliikm eil pole õigust osa võtta. Semestri Konventi (S!C !) peetakse iga semestri algul. Koosseisult on see sama, mis A !C !. Sellel valitakse muuseas ametikandjad eel olevaks sem estriks. Juhatus koosneb kolm est liikm est: vanem (esimene senior), kirjatoim etaja (teine senior) ja laekur (kolmas senior). Vanamees, kes seisab väljaspool juhatust, valitakse kaheks sem estriks. Juhatust abistavad tema töös viis m agistrit. Juhatus, vanamees ja m agistrid koos moodustavad laiendatud juha tuse, m illel teatavad erilised ülesanded. Lipulaulu sõnad Leolale lõi tolleaegne noorkirjanik Juhan Jaik, kes seisis is ik lik u lt väga lähedal mõnedele asutajatele nende kuulumise ajast saadik samasse põrandaalusesse noorsoo-organisatsiooni tsaari valitsuse all. V iisi lipulaulule, laul miseks kolmel häälel, lõi prof. A rtu r Kapp. Põhikiri oma esialgsel kujul võimaldas Leola liikm eks astuda ainult Tallinna Tehnikumi ü liõpilasil. Sellest tingim usest peeti ka rangelt kinni tagajärgedega, et teise õppeasutusse siirdudes liige pidi lahkuma. Mitmed lahkunuist, soovides olla organiseeritud, astusid teistesse organisatsioonidesse, kus mõned hiljem silm a paistvat osa etendasid. Põhikirja kohaselt tu li keelduda ka vastu võtm ast muis ülikooles õppijaid. Ainukese erandi moodustasid kõrgema haridusega isikud, kellel B!C! arvates olid erilised teened Eesti või korp! Leola vastu ja keda selle tõ ttu võis auvilistlasteks valida. Hiljem reform eeritud põhikirjas ja kodukorras kaotati need kitsendused. Korporatsiooni algaastail valitakse tema esim esteks auvilistlasteks Tallinna Tehnikumi elektrotehnika osakonna õppejõud, insenerid Edgar Heinrichsen ja Kotri Hangelaid, kelle inspiratsioon, vaimustus ja väsimatu kaasabi tegid võim alikuks korporatsioon Leola asutamise. Edasi veel Tallinna Tehnikumi direktor, insener Hermann W. Reier, kellel olid erilised teened aluse panemisel kõrgemale te h n ili sele haridusele Eestis ja kes majandusliku toetuse ja muu abiga aitas Leola jalule, ja kindral Johan Laidoner, kelle majanduslik toetus, e riti aga soe osavõtt varase Leola käekäigust oli asutajaile suureks moraalseks toeks. See p iiritu auto riteet, mida kindral J. Laidoner eesti rahva, e riti aga noorte sõdalaste hulgas omas, andis sellise kaalu m itm ele tema seisukohale, mida ta oma sõnavõttudes kas konvendis või leolaste vastuvõttudel oma kodus avaldas, et see jä ttis sügavad jäljed Leolas valitsema pääsenud ilmavaatele. Esimeste auvilistlaste hulka kuulus ka suur isamaalane ja Eesti moodse arhitektuuri parimaid esindajaid, arhitekt Eugen Haberman, kes oma teravm eelsete ja viim istletud sõnavõttudega pakkus noore korporatsiooni liikm eile eeskuju vaim sest e liid ist. Asutamise ajal polnud Leolal veel vappi. Selle väljatöötam isele asuti niipea, kui muud pakilisemad probleemid lahendatud arvati olevat. Suure põhjalikkusega töötati m itmesuguste kavandite kallal, konsulteerides m itm eid vapinduse asja tundjaid, eesotsas Tallinna linna arhivaari, ajaloolase O tto Greifenhageniga, keda
K o r p ! Leola aastap채ev Tallinnas 16. o k to o b r il 1939
peeti autoriteediks heraldilistes küsimustes. 1925. a. esimesel sem estril kinnitati variant, m ille järgi valm istatud vapp avati p id ulikult auvil! H. W. Reieri poolt kor poratsiooni viiendal aastapäeval Leola esimeses konvendi korteris. Heraldilise term inoloogia kohaselt on Leola vapp peakilbist ja südakilbist koosnev nn. ,.kõne lev" liitvapp. Peakilbi heeroldipilt on läbi põim itud tervest reast tavakujundeist. H eeroldipilt ise on kombinatsioon m itm est põhitüübist. Nii on peakilp kõigepealt malestatud, siis jaostatud ja lõpuks kilbi päis veel omakorda lõhustatud. Tinktuu ridena esinevad vio le tt, kollane, valge ja hõbe. Peale selle on kilbi nabamikus asuva tavakujundi m õtestamisel kasutatud Eesti lipu värve ja pruuni ning rohelist tamme puu kujutamiseks. Üksikute väljade kaupa jagunevad tinktuurid järgm iselt: päise dekster-pool — valge ja hõbe, päise sinister-pool — kollane ja hõbe, ning jalamik — vio le tt ja hõbe. Kilbi päise dektser-väljal on tavakujundina avatud raamat, m ille tähendus on, et Leola on teadusele pühendunud meeste koondis. Deviis ,,Age quod agis“ lahtisel raamatul peab tähendama, et mida iial tehakse, tehtagu kor ralikult. S tiliseeritud liilia deviisi all tähendab, et teod, mis tehakse olgu ausad ja puhtad. Kilbi päise sinister-poole h eeroldipilt on läbi põim itud korp! Leola s irk lis t. Kilbi jalamiku heeroldipildisse on punutud tavakujund Lembitu linnusest plaanis ja vaates. Üle linnuse müüri võrsub tammepuu ja lehvib Eesti lipp. See kujund esitab Leolat, m ille kaitse all (müürid) võimaldub ülesseatud ideede elluviim ine, kus kasvab tugevus (tamm) ja võrsub isamaa-armastus (Eesti lip p ). Peakilbi malestamise teel loodud väljakestest osa on jäetud puudutamata tavakujundist. N iiviisi tühjaks jäetud väljade mõte on, et alati leidub ruumi tegudeks. Peakilbi südamikus asub südakilp, m ille kogu pind on kaetud Leola trikolooriga, m ille ribad jooksevad diagonaalselt alla südakilbi sinister-päisest. Korporatsiooni asutajate poolt oli asutud seisukohale, et kui korp! tahab saavutada tõesti häid tagajärgi oma ülesannete täitm isel, siis tuleb tema liikm ete arvu piirata. Seda. seisukohta pooldas ka enamik auvilistlasi (ainuke liik vilis tla s i korporatsiooni algaastail). Peagi nähti, et ülemääraselt range kord üksi ei lahenda veel kõiki korporatsiooni probleeme ja kahekümnendate aastate teisel poolel otsustati avardada vastuvõtutingim usi mõnevõrra. Sellele peagi järgnev korporat siooni arvuline kasvamine tegi vajalikuks avarama konvendi korteri muretsemise. Pärast asum ist mitmesuguseis üürikortereis jõuti kolmekümnendate aastate algu ses püsiva konvendi korterini Toompeal, Toomkooli tänaval. See sajandeid vana hoone, mis oma kaine fassaadi taga varjas pseudo-klassikalises s tiilis — paiguti rikka liku lt — kaunistatud peosaale, vastas kasvava korporatsiooni vajadustele ja jäi konvendi korteriks kuni ülevõtmiseni punaväe kasarmuks kohe pärast 1940. a. juuni okupatsiooni. 1920-ndate aastate lõpuks olid traditsioonid juba sügavalt juurdunud, asutamisaegsed raskused ületatud ja kõigi ametikandjate ja institutsioonide funktsioo nid välja kujunenud. Ainukese lünga tavades ja kommetes moodustas komm ersi kord. Aastapäevi pühitseti kõige sellega, mis kuulub tavalise kommersi kavasse, väljaarvatud vennastuspidu. Vennastuspeo kombe tarvitusele võtm ise küsimuses ei oldud korporatsiooni algaastail jõutud kindlale seisukohale. Kui hiljem vennas tuspeo mõte poolehoidu leidis, siis otsustati esimene kommerss pidada m itte enne, kui korporatsiooni kümnendal aastapäeval. Korp! Leola kommersikord, mis vo rm ilt põh iliselt rajaneb Saksa ja Balti eeskujudele, on mõnevõrra erinev teistes eesti korporatsioonides kehtivast korrast. Väljaarvatud üksikud laused, on kõik Leola vennastuspeo laulude sõnad täiesti omapärased. Ka esineb seal kaks täiesti erinevat meloodiat. Suure hoolega ettevalm istatud esimene kommerss, mis peeti ekstern-kommersina Leola kümnendal aastapäeval, õnnestus üle lootuste ja pani aluse uuele
traditsioonile, mis sellest ajast peale on olnud igale leolensisele inspiratsioonialli kaks järgnevatel aastapäevadel. Juba oma olemasolu varajasemast ajajärgust peale pidas Leola oma üles andeks osavõttu m itm esugustest üliõpilaskonna eluavaldustest. Korduvalt andis Leola oma ridadest esimehi ja teisi juhatuseliikm eid Tallinna Üliõpilaskonnale. Tartu ja Tallinna Üliõpilaskondade ühisel koostööl korraldatud Hõimupäevist, SELL-i päevist ja m uist ü ritu sist võeti agaralt osa ja Leola konvendi korter oli alati se lliste l puhkudel üldsuse teenistuses. Kolmekümnendatel aastatel võtab rahvusvaheline üliõpilasvahetus üha suu reneva ulatuse ja selle liikum ise parema korraldamise huvides asutatakse m itm e suguseid abiorganisatsioone. Ühe välissuhteid süvendava organisatsioonina kut sutakse koostöös teiste üliõpilasorganisatsioonidega ellu Eesti-Poola Akadeemi line Ring, m ille asutamiskoosolek leiab aset korp! Leola konvendi korteris. Samas paigas kutsutakse ellu ka kodumaisel tööpõllul tegutsev organisatsioon, Tallinna Akadeemiline Rahvuslik Klubi. Kauakestnud sõbralikud sidemed Ungari üliõpilaskonnaga leiavad vorm ilise raami 1938. a. kevadsemestril Budapestis p id ulikult allakirjutatud sõpruslepinguga Ungari Kuningliku Tehnikaülikooli liitkorporatsiooni M.T.E. Hungaria ja korp! Leola vahel. Omaaegse riigivõim u ebakindel seisukoht tehnilise hariduse korraldamise küsimuses tegi a ju tise lt küsitavaks korp! Leola püsimise väljavaated Tallinnas. See oli ajajärk, m illal vana Tallinna Tehnikum likvid ee riti ja avalikkuses käis võitlus, kas ja m illega seda asendada. Uskudes oma seisukoha õiglusesse rakendus terve Leola koroona koos teiste samu vaateid jagavate organisatsioonidega selgitus tööle kõrgema tehnilise õppeasutuse taastamise kasuks Tallinnas. Tallinna Tehnikaülikooli asutamine 1936. aastal kallas värsket verd Tallinna akadeemilise noorsoo ellu. Kui mitmed Tartu üliõpilasorganisatsioonid siis oma osakonnad Tallinnas avasid, otsustas enamik Tallinna organisatsioone likvideeruda ja in corpore astuda Tartu osakondade liikm eiks. Korp! Leola oli selleks ajaks välja kujunenud elujõuliseks organisatsiooniks tugeva vilistlaskoguga ja otsustas jä t kata oma tegevust iseseisvana. Selle tõusuteed mineva organisatsiooni arengule tegi lõpu vene okupat sioon. M itm ete liikm ete kadumine ja korporatsiooni varanduse kaotamine andis Leolale ränga hoobi ja surus ta põranda alla. Järgnevad sõja-aastad tõid ränki kao tusi aastatelt su hte lise lt noorele Leola liikmeskonnale. Neid langes lahinguis, vene vanglais, Siberi viletsuses ja saksa koonduslaagreis. Üks väike murdosa on asunud välismaale, puistatuna laiali kõigisse maailmaosisse. Pärast sõja-aastate halvatust on üksikud leolensiste grupid taas alustanud tegevust olemasolevate võim aluste piirides. Paremini organiseeritud koondised, kus iseseisvus-aegsed kuldrebased koos paguluses liitunud noortega tegevust jatkavad Leola traditsioonide vaimus, asuvad M ontrealis ja New Yorgis, kuid ka mujal on viim asel ajal aktiivsus tõusnud. Korp! Leola on tulnud ilmale teissuguseis olukorris kui ükski teine üliõpilas organisatsioon. Tema ülesehitam isel on sageli kasutatud erisuguseid, sageli o rig i naalseid abinõusid. See on vajutanud temasse erineva pitseri, mida Leola on kindluse ja iseteadvusega kandnud kui oma iseloomu tunnust. Tema eesmärgid aga, ja nende taotlem ise vahendid on lahutamatu osa nendest p rintsiipidest, m ille au sees pidamiseks on eesti korporatsioonid koondunud Eesti Korporatsioonide Liitu.
KORPORATSIOON FRATERNITAS UCUENSIS Heinz M. Ederma, Uno J. Kannik
Is a m a a , vabad us, tead us
Korporatsioon Fraternitas Ucuensis asutati 3. okt. 1948. a. Balti Ülikooli (B. U.) juures Saksamaal. Algul oli korporatsioon registreeritud B. Ü. senati juures kui „Eesti M eesüliõpilaste Intiim organisatsioon UKU'1, sest sõna „korporatsioon" ei lubatud kasutada. 1949. a. lubati korporatsiooni nim etus tarvitusele võtta ja ,,UKU“ reg istre eriti kui korp! Fraternitas Ucuensis. Ucuensise esindajana ülikooli senati juures tegutses kuraatorina prof. dr. Karl Kirde, ainuke õppejõud noore korporatsiooni peres. Rahvusliku m eesüliõpilaste intiim organisatsiooni loomine B. Ü. juures oli iseenesestm õistetav südamesoov nendele, kes Ucuensisega liitusid. Paljudel oli see mõttes Balti Ülikooli loomisel, ja hiljem kahetseti, et seda ei tehtud juba varem. Eesti korporatsioonide patriootilised põhim õtted, sõprus ja kõrgema hari duse taotlus olid korporatsiooni asutajatele eesmärgiks. Peaaegu kõik liikm ed olid võidelnud relvaga komm unistide vastu, paljud selles heitluses haavata saanud, m itm etel rasked sõjavigastused. Nii oli ka üsna m õistetav, et meie esivanemate sõjajumalale langes nime valikul häälte enamus. Põhikiri ja kodukord koostati teiste eesti korporatsioonide eeskujul, omaks võttes nende tavad ja traditsioonid. Tartu ülikool oli ucuensistele sümboolseks Alma M ateriks, kuigi vähesed neist olid seal oma õpinguid alustanud. Ucuensiste tegelik Alma Mater, Pinnebergi Balti Ülikool, kujutas enesest Baltimaade rahvuslike ülikoolide töö ja tra d it sioonide jatkajat paguluses. Balti Ü likooli asutamine ja tegutsemine oli ajalooliselt suurim ettevõte, m ille kunagi eestlased, lätlased ja leedulased ühiselt on teos tanud. Frat! Ucuensise vapi kujundamisel asetati sinna mõlema Alma M ateri süm bolid. Värvideks va liti tum esinise-valge-helesinise, m illes on väljendatud Eesti ja Soome ühtsust. Ühise laagrielu tõ ttu oli uue korporatsiooni liikm etel e riti hea võimalus sagedasteks koosolekuteks ja aktiivseks tegutsem iseks. Konvendi ruumideks kasutati õhukaitsevarjendit ,,Tartu H all’i“ (eesti akadeemilise pere ühiselamu) keldris, mis oli ette nähtud laboratooriumiks ja seisis kasutamatult. Hea ve n tila t sioon ja kõlakindlus tegid need ruumid e riti sobivaks hilisteks laulutundideks ja õlleõhtuteks. Ühte tühja keldriruum i taheti ehitada ka sauna, lootes sellega han kida ka väikest sissetulekut. Kärudega veeti varem etest te llise id kohale sauna väljaehitam iseks. Ehitamise alustamisel kõrvaldati ruum ist vanad kaablid. Kahjuks selgus, et agarad ehitajad olid läbi saaginud sõjaväevalitsuse telefonikaablid ja seega lõppes sauna ehitamine fiaskoga.
K o r p ! F ra tern ita s Ucuensise koosseis P innebergis suvel 1949. K 端lalisena v iibis kohal p ro f. dr. H u go K a h o (teises reas vasakult k olm a s).
K o rp ! Fratern ita s Ucuensise vanam ehetund 1949. aastal Pinnebergis Saksamaal
Õlle osas olid uue korporatsiooni liikmed isevarustajad, kasutades selleks laagrikohvi. Algul oli tarvitusel 5 0-liitriline vaat, hiljem käis vahetpidamatu pruulim ine kahes 100-liitrilises vaadis. Korporantliku kasvatuse saamiseks Tartu traditsioonide kohaselt paluti endile sageli külla õppejõude te iste st korporatsioonidest, kes lahkelt andsid nõu ja jagasid oma kogemusi. Pärast asutamiskoosolekut otsustati, et enne stabiliseerum ist uusi liikm eid vastu ei võeta. Koosolekuiks, vanamehe- ja laulutundideks käidi koos kahel õhtul nädalas. Igaüks pidi esitama vähemalt ühe referaadi, oskama juhatada laulu ja teadma Gaudeamuse sõnu. Kord oli range ja 0 ! K! pidas oma istungeid üsna sageli. 26. jaan. 1949 hääletati tegevusest a ktiivse lt osa võtnud asutaja-liikmed tegevliikm eiks. Esimene küllakutse korporatsioonina saadi Läti Korporatsioonide Liidu kevadkommersiks mais 1949. Sellele järgnesid pidevalt küllakutsed Balti Ü likoolis tegutsevalt läti korporatsioonilt, kellega kujunes Ucuensisel soe vahe kord. Koos korraldati omavahelisi spordivõistlusi ja arendati uljast korporandi vaimu. Frat! Ucuensise esimene kommerss korraldati 31. juu lil 1949 ainult eest lastest külalistega te iste st korporatsioonidest. Teisele komm ersile 15. sept. kut suti külla peale kohapealsete eesti korporantide ka kõigi läti korporatsioonide esindajad. See kommerss õnnestus tä ie lik u lt ja noor organisatsioon oli õnnelik, et oli arenenud esindusvõim eliseks organisatsiooniks. Selleks õhtuks olid juba värvid saanud esimene lend noorliikm eid, kes olid Ucuensisega ühinenud pärast asutaja-liikm ete tegevliikm eiks saamist. Frat! Ucuensisel oli tol õhtul ainult üks noorliige, keda tema tubliduse tõ ttu nim etati läti korporatsioonide esindajate poolt ,,Pinnebergi parimaks rebaseks". Frat! Ucuensisesse olid liitunud aktiivsemad meesüliõpilased, eesotsas üliõpilaskonna esimehega. Nad ei piirdunud ainult omavahelise kooskäimisega, vaid võtsid a ktiivse lt osa eestlaskonna ja üliõpilaskonna üritustest. 1949. a. hilissügisel toim us Balti Ülikooli sulgemine ja üliõpilaste massi line väljaränd. Frat! Ucuensis koostas enne tegevuse lõpetam ist Balti Ülikooli juures ,,E ksiiIprojekti", mis pidi asendama põhikirja paguluses oleku ajaks kuni Eesti vabastamiseni. O letati liikm ete täielikku hajum ist ja arvati, et kooskäimine või konvendina tegutsemine võimatuks kujuneb. 19. nov. 1949 korraldas Frat! Ucuensis Lüübekis oma viimase ürituse Saksamaal eesti korporantide kokkutulekuna, kuhu kutsuti kõik kohapeal teada olevad korporandid. Õhtu oli tujuküllane ja hommikul ühes magamisruumis tek kinud tulekahju suudeti kustutada mainimisväärseid kahjusid tekitam ata. Enamik Frat! Ucuensise liikm esperest siirdus USA-sse, kus on jatkatud tegevust konvendina New Yorgis. Koos käiakse vähemalt kord kuus. Frat! Ucuen sise kümnendal aastapäeval peeti omavaheline kommerss. Aastapäevi on tähis tatud nii Torontos kui ka New Yorgis. Traditsiooniks on kujunenud perekondlikud suvepäevad ja igal aastal jõuluaegne pidulik perekonnaõhtu New Yorgis, m illest on viim astel aastatel kutsutud osa võtma kõik endised Balti Ülikooli üliõpilased. Lätlastest korporantidele Balti Ü likoolist korraldas Ucuensis New Yorgis sõprusõhtu, m ille st võ ttis osa rohkearvuliselt lätlasi. Enne Eesti Korporatsioonide Liitu vastuvõtm ist toim us endatutvustamise otstarbel õlleõhtu EKL-i korporatsioonide esindajatele. Frat. Ucuensise esindajad on olnud sagedasteks külalisteks EKL-i kommerssidel ja te iste korporatsioonide külalisõhtuil.
1. dets. 1961 võeti Frat! Ucuensis vastu EKL-i kaheteistkümnendaks liik meks. Pidulikku vastuvõttu tähistati koos E. V. Tartu Ülikooli aastapäevaga korp! Rotalia konvendi korteris New Yorgis. Sellel tähtsal sündmusel oli Frat! Ucuensise pere arvukalt esindatud. EKL-i sooviti astuda juba korporatsiooni asutamisel. Sageli kaaluti ühine m ist ka mõne teise korporatsiooniga selles teadmises, et 30-liikm elise perena on raskusi a ktiivse lt tegutsem isel, kui liikm ed on mööda maailma laiali. Asutamise ajal nim elt ei tegutsenud Pinnebergis ühtegi eesti korporatsiooni. H ilisem atel arutustel võitsid individualistid ja otsustati jääda iseseisvaks korporatsiooniks. Kontakti oma liikm etega üle kogu maailma peetakse ringkirjade, isiklike kirjade ja vastastikuste külastuste kaudu. Frat. Ucuensise liikm e ist on suur ena mus suutnud ülikooli lõpetada, nende perre kuulub 2 Ph. D. kraadi omandanut, 6 arsti ja 5 m agistrit. Frat! Ucuensise tulevik oleneb Eesti riigi ja rahva tulevikust. Teame, et niikaua kui elame, oleme tugev sõpruspere. Mõtleme uhkusega tagasi Balti Ü li koolile ja loodame, et meie ei jää ainult selle m älestusmärgiks, vaid viim e ükskord oma kodu koos teiste korporatsioonidega vaba Eesti pinnale.
KORPORATIIVSE KASVATUSE PÕHIALUSED Heikki Leesment
Kõigi korporatsioonide lipukirjades ning deviisides leiame üllaid juhtlauseid, mis tahavad iseloomustada vastava korporatsiooni liikmeskonda ja olla neile mees tele käitum isreegleiks või motoks. Väljendid nagu: ausus, edasipüüdlikkus, isamaa-armastus, vendlus ja ühistunne on tüüpilisem aid ning enim tarvitatuid. Ometi ei kajasta ega iseloomusta need loosungid korporantide omapära, sest samu juh t lauseid austavad mitmed teisedki akadeemilised organisatsioonid peale korporat sioonide, samuti leidub m itteakadeem iliste! organisatsioonidelgi sarnaseid tege vuse juhtm õtteid põhikirjades. Korporatsioonide omapära ilmneb muidugi kõigepealt nende välistunnustes, tserem oniaalsetes kommetes, värviatribuutides ja embleemides. Sisuline erinevus kõigi te iste akadeemiliste organisatsioonidega võrreldes seisneb aga korporant likus kasvatuses, mis on õieti paljude õpetuste kogusumma, kuid m ille olulisem a teks alussammasteks tuleb pidada kahte iidset põhim õtet: vanuseprintsiipi ja autasu andmise kohustust. Vanuse austamine on iseenesest ürgne eetiline reegel, mis on omaks võetud vist eranditult kõigi rahvaste poolt siin maakeral, kaasa arvatud ka prim itiivseim ad pärismaalaste suguharud pea tundmatutel kultuuri tühialadel. Selle aluseks on muidugi perekonnapea institutsioon, mis on normaalselt ühe kodu ja perekonna algeks. Vanusest lugupidamist korporatsioonides iseloomustavad kõigepealt vasta vad ametinim etused, nagu: senior, vanamees, konvendivanem, vandevanem, jne., ning tegevliikm ete vanuseastmed, nagu: noormaja, vanamaja, puruvanamaja, jne. Ka nn. akadeemiliste perekondade moodustamine poegade, isade ja vanaisade nimetusega kinnitab vanuse printsiib i respekteerim ist ja „isade“ autoriteeti ,.poe gade" üle. Nagu terves maailmas on pidevalt toimumas tõekspidam iste ja printsiipide ümberhindamisi, nii on ka su hte lise lt lühikese korporatsioonide ajaloo kestel vanuse respekteerim ine ja „isade" austamine oma s isu lt ja v o rm ilt tuntavalt muu tunud. Möödunud 20 aasta jooksul on vanade auväärsus noorte silm is üldiselt tugevasti langenud ja seda kahtlemata ka EKL-i peres. Vanuse mõistega kaasuvad normaalses ühiskonnas suurem elutarkus, ettenägelikkus, seltskondlik ja majan duslik positsioon. Kodumaalt lahkumisest saadik aga kogesid noored, et kindlates põhim õtetes ja arusaamades väljakujunenud vanematel meestel oli palju raskem uutes oludes kohaneda ja enamasti võimatu omal endisel kutsealal tööd leida. Tu lenevalt sellest, läksid nooremad mehed, kelledel uute asukohamaade haridus, vaba keelekäsitus ja suurem kohanemisvõime, vanematest jõudsasti mööda.
Niisugustes oludes oli raske eeldada, et m ajanduslikult tugeval järjel seisvail noortel arstidel ja inseneridel näiteks olnuks tõ s is t lugupidamist mõne vanema vilistla se vastu, kes paguluses vähenõudlikul töökohal ja m ajanduslikult kitsastes elutingim ustes viibides ootas noorem atelt enda suhtes samasugust käitum ist nagu omalajal Tartu või Tallinna konvendis, kus teda kaasaegsed austasid kas direktorina, m inistrina või mõne muu kõrge ametikandjana ja üldtuntud heldekäelise vilistlasena. Sisuline lugupidamine vanemate vastu asendus sel puhul pahatihti vaid välise kombe täitm isega nooremate poolt, mis muidugi ei jäänud esimeste poolt märkamata ning tingis mõnegi vanema mehe eemalejäämist enneaegselt, ehk teiste sõnadega korporatsiooni siseelu ja ühtekuuluvuse nõrgenemist. Selle väitega ei saa muidugi üldistada olukorda kõigis korporatsioonides, sest kahtlemata on olnud suuri erinevusi EKL-i peret moodustavate liikmesorganisatsioonide vahel, olenedes asukohamaadest ja muudest oludest, peaasjalikult aga sellest, kui palju noorte juurdekasvu on kellelgi. Kindel on, et mida suurem on kuski olnud noorte juurdekasv, kes coetus coetuse järel ikka vähem ja vähem mälestusi ning teadmisi omas Eestist ja iseseisvusaegseist korporatsioonide koos seisudest, seda kiirem ini kahanes vanemate v ilis tla s te osatähtsus seal korpo ratsioonis ja seda vähem olulisena näis noorele elujõulisele liikm ele konvendi vanuseprintsiibi respekteerim ine. Vahepealsete aastate evolutsioon on eestlaste rahvusgruppe kõikjal võõrsil lähendanud m õistele ..normaalne ühiskond". On juba selgelt m ääritletav meie juhtivate inim este koosseis, on kujunenud haritlaste, teaduse ja vaim uinim este ringkonnad, on selgunud m ajanduslikult edasijõudnute ja muudel aladel silm a paistvate meeste hulk. Sellega ühenduses on aeg leevendanud omaaegse nooruse iseteadvust, samaaegselt kui ta on loonud mingi kindla eksistentsivõim aluse nendele vanematele meestele, kes aastate eest ei leidnud nagu õiget paika ega vastavat ümbrust oma purustatud elu jatkamiseks. Tulemuseks on, et meil on jällegi välja kujunenud vanemate v ilis tla s te koos seis, kellede suhtes noored tõ s is t respekti võivad tunda. Selle koosseisu moodus tavad kõigepealt kodumaise tagapõhjaga ja vahepeal tugevasti stabiliseerunud vanad korporandid, keda meil tänu taevale ikka veel leidub, ja teiseks 10— 20 aasta eest meiega liitunud nooremad mehed, kes tänapäeva ühiskonnas omavad kõigiti tunnustatud positsiooni ja seega päris noorte tegevliikm ete ning rebaste silm is on igas mõttes eeskujuks. Olles jõudnud üle elada kriisi noorte ja vanade vahekordades ja tundnud selle nõrgestavat mõju organisatsiooni terviklusele, peame tegema maksimaalseid pingutusi selleks, et vanuseprintsiip saaks taas au sisse tõstetud nii, nagu ta seda on olnud korporatsioonide õitseaegadel. Korporatsioon kaotaks suurel määral oma mõtte ja otstarbe, kui ta ei koosneks teguvõim sast konvendist üheltpoolt ja ei oleks m oraalselt ning m ajanduslikult kantud konvendi tegevuse vastu huvi tundvast ning konvendi poolt lugupeetud vilistlaskogust. Kuigi korporatsioon iseenesest on dem okraatlik organisatsioon, kus enamuse tahe määrab ja otsustab vähemuse üle, ei tähenda see, et seniori või akadeemilise isa autoriteet oleksid diskuteeritavad või suvaliselt rakendatavad. Nagu tavalises perekonnas, nii ka akadeemilises perekonnas on väga oluline, et isa oleks vaielda matuks autoriteediks oma poegadele ja senior tervele konvendile. Samuti peavad vilistlased olema autoriteetideks tegevliikm etele, keda tuleb kasvatada vastavas arusaamas, sest see on üks korporatsiooni iseloomustavaid kasvatuslikke põhi m õtteid ja korporatsiooni tugevuse kindlamaid aluseid.
Seepärast, kui järgm isel kokkutulekul keegi vanem ja auväärsem vilistlane sõna võtab mingi nähte või olukorra suhtes konvendi elus ja seda sõnavõttu alustab umbes järgm iselt: ,.Vaadake, confratres, vanasti oli see ikka nii . . siis ei ole m õtet iseendile ega oma konvendile kahju teha sellega, kui tema elusügavaid ja tõsiseid m õtteid endi sisemuses vaikselt maha muiatakse kui ..iganenuid ja eluvõõraid“ , selle asemel, et püüda süveneda tema heasoovlikkuse ja rikkalike elu kogemuste varasalve. Kogemused ja vilum us on need, m illede eest tavaliselt maksetakse tööturulgi enam kui diplom ite eest. Elukogemusi ei saa keegi koolis õppida ega raha eest osta, neid tuleb aastate kestel koguda, enamasti ise oma eksisammudest ja kibedaist kogemusist. See elukogemuste hulk, mida vanemad mehed endiga kaasa toovad iga korporatsiooni töösse, on asendamatu väärtusega ja tõ s is t lugupidamist vääriv nende poolt, kes ise pole veel jõudnud sellisesse ikka, kus kärsitu teotahe ja entusiasm asenduvad läbikaalutud otsustusvõim e ning küpse m õtlem isviisiga. Korporatsioon vajab mõlemaid, nii nooruslikku teotahet kui elukogemustele rajanevat otsustus võim et. Autasu andmise kohustus, see teine korporatsiooni kasvatuse põhialuseid, ei tähenda ainult seda, et igaüks m eist peab valm is olema oma sõnade või tegude eest vastutust kandma ja m oraalset rahuldust andma sellele, keda tema sõnad või teod on riivanud. See nõue on iseenesestm õistetav ja arusaadav, ning keegi, kes lu bab endale teha kaasvenna suhtes haavavaid väljendusi ilma et nende eest välja kujunenud korra kohaselt vastutust kannaks, ei vääri kandma nim etust „korporant“ , sest tema käitum ine ei ole kooskõlas aumehelikkuse põhimõttega, mis on korpo rantliku kasvatuse aluseks. Autasu andmise kohustus tähendab aga veel palju enamat. See tähendab kõigepealt seda, et iga mees peab õppima ennast kontrollim a ja valitsem a igas olukorras ning enesele m itte lubama väljendusi ega käitum ist, mis ei ole korpo randi väärilised. Me peame mõistma, et lubamatu või vulgaarne käitum ine ühises seltskonnas teiste kaasvendadega on, kui just m itte otseselt haavav neile, siis ometi nende enesetunnet riivav või m oraalselt allakiskuv. Enese lõdvaks laskmine sõnade või tegudega ei näita kõrget moraali ega ole sobiv haritud ning hästi kasvatatud inimesele ja on selle täielikuks vastandiks, mida m õistetakse korpo rantliku ning aumeheliku käitum ise all. Selline mees võlgneb oma korporatsioonile ja kaasvendadele teatavat moraalset autasu, sest ta on nende au ja lugupeetavust seltskonna silm is maha kiskunud. Autasu andmise printsiip eeldab ka, et me kõiki kaasvendi tõesti kohtleme kaasvendadena ja valm is oleme neid tarbekorral julgesti kaitsma avaliku arvamise ees. M eil peab jatkuma enam usaldust oma kaasvenna sõnade ning tegude vastu, selle asemel et näiteks väljastpoolt tulevaid varjuheitvaid kuulujutte üksikute kaasliikm ete kohta uskuda või koguni neid edasi kanda. Selline usaldus eeldab tugevat omavahelist kokkuhoidu ja üksteise vastastikust respekteerim ist, nagu see esineb tavalises perekonnas, kus tarbekorral vend venna eest välja astub. Samaaegselt aga peame olema resoluutsed ja korporantlikust korrast ran gelt kinni pidama, mis tähendab seda, et me kindlakstehtud juhtudel ei saa hea tahtliku muige või ükskõikse õlgadekehitamisega reageerida meie kaasvendade korrarikkum istele, vaid et me oma read puhtad hoiame neist, kes endile võetud korporandi kohustusi ega põhim õtteid ei täida.
Sellisele aumehelikkusele põhineva vennastuse eelduseks on, et me oma käitum ises ja hoiakus oleksime väga nõudlikud kõigepealt iseendi vastu. A in u lt siis on meil õigus oodata samaväärset käitum ist k õ ig ilt te is te lt meie suhtes. Selle reegli järgi käies on tulem useks kogu meie liikm espere käitum isstandardi tõus, mis omakorda seob ja ühendab asjaosalisi ja teeb meeldivaks läbikäim ise ja kokku kuuluvuse selles kitsas vennastusringis, mida nimetatakse korporatsiooniks. Selles hoiakus ning tõekspidamises peitub korporantliku kasvatuse põhituum ja korpo ratsioonide tuleviku pant.
KORPORATSIOONIDE PEREST VÕRSUNUD SILMAPAISTVAID EESTI AVALIKU ELU TEGELASI Eduard Eerme
Käesolev kirju tis tahab juhtida nooremate tähelepanu kodumaa m inevikule ja sellele suurele tööle, mis on tehtud Kodu-Eesti hüvanguks korporatsioonide perest võrsunud teovõimsate ja rahvuslikust aatest kantud isikute poolt. Nende ridadega tahame puudutada peam iselt selle töö põh im õ tte list ja ü ld ist osa, jättes kõrvale isikute elulugude üksikasjalikud andmed ja mainitud saavutuste täpse kir jeldam ise. Allakirjutanu usub, et kodumaa sündmuste tähtsamate momentide kirjelda mine loob tegelastele ja nende tööle vajaliku m iljöö ja tausta, m ille raamides need kujud elavaks muutuvad ja reljeefsem alt esiplaanile kerkivad, vähemalt osaltki, sest paljude juures ei ole võim alik käesoleva a rtikli ulatuses nende tegevust lähe m alt valgustada. ' Tahame peatuda selle juures, mis on meie rahvuslik uhkus ja au. Sellest puhtast allikast ammutame vaim uvärskendust ja jõudu ka paguluses oma töö ning võitluse jätkam iseks.
VÕITLUS ENNE OMARIIKLUSE AJAJÄRKU „N o o re d mehed, m eeste pojad, V iru - ja Järvamaa võsud, H a rju arm sam ad õed. Pärnu parem ad piigad, Lääne lähemad langud, Kuulge, oh kuulge m u kõnet! Kangem a põlvede kujud, Varem a aegade varjud, Endine õnni ja ilu, M uistene kuldane kõne, M uistene lauliku lugu M eelta m in u l m õlgutam as . . . “
(Kalevipoeg) Suur ideoloogiline murrang teostus eesti rahva elus aastail 1860— 1880. See ajajärk kannab ilusat nime — ,,ärkamisaeg“ . Seda ajajärku võib võrrelda keva dise sooja ja päikesepaistelise ilmaga, m il kogu loodus läheb vastu uuele elule ja ilule. Nii sammus tollal ka eesti rahvas vastu vaimsele ärkamisele ja rahvus likule iseteadvusele.
Raske pärisorjus oli ammu selja taha jäänud ja samasugune ränk teoorjus lähenes samuti lõpule. Eesti rahvas võitles oma õiguste eest. Palju kaebusi ja pal vekirju saadeti Vene keskvõimule sakslaste ülekohtu selgitam iseks. Ka vastu hakud ja mässud leidsid aset, neist on rohkem tuntud nn. Pühajärve ja Mahtra sõjad. Reformide teostam ist soodustas nüüd vabameelsem kord Venemaal tsaar Aleksander II ajal. Teoorjus mõisa põldudel kaotati ja selle asemele määras seadus talupidajaile raharendi. M õisnikud vajasid nüüd töökäsi oma laialdaste majapida miste harimiseks ja korrashoiuks. Nad vajasid raha tö öliste palkamiseks ja see rahahäda sundis neid renditalusid müüma. Nii algas talude müük eestlastele Lõuna-Eestis umbes 1860. a. Talunikud muutusid iseseisvateks põllum eesteks, kes võisid vabalt oma m ajapidamist juhtida ja oma elu korraldada. Selline oli tolleaja majanduslik areng. K ultuurilisel ja vaimsel alal töötasid kaks eesti suurvaimu: Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Jakob Hurt. Need eesti rahva vaimsed juhid olid võrsunud ka korporatsioonide perest. Üliõpilastena astusid nad küll Tartu saksa korporat sioonidesse (Kreutzwald oli Estonia liige ja Flurt kuulus Livoniasse), aga omasid eesti meele ja vaimu ning töötasid kogu oma eluaeg eesti rahva kasuks. Fr. R. Kreutzwald — meie kuulus lauluisa — sündis 1803. a. kehva mõisakingsepa pojana Jõepere mõisas Virumaal, aga oma andekuse ja hoolsusega jõudis ta Tartu ülikoolini ja lõpetas selle arstina. Ta tutvus võrdlem isi lähedalt tolleaegse Lääne-Euroopa tähtsamate mõtte- ja kirjandusvooludega. N iisiis oli Kreutzwald 19. sajandi kultuursemaid eestlasi. Töötades väikeses Võru linnas 44 aastat (1833— 1877) arstina, toodab ta esmalt rohkesti m itm esugust rahvavalgustuskirjandust ja annab välja oma kalend rit, et viia ,,valgust" rahva sekka. Ka tema värsikogu ,,Viru lauliku laulud" (1865) saab eeskujuks m itte ainult Lydia Koidulale, vaid paljudele m uilegi selle aja lüürikuile. Veel suurema mõjuga oli aga Fr. R. Kreutzwaldi tegevus folkloori ja selle ümberluuletamise alal. Kõigepealt oli Kreutzwald siiski ,,Kalevipoja" koostaja. Ärkamisajal mõjus see rahvaeeposena, tõendina Muinas-Eesti kõrgest kultuurist, sisendades rahvuslikku eneseusku ja võitlusjõudu. Kalevipojas nähti kogu eesti rahva kujutust minevikus. Nähti, et eestlased on olnud iseseisvad, julged, teo võimsad ja vahvad. ,,Kalevipoja" lõppvärssides avaldatud veendumus rahva vaba nemisse tõ stis kõrgele selle rahvaeepose tõelise väärtuse. Seetõttu ei jää ta maha oma ajalooliselt tähtsuselt ,,Kalevalast" Soomes. Fr. R. Kreutzwald on meie ärkamisaja tunnustatuim ja tähendusrikkaim kirja mees. Ta suri Tartus 1882. a. ja maeti Tartu Jaani kiriku kalm istule. Seal pärna- ja tammepuude all puhkab ta, lihtne musthall m arm orrist ehib ta hauakääbast. Teine kuulus ärkamisaegne eesti tegelane, Jakob Hurt, sündis Põlvas Võru maal, külakooliõpetaja pojana. Ka tema võitles suurte majanduslike raskustega ja rühkis hariduse poole. Aastail 1859— 1864 õppis ta Tartus usuteadust, oli seejärel kodukooliõpetajaks, ja Kuressaares ning Tartus gümnaasiumiõpetajaks, aastast 1872 alates kirikuõpetajaks Otepääl, kust siirdus a. 1880 kirikuõpetajaks Peterburi eesti kogudusse. Huvi rahvaluule ja oma emakeele vastu juhtis Hurda Õpetatud Eesti Seltsi. Osalt selle harrastuse, kõigepealt aga talle omase erakordse sisemise aususe tõttu jäi ta ühena väheseist omaaegseist kõrgema hariduse osaliseks saanud eestlasist veendunult truuks oma rahvusele, kuigi ta positsioon ja haridus asetasid ta saksa seltskonda.
Juba üliõpilaspõlves tõmm ati ta Lõuna-Viljandimaa ärksamate tegelaste poolt kaasa nende poolt algatatud eesti suurte haridusürituste teostam isele. Hurt omandas neis varsti kandva ja juhtiva osa, ta oli aastail 1870— 1883 Eesti Aleksandrikooli peakomitee presidendiks *) ja 1872— 1881 Eesti Kirjam eeste Seltsi esimeheks. Jakob Hurda avaliku tegevuse kõigi püüdluste peaeesmärgiks oli eesti rahva hariduse ja vaimsete ning moraalsete jõudude tõstm ine. Seejuures võitles ta kogu veendumusega eestlaste ümberrahvustumise vastu. Eestluse rahvuslikuks eneseleidmiseks pidas Hurt ta rvilikuks haarata tagasi oma rahva ajaloosse ja anda sellele uut valgustust ja m õtestust. Selleks avaldas ta eesti ajaloo käsitluse ,,Pildid isamaa sündinud a sjust". Selles leidis e rilis t rõhu tam ist eestlaste muistne silm apaistev kõrge kultuuritase, samuti nende sitke võitlus oma iseseisvuse eest, vabadusearmastus, vahvus ja üksmeel, mis kõik on seatud julgustavaks eeskujuks kaasajale. Hurt ei läinud kaasa C. R. Jakobsoni radikaalse vooluga * * ) , ta pooldas mõõ dukust ja talle ei meeldinud ka Jakobsoni venesõbralikkus. Radikaalne vool levis aga kiire sti ja jä ttis varsti mõõduka suuna pooldajad (ka Fr. R. Kreutzwald kuulus viim aste hulka) vähemusse kõikjal, ulatudes isegi Hurda kogudusse Otepääl. Selle tõ ttu lahkus Hurt ühes oma pooldajatega a. 1881 Eesti Kirjam eeste Seltsi juhatu sest ja isegi s e ltsist endast. Paar aastat hiljem tõ rju ti ta kõrvale ka Aleksandrikooli peakomitee presidendi kohalt. Hurt ei kodumaalt. Ta tööle — eesti alalt omandas
lahkunud m itte ainult eesti avaliku tegevuse näitelavalt, vaid ka pühendus nüüd Peterburi kirikuõpetaja ameti kõrval teaduslikule keele uurim isele ja rahvaluule kogumisele. Uurimusega eesti keele ta a. 1886 Helsingi ülikoolis filosoofiadoktori astme.
Jakob Hurt on eesti kultuuriloos üks suurimaid ja tüsedamaid tööm ehi, kelle loodud varad on kandva väärtusega pikkadeks aegadeks. Aga peale selle on ta ka eestluse lühikeses tõusuloos silm apaistev isiksus, aus, tasakaalukas, küps ja suur oma lihtsuses. Pole kahtlust, et just sellena hindavad järelpõlved teda järjest rohkem. Ta suri 1907. a. Peterburis. Maeti Tartus. 19. sajandi hoogsa arengu tulemusena oli endine õigusteta talupojaseisus kiire sti kasvanud ja arenenud kultuuriliseks, iseseisvaks ja m ajanduslikult küllaltki tugevaks eesti rahvaks. Kui seda eesti rahvuse esim est uuestisündi ärkamisajal oli algatanud ja kandnud talupoeg maal, kust võrsus ka eesti noor haritlaskond, siis sajandi lõpul ja 20. sajandi algul olid linnad kujunemas järjest suuremal määral meie kultuurielu ja rahvuslike ürituste keskusiks. Venestamise raske surve all tõmbus eesti ärganud rahvustunne jä rje st roh kem kaitseseisukorda, jätkates ühtlasi seda innukamalt oma rahvuskultuurilise ja majandusliku elu ülesehitam ist. Eesti rahvusliku elu eestvedajaiks ja kandjaiks kujunesid peamiselt kaks keskust — Tartu ja Tallinn.
* See oli emakeelse keskkooli asutamise aktsioon. ** C. R. Jakobson ei kuulu korporatsioonide perre, ta oli ajalehe „Sakala“ toimetaja ja eesti poliitilises elus radikaalse voolu juht. Ta arvustas teravalt ja vahel ka hoolimatult ning dogmaatiliselt sakslasi, sealjuures otsides tuge venelastelt ja Vene valitsuselt, neid kiites.
Tartus ja peam iselt Lõuna-Eestis töötas ja etendas juh tivat osa ,.Postimehe" toim etaja ja pärastine rahvajuht Jaan Tõnisson * ). Põhja-Eesti oli kehvem ja arene mises mahajäänum. Ärkamisaeg oli Põhja-Eestit puudutanud üsna pealiskaudselt. Sajandi vahetusel tekib aga ka siin pööre, mis õige kiire tempo võtab, nii et PõhjaEesti mõne aasta kestel mõnes osas Lõuna-Eestist ettegi jõuab. Selle pöörde te ki tajaks ei ole keegi muu, kui meie pärastine suurim riigim ees Konstantin Päts, kes ajalehe ..Teataja" asutamisega 1901. a. Tallinnas startis. ..Teataja" tulekuga pääses Tallinnas rahvuslik elu nagu paisu tagant. Mida ,,Sakala" oli olnud Lõuna-Eestile, selleks sai nüüd ,.Teataja" Põhja-Eestile. Tallinna ja Tartu aktiivsel juhtim isel ei löönud eestlaste jä rje st tõusev rah vuslik iseteadvus m itte ainult võidukalt tagasi pealetungiva venestuslaine, vaid kasvatanud järjest oma jõudu, läks esimesel soodsal hetkel ise üle pealetungile. Häid võimalusi pakkusid selleks Vene 1905. a. revolutsiooni sündmused. Veel enne revolutsiooni puhkemist, detsembris 1904. a. peetud linnavali m istel, õnnestus eesti seltskonnal Tallinnas — tänu K. Pätsi ja te iste seltskonna tegelaste agarale tööle — võtta sakslastelt üle Tallinna linnavalitsuse juhtim ine. See oli kaugeleulatuva tähtsusega suurvõit maavalitsemise enda kätte saamisel. K. Päts oli abilinnapea, vorm iliste l ja osalt ka p o liitilis te l põhjustel pandi linna peaks vabameelne venelane. Tallinna linnavalitsuse juhtim ine osutus meie tege lastele väga heaks p o liitilise ks kooliks, kust ammutati kogemusi tulevaseks riig i elu tööks. 1905. a. revolutsiooni keerises rahva õiguste eest võideldes mindi mõni kord kaugemale kui seadused seda lubasid. Kui Vene keskvalitsus jällegi toibus, algas revolutsioonilise liikum ise likvideerim ine. Ka K. Päts ja J. Teemant m õisteti tagaselja surma, neil õnnestus aga põgeneda Shveitsi ühes mitme teise avalikuelu tegelasega. 1905. a. revolutsiooni tähtsama järeldusena peab märkima asjaolu, et see aitas aktiviseerida eesti rahvuslikku elu, valmistades ette teed iseseisvusele. Nii võime konstateerida järgm isi fakte. Tartus asutati 1902. a. esimene eesti raha asutus: Tartu Laenu ja Hoiu Ühisus, m ille juhatajaks tu li Riia polütehnikumi äsja lõpetanud noor majandusteadlane Eduard Aule, omariiklusaegne esimene Eesti Panga president. 1904. a. asutati samuti Tartus teine eesti rahaasutus: Tartu Krediitühisus. Selle juhatajaks kutsuti Pihkvast Junker Co. pangast eesti majandus teadlane A rtu r Uibopuu, ka pärastine Eesti Panga president ja Krediitpanga pea direktor. Ta tu li Tartusse palju madalamale palgale kui ta Pihkvas sai. Kui Tallinnas loodi 1906. a. esimene eesti rahaasutus — Tallinna Krediitühisus, läks selle juhatajaks A. Uibopuu Tartust. Tema juhtim isel muutuski see uudne ettevõte Tallinna eesti seltskonna majanduslikuks keskuseks. Kõik tähtsa mad eestlaste tolleaegsed üritused said alguse Krediitühisusest, või neid teostati mainitud rahaasutuse abil. Nii kerkisid a. 1910— 1913 Tallinnas suurehitused — Estonia teatrim aja ja Krediitühisuse oma maja, mis äratas suurt im estust vene ja saksa ringkonnis, samuti ka eesti seltskonnas. Nende majade püstitam ist krediteeris Tallinna Krediitühisus ja tegelikuks ehitajaks oli insener Karl lpsberg, pärastine E. V. m inister. Selles töös aitas tõhusalt kaasa ka dr. Friedrich Akel, pärastine riigivanem ja välism inister, samuti ka dr. I. Masing, ka pärastine m inis ter, ja palju te isi korporatsioonide perre kuuluvaid isikuid.
J. Tõnisson ei kuulu korporatsioonide perre, teda mainime üldpildi huvides.
A. 1906 loodi Tallinnas Eesti Kirjastusühisus ja osteti J. Pert’ilt (1908) aja leht ,,Päevaleht", mis kujunes aja jooksul suurimaks ja tähtsaimaks ajaleheks Eestis. Selle ettevõtte eesotsas seisid eesti korporatsioonide perest võrsunud mehed, nende hulgas A. Uibopuu ja J. Sihver. A. 1911 asutati Tallinnas ülemaaline Põllumajanduse Keskühisus ,,Estonia", meie piimanduse arendamise ja võiekspordi korraldamise keskus. Selle keskühisuse juhatuse esimeheks oli hulk aastaid majandusteadlane Juhan Sihver, kes omariikluse ajal läks Eesti Kirjastusühisuse direktoriks. Tema juhtim isel dominee ris „Päevaleht“ Tallinnas ja Põhja-Eestis ning vorm is eesti rahva vaateid ja tõeks pidam isi. ,,Päevalehe" toim etuse taga seisis nähtamatult J. Sihver ja Eesti ajaloo keerulisel ajajärgul (1933— 1940) aitas ta president K. Pätsil raskusi ületada. Tallinnas asutati 1911. a. ka Eesti Laevaühisus, mis hiljem omandas Eesti majanduselus suure tähtsuse. Siin olid jällegi hulk korporatsioonidesse kuuluvaid isikuid ju h tiva lt tegevad. Tartus loodi 1906. a. Eesti Rahva Muuseum, asutati Eesti Noorsookasvatuse Selts, kes avas emakeelse eesti tütarlaste keskkooli. Tartus püstitati samal aastal ka imposantne ,.Vanemuise" teatrim aja, mis oli jällegi eestlaste uhkuseks ja võõ rastele imetluseks. A. 1907 asutati ka Eesti Kirjanduse Selts, selle iga-aastased koosolekud muutusid eesti kultuurielu saavutuste ülevaatusteks ja omamoodi eesti vaimuelu parlamendi istungiteks. Nende suurte ürituste algatam isest ja edaspidisest tööst on osa võtnud ka terve rida korporatsioonidesse kuuluvaid isikuid. Ka põllumajanduslikus arengus on akadeemilisel perel teeneid. Juba 1870.a. asutatud Eesti Põllumeeste Selts korraldas sajandi algusest peale Tartus iga-aastasi põllumajanduslikke näitusi, mis muutusid suurteks rahvakokkutulekuteks üle Kesk- ja Lõuna-Eesti. Peale majandusliku ergutuse, mis sai hoogu võistluses saks laste samalaadse üritusega suurpõllumeeste poolel, tõstsid need pingutused rahva enesetunnet ja olid võrreldavad üldlaulupidudega ärkamisajal. Näeme n iisiis, et eesti rahvas ja ta juhid töötasid üksmeeles ja käsikäes rahva eluliste õiguste rajamisel ja ta vaimsete väärtuste arendamisel. Seda teed sammudes jõuti järjest lähemale om ariikluse aate ja põhim õtte teostam isele. VABADUSSÕDA „Isam aa ilu hoieldes, V õõraste vastu võideldes Varisesid vaprad vallad, K olleta sid kihelkonnad M uistse põlve m ulla alla. Nende piina pigistused , Nende vaeva väsimused, M uistsed kallid mälestused K ostk u m eile kustum ata! “ (K a le v ip o e g )
Eesti üldises ajaloolises arengus jääb Vabadussõda püsima suure ja kange lasliku ajastuna, mil meie rahvas võ itis tagasi ammu kaotatud vabaduse ja iseseis vuse. Om ariikluse taotlus on olnud ja jääb tulevikuski kõigi rahvuste suurimaks püüdeks. Alles riik lik u lt iseseisvana võib rahvas luua endale kõige soodsamad
võimalused oma elu ja tegevuse korraldamiseks ning arendamiseks kõigil ala del. Seepärast tähendab Vabadussõda meie rahva ülim ate ajalooliste taotluste täitum ist. Sihikindla pikaajalise töö tulemusena oli eestlaste sisemine rahvuslik ise teadvus ja p o liitilis e aktiivsuse pinge 20. sajandi alguseks kasvanud niivõrd tuge vaks, et otsis soodsaid võimalusi täielikuks avaldumiseks. Need võimalused ava nesid Vene revolutsiooniga 1917. aastal. Eesti (Eestimaa ja Liivimaa kubermangud) ühendati autonoomseks üksu seks 30. m ärtsil (12. apr.) 1917. a. Maanõukogu kuulutas enese kõrgemaks või muks Eestis 15. (28.) nov. 1917 ja Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918. Nii oli teostatud Eesti riikliku iseseisvuse uuestisünd. Kuid te g e liku lt võideti see kätte alles Vabadussõjas — lahinguväljadel saavutatud võitude tulemusena. Eesti Vabariigi edukas võitlus korraga N. Vene ja Saksa kallaletungi vastu oli mõeldav ainult pärast seda, kui Esimeses Maailmasõjas ja sellele järgnevates revolutsioonisündm ustes purustati ja nõrgestati need mõlemad suurriigid. Vabadussõda haaras ja tiivustas kogu meie rahvast, sest sõja eesmärk ja lõppsiht — vaba ja iseseisev Eesti — oli arusaadav ja kallis igale eestlasele. Kogu rahvas hellitas põhjendatud lootust, et riikliku iseseisvuse saavutamisega lahen datakse ühel hoobil õiglaselt ning põhjalikult terav maaküsimus, ja et avarduvad väljavaated üldisele sotsiaalolude parandamisele. Olukorras, m illes olim e sunnitud alustama Vabadussõda, omasid otsustavat tähtsust küsimused: kas suudame kü lla lt kiire sti organiseeruda riik lik u lt ja sõja väeliselt ning kuidas juhitakse meie vägede tegevust mitmekordses arvulises üle kaalus oleva vaenlase vastu. Need mõlemad suured ajaloolised ülesanded lahendati edukalt tänu eelkõi ge A jutise Valitsuse energilisele ja algatusrohkele tegevusele pea- ja sõjam inister Konstantin Pätsi juhtim isel ja sõjavägede ülemjuhatuse samasugusele tööle kindral J. Laidoneri juhatusel. Juhtide edukuse aluseks oli oskus tabavalt väljendada oma otsustes ja tegevuses rahva tahet ja isegi alles tema alateadvuses peituvaid tõekspidamisi. Eesti vägede võidukas tegevus on e riti tähelepandav seetõttu, et meil tu li kogu sõja kestel võidelda a rvuliselt ülekaalus olevate vastastega. Seda puudu jääki Vabadussõjas tasandasid eesti ohvitseride ja sõdurite kõrged lahingulised omadused: kindel rahvuslik meelsus, kustumatu vabaduseiha, kõrgem kultuuriline tase, arenenum kohuse- ja korratunne, suur julgus, vastupidavus, püsivus, is ik lik algatusvõime ja aktiivsus ka kõige raskemate ülesannete täitm isel. Neid väärtus likke tegureid kasutati meie väejuhatuse poolt suure osavusega pealetungi-operatsioonide ja kaitselahingute läbiviim isel. Vabadussõja operatiivse juhtim ise keskseks organiks oli sõjavägede ülem juhatus eesotsas ülemjuhataja kindral J. Laidoneriga ja tema staabiülema kindral J. Sootsiga. Ülemjuhataja omas erakordset võimu ja tema korraldusi olid kohusta tud täitm a kõik riigi- ja omavalitsuseasutised, am etiisikud ja kodanikud. Kindral J. Laidoner kasutas seda võimu kindlalt kõigi asutuste tõhusaks rakendamiseks riigikaitse töösse, vastavalt sõja operatiivse juhtim ise vajadustele ja nõuetele. Vabadussõda algas olukorras, kus sõjavägede ülemjuhatuse peamine tähele panu oli pööratud kõige ohtlikum ale, Tallinn-Narva suunale, kuhu esialgselt saa deti ka kõik täiendused. Meie vastupealetungi arenedes kaldus aga lahingutege vuse raskuspunkt varsti lõunarindele, m illeks sinna järkjärgult koondati kõik vähegi vabad jõud. 1919. a. esimesel poolel teostus seega sõjavägede ümberpaigutus.
Lõunarinde enda piirkonnas ei kujunenud sinna koondunud vägede jaotus kaugeltki stabiilseks, vaid neid paigutati ümber vastavalt operatiivseile nõudeile Valga-Riia või Võru-Pihkva suunale. Nii koondas sõjavägede ülemjuhatus 1919. a. suvel kaaluva osa oma üldjõududest landesveeri purustamiseks Põhja-Lätimaale. Landesveeri likvideerim isega kandus lahingutegevuse raskuspunkt lühikeseks ajaks Pihkva-Ostrovi piirkonda, kus venelastest Põhjakorpuse osad osutusid liiga nõrgaks viim asele üleantud maa-alade kaitsm isel. Lõunarindele jäi meie vägede lahingutegevuse raskuspunkt püsima novembrikuuni 1919, mil sõjalise jõuna hävis vene Loodearmee. Siitpeale algas viimane suur operatiivne manööver Vabadus sõjas — vägede koondamine Viru rindele, et purustada vaenlase viimased püüded meid vallutada enne rahusõlm im ist 1920. a. algul. Nüüd tutvume osaliseltki Vabadussõjas silmapaistnud kangelastega ja mõ nede löögiüksuste ülematega, kes oma osavuse, julguse ja otsustavusega rindel viisid oma üksused ühest võidust teiseni. Need mehed andsid ise eeskuju ja ju l gustasid alluvaid. Nemad olid te ge liku lt ülemjuhataja ja diviisiülem ate korralduste teostajad ja lahingute võitjad. Nende tegevust ja saavutusi rindel hinnati vabadus ristide annetamisega. Seega on vabadusrist selle kandja iseloomustaja ja erapoo letu mõõdupuu, m ille põhjal võime hinnata ja esile tõsta Vabadussõja kangelasi. Vabadusriste on kolme liik i: I liik anti sõjaliste teenete eest, II liik — isik liku vahvuse eest ja III liik kodanlike teenete eest. Kolmandat liik i aumärke annetati ka välisriikid e esindajaile ja diplom aatidele. Igas liig is oli kolm järku: 1., 2. ja 3., nendest on esimene järk kõrgeim. VR 1/1. — kõrgeim aumärk sõjaliste teenete eest — ja VR 111/1. — kõrgeim aumärk kodanlike teenete eest — neid on antud väga vähestele eestlastele, neid mõlemaid omavad Konstantin Päts ja kindral J. Laidoner. VR 11/1. — kõrgeim au märk isikliku vahvuse eest — on üldse välja andmata. Seega on VR II/2. te ge liku lt kõrgeim aumärk isikliku vahvuse eest. Seda ris ti omavad ainult 28 eesti kangelast, nende hulgas kindral N. Reek, kindral G. Jonson, koi. J. Lepp, koi. P. Asmus ja koi. K. Laurits ning väljaspool korporatsioonide peret koi. Karl Parts, koi. Seiman, Itn. Julius Kuperjanov, kpt. Anton Irv jt. VR 1/1. annetati alljärgnevaile: kindral Jaan Soots (ülemjuhataja staabi ülem Vabadussõjas), kindral R. Reiman (Vabadussõjas — ja ka rahuajal — Varustusvalitsuse ülem ), III d iviisi ülem kindral Ernst Põdder (landesveeri purustaja), ja väljaspool korporatsioonide peret: admiral J. Pitka, I d iviisi ülem kindral A. Tõ nisson (Narva rinde kaitsja), II diviisi ülem koi. V iktor Puskar (Lõunarinde kaitsja ja Pihkva vallutaja), ja soomusrongide diviisiülem koi. K. Parts. Vabadusriste II/2. ja l/2 . tuleb lugeda ..kangeteks ristid e ks", neid on anne tatud üldse väga vähestele. Kindral N. Reek omab neid mõlemaid ja lisaks veel II/3., kindral G. Jonson omab II/2 . ja I/3 . VR I/2 . omavad veel kindral P. Lill, kindral Orasmaa (Kaitseliidu ülem ), kpt. Georg Vestel (2. raskesuurtükiväe organiseerija ja ülem, hiljem raham inister), koi. Jaan Unt (Kuperjanovi partisanide pat.-ülem ), kpt. Th. Rõuk (Tallinna komandant, hiljem sisem iniste r), kindral med. A. Lossman (Sõjavägede Tervishoiuvalitsuse ülem, elab Londonis), kindral med. H. Leesment (E. Punase Risti president), G. Weiss (Balti rügemendi ülem, korp! Estonia v ilis tla n e ). VR 111/1. annetati Jaan Teemantile. VR II/3 . — aumärk isikliku vahvuse eest — omavad juba paljud, nende mai nim ist ei luba käesoleva a rtikli ruum, pealegi puuduvad ka vastavad andmed. Korporatsioonid igatahes võivad uhked olla oma liikm ete saavutustele.
Mõningaid korporatsioonide perre kuuluvaid löögiüksuste ülemaid tahaksin siiski veel eraldi mainida. I Ratsarügemendi ülem rittm . G. Jonson (hiljem kindral) sai e riti kuulsaks oma legendaarse rünnakuga Võru alt Jakobstadti, Väina (Düüna) jõe kaldale, süga vale Lätimaa sisse, mis lõikas ära Punaarmee taganemistee Põhja-Lätis. Oli hiljem kindralstaabi ülema abi, ratsaväe inspektor, Sõjavägede Ühendatud Õppeasutuste ülem Tondil, III diviisi ja Tallinna garnisoni ülem, Sisekaitse ülem, esindus-kindral president K. Pätsi juures ja pidi lõpuks asuma Eesti Korpuse ülema kohale (punas te ajal). Juuni algul 1941 käsutati ta Moskvasse ja kadus siis teadmatusse. Soomusrong nr. 2 ülem oli al. kpt. Jaan Lepp (pärastine kolonel), kellele alluv löögiüksus mängis suurt osa kommunistide ja landesveeri vastu toimunud lahingutes. Koi. J. Lepp arreteeriti komm unistide okupatsiooni ajal ja kadus tead matusse. Kuperjanovi pataljoni juh tis pärast Tartu vabastam ist ja pärast Julius Kuperjanovi surma praegune kolonelleitnant Jaan Unt, VR I/2 . ja II/3 . (elukoht Vancouveris, Kanadas). Kus oli tarvis kindlat löögirusikat ja vankumatut meelt, sinna saa deti Kuperjanovi pataljon. Nii võ itis ta uusi loorbereid Pihkva vallutam isel ja pal judes teistes lahingutes. Koi. J. Unt võ ttis osa ka Teisest Maailmasõjast. Kalevlaste Maleva oli samuti kuulus löögiüksus. Selle üksuse tegelikuks lahingujuhiks oli kapten O tto Tief, VR II/3 ., ta oli selle üksuse vaim ja hing. Hiljem vandeadvokaat ja m inister m itmes valitsuses. Igas löögiüksuses, nagu üksik pataljon, polk (rügem ent), soomusrong, suurtükipatarei jt., leidus kü lla lt vahvaid ja osavaid sõdureid, nende hulgas ka korpo ratsioonide liikm eid ja neid, kes hiljem astusid korporatsioonidesse, kes andsid eeskuju ning kiskusid teised kaasa. Nende meeste julgusest, vastupidavusest ja osavusest olenes tih ti lahingu käik ja tagajärg. Neid mehi dekoreeriti ka vabadus ristidega, peam iselt annetati VR II/3 . Eesti Vabadussõjas moodustasid löögiüksused koos diviisiülem atega ja ülemjuhatajaga m onoliitse terviku, nende vahel valitses usaldus, rahvusliku üles ande tundmine ja üksteise m õistm ine ning kohusetruudus. Seda kõike meie nime tame Vabadussõja vaimuks ja see vaim — sõjaväe kõrge moraal — tõi eestlastele võidu, m ille üle oleme tõ sise lt uhked — ühtlasi ka sügavalt tänulikud. EESTI VABARIIK Sa sündisid tules ja tões, m u m u re lik M aarjam aa. Taevalagi o li tahmas ja nões ning leekides külad ja laas. Aastatuhanded on sinu kätes, pea vastu, rahvas ja maa! Eestis voolab su eluläte. H oia k in n i! N iikaua kui saad! (H .
V isnapuu)
Eesti iseseisvuse manifest, mis avaldati Päästekomitee poolt 24. veebruaril 1918. a., loeme: ,,Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele. Põlvest põlve on temas kestnud salajane lootus, et hoolimata pimedast orjaööst
ja võõraste rahvaste vägivallavalitsustest veel kord Eestis aeg tuleb, mil ,kõik piirud kahel otsal lausa löövad lõkendama* ja et ,kord Kalev koju tuleb oma lastel õnne toom a'. Nüüd on see aeg käes. Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus v a lit seks, et olla vääriliseks liikm eks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest on valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks. Eestimaa, tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides, kuulutatakse täna sest peale ISESEISVAKS DEMOKRAATILISEKS VABARIIGIKS."
„Su üle Jum al valvaku Ja võ tk u roh kest õnnista, M is iia l e tte võtad sa, M u kallis isam aa!“
Pealinnas oli juba 24. veebruari lõunaks läinud korda puhastada kesklinn enamlastest, kes suruti sadama ümbrusse Vene sõjalaevade tule kaitse alla. Eesti relvastatud jõudude keskuseks kujunes endine Vene riigipanga Tallinna osakonna (pärastise Eesti Panga) maja, kuhu toodi salakorterist üle ka Päästekomitee, kelle esimeheks oli K. P ä ts *). Reaalkooli õpilaste relvastatud salga saatel võeti üle ..Päevalehe" trükikoda (mis oli punaste kasutada), kus asuti iseseisvuse mani fe sti trükkim isele. Kella viie paiku pärast lõunat hakati juba linnas m anifesti levitama. ö ö l vastu 25. veebruari ilm usid Päästekomitee esimesed päevakäsud korra jaluleseadmiseks maal ning moodustati Eesti A jutine Valitsus, kelle eesotsas seisis m inistritenõukogu esimees ja sisem inister K. Päts. 25. veebruaril ilm usid jällegi kõik eesti ajalehed. Kella 11— 12 ajal oli 3. Eesti polgu osade paraad, m ille võ ttis vastu K. Päts. Ülev meeleolu, mis sel puhul kõikjal valitses, kestis vaid mõned tunnid, sest selle päeva pärastlõunal ilm usid linna juba Saksa eelväed. Eesti Vabariigi väljakuulutamine ja võimu tegelik ülevõtmine enam lastelt kogu maal oli hiilgav tõend meie rahva ühistahtest saada iseseisvaks ja end v a lit seda oma riikliku korralduse alusel. Alates 25. veebruarist kuni 11. nov. 1918 valitses Eestit Saksa okupatsiooni võim, ke lle lt seejärel E. A jutine Valitsus sellekohase lepingu alusel maavalitsemise üle võ ttis. 27. novembril algas Vabadussõda, m ille s t kuulsime eelmises peatükis. Vaenlase väljatõrjum isega Eesti p iirid e st võim aldusid aprilli algul 1919. a. Asutava Kogu valim ised. Viimane astus kokku 23. a p rillil 1919 Tallinnas ja töötas kuni 20. detsem brini 1920. a. Asutavasse Kogusse kuulusid korporatsioonide perest järgmised isikud: Konstantin Päts, ins. Karl lpsberg, pangadirektor A rtu r Uibopuu, agronoom August Jürima, prof. Jüri Uluots, prof. Jaan Mägi, advokaat Jaan Teemant, koolidirektor Nikolai Kann ja Jaan Masing.
* Päästekomitee teised liikmed olid: dr. K. Konik ja adv. J. Vilms.
Asutava Kogu ülesandeks oli E. Vabariigi Põhiseaduse väljatöötam ine ja vastuvõtm ine. Teiseks kaugeleulatuva tähtsusega seaduseks, m ille Asutav Kogu maksma pani, oli Maaseadus — põhjalik agraarolude korraldamine meie kodumaal. Asutava Kogu kokkuastumisel astus A jutine Valitsus tagasi ja moodustati uus valitsus, pahempoolsem senisest, sest Asutavas Kogus oli tööerakonnal ja sotsialistidel kokku absoluutne enamus. Aastatel 1919— 20 (paari aasta jooksul) ei valitud korporatsioonide perest m inistreid, väljaarvatud N. Kanni kahepäevane (28. VII — 30. VII 1920) haridusm inistriks olek *) ja kolmekuine (30. VII — 26. X 1920) A. Keremi p õllutööm inistriks olek. Muudatus tu li I Riigikogus, siis võ ttis juba viis korporanti osa K. Pätsi valitsusest (25. I 1921 — 21. XI 1922). Kui lugeda Asutava Kogu poolt moodustatud va litsu st esimeseks E. V. v a lit suseks, siis töötas Eesti om ariikluse ajal 24 valitsust, viimane oli prof. J. Uluotsa ga eesotsas enne N. Liidu te is t okupatsiooni. Hulk idealiste ja teovõimsaid m inistreid, kes andsid Eesti Vabariigile oma parima, on võrsunud ka korporatsioonide perest, nende nimesid mainime tänutun dega ja lugupidavalt: K. Päts (vangistatud ja küüditatud), Fr. Akel (vangistatud), J. Teemant (küüditatud), J. Uluots (surnud Rootsis), O. Tief (jäi Eestisse, saatus teadm ata), K. Ipsberg (küüditatud), N. Kann (surnud Saksamaal), G. Vestel (sur nud Eestis), A. Jürim a( küüditatud), A. Kerem (küüditatud), N. Reek (küüditatud), L. Sepp (vangistatud ja orjalaagris surnud), Th. Rõuk (surmas enese, kui punased hakkasid teda üle kuulama), O. Amberg (surnud Saksamaal), A. Teetsov (küüdita tu d ), J. Holberg (elab Chicagos), A. Jaakson (küüditatud), J. Raudsepp (sai Dres deni pom mitamisel surm a), K. Selter (surnud G enfis), J. Reichmann (suri Eestis 1941), O. Suursööt (vangistatud), R. Veermaa (küüditatud), O. Kask (vangistatud), J. Sepp (surnud Saksamaal), J. Masing (jäänud Eestisse), P. Kurvits (küüditatud), P. Lill (küüditatud), J. Soots (küüditatud), N. Viitak (küüditatud). Kokku 29 m in ist rit. A ju tise st Valitsusest võ ttis osa E. Aule (surnud Saksamaal). Neist 30-st m i n is tris t on tõenäolikult elus ainult üks — J. Holberg, vangistatud ja küüditatud on ca. 20. Riigivanemate ja m in istrite hulgas oli õige m itm eid, kes on kaasa töötanud rohkem kui ühes valitsuses. Kõigepealt Konstantin Päts. Tema on olnud A jutise Valitsuse eesotsas kolmel k o rr a l* * ) , e riti paistab ta silma Vabadussõja algul pea- ja sõjam inistrina, kõige kriitilise m a l ajal sõjaväge ja tagalat organiseerides. Meie kodumaal ei olnud siis sõjaväge, puudus riik lik aparaat, puudusid relvad, varustus ning toidutaga varad. Juba Esimene Maailmasõda tegi suurt hävitustööd ja alalised rekvisitsioonid laastasid põllumajandust. Siis käis üle punane laine, m illele järgnes Saksa okupat sioon. Viimane võ ttis igalt poolt, mis vähegi võtta andis. Paljaksrüüstatult ja des organiseeritult seisim e 1918. a. sügisel pärast sakslaste lahkum ist Vabadussõja künnisel. K. Pätsi õlgadel lasus tohutu töökoorem ja vastutus. Ta sai aga hakkama: ta kindel vaim ja riigim ehelik tarkus panid aluse Eesti Vabariigile. Hiljem töötas ta Asutavas Kogus ja kõigis Riigikogudes põllum eeste rühma liikmena. I Riigikogus v a liti K. Päts selle esimeheks. Ta on olnud riigivanemaks 5 korda ja 24. a p rillil 1938 v a liti ta Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks, m illisel kohal püsis 23. juulini 1940. Tema käes on olnud meie maa saatuse määramine * A. Birki valitsuse iga oli 2 päeva. ** Ajutine Valitsus moodustati ümber kolmel korral, ikka K. Pätsiga eesotsas.
selle kõige raskematel aegadel. Ta sunniti presidendi kohalt lahkuma ja ta jagas oma rahvaga selle kibedat karikat. 30. ju u lil 1940 vangistati K. Päts ning küüditati N. Liitu, ja seal kaovad ta jäljed. Esialgu elas ta Ufa linnas, aga hilisem a aja kohta puuduvad andmed ja meie ei tea, m illal ta suri ja kuhu ta maeti. Igatahes kodumaa mullas ei antud talle kohta. Ta omab kaks kõrgemat Eesti aumärki: VR 1/1. ja VR 111/1. Suurim Eesti riigim ees. Jüri Uluots, dr. jur., peaminister, professor ja Eesti Teaduste Akadeemia liige. Ta oli Asutava Kogu, I ja II Riigikogu liige põllum eeste erakonnast ning hiljem Rahvuskogu ja Riigivolikogu liige. Seadusandlikus kogus paistis ta silma oma raudse loogikaga, hea juristina ja kõnemehena. Rahvuskogu, mis astus kokku uue põhiseaduse väljatöötam iseks (1936), valis ta oma esimeheks. Peaministrina moo dustas ta omariiklusaegse viimase valitsuse (12. X 1939 — 21. VI 1940). Suutes end varjata kinnivõtm ise eest, asus ta automaatselt presidendi ülesannetesse küüditatud K. Pätsi asemele. Saksa okupatsiooni ajal ei saanud ta teostada riik lik ku võimu, kuid juba lootusetult haigena nimetas ta 18. sept. 1944 ametisse uue valitsuse O. T ie fig a eesotsas (peam inistri k.t.). Paar päeva hiljem pidi ta maa pagulasena ulualust otsima Rootsist. Ta suri peatselt pärast Rootsi põgenemist — 9. jaanuaril 1945. a.
Prof. Jüri Uluots oli patrioot ja aus p oliitik, kes kogu oma südamega rippus meie kodumaa ja eesti rahva saatuse küljes. Ta suurest isiksusest räägib ka pre sident K. Pätsi kantselei juhataja Elmar Tambek (raamatus ,,Tõus ja mõõn", lehek. 300): „ Vabariigi algaastail poliitikaga tutvum ine, Põllumeeste Kogudes liikm eks olemine, vapside vastu võitlem ise ajastul riigivanema kandidaadina üleskerkim ine, Rahvuskogus töötam ine ja hiljem Riigivolikogu resp. Riigikogu esimeheks olemine polnud Uluotsale siiski niivõrd mõjunud, et p oliitika oleks läinud talle verre. Ta oli olnud ja jäänud idealistiks, kõike uskuvaks ja kõiki usaldavaks, nagu see on tava line nähtus läbiausate ja heasüdamlike inim este juures." Jaan Teemant, ju ris t ja p o liitik, õppis õigusteadust Peterburi ülikoolis. Töö tas advokaadina Tallinnas, omandades laialdase tutvuse e riti maarahva keskel, kor duvates protsessides talupoegade ja mõisnike vahel, m illedes ta esines talupoega de volinikuna. Oli Tallinnas koonduva ning organiseeruva eesti vabameelse kodan liku ringkonna silmapaistvamaid esindajaid K. Pätsi jt. kõrval.
Eriti elavat p o liitilis t tegevust avaldas Teemant 1905. aastal. Revolutsiooni lise liikum ise juhina oli Teemant väga aktiivne. Tema eestvedamisel vastuvõetud resolutsioonides kutsuti rahvast üles võitlem a ..praeguse Venemaa vägivallavalitsuse" kukutamiseks ,,kõigi abinõudega". Vene riig is t pidi saama dem okraatlik vabariik. Algava karistussalkade tegevuse eest põgenes Teemant, nagu rida teisi haritlasi, välismaale ning asus pikemat aega Shveitsis. Kindral Besobrasovi salk m õistis sakslaste poolt ,,Eestimaa kuningaks" nimetatud Teemanti Kohilas taga selja otsusega surma (Kohilas asus ta isatalu). Pärast sõjaseaduse kaotamist tu li Teemant kodumaale tagasi, viibis aasta eeluurim is-vangistuses ja m õisteti sõjaringkonna-kohtu otsusega poolteiseks aastaks vangi, m illise karistuse ärakand mise järel saadeti ta asumisele Arhangeli kubermangu. Sealt tagasi tulnud, jätkas Teemant advokaadiameti pidam ist Tallinnas. Eesti maanõukogu valim istel 1917. a. sai Teemant selle liikm eks ning Eesti Vabariigi algaegadel määrati ta Vabariigi prokuröriks, kellena oli tegev kuni Asu tava Kogu kokkuastumiseni. Asutavast Kogust võ ttis osa Maaliidu esindajana ning oli kõigi Riigikogude liige põllumeeste erakonna nim ekirja järgi. Olles Riigikogu liikm eks toim is Teemant ka vannutatud advokaatide nõukogu esimehena.
Riigivanemana avaldas ta otsekohesust ning töökust ja mõjutas tunduvalt paljude seismajäänud asjade lahendamist. Suuremaid küsimusi, mis Teemanti va litsuse ajal (dets. 1925 — dets. 1927) lahenesid või mida tunduvalt edasi nihutati, olid: võõrandatud mõisade tasu küsimus Rahvasteliidus, Eesti Panga reform , Maa panga asutamine, rahareformi teostam ine ja välislaenu saamine Rahvasteliidu toe tusel. Tegelik eestvedaja selles töös oli raham inister Leo Sepp, kes leidis riig i vanemas oma tarmukusele ustava pooldaja. Selle kahe aasta jooksul vaheldus valitsus kolm korda, kuid riigivanem ja raham inister jäid oma kohtadele. Jaan Teemant moodustas riigivanemana veel neljanda valitsuse majandus kriisi ajal (19. II — 19. VII 1932), kuid selle viie kuuga ei suutnud ta midagi mai nim isväärset korda saata. Teda võib pidada üheks Eesti Vabariigi ,,alustalade" seadjaks. Friedrich Akel, elukutselt arst, moodustas riigivanemana valitsuse ühel korral (26. III — 16. XII 1924) ja võ ttis välism inistrina osa neljast valitsusest. Ta omandas keskhariduse Tartu gümnaasiumis ja õppis arstiteadust Tartu ülikoolis 1892— 97. Täiendas end välismaal ja 1902. aasta oktoobris asus Fr. Akel silm a arstina Tallinna, kuhu ta jäi ala lise lt elama, väljaarvatud Vene-Jaapani sõjas v iib i mise aeg 1904— 5. Seltskondlikust tegevusest võ ttis Akel Tallinnas viibides ela va lt osa — ta oli silm apaistev kuju eesti seltskonnas ja rahvuskultuuriliste ü ritus te teostam isel. P o liitilis e lt kuulus ta rahvaerakonda, kuid liitus kristliku rahva erakonna asutamise järel viimasega.
1922. a. määras K. Pätsi valitsus Akeli erakorraliseks saadikuks ja täisvoliliseks m inistriks Soome valitsuse juurde. V älism inistriks kutsuti ta esim est korda K. Pätsi valitsuses 2. VIII 1923 — 26. III 1924 ja viim ast korda oli ta vä lism inister 2. VI 1936 — 9. V 1938 K. Pätsi val.itsuses. Georg Vestel, majandus- ja pangandustegelane, sai keskhariduse Tartu reaalkoolis ja kõrgema hariduse Riia Politehnikumis (1900— 1905). Ta on olnud pikemat aega silmapaistvaks kujuks ja juhtivaks jõuks Eesti Vabariigi ülesehita misel, kodumaa majandusliku elu korraldamisel ja Tallinna ühiskondliku tegevuse arendamisel.
G. Vestel oli põllumeeste erakonna tegelane ja selle loomisel kaasaaitaja ning erakonna esimese häälekandja ,,M aa liit" peatoimetaja 1918. a. Tartus, kui meie kodumaal võim utsesid Saksa sõjaväelised jõud. Ta m obiliseeriti Vene sõja väkke 1914. a. ja võ ttis Eesti Vabadussõjast osa kahurväe ohvitserina (VR I/2 ) . Lühikest aega töötas Eesti Pangas direktorina (1920— 21), aga 25. jaan. 1921 alates kuni 26. m ärtsini 1924 oli ta raham inister ning juhatas Eesti delegatsiooni Genfi konverentsil 1922. a. G. Vestel oli esimene raham inister, kes koostas E. Vabariigi eelarve (1921) ja tunnistas tarvilikuks Eesti rahareformi (1923), mida siis ei saadud teostada, sest selleks vajati välislaenu ja oli tarvis teostada muid reforme panganduse alal. Ta oli pärast m inistrikohalt vabanemist kauaaegne Tallinna Krediitpanga direktor ja pärast A rtu r Uibopuu surma (1930), selle panga peadirektor (kuni 1932). Suri Tallinnas 1933. a. verevalumi tagajärjel peas 50-aastasena. G. Vestel oli põllumeeste erakonna suurimaid m ajandusautoriteete ja era konna majandusprogrammi väljatöötajaid. Rahvuslikes küsimustes taotles ta kok kulepet ja sallivust. Iseloom ult oli ta õiglane, korrektne, ettevaatlik ja rahulik. Ta oli neid töömehi, kes seavad esikohale ausa mängu.
Ka Tallinna ühiskondlikus elus oli ta silm apaistev kuju ja ta osa selles töös kujunes väga hinnatavaks. Ta oli ka korp! Vironia asutaja Riias ja hiljem kauaaegne vilistlaskogu esimees. Nikolai Kann, kooli- ja haridustegelane, haridusm inister kahes valitsuses, skautide peavanem. Tema m inistriks oleku ajal teostati Eestis koolireform (1934).
N. Kann sündis 1873. a. Muhu saarel, õppis Peterburi ülikoolis uusi keeli ja üldist kirjanduslugu (1896— 1901). Jäeti pärast ülikooli lõpetam ist ülikooli juurde professori kutsele ettevalm istam iseks, kuid Kann loobus sellest ainelise puuduse tõ ttu ja hakkas õpetajaks. Oli ametis Tallinnas, Riias ja Peterburis. 1915. a. mää rati Tallinna Peetri (iseseisvusajal I) reaalkooli direktoriks, m illisele kohale jäi kauaks ajaks (ka om ariikluse aja l). Oli Eesti Asutava Kogu liige ja mõnda aega selle hariduskom isjoni esimees. Ta esindas meie hariduspoliitikas mõõdukamat voolu. Asutava Kogu päevil kuulus N. Kann kristlikku rahvaerakonda, kuid hiljem siirdus põllum eeste erakonda. Ta on agaralt tegev olnud m itm el alal väljaspool oma otsest kutsetööd. R iiklik iseseisvus mõjus v ilja k a lt hariduse arengule. Kooliuuendused ja tagajärjed ongi silm nähtavalt revolutsioonilised. Sunduslik algkooli kursus pikenes korraga poole võrra kolm est aastast kuueni, ja ühtluskooli p rintsiip võimaldas vaba edasim inekut kuni ü likoolini. Uusi keskkoole kerkis isegi väiksemaisse maakeskustesse, üliõpilaste arv kasvas äkki mitmekordseks, tõustes Tartu ülikoolis ligi viie tuhandeni (a. 1926). Iseseisvuse teisel aastakümnel aga esineb juba haritud jõudude üliküllust, ja see haritlaste ,,üleproduktsioon" sunnib tõ s is e lt asuma kogu haridusala ümber korraldamisele, üldise koolisunduse vähendamisele, võistluseksam ite sissesead m isele, pearõhu asetamisele kutsekoolidele ja õpilaste sinna suunamisele. Pea m iselt selle sihiga teostati N. Kannu juhtim isel koolireform 1934. a. Karl lpsberg, insener, sünd. Kambjas Tartumaal 1870. a. Kõrgema hariduse omandas Riia Politehnikumis 1890— 1897.
Insenerina töötas lpsberg pikemat aega Venemaa raudteedel, kodumaale asus ta jõuka mehena 1910. a. ja alustas Estonia teatrim aja ja Krediitpanga maja ehitamistega. Om ariikluse algaastail oli ta Raudteevalitsuse ülem ja tema juhtim isel ning korraldusel seati korda raudteed Vabadussõjaks. K. lpsberg v a liti E. Asutavasse Kogusse põllum eeste erakonnast ja ta oli ka I ja II Riigikogu liige. Teedeministrina töötas ta kolmes valitsuses vahetpidamata (1921— 1924). Tema organiseeris tee dem inisteerium i ja tema poolt loodud struktuur jäi m inisteerium is püsima ka edaspidi. Kui Eestis hakati ehitama uusi raudteid (Tartu-Petseri ja Rapla-Virtsu), siis määras valitsus K. Ipsbergi ehituste järelvalvajaks ja see töö viidi lõpule hästi ning korrapäraselt. P oliitilise elu jaoks oli K. Ipsbergi isik vähe sobiv — ta sirgejooneline ja kindel iseloom ei paindunud kompromissitamiseks ja ta tõmbus p o liitilis e s t elust tagasi. Ta asutas oma inseneribüroo ja tegutses ehitusettevõtjana ning ärimehena. K. lpsberg küüditati koos abikaasa ja ühe pojaga 1941. a. Nikolai Reek, kindralleitnant, kuulus andekaimate ja tahtejõulisim ate juhtide hulka Eesti sõjaväes. N. Reek ilmus Eesti sõjaväkke veebruaris 1918 kindralstaabi
P arem al: E esti V a ba riigi president K. Päts, k o rp ! Fratern ita s E stica auvilistlane. Vasakul all: Sõjavägede ü lem ju h a ta ja kindral J. La i doner, k o rp ! Leola auvilistlane. Parem al all: E esti V a ba riigi p ea m in ister p ro f. J ü ri Uluots, k o rp ! R ota lia auvilistlane.
kapteni auastmes ja määrati äsjaloodud Eesti sõjavägede staabiülemaks, m illisele kohale jäi sakslaste poolt Eesti sõjaväe laialisaatm iseni a p rillis 1918. Vabadussõja alguses määrati N. Reek 5. jalaväepolgu ülemaks, mida juhtis Viru rindel Narva vabastamiseni jaanuaris 1919. Sama aasta veebruaris määrati ta 1. diviisi staabiülemaks, kust viid i üle uuestiloodud 3. diviisi staabiülemaks kind ral Põdderi juurde. Tookordne polkovnik Reek omas kindral Põdderi kõrval silm a paistvaid teeneid ajaloolises heitluses landesveeriga. Ta määrati kindral Põdderi poolt vägede üldoperatiivjuhiks, missuguseid ülesandeid tä itis suurima andumu se ja eduga. 1919. a. sügisel, kui loodi Viru rinde edukaks juhtim iseks Viru rinde juha taja staap, määrati polk. Reek sinna staabiülemaks. Pärast Vabadussõda oli ta sõjaväe õppekomitee alaliseks liikm eks, sõja väe ametliku ajakirja ,,Sõduri" toimetajaks, ja organiseeris 1920. a. sügisel vane maile ohvitseridele kahe-aastased kindralstaabi kursused, mida ta ise ka juhatas. Sellest kujunes meie Kõrgem Sõjakool. Teda ehtisid vabadusristid: VR I/2 , VR II/2 ja VR II/3 . 1923— 25 õppis N. Reek esimese eesti sõjaväelasena prantsuse kõrgemas sõjakoolis Pariisis. Prantsusmaalt tagasi tulnud, sai tem ast kindralstaabi ülem ja sõjanõukogu alaline liige. Ta ülendati kindralm ajoriks ja määrati 1926. a. kindral Põdderi järglasena Tartu 2. diviisi ülemaks. Oli sel kohal pikemat aega, täites vahepeal korduvalt sõjam inistri ülesandeid (J. Teemanti valitsuses 1927 ja J. Tõ nissoni valitsuses 1928). 1934 määrati kindral Reek kaitsevägede staabiülemaks, kust siirdus 1939. a. baaside tulekul Uluotsa valitsusse sõjam inistri kohale. Sealt vabanes 1940. a. 21. juuni punaste vägivaldse pöörde järel. Kindral N. Reek elas enamlaste tulles ja reservi minnes oma abikaasa ja tütrega Tallinna lähedal M eriväljal, kuhu oli endale kena kodu ehitanud. Et presi dent K. Päts ja ülemjuhataja kindral J. Laidoner otsustasid kodumaale jääda, oli ka N. Reek sellise otsuse teinud. Ta vangistati oma kodus M eriväljal ja saadeti koos abikaasa ja tütrega Venemaale sunnitöölaagritesse. H ilisem ail andmeil on ta ühes Põhja-Uurali laagris nälga surnud. August Jürima (end. nimi kuni 1937. a. Jürmann), agronoom, majandus- ja poliitikategelane, sünd. 1887 Vaimastveres Tartumaal. Õppis H. Treffneri gümnaa sium is Tartus ja aastast 1911 Königsbergi ülikoolis põllumajandust. 1905. a. mõis te ti ta karistussalkade poolt surma, kuid vabastati siiski enne otsuse täidesaatm ist — ent ta isa ja vend lasti Koerus maha.
1917. a. veebruarirevolutsiooni järel siirdus Jürima Põhja-Liivimaa Põllutöö Keskseltsi teenistusse, Pärnu maakonna agronoomi kohale. Saksa okupatsiooni ajal korraldas ta Pärnumaal passiivset vastupanu ja vallavanemate saatm ist Riia maapäevale, need olid nim elt Baltikumi Saksamaaga liitm ise vastu. Detsembris 1918 määrati ta A jutise Valitsuse poolt selle volinikuks ja veebruaris 1919 Pärnu linna ja maakonna komissariks, mis ametis ta suutis luua sõbraliku vahekorra kohalikkude omavalitsustega. 1919— 20. a. oli A. Jürima Asutava Kogu liikm eks Maarahva Liidu ridades, hiljem va liti ta kõigi Riigikogude, Rahvuskogu ja Riigivolikogu liikm eks. Ta on olnud ju h tiva lt tegev põllumeeste p o liitilis te s organisatsioonides. Kauaaegne Ü leriikliku Põllumeeste Esinduse Keskjuhatuse esimees, oma erakonna tähtsamaid ideolooge ja Põllutöökoja esimees.
A. Jürima on võtnud agaralt osa majanduslikkude ettevõtete loom isest ja juhtim isest. Tema poolt viid i läbi ka põllumajanduse keskühingu ,,Estonia" (Võiekspordi) ümberkorraldamine, m ille järel oli ta selle nõukogu esimeheks 1921 — 1929. Ka on A. Jürima olnud ju h tiva lt tegev m itmes kirjastusühingus. Riigi Majan dusnõukogu presidendiks oli Jürima selle asutise teotsem ise vältel 1935— 38. Ka on ta kaasa töötanud Isamaaliidus, alates a. 1936 Keskjuhatuse abiesimehena. Aastast 1938 peale oli ta maanoorte peavanem. August Jürima võ ttis osa m inistrina neljast valitsusest: 1929— 31 teedem inister, 1931— 32 põllutöö- ja m ajandusminister, 1932— 33 m ajandusm inister ja 1939— 40 sisem inister. Teedeministrina on A. Jürima Maanteede Seaduse tegelik rakendaja. M ajandusm inistrina saab ta Eesti krooni ümberhindamise küsimuses, mis oli teravalt päevakorral, valitsu skriisi põhjustajaks, jäädes kindlalt krooni kursi hoidjaks. Sisem inistriks va liti Jürima baaside ajajärgul, sest sellele kohale taheti saada kõvade närvidega m in is trit ja tasakaalukat p o liitiku t, kes oleks olnud valitsuse selgrooks. Ta vangistati NKVD poolt ja kadus jä lje tu lt teadmatusse. Jaan Masing õppis 1896— 1901 Moskva ülikoolis arstiteadust. Oli tegev 1902— 1905 eraarstina Abjas ja Ruhjas, kutsuti 1905 Tallinna linna tervishoiu-arstiks. I Maailmasõja algul m obiliseeriti ta ning töötas sõjaväearstina 1914— 16. 1916— 20 Tallinna linna nakkushaiguste haigemaja ülemarst. Töötas seejärel Tal linnas tuntud eraarstina. V aliti töö- ja hoolekandem inistriks J. Teemanti kabinetis (4. III — 9. XII 1927). Johan Holberg, õigusteadlane, sünd. 1893 Sanga v. Pärnumaal. Õppis Peter buri ülikoolis 1914— 15. Alanud I Maailmasõja tõ ttu oli ta sunnitud katkestama õpingud, kuna m obiliseeriti sõjaväkke. Lõpetas Pauli sõjakooli Peterburis ja võ ttis ratsaväe ohvitserina osa nii I M aailm asõjast kui ka Vabadussõjast. Omab vabadus ris ti vahvuse eest — VR II/3 . Lõpetas 1924 Tartu ülikooli õigusteaduskonna.
J. Holberg oli alates II Riigikogust kõigi rahvaesinduste liige ja hiljem Riigi nõukogu liige. Oli Jaan Tõnissoni valitsuses (1927— 28) kaubandus- ja tööstus m inister. Enne kodumaalt põgenemist 1944. a. nimetas peam inister J. Uluots pre sidendi ülesannetes J. Holbergi O. Tiefi valitsuses sõjam inistri kohale. Paguluses nim etati presidendi aset. A. Maureri poolt peam inistri asetäitjaks. Oskar Kask, õigusteadlane, omavalitsuse ja poliitikategelane, sünd. 1897 Pärnus. Lõpetas Pärnu gümnaasiumi (1917) ja Tartu ülikooli õigusteaduskonna (1923). V a liti 1923. a. tööerakonna esindajana Pärnu linnavolikokku, sai 1924. a. Pärnu linnapeaks, kellena teotses sotsiaalm inistriks saamiseni 1936. a. Aastal 1938 on ta samal kohal peam inister K. Eenpalu valitsuses.
Tema tegevus Pärnu linnapeana oli e riti tagajärjekas Pärnu arendamisel Eesti moodsaimaks supellinnaks. Tema m in istriks oleku ajal kutsuti ellu Tööliskoda (1936) ja pandi kehtima tööinspektsiooni ja tö öliste töölepingu seadused. O. Kask asus sotsiaalm inistri kohale ka viimases omariiklusaegses J. Ulu otsa valitsuses. Vangistatud ja kadus teadmatusse. Leo Sepp, rahandus-, pangandus- ja majandusteadlane, oli erakorraliste või metega inimene. Sünd. 1892. a. Simuna kk. Virumaal. Keskhariduse omandas Tartu reaalkoolis ja kõrgema hariduse sai Riia Politehnikumis (1910— 14), lõpetades kaubandusosakonna. Juba 1913. a. alates toim is ta Viljandi Krediitühingu asjaaja
jana, va liti pärast revolutsiooni puhkem ist mais 1917. a. Viljandi maakonna m iilitsaülemaks ja juulis samal aastal Viljandi maavalitsuse esimeheks. 1918. a. talvel vangistati ta kommunistide korraldusel ja saadeti koos te iste Viljandi juhtivate tegelastega Petrogradi Krestõi vanglasse, kust vabanes pärast Bresti rahu sõlm i m is t * ) . Eesti Vabadussõjast võ ttis ta osa I Ratsapolgu koosseisus. Määrati mais 1921 Eesti Panga direktoriks. Detsembris 1924 v a liti ta erapooletuna J. Jaaksoni valitsuse raham inistriks, m illisel kohal püsis veel m itme Vabariigi Valitsuse (kol me Teemanti valitsuse) koosseisus kuni detsem brini 1927. M ajandusm inistrina töötas L. Sepp veel K. Eenpalu ja J. Uluotsa valitsustes, kokku ligi 2 1 /2 aastat. Tema oli Eesti rahanduse ja panganduse reform ija, kellele võlgneme tänu Eesti Vabariigi areneva majanduse stabiliseerim ise eest. Kui omal ajal üle saadi 1923— 24 aastate m ajanduskriisist (rahakurss oli olnud stabiilne üle 2 aasta, kattevara püsis 40% ümber ja riig i rahandus, vaatamata eramajanduse finantseerim isele, asus kindlal alusel), tunnistas Vabariigi Valitsus raham inister Sepa ettepanekul kohaseks ja ta rvilikuks asuda rahareformi teostam isele. M ajanduspoliitika juhtim isel rõhutas Leo Sepp mõõdukalt majanduse suunda, mis vastaks rahva laiade hulkade õigustundele.
reguleeritava
Leo Sepp vangistati jaanuaris 1941. a. oma töökohas ja kadus teadmatusse. Robert Raid mainib Seppa sagedasti oma raamatus ,,Kui venelased tu lid “ (ta oli Sepa ustav noorem kaastööline enamlaste ajal) ja ta seletab, kuidas ta tahtis päästa Seppa vangistam isest, kui NKVD agendid olid talle juba järele tulnud, pak kudes Sepale kindlat peidupaika ja soovitades tal tagaukse kaudu lahkuda, aga Sepp lükkas selle ettepaneku uhkelt tagasi: „M a ei h iili majast v ä lja !" Hilisem ail andmeil on L. Sepp surnud Solikamski sunnitöölaagris Põhja-Uuralis 1942. a. Jaan Soots, kindralmajor, sünd. a. 1880 Helmes Viljandim aal. Lõpetas 1913. aastal Nikolai sõjaväeakadeemia ja võ ttis kindralstaabi ohvitserina osa I Maailma sõjast. Määrati detsem bris 1917 I Eesti rahvusliku d iviisi staabiülemaks ja veeb ruaris 1919 sõjavägede ülemjuhataja staabiülemaks. Ülendati septembris 1919 kindralstaabi kindralm ajoriks ning nim etati detsembris samal aastal Eesti ja Nõukogude Vene vahelise rahukonverentsi Eesti delegatsiooni liikm eks, kellena ta oli 2. II 1920 sõlm itud Tartu rahulepingule allakirjutajaid. Kevadel 1920 lahkus kindral Soots sõjaväeteenistusest. Oli seejärel kõigi Riigikogude liige, II ja V Riigi kogu esimeseks abiesimeheks. Ta kuulus põllum eeste erakonda, kindla joone ja vankumatu hoiakuga mees. Vabariigi lõpul oli Tallinna ülemlinnapeaks.
Kindral Jaan Soots on sõjam inistrina osa võtnud v iie s t Vabariigi valitsusest alates 1921. a. K. Pätsi valitsuses. Hiljem oli ta sõjam inistriks J. Kuke, J. Jaaksoni ja esimeses ning teises Teemanti valitsuses. Ta omas VR 1/1. ja palju muid au märke. 1940. a. vahistati ta ja küüditati m oskoviitide poolt. Theodor Rõuk, õigusteadlane, lõpetas Varssavi ülikooli 1915, Vladim iri sõja kooli Petrogradis 1916. Teenis seejärel Vene sõjaväes, siirdus 1917. a. alamleitnandina 1. Eesti polku, kus teenis aprillini 1918 (Eesti sõjaväe laialisaatm iseni sakslaste p oo lt). Ta määrati novembris 1918 Läänemaa ja Haapsalu linna Kaitse liidu ülemaks, kellena saatis Tallinna kaitseks välja esimese suurema salga rahvaväelasi. Alates detsem brist 1918 oli Tallinna linna ja Harju maakonna Kaitseliidu ülem ja Tallinna komandant, seejärel Tallinna tagavararügemendi ülem ja jaanua ris t 1920 sõjaringkonnakohtu alatine liige. Hiljem töötas kohtu alal prokurörina ja
* Rahuleping N. Vene ja Saksamaa vahel 1918. a.
1923— 24 TalIinna-Haapsalu Rahukogu esimehena. Alates 1925. a. vandeadvokaat Tallinnas. Theodor Rõuk oli Eesti Vabadussõjalaste Keskliidus A. Sirgu jt. kõrval juhtivaid tegelasi. Th. Rõuk omab silm apaistvaid teeneid Eesti rahvusväeosade form eerim isel, Eesti Kaitseliidu loomisel, e riti aga julgeoleku ja korra kindlustam isel Tallinnas tema komandandiks oleku ajal. Ta ülendati 1918. a. kapteniks (VR I/2 .). F. Akeli valitsuses oli ta sisem inistriks (1924). Th. Rõuk surmas enese punaste ajal, kui NKVD hakkas teda üle kuulama ta endise tegevuse kohta. August Kerem, agronoom ja p o liitik, sünd. 1889 Karula v. Võrumaal. Õppis 1912— 16 Riia Politehnikumis, m ille põllumajandusosakonna lõpetas. Õpetas 1915— 17 Võru põllutöö talvekoolis, oli okupatsiooni ajal Tartu Põllumeeste Seltsi ,,Vahi“ koolitalu kursustel õpetajaks ja va liti 1918. a. sügisel samas kohas avatud põllutöö kooli juhatajaks. V õttis 1919. a. osa Vabadussõjast, sai 1919. a. sügisel põllutööm inisteerium i maakorralduse peavalitsuse juhatajaks ning 1920. a. sügisel põllutööm inistriks. Oktoobris 1919 võ ttis Asutav Kogu vastu Maaseaduse ja Eestis algas suur maareform. August Kerem on üks tähtsamaid maareformi juhte ja selle teostajaid. E. Vabariigi m in istrite st lööb tema isesuguse rekordi: ta oli m inister 12-s valitsuses (alates Asutava Kogu poolt moodustatud valitsusega oli om ariik luse ajal kokku 24 va lits u s t). A. Kerem oli viiekordne põllutööm inister, kolme kordne teedem inister ja neljakordne sõjam inister. 1920. a. oli ta kõigest kolm kuud põllutööm inister (J. Tõnissoni kabinetis), aga 1923— 1925 tä itis ta seda kohta vahetpidamata kolmes valitsuses (K. Pätsi, Fr. Akeli ja J. Jaaksoni kabinetis) ja sel ajajärgul kehtestati tema algatusel ja juhatusel suurem osa maareformi teos tamise määrusi.
August Kerem on jätnud püsivaid jälgi e riti põllutööm inistrina. Tasakaaluka ja püsiva töömehena peeti tem ast lugu ja ta on olnud kõigi Riigikogude liige rahva erakonna, hiljem ini rahvusliku keskerakonna rühmas. Tunnustustvääriv oli ka tema otsus kaitsem inisteerium i vanade sõjalaevade likvideerim iseks, et panna alus uute allveelaevade m uretsem isele. Aastal 1933 terava p o liitilis e võitluse ja masskäärimise olustikus lõi m iin iristle ja te ,,Vambola" ja ,,Lennuki" müük Peruu valitsusele 410.000 kulddollari eest suuri laineid. August Kerem küüditati koos perekonnaga 1941. a. ja ta kadus teadmatusse. Jaak Reichmann, õigusteadlane ja kohtunik, oli advokaat ja hiljem ringkon nakohtu esimees ning Kohtukoja esimees. Kohtum inistrina võ ttis ta osa kahest valitsusest ajajärgus 1921— 1923. Oli II Riigikogu liige põllum eeste rühmast. Hiljem uuesti Kohtukoja esimees. Ta oli vilunud ja õiglane kohtunik. Suri Eestis 1941. aastal. Otto Tief, ju rist, oli ju h tiva lt tegev Vabadussõjas (VR II/3 .), hiljem töö- ja hoolekandem inister teises Teemanti valitsuses (1926— 27) ja kohtum inister kol mandas Teemanti valitsuses (1927). Prof. J. Uluots, peam inister presidendi üles annetes, määras ta 18. sept. 1944. a. uue valitsuse juhiks (peam inistri k.t.), aga see valitsus ei saanudki tööle asuda, sest rahva m assiline põgenemine punalaine eest seisis ees. O. Tief jäi Eestisse. Karl Selter, õigusteadlane, sünd. 1898 Kapu v. Järvamaal, lõpetas Tartu ülikooli 1925. a. Teotsenud sõja- ja kohtum inisteerium is ning advokaadina. Ta oli erakordselt andekas mees, töökas, kohusetruu, asjatundlik ja lo o g ilise lt m õtlev
ju ris t. Nähtavasti hindas neid Selteri iseloomu omadusi riigivanem K. Päts, kui ta kutsus tema oma valitsusse m ajandusm inistriks (1933— 38). Sel raskel p o liitilis e l ajajärgul vajas riigivanem teovõimsaid a bilisi, pealegi surus ülemaailmne raske majanduskriis peale (1929— 1933). K. Selteri ajal ja tema juhtim isel viidi E. Vabariigi majandus õitsevale jär jele. Selteri suureks plussiks oli see, et ta oli võim eline K. Pätsi p o liitik a s t õigesti aru saama ning aja tähtsust samuti tajuma kui K. Päts. Eesti majanduse ja tööstuse arenemisele aitas kaasa ning valm istas pinda turukonjunktuuri paranemine, pankade ümberkorraldused 1926— 28, rahareform, majanduslik orientatsioon läände, meie kaupade propageerimine välismaal, Eesti krooni devalveerimine 1933. a., nõrkade ettevõtete likvideerum ine m ajanduskrii side tõ ttu 1923— 24 ja 1929— 33 ning p o liitilis e elu stabiliseerum ine (1934— 40). Sellele järgnesid nüüd (1934— 38) põhjalikud uuendused tööstuskäitistes — üleminek peam iselt kodumaa toorm aterjalile (põlevkivi, turvas, fo s fo riit, kips, puit, põllumajandussaadused jm .), siseturu m itm ekesiste nõudmiste rahuldamine, uute välisturgude leidmine (eksport läände). Eesti rahvamajanduses algas 1934/35. a. peale tagasihoidlik, kuid pidev tõus, mis toim us pealegi tööstuse üldise ratsionaliseerim ise ja m oderniseerimise tähe all — selle varustamine ajakohaste masinate, seadmete ja tootmisvahenditega. Kõiges selles oli suuri teeneid m ajandusm inister K. S e lte riI. Eesti tööstuses ettevõetud ümberkorraldusi ja uutele alustele asum ist võime nimetada tööstusreform iks. Järgnevas peam inister K. Eenpalu valitsuses langes K. Selterile vä lism in ist rina raske ülesanne — N. Liidu u ltim atiivsete nõudmiste lahendamine ja korralda mine. Baltimaa oli jäetud Saksamaa ja N. Liidu sõpruslepingu salaklausliga (23. VIII 1939) viimase haardesse ja N. L iit alustas 1939. a. sügisel, kui läänes möllas juba II Maailmasõda, omapoolse agressiooniga. Eestis algas ,,baaside" ajajärk: punaarmee sai endale mitmel pool Eestis baasid, sest hädaseisundis ei olnud Eestil te is t välja pääsu. K. Selteri terav silm nägi juba ette, et Eestit varitseb idast suur hädaoht, mida meie ei suuda enam kõrvaldada. Karl Selter siirdus saadikuna Genfi ja oli viim asel ajal ka Saksamaa eest laste esindajaks ja huvide kaitsjaks. Ta suri Genfis 1958. a. neeruhaigusse. Teisi m inistreid mainime ainult lühidalt, kuna nende kohta puuduvad lähe mad andmed ja samuti ei võimalda ruum nende tegevuse iseloom ustam ist. Aleksander Jaakson, kindralmajor, haridusm inister K. Pätsi valitsuses (11. V 1936 — 9. V 1938) ja haridusm inister K. Eenpalu valitsuses (9. V 1938 — 12. X 1939). VR I/3 . Küüditatud. Oskar Amberg, insener, töö- ja hoolekandem inister K. Pätsi valitsuses (2. VIII 1923 — 26. III 1924), sõjam inister F. Akeli valitsuses (26. III 1924 — 17. X 1924) ja teedem inister esimeses Teemanti valitsuses (15. XII 1925 — 25. VII 1926). Suri Saksamaal. Juhan Sepp, ju rist, kohtum inister teises Teemanti valitsuses (23. VII 1926 — 4. III 1927). Suri Saksamaal. Anton Teetsov, majandusteadlane, raham inister J. Tõnissoni valitsuses (9. XII 1927 — 4. XII 1928). Küüditatud.
Oskar Suursööt, majandusteadlane, m ajandusm inister neljandas Teemanti valitsuses (19. II — 19. VII 1932). Vangistatud ja küüditatud. Paul Lill, kindralmajor, sõjam inister K. Pätsi valitsuses (21. X 1933 — 9. V 1938) ja sõjam inister K. Eenpalu valitsuses (9. V 1938 — 12. X 1939). VR I/2 . Küüditatud. Peeter Kurvits, majandusteadlane, m ajandusm inister J. Tõnissoni valitsuses (18. V — 21. X 1933). VR II/3 . Küüditatud. Richard Veermaa, õigusteadlane, sisem inister K. Eenpalu valitsuses (9. V 1938 — 12. X 1939). Küüditatud. Nikolai Viitak, insener, teedem inister K. Pätsi valitsuses (25. VIII 1937 — 9. V 1938), teedem inister K. Eenpalu valitsuses (9. V 1938 — 12. X 1939) ja teede m inister J. Uluotsa valitsuses (12. X 1939 — 21. VI 1940). VR I/3 . Küüditatud. Eduard Aule, majandusteadlane, to itlu sm in iste r E. A jutises Valitsuses (veebr. — apr. 1919). Pärastine Eesti Panga president (1921— 25). Suri Saksamaal. Jaan Raudsepp, insener, teedem inister neljandas Teemanti valitsuses (19. II — 19. VII 1932) ja teedem inister K. Eenpalu valitsuses (19. VII 1932 — 1. XI 1932). Sai surma Saksamaal Dresdeni pom mitamisel.
Eesti poliitikategelaste ja riigim eeste pildi täienduseks mainime lühidalt ka meie silmapaistvamaid teadlasi, kultuuri- ja vaim uinim esi. Eesti teaduslik elu oli koondunud peam iselt Tartu ülikooli ümber, mis oli kõrgeim õppeasutus ja vaimse elu keskus Eestis. Silm apaistvaim aist teadu semeestest eesti korporatsioonide peres olgu mainitud järgmised professorid — akadeemikud: A. Paldrock, H. Kaho, J. Uluots, H. Sepp. Aleksander Paldrock, dr. med., korraline professor Tartu ülikoolis, sündinud a. 1871 Tartus, õppis 1890— 95 Tartu ülikoolis arstiteadust. Töötas arstina a. 1894 — 96 ülikooli naistekliinikus ja 1896— 98 haavakliinikus. Omandanud detsembris 1898 dr. med. astme, alustas Paldrock oma tegevust Tartus naha- ja suguhaiguste arstina. Suvel 1899 töötas ta Berliinis, hiljem Viinis, a. 1903 Breslaus ja Berliinis (bakterioloogia alal) tuntud arstiteadlaste juures, v a liti a. 1904 Tartu ülikooli arsti teaduskonna poolt eradotsendiks, m illisele kohale ülikooli nõukogu teda aga p o lii tilis te l põhjustel ei kinnitanud.
Aastatel 1904— 05 võ ttis dr. Paldrock osa Vene-Jaapani sõjast Vene III ar mee staabi ülem arsti k.t.-na. Alates a. 1908 pidas ta Tartu ülikoolis loenguid nahaja suguhaiguste üle ja määrati a. 1911 ülikooli naha- ja suguhaiguste p olikliiniku direktoriks. A. 1911 viibis ta teaduslikul otstarbel Saksamaal, a. 1912 Rootsis ja Norras. Alates a. 1913 oli ta tegev ka Tartu eraülikoolis, hiljem selle abidirektorina ja sügisest 1917 direktorina. A. 1919 määrati ta E. V. Tartu Ülikooli naha- ja sugu haiguste korraliseks professoriks, missuguses ametis püsis kuni oma surmani. Alates a. 1920 oli ta Eesti kaitseväe dermatoloog-konsultant ja ülendati a. 1921 sanitaar-kindral majoriks. Oma erialal on prof. Paldrock avaldanud hulga teaduslikke töid kodu- ja vä lismaa perioodilisis väljaandeis ja teotsenud e riti leepra uurim ise alal. Oma tea duslikkude teenete eest va liti ta a. 1927 Halle loodusuurijate akadeemia liikm eks ja rahvusvahelise leproloogia seltsi (Pariisis) üheks aupresidendiks.
Otsese kutse-ala kõrval on prof. Paldrock elavalt osa võtnud seltskondlikust tegevusest. Ta oli korp! Fraternitas Estica asutajaid (1907), 1902— 06 Tartu linna volinik ja ju h tiva lt tegev Tartu Pauluse koguduse rajamisel (1912— 14), a. 1906— 10 ,,Vanemuise" eestseisuse liikm eks. Suri Eestis. Hugo Kaho, dr. phil. nat., taim efüsioloogia korraline professor Tartu ülikooli juures. Sünd. 1885 Vana-Pärnus. Õppis 1906— 08 Riia Politehnikumis keemiat ja 1909— 13 Kaasani ülikoolis loodusteadust. Lõpetas ülikooli I järgu diplom iga ja pärast seda töötas Moskva keskkoolides kooliõpetajana.
Kevadel 1918 sai H. Kaho botaanika assistendi koha Moskva ülikooli juures, kuid juuni lõpul 1920 sõ itis koos oma perega optandina Eestisse. Tartu ülikool saatis ta sama aasta sügisel oma stipendiaadina Saksamaale — Heidelbergi — end täiendama. 1921. a. sügisel sai H. Kaho loengute pidamise õiguse (venia legendi) ja töötas dotsendina taimeanatoomia ja -füsioloogia alal. A. 1923 kaitses ta oma doktori-väitekirja. A. 1924 määrati ta erakorraliseks ja järgm isel aastal korraliseks professoriks. Prof. H. Kaho teaduslikud tööd kuuluvad peamiselt taimeraku füsioloogia alale. Tema teaduslikud tööd on enamikus avaldatud trükis saksa keeles paljudes tähtsamates ajakirjades ja tema uurimusi on mainitud ja tsite eritud peagu kõigis rakufüsioloogia monograafiates, käsi- ja õpperaamatutes Saksamaal, Austrias, Rootsis, Norras, Hollandis, Inglismaal, Ameerikas, Venemaal, Jaapanis jm. 1. jaanuaril 1938. a. kinnitati prof. H. Kaho uue Ülikoolide Seaduse alusel E. Vabariigi presidendi poolt viieks aastaks Tartu ülikooli rektoriks, m illine amet sisu lise lt ühendas endas rektori ja ülikooli kantsleri funktsioonid. Rektoriameti ajal oli prof. H. Kaho ex o fficio Riiginõukogu liige. A p rillis 1938 nim etati prof. Kaho E. V. presidendi poolt Eesti Teaduste Aka deemia liikm eks. Nõukogude Liidu okupatsiooni algul, suvel 1940, teatas haridusm inistri abi H. Moora Tallinnast telefoni teel Tartu ülikooli valitsusele, et rektoraat peab omal soovil am etist lahkuma. H. Kaho jäeti professoriks edasi, aga ülikooli hakkasid juhtim a N. Liidu funktsionäärid. Saksa okupatsiooni ajajärgus 1941— 44 tõmbus prof. H. Kaho kõigest tagasi peale õppetegevuse, andus teaduslikule tööle, m ille aga ajapuudusel katkestas, alates 1938. a. Ta hakkas kirjutam a ka taim efüsioloogia õpperaamatut. 1944. a. saabus prof. H. Kaho oma perega põgenikuna Gotenhafenisse, sealt edasi Posenisse. Sealt siirdus ta teaduslikuks kaastööliseks (W issenschaftlicher M itarbeiter) Berliini ülikooli juurde (Berlin-Dahlem, In stitu t fü r Pflanzenernährung). Veebruaris 1945. a. sõitis H. Kaho koos abikaasaga Marburgi, sealt mindi novembris Göttingeni, kus oli eestlaste kasutada Eesti Majana suuremad restora niruumid. Seal töötas ka eesti gümnaasium, kuhu prof. Kaho sai loodusteaduse ja ladina keele õpetajaks. Kevadel 1946 organiseeriti kolme Balti riigi ülikoolide pagulasprofessorite poolt Hamburgis õppeasutus, mida nad ise nimetasid Balti Ü likooliks, aga inglise okupatsioonivõimud hüüdsid seda Study C entre’iks. Sama aasta m ärtsis kutsuti prof. H. Kaho selle õppeasutuse juurde botaanika professoriks, ka v a liti ta loodusteaduskonna dekaaniks. Kui algas põgenike väljarändamine Saksamaalt teistesse maadesse, siis mõjutas see ka Balti ülikooli: pidev õppejõudude ja üliõpilaste lahkumine tõi kaasa ülikooli nõrgenemise ja lõpuks selle likvideerim ise (30. sept. 1949).
Prof. H. Kaho jäi Saksamaale elama. Ta sai mõne aasta jooksul stipendium i teaduslikuks tööks Saksa asutuselt (Deutsche Forschungsgemeinschaft) ja töötas Bonni ning Hamburgi ülikoolide juures kuni m ärtsini 1953. a. Alates a. 1961 või maldus tal saada väikest pensioni. Prof. H. Kaho suri Hamburgis ootam atult 11. sept. 1964 (verevalum pähe). Jüri Uluots, dr. jur., sünd. 1890. a. Kirbla v. Läänemaal, lõpetas Peterburi ü li kooli 1916. a. Aastal 1924 saab Tartu ülikooli õppejõuks.
Olles Eestimaa õigusloo professoriks Tartus, rajas J. Uluots selle aine uurim ise ja õpetamise uutele alustele. Ta siirdus e riti vana iseseisvusaegse eesti õiguse uurim isele, mis saksa juristide poolt oli sööti jäetud. Kodumaa ajaloo uurim ise kestel jõudis Jüri Uluots tulem usele, et vanas iseseisvas Eestis kehtis kindel ühiskondlik kord, mis oli rajatud m itte niivõrd vanema (külavanem, kihelkonnavanem, maavanem) võimule, kui kõigi relvakandvate meeste kogule, kes otsustas põhilised küsimused ühiskondlikus elus. S iit järeldas J. Uluots, et dem okraatlik kord ühiskondliku elu alusena on niivõrd juur dunud Eesti rahvasse, et seda tuleb lugeda vabadust armastava eesti rahva üheks põhiomaduseks. Eestimaa õigusloo alal on ta kirjutanud palju. Eriraamatuna on ilmunud ,,Die Grundzüge der Agrargeschichte Estlands". Saksa okupatsiooni ajal esitas ta saksa võimudele m ärgukirja ja nõudis eesti riigivõim u tegevusse astum ist. Sellejuures oli tal peam otiiviks, et eesti rahvas on olnud demokraatliku m õtlem isviisiga ja armastab vabadust ning ise seisvust üle kõige. Prof. J. Uluotsa p o liitilis t tegevust on käsitletud eespool (lk. 172). Hendrik Sepp, ajaloolane, professor Tartu ülikooli juures, sünd. 1888. a. Saarde kk. Pärnumaal, õppis 1909— 13 ajalugu Tartu ülikoolis, lõpetades selle cand. hist. astmega. 1914— 17 oli ta tegev õpetajana Nikolajevski gümnaasiumis Samara kub., 1918— 19 õpetajana Tallinnas. Tartu ülikooli stipendiaadina töötas ta 1919— 21 ja pidas ülikooli ülesandel loenguid kodumaa ajaloost ajaloo- ja hiljem ka kabandusteaduse üliõpilastele. H. Sepp on avaldanud kirju tis i koguteostes, ajalehis ja aja kirjus. 1922. a. peale on ta juhtinud Akadeemilise Ajaloo-Seltsi algatatud Eesti aja loolise oskussõnastiku koostamist. Ta pühendas oma uurim istes rohket tähele panu Rootsi ajale, samuti on ta tegelnud Eesti uuema ajalooga. Jaan Mägi, dr. agr., loomakasvatuse korraline professor Tartu ülikooli juures, sünd. 1883. a. Tarvastu v. Viljandim aal, taluomaniku pojana. Õppis Tartu reaalkoolis ja sai ülikooli hariduse Riia Politehnikumis (1904— 07) ja Novo-Aleksandria põllumajanduse instituudis (1907— 12) Lõuna-Venemaal, m ille lõpetas I järgu diplomiga. Töötas 1911— 15 ..Põllutöölehe" toimetajana ja õpetajana Tartus.
Tartu eesti ülikooli organiseerim isel kutsuti agr. Jaan Mägi ülikooli õppe jõuks loomakasvatuse eriteadlasena, m illise eriala oli ta enesele valinud juba ü li koolis õppides. Hiljem täiendas ta oma teadmisi Bonni ülikooli juures Saksamaal ja kaitses doktoriväitekirja Tartu ülikooli juures. Prof. Jaan Mägi on tegev olnud väga paljudes organisatsioonides. Ta oli ka Eesti Asutava Kogu liige — Rahvaerakonna rühmas. Tartu Eesti Põllumeeste Selts ja Eesti Agronoomide Selts valisid prof. J. Mäe oma auliikm eks. Ta suri Elvas, tartIaste suvituskohas, 25. ju u lil 1939. a. südameataki tagajärjel 56-aastaselt.
Peeter Kõpp, dr. agr., agraarökonoomia korraline professor Tartu ülikooli juures, sünd. 1888. a. Kärstna v. Viljandim aal. Mais 1912 omandas eksternina Moskva keskkooli küpsustunnistuse ja astus Königsbergi ülikooli filosoofia tea duskonna põllumajandusosakonda, m ille kursuse lõpetas 1914. a. Töötas 1914— 19 Aleksandri põllutöökooli õpetajana Kõos.
1919. a. va liti P. Kõpp avatava Tartu ülikooli põllumajandusteaduskonna de kaaniks ja s.a. sügisel samas teaduskonnas dotsendiks agraarökonoomia alal. 1920. a. töötas ta oma erialal Helsingi ülikooli juures. 1924. a. v a liti P. Kõpp sama õppe tooli erakorraliseks professoriks, 1925. a. sai ta te istkordse lt põllumajandustea duskonna dekaaniks ja omandas mais 1926 agronoomia doktori astme. Seejärel v a liti ta sama õppetooli korraliseks professoriks. Alates 1921. a. oli ta Akadeemiline Põllumajanduse Seltsi esimees ja püsib sellel kohal hulk aastaid. 1922. a. peale ülikooli mõisade ülem valitseja. Prof. P. Kõpp põgenes 1944. a. terrorilaine eest Saksamaale, elas Geislingeni laagris, hiljem asus USA-sse ja elas Chicagos, kus ta mõne aasta eest suri. Harald Perli, med., sünd. 6. aug. 1891 Kavastu v. Tartumaal. Tartu ülikoolis 1912— 17. I Maailmasõja ajal Punase Risti haiglas ja I Eesti Polgu arst. Kalevlaste Maleva arstina Vabadussõjas. A. 1921 asus töötama Tallinna Keskhaigla naiste haiguste- ja sünnitusosakonda. Pärast täiendavaid õpinguid välismaal omandas Tartu ülikooli juures dr. med. kraadi ja va liti günekoloogia õppetooli erakorraliseks professoriks a. 1939. Tagandatuna kommunistide poolt siirdus Saksamaale. Naas nud Eestisse 1942 jatkas oma tegevust arstiteaduskonna dekaanina. Rootsis töötas algul teadusliku stipendiaadina, hiljem praktiseeriva arstina. Suri 16. septem bril 1955 Stokholmis. Evald M altenek, dipl. ins., Tallinna Tehnikaülikooli korraline professor ja prorektor. Sünd. 1887. a. Sõmerpalus Võrumaal, õppis Tartu reaalkoolis ja kõrgema tehnilise hariduse sai Riia Politehnikumis (1906— 11). Pärast pplitehnikum i lõpe tam ist praktiseeris ta „ Volta" vabrikus Tallinnas. E. Malteneki esimene töö ja amet oli Tallinna elektrijaam a ehitamine ja selle juhtim ine direktorina.
Om ariikluse tulekuga algas ka E. Malteneki teaduslik tegevus: ta asus õppe jõuks Tallinna Tehnikumi, kus ta töötas professorina kuni oma surmani. Evald M altenek ei saanud kaua oma viim asel valitud kohal töötada. Aastakümnete-pikkune võitlus tuberkuloosi vastu kurnas ta lõplikult. See äärm iselt andekas ja m itm ekülgsete huvidega teadusemees varises vaevalt 50-aastasena. Juhan Aavik, helikunstnik, Tallinna Konservatooriumi direktor, sünd. 1884. a. Holstre v. Viljandimaal, astus 1901. a. Peterburi konservatoorium i, m ille lõpetas 1907, omandades vabakunstniku kutse. Õppis veel edasi konservatoorium is spetsiaalteooria ja kompositsiooni alal kuni 1911. a., mil kutsuti Tartusse „ Vanemuise" suvise sümfoonia-orkestri juhiks. Tartusse asudes sai Aavik pea ,,'Vanemuise" muusikaosakonna segakoori juhatajaks. Samal ajal töötas ta m itmes koolis muu sikaõpetajana. Vabadussõja ajal oli ta vabatahtlikuna 8. polgu kapellm eister.
1919. a. sügisest on ta uuestiasutatud Eesti Helikunsti Seltsi esimees ja seltsi kõrgema muusikakooli direktor, kelleks jääb ka pärast mainitud kooli ühine m ist A. Nieländeri muusikakooliga (1922) ja pärast kooli üm bernim etam ist Tartu Kõrgemaks Muusikakooliks (1925).
Heliloojana on J. Aavik kirjutanud koorilaule sega-, mees-, nais- ja laste koorile, peale selle soololaule, kantaadi „Kodumaa“ jm. M uusikakirjanikuna on ta tegev olnud ,,Postimehes" ja ,,Päevalehes" muusikaarvustajana. Trükis on ilmunud ..Muusikalised kirja d". Juhan Aavikul on väga laiaulatuslikud ja m itmekesised teened eesti muu sika edendamise alal. 1925. a. sügisest peale asus ta Tallinna „ Estonia" m uusikadirektori kohale. Hiljem oli ta Tallinna Konservatooriumi direktor. Ta oli ka kolme viimase üldlaulu peo, mis korraldati 1928, 1933 ja 1938 Tallinnas, üldjuhataja. Elab Rootsis ja tegeleb praegu veel heliloominguga. Ernst Enno, luuletaja, koolinõunik, sünd. 1875. a. Tartumaal Valguta mõisas. Isa ostis hiljem ,.Soosaare" talu Rõngus, kus noor Enno üles kasvas.
Pärast keskhariduse saamist H. Treffneri eragümnaasiumis ja Tartu reaal koolis, m illine ajajärk oli Ennole tema rahvusliku iseteadvuse äratajaks, astus ta 1896. a. Riia Politehnikumi kaubandusosakonda, m ille lõpetas te g e liku lt 1904, kuid diplom i sai ta siiski 1905. a., olles vahepeal pikemat aega (1902— 03) ,,Posti mehe" toim etuse liikm eks Tartus, teenides enesele ülalpidam ist ja kogudes raha stuudium i lõpetamiseks. 1905. a. on Enno ajakirja ,,Linda" toim etaja Tartus, siis lühikest aega Tartu Krediitühisuse ametnik ja 1909— 1919 Valga Krediitühisuse asjaajaja ning alates 1919. a. Läänemaa koolinõunik, kellena ta ka suri 1934. a. Kuni 1903. a. ei erine Enno oma põlve luuletajaist m illegagi. Ta ainetering ning sõnade-piltide tagavara ühes värsitehnikaga tuletab elavalt meelde K. E. Sööti ja Juhan Liivi. Kuid juba 1905. a. peab Enno olema jõudnud uuele sisem isele ära tundm isele, m ille tulem useks on 4 kogu luuletusi, mis on kui ühe pikema laulu sadanded variandid. Erikoha Enno loomingus nõuavad ta „HalIid laulud" oma poeetilise usalda tavuse ning sonaarse jõuga. Siin on kõige rohkem elamust, m iinim um refleksi, maksimum p la stilisust. Kuid kõige õnnelikum on Enno siseilm a elamuste vastavus konkreetsetele lapsepõlve m älestustele ning lapsepõlve kodule üldse. Henrik Visnapuu, luuletaja, sünd. 1890. a. Helmes, kuid üles kasvanud Tartu maal. H. Visnapuu kujunes silmapaistvaks luuletajaks ,,Siuru"-ajajärgus ja jäi selle le kutsumusele truuks läbi iseseisvusaja ja pagulasteekonnagi. Ta suri 1951. a. USA-s, kuhu jõudis põgenikuna üle Saksamaa.
Kui luuletaja on H. Visnapuu jätnud meile varasalve, kust ammutame vaim u to itu veel kaua. 2. jaanuaril 1965 möödus 75 aastat ta sünnist. Ta oli tõeline laulik meie suurte luuletajate hulgas. Ta elas alati tä iest südamest kaasa oma rahva saatusele. Ta isamaa- ja võitluslaulude vastu ei saa keegi külmaks jääda, tema koduluulel on praegugi erakordne võim hellade kodumälestuste esilemanamiseks. Ta on meie suur isamaalaulik ja ta armastusluule võlub meid tänaseni. Meie rahva ajalugu ei ole õieti muud kui suure töö, kannatuste, võitluste, ootuste ja igatsuste ajalugu. Kuigi selles puuduvad kirjeldused suurtest sõjakäiku dest, maade vallutam istest ja võõraste rahvaste allaheitm istest, ei ole ta sisu ometi üksluine ja vaene. See on rikas rahva suurtest ja ilusatest püüetest, ta loom isjõust ja suurest elutahtest. Enne kõike palavast igatsusest täieliku vabaduse, õigluse ja iseseisvuse järele.
II MAAILMASÕDA JA SELLE JÄRELDUSED „Eestim aa, su m ehem eel p ole m itte surnud veel! M urravad ka m arutuuled sinu viim sed tam m epuud, siiski hüüavad m u huuled: Eestim aa, sul annan suud!“
Teine Maailmasõda, m ille vallandas 1. sept. 1939. a. Saksamaa rahvussotsia listide juh t A dolf H itler Poola ründamisega ja m illesse sekkusid 3. septem bril ka Inglismaa ning Prantsusmaa, rutates oma liitla sele — Poolale — appi, tõmbas ka Eesti enda keerisesse. Selle tulemusena algas Eesti ajaloos raskete kannatuste ajastu võõraste võimude all. 28. septem bril 1939. a. allakirjutatud ja Eestile pealesunnitud vastastikuse abistamise pakti alusel asusid N. Liidu väed lepingus ettenähtud baasidesse ning alustasid nende väljaehitam ist sõjalisteks otstarveteks. Eesti valitsus tä itis enesele võetud kohustused lojaalselt ja N. Liidul polnud põhjust kaevata. N. Liidu kallaletung meie vennasrahvale Soomele (nn. Talvesõda) valm istas eesti rahvale suurim at moraalset valu ja tekitas samal ajal viha vene laste vastu, e riti veel seetõttu, et viimased kasutasid Eestis olevaid baase lähte kohtadena lennuretkedeks Soome vastu. Ja salaja ööpimeduse katte all tõttas mehi üle jää Soome, et seal vabatahtlikena venelaste vastu võideldes tasuda ven nasrahvale auvõlga. 15. juunil 1940 sai Eestis teatavaks, et N. Liidu väed on tunginud Leedusse ja järgm isel päeval kuulis eesti rahvas ringhäälingus, et M olotov — N. Liidu välis m inister — on esitanud Eesti ja Läti valitsustele u ltim atiivse noodi, m illes neid süüdistati abistamispakti rikkum ises, Eesti, Läti ja Leedu vahel sõjalise liidu sõlm i mises N. Liidu vastu ja nõudis: 1) viivita m a tu lt uue valitsuse m oodustamist, m illine oleks suuteline ja tahteline 28. sept. 1939. a. sõlm itud pakti täitm a ja 2) nõukogude vägede vaba sissem arssim ist Eestisse ja Lätisse küllaldases suuruses, et kindlustada nimetatud pakti tä itm is t ja N. Liidu vägede julgeolekut baasides. Ilma ühegi lootuseta välisabile (käis ju Teine Maailmasõda täie jõuga) ei jäänud Eesti ega Läti valitsustel muud üle kui alistuda ülevõim ule ja 17. juuni vara hommikul alustas punaarmee sissemarssi Eestisse. Algas nõukogude esimene okupatsioon. Prof. J. Uluotsa valitsus, m ille st võtsid korporatsioonide perest osa pea m inister J. Uluots, sisem inister A. Jürima, m ajandusm inister L. Sepp, sõjam inister N. Reek, teedem inister N. Viitak ja sotsiaalm inister 0 . Kask, pidi lahkuma 16. juuni õhtul, et võimaldada uue, N. Liidu meele järgi oleva valitsuse kujundamist. Kui aga säärane nukuvalitsuse kujundamine ei toimunud okupantidele soovitud kiirusega, lavastati Venemaalt sissetoodud punaste ja punaarmee tankide toetusel ning Tallinnasse saabunud nõukogude kõrge funktsionääri Zhdanovi korraldusel dem onstratsioonid (21. juunil) ja nõuti v iivita m a tu lt uue nn. ,,rahvavalitsuse" moo dustam ist. Kui samal päeval vabastati kom m unistlike jõukude poolt punaarmee tankide toetusel vanglast kom m unistlikud ja ka muud kurjategijad, võeti üle aja lehtede toim etused ning pandi toim e muid vägivallaakte, siis oli lõpuks sama päe va õhtuks Vabariigi president sunnitud survele järele andma, ning ametisse astus ,,rahvavalitsus" endise Pärnu arsti J. Varesega (luuletaja nimega Barbarus) ees otsas. Sündmused arenesid s iit peale kiire sti ja kõik edaspidised valitsuse sam mud astuti N. Liidu saatkonnast antud juhtnööride kohaselt.
Vägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner sunniti lahkuma, K a itseliit, kindral Orasmaaga eesotsas, ja Naiskodukaitse suleti, relvad korjati ära. Samal ajal algas kogu senise riikliku aparaadi lammutamine. O m avoliliselt muudeti valim isseadust ja korraldati seadusevastaselt „valim ised“ . Kandideerida võisid ainult pesuehtsad komm unistid, te istele see keelati, ja rahvas sunniti hääletamisele — kes hääleta ma ei läinud, see muutus automaatselt ,,rahvavaenlaseks“ . 21. ju u lil astus 80 ..saadikut" Riigikogu hoones kokku ja Eesti kuulutati ..Eesti Nõukogude S o tsialist likuks Vabariigiks" (ENSV) ning paluti vastu võtta NSV Liitu liiduvabariigina — teiste sõnadega kaotada Eesti iseseisvus. 22/23. juuli ööl otsustas president loobuda am etist, sest ta nägi selgesti, et teda presidendina enam üldse ei arvestata. 23. ju u lil kuulutati kogu maa ühes loodusvarade ja vetega rahva varaks, samuti kuulutati välja pankade, suurtööstuste, kaevanduste ja transportvahendite natsionaliseerim ine, s.t. riig i omandiks võtmine. President ütles lohutuseks oma kantselei d irektorile Elmar Tambek’ile: ,,Minu lahkumisega ei ole Eesti veel kadunud. Kui rahvas hoiab kokku, jääb Eesti püsima. Meie kõikide üle valvab Jumal, kes ei lase heal seemnel raisku minna." Oma kantselei personaliga jumalaga jättes lausus president: ,,Pean lahkuma. Olud on niisugused. Kahju on elutööd pooleli jätta. Raske on näha lagunemas kõike, mida inimene on terve eluaja koos teistega ehitanud. Valus on näha seda kõike purustatavat, lagastatavat . . . " Presidendi viim ne sõnasõnaline ütlus E. Tambekile o li: ,,Andke R. H-le *) üle, et eestlased lähevad niikaua sakslastega koos, kuni need austavad Eesti ise seisvust. Kui on näha, et sakslased seda ei tee, siis võitlem e kogu oma jõuga oma iseseisvuse pärast. Kui meie ei suuda aga iseseisvaks jääda, siis parem ühineme Soomega kui Saksamaaga. Las R. H. annab selle teate edasi oma sõpradele Saksa valitsusele teatam iseks." Teinud selle n.ö. oma p o liitilis e testamendi, sõ itis president koos pojaga Kadriorust lõ p liku lt ära oma tallu. Umbes nädal pärast am etist lahkum ist a rreteeriti K. Päts ja küüditati koos poja V iktori ning viimase perekonnaga Venemaale (30. juu lil 1940). Ka kindral Laidoner koos abikaasaga küüditati Sarmaatia lagendikule. Nende edaspidisest saatusest puuduvad täpsemad andmed. E. Tambek kirjutab oma raamatus: ,,Viimane minuni jõudnud teade presi dendist oli 2. m aist 1942. See oli Rahvusvahelise Punase Risti kaart G enfist Leo Pätsile, et tema isa Konstantin Päts, elukoht Ufa linnas SSSR, olevat elus ja terve ning paluvat endale kirjutada. See kaart oli saksa SD-s Tallinnas . . . Kodu-Eestist saadud andmeil meie president olevat surnud pärast sõda. M illal täpselt surnud (1955, 1956?), ja kus maetud, seda mul ei ole korda läinud selgitada . . . V iktor Pätsi kohta on andmeid . . . , et bolshevikud m õistsid tema 20 a. sunnitööle, kus ta suri mõni aasta hiljem ." M õttes seisame sügavas lugupidamises meie presidendi tundmata kalmu juures ja austame seal puhkajat igaveste tuledega oma südameis.
* R. H. oli Tallinnas viibiv sakslane, kellega Tambekil oli presidendi ülesandel salajasi läbirääkimisi.
Teise Maailmasõja tulekahju aga aina laienes. Sakslased okupeerisid juba 1940. a. kevadel Taani ja Norra ning tungisid seejärel Belgiasse ja Hollandisse. Juunis purustati suur osa Prantsusmaast ja sunniti viimane alistuma, kusjuures veidi enne seda ka Saksamaa liitlane Itaalia (M ussolini) oli kuulutanud sõja Inglis maale ja Prantsusmaale. Samal aastal segas end sõtta veel terve rida riike: Saksa maa ja Itaalia poolel Soome, Rumeenia, Ungari, Bulgaaria ja Jaapan, Inglismaa poolel aga N. Liit, hiljem Põhja-Ameerika Ühendriigid, Hiina jt. Saksamaa ja N. Liidu vaheline sõprus katkes varsti (23. aug. 1939. a. sõlm i sid nad sõpruslepingu, m ille salajane klausel andis Baltimaad N. Liidu haardesse). Nii tungisid 22. juunil 1941 suured Saksa sõjajõud hoogsa löögiga N. Liidu kallale. Sakslased vallutasid kiire sti samal suvel Leedu, Läti ja Eesti ning tungisid sügisel kaugele Venemaale. Saksamaa ja ta liitla ste edu aga hakkas järkjärgult vähenema, e riti mõjus selleks kaasa ootam atult käre külm talvel 1941/42, m illeks Saksamaa ei olnud ette valm istatud, siis Ameerika Ühendriikide poolt N. Liidule antud rikka lik varustus, rinde tohutu pikkus ja sügavus lõpmatul Sarmaatia lagendikul, halvad Venemaa teed, partisanide sissisõda Saksa rinde tagalas, mis raskendas järelvedu jpm. Saksa sõjavägi väsis ja demoraliseerus. Inglased ja ameeriklased tungisid Põhja-Aafrikast Itaaliasse ja lõpuks a. 1944 ka Inglism aalt Prantsusmaale ning sealt edasi Saksamaale. A. 1944 septemb ris olid sakslased sunnitud N. Liidu vägede survel ka Eestist lahkuma. Eestlased võitlesid kom m unistliku Venemaa vastu, sest nad teadsid, et ei saa olla midagi halvemat kui kom m unistlik hirm uvalitsus. Oleme südamest tänu likud kõigile, kes kaitsesid meie maad ja rahvast idast läheneva kohutava hädaohu vastu. Eriti tahame mainida kahte sõjakangelast, need olid rü ü tliris ti kavalerid kor poratsioonide perest: pataljoniülem , rügemendiülem ja viimane Eesti D iviisi ülema k.t. koi. Alfons Rebane ja pataljoniülem ning Sinimägede võitluste rügemendi- ja lahingugrupi ülem kolonelleitnant Harald Riipalu. Meie suurim lugupidamine kuulub neile ja ka te istele sangaritele, kes kodu maa eest oma elu kaalule panid või keda kattis maamuld igavesti. Au nende tegu dele! Prof. J. Uluots presidendi ülesannetes, nähes idast lähenevat verivaenlast, kutsus eestlasi võitlusse ja Riigivolikogu esimees Otto Pukk sõitis läbi Eesti põhja poolsed maakonnad, et kohapealseid tegelasi kaasa tõmmata m obilisatsiooni toe tamiseks. M obilisatsioon õnnestus hästi: ligi 45 000 eesti meest haaras relvad ja asus võitlusse. Eesti ja Saksa väeosade ühisel pingutusel suudeti vaenlase edasi liiku m ist tähtsal määral aeglustada. Järkjärgult nihkusid N. Liidu sõjaväemassid siiski edasi. 27. ju u lil 1944. a. langes nende kätte Narva, 25. aug. Tartu. 18. septem bril olid juba Saksa sõjaväe ja tsiviila sutuste Eestist lahkumise ettevalm istused täies hoos. Peaminister vabariigi presidendi ülesannetes J. Uluots otsustas nüüd Eesti Vabariigi põhiseaduslikud organid avalikult tegevusse rakendada. Ta nimetas ametisse vabariigi valitsuse eesotsas peam inistri asetäitja Otto Tiefiga, kes oli ka sisem inister, sõjam inistriks oli J. Holberg. See valitsus ei saanudki tegevust alustada, sest algas eestlaste m assiline põgenemine ja uute kannatuste ajastu. 22. sept. 1944 tungisid N. Liidu väed Tallinna. 70 000 eesti põgenikku otsis Rootsis, Soomes ja Saksamaal pea varju, kuna tuhanded olid põgenemisel oma elu Baltimere voogudes kaotanud, pea m iselt N. Liidu lennuväe õhurünnakute tagajärjel. Põgenikele algas okkaline pagu laselu, mahajäänuile aga valurikas teise Nõukogude okupatsiooni orjapõlv.
Tundes eestlaste kindlat m eelt ja p a trio o tilis t vaimu oleme veendunud, et need rasked ajad ületatakse visa töö, üksmeelse rahvusliku hoiaku ja eestlastele omase sitkusega. Vanem põlv lõi mehiste tegudega Eesti Vabariigi ja rajas kauni kodu enesele ning tulevastele põlvedele. Ei ole tema süü, et see m eilt võeti. Vägivalda ja ülekohut on maailmas veel palju, e riti kui tahetakse elu murda mõne dogma või pimeda ja sünge õpetuse järgi. Fanatism, viha ja vägivald, mis vallandus maailmas 20. sajandi algul, lõi üles sellised murdlained, mis matsid enda alla ka meie rahva ja kodumaa. Praeguse noorpõlve ülesandeks on vastupidamine ja kodumaal vabaduse taastamine. Kõrgemat elusihti, kui võitlus oma rahva vaba duse eest, ei ole teist. Vaim on tugevam kui terarelv. Kui Kalevipoja ja Vabadussõja vaim meid tiivustab ja meie südameis püsib, siis saavutame tulevikus kodumaa vabastamise võitluses jällegi kindla võidu. ,,Pea vastu, rahvas ja maa!"
Kasutatud kirjandus: 1. Eesti Vabadussõda I, II 2. Eesti Biograafiline Leksikon 3. Eesti teatmeteos. Geislingen 1949 4. Eesti kirjanduslugu I, G. Suits 5. Eesti põllumeeste poliitika. Koost. O. Viirsoo 6. Eesti Ajalugu. Ojamaa, Varmas
EKL-i OSATÄHTSUS EESTI ISESEISVUSE SÜNNIS Karl R. Keerdoja
Eesti rahva riikliku iseseisvuse mõte — üheõigusluse ja enesemääramise põhim õtete alusel — on hõõgunud rahva hinges pikkade aastasadade jooksul võõ raste rahvaste ülemvõimu all elades ning ei kustu sealt ka kunagi tulevikus. Iseseisvuseks oli rahvast juba kaua aega ette valm istatud. Oli tõusnud terve sugupõlv eesti haritlasi ja rahvajuhte, kuid oli ka terve kaader Esimese Maailma sõja lahingutules karastunud julgeid ja vapraid eesti sõjamehi. Kuid Eesti iseseis vuse sünnis on siiski eriline ja otsustav panus eesti akadeem ilistel organisatsioo nidel, e riti aga eesti korporatsioonidel, kuna nende rangetes põhim õtetes oli esi kohal eesti haritlaskonna kasvatamine võitluseks oma rahva eluõiguste eest. Siia kuulub aastakümneid kestnud võitlus oma rahvuslike välism ärkide kandmist taot leva eesti korporatsiooni eest, eesti korporatsioonide asutamine, EKL-i asutamine Tartus 1915. a., võitlus eesti üliõpilaste Asemikkude Kogus Tartu ülikooli Vene maale evakueerimise vastu, Landesuniversitäti efektiivne boikott ja nn. Vabadus sõja vaimu kujundamine. Kui 12. m ärtsil 1917. a. Tsaari-Venemaa rahvaste vangla monarhistlikud müürid vene revolutsiooni torm ides kokku varisesid, siis olid eesti rahval juba kõik vajalikud eeldused olemas ja rahvas kasutas neid talle avanenud võim alusi täiel määral ning lõi kolm aastat kestnud pingerikkas, ennastohverdavas ja kaotusrikkas võitluses vaba ja iseseisva Eesti riig i. Selleks andis ka EKL oma kodumaale kõik, mis ta suutis, sest EKL-i ridadesse kuulub Vabadussõda juhtinud väejuhtide ja lahingumeeste kõrval ka meie prominentseim riig i- ja poliitikam ees fra te r esticus Konstantin Päts, kes oli juba aastakümneid juristina, ajakirjanikuna, Tallinna abi linnapeana ja isegi p o liitilis e vangina tsaarivangla müüride vahel oma rahva elu õiguste eest võidelnud. Nii astus vahetult pärast Petrogradi veebruarirevolutsiooni juba 24. m ärtsil 1917. a. Tartus kokku Eesti maakondade ja linnade esindajate koosolek, kus kiideti heaks K. Pätsi poolt väljatöötatud Eesti autonoomia põhim õt ted. Samaks ajaks aga kutsuti Tartusse kokku ka esimene eesti üliõpilaste üle venemaaline kongress, m illine om alt poolt otsustas autonoomia nõuet täiel määral toetada ja seda ideed rahva seas propageerida. Selle kongressi kokkukutsumise ja ettevalm istam ise töö lasus peamiselt ugalensis Herbert Rägol. Eesti rahvas andis oma kinnituse autonoomia nõudele üllatavalt suure demonstratsioon-rongkäiguga Petrogradis 8. a p rillil 1917, kus ligi 40.000 dem onstranti — nende hulgas ligi 15.000 eesti sõjaväelast — marssis 30 orkestri ja vastavate loosungitega sini-must-valgete rahvuslippude all sirgetes ridades läbi Petrogradi tänavate Tauria palee ette, kus asus Ajutine Valitsus. Juba 12. a p rillil kinnitas Vene Ajutine Valitsus Eesti autonoomia seaduse, mis hakkas ka kohe kehtima. Kuu aja jooksul oli Eesti esimese muurahvana Venemaal saavutanud autonoomia — esimene kivi Vaba Eesti loomiseks oli sellega paigale pandud.
K. Päts oli 1. aprilliks 1917 saanud Eesti Seltside Liidult toetuse eesti rah vuslikkude väeosade asutamiseks. M itm el pool loodi Eesti Sõjaväelaste Bürood ja saadi ka sõjam inistri nõusolek eesti väeosade form eerim iseks ning 12. a p rillil, s.o. samal päeval, kui Vene Ajutine Valitsus kinnitas Eesti autonoomia seaduse, alus tati Tallinnas esimese eesti polgu form eerim isega. EKL-i konvendid toetasid kõik e ne rg ilise lt eesti väeosade loom ist. Ugala näiteks kutsus k irja lik u lt kõiki oma liikm eid kodumaale. Noor lipnik vironus Nikolai Viitak tõi Krasnoje Selo’st enesega kaasa terve 250-mehelise roodu, koos täieliku relvastuse ja varustusega. Rotalused W. Toomingas ja K. Vöhrmann tegutsesid ene rg ilise lt sõjaväelaste büroodes jne. 17.— 22. juunini Tallinnas peetud esimesel eesti sõjaväelaste kongressil kujundati kavad eesti rahvuslikkude väeosade loomiseks ja juhtim iseks. Moodus tati Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, m ille esimeheks v a liti K. Päts, abiesimeheks W. Toomingas ja üheks liikm eks vironus Georg Vestel. Ülemkomitee ettepanekute järgi hakati form eerim a Eesti Rahvusdiviisi, m ille staabiülemaks määrati sakalanus alampolkovnik Jaan Soots. Ratsapolgu form eerijaks kutsuti vironus rittm e is te r Gustav Jonson. D iviisiülem aks kutsus Ülemkomitee alampolkovnik Johan Laido neri, kes asus 23. dets. 1917. a. d iviisi juhtim a. Kindral J. Laidoner on korp! Leola asutaja-auvilistlane, kes vahepeal kuulus ka Sakalasse. Nagu Vabadussõja käik näitas, osutus J. Laidoner õigeks ja vahvaks väejuhiks eesti rahvaväe eesotsas ning tänu tema strateegilisele geniaalsusele suudeti Vabadussõda võidukale lõpule viia. Eesti autonoomia seaduse alusel va liti maakonna-, linna- ja vallanõukogud. 16. juu lil 1917 astus Tallinnas kokku Eesti Maanõukogu, m illine valis Maavalitsuse. Kõik eeltööd selleks tegi K. Päts, kes v a liti ka Maavalitsuse esimeheks. Maanõu kogu abiesimeheks oli rotalus Jaan Teemant ja sekretäriks frater esticus Victor Neggo. 1917. a. sügisel muutus olukord väga raskeks. Riia oli langenud ja Saaremaa sakslaste poolt okupeeritud. Laostunud vene väeosad muutusid röövjõukudeks. Õ iguslik kord Vene riig is kadus. Petrogradis toim us nn. ,,vene enamline oktoobri revolutsioon", m illine kaotas eraomandi. Algas vene kodusõda. Kohalikud eesti enamlased tegid kõik, et Eestit sellesse Venemaal valitsevasse viletsusse kaasa kiskuda. Selles kaootilises olukorras otsustas Maanõukogu oma koosolekul 28. nov. 1917 Toompea lossis tunnistada end kõrgemaks võimuks Eestis ning määras oma asemikuks Maanõukogu juhatuse koos Vanemate Kogu ja Maavalitsusega. Need otsused suudeti veel enne vastu võtta, kui enamlased suutsid Maanõukogu laiali ajada. Nüüd oli ka selge, et sakslased kavatsevad asuda ka Eesti mandri vallutam isele ja 19. 2. 1918 võeti Maanõukogu Vanemate Kogu poolt vastu iseseis vuse m anifest ja v a liti kolm eliikm eline Päästekomitee, m ille esimeheks oli K. Päts, ja kui enamlased olid lahkumas ja sakslased ei olnud veel Tallinna pärale jõudnud, kuulutati 24. veebruaril 1918. a. välja Eesti iseseisvus. Järgmisel päeval toim us Tallinnas 3. eesti polgu paraad, m ille võ ttis vastu peam inister K. Päts. Saksa okupatsioonivõimud ei tunnustanud Eesti iseseisvust, vaid moodus tasid omad valitsusorganid, kuna üldvõim kuulus armeekorpuse ülemale. Eesti väeosad saadeti laiali ja varustus ja relvad võeti ära. Eesti d iviisi juhtkond pidi minema põranda alla. Eestimaad taheti liita hertsogiriigina Saksamaaga, m illeks käsutati Eesti vallavanemad Riiqa nn. Landesversammlungile, kus aga vallavane mad kategooriliselt keeldusid liitm iseks oma nõusolekut andmast, vaid lugesid ette K. Pätsi koostatud memorandumi Eesti soovist elada sõltum atult ja iseseis valt. K. Päts arreteeriti ja viidi saksa sõjavangilaagrisse, kust ta alles 20. nov. 1918 kodumaale pääses. Bresti rahulepingu lisaklausli järgi 27. aug. 1918. a. loobus N.-Vene lõp liku lt ülevõim ust Eesti- ja Liivimaal, m ille järgi saksa keiser tunnistas
nende maade vabadust ja iseseisvust. Baltimaadest ei saanud siiski saksa hertsogiriiki, kuna saksa revolutsioon tõmbas sellest kriipsu läbi. Tartu ülikoolis jätkus õppetöö ka saksa okupatsiooni algul, kuigi osa ülikooli varandusi ja õppejõude oli evakueeritud Voroneshi Venemaal. Juba 8. m ärtsil 1918 tunnistati Tartu ülikool saksa ülikooliks. Eesti üliõpilasorganisatsioonide esindus, Asemikkude Kogu (A K ), protes teeris ja nõudis ülikooli tunnistam ist eesti ülikooliks. 18. m ärtsil 1918 kutsus rektor üliõpilasorganisatsioonide esindajad Baieri prints Leopoldi vastuvõtule ülikooli aulas teatega, et Ch!C! esindaja saab sõna kogu üliõpilaskonna nimel te r vitam iseks. AK nõudis ka endale sõnaõigust, vastasel korral lubasid eestlased tseremoonia kestel aulast lahkuda. Prints ,,haigestus“ ja kogu pidulik sündmus jäi ära. AK pühendas ka koosolekuid Riia Landesversammlungile ning astus samme ülikooli õppetöö pikendamiseks, mis aga ei andnud tagajärgi. 15. sept. 1918 avati Tartus Preisi haridusm inistri poolt saksa ..Landesunive rsitä t". AK arutas sellesse astumise küsim ust ja deklareeris oma eitava seisu koha ugalensis V iktor Krulli poolt koostatud märgukirjaga, m illine kajastus isegi saksa riigipäeval. Eesti üliõpilased jäid oma suures enamikus saksa ü liko olist eemale ja nõudsid Tartus eesti ülikooli avamist. Riias oli olukord teistsugune. Ka seal avati endise politehnikum i asemel saksa õppekeelega Technische Hochschule, kuid endise vene õppekeelega poli tehnikum i eeskujul kuulusid kõikide rahvaste konvendid (sakslaste, venelaste, poolakate, lätlaste ja eestlaste) ühisesse Ch!C!-sse. Kui 16. nov. 1918 Läti Vabariik Riias välja kuulutati, võ ttis sel puhul järgm isel päeval korraldatud aktusest Vironia eestseisus osa ainsa eestlaste esindusena. Nii oli Tartu ülikool ainukeseks kohaks Baltikumis, kus esimese Saksa okupatsiooni ajal okupatsioonivõim udele avalikku vastupanu osutati, m illel oli meie välisdelegatsioonitöös iseseisvuse taotlem ise seisukohalt suur osatähtsus, kuid veelgi tähtsam oli üliõpilaste poolt iseseisvuse kasuks tehtav selgitustöö. 9. nov. 1918. a. toim us Saksamaal riigipööre, monarhia kukutati ning ,,käsen ja keelan“ -perioodil oli järsku lõpp. Paar päeva hiljem astus Eesti A jutine Valitsus uuesti tegevusse ja võ ttis valitsusvõim u kindral von S e c k e n d o rffilt üle. Oli ette näha, et saksa võimud püüavad maalt lahkudes maad paljaks riisuda. Teiselt poolt oli ka kohe ette selge, et Vene enamlased püüavad Eestit oma haardesse saada. Ajutine Valitsus seisis hiiglasliku ülesande ees, hakates paljaste kätega üles ehi tama Eesti riig i p o liitilis t organisatsiooni, andma seadusi, korraldama majandust ja rahandust ning form eerim a ja relvastama sõjaväge. Viivitam ata astus tegevusse nii Maanõukogu Vanemate Kogu, kui ka kohtadel 1917. a. valitud omavalitsused. Maanõukogu otsustas korraldada 1919. a. kevadel Asutava Kogu valim ised ja kin nitas 27. nov. 1918 ametisse A jutise Valitsuse K. Pätsiga eesotsas, kes sai pea- ja sõjam inistriks. Ajutine Valitsus sai ka laiad volitused ja K. Päts osutus õigeks meheks to lle l surveajal kõikide raskuste võitm iseks. EKL-i liikm etest on e riti Vironial tä ie lik ülevaade oma liikm ete panusest sellel perioodil. Majandusteadlane Eduard Aule organiseeris esialgu arvekoja iga suguste vääringute ja tshekkide arvele võtm iseks, oli to itlu s m in is trik s e riti raskel ajal kuni 1918. a. kevadeni ja rakendas käiku ka Eesti Panga. Majandusteadlane A rtu r Uibopuu hankis Tallinna Krediitpanga direktorina Eestile esimesed vä lis laenud. Maaseaduse rakendamisel oli Maakorralduse ülemaks agr. August Kerem ja maahindamise juhiks agr. Peter Liebus. Eesti raudteede juhatajaks määrati ins. Karl lpsberg ja tema abina tegutses ins. Karl Jürgenson. Metsade Peavalitsuse üle maks oli metsateadlane frater esticus Julius Kitsing. Tööstus-kaubanduse alal olid
tegevad järgm ised vironused: Tööstusameti juhatajana Aleksander Lukk, Vabrikantide Ühingu juhatajana Konrad Mauritz, ETK juhatajana Anton Teetsov ja T olli valitsuse juhatajana Hugo Jõudu. Korp! Leola liikm etest juhatas eesti turbatööstu st dotsent K. Hangelaid. Haridusala korraldamisel tuleb esile tõsta Heinrich Baueri ja Nikolai Kanni (mõlemad korp! Esticast) panust. Frater esticus dr. Hans Leesment algatas ka Eesti Punase Risti ja oli selle kauaaegseks presidendiks. 23. a p rillil 1919 astus Estonia kontsertsaalis kokku äsjavalitud Asutav Kogu. Seal viibisid EKL-i liikm e ist vironused Karl lpsberg, A rtu r Uibopuu ja Jaan Mägi, frater esticused K. Päts ja Nikolai Kann, sakalanus August Jürman, ugalensis Jaan Masing ja rotalused Jüri Uluots ja Jaan Teemant. Asutav Kogu töötas välja ja pani kehtima Eesti esimese põhiseaduse, Maaseaduse jne., mis näitas kogu maailmale, et Eestis valitseb dem okraatlik kord. Tartu konvendid võtsid vastu otsuse, m illega tehti rahvaväkke astumine ja e esliinile siirdum ine kohustuslikuks. Konvendid mõjutasid AK kaudu ka kogu Tartu üliõpilaskonda in corpore rahvaväkke astumise otsust tegema. Sellel Tartu kon ventide algatusel oli nn. Vabadussõja vaimu kujunemisel ja Vabadussõja käigu otsesel mõjutamisel suur osatähtsus. Staabiteenistuses peale ülemjuhataja kindral Laidoneri võib EKL-i perest veel märkida järgm isi: ülemjuhataja staabiülem kindral-major Jaan Soots (saka lanus), kindralstaabi ülem polkovnik Rink (rotalus), varustusvalitsuse ülem pol kovnik Reiman (ro ta lu s), inseneri osakonna ülem 0 . Amberg (vironus), liiklusosakonna ülem Edgar Sulg (vironus), sõjaväe tervishoiu valitsuse ülem A. Loss mann (rotalus) ja sõjaväe konsultant prof. A. Paldrock (fra te r esticus). Rindejuhtidest selles suures heitluses kuulusid EKL-i perre: jalaväes pol kovnik Kubbo (sakalanus) brigaadiülemana, polkovnik N. Reek (rotalus) d iv iis i operatiiv-staabi ülemana, kapten Jaan Kruus (ugalensis) 3. polgu ülemana, kapten Jaan Unt (fra te r tartuensis) Kuperjanovi partisanide pataljoni ülemana ja O. Tief (rotalus) Kalevlaste Maleva ülema abina. 1. ratsapolgu ülemaks oli rittm e is te r G. Jonson (vironus) ja kapten Jaan Lepp (ugalensis) soomusrong nr. 2 ülemaks. Suurtükiväes oli kapten H. Brede (rotalus) 1. suurtükiväe polgu ülemaks ja kapten J. Roska-Orasmaa (ugalensis) 2. suurtükiväe polgu ülemaks. G. Vestel (vironus) oli raskesuurtükiväe grupi ülemaks, kuna patareiülematena tegutsesid vironused P. Borkmann ja P. Kuusik ning ugalensis Georg Leets, kes osutus esimeseks haa vata saanud sõjaväelaseks Vabadussõjas. Sõjaväe tervishoiu alal paistsid silma peale eelpoolloetletute veel järgm ised arstid: frater esticused M. Jervan, R. Luuk, H. Holt ja prof. H. Perli, sakalanus Jaan Piiskop, ugalensised Eduard Kärner ja Julius Prisko, kes kogu oma jõu raken dasid haavatute eest hoolitsem isele. Sõjaväe õpetajate senioriks oli fra te r esticus pastor Fr. Stockholm. EKL-i ajalugu oleks ilm se lt puudulik, kui siinkohal ei m ärgi taks, et 1. ratsapolgu legendaarseteks eskadroniülemateks olid rittm e is trid : 1. eskadronis vironus Boris Leeman ja 2. eskadronis sakalanus Juhan Holberg. Soomusrongil nr. 2 oli kapten P. Asmus kompüliks ja soomusrong Kapten Irvel kaptenid Ungerson-Ungvere ja P. Villem i (kõik kolm ugalensised). Lõpuks tahaksin siinkohal märkida veel sõjakirjasaatjaist ugalensis Joh. Viiki (landesveeri vastas) ja siis sakalanus poeet Henrik Visnapuu panust — tem ast sai sõjakirjasaatjana rindel olles Vabadussõja laulik: J lu s on surra, kui oled veel noor, nii päikesen magama minna . . . " Vabadussõda võideti ja eesti rahva suur unistus oli täitunud — Eesti Vaba riik võis alustada oma loovat ülesehitavat tööd.
TAGASIVAADE TARTU ÜLIKOOLILE Hugo Kaho ( f )
Eesti rahvas on alati hinnanud kõrgelt haridust. Rahvas on veendunud selles, et haridus tõstab ta kõrgemale, annab võimaluse tõusta te iste kultuurrahvastega samale tasemele, annab võim alusi edasi jõuda, oma elu paremini korraldada. Juba Jakob Hurt ütles, et eesti rahvas on üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab. Väike rahvas ei või aga loota suurtele välistegudele, vaid peab pearõhu panema oma arenemisele, oma vaim ujõule ja kultuuri edendamisele. Eesti rahva hinge on sügavalt tunginud veendumus, et ainult haridus on see vahend, m ille abil üks väikene rahvas saab ennast kultuurim aailm as maksma panna ja oma eksistentsi kindlustada. Seepärast osutati iseseisvuse ajal, kui kõik tõkked langesid ja eesti rahvas peremeheks sai omal maal, hariduse korraldam isele kõige suuremat tähelepanu. Siis hakkas riik kõigiti rahva haridust soodustama, asutama uusi koole, abistama andekaid õppijaid ning kauaaegne haridusejanu leidis kustu tam ist. Tõusis tung koolidesse, tung Tartu ülikooli. See näitas, et hariduse saamist oli sajandeid ku nstlikult pidurdatud, ja alles iseseisvuse ajal leidis see tä itum ist. Aga janu hariduse järele pole ka paguluses kustunud, ta on nähtavasti eesti rahva iseloomu omadusi. Me loeme ja kuuleme sageli eesti õpilaste edusammest välismaa koolides, neile antud stipendium est hea õppimise eest, akadeemiliste kraadide saavutami sest, professori kohale tõusnud eestlastest välismaa ülikoolides jne. Protestantliku hariduse kindlustam iseks Eestis asutati 1630. a. Rootsi kunin gas Gustav II A d o lfi poolt Tartus gümnaasium. See oli keskkool suure ja laialdase õppekavaga, mis tä itis juba osaliselt ülikooli ülesandeid. Sellest güm naasiumist kujunes välja Tartu ülikool. Asutamise ürik kirju tati alla Gustav A dolfi poolt 30. juunil 1632. a. Nürnbergi juures sõjalaagris, kus ta viibis Kolmekümne aastasest sõjast osavõtjana ja langes samal aastal lahingus W allensteini vastu Lützeni juures. Asutatud ülikool kandis nim etust Academia Gustaviana Adolphina ja alustas tegevust sügisel, 15. okt. 1632. a. Õppeasutus sisaldas neli teaduskonda: usu-, õigus-, arsti- ja filosoofiateaduskond. Õpetamine toim us lääne-euroopa ülikoolide eeskujul ladina keeles, 16 professoriga. Neist oli filosoofiateaduskonnas 11, teistes teaduskondades üks või kaks õppejõudu. Filosoofiateaduskonnas käsitleti ka güm naasiumi aineid, sellest olenes õppejõudude suurem arv.
Tartu ülikoolile anti Upsala ülikooli õigused, oma kohus ja autonoomia. Ma teriaalseks kindlustuseks sai ta kaks mõisa, mis aga hiljem Gustav A dolfi tütre, kuninganna Kristine poolt fin an tskriisi puhul jälle ära võeti. Ü likooli avakõnes avaldati soovi, et see õppeasutus m itte ainult kõrgematele seisustele, vaid ka talu rahvale kasuks tuleks. Kuid silmas pidades to lle aja talupoegade kehva olukorda, jäi see vaid heaks sooviks. Academia Gustaviana sai töötada segamatult 24 aastat. 1656. a. toimus venelaste sissetung Eestimaale. Tartu linn vallutati 12. okt. ja rüüstati venelaste poolt. Ü likooli õppetegevus Tartus katkes pikemaks ajaks. Teatud arv professoreid läks üle Tallinna, kus veel 9 aasta jooksul õppetegevus vähemas ulatuses jätkus ja 1665. a. lakkas. Kõige selle aja jooksul olid Academia Gustavianas õpetust saanud 476 rootslast, 303 balti sakslast, 115 soomlast, 11 ingerlast ja veel mõningaid te isi — kokku 1050 üliõpilast. Tekkis pikem vaheaeg, m ille vältel Tartu sõjalaastam isest jälle kosus ja alles 25 aastat hiljem , augustis 1690, avati ülikool Tartus uuesti Academia Gus taviana Carolina nime all. Sel teisel tegevusperioodil sai ülikool segamata töö tada umbes 20 aastat. Aastal 1700 puhkes Põhjasõda, m ille tallerm aaks sai ka Põhja-Baltikum. Ülikool evakueeriti sõja eest Pärnu, kus ta töötas väikesearvulise õppepersonali ja üliõpilaskonnaga. Vene väed, pärast Narva all tugevasti lüüasaamist, vallutasid järgnevatel aastatel Ingerimaa ja varsti ka Tartu ja Narva, kuna rootsi peaväed olid lõunas ja tungisid Ukrainasse. Poltava all said Karl XII väed 1709. a. hävitavalt lüüa ja venelased hakkasid seejärel piirama Tallinnat, Pärnut ja Riiat, mis ka järgm isel aastal nende kätte langesid. Academia Gustaviana lõpetas Pärnus tegevuse. Ülikooli õppejõud, enamikus rootslased, põgenesid üle mere Rootsi tagasi. See oli Tartu ülikooli rootsiaegse tegevuse lõpp. Kokkuvõttes näeme, et ülikool töötas rootslaste juhtim isel 53 aastat, sellest 33 a. Tartus. Sel ajal oli im m atrikuleeritud üle 1600 üliõpilase. Vaatamata sellele, et eestlastele kui sotsiaalselt mahasurutud rahvakihile jäi kõrgem haridus üld iselt kättesaamatuks, oli rootsiaegsel Tartu üliko olil eest lastele siiski teatav tähendus, sest ü liko o list tu li umbes 250 kirikuõpetajat, nende seas rohkesti soomlasi, kes kiriku kaudu ka rahva haridusega tegelesid. Ülikool võ ttis osa Liivimaa kiriku haldusest ja ühes sellega koos ka haridusala korralda misest. Ülikool oma kõrge autoriteediga aitas kaasa ka Tartu mõjule, m ille järgi lõuna-eesti keelemurre kirjakeeleks tõusis. M is puutub rootsiaegse ülikooli üliõpilastesse, siis moodustasid need priviligeeritud seisuse, kes kohtum õistm ise suhtes allus ülikoolile. Nende eraelus olid maksvad erilised eeskirjad, mis nende käitum ist üksikasjalikult reguleerisid. Noored ülikooli tulejad allusid depositio cornuum 'ile, peale selle oli maksmas ka vanemate üliõpilaste meelevald nooremate üle (pennalism ). Academia Gustaviana Carolina’s jagunesid üliõpilased natsioonideks. Neist oli 3 rootsi, 1 saksa, 1 soome ja 1 riialaste oma. Tartu ülikoolile tu li nüüd ligi 100-aastane vaheaeg. Põhjasõja lõppedes loo vutas Rootsi Venele Uusikaupunki rahulepinguga (1721) Eesti- ja Liivimaa ning veel mõned teised alad. Eesti ja Ida-Baltikum olid sõja all rängasti kannatanud ja täiesti laastatud. Rahva m älestuste järgi ei olevat ,.Tartust Narvani enam olnud
kuulda ei kuke laulu ega koera haukum ist". Elanike arv langes sõja, nälja ja katku tagajärjel allapoole endisest. Ühtlasi pidurdas Eestimaa eluarengut kultuurselt mahajäänud Venemaa võimu alla langemine. Alles 18. sajandi lõpupoole tekkis vene valitsusel mõte Tartu ülikooli uuesti avada. Keiser Paul I, kartes lääne-euroopalike vabameelsete mõjude levim ist Vene maale, keelas noorsoole õppimise välismaa ülikooles. 1802. a. püstitati praegune Tartu ülikooli peahoone ja samal aastal avati ülikool keiser Aleksander I ürikuga (säilitatakse ülikooli pearaamatukogus). Ülikool kutsuti ellu algul balti rüütelkonna asutisena. Ta esimese rektori prof. G. Fr. Parrot’i mõjul, kes oli Aleksander I isiklik sõber ja valgustushum anistlike ilmavaadetega inimene, muudeti ülikool varsti riiklikuks õppeasutuseks. Parrot saavutas ülikoolile veel vene valitsuse käest väga soodsad ainelised võimalused ja laialdase autonoomia. Ü likooli esimeseks kuraatoriks nim etati Fr. Max Klinger, kes on tuntud draama ,,Sturm und Drang" autorina ja kes oli keisrinna Katarina Suure ajal Vene maal sõjaväeteenistuses olnud. Tartu ülikool töötas pärast uuestiavam ist nagu varemaltki nelja teaduskonnaga: usu-, õigus-, arsti ja filosoofiateaduskond. Ülikool kujunes puht saksa õppeasutuseks, saksa professoritega ja saksa õppekeelega. See Universitas Dorpatensis oli ainuke protestantlik ülikool Venemaal. Alguses töötas ta piiratud ulatuses 28 professoriga, 19. sajandi teisel poolel tõusis õppejõudude arv 52-le. Filosoofiafakulteet moodustati ümber kaheks teadus konnaks: ajaloo-keele- ja matemaatika-loodusteaduskonnaks. Tol ajal õppisid Tartu ülikoolis peaaegu ainult saksa aadli ja jõukamate linna kodanike pojad. Talupojad olid sajandi esimesel poolel veel niivõrd kehvad, et nad oma poegi ei suutnud ülikooli saata. Algul oli ülikoolis vaid 46 üliõpilast, sajandi keskpaiku ligi 600 ja lõpul 1812. Selles saksa ülikoolis on oma hariduse saanud ka mõned vähesed silmapaistvad eestlased, kellest on enam tuntud Kr. J. Peterson, Fr. R. Faehlmann ja Fr. R. Kreutzwald, ning eesti keele lektoritena tegutsenud Fr. R. Faehlmann (1843— 1850) ja M. Weske (1874— 1886). 19. sajandi lõpupoole algas Baltimaal vene valitsuse venestamise poliitika. 1887. a. määrati eesti kooles õppekeeleks vene keel ja kaks aastat hiljem toim us see ka Tartu ülikoolis, väljaarvatud usuteaduskond, kus õpetamine jätkus endiselt saksa keeles. Tartu linna nimi muudeti Jurjeviks ja ülikooli senine ladinakeelne nimetus — Universitas Dorpatensis — Universitas Jurievensis'eks. Ü likooli auto noomiat p iirati tunduvalt, ta lt võeti ära õigus endale ise professoreid valida: neid nim etati vene haridusm inisteerium i poolt. Üleminekul vene keelele lahkus ü liko olist suur hulk silmapaistvaid saksa professoreid. Nende asemele toodi õppejõude vene ülikoolidest. Selle tagajärjel langes ülikooli teaduslik tase üsna märgatavalt. Venestamise perioodil kogunes Tartu ülikooli juurde rohkesti õppejõude ja üliõpilasi Venemaalt. 1902. a. oli ü li koolis juba vene üliõpilastel (1360) suur ülekaal Baltimaadest pärinevate (450) üle. Seetõttu astusid paljud eesti üliõpilased teistesse ülikoolidesse — Peterburis, Moskvas ja Helsingis, kus olid lahedamad töötam isvõimalused kui Tartus. Nõnda muutus Tartu ülikool teatava määrani võõrkehaks Eestis. Pilku tagasi heites saksa ülikooli ajajärgule, tuleb öelda, et Tartu saksa ülikool oli oma teaduslikult tasem elt väga kõrgel ja omas isegi lääne-euroopa ü li koolidega võrreldes silmapaistva koha, kuna selle õppejõudude hulgas töötas üle poolesaja rahvusvahelise kuulsusega teadlase. E rilise lt väljapaistvad olid teadlased loodusloo ja arstiteaduse alal.
E esti V a ba riigi T a rtu ü li k o o li viim ane re k to r p rof. dr. H. K aho
Tartu ülikool sündis valgustusajajärgu lapsena, kes kasvades kõik 19. sajandi vaimsed voolud kaasa tegi — idealism i, positivism i ja rom antism i. Ta oli teaduse vahendajaks Venemaa ja Lääne-Euroopa vahel. Tartu saksa ülikool on andnud ligi sada professorit vene ülikoolidesse ja m itte vähem saksa ülikoolidesse. Ülikooli juures töötas lühikest aega nn. professorite instituu t (1827— 1838), vene ülikooli dele õppejõudude ettevalm istam iseks. Tartu ülikooli venestamisel oli kaudselt vähesel määral isegi p ositiivset mõju, kuna see vä ltis eesti haritlaste sulam ist sakslusesse. Kes saksa kooli ajal kreiskoolis oli õppinud, pidas end sageli juba ..saksaks", harrastades kodus saksa keelt ja kasvatades oma lapsi saksa vaimus. Saksa ülikoolis õppimine sundis saksa keeles m õtlem isele, sest eesti keel oli tol ajal veel vähe arenenud ja puudusid vasted paljudele abstraktsetele m õistetele ning ka konkreetsetele esemetele. Teiselt poolt võisid eestlased täiesti ära õppida balti saksa keele. Eestlastel puudus ka haritud seltskond ja seetõttu siirdus palju haritud eestlasi saksa seltskonda, kes nad heameelega vastu võ ttis. Nii läks eestlusele kaduma suur hulk väljavalitud inim esi, sest ülikooli pääsemine ja selle lõpetamine eeldas suurt andekust. Peab seda suuremat au avaldama neile üksikuile eesti haritlasile, kes tol ajal eestlasiks jäid! Siiski tõusis ka juba tol ajal haritud eestlaste saksastumist vältim ise prob leem päevakorrale. Esitame siinjuures mõned read hästikirjutatud „Eesti ajaloost" (M .O jam aa— A.jaT.Varm as). ,,Oma määratu sotsiaalse ja ku ltuurilise üleoleku tõt-
tu neelas saksa ülim uskiht valdava osa ülikoolihariduse saanud eestlastest ära. Sel le vastu võitlem iseks ja üksteise rahvuslikus vaimus kinnitam iseks ja kasvatami seks asutasid eesti üliõpilased a. 1870 koondise, m ille st hiljem ini (1883) kujunes Eesti Ü liõpilaste Selts. Siin käisid koos m itte ainult üliõpilased, vaid te g e lik u lt kogu Tartu vähearvuline eesti haritlaskond. See soodustas suuresti uute pealetulevate põlvede otsest kokkukasvamist vanemate rahvusmeelsete haritlastega, nende ideede ja tööga. Teiste seas külastas eesti üliõpilaste koondist sageli ka J. Hurt. Temal ja te istel temam eelseil meestel oli koondisele selle algaegadel märgatav mõju, ja nii valitses Eesti Ü liõpilaste Seltsis rahvusrom antiline ja ide alistlik vaim, mida järgnevate aastakümnete haritlastes selgesti võime näha avaldumas." Eesti Ü liõpilaste Seltsi kõrval teostasid hiljem rahvusliku kasvatuse üles andeid ka uued ülikooli juures asutatud eesti üliõpilaste organisatsioonid: korpo ratsioonid ja seltsid. Eesti haritlaste venestum iseks puudus peaaegu oht või oli see minimaalne. Vene koolist tulnud eestlased ei muutunud peaaegu kunagi venelasteks, väljaarva tud juhud, kui üks vanematest oli venelane või kui eestlane üksikult Venemaal üles kasvas. Eestlased õppisid kodumaal vene koolis vene keele küll hästi ära, kuid ei saanud peagu kunagi rääkida ilma suurema või väiksema aktsendita. Ka oli vene seltskond oma kommetega eestlasele hoopis võõras ja vastuvõtm atu. Kui suur oli Eestimaal saksa mõju, seda näitab ka asjaolu, et väga paljud perekonnanimed olid saksapärased. Eesti ülikooli algul oli üliõpilaste nim estikus iga teine-kolmas nimi saksapärane. Nimede eestistam ise aktsioon iseseisvuse ajal tõi siia parandust ja andis paljudele eestlastele eestipärased, sageli ilusad ja kõlavad nimed. Esimene Maailmasõda tõi Tartu ülikooli ellu suuri muudatusi. Kui saksa sõjaväed 1916. a. olid balti ala vallutamas, evakueeriti venelaste poolt suurem osa liikuvat inventari osalt Nizhni-Novgorodi ja Permi, peam iselt aga Voronezhi, kuhu siirdus ka enamik professoreid. Hiljem avati seal Voronezhi ülikool. Saksa okupatsioonivõimud tahtsid Tartu ülikooli saksa ülikoolina tööle panna ja 15. sept. 1918 avaski Preisi haridusm inister selle 63 professori ja 1006 üliõpilasega. Kuid ajalooleht oli juba pöördunud ja eestlased oma maa peremeesteks saanud. 1. dets. 1918 võtsid Peeter Põld ja Heinrich Luht Eesti A jutise Valitsuse volinikena Tartu ülikooli saksa okupatsioonivõim udelt üle. See ülikooli ülevõtmise päev sai ühtlasi ka eesti ülikooli asutamise päevaks ja hiljem , iseseisvuse kestel, pühitseti 1. detsem brit ülikoolis alati pidulikult. Õppetegevus algas hiljem , üliõpi lasi võeti vastu 20. sept. 1919 ja sama aasta 1. dets. toim us Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli pidulik avamine. Üle võttes seda suurt ja kuulsat kultuuripärandit, m illine oli Tartu saksa ü li kool, oli Vabariigi Valitsus väga hästi teadlik vastutusest Lääne-Euroopa ja oma rahva ees, et eesti ülikooli väärikalt organiseerida ja ta tö ötam ist endisele kõrgele tasemele viia. Seetõttu osutas Vabariigi Valitsus e rilis t tähelepanu ja hooldamist Tartu ülikoolile. A jutise Valitsuse poolt nim etati ülikooli kuraatoriks Peeter Põld (1919— 1925), kel on suuri teeneid ülikooli taasorganiseerim isel. Eestlaste seas on alati olnud rohkesti haritlasi teaduslike kalduvustega, kuid Tartu saksa ja ka vene ü li koolis õppekohale saamine polnud eestlastel võim alik. Seepärast siirdusid paljud Sise-Venemaa ülikoolide juurde, kus neil esines võimalus õppejõududena või assis tentidena teaduslikku tööd teha. P. Põld kutsus kõik Venemaa ülikoolide juures
tegutsevad õppejõud Tartu ülikooli juurde. Mõningad õppekohad täideti ka arstidega, keskkooliõpetajatega, kirikuõpetajatega, agronoomidega jt. kas dotsentidena või professori kohusetäitjatena — isikutega, kes teaduse vastu huvi tundsid — tin g i musega, et nad 5 a. jooksul professori kvalifikatsiooni omandaksid. Sel v iis il täideti umbes pooled õppekohad, teisele poolele tu li õppejõude vä lism ailt kutsuda. Esmajoones tu li eesti ülikoolile õppejõududena abiks välja paistev rühm vennasrahva, soome õpetlasi. Teistest tuleks mainida balti- ja riigisakslastest ning rootslastest õppejõude. Nii konstrueerus Tartu eesti ülikool. Alguses oli teaduskondades õppejõu dudeks eestlasi ja muulasi järgnevalt: usuteaduskonnas — 3 eestlast ja 3 sakslast, filosoofiateaduskonnas — 6 eestlast ja 8 soomlast, rootslast ja sakslast: õigus teaduskonnas — 3 eestlast, 5 venelast ja 2 sakslast; matemaatika-loodusteaduskonnas — 8 eestlast, 3 soomlast ja 3 sakslast; arstiteaduskonnas — 8 eestlast ja 7 sakslast; põllumajandusteaduskonnas — 6 eestlast, 1 soomlane ja 2 sakslast. Veneaegne Tartu Veterinaar-lnstituut reorganiseeriti ülikooli juurde loomaarsti teaduskonnana, m illes töötas 8 eesti ja 2 saksa professorit. Siia juurde pole arvatud eradotsente, lektoreid ja mitmesuguseid abijõude. Esitatud arv professoreid töötas eesti ülikoolis pärast selle avamist. Ülikooli avamisel ei olnud õppejõudude kaader veel lõ p liku lt stabiliseerunud, mõned õppetoolid, m ille täitm ine sel hetkel polnud aktuaalne, ootasid tä itm ist. Ka lahkusid mõned üksikud välismaa professorid varsti ülikoolist. Teiselt poolt saavu tasid nooremad õppejõud oma teaduslike töödega mõne aja möödudes professori kvalifikatsiooni ja võisid kandideerida vabadele õppetoolidele. Nõnda esines, e riti eesti ülikooli algaastail, professorite koosseisus sagedasi muudatusi. Et teaduse arenemisega sammu pidada, loodi eesti ülikoolis rida uusi õppetoole juurde. Lõpukokkuvõttes oli ülikoolis 105 õppekohta. Ka peeti ülikooli juures te iste riikide poolt õppetoole ülal oma õppejõududega, nii Prantsusmaa, Rootsi ja Saksamaa poolt, nende maade keele, kirjanduse ja kultuuri alalt. Alguses tekitas mõningaid raskusi õpetamine eesti keeles, puudus ju selles keeles enamjagu teaduslikke oskussõnu. Kuid sellest saadi varsti üle. Esimesel õppeaastal moodustati komisjonid iga teaduse esindajaist ja keeleteadlastest, kes olemasoleva term inoloogia avardasid ja uusi erialalisi oskussõnu juurde lõid. Sel v iis il loodi esim estel aastatel enam kui 50.000 uut oskussõna, m isläbi võimaldus iga eriala üliko olikate e drilt eesti keeles vabalt käsitleda. Loodud term inoloogia assim m ileerus eesti keeles kiire sti ja kandus ü liko olist ka koolidesse edasi. Välis maa õppejõud kasutasid õppekeelena saksa keelt, tingimusega 5 a. jooksul eesti keelele üle minna. Sellest tingim usest ei peetud ju st väga rangelt kinni. (Soom lased õppisid lühikese ajaga eesti keele ära.) Teine raskus eesti ülikooli algaastail oli õppe- ja uurim isvahendite ning raamatute puudus. Need olid evakueeritud SiseVenemaale. Eestkätt organiseeriti loengud ja praktikum id käima. Tung ülikooli oli suur, praktikum id olid alati tu lv il, ühe mikroskoobi juures istus sageli 2 üliõpilast. Ka ei saanud alguses veel asuda teadusliku töö juurde. Nendest raskustest saadi aga võrdlem isi lühikese ajaga üle. Pärast Eesti-Vene rahulepingu sõlm im ist Tartus (1920) saadi Venemaalt ülikooli pearaamatukogu tagasi, ka mõningate laboratooriumide, kabinettide jt. raa matukogud, mis sõja ajal Sise-Venemaale viidi, toodi tagasi. Varsti saadi vä lism ailt uurimisvahendeid ja teaduslikku kirjandust. Sellest ajast algasid nooremate õppe jõudude avalikud habilitatsioonid, eestkätt välismaal tehtud tööde põhjal. 1922. a. alates toim usid juba Tartu ülikooli doktorikraadi (dr. phiI., dr. phil. nat., dr. med.)
omandamised. D oktoriväitekirjade kaitsmine toim us avalikult ülikooli aulas kolme oponendi ees. Mõnel juhul hangiti doktoriväitekirjadele k riitilin e hinnang ka välis maa retsensentidelt (e riti m at.-loodusteaduskonnas). Eesti ülikooli õppekavad töötati välja lääne-euroopa ja skandinaavia ülikoolide eeskujul. Kõikides teaduskondades, peale arstiteaduse, oli stuudium ile ette nähtud 8 sem estrit, arstiteaduskonnas — 10 sem estrit. E rilist rõhku pandi p raktilistele töödele, seminaridele ja harjutustele, mis toim usid rööbiti loengutega. Loengute ained olid enamjaolt ka eksamiained. Et õppekavad võrdlem isi rohkesti aineid sisaldasid, siis polnud kerge ettenähtud ajaga ülikooli lõpetada. Tuli õiendada umbes paarkümmend eksam it ja sooritada ligi sama suur hulk praktilisi töid või seminare. Võrreldes lääne-euroopa ülikoolidega, tu li Tartu ülikooli lõpetamiseks ligikaudu poole rohkem tööd teha, väljaarvatud arstiteaduskond. Ülikooli oli võim alik kahel v iis il lõpetada. Kui ühes teaduskonnas kõik e tte nähtud eksamid, praktikum id või seminarid kaheksa-semestrilise stuudium i kestel olid sooritatud, siis võis üliõpilane ülikooli lõpudiplomi saada. M agistriastm e taotlejail lisandus veel ligemale üks aasta m agistritööks, m ille ulatus vastas umbes saksa ülikoolide doktoridissertatsioonile, (paguluses vahetati paljudel Tartu ülikooli m agistridiplom saksa ülikooli doktoridiplom i vastu üm ber). Tartu ülikooli doktori kraad oli kõrgema järgu teaduslik kraad, m ille saavutamise eelduseks oli m agistri kraadi omamine ja doktorieksam ite õiendamine, või tsaariaegse Venemaa ülikooli I järgu diplom, m ille saavutamiseks tu li umbes Tartu ülikooli m agistritööle vastav teaduslik töö esitada. Oma algpäevil töötas eesti ülikool euroopa ülikoolide tavade alusel, mis üldjoontes on kaunis sarnased, kuni ta sisemine organisatsioon 1925. a. Riigikogu poolt kindlaks määrati Tartu Ülikooli Seadusega, mida hiljem korduvalt muudeti ja täiendati. Selle järgi on ülikooli esindajaks rektor, kes valitakse õppejõudude poolt kolmeks aastaks. Ta on ülikooli valitsuse ja nõukogu juhataja, valvab nende otsuste täitm ise üle, ta on kõikide ülikooli ametnike ülem ja jooksva asjaajamise juhtija. Rektori abilisteks olid majanduse ja üliõpilasteprorektorid. Ü likooli valitsus koosnes rektorist, prorektoreist ja dekaanidest. Dekaanid va liti teaduskondade poolt kolmeks aastaks. Ülikooli valitsuse kompetentsi kuulus rohkesti jooksvaid asju ülikooli elu alalt. Kõrgeima instantsi ülikoolis moodustas ülikooli nõukogu (senat). Selle koos seisu kuulusid ülikoolivalitsuse liikm ed ja valitud esindajad teaduskondadest (igast viie st teaduskonna liikm est üks). Nõukogu võimkonda kuulusid küsimused, mida ülikooli valitsus üksi ei saanud otsustada, nagu uute õppejõudude valim ine kateedritele, ülikooli valitsuse poolt koostatud eelarve kinnitam ine jt. Esimeseks eesti ülikooli rektoriks va liti tuntud rahvuslane ja arstiteadlane, professor dr. Heinrich Koppel, pärastpoole — usuteadlane professor Johan Kõpp. Ülikool kandis e rilis t hoolt teadusliku järelkasvu soetamise eest. Selleks saadeti teaduslike kalduvustega ülikooli lõpetanud stipendiaatidena välismaale end oma erialadel täiendama. Need kõik täitsid neile pandud lootused ja neist on tublid teadlased ja õppejõud saanud. Et toetada kehvemate ja andekamate üliõpilaste stuudium i, vabastati 30% kõigist üliõ pilasist õpperahast — see oli ka Ü likooli Seaduses ette nähtud. Peale selle oli ülikooli juures terve rida eraisikute, seltside jt. poolt asutatud stipendiume, mis igal sem estril üliõpilastele välja jagati. Teaduslike tööde trükis avaldamiseks asutati 1921. a. jaanuaris Tartu Ülikooli Toimetused — ,,Acta et Commentationes U niversitatis Dorpatensis (hiljem ,,Tartu e n s is ")“ . Neist ilmus kolm seeriat: Matematica, Physica, Medica — 1940. a-ni
T a rtu 端 lik o o li peahoone
T a rtu 端 lik o o li re k to r p rof. H u go K aho esineb k探nega 端 lik o o li in stitu u tid e hoone nurgakivi panekul.
ilmus 35 köidet; Humaniora — samas ajavahemikus ilmus 47 köidet; Annales, 1929— 1940 — 23 köidet. Ülikooli Toimetused saadeti umbes 300 eksemplaris välismaale: lääne-euroopa ülikoolidele, kõrgematele õppeasutustele ja suurematele raamatukogudele. Teaduslike tööde avaldamisest ülikooli Toim etustes kõneldes peame ka mainima ülikooli juures olevaid teaduslikke seltse ja nende väljaandeid. Neist tuleks esmajoones nimetada Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES). See asutati 1819. a. lõuna-eesti kirikuõpetajate poolt eesti keele uurim iseks. Hiljem (1839) rajati see uuesti kindlale alusele ja reg istre eriti Tartu ülikooli juures. Ta tegevuse eesmärgiks oli edasi arendada teadmisi eesti rahva elust, uurida keelt, kirjandust ja minevikku. ÕES oli pikemat aega ainukeseks keskasutuseks, kus eesti rahvuslikke teadusi loovalt harrastati, fo lklo ristlikke kui ka ainelisi kultuuri mälestusmärke koguti ja ta lle ta ti. Mainimisväärne on ÕES-i suur biblioteek ligi 25.000 eksemplariga, m illest oli e riti tä iuslik vanema eesti kirjanduse osa. Oma saja-aastase tegevuse tulemused on ÕES avaldanud Toimetustena 28 köites. Neile lisandub veel alates 1918. a. 7 köidet mitmesuguseid kirjutusi, nagu aastaaruandeid jt. ÕES-i Toimetustes avaldati esmakordselt Fr. R. Kreutzw ald’i kangelaseepos ,,Kalevipoeg“ . Seltsi eesti keele sõnavarakogu abil koostas F. J. Wiedemann oma põhjapaneva tähtsusega eesti-saksa sõnaraamatu. Oma väljaandeid saatis ÕES trükiste vahetuse alusel umbes 200 välismaa instituudile ja teaduslikule se ltsile Eestiga tutvum iseks. Ligi 100 a. vältel olid sakslased ÕES-is juhtival kohal, alles 30-ndate aastate algul läks juhatus eestlaste kätte. Teine vanim ülikooli juures olev selts, kes oma 100-aastasele eksistentsile võib tagasi vaadata, on Loodusuurijate Selts (LUS). See asutati 1853. a. Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Seltsi haruna saksa teadlaste poolt ja reg istre eriti 1878. a. ülikooli juures iseseisva seltsina. LUS-i juures töötasid järgm ised sekt sioonid: botaanika, zooloogia (varem ornitoloogia), geoloogia ja geomorfoloogia, järvekom isjon ja looduskaitse osakond. LUS-i asutam ist juh tis eesmärk Eestimaad regioonaalselt uurida ja kodumaa loodusega tutvuda. LUS-i tegevust juhtisid ja sellest võtsid osa ülikooli õppejõud, m istõttu uurim istööde ja publikatsioonide teaduslik tase on alati kõrgel seisnud. LUS-i tegevus on väga viljakas olnud ja ta kirjastusel on ilmunud: Seltsi aruanded, a. 1854— 1940 — 47 köidet; Eesti Loodus teaduse A rhiiv, kuni 1940. a-ni I seeria — 11 köidet, II seeria, kuni 1937. a-ni — 16 köidet; LUS-i kirjad (Schriften) — 24 köidet ja ajakirja ,,Eesti Loodus" 8 aasta käiku. Kõiki väljaandeid kokku 106 köidet. 1938. a. oli LUS-il trükistevahetus 352 välismaa instituudiga. LUS-i väljaannetes on avaldatud terve rida tähtsaid töid. Iseseisvuse ajal läks LUS-i juhatus eesti õppejõudude kätte, sest seal olid enam ja o lt tegevad eesti professorid. Looduseuurimist Tartu ülikooli juures käsitledes tuleks ka mainida mat.loodusteaduskonna juures olevat Botaanikaaeda (Ba). Ba asutati 1803. a. prof. G. Germann’i ettepanekul Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna juurde. Ba rajati tol ajal praeguse Vanemuise teatri lähedusse. Varsti osutus see ala ebasobivaks ja 1806. a. viidi Aed üle Emajõe äärde ta praegusesse asukohta. Ba-I on olnud suur tähtsus nii õppeabinõuna kui ka taimede vahendajana ida ja lääne vahel. Ba oli alatises seemnetevahetuses lääne- ja ida-euroopa botaanikaaedadega. Teistest Tartu ülikooli juures registreeritud teaduslikest seltsidest nimetame lühidalt veel järgm isi: Akadeemiline Emakeele Selts, Ak. Ajaloo Selts, Ak. Filosoo fia Selts, Ak. Pedagoogika Selts, Ak. Rahvaluule Selts, Ak. Arstiteaduse Selts jt.
Peale nende oli veel registreeritud 25 seltsi, mis enam-vähem m itm esugustel rakendusaladel tegutsesid. Kõikidel seltsidel olid oma publikatsioonid. Aja jooksul eestistus Tartu ülikool peagu täies ulatuses. Lahkuvaid muust rahvusest õppejõude asendas eesti järelkasv. 1. detsem bril 1938 oli Tartu ülikoolis 12 võõrast rahvusest õppejõudu. Nende hulka kuulusid ka Tartu ülikooli juures välisriikid e p oo lt ülalpeetavate kateedrite esindajad ja võõrkeelte lektorid. Samal ajal oli ülikoolis 81 korralist, 22 erakorralist ja adjunktprofessorit ning 114 te is t õppejõudu — eradotsente, lektoreid, akadeemilisi õpetajaid ja te isi. Kokku oli Tartu ülikooli juures tegevuses 217 õppejõudu, kes jagunesid teaduskondade järgi järg m iselt: usuteaduskonnas — 10, õigusteaduskonnas — 20, arstiteaduskonnas — 55, filosoofiateaduskonnas — 52, matemaatika-loodusteaduskonnas — 32, loom aarsti teaduskonnas — 13, põllumajandusteaduskonnas — 17 ja majandusteaduskonnas — 17 õppejõudu. Samal ajal olid ülikooli juures tegevad 168 assistenti, laboranti ja abijõudu. Kogusummas oli Tartu ülikooli õppepersonali koosseis 385 isikut. Teaduslik tegevus kasvas järjekindlalt. Ü likooli toim etused ,,Acta et Comm entationes" suurenesid pidevalt arvuliselt. Pealeselle avaldasid ülikooli õppejõud oma töid ka välismaa ajakirjades (Saksamaa jt.) . Esines vilgas teaduslike tööde vahetus välismaa õppejõududega. Ülikool toetas professorite õppereise suve vaheajal teaduslikele kongressidele, aidates sellega kaasa kontaktide loomisele välismaa õppejõududega. Instituutide, seminaride ja kabinettide raamatukogud said järjekin dlalt välism aalt uut teaduslikku kirjandust. 1938. aastal oli nende raamatute ja ajakirjade koguarv umbes 150.000 köidet. Pearaamatukogu oli tol ajal kasvanud umbes poolest m iljo n ist köitest 750.000 köitele. Tartu ü likoolil oli avamisel kokku 35 instituu ti, seminari, k liin ik u t ja te isi teaduslikke õppe- ja uurim isasutusi. Kolmekümnendate aastate algul kasvas nende arv juba 75-ni, m illega kaasnes paratam atult ruumipuudus. Seda oli küll juba aeg sasti ette nähtud ja selle kõrvaldamiseks osteti ülikooli läheduses võim aluste ko haselt mitu maja, mis õppeotstarbekohaselt ümber ehitati. Ka püstitati uusi ehitusi — näiteks Raadile põllumajanduse in stitu u t ja loomaarstiteaduskonnale kirurgia kliin ik. Mõned kliinikud ehitati ümber, neid avardati ja m oderniseeriti. Ülikooli pea hoone külje alla püstitati suur ehitus, mis mahutas rohuteaduse, keemia, füüsika ja matemaatika instituudid. Selles hoones olid ette nähtud ka suuremad auditoorium id. Enne N. Liidu okupatsiooni sai selles hoones lõ p liku lt valm is ja võeti kasutamisele rohuteaduse instituut. Ülikooli juures omandati ka suurem maja, mis üliõpilas majaks ümber korraldati. Selles majas asus ka üliõpilaste söökla — mensa academica. Peale selle ootasid m itmed ehitusprojektid teostam ist. Juba 1930-ndatel aastatel olid riig i vajadused ülikooli hariduse saanud ini meste alal täidetud ja üleproduktsiooni vältim iseks seati ülikooli astujatele sisse võistluseksam id. Igal aastal vastuvõetavate üliõpilaste arv määrati 700-le, kuigi soovijate arv oli ta valiselt üle 2000. 1925. a. Riigikogu poolt kinnitatud Tartu Ü likooli Seaduses, mis määras ülikooli struktuuri, ilmnes pikapeale m itm eid puudusi, mis 18 aasta kestel esile olid kerkinud. Sellest tulenevalt pandi 1938. aasta 1. jaanuaril maksma uus Ülikoo lide Seadus (vahepeal oli Tallinnas asutatud Tehnika Ü likool). Võrreldes endise seadusega tõi uus Ülikoolide Seadus mõningaid o lulisi muudatusi Tartu ülikooli ellu. Mainime neist ainult tähtsamaid. Nii avardati rektori kompetentsi, m ille tagajärjel rektor oli rektoriks ja kantsleriks ühes isikus. Ta nim etati Eesti Vabariigi presidendi poolt ametisse viieks aastaks ja oli oma ametiaja kestel ex o ffic io ka Riiginõukogu liikm eks. Skandinaavias ja Soomes kuulub rektori kõrval ülikoolide juhtkonda
valitsuse esindajana veel kantsler, kes ülikooli p o liitik a t juhib. Et m itte sõltuda valijaskonnast, määratakse ta valitsuse poolt ametisse määramata ajaks. Rektoril on enam-vähem (e riti Saksamaal) puht-esinduslikud funktsioonid. Uue Ülikoolide Seaduse põhjal määras Eesti Vabariigi president K. Päts taim efüsioloogia profes sor dr. Hugo Kaho rektoriks (eesti vanima korporatsiooni Vironia v ilis tla n e ). Nüüd rektori am etile uue seaduse põhjal tagasi vaadates tundub, et ühe isiku koormamine kahe funktsiooniga ei olnud praktiline, vaid et rektori kõrvale oleks tulnud luua kantsleri koht, kusjuures rektori oleksid endiselt valinud õppe jõud. Kuid see on juba eestlaste iseloomus, et muudatusi tehakse e ttevaatlikult ja katsetades. Siinkohal võiks tuua paralleelina, et Eesti Vabariigi algperioodil olid meil riigivanem ja peam inister ühes isikus. See ei osutunud aga otstarbekohaseks ning hiljem loodi ikkagi riig i presidendi institutsioon. Edasi oli uues seaduses uuenduseks, et määralised õppejõud (õppetoolide esindajad) olid liigitatud kolme rühma: adjunkt-, erakorralisteks ja korralisteks professoriteks. Noor, kateedrile määratud õppejõud alustas õppetegevust uue seaduse järgi adjunktprofessorina ja teda võis edutada kõige varem kolme aasta pärast erakorraliseks professoriks. Samadel tingim ustel ülendati erakorraline professor korraliseks professoriks. Eradotsendi nimetus muudeti dotsendiks. Tartu ülikool omas suure ja laialdase majandusliku sektori, m illele oli uues seaduses ette nähtud juhataja — majandusdirektor. Ü likoolile kuulus kaks mõisa — Raadi ja Maarjamõisa — , Kastre-Peravallas (Peipsi läheduses) ligi 100 ruutkilo m ee trit õppemetskonda ja Tartus kümme kliin ikut, kus peale õppejõudude oli ametis 40 arsti assistentidena ja rohkearvuline muu personal. K liiniku test käis aasta jooksul läbi umbes 20.000 ambulantsiravi vajavat haiget. Ülikooli aasta-eelarve ulatus ligemale 2 m iljonile kroonile ning koosnes riigi- ja erasummadest. Riigi poolt antud rahadest (1 m iljon krooni) maksti peam iselt õppejõudude palgad, kuna erasummad laekusid ülikooli oma ettevõtetest ja kulutati teisteks otstarveteks. Ka nägi uus seadus ette, et ülikooli teenistusest lahkunud õppejõud võivad oma professori t iit lit aunimetusena edasi kanda. Anglo-saksi tava järgi pannakse rohkem rõhku d o k to ritiitlile ja professorit peetakse am etinim etuseks. Kesk-Euroopas on aga p ro fesso ritiite l aunimetus ja ülikoolides koos sellega ka ametinim etus. Professoriks nimetatakse seal sageli ka ku ltuu riliste teenetega isikuid — näiteks kunstnikke jne. Vana ülikooli seaduse järgi ei olnud selge, kas Tartu ülikooli tee nistusest lahkunud professor võib ennast edasi nimetada professoriks. Uus Ü li koolide Seadus tõi sellesse küsimusse aga täie selguse. Uue seaduse järgi oli ette nähtud ka üliõpilaskonna esindus ja üliõpilaste kuraator. Esinduse valim isest võtsid osa esmajoones organiseeritud üliõpilased (korporatsioonid ja seltsid) ja ka akadeemilistesse organisatsioonidesse m itte kuuluvad üliõpilased, kes selleks pidid omaette organiseeruma. Ü liõpilaste kuraa to r nim etati ametisse ülikooli valitsuse poolt. Ta v õ ttis osa üliõpilaste esinduse istungeist ja ta kohustuste hulka kuulusid ka kasvatuslikud funktsioonid ja mõnin gais aktuaalseis asjus esines ta ka vahemehena üliõpilaskonna ja ülikooli valitsuse vahel. Tartu ülikooli õppejõudude saavutused teaduse alal, mis ka välism ail tähele panu äratasid, kutsusid esile tarviduse teadlasi nende töös soodustada ja tõstsid päevakorrale mõtte asutada teaduslikuks tööks eriline institutsioon — Eesti Tea duste Akadeemia (ETA). See oli puhtal kujul Tartu ülikooli poolt algatatud ja jäi ka temaga esialgu ühendusse. Eesti Teaduste Akadeemia — teadusliku uurim is töö keskasutus Eestis — asutati riigihoidja dekreediga 28. jaan. 1938. aastal. Ta ülesanded määrati kindlaks järgm iselt: ,,Üldise ja e riti Eestit käsitleva teaduse
edendamist algatada, korraldada ja kooskõlastada uurim isi, kirjastada teaduslikke töid ja perioodilisi väljaandeid, asutada teaduslikke kogusid, korraldada teaduslikke loenguid, kongresse ja näitusi, välja kuulutades võistlustööde teemasid, määrata auhindu teaduslikkude uurim istööde eest, määrata stipendiume, teha uurim isülekandeid jne. teadlastele või vastavaile asutustele." ETA-I on kaks sektsiooni — humanitaarteaduste ja loodusteaduste sektsioo nid, kummaski kümme liiget. Akadeemia liikm eiks võidakse valida Eesti kodanikke, kes teaduse alal silm apaistvalt töötanud, teadust edendanud ja oma võimeid uurim istöö organiseerim isel avaldanud. Esimesed akadeemia liikm ed nim etati Eesti Vabariigi presidendi poolt — kuus liig e t kummaski sektsioonis. Järgnevatel aastatel valitakse vaheldumisi kummassegi sektsiooni igal aastal üks liige juurde kuni liikm ete arv paisub ettenähtud üldarvule — 20. Akadeemia liikm ete vanusep iir määrati kindlaks 70 aastale. Akadeemial võivad olla korrespondeerivad ja au liikm ed. Juhtkond koosneb presidendist, sektsioonide juhatajaist ja täiskogust. Presidendi nimetab Eesti Vabariigi president akadeemia liikm ete hulgast viieks aastaks; asepresidendi valib täiskogu kolmeks aastaks. Sektsioonide juhatajad valitakse sektsioonide liikm ete poolt kaheks aastaks. Akadeemial on asjaajamiseks teaduslik sekretär. Akadeemia on oma tegevuses autonoomne, tal on õigus asutada ja registreerida enda juurde teaduslikke ühinguid, valvata nende tegevuse üle jne. ETA kasutas esialgu Tartu ülikooli laboratooriumeid ja seminaride teadusliku töö vahendeid. Akadeemial on oma väljaanded, aastaraamat ja toimetused. ETA liikm eiks nim etati riigihoidja poolt 1938. a. a prillis järgmised Tartu ülikooli professorid: humanitaarteaduste sektsioonis — Edgar Kant, Julius Mark, Hendrik Sepp, Gustav Suits, Jüri Uluots ja dr. Oskar Loorits; loodusteaduste sekt sioonis — Hugo Kaho, Paul Kogerman, Aleksander Paldrock, Ludvig Puusepp ja Karl Schlossman. 1939. aasta mais valis Akadeemia loodusteaduste sektsiooni juurde Teodor Lippmaa. Akadeemia presidendiks nim etati K. Schlossmann, a u p re s i dendiks va liti Julius Mark, humanitaarsektsiooni juhatajaks E. Kant ja loodus teaduste sektsioonis — P. Kogerman, järgm isel aastal H. Kaho. E rilist m ainim ist väärib veel akadeemia juurde asutatud Õpperaamatute Komisjon (juhataja H. Kaho). Selle komisjoni ülesandeks oli üliõpilastele odavaid eestikeelseid õpperaamatuid soetada. Algupäevil ta rvita ti Tartu ülikoolis enam vähem võõrkeelseid õpperaamatuid või loengute koopiaid. Tartu kirjastused püüd sid eestikeelseid ülikooli õpikuid välja anda, kuid arvesse võttes nende spetsiaalset iseloomu ja piiratud ostjaskonda oli nende hind eesti oludes liiga kõrge. Kui ü li õpilased neid ostsid, siis müüsid nad pärast eksameid ta valiselt raamatud edasi ja siirdusid ise tühjade kätega ellu. Sellest hädast pääsemiseks tegi Akadeemia Õpperaamatute Komisjon kokkuleppel haridusm inisteerium iga ülikooli professoreile ettepaneku oma ala õpperaamatute kirjutam iseks. Sel teel välja antud ülikooli õpperaamatud müüdi üliõpilastele tunduvalt alla kirjastuse hinna — väiksemad raamatud 1— 2 krooni ja suuremad raamatud 3 krooni eest. Ülikooli professoreid, kes nõustusid õpperaamatuid kirjutama, leidus rohkesti ja selle lühikese aja vältel, mil ETA Õpperaamatute Komisjon jõudis töötada, ilmus trü k is t terve rida õpperaamatuid, suurem alt osalt humanitaaraladele Viimane raamat — usuteaduse alalt — ilmus trü k is t kommunistide okupatsiooni algperioodil ja veeti trükikojast otse ahju — põletamisele. Kokkuvõttes võib märkida, et Tartu ülikool oli tüsedam ja laiaulatuslikum kui keskmine ülikool lääne-euroopa mõistes, kus tavaliselt on viis teaduskonda — usu-, filosoofia-, õigus-, arsti- ja matemaatika-loodusteaduskond. Peale nende oli Tartu ülikooli juures põllumajandusteaduskond metsanduse osakonnaga, mis välis
mail sageli iseseisva instituudina või akadeemiana esineb. Loomaarstiteaduskond asendas edukalt endist Tartu veterinaarinstituuti, õigusteaduskonna juures tegutsev majandusteaduskond muutus 1937. aastal iseseisvaks teaduskonnaks, mis vastas välism ail eksisteerivaile kom m ertsinstituutidele. Arstiteaduskonna juurde asutati veel kolm osakonda — farmaatsia osakond rohuteadlaste ettevalm istam iseks, Kehalise Kasvatuse In stitu ut eesmärgiga ette valmistada võim lem isõpetajaid ning olla ühtlasi juhtivaks ja teaduslikuks keskuseks võim lem isõpetuse arengule koolides ning rahva hulgas, ja hiljem asutati veel hambaarstide ettevalm istam iseks eri osa kond. Nii leidusid Tartu ülikoolis kõik kõrgema hariduse saamise osakonnad, mis riig ile vajalikke jõude ette valm istasid. S iit siirdusid oma eluülesannete juurde kirikuõpetajad, arstid, loomaarstid, apteekrid, kooliõpetajad, kohtunikud, advokaadid, riigiam etnikud jne. Teiselt poolt oli mainitud õppealade kontsentratsioon Tartu ülikoolis väga otstarbekohane ja praktiline, aidates kokku hoida kulusid kõrgema hariduse andmise korraldam isel. Selle süsteemi alusel langes ära vajadus paral leelsete kateedrite asutamiseks. Näiteks olid põllumajanduse üliõpilastele matemaatika-loodusteaduskonnas kasutada juba kõik propedeutilised ained (eelkursused) nagu botaanika, zooloogia, keemia, füüsika, mineraloogia jt., mida ka teiste teaduskondade üliõpilastel vaja oli kuulata. Samasugune ainete kontsentratsioon esines ka humanitaarteaduste alal. R iiklik iseseisvus oli eesti rahvale õnnistuseks ja ühes sellega mõjutas ka Tartu ülikool suurel määral eesti elu ja rahvuslikku kultuuri. Peale üldiste teaduste viljelem ise sai e riti suurt hoogu rahvuslike teaduste uurim ine. Eesti keel muutus lühikese aja jooksul teaduslikuks keeleks ning ei leidunud enam ühtegi teaduse ala, mida eesti keeles ei saanud käsitleda. Tartu ülikooli prestiizh välisriikides oli kõrge ning teda võeti te iste ülikoolide poolt alati omaväärsena, mida kinnitas ka see asjaolu, et välismaal arvestati Tartu ülikoolis õiendatud eksameid. Eesti ise seisvuse ajal oli Tartu ülikoolis im m atrikuleeritud üle 15.000 üliõpilase, kellest 1919. aastast kuni 1939. aastani lõpetasid ülikooli 4179 mees- ja 1510 naisüliõpilast, kokku seega 5689 isikut. See arv on suhte lise lt väga kõrge võrreldes Eesti elanike arvuga — üks ülikooli lõpetanu iga 195 elaniku kohta. Selles suhtes sammub Eesti lääneriikide hulgas esirinnas. See suur töö, mis suudeti ära teha Tartu ülikooli lühikese tegevusaja kestel, väärib meie tä it tunnustust ja im etlust.
TARTU ÜLIKOOL ENNE JA NÜÜD Gottlieb Ney
Raske oleks käsitleda Tartu üliõpilasorganisatsioonide tekkim ise- ja arengu lugu ilma ülikooli ennast puudutamata. Seda võib teha ainult mineviku vaatlemise taustal. Kui meie üliõpilasorganisatsioonid oma m inevikus moodustasid lahutamata osa eesti kultuuriajaloost, siis võib seda sama ütelda Tartu ülikooli kohta, sest ta oli meie kodumaa kogu kultuuriajaloo tähtsamaid tegureid ja selle hiilgavaimaid avaldusi. Vaevalt on mõnes teises Euroopa riig is ülikool ja üliõpilaskond teine teisega nii tihedasti seotud kui meie seda nägime Tartus. Kumbki andis teisele tema iseloom uliku ilme, oma ülesannete täitm isel nad täiendasid te ine teist. Kui ülikool pidi andma noorele inim esele kõrgema hariduse ja valmistama teda ette akadeemilisele elukutsele, siis pidid korporatsioonid andma talle seltskondliku elu jaoks tarviliku kasvatuse ja lihvi, vahest isegi mõjutama tema maailmavaateliste tõekspidam iste kujunem ist. Ja see om altpoolt oli seoses ülikoolis valitseva vaimuga. Eemalseisjale võib meie korporatsioonide elus ja kommetes paista nii mõnigi nähe arusaamatuna ja ebaratsionaalsena, vahest isegi anakronismina. See esimene mulje haihtub aga, kui arvesse võtta, et Tartu korporatsioonid olid pika ajaloolise arengukäigu tulemus, nende hoiakus ja kommetes võib leida euroopa kõikide kultuuriajajärkude ja ka meie kodumaa mineviku sadestusi. Sellepärast oleks kohane ühenduses meie korporatsioonide tekkim ise ja tegevuse käsitlemisega — heita pilk Tartu ülikooli m inevikule. Selles minevikus, kaasaarvatud praeguse aja algus, eraldame viis ajajärku. Academia Gustaviana (1632— 1665) ja Academia Gustaviana-Carolina (1690— 1710)
Tartu ülikooli juured ulatuvad kaugesse minevikku. Kui Rootsi kuningas Gustav A dolf sõjalaagris Nürnbergi all aastal 1632 Tartu ülikooli asutamisüriku alla kirjutas, oli temal v is t ülikooli asukoha määramisel teada, et juba ligi poolsada aastat varem, nim elt 1585, oli jesu iitid e ordu — võitluses reform atsiooni leviku vastu — teinud katse asutada sinna kõrgem õppeasutus, Collegium Dorpatense, mis sõjaoludest tingituna vaheajaga arendas õige edurikast tegevust kuni 1624. aastani. Ka Gustav A dolfi poolt asutatud ü likoolil ei õnnestunud tegutseda katkes tam atult pikemat aega ja ta võis pärast 25-aastast vaheaega jatkata oma tegevust Pärnus kuni Liivimaa langemiseni venelaste kätte. Sellele vaatamata oli 53 aasta kestel ülikoolis im m atrikuleeritud 1600 üliõpilast, nendest veidi üle poole Rootsist ja 550 Baltikum ist. Nendest saadi meie kodumaale ta rviliku l arvul kirikuõpetajaid, aga ka kooliõpetajaid, arste ja juriste. Sel ajajärgul on Tartusse tekkinud ka esi mesed üliõpilasorganisatsioonid Rootsis tolajal tuntud ..natsioonide" (maakond likkude koondiste) eeskujul. Neist kõige edukamalt tegutsesid Liivimaa ja Tallinna natsioonid.
Universitas Dorpatensis (1802— 1893)
Põhjasõja hävitused viisid meie maa m ajanduslikult ja ku ltu u rilis e lt niivõrd alla, et ülikooli uuesti avamisest ei saanud esialgu asja, kuigi sellekohane kavatsus püsis kogu 18. s. kestel. Alles keiser Aleksander I andis balti rüütelkonna peale käimisele järele ja avas ülikooli uuesti 1802. aastal. See oli valgustusaja püüdluste ja prantsuse revolutsiooni tagajärjel tekkinud vabameelsete voolude tulem us, sest kohe järgnevatel aastatel asutati Venemaal veel neli ülikooli (Viina, Kaasani, Harkovi ja Peterburi; Moskva ülikool asutati juba 1755. a.). Kuna esimesed õppejõud kutsuti Saksamaalt, samuti nagu rektor G. F. Parrot ja kuraator F. M. Klinger, sai Tartu ülikool varsti jalad alla, mis te istel vene ülikoolidel niipea ei õnnestunud. 25 aasta järel oli Tartu ülikool juba nii kaugel, et tema juurde asutati Professorite Instituut õppejõudude ettevalm istam iseks te istele Venemaa ülikoolidele, millede lõpetajate hulgast saadeti Tartusse stipendiaate edasi õppima. See üritus andis nii häid tagajärgi, et seda korrati paari aasta pärast uuesti. Nii kujunes Tartu ülikool juba oma esimesel õitseajal (1817— 1835) Venemaa ülikoolide ülikooliks. Sellele õitsengule järgnesid stagnatsiooniaastad keiser Nikolai I reaktsiooni lise p oliitika tagajärjel. Koos kõikide te iste Venemaa ülikoolidega, kust kardeti liberaalsete ideede levitam ist ja revolutsiooniliste liikum iste õhutam ist, pandi ka Tartu ülikool tugeva valve ja surve alla. See puudutas nii õppejõude kui ka üliõpilasi. Selle survepoliitika läbiviim iseks määrati kuraatoriks kindral C raffström , kes ei suutnud teha vahet ülikooli ja kasarmu vahel. Ta valvas selle järele, et tudengid kannaksid ettekirjutatud v o rm iriie tu st ja et nende juustepikkus vastaks kuraatori poolt antud eeskirjadele. Sellistes oludes ei saanud juttugi olla burshi vabadusest ja korporatsioonide avalikust tegevusest. Tegelikult olid need siiski juba olemas ning püsisid ka kogu reaktsiooni ajastu. Kuna 18. sajandi kestel Tartus ülikooli polnud, käis palju baltlasi õppimas Saksamaa ülikoolides, e riti Kuramaalt. Kui aga avati Tartu ülikool uuesti, tu lid nad tagasi ja tõid endaga kaasa saksa üliõpilaste kombed ja traditsioonid. Selle mõjul asutatigi ilma ametliku loata Tartus esimesed korporatsioonid (Curonia 1808, Estonia 1821, Livonia 1822 ja Fraternitas Rigensis 1823, kõik maakondlikul alusel). Illegaalselt ja vaikselt to le re e ritu lt püsisid need kuni 19. sajandi teise pooleni ja suutsid oma sisem ist elu nii hästi korraldada, et võitsid ülikooli ringkondades usalduse ja seltskonnas poolehoiu. Tartu ülikooli ülesanded, struktuur, valitsem isorganid, õppekohad ja nende täitm ise kord, samuti eelarve, olid ette nähtud põhikirjas, mis kõikides nendes punktides läks lahku üldisest vene ülikoolide statuudist. Siia kuuluvad: 1) suur autonoomia, mis avaldus õppejõudude ja am etiisikute valitavuses ning üliõpilaste alluvuses süütegude korral ülikooli kohtule; 2) saksa õppekeel ja 3) usuteaduskonna olemasolu. Need ees õigused olid küll pinnaks silmas valitsuse ringkondadele, aga süstem aatiliselt hakati nende vastu torm i jooksma alles Aleksander III ajal. Vahepeal, pärast Nikolai I surma ja Aleksander II troonileastum ist, hakkasid vabamad tuuled puhuma. Ülikool sai küll uue põhikirja, aga selles leidsid senised eesõigused uuesti kinnitam ist. Sellega algab Tartu ülikooli teine õitseaeg (1855— 1893) ja sel perioodil tõusis ta oma tegevuses ja kuulsuses haripunktile. Esimeses järjekorras avaldas see teatavat mõju meie kodumaa vaimsele elule, mis kulges tä ie liku lt Tartu ülikooli juhtim isel. Tema poole olid pööratud m itte ainult kohalik kude sakslaste, vaid ka eestlaste silmad, e riti sellest ajast, kui ülikooli külje alla tekkis 1838. a. Õpetatud Eesti Selts, kes võ ttis oma hoole alla rahvuslikkude tea duste viljelem ise. Kui selle seltsi väljaandel ilmus ,,Kalevipoeg“ , muutus Tartu eesti rahvusliku ärkamise keskuseks.
Ülikooli esimesel õitseajal seisis usuteaduskond esikohal terve Baltikumi vaimse elu m õjutam isel. Ülikooli teisel õitseajal nihkus vähehaaval arstiteaduskond esikohale. See oli aeg, mil Tartu ülikool omandas maailmakuulsuse. M itm e teaduse alal on Tartu andnud teerajajaid, kelledest ühed on olnud omal ajal seal õppejõudu deks, teised aga on selle ülikooli lõpetanud, kuigi nad seal õpetanud pole. Usu teaduse alal võiks nimetada kõigepealt protestantliku teoloogia suurim at meest A dolf Harnacki, põhjapanevate tööde auto rit ja hiilgavat kõnemeest Aleksander v. Oettingeni, pärastist Berliini ülikooli re kto rit Reinh. Seebergi ja tema venda Alfred Seebergi. Arstiteaduse alal osutus moodsa kirurgia rajajaks Ernst v. Berg mann, tema kõrval omandas maailmakuulsuse Zoege v. M anteuffel, veel terapeudid Ad. v. Strümpell ja Carl Dehio, psühhiaatrina Em. Kraepelin ning e riti kaks juh tivat teadlast farmakoloogia alal, R. Buchheim ja tema õpilane Osw. Schmiedeberg. Kuulsatest keem ikutest töötasid Tartu ülikoolis W ilhelm Ostwald ja Gustav Tammann, füsioloogidest A. W. Volkmann, F. Bidder ja B. v. Bunge. Hiilgavate õppe jõududena paistsid silma kunstiajaloolane G. Loeschke, sa nskritist Leopold v. Schroeder, õigusajaloolane Joh. Engelmann ja rahvamajandusteadlane A dolf Wagner. Suuri teeneid meie kodumaa uurim ise alal osutasid ajaloolased Carl v. Schirren, E. Winkelmann ja R. Hausmann, õigusajaloolane F. G. v. Bunge, geoloog (ühtlasi arheoloog) K. A. v. Grewingk jt. Selle õppe- ja uurim istegevuse tulemusena on Tartu ülikool andnud kõne all oleval ajajärgul 18 Teaduste Akadeemia liiget, ligi 100 professorit Venemaa ja välismaa ülikoolidele ning üle 1000 arsti. Uurimisreisijatena on tundmatuid Venemaa osi avastanud ja läbi uurinud K. E. v. Baer, Al. v. M iddendorf, parun Ed. Toll, v. Ledebour, v. Helmersen jt. Juhtivalt astronoomia alal tegutses Tartu tähetorn F. G. Struwe ajal. Peaaegu kõik luteriusulised kiriku õpetajad Venemaal said oma hariduse Tartus. Ka üliõpilasorganisatsioonide arenemises on nn. teine õitseaeg olnud kõige õnnelikumaks ajaks. 1855. a. õnnestus kuraator v. Bradtkel saada korporatsioonidele valitsusvõim udelt tunnustust ja tema jä re ltu lija krahv Al. Keyserlingi ajal lubati avalik värvide kandmine. Sel ajal tekkis ka balti pärisrahvaste juures soov asutada oma korporatsioonid, mis lätlastel ka õnnestus 1882. a., eestlastel aga m itte — nad pidid esialgu leppima ,,eesti üliõ pilasse ltsi" asutamisega, mis aga siiski oli mää ratu suure tähtsusega eesti kultuuri arenemises. Sel ajal tu lid Tartus juurde veel kaks saksa korporatsiooni, Neobaltia 1879 ja Fraternitas Academica 1882. Universitas Jurievensis (1893— 1918)
Nagu varem m ainitud, algas Tartu ülikooli vastu Aleksander III ajal tugev kallaletung. See tu li kahelt poolt: 1. Valitsusvõim udel oli kavatsus kaotada kõikides piirimaades seni seal valitsenud erikord ja ühtlustada see Venemaal kehtiva üld korraga, mis ei võinud puudutamata jätta ka Tartu ülikooli, kellel oli vene ü liko oli dest lahkuminev statuut; 2. Venemaal pääses sel ajal mõjule panslavistlik liiku mine, mis ei tahtnud leppida baltisakslaste eesõigustatud seisukorraga maa halda misel ja kooliolude korraldam isel. Tartu ülikooli eesõiguste kaotamine oli juba korduvalt varem kõne all, aga mõne juhtiva ametimehe (kuraatorid Bratke ja Keyserling ning rektorid F. Bidder ja G. v. O ettingen) energilisel vastuseism isel läks siiski korda säilitada senine kord. Kui aga algas senise haldus-, kohtu- ja haridusolude tasalülitam ine Venemaal valitseva korraga, siis pandi kirves ka Tartu ülikooli tüve külge. Algas reform, mida h a riliku lt nim etatakse ülikooli ,,venestam i seks". Kõigepealt kaotati Tartu ülikooli eripõhikiri ja pandi kehtima üldine vene ülikoolide statuut. Sellega kadus automaatselt professorite ja juhtivate am eti isikute valitavus, samuti kadus ka üliõpilaste alluvus ülikooli jurisdiktsioonile.
Sellest ajast peale määrasid mitmesugused valitsuseorganid õppejõud, prorektorid, dekaanid ja rektorid ametisse. Nende uuenduste läbiviim ine pandi kuraator M. N. Kapustinile, lõ p liku lt teostas seda aga alles tema jä re ltu lija N. A. Lavrovski. Õppetöö reform algas 1889. a. sellega, et õppekeeleks tu li võtta vene keel, ning seda esimeses järjekorras õigusteaduskonnas. Seda põhjendati sellega, et samal ajal viidi läbi ka haldus- ja kohtuala reform, m illeks vajati ametnikke, kes valdavad vene keelt ja tunnevad vene seadusi. Senised õppetoolid balti eraseaduse jaoks kaotati ja selle asemele loodi õppetoolid vene õiguse ja protsessi jaoks. Kuna kogu Venemaal oli puudus kvalifitseeritud õigusteaduse õppejõududest, pandi Tartus ametisse suurelt osalt ebakompetentsed isikud, m illega selle teaduskonna teaduslik tase viidi tugevasti alla. Esimeseks venelasest rektoriks määrati tuntud slavist A. S. Budilovitsh, kelle ajal kiirendati kõikide te iste teaduskondade venesta m ist. Dets. 1892 nõuti kõikidelt õppejõududelt, et nad läheksid üle vene õppekee lele. Kuna vanad õppejõud keeldusid seda käsku täitm ast, pidid nad oma kohalt lahkuma. A in u lt usuteaduskonnale tehti pikkade läbirääkim iste järel erand. Balti maade ajaloo ja germanistika õppetoolid kaotati. Õppetegevuse tase langes kõikides teaduskondades. Venestamisest ei jäänud ka üliõpilaskond puutumata. Kuna kohalikkudest rahvustest üliõpilased võtsid väga ebasõbralikult vastu uued õppejõud ja ei käinud nende loengutel, tu li muuta üliõpilaskonna rahvuslik koosseis. Kuraator Lavrovski tu li m õttele hakata Tartu ülikooli vastu võtma vaim ulikkude seminaride lõpetajaid, keda seni ei peetud gümnaasiumide lõpetajatega üheväärilisteks. Pikemate kaalut luste järel haridusm inisteerium is leidis see ettepanek 1897. a. kinnitam ist keisri poolt ja isegi laiendam ist veel Varssavi (ka venestamise huvides) ja Tomski (ü li õpilaste vähesuse tõ ttu seal) ülikoolile. Veidi varem (1894. a.) te hti üldise vene üliõpilasvorm i kandmine sunduslikuks ka Tartus, samal ajal keelati värvite klite kandmine. Kuna sajandi lõpul valgus Tartusse uusi üliõpilasi kogu Venemaalt, väga paljud isegi Kaukaasiast, siis muutus järsult Tartu ülikooli väline ilme. Vana Tartu bursh kadus täiesti ülikooli ruumidest, samuti linna tänavapildist; nii siin kui ka seal liikusid võõrapärased tüübid meile harjumatus riietuses. Nad ei saanud m ingi sugust kontakti kohaliku elanikkonnaga, ka m itte üliõpilastega kohalikust rahvusest. Ka ise tundsid nad end võõrkehana meie ülikoolilinna seltskonnas. Sellepärast ei suutnud nad ka täita nende peale pandud lootust, s.o. aidata kaasa elanikkonna venestam isele. M issugust mõju avaldasid sajandi vahetusel toimunud muudatused üliõpilaskonna koosseisule teaduskondade ja rahvuste järgi, nähtub järgm istest tabelitest: 1865
1902
80
133
Õigusteaduskond
204
449
Arstiteaduskond
146
767
Rohuteaduse osakond
35
94
Ajaloo-keeleteaduskond
60
136
Füüsika-matemaatikateaduskond
69
245
Üliõpilaste arv teaduskondade järgi: Usuteaduskond
Üliõpilaste arv päritolumaade järgi: Eestimaalt Liivim aalt Kuramaalt Sise-Venemaalt Välism aalt Kokku
1865 66 ) 273 J- 476 ehk 80% 137 J 116
1902 296 [ 458 ehk 25% 89 J 1360
2
6
594
1824
Ka üliõpilasorganisatsioonide elu ei jäänud puutumata venestamise m õjust. Nende õitseaeg oli 50-ndatel aastatel, siis kuulusid nendesse umbes 50% kogu ü li õpilaskonnast. Sajandi vahetusel oli neid ainult 10— 15%. Kuna avalik värvidekandmine oli keelatud, tõmbusid korporandid oma konvendikorteritesse ja harras tasid kinnistes ruumides oma trad itsioo nilisi kombeid. Samal ajal tekkisid kõikides ülikoolilinnades Venemaal p o liitilis e iseloomuga rahutused, mis levisid ka Tartusse. Korporandid hoidsid end aga nendest rangelt eemale. Sellega nad võitsid valitsus ringkondade usalduse, ja 1905. a. algul lubati jälle värve kanda, mis andis tõuke korporatsioonide tegevuse elustum isele. Selle mõjul tekkisid Tartus ka esimesed eesti korporatsioonid (Fraternitas Estica 1907 ja Sakala 1909). Im elikul kombel ei võtnud venelased sugugi eeskuju balti korporatsioonidest, kuigi katseid selleks on tehtud kogu eelmise sajandi jooksul. Need on aga kõik luhtunud. Kuna nad nüüd moodustasid juba 75% kogu üliõpilaskonnast ja tundsid end võõral maal veidi isoleerituna seltskonnast, oleks neil seda enam olnud põhjust organiseerumiseks omavahel. Osalt tekkisidki väiksemad maakondlikud koondused L z e m lja ts h e s tv o "), kuid elujõulisteks need kunagi ei kujunenud. Neil puudus tahe ja oskus organiseeruda vastastikuse kasvatamise ja lõbusa ajaveetmise otstarbel range sisem ise korra alusel. Sellevastu tundsid nad vajadust organiseeruda p o lii tilis e võitluse sihiga. Meie burshiromantika oli neile võõras, seda enam tundsid nad konspiratiivse tegevuse, revolutsioonilise võitluse ja atentaatide korraldamise rom antikat. Vastavad organisatsioonid võisid tekkida ja tegutseda ainult põranda all. Üheks põrandaaluse liikum ise aktiivsemaks organiseerijaks Tartus käesoleva sajandi algul oli Lenini vend D im itri Uljanov, kes lõpetas seal arstiteaduskonna. Need organisatsioonid hakkasid korraldama üliõpilaskonna üldkoosolekuid, m illel võeti vastu p o liitilis e sisuga resolutsioone ning otsuseid valitsusevastasteks meele avaldusteks ja streikideks. Need rahutused jõudsid haripunktini 1905. a. sügisel, m il terve Venemaa oli sattunud revolutsiooniliste sündmuste keerisesse. Nende tagajärjel jäi ülikooli õppetegevus peaaegu terveks aastaks seisma. Teaduslik uurim istöö oli ka sellel ajajärgul koondatud ülikooli instituutidesse, kuid selle intensiivsus oli võrreldes Universitas Dorpatensise ajaga tugevasti langenud. Ka oli uurim iste objekt nihkunud kodumaa alalt suure Venemaa alale. Meie kodumaa oludega ja minevikuga tegelesid edasi Õpetatud Eesti Selts ja Loo dusuurijate Selts, mis asutati akadeemik K. E. v. Baeri õhutusel juba 1853. a. Teatavaks edusammuks tuleb pidada asjaolu, et tolleaja paremate õppejõudude pealekäimisel hakkas ülikool ise välja andma oma publikatsioone ,,Acta et Commentationes U niversitatis (D orpatensis)“ , 4— 6 köidet aastas. Oma sisem iselt ilm e lt ja valitsevalt vaim ult ei olnud ülikool enam see ..Landesuniversität", mis ta oli kogu 19. sajandi kestel. Ta oli tä ie lik u lt lülitatud kümnekonna vene ülikooli ahelikku, m illele vastavalt sai ta ka uue ametliku nime „K e ise rlik Jurjevi ü liko ol", Tartu linna venekeelse nime järgi. A in ult üliõpilaskonna eestlastest osa säilitas ja isegi arendas edasi kontakti rahvaga, sest eestlaste arv kasvas iga aastaga ja
varemnimetatud eesti üliõpilasorganisatsioonide kaudu said nad võimaluse astuda omavahel ühendusse ning anda oma panuse meie rahvusliku kultuuri arendamisele. Tänu sellele, et nendes organisatsioonides püsis alaline kontakt vanema ja noorema põlvkonna vahel (saksa korporatsioonide v ilis tla s te ja burshide eeskujul), võis siis, kui tsaarivalitsuse venestamise poliitikas balti rahvaste suhtes andis end tunda teatav lõdvenemine, tekkida meie rahva elus uus ärkamisaeg, m illele vanem akadeemiline haritlaskond andis juhtkonna, noorema tegelaskaadri aga meie üliõpi lasorganisatsioonid. Selle ajajärgu lõpul sattusid ka esimesed eestlased ülikooli õp pejõudude hulka (kui m itte kaasa arvata endisi eesti keele lektoreid — F. R. Faehlman, M. Weske ja K. A. Hermann), nim elt tegeliku usuteaduse professorina Joh. Kõpp, laringuloogina H. Koppel ja dermatoloogina Al. Paldrock. Selles meie aka deem ilise haritlaskonna poolt inspireeritud õhkkonnas tekkis terve rida rahvus ku ltuu rilisi organisatsioone ja asutusi, nagu Eesti Kirjanduse Selts (1907), Eesti Rahva Muuseum (1908), meie kutseline näitlejaskond, ehitati uued teatrim ajad (Vanemuine 1906, Endla 1907, Estonia 1913) jt. Oma suurima ulatuse personaalkoosseisu poolest saavutas ülikool 1915. a. Tema viies teaduskonnas õpetasid siis 59 professorit, 1 dotsent, 30 eradotsenti ja 64 m itm esugust abijõudu. Üliõpilaste arv tõusis kuni 2753-ni. Oma tegevuse lõpetas Universitas Jurievensis seoses p o liitilis te sündmuste arenemisega ja seisukorda dega tervel Venemaal. Kui Esimese Maailmasõja lõpul saksa väed Baltikumi tungi sid, hakati ülikooli liikuvat varandust evakueerima Sise-Venemaale, peam iselt Permi, Voroneshi ja Nishnij-Novgorodi, viimases pidi ülikool jatkama oma tegevust. Suurem osa professoreist, eesotsas viimase rektori V. Grabariga asus ka sinna. Venemaalt päritolevad üliõpilased siirdusid ka oma kodumaale. A in u lt meie kodu maalt pärinevad üliõpilased jäid kohale, et ära oodata paremaid aegu ülikooli uuesti tegevusse rakenduseks. Need saabusid alles meie riikliku iseseisvuse algusega. Universitas Tartuensis (1919— 1940)
Kui 1918. a. algul saksa sõjaväed Eesti okupeerisid ja punane armee ühes kom m unistlikkude võimumeestega sealt lahkus, tekkis kavatsus panna ülikool uuesti käima, seekord aga saksa ülikoolina. Eeltööd te hti 1918. a. suvel ja 15. septem bril avatigi ülikool senise tuntuim a arstiteaduskonna professor Carl Dehio rektoraadi all. Umbes kaks kuud hiljem lõppes see tegevus Saksa riig i kokkuvarise mise tagajärjel. Ülikooli järelejäänud varandused anti üle Eesti A jutisele Valitsusele, kes määras ülikooli kuraatoriks tuntud koolimehe ja esimese haridusm inistri Peeter Põllu ülesandega hakata tegema eeltöid ülikooli reorganiseerim iseks. Kuna samal ajal algas meie Vabadussõda ja Tartu linn, samuti nagu suur osa meie kodumaast oli vene vägede valduses, õnnestus ülikooli tegevust alustada alles 1. detsem bril 1919. a. Kuna Narva ja Pihkva all m ürisesid veel kahurid ja suurem osa endistest üliõpilastest oli sõjaväljal, oli üliõpilaste arv ülikoolis esialgu väga väike, samuti oli puudus õppejõududest. Seni kui ü likoolil puudus õige põhikiri (tsaariaegne põhi kiri oli küll veel kehtiv, kuid polnud kõikides küsimustes rakendatav), jäi püsima erakorraline kuraatori amet, kes lahendas kõik lahtised küsimused kokkuleppel valitsusorganitega. Alles 1925. a. võ ttis Riigikogu vastu Ü likooli Seaduse. Selle seaduse järgi oli ülikooli ülesandeks: 1) valmistada ette kõrgema haridusega eriteadlasi ja 2) arendada ü ldist ja eestkätt meie maasse ja rahvasse puutuvat teadust. Õppekeeleks pidi olema eesti keel, kuid a ju tise lt oli lubatud vajaduse korral tarvitada õppetöös ka mõnda võõrkeelt. Selle seadusega, mis oma p õh im õ tte ilt vastas meie riigi tolleaegsele radikaal-demokraatlikule põhiseadusele, avati uuesti ülikool laialdase autonoomiaga. Kuna aegamööda tu lid ülikooli tegevuse
213
E esti Teaduste Akadeem ia 1939. aastal. Istuvad vasakult: p ro f. H. Kaho, p ro f. J. U luots, p ro f. E. K ant, p ro f. K. Schlossm an, prof. J. M ark, p ro f. P. K og erm a n ja p ro f. L. Puusepp. Seisavad vasakult: p ro f. G. Suits, p ro f. H. Sepp, p ro f. A. PaldrocJc. prof. T. Lippm aa, p ro f. H. K a u ri, p rof. E. รถ p ik ja dr. O. L o o rits .
juhtim isel avalikuks mõningad pahed, mis tulenesid selle ülisuure autonoomia ja sellele vastavalt riigi valitsusorganite liiga väikese osa vastuolust, tekkis vajadus töötada seadus ümber, nagu seda tolajal laialdaselt nõuti ka vabariigi põhiseaduse suhtes. 1937. a. võetigi Riigikogu poolt vastu uus ülikooli seadus, mis tugevasti kärpis ülikooliorganite seniseid õigusi ja sellevastu andis haridusm inistrile ja vabariigi presidendile suuri vabadusi õppejõudude ja am etiisikute kinnitam isel või isegi määramisel. Kuna ülikooli ülesanded olid võrreldes ,,Jurjevi ülikooliga" tugevasti muutu nud, võeti nüüd ette ka suuremaid muudatusi õppetoolide osas. Need õppekohad, mis olid ette nähtud suure Venemaa huvide rahuldamiseks, kaotati, ja asemele asutati terve rida nn. rahvuslikke õppekohti. Esimeste hulka kuulusid Vene ajaloo ja vene kirjanduse professuurid; teise gruppi loodi kolm professuuri ja kaks lektoraati eesti ja soome-ugri alal, kaks professuuri ja üks dotsentuur eesti ja põhja maade ajaloo, üks professuur kummagi rahvaluule ja rahvateaduse, ja üks professuur eesti õigusajaloo alal. Pealeselle kutsuti nendele lisaks samalaadiliste õppeainete jaoks terve rida õppeülesannete täitjaid. Ka kunstiajaloo õppetool teenis peamiselt meie kodumaa vastavat ala. Kuna Eestil polnud riig ik irik u t ja suur osa elanikkon nast kuulus apostlikku õigeusku, asutati ka selle usutunnistuse jaoks omaette professuur, m illega usuteaduskond kaotas oma senise konfessionaalse ilme. Kuna algul oli raske täita kõiki õppetoole jõududega meie kodumaalt, e riti eesti rahvusest, tu li kutsuda neid vä lism ailt ja mõnel alal leppida muulastega, isegi vene emigrantidega. Eriti suured teened meie noore ülikooli ilme kujundamisel oli soomlastel, kes kutsuti peamiselt rahvuslikkude teaduste õppejõududeks. Nende kõrval tu li ka õppejõude Saksamaalt, Rootsist ning Ungarist. Eesti rahvusest õppe jõudude ettevalm istam iseks saadeti noori eesti teadlasi välism aile end täiendama, e riti Saksamaale. Selle tagajärjel kasvas vähehaaval õppejõudude arv. 1939. a. oli vastavalt ülikooli koosseisule Tartus õppejõude järgm iselt: 57 korralist profes sorit, 33 erakorralist professorit, 25 adjunktprofessorit, 80 dotsenti ja õppeüles annete tä itjat, 7 eri le kto rit keeltes, 21 abijõudu ja 190 assistenti, seega kokku 403 õppejõudu. Vastavalt sellele kasvas ka vahetpidamata ülikooli asutuste, instituutide, seminaride ja raamatukogude arv. Nende hulka kuulusid muuseas omandid: Raadi mõis 51 ha suuruses, katsepõldude otstarbeks, Maarjamõis 80 ha-iga põllumajan dusliku käitispraktika jaoks ja Kastre-Peravalla metskond 8378 ha-ga. Endistest aegadest oli pärit täiendatud ülikooli raamatukogu, mis kuulus suurimate hulka Euroopas ja sisaldas ühes instituutide raamatukogudega ligi 700.000 köidet (üldise keskkataloogiga varustatult) ja umbes 10.000 käsikirja. Kodumaa uurim ise otstarbel seisid üliõpilaste käsutuses: Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogu (umbes 10.000 köidet), Loodusuurijate Seltsi raamatukogu (umbes 25.000 köidet) ja Eesti A rh iiv raamatukogu (umbes 50.000 köidet, peamiselt estica). Ülikooli raamatukogu oli küll 1917. aastal evakueeritud Venemaale, kuid toodi suuremas osas Tartu rahulepingu põhjal tagasi (mahajäänud osa avastas nende ridade kirjutaja 1942. a. sügisel Kurskis ja saatis selle Tartu). Oma põhikirja järgi pidi Tartu ülikool olema m itte ainult õppe- vaid ka tea duslik uurim isasutus. Selleks otstarbeks kasutati arvukaid ülikooli asutusi, millede arv kasvas meie iseseisvuse lõpupoolel kuni 100-ni. Uurim istöö ergutamiseks asu tati ülikooli juurde terve rida akadeemilisi seltse, kellel olid suurem alt osalt oma publikatsioonid. Ka jatkas ülikool ise oma publikatsioonide ,,Acta et Commentationes U niversitatis Tartuensis" väljaandm ist, m ille st ilmus aastatel 1920— 1940 30.825 lehekülge uurim usi. Selleks, et ühtlaselt finantseerida ja koordineerida mitmesuguste instituutide ja seltside uurim istööd, asutati 1938. a. Eesti Teaduste Akadeemia, m ille liikm ed olid eranditult ülikooli õppejõud.
Tartu ülikool alustas oma tegevust 1919. a. 347 üliõpilasega, m illine arv kas vas pidevalt kuni 4651-ni. Siis andis end Eestis tugevasti tunda üleproduktsioon ülikooliharidusega inim estest. Selletõttu hakati piirama vastuvõtm ist ülikooli ning viidi läbi koolireform , m ille ülesandeks oli suunata noori praktilisele tegevusele. Tagajärjeks oli, et 1939. a. langes üliõpilaste arv 2689-le. Teaduskondade järgi jagunesid üliõpilased järgm iselt: 1. I 1926 Usuteaduskond Õigusteaduskond Majandusteaduskond Arstiteaduskond Kehalise Kasvatuse Instituut Filosoofiateaduskond Matemaatika-loodusteaduskond Loomaarstiteaduskond Põllumajandusteaduskond Kokku
1. I 1939
mehi
naisi
kokku
mehi
naisi
kokku
102 1125 693 303
16 79 243 173
118 1204 936 476
268 392 111 398
560 194 8 52
828 586 119 450
87 653 356 280 7 88 68 54 186
6 103 203 260 12 213 57 7 49
93 756 559 540 19 301 125 61 235
3392
1325
4717
1779
910
2689
Eriti suuri muudatusi võrreldes eelmise perioodiga näitab üliõpilaskonna rahvuslik koosseis. Kui varem oli vähemalt 80% üliõpilastest venelasi ja juute, siis oli meie ülikoolis a. 1926: 3850 eestlast, 273 sakslast, 216 venelast, 42 lätlast, 32 soomlast, 21 rootslast, 10 poolakat ja 19 muudest rahvustest. Tartu üliõpilaskonnal pole kunagi varem olnud ega pole ka praegu s e llis t vabadust organiseerumiseks ja tegutsem iseks nagu iseseisvuse ajal. Seaduse järgi moodustasid kõik üliõpilased kokku üliõpilaskonna, kes valis endale se itsm e liik melise juhatuse ja andis välja oma häälekandjat „Ü liõp ilasleh te ‘‘ . 1926. a. sai üliõpilaskond endale kasutamiseks terve maja ülikooli peahoone kõrval, kus oli söögisaal, lugemistuba ja ruumid igasugustele toimkondadele. Üliõpilaskonda kuu luvuse tundemärgina pandi maksma üldmüts (soome eeskujul), te g e liku lt aga eelistasid korporatsioonidesse kuuluvad tudengid kanda oma värvite klit. Ülikooli Nõukogu heakskiitm isel võisid üliõpilased asutada igasuguseid organisatsioone. Tänu sellele võim alusele tekkis arvukalt uusi seltse, peamiselt aga korporatsioone eesti, saksa, vene ja juudi rahvusest üliõpilastele. Ka naisüliõpilased organisee rusid ulatuslikum alt, olemas olid ka mõned segaseltsid. Tänu sellele organiseerumisvabadusele dem okraatlikul alusel polnud meil kogu iseseisvuse aja kestel — vastandina endistele vene oludele — p o liitilis i rahutusi ega arusaamatusi ülikooli organitega. Eesti NSV Riiklik Tartu Ülikool
Universitas Tartuensis pidi kahjuks pärast 21 õnnelikku aastat lõpetama oma tegevuse nendesamade vägivaldsete muudatuste raamides, mis tegid lõpu meie ieseisvale riig ile . Juba kohe pärast 21. juunil 1940. a. venelaste tankide abil toim e pandud riigipööret, hakkas lühiealine vabariigi valitsus muudatusi ülikooli elus ette võtma, kusjuures kõigepealt likvid ee riti meie noor Teaduste Akadeemia. Uue poolpunase valitsuse võimumehed piirdusid esialgu sellega, et taganda sid am etist kõik ülikooli valitsuse liikm ed, mõned nendest isegi õppejõudude kohta
delt. A lles pärast seda, kui 6. augustil 1940 Eesti liid e ti Nõukogude Liidu külge, hakati ülikooli ennast reformeerima. Uutel, nüüd juba puht-kommunistlikkudel võ i mumeestel polnud vaja palju pead murda, nad võisid lih tsa lt kopeerida Nõukogude Liidus valitsevat korda. Kehtivaid seadusi ei arvestatud, kõik uuendused viidi läbi valitsuse otsusega ja 1. jaanuarist 1941 pandi ka Eestis maksma üldine Nõukogude Liidu ülikoolide põhikiri aastast 1938. Kõigepealt likvid ee riti vana kuulus usuteadus kond ja asutati M arksismi-Leninism i Instituut. Selle õppeaine õppimine tehti sun duslikuks kõikide teaduskondade üliõpilastele, isegi professorid pidid sellest osa võtma. Kuna kodumaal õppejõudu selle teaduse jaoks ei leidunud, im porteeriti ta Venemaalt. Täielikult ei suudetud veel nõukogudelikku korda maksma panna, kui algas sõda Saksamaaga, punased võimumehed lahkusid maalt ja ülikooli töö jäi seisma. Saksa väed okupeerisid Eesti. Alles jaanuaris 1942 panid saksa võimud ülikooli uuesti käima, kuid esialgu nelja teaduskonnaga, m illel olid täita praktilised ülesanded. Sama aasta sügisel alustati tegevust veel kolmes teaduskonnas, ainult usuteaduskond kaotati lõplikult. Luteriusuliste kirikuõpetajate ettevalm istam iseks avati vastav seminar, mis allus piiskopile, võis aga kasutada ülikooli ruume ja lektoreiks seniseid õppejõude. Sovjetivõimude poolt tagandatud õppejõud kutsuti tagasi, selle asemel vallandati need õppejõud, kes olid vahepeal avaldanud liig suurt sovjetisõbralikkust. Sel v iis il võidi õppetööd jatkata veidi üle kahe aasta, korraldati eksameid ja promotsioone, anti välja diplom eid ja teaduslikke astmeid. Kui väerindel seisukord jälle halvenes, otsustati väärtuslikumad sisseseaded evakueerida kodumaa lääne- ja põhjapoolse tesse osadesse. Septembris 1944 pandi ülikooli tegevus uuesti seisma. Suur osa õppejõududest oli vahepeal põgenenud läände, kus paljudel õnnestus vabas maa ilmas oma tegevust jatkata. Tartu marssisid punaväed jälle sisse ja kolme aasta eest alustatud ülikooli sovjetiseerim ist võidi jatkata. Nagu kõik ülikoolid Nõukogude riig is, nii pidi ka Tartu ülikool olema esimeses järjekorras õppe- ja m itte teaduslikuks uurim isasutuseks. Partei häälekandja (Eesti Kommunist nr. 9, 1963) rõhutab ühes pikemas artiklis, et ülikooli ülesandeks on ette valmistada kõrge kvalifikatsiooniga eriteadlasi rahvamajandusele, teadusele ja seltskondlikule tööle ja samal ajal arendada nendes m arksistlikku-leninistlikku maailmavaadet. Nendele põhinõuetele kohandati ka terve ülikooli struktuur ja tege vus. Eeskuju tu li võtta ,,suurelt isam aalt" ja eeskirju üldnõuete täitm iseks anti otse Moskvast. Sellele vastavalt eraldati ü liko o list põllumajandusteaduskond ühes metsateaduse osakonnaga, samuti loomaarstiteaduskond, ning viidi üle uuesti asutatud Põllumajanduse Akadeemia juurde. M itm ete muudatuste järel kujunesid teaduskonnad järgm iselt: ajaloo-keele teaduskond (tsaariaja eeskujul, meie filo soofiateaduskonna asem el), õigusteaduskond, füüsika-matemaatika teaduskond, keemia teaduskond, bioloogia ja geograafia teaduskond, rahvamajanduse teadus kond, ning arstiteaduskond farmaatsia, stomatoloogia ja kehakultuuri osakondadega. Õppekohad, nende nimetused ja arv pole kogu aeg olnud stabiilne. Selleks et ära hoida ,,kodanliku natsionalism i" kasvamist üliõpilastes, kaotati sellised rahvus likud õppetoolid nagu eesti ajalugu, eesti muinasteadus, eesti rahvateadus jt., ning seda sel ettekäändel, et neid aineid õpetatakse vastavate õppejõudude poolt üle liidulises ulatuses, sest eesti rahvas olevat ju ainult osa nõukogude rahvaste perest. Selle asemele loodi terve rida õppekohti d ia lektilise m aterialism i, marksismi ja kom m unistliku partei ajaloo jaoks igas teaduskonnas, m illiste ainete õppimine tehti sunduslikuks kõigile üliõpilastele. Nende ainete tundmine oli sunduslik ka õppejõududele, sest nad peavad iga ainet õpetama d ia lektilise m aterialism i ja leni nismi seisukohast (ka m atem aatikat). Teiseks sunduslikuks õppeaineks on vene
keel, m ille tundm ist püütakse laiendada igapidi, sest keskkooliõpetajate teadmisi sel alal ei peeta küllaldasteks. Üheks nõukogude ülikoolide iseärasuseks on kaugõppekursused. Need on loodud selleks, et ühe hoobiga tabada kahte sih ti: üheltpoolt saab inimene kõrgema hariduse oma tulevase kutse alal, te ise ltp o o lt pole tal vaja katkestada oma iga päevast tööd eluülalpidam iseks. Muidugi ei suuda paljud kahte asja ühendada ja jätavad õpingud pooleli, üks osa suudab aga siiski oma õpingud lõpule viia. Neid kaugõppekursusi ei korraldata m itte ainult ülikoolis, vaid ka teistes kõrgemates õppeasutustes, nagu Tallinna Polütehnikumis ja Kõrgemas Kunstikoolis. Kaugõppi jate arv kasvab iga aastaga ning nende juhtim iseks on pandud ametisse omaette prorektor suure kaastööliste kaadriga. Selleks et kaugõppekursusi edukamaks teha, on paljudes linnades korraldatud konsultatsioonipunktid (näit. Narvas, Võrus, Pärnus, Kingisepas). Aegajalt saadetakse õppejõude nendesse punktidesse, kus nad kontrollivad kursuslaste poolt tehtud töid ja annavad nendele nõu. Samuti kutsutakse kursuslasi vahest Tartu, kus nad peavad õiendama oma eksamid. Aastal 1959 õppis ülikoolis 4098 üliõpilast, nendest 1228 kaugõppekursustel. Õppeaastal 1960/61 lõpetas ülikooli 567 üliõpilast, nende hulgas 175 kaugõppekursustelt. Õigusja rahvamajandusteaduskonnas olid pooled kaugõppekursuslased. Kui Tartu ülikool alustas oma tegevust uuesti 1944. a. sügisel, oli õppejõu dude arv väga väike, ainult 29 professorit ning 19 dotsenti ja lektorit. Puuduvaid õppejõude hakati importeerim a idapoolt, Venemaa eestlaste hulgast, ja nendele hangiti lisa gümnaasiumiõpetajate ja te iste eriteadlaste hulgast. U utelt õppejõu dudelt nõuti esimeses järjekorras ustavust partei program m ile ja nõukogude rezhiim ile. Sellepärast võeti nende minevik, meelsus ja eluviisid igakülgse kontrolli alla. Kõige rohkem jä lita ti ,,kodanlikku natsionalism i". Isegi säärane võimumees nagu Hans Kruus, esimene punane ülikooli rektor, Teaduste Akadeemia president ja välism inister, sattus ebasoosingusse ühe venevaenulise lause pärast tema poolt koostatud teoses ,,Eesti rahva ajalugu" (EKS väljaandes), ta kõrvaldati kõikidest am etitest ja saadeti Siberisse. A lles pärast Stalini surma rehab ilite eriti ta ja seati uuesti professori ametisse. Iga professori loengutel käivad salajased kuulajad, kes jälgivad iga tema väljendust ja hoiakut. Kui nendes leidub midagi, m ille s t võib kinni hakata, siis kutsub vastava parteigrupi sekretär kokku diskussioonikoosoleku, kus võetakse arvustuse alla professori sõnad, mis pole kooskõlas dia lektilise m aterialism i õpetusega. See lõpeb h a riliku lt sellega, et professor tunnistab üles oma eksimused ja lubab nendest edaspidi hoiduda. Vastasel korral ta ,.puhastatakse välja" ja asendatakse mõne parteiliikm ega. Säärase valve ja surve tagajärg on see, et kui terves Nõukogude Liidus oli 1947. a. ülikoolide õppejõudude hulgas 54% parteiliikm eid, 1950. a. juba 65% , siis on neid praegu juba 97% . See näib käivat ka Tartu ülikooli kohta. N iisugustest õppejõududest loodetakse, et nad suudavad ühes eriteadm iste pakkumisega oma õpilastele sisendada nendesse ka m arksistlikku maailmavaadet, nagu seda nõuab valitsus. Halvem on lugu õppejõudude teadusliku kvalifikatsiooniga. Selle tõendusena peab õppeiõud omama doktori või vähemalt kandidaadi kraadi (need on teaduslikud astmed, mida võib ülikool anda väitekirja kaitsmise põhjal). Ajavahemikul 1945— 1955 on ainult 8 õppejõudu saavutanud Tartus doktori astme ja 64 kandidaadikraadi. Kaheksast am etisolevast õppejõust üldaialoo alal näiteks pole kellelgi doktorikraadi, kolmel on ainult kandidaadiaste, ülejäänuid nimetatakse õppejõudude nim ekirjas ..õpetajateks". Üheteistküm nest teisest ajaloo-keeleteaduskonna õppekohast on ainult kaks täidetud kvalifitseeritud õppejõududega, kelledest Nõukogude Liidu ajaloo kateedrijuhataja Hilda Moosberg on saanud oma kvalifikatsiooni Leningradis ja soome-ugri keelte kateedri juhataja Paul A riste o li juba meie iseseisvuse ajal
hinnatud eriteadlane. Füüsika-matemaatika teaduskonnas on kuueteistküm nest õppe jõust ainult kolmel doktoriaste. Arstiteaduskonnas on kahekümneühel õppetoolil pooled juhatajad doktoriastmega, aga need on saanud selle iseseisvuse ajal. Selleks et ülikoolis ette valmistada tulevasi õppejõude on loodud nn. aspiratuur. Igal aastal kuulutatakse ajalehtedes, missugustel aladel avatakse aspirantide kursused, et soovijad võiksid sinna kandideerida. Sellekohased aruanded näitavad, et soovitud arvu kuidagi kokku ei saada. Aspirante võetakse vastu võistluseksam i teel kom m unistliku partei ajaloos, ühes võõrkeeles ja valitud eriaines. Üliõpilaskonna seisukohast on kõige tähtsam küsimus, kuidas ja m issugustel tingim ustel toimub vastuvõtm ine ülikooli. Need tingim used on kogu okupatsiooni aja kestel tugevasti muutunud. Kohe pärast kom m unistlikku riigipööret sõeluti ü li kooli astuda soovijaid nende sotsiaalse päritolu järgi. Kinnisvarade omanikkude, suurkaupmeeste, töösturite, kodanliku aja poliitikategelaste ja vaim ulikkude lapsi ülikooli vastu ei võetud. Kui meil aga vähehaaval jõukam rahvakiht hävitati, hakati ka kohaldama üldisi Nõukogude Liidus kehtivaid vastuvõtm istingim usi, esi algu väikeste eranditega, sõltuvalt kohalikkudest oludest. Esimeses järjekorras võetakse praegu vastu neid, kes on kõige paremate hinnetega lõpetanud keskkooli (s.t. kuldaurahaga, nagu tsaariajal). Kõik ülejäänud peavad sooritama võ istlu s eksami. Kuid ka siin tehakse erandeid neile, kes on osa võtnud ,,isamaasõjast“ või kes on vahepeal läbi tehtud tööteenistuses tunnustatud lööktööliseks või keda e riti soovitavad komm unistlikud noorteorganisatsioonid. A va liku lt teatavaks tehtud vastuvõtm istingim ustes seda viim ast asjaolu ei mainita, te g e liku lt aga arvestatakse seda, sest vastuvõtm iskom isjonis on ülikooli parteisekretäril kaaluv sõna kaasa rääkida. Möödunud aastatel oli kõige suurem tung arstiteaduskonda, viim asel ajal on esikohale nihkunud matemaatika, füüsika ja keemia. Valitsus soodustab kõigiti nende ainete õppim ist, sest nende kaudu loodetakse saavutada tööstusliku produkt siooni tõstm ist. Ülikooli juhtivad tegelased, e riti parteisekretärid, kaebavad selle üle, et üliõpilased avaldavad liiga vähe huvi parteiajaloo ja m arksismi õppimise vas tu. Nad käivad küll loengutel (sest neid sunnitakse se lle ks), võtavad aga lo iu lt osa vastavatest diskussioonidest. Jutud sellest on nähtavasti ulatunud Moskvani, sest sealt saadeti isegi Komsomoli sekretär S. P. Pavlov kohale asja uurima ja korda seadma. Tema leidis, et ,,kodanliku natsionalism i1' juured olevat veel liiga tugevad ja nii õppejõud kui ka kohalikud parteifunktsionäärid ei võ itle kuigi sü dilt selle vastu. Nähtavasti on need funktsionäärid tüdinenud Moskva alalisest ko n tro llist ja pealekäimisest. Teiseks valulapseks on vahekord eesti ja vene üliõpilaste vahel. Sõprus nende vahel ei taha kuidagi edeneda. Ülikooli komsomolile tehakse kohustuseks võidelda rahvusluse „ig andite“ vastu üliõpilaskonnas ja edendada internatsiona lism i. Samaks otstarbeks paigutatakse üliõpilased ühiselamutesse, kus elatakse suurem alt osalt neljakaupa ühes toas, segamini eesti ja vene soost üliõpilased. Et venelaste arvu ülikoolis suurendada, saadetakse neid te is te s t „sõsarvabariikidest“ Tartu õppima igasuguste soodustuste lubamisel. See abinõu tuletab meelde tsaari aegsete vaim ulikkude seminaride lõpetajate saatm ist Tartu. Nagu tolajal, ei paista ka nüüd kasu olevat nendest abinõudest. Mõnes aines, näit. füüsikas, peetakse ka loenguid vene keeles ja p ra ktilisi töid korraldatakse segagruppides vene keeles. Tagajärjed on siiski õige kehvad, sest 195-st õppegrupist töötab ainult 11 vene keeles. Kohe pärast 1940. a. riigipööret hakati meie vanu tudengikombeid jälitama ja välja juurim a. Esimene punane rektor Hans Kruus ütles ühel üliõpilaste koos
olekul: ,,Võimalik, et paljudel koosolekust osavõtjail on veel värskelt meeles endi sed üliõpilasorganisatsioonid, kuhu tuldi kokku lõbusaks ajaviitm iseks ja kus v a lit ses teatav burshirom antika. Sellest romantikast, mis ei vii meie elu edasi, tuleb nüüd loobuda. Ka üliõpilastel tuleb nüüd kohaneda meie maal valitseva töö atmos fääriga." Vaatamata sellele üldisele nõudmisele pole ülemustel siiski õnnestunud lõp liku lt välja juurida vanu traditsioone, vaid on isegi tehtud üks iseloom ulik järele andmine nendele: üliõpilastele on lubatud kanda endise m ustri järgi valm istatud värvitekleid, kusjuures värvid on isegi laenatud ühelt endiselt saksa korporat sioonilt. Muidugi pole te klite kandmine praegu seotud kuuluvusega mõnda organi satsiooni, vaid on midagi üldmütsi taolist, kuigi selle kandmine pole sunduslik. Et kohe pärast võim uhaaram ist komm unistide poolt meie vanad üliõpilas organisatsioonid likvid ee riti ja nende varandus konfiskeeriti, on ü ld iselt teada, ühtlasi m õisteti hukka nende kombed ja traditsioonid. Praegu võivad Tartu ü li õpilased kuuluda kolme laadi organisatsiooni: 1. hariduse ja kunsti alal töötajate ametiühingu üliõpilaskonda (sinna kuulumine on sunduslik), 2. kom m unistlikku noorsoo-organisatsiooni (kom som oli, tungivalt soovitatud) ja 3. oma eriala teadus likku ringi (heakskiidetud). Kõikides nendes organisatsioonides on üliõpilased parteiorganite alalise kontrolli all ja juhtim isel. 1959. a. oli ülikoolis 68 teaduslikku ringi umbes 1500 liikmega. Nendest avaldavad kõige suuremat a ktiivsust ja elu jõudu arstiteaduse, bioloogia ja matemaatika ringid, kus osavõtmine referaatidest ja läbirääkim istest seisab vähem m arksismi surve all kui humanitaarteaduste ringides. *
*
*
Kui linnulennult heita pilk Tartu ülikooli arenemiskäigule tema m itm ete ajajärkude kestel, siis võib nentida, et selles oli kaks tõusu- ja kaks mõõnaaega. Tõusuajajärkudeks võib pidada peaaegu te rve t 19. sajandit, s.o. Universitas Dorpatensise või nn. ,,Landesuniversität’i“ aega ja meie iseseisvuse aega. Nendel aja järkudel seisis ülikool peam iselt meie kodumaa ja selle rahvaste teenistuses. Ta arvestas nende vajadusi ja võis vabalt korraldada oma tegevust nende vajaduste kohaselt. Ka meie üliõpilaskonna avaldused võtsid nendel ajajärkudel oma tüüpilise ilme. Mõõnaaegadeks tuleb pidada venestamise ja sovjetiseerim ise aegu. Siis seisis ja seisab ka praegu ülikool suure Venemaa teenistuses, ta saab sealt ees kirju, m illede järgi tuleb rangelt käia, ilma mingisuguse eneseavalduseta. Surve, mis temale sealtpoolt avaldati ja avaldatakse, on kahte laadi: p o liitilin e ja rahvuslik. Võrreldes mõlemaid ajajärke teineteisega, peab ütlema, et venestamisajal oli rah vuslik surve tugevam ja p o liitilin e nõrgem, praegu, sovjetiseerim ise ajal, on p o liitilin e surve tugevam, rahvuslik aga nõrgem.
TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL Aleksander Urge
Eesti Vabariigi iseseisvuse algul tekkis kohe vajadus kõrgema tehnilise hariduse järele. Tehniliste teaduste õpetamiseks ja arendamiseks kutsuti ellu Tallinna Tehnikum, mis alustas tegevust 1918. aasta septem bris Eesti Tehnika Seltsi poolt ülalpeetava eraõppeasutisena, mis muudeti aga paar aastat hiljem , 1920. aas tal, riiklikuks õppeasutuseks. Tallinna Tehnikumi kursus jagunes kaheks astmeks, poolkursuseks ja täiskursuseks, kumbki kolm e-sem estrilise kestusega. Alamastme lõpetajad said tehniku kutse, ülemastme lõpetajad said aga pärast diplom projekti kaitsm ist tegeliku inse neri või arhitekti kutse. D iplom projekti valm istam ine nõudis tavaliselt 1 kuni 2 sem estrit lisaks kolmeaastasele kursusele. Tallinna Tehnikumis oli viim asel ajal 5 haru: ehitustehnika, arhitektuur, elektrotehnika, kultuurtehnika ja masinaehituse haru. 1924. a. liid e ti Tallinna Tehni kumiga R iiklik Katsekoda. Ü liõpilaste arv kõrgemas Tallinna Tehnikumis oli kõige suurem 1929. aastal, n im elt te hn ilisi teadusi õppis 525 mees- ja 14 naisüliõpilast, kokku 539 üliõpilast. Tallinna Tehnikumi algusest kuni 1. aprillini 1935. a. on saanud tegeliku inseneri või arhitekti kutse 189 meest ja 8 naist, kokku 197 isikut, õppejõude oli kõige enam 1922. aastal — 57 professorit ja assistenti. Valitsusringkondades tekkis mõte, et kahe ülikooli ülalpidamine on liiga kulukas meie vabariigile. Tehti kihutustööd, et Tallinna Tehnikum likvideeritaks, ja et Tartu ülikooli juurde asutataks tehnika teaduskond. See mõte ei leidnud poole hoidu ei Tallinna Tehnikumi üliõpilaste ega ka tö östurite hulgas. Selle teokssaamise vastu võideldi agaralt tehnilistes ringkondades. Tallinna Tehnikumi üliõpilased kogusid ankeedi teel andmeid tähtsam ailt te hn iliste l aladel tegutsevailt inim estelt, Teedem inisteerium i ja sellele alluvate valitsuste juhatajailt ja pea kõ ig ilt tehn iliste asutiste ja tööstuste ju h tid e lt ning inseneridelt küsimustes, kas nad on Tallinna Tehnikumi likvideerim ise poolt või vastu ja mis kaalutlustel nad seda teevad. Ankeedi tulem ustest selgus, et Tallinna Tehnikumi lõpetanud insenerid ja arhitektid pooldasid kõik Tallinna Tehnikumi edasieksisteerim ist meie pealinnas Tallinnas. Enamik välismaal tehnilise hariduse omandanud insenere ja arhitekte pooldas aga Tallinna Tehnikumi likvideerim ist. (Suurem osa tolleaegseid insenere oli oma hariduse saanud välismaal.) Ankeedi tulem uste ja m itmesuguste muude kaalutluste põhjal otsustati Tallinna Tehnikum likvideerida 1. ju u lil 1935. a. Siinjuures on huvitav märkida, et 1934. a. veebruaris Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse ja selle põhjal augustikuus
Vabariigi Valitsuse poolt antud määruse alusel asutati Tartu ülikooli juurde tehnika teaduskond 1935. a. Esialgu loodi matemaatika-loodusteaduskonna juurde tehnika osakond ning avati ehitusinseneride haru. Selles osakonnas õppis 1. dets. 1934. aastal 177 üliõpilast. 1. sept. 1935. a. muudeti matemaatika-loodusteaduskonna juures töötav tehnika osakond iseseisvaks tehnikateaduskonnaks, olles seega kaheksandaks teaduskonnaks Tartu ülikoolis. Vastava määrusega (RT 71-1934) anti likvideeri tava Tallinna Tehnikumi üliõpilastele võimalus õppida edasi Tartu ülikoolis. Kogutud andmeil selgus, et 124-st Tallinna Tehnikumis õppijast olid suurel osal kõik ained kuulatud ja eksamid sooritatud. Tallinna Tehnikumi likvideerim ise tähtaja pikendamisega oli võimaldatud kõrgemas tehnikum is õppijaile tehnikum i lõpetamine. Sem estritel a. 1934/35 korraldati peamiselt lõpueksameid ja diplom i tööde kaitsm isi, mõnele üksikule ka semestri- ja poolkursuse eksamid. 1920. a. kehtimapandud põhikirja alusel töötava Tallinna Tehnikumi tegevus jätkus 1935/36. aastal likvideerim ise suunas. Alma Mater pidi oma tegevuse lõpetama juba 1. ju u lil 1935. Likvideerim iskäik aga venis pikemale diplom itööde suure ulatuse tõttu. 91 üliõpilasest suutis määratud tähtajaks lõpetada ainult 27. Seetõttu tu li likvideerim istähtaega pikendada kaks korda. Eesti Vabariigi Valitsuse poolt 10. jaanuaril 1936 antud määruse (RT-5-1936) alusel kaotas kehtivuse Tallinna Tehnikumi põhikiri (RT 81/82-1920) ja Tallinna Tehnikumi põhikirja muutmise seadus (RT-1926) 1. juunil 1936. a., misajaks tehni kum lõpetaski oma tegevuse. Ajavahemikul 1. a p rillis t 1935 kuni 31. m ärtsini 1936 oli Tallinna Tehnikumi täiskursuse lõpetanud ning inseneridiplom i vääriliseks tunnustatud 70 isikut. Nendega kokku oli Tallinna Tehnikumi-lõpetanud 267 üliõpilast. Tallinna Tehnikumi likvideerim ine ja tehnikateaduskonna asutamine Tartu ülikooli juurde ei osutunud kahjuks p ra ktilise lt otstarbekohaseks. Enamik tööstusi asus Tallinnas, samuti R iiklik Katsekoda oma laboratooriumidega. Tehnika teaduskonna lõpliku asupaiga küsimuse otsustam iseks määras Vabariigi Valitsus m inistritevahelise komisjoni, kes põhjaliku kaalumise järel asus seisukohale, et selle teaduskonna asupaigaks peab olema Tallinn. Tehnilise kõrgema hariduse andmine Tallinnas hõlbustab ühtlasi ka üliõpilastel praktiseerida suvevaheaegadel tööstustes. Tartu ülikooli tehnikateaduskond likvid ee riti ja 1936. a. sügisel asutati pea linna Tallinna Tehnikainstituut, mis arendati välja endistest Tallinna (kõrgemast) Tehnikumist ja Tartu ülikooli tehnikateaduskonnast. Tallinna Tehnikainstituut, mis asutati riigivanema poolt dekreedina antud seaduse (RT-1936) alusel, alustas tegevust 1. ju u lil 1936 kolme osakonnaga: ehituse, keemia ja mehaanika ning mehaanilise tehnoloogia alal. Tallinna Tehnikainstituudi ava-aktusest võtsid osa ja kõnelesid seal ka Eesti Vabariigi president K. Päts, sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner ja haridusm inister Nikolai Kann. Vabariigi president, vihjates halvale liiklusühendusele ülikooli juurde, tarvitas muuseas ütelust: ,,Õppige ja ehitage." Sõjavägede ülemjuhataja rõhutas oma kõnes tehnikaülikooli tähtsust riigikaitse seisukohast. Tallinna Tehnikainstituudi rektoriks kinnitati Tartu ülikooli endine õppejõud prof. P. Kogerman. Tallinna Tehnikainstituudile anti üle kõik endise Tallinna Tehni kumi ja Tartu ülikooli tehnikateaduskonna varad, õppevahendid ja laboratooriumid
396.440 krooni väärtuses ja endiste Vene-Balti laevatehaste hooned 817.978 kr. väärtuses, kus tehti remonte ja ümberehitusi. 1936/37. a. sem estritel töötas Tal linna Tehnikainstituudis 15 laboratooriumi, peale selle veel Õ likivide Uurimise Laboratoorium, mis toodi üle Tartust. H aridusm inistri korralduse alusel 28. ju u lis t 1936. a. võeti võistluseksam i tega vastu 100 üliõpilast, endisi üliõpilasi võeti vastu 287, seega kokku 387 ü li õpilast. Tallinna Tehnikainstituudi ülalpidamiseks kulus tegevusaastal 503.345 kroo ni, sellest summast kulutati 217.229 krooni sisustuse ja 67.200 krooni ümber ehituste ja remondi kuludeks. Instituudi erisum m alisi tulusid oli 61.980 kr. 1937. a. muudeti Tallinna Tehnikainstituudi nimi Tallinna Tehnikaülikooliks. Arendades õppetööd Tallinna Tehnikaülikoolis vastavalt teaduslik-tehnilistele ja tegeliku elu nõudeile täideti 1938/39. tegevusaastal neli professuuri ja asutati Teh nikaülikooli juurde R iigikaitselise Õpetuse Instituut vabariigi presidendi poolt 16. sept. 1938. a. antud määruse alusel. Pärast vastavaid ettevalm istusi algas õppetegevus instituudis 16. jaan. 1939. a. Siinjuures olgu märgitud, et R iiklik Katsekoda, mis töötas nelja osakonnaga kuni 25. juunini 1936, viidi riigivanema dekreediga 25. juunil 1936 üle Tallinna Tehnikainstituudi juurde, kus ta töötas mehaanotehnilise, elektrotehnilise ja kee mia osakonnaga. Soojustehniline osakond eraldati R iiklikust Katsekojast. Tallinna Tehnikaülikooli juures töötavas Riiklikus Katsekojas u uriti 1936/37. tegevusaastal laiaulatuslikult aurukatelde plekkide m ikrostruktuuri, katsetati mitmesuguseid ehitusm aterjale, ja seoses kütteainete küsimuse lahendamisega teostati turba rabadest võetud turbaproovide analüüse. Teistest eesti loodusvaradest analüüsiti suurel hulgal fo sfo riite , põlevkivi ja selle saadusi. Pealeselle katsetati suurel hulgal igasuguseid keem ilisi aineid ja mitmesuguseid kaupu. Tallinna Tehnikaülikoolil oli kaks teaduskonda: ehitus- ja mehaanikateaduskond ning keemia- ja mäeteaduskond, kokku 23 professuuriga. 1. detsem bril 1937 oli Tallinna Tehnikaülikoolis 540 üliõpilast, nendest 522 meest ja 18 naist. Osakondade järgi oli ehitusosakonnas 244 üliõpilast, nendest 240 mees- ja 4 naisüliõpilast; mehaanika-osakonnas 148 üliõpilast, 147 meest ja 1 naine; keemia osakonnas 148 üliõpilast, 135 mees- ja 13 naisüliõpilast. Tallinna Tehnikaülikool tä itis peale kõrgema õppeasutise ka veel Riikliku Katsekoja ülesandeid. Selle juhatajaks oli Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud, prof. dr. rer. ing. Ottom ar Maddison. Eesti Vabariigi Valitsuse otsusega 10. ju u lis t 1938 asutati keemia- ja mäeteaduskonna juurde Jaan Kark’i nim eline is ik lik professuur. Tehnikaülikooli 1937/38. tegevusaasta eelarve oli 283.525 krooni. Üliõpilaste arv Tehnikaülikoolis a. 1938/39 oli 475 mees- ja 23 naisüliõpilast, kokku 498. Osakondade järgi vastavalt: ehitusosakonnas 208, mehaanikaosakonnas 149, keemiaosakonnas 124 ja mäeosakonnas 13 üliõpilast. Ü liõpilaste vastuvõt mine toim us võistluseksam ite kaudu. Tehnikaülikooli lõpetas sel tegevusaastal 5 üliõpilast. Üliõpilaskonventide arv Tallinnas oli 13. Tallinna Tehnikaülikooli Toimetusi ilmus a. 1938/39 viis, koos kolme lisaga. Tehnikaülikooli raamatukogu täiendati samal aastal 1311 köitega, 20.040 kr. väärtuses. Tehnikaülikooli üksikute laboratooriumide töödest mainitagu: ehitusõpetuse laboratooriumis jätkati seinte soojus- ja niiskusisolatsiooni uurim ist eesmärgiga leida meie oludele soodsamaid välisseina konstruktsioone; geodeesia-laboratoorium toim etas raskusjõu kiirenem ise m õõtm ist 8 linnas; geoloogia-laboratoo-
Tallinna T eh n ik a ü lik ooli hoone K o p lis
rium is toim etati m ikroskoopilisi uurimusi eesti postglatsiaalsete setete alal; soojustehnilises laboratooriumis jätkati toaahjude turbaga ja turbabriketiga küt mise võim aluste uurim ist; teedelaboratoorium is teostati võrdlevaid katseid eesti asfaldi omaduste võrdlem iseks välismaa omadega; õlikivide uurim ise laboratooriu mis jätkati põlevkivi kerogeeni struktuuri ja bensiini rafinatsiooni uurim ist aurufaasis; anorgaanilise ja analüütilise keemia laboratooriumis toim etati eesti diatom iidi ja eesti savide uurim ist. Vesiehituse ja aluspõhjamehaanika laboratooriumis sooritati katseid voolurennis paisu-eelse aluspõhja kindlustusm eetodite kindlaks määramiseks. Tallinna Tehnikaülikooli juures töötavas Riiklikus Katsekojas lahendati 1938./39. tegevusaastal riiklike , omavalitsuse ja eraasutiste ülesandel m itmesu guseid teaduslik-tehnilisi küsimusi. Tehti uurim usi, analüüse, katseid, proove ning kontrollim isi e riti ehitusm aterjalide, loodusvarade, põllutööm asinate osade ja teede kattem aterjalide alal ning raudteerööbaste kestvustugevuse selgitam iseks. Nõukogude Vene okupatsiooni ajal, 1940. a. sügis- ja 1941. a. kevadsemest rite l, tegutses Tallinna Tehnikainstituut edasi oma õppekava järgi. Vene ..kultuurina“ toodi sisse ,,m arksism i-leninism i“ õpetus, mida luges Venemaalt kohaletoodud eestlane, prof. Sipsakas. Samuti seati sisse vene keele õppetool. Saksa okupatsiooni ajal, 1941— 1944, oli Tallinna Tehnikaülikooli rektoriks prof. R. Livländer. Ülikool tegutses edasi enam-vähem normaalselt. Venelaste poolt teostatud pommirünnakute ajal veetsid üliõpilased öö sageli keldrites ja pommivarjendeis. Hommikul läksid aga niihästi professorid kui ka üliõpilased jalgsi Tallinnast Koplisse eksamitele. M ainitud pommirünnakute ajal pakkus Tehnikaülikool oma keldrites varjupaika ka Kopli poolsaare elanikele. Õppekava kohta võiks tähendada, et eksameid ja harjutusi oli ette nähtud palju. Nii näiteks tu li ehitus- ja mehaanikateaduskonna ehitusosakonnas sooritada
71 eksam it ja harjutust ja kaitsta lõputöö. Ehitusosakonna õppekava oli järgm ine: 1) analüütiline geomeetria, 2) matemaatika põhijooned, 3) üldine mehaanika I, 4) üldine mehaanika I, harjutused, 5) füüsika, harjutused, 6) keemia, 7) tehniline joonestamine, harjutused, 8) diferentsiaal- ja integraalarvutus, 9) tehniline mehaa nika I, 10) tehniline mehaanika I, harjutused, 11) kujutav geomeetria I, 12) kujutav geomeetria II, 13) kujutav geomeetria I, harjutused, 14) kujutav geomeetria II, har jutused, 15) füüsika I, 16) füüsika II, 17) geodeesia (A + B ),1 8 ) geodeesia prakti kum I, 19) geodeesia praktikum II, 20) üldine mehaanika II, 21) tehniline mehaani ka II, 22) tehniline mehaanika II, harjutused, 23) üldine masinaõpetus, 24) masina elemendid, 25) geodeetiline joonestamine, harjutused, 26) mehaaniline tehnoloo gia I ( A ) , 27) mineraloogia, 28) geoloogia, 29) diferentsiaalvõrrandid, 30) tehniline mehaanika III, 31) tehniline mehaanika III, harjutused, 32) ehitustehnika I, 33) ehi tustehnika II, 34) ehitustehnika I, harjutused, 35) ehitustehnika II, harjutused, 36) hüdraulika ja vesiehitised, 37) masinaelemendid, harjutused, 38) raudbetoon (A ), 39) raudbetoon, harjutused, 40) maanteed, 41) maanteed, harjutused, 42) sildade õpetus, 43) vesiehituslaboratoorium i praktikum, 44) tugevuslaboratoorium (A + B ), 45) raudteed, harjutused, 46) raudteed, 47) raudbetoon (B), 48) puit- ja massiivkonstruktsioonid, 49) raudkonstruktsioonid, harjutused, 50) vesiehitused (A + B + C ), 51) elektrotehnika, 52) elektrotehnika, harjutused, 53) vesiehitused, harjutused, 54) pinnase mehaanika, 55) liiklusõpetus, 56) raudbetoonkonstrukt sioonid, projekt, 57) raudsillad, projekt, 58) kivisillad, projekt, 59) tööstus-tervishoid, 60) tööstusõnnetused ja nende vältim ine, 61) rahvamajandus, 62) keemia, harjutused, 63) praktiline matemaatika, 64) praktiline matemaatika, harjutused, 65) geodeesia I, harjutused, 66) ehitusm aterjalid, 67) ärikirjad ja arvepidamine, 68) arhitektoonilised vormid ühes harjutustega, 69) hoonete ruumijaotus, 70) hoonete ruumijaotus, harjutused, 71) saksa keel ja 72) diplom itöö. Nüüd mõni sõna õppejõududest. Pikal tänaval asuva Tallinna Tehnikumi (1920. a. põhikiri) d irektoriks oli ins. Herman Voldemar Reier, kes luges m ehaanilist tehnoloogiat ja õpetas kuju tavat geomeetriat. Ehitusosakonna dekaaniks oli prof. dr. rer. ing. Ottom ar Maddison, kes oli tehnilise mehaanika 1, 2 ja 3 ja ka sildade eriala 1, 2 ja 3 õppetoolil. Elektrotehnika osakonna dekaaniks oli prof. Otto Reinvald, keemiat õpetasid pro fessorid E. Dreyer ja Jaakson. Geoloogiat lugesid ins. Volmer ja loodusteadlane Kann. Ins. H. Võrk õpetas p ra ktilist matemaatikat. Elektrotehnika osakonna pro fessoriteks olid Otto Reinvald ja Edgar Heinrichsen ja nende assistentideks olid Karl Puidak, Voldemar Jaakson ja R. Livländer. Masinaelemente luges ins. Ants Einberg. Kõrgema matemaatika õppetoolil oli matemaatik V iktor Päss, kes oli ka Tehnikumi direktori kohustetäitjaks. Ehitusm aterjalide lektoriks oli ins. H. Viikman. Geodeesiat luges ins. E. Jõgi ja tema assistendiks oli ins. K. Puhvel. Ehitus konstruktsioone luges ins. F. Adoff. Maanteede õppetoolil oli ins. J. Lukk. Raud teede 1, 2 ja 3 õppetoolil oli ins. H. Perna. Dr. Egon Lepik luges vesivarustust, kanalisatsiooni ja vesiehitusi 1 ,2 ja 3. A rh itekto on iliste vorm ide õpetust luges arh. Edenberg. Hoonete ruum ijaotust 1, 2 ja 3 õpetas arh. A. Perna. Füüsika lek toriks oli loodusteadlane J. Kiivet, tema õpetas ka p ra k tilis t matemaatikat. Auru masinaid ja aurukatlaid luges ins. Reinok. Liikum isõpetust 1 ja 2 õpetas ins. A. Einberg. Hüdraulika õppetoolil oli teedeinsener August W ellner. Tehnilist joonestam ist õpetas ins. Sumer (end. S om m er). Ehitustööde eelarveid ja ehitus tööde juhatam ist luges arh. A. Polestsuk. Ehitusseadusi luges ins. J. Lukk. Arve pidamise ning rahvamajanduse ainete lektoriks oli majandusteadlane Hans Margens. Raamatukogu hoidja, hr. Heiste, oli dir. H. V. Reieri assistendiks kujutava geomeetria alal. Tervishoidu luges dr. M. Püüman. Tehnikumi algaastail oli olemas
ka laevaehituse osakond, kus üheks õppejõuks oli ins. E. Avik. Ins. N. Viitak oli kujutava geomeetria õppejõuks. Tallinna Tehnikum valm istas ette ka kutsekoolide õpetajaid. Nendel ü liõpi lastel, kes soovisid saada kooliõpetaja kutset, tu li sooritada kaks lisaeksam it, nim elt: 1) kasvatusteadus, m ille lektoriks oli mag. Ants Roos ja 2) eriainete metoodika, mida õpetas hr. Prüller. Tallinna Tehnikainstituudi rektoriks kinnitati 1936. a. prof. P. Kogerman ja prorektoriks prof. Parts. 1939. a. määrati rektori kohale prof. J. Nuut, 1940. a. Tallinna Tehnikaülikooli rektori kohale prof. R. Livländer ja prorektoriks prof. Freimuth. Tehnikainstituudi ehitus- ja mehaanikateaduskonna ehitusosakonna juha tajaks oli prof. V. Paavel. Prof. dr. rer. ing. 0 . Maddison luges te h n ilis t mehaanikat 1, 2 ja 3, ning puit-, raud- ja m assiivkonstruktsioone ja nendele lisaks veel sildade elementide põhijooni ja hiljem veel raudbetooni. Prof. Leo Jürgenson oli ehitus tehnika 1 ja 2 ning pinnase mehaanika õppetoolil. Ins. H. Võrk luges num brilisi meetodeid. Ins. Ants Einberg luges masinaõpetust. Elektrotehnika osakonnas olid tugev- ja nõrgavoolu ainete õppejõududeks prof. Otto Reinvald, prof. Freimuth, ins. Karl Puidak ja ins. August Mänd. Keemia osakonnas olid õppejõududeks prof. P. Kogerman, prof. Parts ja Prof. Jaakson. Vesiehitusi luges algul prof. V. Paavel ja hiljem ins. H. Viikman. Hüdraulikat luges ins. E. Muna. Raudbetooni õpetasid ins. Ado Johanson, ins. Oengo, ins. Ants Rehtlane ja prof. 0 . Maddison. Raud betooni laboratooriumi assistentideks olid Laul ja Aare. Soojustehnikat õpetas ins. J. Ivand. Tehnilist joonestam ist õpetas ins. Sumer. Ehitus- ja mehaanika teaduskonna dekaaniks oli prof. dr. Oskar M artin, kes luges maanteid, raudteid ja liiklusõpetust. M atem aatilisi aineid ja ü ld ist mehaanikat õpetas algul prof. J. Nuut ja hiljem hr. Särev. A ssistentidest meenuvad m ulle ins. Valter Anvelt, ins. Enn Voot, ins. Helm ut Riikoja, Elmar Sepp ja Arnold Kroon. Ehitustehnika laboratooriumi assis te ntid est olgu nimetatud Arvo Veski, E. Ploompuu ja Valentin Nõmm. Geodeesia laboratooriumi assistendid ja abijõud olid H. Muischneek, K. Kruusmaa ja Endel Pobul. Vesi-ehituse ja aluspõhjamehaanika laboratooriumi assistendid ja abijõud olid ins. H. Viikman, ins. Eero Muna, Hendrik Lauga, Eugen Ruus ja Eerik Saare. Prof. 0 . Maddisoni assistentidest ja abijõududest nimetaksin siin Laul’i, R ääm efit ja Aare’t. Soojustehnika laboratooriumi üheks assistendiks oli Johan Toomaspoeg. Masinaõpetuse laboratooriumi assistentidest meenuvad m ulle Alfred Laansoo ja Hans Taal. Teedelaboratooriumi assistentideks olid ins. Kikerpill (raudteed), A lfred Kütt ja selle a rtikli kirjutaja (maanteed). Loodan, et need õppejõud, pro fessorid ja assistendid, kelle nime ma siin olen unustanud mainimast, seda mulle pahaks ei pane. Tallinna Tehnikaülikoolist väljus igal aastal uusi insenere. Nii näiteks kaitses 10. dets. 1943. a. oma diplom iprojekte kolm ehitusosakonna üliõpilast. Tingituna ülikooli tihedast seosest tegeliku eluga olid ka lõpetanud inseneride diplom projektide teemadeks ajakohased igapäevasest elust võetud küsimused. Nii projekteerisid kaks lõpetajat kolme lennuki mahutavusega lennuangaari ühte lennuliini vahejaama, kusjuures lisatingim usena oli nõutud, et angaar peab või maldama ühe, kuni 32-meetrilise tiibadeulatusega lennuki angaari paigutamist. Ühel lõpetajal tu li angaar projekteerida raudkonstruktsioonina, teisel aga raudbetoonehitusena. Kolmandale lõpetajale oli ülesandeks tehtud projekteerida kodu maa m etsadest saadavast p uitm ate rja list raudteesild ühele meie suuremale jõele.
Prof. 0 . Maddison tähendas oma selgitavas sõnavõtus, et see on esmakordne juhus, kus diplom iprojektiks on puitkonstruktsioon. Projekti kaitsm isel selgus, et lõpetaja oli valinud silla keskmisele, 40 m eetri pikkusele avale, eelpingestatud kaksik How sõrestiku ja 10 m eetri pikkusteks ääreavadeks naelutatud kandjad, ühes rammitud vaiadest sammastega ja jäälõhkujatega. Koos nende kolme lõpeta nuga andis Tallinna Tehnikaülikool 1943. aasta sügissem estril 10 uut inseneri, nende hulgas ka üks naine. Need kõik on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli diplo meeritud inseneri akadeemilise kraadiga. Peatuksin lühidalt tehnilise kirjanduse soetamise juures. See kirjandus puudus Eestis täiesti, olemas olid ainult üksikud populaarse sisuga raamatud mõ nel alal. Õppimine Tallinna Tehnikumis oli selle tõttu äärm iselt raske, sest võõr keelse tehnilise kirjanduse muretsemine käis selle hinna poolest üliõpilastel üle jõu, pealegi ei vastanud olemasolevad võõrkeelsed õpperaamatud täpselt meie ülikooli koondatud õppekavale, nii et oleks tulnud muretseda m itu raamatut ühe teatava ala kohta, mis aga oleks olnud seotud õige suurte kuludega. Tallinna Teh nikumi juhatus asus seisukohale, et tuleb alata loengute väljaandmisega ü liõpi lastele, ära kasutades selleks Tehnikumi ja haridusm inisteerium i rahalist toetust. Nii ilmus prof. O. Maddisoni ..Tehniline mehaanika l“ esimene osa 1926. a. Tehni kumis a. 1923— 1925 peetud loengute põhjal. Prof. O. Maddisoni abistasid kaks tema õpilast, Richard Ambros ja Georg Kotka (end. Gutm ann), kes redigeerisid loenguid, ja Tehnikumi õppejõud, dipl. ins. F. A doff, kes teostas ü ldist korrektuuri. ..Tehniline mehaanika l“ teine osa ilmus samuti 1926. a., üliõpilase ja pärastise prof. 0 . Maddisoni assistendi, dipl. ins. G. Kotka ja üliõpilase Martha Vaguri kaasabil. ,,Tehniline mehaanika ll“ kõik kolm jagu ilm usid a. 1927/28, üliõpilase M. Vaguri toim etusel. Tehnikumi direktor H. V. Reieri algatusel andis ins. Aug. W ellner välja ..Hüdraulika I ja ll“ 1926. a. Tallinna Tehnikumi kirjastusel. H. V. Reieri raamatud ,,Mehaaniline tehnoloogia I ja M“ kirjastati 1928. a. haridusm inisteerium i väljaannetena. Tehnikaülikooli pro fesso ritelt ilm usid ka mõned raamatud. Ins. Ado Johansoni ..Ehitusmaterjalid l“ ilmus Inseneride Koja kirjastusel 1936. Prof. Leo Jürgensoni ,,Elamu soojapidavus" ja prof. R. Livländeri ,.Geodeesia põhijooni" ilm usid Tartu Eesti Kirjastuse väljaandel 1942. a. Siin on edasi antud Tallinna Tehnikaülikooli tegevus 1920. a. kuni 1943. a. lõpuni. Kuigi selle ülikooli nimeks oli varem Tallinna Tehnikum ja Tallinna Tehnika instituut, siiski on see sama ülikool. Teatud ringkondadel Tartus oli vanasti kom beks ülevalt alla vaadata Tallinna Tehnikumile, seda nagu ei peetud üheväärseks ülikooliga. Selline asjasse suhtumine oli tingitud ülevalt alla vaatajate asjatund matusest. Tallinna Tehnikum, mis tegutses 1920. a. kuni selle likvideerim iseni a. 1935, oli oma õppekavalt ja tegevuselt kõrge tasemega ülikool, m ille üle võib iga eestlane uhke olla. Selgituseks mainin siinjuures tõika, et Tallinna Tehnikumi likvideerim ise järel 1936. a. võ ttis endale sama nime tehnikagümnaasium Tallinnas. See ülikooli nime omaksvõtmine tehnilise gümnaasiumi poolt on alati tekitanud segadust eem alseisjate hulgas ja tekitanud raskusi Tallinna Tehnikaülikooli hindamisel.
E. V. TALLINNA KONSERVATOORIUM Juhan Aavik
Eesti Vabariigi Tallinna Konservatoorium, algul Tallinna Kõrgem Muusika kool, asutati ja alustas oma õppetegevust 1919. a. sügisel. Nii on sellest möödunud 45 aastat. Käesoleva kirju tise ülesandeks on meie konservatooriumi arengukäigu läbi valgustamine, peatudes e riti selle algaegadel ja esimeste aastate konarlikul teel. Ühe rahva ja riig i m uusikakultuur (nagu iga muugi kultuuriharu) saab loomuliku, soodsa ja pidevalt harmoonilise arengu võimalused alles siis, kui selle tipud on viljeldatavad kutseliste muusikute poolt ning kõrgema eriharidusega isikute tege vusel ja juhtim isel. Neist väidetest lähtusid muusikakooli asutamise mõtted ja selle rakendamine eesti muusikute ringkonnas juba enne om ariiklust, kuid Eesti ise seisvaks saamisega sai vajadus üha selgemaks. M õtte teostam ise plaanid tekkisid peaaegu üheaegselt nii Tallinnas kui Tartus, ja nõnda alustasidki 1919. a. sügisel mõlemad kõrgemad muusikakoolid tegevust, viimane Tartu Eesti Helikunsti Seltsi ülalpidam isel, esimene sihtasutusena Estonia Seltsi juures kuratoorium iga ees otsas. Nagu allakirjutanu mäletab, oli Tallinna muusikakooli asutamise mõte alga tatud ühel EMO (Estonia Muusika Osakond) juhatuse koosolekul August Topmani poolt. Arengu staadium kestis mõnda aega ja esialgu pidi muusikakool tegutsema Estonia Seltsi osakonnana. See kavatsus aga muutus ja 1919. a. suvel mäletan ma olevat juba kuulnud Tallinna Kõrgema Muusikakooli Kuratooriumi asutamisest (konservatoorium i nime ei raatsitud või ei julgetud asutusele veel anda) ja kooli käimapanemise tegelikke ettevalm istusi hakkas teostama Mihkel Lüdig — päras tine kooli esimene direktor. Kuratoorium koosnes esim ehest ins. Georg H e lla fis t ja liikm eist, kel leks olid kutsutud Asutava Kogu esimees August Rei, tookordne haridusm inister Juhan Kartau, ins. Villem Reinok, muusikajuhid Raimund Kull ja August Topman ning direktor Mihkel Lüdig. Noorel vabariigil polnud esiotsa kuigi suuri majanduslikke võim alusi, sest Vabadussõda oli alles käimas. Ja nii paigutati konservatooriumi õppetöö Estonia teatrim aja koridoridesse ja fuajeedesse ning osa klavereid toodi pärast rahu lepingu sõ lm im ist Peterburist vahetuskaubana, m ille sooritam isel direktor Lüdig kui endine säälne elanik osutas oma mõne abilisega tõhusat osavust. Nõnda algas õppetöö vaimustuse ja parimate lootustega ning kooli ava mine toim us 29. septem bril Estonia kontsertsaalis. Kuigi elasin tollal Tartus ja meil oli sääl oma muusikakooli avamisega samasugused mured ja raskused, jälgisin huviga ka sõsarkooli sündi ning mäletan mõndagi selle asutamisvalude üksikasjust.
Konstantin Türnpu, kes ei kuulunud selle aktsiooni tegelaste hulka, olevat suhtu nud asjasse õige ske ptiliselt, mainides: ,,Kust tulevad õppejõud ja õpilased?" Aga nad tulid — ja viim aste osas isegi liigsel määral, nõnda et esimesel aastal olnud vastuvõetud õpilasi 500 ümber ning paljud soovijad jäänud koosseisude ja ruumide piiratuse tõ ttu ukse taha. Mainigem siin mõningaid esimesi õppejõude *) ja adm inistratsiooni: dir. M. Lüdig, insp. Samuel Lindpere, sekretär pr. E. Peetin; õppejõud kompositsiooni erialal Peeter Süda, o re lil Lüdig, klaveri erialal Sigrid A ntropoff, Helmi Viitol-M ohrfeldt, Vanda Saarman, A lice Segal, Erika Franz, Vlad. Padva, v iiu lil Johannes Paulsen ja A lfred Papmehl, tshellol Raimond Bööcke, laulu alal Emeline Hellmann, M athilde Lüdig-Sinkel, Lisa Ardenn-Fick, Nikolai Sternberg-Gorki, puhkpillide alal Bernhard Lukk, RaimundKull, Julius Vaks, A.S hutinski, ü ld teoreetilistes õppeainetes August Topman, A dolf Vedro, Georg Reeder, üldklaveri alal Amanda Jentson, M athilde Visnapuu-Mikk, Eeva Norman-Raudkats. Esialgsel vaatlem isel paistab selles loendis ka hulk võõraid nimesid, kuid kõik sellised ei kuulunud võõrasse rahvusse. Nõnda näit. Hellmann, Franz, Jentson ja Sternberg olid eestlased. A ntropoff ja Paulsen assim ileerusid varsti, vähemalt m uusika-orientatsiooniliselt ja keeleliselt olid nad hääd eestlased, samuti ka Bööcke ja Padva, kui Pärnust ja Tallinnast pärinevad. Viimane suundus alles hiljem Ameerikas kommunismi poole. Paulseni kui tüseda viiulipedagoogi taim elavast võrsus rida esm aklassilisi eesti viiulikunstnikke nagu Hubert ja Celia Aum ere’d, Karmen Prii-Berendsen, Evi Liivak, Vlad. Alumäe ja Villem Õunapuu. Kuid ka teised õppejõud andsid hulga andekaid helikunstnikke, kellede üksikasjaline mainimine siin lühikese ülevaate raami ei mahu. Konservatooriumi asutamisele järgneva aasta jooksul opteerusid Venemaalt professorid Jaan Tamm, Theodor ja A rtu r Lemba’d, A rtu r Kapp ja Peeter Ramul, kes kõik rakendusid õppetööle uues asutuses: Kapp kompositsiooni alal Süda asemele, kes 1920. a. hilissuvel suri, Tamm metsasarve klassi juhatajaks, m illine seni puudus, ning mõlemad Lembad ja Ramul klaveri erialale, kuna nooremad nagu Franz, Saar man ja Padva edasiõppimise otstarbel välismaale siirdusid. Estonia koridorid ja muud kõrvalruumid ei suutnud kuigi kaua täita kasvava muusikakooli vajadusi. Koolile anti riig i poolt lisaks ka m itm eid te isi ruume, kuid a ju tise lt — ja neist tu li jälle välja kolida. Dir. Lüdig hakkas sellest sunnituna samme astuma, et koolile oma maja soe tada. Kaunis hõlpsasti läks Tallinna linnavalitsuselt krundi saamine Lasteaia platsil, Laenupanga maja kõrval, vastu Jaani kirikut. Kõrgem muusikakool oli riig i toetusega eraõppeasutus ning riig il oli tuhat te is t asja ja e ttevõtet ehitada ning luua. Selle pärast polnud säält maja ehitamiseks suuremat abi loota. LüdigiI tekkis siis hää plaan: ta kutsus Tallinna rikkamad ärimehed ja töös turid kokku, korraldas olengu ja ütles neile umbes nõnda: ,,Mis see te ile maksab ohverdada muusikakooli maja ehitamiseks mõni mark; olete soodsa konjuktuuri tõ ttu kü lla lt raha kokku ajanud." Jutt andis ootam atult tulem usi. Kirjastaja ja töös tu r G. Pihlakas pani säälsamas m iljon-margalise tsheki lauale. Sellele järgnesid mitmed teised vähemate summadega (A. Reier, E. Saarepera, J. Arnover, A. Tõllas sepp, R. Lemberg, M. Schiffer, H. Petlem, M. Maksim, D. Limberg, R. Holst, kaubanMõned neist asusid tegevusse pisut hiljem — järgmisel semestril või õppeaastal.
dusühing „Kosm os“ , A /S ..Laferme", „K o it“ , J. Citron ja S tein). Samal koosolekul annetatud kogusumma ületas 1,6 m iljo n it marka, mis võrdus hilisema kursi järgi 16.000 kroonile. Nõnda sai maja ehitam ist alustada ja seda tehtigi varsti. K iiresti laoti te llis te s t seinad üles ja löödi katus pääle, kuid siis jäi ehitamine kapitali puudusel peaaegu seisma. Riigi majanduslik olukord oli esialgse torm i ja tungi järel kehve maks muutunud ja selline seisukord kajastus ka tulevase konservatooriumi esialg ses tegevuses. Ja nii sattus Lüdig oma asutusega majanduslikesse raskustesse, nii et isegi õppejõudude palku võidi välja maksta vaid osade kaupa. Lüdig ei pääsenud ki muidu um m ikust kui pidi loobuma direktori kohast, kuigi ta oli koolile palju pingu tavat tööd ja m uret ohverdanud. Hilisem konservatoorium hindas tema teeneid, va lides Lüdigi oma auprofessoriks tema 60-aastase sünnipäeva puhul a. 1940. Mihkel Lüdigi lahkumisega lõppes üks ajajärk kooli elus. 1923. a. va liti järgm iseks direktoriks prof. Jaan Tamm, kellel olid tõhusad kogemused Peterburi konservatooriumi ametiajast, e riti majanduslikus ja admi nistratiivses sektoris. Ta stabiliseeris asutuse majanduse ning tema juhatusel regu lee riti ja parandati adm inistratsioonis ja õppetöös esinevaid lünki. Ta organiseeris ümber asutuse haldusstruktuuri, m ille tagajärjel senine rohkem dekoratiivne kura toorium andis kooli üle uuele omanikule — Tallinna Konservatooriumi Seltsile, mis selleks otstarbeks uue direktori algatusel oli asutatud. Ka kehtestati koolile uus põhikiri, m ille järgi senine T. Kõrgem Muusikakool sai konservatooriumi nimetuse ja sellekohased õigused. 1924. a. avati konservatoorium is keskkooli laulu- ja muusikaõpetajate klass — edaspidine Koolimuusika Osakond konservatooriumi järgm ises arengujärgus — ning selle õppejõuks kutsuti allakirjutanu Tartust. Meenuvad sel puhul mõned to lle aegsed selle klassi õpilased, nagu Evald Aav, Tuudur V ettik, Johannes Jürgenson (pärastine Jü rm e), Joosep Aavik ja Hella Nõmtak — pärastine tuntud laulukunstnik Glahnmann-Nõmtak. Ega neid esialgu vist palju rohkem polnudki. Järgmisel aastal, minu päriselt Tallinna asumise järel, lisati mu õppetööle juurde veel nn. eriinstrum entatsioon, s.o. kaasõppeaine kõigile kompositsiooni e ri ala õpilastele, mis pidi neile selgeks tegema orkestreerim iskunsti saladused. Loo m ulikult oli see vajalik süm foonilise muusika loomiseks, ja nõnda käisid minu juurest läbi kahe-aastase kursuse ulatuses kõik tulevased komponistid ja teoree tikud, ning ma võisin neid lähemalt tundma õppida. M ainitud täiendused moodus tasid esimese etapi konservatooriumi lähendamisel rohkem oma riigi ja rahva s p e ts iifiliste le vajadustele, kuna senine päämiselt välismaade ja suurte riikide eeskujudele tuginev õpetus rahuldas enam üldm uusikalisi nõudmisi. Selles suhtes jäi konservatoorium ile edaspidiseks veel küllaltki tööd. Konservatoorium il puudusid ka üksikasjalikum alt fikseeritud õppekavad. Dir. Tamm katsus sellest küsim usest nõnda üle saada, et laskis Peterburi konservatoo rium i õppekavad eesti keelde tõlkida ja kehtestas need. Ei saa ütelda, et need meie oludele mõningais üksikasjus kõige kohasemad oleksid olnud, kuid ühtlustam ise ja stabiliseerim ise mõttes andsid needki kü lla lt tõhusat abi. Ka õppejõudude koosseisus teostus Tamme ajal muudatusi ühenduses lah kunute asemele uute rakendamisega. Nõnda sai oreli eriala õppejõuks A. Topman, kelle asemele ü ldteoreetiliste ainete alale kutsuti Arkadius Krull. Lauluõpetaja teks tu lid Aino Tamm, Ludmilla Hellat-Lemba ja Aleksander Arder, kuna eelmised selle ala õppejõud olid kõik lahkunud — kes pensionile mineku tõttu, kes muil põhjusil. Ka klaveri osakonnas oli muudatusi P. Ramuli surma tõttu.
Konservatooriumi hoone ehitamine arenes vahepeal edasi. Lüdigi direktoriks oleku lõppaastail võidi hoone võtta kasutamisele piiratud ulatuses. Dir. Tamm teostas suurema juurdeehituse. Lõplikul kujul valm is hoone 1930. aasta paiku. See sisaldas umbes paarkümmend klassiruumi, 200-istmekohalise saali, kabinetid ad m inistratsioonile ja kantseleile, ruumika direktori korteri ning eluruumid m itm ele teenijale. 1925. aastal toim us konservatoorium is õppejõudude esmakordne professoreiks edutamine, nende valim ine ja kinnitam ine. Vastava kraadi väärilisiks tunnis tati A rtu r Kapp, August Topman, Peeter Ramul, Johannes Paulsen ja Raimond Bööcke. Hiljem said aastate jooksul professoreiks järjekordselt N. Sternberg, alla kirjutanu, A. Vedro, J. Vaks, R. Kull, S. A ntropoff, L. Hellat-Lemba ja A. Papmehl. 1925. a. kevadel toim usid konservatoorium is esimesed lõpueksamid. Esimene lend oli loom ulikult väike, ainult 9 isikut, ja nim elt: klaveri erialal Edith Teige, Stella Lukk, Stanislav Schultz, orelil Johannes Jürgenson (Jürme, lõpetas hiljem ka kompositsiooni kursuse), Peeter Laja, metsasarvel A lb ert Kõhelik, August Strand berg, klarnetil Eduard Simson, koolimuusika alal Leontine Prommik ja eksternina laulu alal Aleksander Ponomarjev. Lähemate lendude absolventide hulka kuulub arvukaid nimesid, kes kujunesid kandvaiks eesti muusikaelus. Mainigem neid erialade järgi: lauljatest Ida Loo, Helmi Betlem, Hella Teder-Jurikson, Marta Runge, Elsa Maasik, Olga Tiideberg, Liidia Aadre, Vera Neius, T iit Kuusik, O tt Raukas, Georg Talesh, pianistidest Valentine Rives, Aino Kõrb, Dagmar Kokker, Natalie Tuvik, Aino Kurg, Lydia Pals-Anton, Asta Riivald-Jurich, Peeter Paul Lüdig; viiuldajatest Hugo Schütz, Rudolf Palm, Herbert Laan, Hubert Aumere, Celia Aumere, Karmen Prii; tsh elIistid est August Karjus. See on murdosa üksikute lendude lõpetajaist ning oma nimekuse tõ ttu enam meeles püsinud. Lisan juurde kompositsiooni, oreli ning koolimuusika alade varasemad absolvendid, nagu Evald Aav, Riho Päts, Enn Võrk, Verner Nerep, Herman Känd, Evald Brauer, Paul Pressnikov-lndra, Kazimir Schüpris, Meeta Noorkukk-Tari, Tuudor V ettik, Parfeni Valgemäe, Sylvia Ivalo-Laur, V iktor Mändvere, Toomingas ja August Pruul. Need on tuntud nimed eesti muusikaelus. Prof. Jaan Tamm oli konservatooriumi juhiks kuni oma surmani, m ille põhjus tas südamerabandus. Ta suri 58-aastasena 1933. aastal. Kokkuvõttes tuleb ütelda, et mõlemad eelmainitud direktorid jätsid tunduvaid positiivseid jälgi konservatooriumi ellu — Lüdig kui asutaja läbi kõveriku tee ja konarlike rööbaste, Tamm kui tee õgvendaja, sillutaja ja majanduse stabiliseerija. Pärast prof. Tamme surma langes konservatooriumi juhtim ine allakirjutanu õlgadele 1933. a. sügisest alates. Järgneva ajajärgu hindavat valgustam ist ei saa ma arusaadavail põhjusil teha. Võib vaid üld iselt märkida, et selle 10 aasta kestel arenes konservatoorium edasi nende tähiste poole, mida üha edasivoolav elu ja Eesti riig i ning rahva vajadused nõudsid. Nende eesmärkide saavutamiseks aitas tõhusalt kaasa konservatooriumi riigistam ine 1935. aastal, mis toim us riigivanema K. Pätsi algatusel. Sellekohased varajasemad taotlused polnud vilja kandnud. Tolleaegsele Haridusm inisteerium i Teaduse ja Kunsti Osakonna direktorile, Gotlieb Ney’le, langes konservatooriumi seaduse ja te iste vajalike määruste välja töötam ine — kontaktis konservatooriumi juhatusega. Vastavad ettepanekud esitas haridusm inister Nikolai Kann riigivanem ale kinnitam iseks. Kõik kulges võrdlem isi k iire lt ja libedalt. Kui adm inistratsioon ja õppejõud olid uuesti esitatud ja kinnita
tud, võidi 1935. a. sügissem estrit alustada juba uue seaduse alusel Eesti Vabariigi Tallinna Konservatooriumi nime all, kellele Tallinna Konservatooriumi Selts asutuse üle andis. Seega algas konservatooriumi kolmas periood selle tegevuse eesti muusika kultuurile lähema kohaldamise ning edasiarendamise nõuete tähe all, m illeks töö tati välja 1937. a. kinnitatud uued õppekavad. Tegevus kulges sujuvalt ja häireteta soodsas koostöös ning hääs läbisaamises nii omavahel kui ka riik lik e asutustega, Haridusm inisteerium iga eesotsas. Siis tu li senisele Eestile Nõukogude Liidu okupeerimisega äkiline lõpp. Kon servatoorium i osas sai selle esimeseks tagajärjeks, et viimane pidi ju s t jaanipäeva eel 1940- a. oma majast 36 tunni jooksul kogu inventariga (üle 20 klaveri, 4 o re lit, biblioteek jm.) välja kolima, kuna hoonet vajasid Nõukogude Liidu võimud. Välja kolim ine teostatud, selgus umbes nädalase vaheaja järel, et ruume ei vajatudki ja nii võidi vähehaaval jälle tagasi kolida. Haridusm inister Semperi soovil esitas allakirjutanu lahkumispalve sama aasta augustikuul. Samasugused palved pidid uue direktori Riho Pätsi ametliku teadaande järgi esitama ka kõik õppejõud, keda siis uute võimude poolt valiku järgi ametisse määrati — mõningaid aga ka välja lülitades ja koosseisu rea uutega täiendades. Muidugi määrati ka muu juhtkond täiesti uutest isikutest. Nõnda toim us reform eeritud konservatoorium is kogu aasta läbi endise korra radikaalne muutmine ja uue süsteemi asemele surumine. Siis tu lid Saksa sõjaväed, vallutasid Tallinna 28. augustil 1941 ning sellega lõppes Nõukogude võim. Allakirjutanu määrati jälle tagasi — esialgu aseametnikuna konservatooriumi varade valitsejaks ja pärast seda direktoriks, kuna konserva toorium i tegevuse taasavamine võis toimuda alles järgm ise aasta 15. veebruaril. Nõnda palju võ ttis aega olukorra selgitam ine ja uue rezhiimiga kohanemine, õppe jõud kuulusid jälle uuestikinnitam isele, m ille koosseisus toim usid ka mõned väiksemad muudatused. Õnneks jäi muidu peaaegu kõik nõnda, nagu enne oli olnud, ja konservatooriumi tegevuse aluseks jäi vabariigiaegne seadus, õppekavad ja muu sisem ine kord. A in ult kollektiivsed organid kaotati ja nende funktsioonid pandi üksikisikutele. Seega asendasid osakondade kogusid nende juhatajad ning konser vatoorium i valitsuse funktsioone teostas direktor; samuti ka konservatooriumi nõukogu osas. Need muudatused aga ei takistanud tegevust, sest meie toim isim e endise korra järgi, mainitud osades m itteam etlikult. Lisan juurde, et sel ajastul saadi konservatooriumi õppestruktuuri isegi täien dada M uusikajuhtim ise Osakonna juurdeloomisega kahe eriala — koori- ja orkestrijuhtide ettevalm istam iseks, m illeks anti vajalikud krediidid. E. V. ajal toim us koori juhtide ettevalm istam ine üldainete õpetamise sektoris selleks korraldatud erikur susel, mida aga majanduslikul põhjusel ei saadud va jalikult välja arendada. Nagu öeldud, kestis konservatooriumi tegevus Saksa valitsuse ajal edasi, kuid 1944. a. kevadtalvel pidi õppetöö järsult katkema. 9. märtsi õhtul Tallinnale teostatud suure õhurünnaku tagajärjel hävitas tu li suurema osa konservatooriumi hoonest. Alles jäi vaid Jaani kiriku poolne tiib , kus asusid adm inistratsiooni kabi netid, kantselei ja paar õpperuumi. Tule ohvriks langes biblioteek, orelid ja hulk klavereid; suur osa viim astest suudeti siiski päästa. Ruumide puudusel pidi õppe töö katkema, kuid korraldati eksameid kursuse lõpetajaile. Nüüd siirdugem pisut tagasi konservatooriumi 20-aastase sünnipäeva juurde. Seda tähistati p id ulikult 1939. a. sügisel Estonia kontsertsaalis suurema aktuskontserdiga oma sümfoonia orkestri, suure õpilassegakoori ja solistide kaastege
vusel. Loom ulikult sisaldas see ka ülevaatelise kõne, mis kõik kujunes saali täitva publiku, riig i ja kohaliku omavalitsuse juhtide ning välismaa diplomaatkonna osa võtul väärikaks pidulikuks sündmuseks. Pärast kontserti toim us ,,Kuld Lõvi“ pidu saalis ka veel õppejõudude ülev koosviibim ine haridusm inistrite Kanni ja Koger manni aukülalisteks olles, ning konservatooriumi saalis peeti õpilaste korraldusel ühine ball. 20-aastase tegevuse puhul annetas tolleaegne haridusm inister prof. Koger mann teenetekirjad kuuele õppejõule, kes algusest saadik kuni juubelini ametis olnud. Need olid professorid S. A ntropoff, A. Topman, J. Paulsen, A. Papmehl, vanemõpetajad H. V iitol-M ohrfeldt ja B. Lukk. Teenetekirja vääriliseks oli arvatud ka tolleaegne direktor. A llakirjutanul on kasutada üks autentne allikas 1933/34 õppeaasta kohta, mis sisaldab s ta tis tilis i andmeid konservatooriumi kohta. Sellest nähtub, et konserva toorium il oli sel aastal 333 õpilast, 16 eri ja 18 obligatoorsete (üldõppeainete) klas side vahel ärajaotatult, ning 34 õppejõudu: professoreid 7, vanemõpetajaid 14, õpetajaid 9 ja tunniandjaid 4. 1934. a. sügiseni, s.o. kümne lennuga, oli konserva toorium i kursuse lõpetanud 234 isikut (vähesed eksternid kaasa arvatud) alljärg nevatel erialadel: kompositsioon 28, orel 22, koolimuusika 26, klaver 73, laul 38, viiul 18, tshello 5, kontrabass 2, flö ö t 3, oboe 1, klarnet ja saksofon 5, metsasarv 8, trom pet 3, tromboon 2. Pääle selle oli hulk õppijaid konservatoorium ist lahkunud enne täieliku kursuse lõpetam ist, e riti o rke strip illide alal, et siirduda praktilisele muusikatööle või mujale. Järgnevad aastad tõid lõpetanute arvel lisa, nõnda et iseseisvuse lõppaastail kuulus eesti muusikaelus aktiivtegelastest suurelt domi neeriv osa neile, kes kõrgema kutsehariduse olid saanud Eesti Vabariigis. Käesolevas a rtiklis pole kuidagi võim alik neid kõiki lähemalt mainida nende rohkuse tõ ttu . Lepitagu vaid üldise nentimisega, et konservatoorium on andnud muusikuid ja juhtivaid jõude igale helikunsti alale: ta on andnud pedagooge kooli dele, koorijuhte, orkestri-dirigente, organiste kirikutele ja kogudustele, juhtivaid muusikuid linnadele ja maa keskustele, soliste-kontsertante, haritud orkestrante ning kvalifitseeritud koorilauljaid te a trite le ja te istele asutustele. Suur kaader pia niste ja lauljaid on leidnud endale tööpõllu eramuusikaõpetuse sektoris, mis on vajalik meie maa ja rahva üldise kultuurilise nivoo tõstm iseks. Osa tegeleb peda googidena muusikakooles ja konservatooriumis. Ei saa jätta märkimata, et konservatoorium on oma töö viljana leidnud tun nustust ka väljaspool Eestit, kus rahvusvahelistel noorte helikunstnike võistlustel on Tallinna Konservatooriumi kasvandikud ja selle lõpetanud võitnud auhindu. Nõn da tu li 1938. a. V iinis bariton T iit Kuusik paljudest maadest saabunud umbes 80 lauluvõistleja hulgast esimesele kohale. Teistel rahvusvahelistel võistlustel on au hindu saavutanud viiuldaja Hubert Aumere, lauljad Tooni Kroon, Eedo Karrisoo ja Georg Talesh. Konservatooriumi juures asusid ka mitmed õpilasorganisatsioonid, m illedest tõhusat tegevust avaldasid Muusika Üliõpilase Selts, T. K. Naisüliõpilaste Selts — pärastine korp! „Fidentia“ — ja oreli eriala õpilaste ,,Collegium M usicum ", kuna õppejõududest ja väljastpoolseist isikuist koosnev ,,Õpilasabi‘‘ oli puht abistamisorganisatsioon. E. V. Tallinna Konservatooriumi seaduse §1 ütleb umbes nõnda: „E. V. Tallinna Konservatoorium on kõrgem m uusikaline õppeasutus, m ille üles andeks on anda täielikku haridust heli- ja lavakunsti alal, ettevalmistada vajalikke jõude riigi ja rahva muusika tööle ning viia helikunsti rahva keskele."
Pärast riig ista m ist võis konservatoorium anda oma tööle täiskäigu vastavalt oma ülesandele ja eesmärgile. Et tal eelnenud 16-aastase tegevuse kestel oli kogu tud kogemusi, täidetud lünki ja ebakohti ning püütud saavutada üldise tegevuse elastsust ja sujuvust ühenduses õppetööstruktuuri kui ka meetodite väljaarenda misega, siis võis loota, et ta mõnesuguse puudujäägiga tahab ja suudab täita temale usaldatud riiklik-rahvuslikke ülesandeid. Enne lõpetam ist selgitan veel ühte seika, mis puudutab konservatoorium is õppijate nimetuse kvalifikatsiooni. Lugeja on märganud, et käesolevas kirjutuses tarvitatakse konservatoorium is õppijate kohta kahesugust te rm in it — õpilane ja üliõpilane. Selline jagunemine oli s isu lise lt tõepoolest olemas ning see oli tingitud muusika õppimise e rilise st olukorrast. Selgituseks olgu mainitud, et virtuoosliku mängutehnika saavutamine mõnedel erialadel, nagu klaveri ja viiulim äng, eeldab õpingutega alustam ist juba varajases nooruses. Niisugune olukord tingis konserva toorium i õpilaskonna koosseisu mitmesuguses vanuseastmes ning selletõttu oli ka õppekava jagatud kolme ossa — alg-, kesk- ja ülemastmeks, mis üldise hariduse käiguga võrreldes vastab umbes alg-, kesk- ja ülikoolile. Sellest lähtudes olid alg- ja keskastme õpilased paralleelselt ka alg- ja keskkooli õpilased, täites samal ajal üldhariduslikku koolikohustust sääl, samuti ka mõned ülemastmesse kuuluvad õpilased. A lles gümnaasiumi kursuse lõpetamise järel said nad s is u lis e lt üliõpila siks. Kuna aga esimeste arv oli märksa suurem, siis ühtluse mõttes nim etati kõiki konservatooriumi kasvandikke õpilasiks (konservat. seadus), kuigi kool ise oli seaduses fikseeritud kõrgema m uusikalise õppeasutusena. Viimase struktuuri ana lüüsides selgub, et selles oli koondatud muusikalise erihariduse andmine algu sest kuni lõpuni, s.t. kõik kolm astet, mis vastasid alg- ja keskmuusikakoolile ning viimane ülemaste — m uusikaülikoolile. S e llist moodust peeti väikeriigi olustiku tingim usis ratsionaalsemaks jaotatud muusikakoolide süsteem ist, m illine eksistee ris mõnedes suurriikides. Helikunstniku diplom i saamiseks oli pääle vastavate m uusikaliste eksamite õiendamise nõuetav gümnaasiumi üldharidus. Paar aastat pärast konservatoorium i riig ista m ist asutati konservatooriumi juurde ka lavakunsti kool vastava osakonna õigustega, nagu konservatooriumi seaduses oli sätestatud. See saatis oma esimese lennu välja 1940. aasta kevadel. Vastavalt konservatoorium i sihtidele kulges tegevus sujuvalt ning rahulikult arengulise tendentsiga, õppejõud tegid oma tööd arusaamise ja hoolega ning õpilastel ei puudunud ei ind ega armastus oma kunsti ja kutse vastu. Olgu neile sel puhul öeldud soojad tervitused ja parimad soovid vana kaaslase poolt, kellele pik kade aastate jooksul sai osaks usaldus olla nende kaastööliseks, juhtijaks ja kasvatajaks. Kuidas ja kuivõrd konservatoorium il oma sihtide saavutamine ja ülesannete täitm ine õnnestus, selle otsustam ine on rahva ja ajaloo kätes.
EESTI ÜLIÕPILASTEST ROOTSIS Reino Sepp
Eesti üliõpilaste elust ja olust Rootsis kõnelevad mõned lühiuurim used, kümnekonna ülikooli arhiivid, paarkümmend aastakäiku pagulasperioodikat, m itu sada koosolekute ja ürituste protokolli — ja muidugi üle tuhande tudengi poolt talletatud isiklikud mälestused. Tänulikke lisam uljeid pakuvad veel need kümned tuhanded rootsi ja te iste Eesti naaberrahvaste noored, kes pärastsõja-aastail on sattunud olema rootsi-eestlaste õppekaaslasteks. Kunagi loodetavasti tuleb keegi, kel on pöörast südidust hakata koondama säilinud m aterjale, välja valida o lu list, kõrvale heita liigset. Siin ülevaates on sel lest kõigest tahes-tahtmata ainult juhuslikke killukesi — kuna üliõpilaskondade arhiivid on koondamata ja kättesaamatud — välja otsitud „Vaba Eesti“ üliõpilaste eriosa ,,Alma M ate ri" toimetam isega kogunenud m aterjalidest. Tahaksin loota, et see mosaiik siiski peegeldab üsna m itm eid eesti eksiiltudengi olu lisi tegusid ja jooni. Tabel 1 Eestlased Rootsi ülikoolides
1945 II s e m .2)
Ülikool
153 60 35 7 3 3 45
Stokholmi ülikoolid kokku Eraldi Stokholmi ülikool St. Tehnikaülikool St. Kaubandusülikool St. H am baarsti-instituut Rohuteaduse instituu t Karolinska Med. instituu t V eterinaarinstituut Metsandusülikool Kehalise kasvatuse instituu t Kunstiakadeemia Upsala ülikoolid kokku Lundi ja Malmö ülikoolid kokku Göteborgi ülikoolid kokku
— — —
Kokku
1952 I s e m .3) 175 87 28 6 9 3 38 2 1 1
1961 I s e m .4) 188 118 45 1 7 —
13 —
2 —
—
—
70 11 4
51 21 31
2 64 75 63
238
278
388
Kas olid esimesed eesti üliõpilased Rootsis juba 300 aastat tagasi? Iga tahes oli a. 1663 üks Upsala ülikooli 15-st natsioonist kuningavõimu ida-alade oma. Ja selle natsiooni nimes esineb ka meie kodumaa lõunaosa. Natsioon oli nim elt ..Finlandorum, Livonum, Gothlandorum et GermanorunrT.x) Sügisel 1944 tu li põgenikevooluga Rootsi umbes 450 eesti üliõpilast. Neist suutsid oma õpinguid jatkama hakata ainult pooled. Eelneva ja järgnevate tabelite andmed on umbkaudsed. Rootsi rahvastiku statistikas ja ülikooli-kataloogides ei ole rahvusliku päritolu lahtrit. Eestlasteks on loetud ülikoolide kataloogidest leitud isiklik eesti tutvusringkond ja muud isi kud eestipäraste nimedega. N im estikest võib seega puududa eesti-rootslasi, rootslastega abiellunud naistudengeid ja muid võõrnimedega kaasmaalasi. Tuleb arvestada ka ..õppemaksujäneseid", s.t. neid, kes on käinud loenguil ja eksameil ilma õppemaksu maksmata ja seepärast kataloogidest puudunud. Samuti esineb sissekirjutatute puhul neid, kes õppemaksud küll tasunud ja kataloogi pääsnud, kuid on olnud õpinguist eemal kogupäeva-teenistuses. Algaastail oli eesti üliõpilastel kolmeks suuremaks tõkkeks õpingute jatkamisele: majanduslikud raskused, vorm ilised kitsendused ja rootsi keele m itte oskamine. Neist kolm est lahenes keeleline probleem kõige rutem ini. On siiski teada hämmastav juhtum, kus eestlased said veel 10 aastat pärast Rootsi tulekut eksamil ühelt keeleliselt pedandilt keemia pro fesso rilt märkusi oma aktsendi pärast. Majanduslike raskuste osas valgustavad olukorda parim ini kaks varasemat kokkuvõtet, m illede autoreiks on Boris Pärl 3) ja Voldemar Kiviaed 5). Esimesil pagulasaastail sai osa meie ü liõpilastest to etust Riigi Põgenikeam e tilt kogusummas umbes 100.000 kr. ja Rahvusvaheliselt Üliõpilasabi Riigikom ite e lt 20.000 kr. ümber. Alates 1948. a. sügissem estrist langesid aga need toe tused ära ja üliõpilased olid jäetud tä ie lik u lt enda hooleks 3). Neil aastail sai lööklauseks: ,,Elan m ajanduslikest raskustest" . . . Upsala Ü liõpilasriigipäevaks, mis toim us 15.— 19. m ärtsini 1948 oli olukord nii halb, et üliõpilaskonna esindaja ei tarvitsenud sugugi liialdada, kui ta oma kõnes vä itis, et 14% üliõpilaskonnast on tuberkuloosi haigestunud 5). 1950/51 korraldas rootsi ..studentkond" *) koos m itmesuguste noorte-organisatsioonidega korjanduse põgenik-üliõpilaste heaks, m ille s t eesti üliõpilastele langes ligemale 30.000 krooni. Aastal 1951 õnnestus Upsala eesti üliõpilastel pä rast pikemaid läbirääkim isi saada laenu Upsala ,,studentkonna" krediitkassast 3). Krediidi garantiist pidi Upsala Eesti Üliõpilaskond kokku panema 10%. UEÜ lõi selleks garantiifondi, m ille käendajaiks proua A strid Hedenius ja prof. Hedenius hankisid kuusteist Upsala ülikooli professorit ja dotsenti 5). A lles maikuus 1952 võ ttis riigipäev vastu uue seaduse, m illega Rootsi ü li õpilastele nii tavaline ja kättesaadav võim alus riiklik u krediidigarantiiga õppelaenu saamiseks laiendati ka pagulastele 3).
* Tekstis sageli esinevate üliõpilasorganisatsioonide eraldamiseks tarvitan siin rootslaste üliõpilaskonna nimetusena ..studentkond".
Eesti üliõpilaskond on saanud toetusi ka eesti seltskonnalt (andmed 1952) — Eesti Üliõpilaskonna Rootsis stipendium ifondi kaudu 13.000 kr., prof. Jüri Ulu otsa nim elise stipendium ifondi kaudu 6000 kr., prof. J. Kõpu nim elise kultuur kapitali kaudu 6000 kr. ja Eesti A b ilt 1000— 2000 kr. 3). M is puutub EÜR stipendium ifondisse siis kujunes see te is te s t Eesti fondi dest jõukamaks seetõttu, et tal oli mitukümmend pidevat to e ta ja t6). Väljaantud stipendium id kujutasid endast pikaajalisi laene, mis pärast tagasim aksm ist läksid uute abivajajate toetam iseks. Sügisel 1964, kui fondi laenuprintsiibiks juba pool aastakümmet on olnud kiired lühiajalised laenud, seisab fondi kassas 5000 kr. ja väljas laenudena 10.800 kr. Kahjuks on terve rida ammu ülikooli lõpetanuid unusta nud oma kohustused õiendamata. Üle kümne aasta seisab fondi võlgnike hulgas isikuid, kes praegu on jõudnud heale järjele Rootsis ja P.-Ameerika mandril. Loe telus nende kohta on üks professor, 10 arsti, 3 hambaarsti, 6 kõrgemat riigiam et nikku (b ü ro o d ire kto rit), 2 eraettevõtte osakonnajuhatajat jne. Ülevaade välism aistest stipendium idest on kindlasti väga puudulik, sest neid on eesti tudengid hankinud väga paljudest eri paikadest ja eri alustel. Ula tuslikem neist oli Strassburgi e ksiilülikool, mis jagas uusi stipendium e välja kok ku 8 aasta jooksul ja jatkas oma stipendiaatide toetam ist veel mõne aasta jook sul pärast seda, kuni nende õpingute lõpetamiseni. Kui a. 1951 New Yorgis vabatahtlike annetustega asutati organisatsioon Vaba Euroopa Ülikool Eksiilis (FEUE), siis loodeti sellest akadeem ilist õppeasutust enam-vähem kõigile põgenik-üliõpilastele Ida-Euroopast. Kuid samas nähti ka ära, et on võimatu muretseda summasid ülikooli startim iseks, mis annaks õpetust kõi gi teaduste ja tehnika aladel m itm ele tuhandele stipendium e vajavale ja eri keeli kõnelevaile põgenikele. Pärast paariaastast eksperim enti väikesevõitu prantsuse keelse kolledzhiga Strassburgis muutis FEUE oma tegevuskava. Nüüd korraldati pagulastele kõrgema hariduse andmist järgnevalt: vastavate sooviavaldustega esi nenud üliõpilaste hulgast va liti igal aastal välja kokku umbes 200 parimat ida eurooplast, neile igaühele anti stipendium valikuvabasse Lääne-Euroopa ülikooli. Kontakt FEUE-ga korraldati suvel, kui kõik stipendiaadid kutsuti osa võtma 1— 2kuisest suvekursusest Vaba Euroopa kolledzhis Strassburgis. Suvekursuse jooksul, m illede traditsioon veelgi jätkub, arutatakse loengute, diskussioonide ja kõneluste raames põnevaid p o liitilis i ja ku ltuu rilisi päevaprobleeme. Kokku on 26-le eest lasele (neist 24-le Rootsist) antud stipendium , sageli kõigi õppeaastate ulatuses. Algaastal oli prantsuse kolledzhis Eestil muide ainult üks õpilaskoht, kuid lõppaastal 1958 oli eestlasi-toetusesaajaid juba 16 7) . Väärib veel m ärkim ist, et Rotary stipendium e Ühendriige ülikoolidesse on Rootsis asuvail eesti põgeniknoortel õnnestunud saada kokku 40-ks õppeaastaks 8). Helsingi ja Turu ülikoolidesse on vahelduva suurusega stipendiume antud Soome organisatsioonide, sõpruslepinglaste kaudu. Enamikus on need olnud külas tus- ja tutvum isstipendium id — kestvusega paarist nädalast ühe õppeaastani. Ü ksikjuhtum eil on eestlased neid siiski kasutada võinud kogu oma stuudium i väl tel. On iseloomustav, et Rootsis on huvi hõimumaa stipendium ide hankimiseks olnud väiksem kui kodumaalt kaugemal olevas Ameerikas. Piiratud õpilaskohtade arv — Numerus Clausus — on üldine nähtus Põhjala ülikoolides. Valik eri kursustele toimub seejuures gümnaasiumi lõputunnistuste või sisseastum iseksam ite alusel. Vaba pääs esineb ainult mõnede hum anistlike teaduste kursustele. Eestlaste suhte lise lt suur protsent filosoofiateaduskonnas
(Tabel 1) oleneb osalt sellest. õppima siiski need eestlased, nähtub, et e riti arstikandidaate Arstiteaduse üliõpilaste arvu Numerus Claususe arvele.
Algaastail pääsesid Rootsis tehnikat ja m editsiini kes olid stuudium i kodumaal alustanud. Tabelist oli suhteliselt palju — Stokholm is ligi kolmandik! pidev ja selge langemine on kindlasti pandav
Hoopis eriline vorm iline kitsendus esines Rootsi teises suuremas tehnika ülikoolis — Göteborgi Chalmersis. Baltlastele sissepääsu üldse ei võimaldatud kuni 1947. aastani — tõenäoliselt suure arvu norra üliõpilaste tõttu, kes tä itsid kõik vabad kohad 3). Niikaua kui eestlastel rootsi kodakondsust ei olnud (selleks nõutav Rootsis viibim ise aeg on 5— 10 aastat), oli lisatakistuseks abituurium i sooritanud noortele see, et Numerus Clausus-fakulteetidesse võidi konkureerida ainult vabakuulajate kohtadele. Viim aste arv oli väga piiratud. Seetõttu pääsesid vaid vähesed värsked tudengid enne kodakondsuse omandamist näit. tehnika-ülikoolidesse. Vorm ilised kitsendused viisid hulga üliõpilasi edasi õppima eraettevõtlikesse tehnika-instituutidesse, m illede insenerieksam it Rootsis samavääristatakse tehnikum ide omaga. Kõigele vaatamata on eesti rahvusgrupil Rootsis üliõpilaste protsent alati suurem olnud kui Rootsi pärisrahval. Pärn3) esitab a. 1952 arvud 1,4% eestlaste ja 0,24% kogu Rootsi elanikkonna kohta. Ü liõpilaste koguarv oli Rootsis tollal 17.000, eesti üliõpilaste arv 278, seega eestlaste osa tudengkonnas 1,6%. Eesti üliõpilaste protsent on aga aasta-aastalt vähenenud — ja seda kahel põhjusel. Esiteks on eesti rahvusgrupp andnud abituriente keskm iselt ainult 1% iga-aastasest lennust (seegi tähelepanuvääriv m äär!). Teiseks on kõrgem haridus Rootsis viim aste aastakümnete jooksul saanud rahvale kättesaadavamaks. Ülikoolide õpi laskohti on m itm ekordistatud, õppemaksud kaotatud ja õppelaenude saamine teh tud imehõlpsaks. Täpseid arve akadeemiliste eksamite sooritam ise kohta ei leidu. Rootsi kahekümnes ülikoolis sooritatakse lõpueksameid ligemale kord kuus. Lõpetanute loetelusid ei korjata erilistesse aastaraamatuisse. Eesti pagulaspress on küll püüd nud kaasmaalaste akadeemiliste kraadide saavutamist noteerida, aga neis sõnumeis esineb kahetsusväärseid lünki ja vigu 10). Ajavahemiku 1945— juuni 1952 kohta on õnneks olemas peagu tä ie lik ja pädev loetelu lõpetajaist ja teaduslike kraadide saavutajaist — tänu Boris Pärli põhjalikule uurim istööle 3). H ilisem ast ajast on nim ekiri aasta 1960 kohta 9). Kuna on teada, et eesti üliõpilaste arv Rootsis on igal aastal püsinud 300 ümber, siis võib oletada, et aastane lõpetajate arv on olnud üsna konstantne 35— 45 piires (nagu on teada aastaist 1950, 1951, 1952 ja 1960). Hinnates sel alusel ülaloleva tabeli lünki aastaist 1952— 59 ja 1961— 64, võiksim e arvestada lisaks veel umbes 450 lõpetajat. Kahekümne pagulasaasta summa oleks seega 650 ümber. Üheks veavõimaluseks on aga asjaolu, et sama üliõpilane võib omandada mitu lõpueksami kraadi (näit. fil. kand. ja fil. mag.) ja esineb seetõttu kahekordselt, samuti nagu ka mitmed juba Eestis ülikooli lõpetanud on Rootsis riigiam etisse saamiseks oma eksameid siin korranud ja seega tõstnud lõpetajate koguarvu te gelikust kõrgemaks. Igal juhul on aga kindel, et Rootsi ülikoolid on eesti akadee m ilisele perele juurde andnud vähim alt pool tuhat uut vilis tla s t.
Tabel 2 Ülikooli lõpetanud Rootsis
FAKULTEET Filosoofia, humanitaarteadused Stokholm Upsala Lund Filosoofia, matemaatika-loodusteadus Stokholm Upsala Lund Tehnika Stokholm Göteborg Arstiteadus Stokholm Upsala Lund Göteborg Rohuteadus Kaubandusteadus Põllumajandusteadus Hambaarstiteadus Metsateadus Kehakasvatus Õigusteadus Muusika-akadeemia Joonistamisõpetajate instituut S otsiaalinstituut KOKKU
1945— 1952 I
1960
18 9 3
7 3 2
4 7 8
3 2 4
36 5
5 —
26 3 8 — 15 12 5 4 3 3 1 — — —
— 1 — 1 3 2 1 1 — — — 1 1 1
170
38
Lisa-ettekujutust eestlaste õppeedukusest saab mõne gümnaasiumi lennu jälgim isel. Sigtuna Eesti Gümnaasiumi lõpetas sajast vä ljavalitust (teine nii palju soovijaid pidi jääma ukse taha) 83. Neist õppis edasi 59 (26 tütar- ja 33 poeglast). Viis aastat hiljem — kuni aastani 1952 — oli neist kõrgema kooli lõpetanud 42. n ) Kevadel 1954, kui esmakordselt polnud tulemas lendu eesti gümnaasiumist, lõpetas mitmesugused rootsi gümnaasiumid kokku 60 e e s tla s t12). Neist on nüüd, 10 aastat hiljem , ülikooli lõpueksamid sooritanud 40, kuna 3— 4 veel jatkavad oma õpinguid. Ü likoolis on jälgitud õppeedukust Upsala ülikoolis algaastail õppinud arstiteadlaste rü h m a s13). A ktiiv s e lt õppivaist 16-st (neist 5 naissoost) tegid kursusi nõutavast kiiremas tempos 30% , normaalajaga 45% ja 25% vähemate tulem uste ga. Viimased olid ühtlasi need, kes õppisid ilma toetusteta. Eestist Rootsi saabunud noorus on 20 aasta jooksul siinsete oludega koha nenud üsna m itm el v iis il. Äärm uslikel juhtudel on unustatud eesti keel või vastu pidi — õpitud rootsi keelt puudulikult. Kokkukuuluvusetunne eestlusega on uue m iljöö survel üld iselt kahanenud — mõnedel kuni täieliku ükskõiksuseni. Enami kus on siiski leitud kompromiss oma päritoluühiskonna ja ümbrusühiskonna vahel.
T ra d its io o n ilin e polonees E esti Osakonna b a llil S to k h o lm is 1964
Väikelastena Rootsi saabunute või siin sündinute puhul on aga kohanemisprobleem olnud kõrvalise tähtsusega. Probleemiks on seevastu olnud solidaarsus eesti pagulasühiskonnaga (või kodu-eestlastega). Eri generatsioonide eesti tudengite suhtum ist eestlusesse ei ole kahjuks uuritud. Mõnevõrra pidepunkte saab siiski kaudsete näitajate abil. Kuuluvus ja m ittekuuluvus eesti ühinguisse (e riti üliõpilasorganisatsioonesse) on näiteks üks, ehkki m itte e riti täpne vahend tudengi rahvusliku kuuluvustunde määramiseks. Osavõtt eesti rahvuslike teaduste kursustest, eestikeelse kirjanduse ja perioodika ostmine ja eestikeelne kirjamehe-tegevus peaksid sellele lisaks näitama aktiivse mat ja sügavamat rahvuslikku andumust. Tõenäoliselt langetatakse lõplik otsus eesti sektori kohta alles pärast ü li kooli. Abiellum ise ja laste kasvatamisega võivad m itm edki tudeengiaegsed suhtu mised muutuda. Erinevais annuseis pessim ism i, tülpim ust, madalat verbaalset intelligentsi, aga ka vaimse mina a listu m ist ümberrahvustumise survele de monstreerib see, kui lastele eesti keelt edasi ei anta või ei võimaldata neile eesti keelset kooli-skautlust. Lundi, Upsala ja Stokholmi ülikoolide eesti ja koos sellega te iste soomeugri keelte õpingud on meelitanud pidevalt mõningaid tudengeid igas üliko oli linnas. Eesti Teadusliku Instituudi loenguist eesti rahvuslike teaduste üle oli osa v õ tt elav esim estel sem estritel Stokholm is (algas kevadel 1952). Hiljem kahanes kuulajate arv mõne üksikuni, kellede hulgas im m atrikuleeritud üliõpilasi oli harva.
Rohkem osavõtjaid on olnud üliõpilaskondade rahvuslike teaduste kursus test. Upsalas ja Stokholm is on viim aseil aastail olnud igal loengul paarikümne kuulaja ümber. Eesti Teadusliku Seltsi võistlustöödest osavõtjate arv on vaatamata üsna headele auhindadele (500— 1000 kr.) ja m itm ekesistele teemade valikule väga väike, tavaliselt ainult üks aastas. Tõenäoliselt võiks olla rohkem osavõtjaid võ ist lusest vabale teemale, kuhu saaks esitada ka oma ülikooliuurim uste eestikeelseid tõlkeid. Huvist eesti kirjanduse kohta leidub märkmeid Valev Uibopuu uurim usest Eesti Kirjanike Kooperatiivi lugejaskonna üle a. 1954 14). Vastustest EKK ankeetlehele tulid pooled Rootsist (umbes 600). Rootsi vastajaist olid 5,2% üliõpilased (s.o. 30 ümber ehk iga kümnes üliõpilane). Võrreldes te iste maadega, kus eest lasi asub, on see suurim Jugevate ü liõpilaste" protsent. Ü liõpilaste huvi eesti kirjanduse ostm ise vastu peegeldub ehk veelgi paremini m itmesuguste juubeliraamatute e tte te llija te loeteludest. Võrdluste tegemiseks on kättesaadavad Tabula G ratulatoria’d teoseist nagu näit. Johannes Aaviku tõlkekogu E. A. Poe’st (1955) ja kogutud luuletused Marie U nderilt (1958), Gustav S uitsult (1964) ja Henrik Visna puult (1965). Ümberrahvustumise (s.o. m itte-eestikeelse kodu) loomise kohta pole and med kergesti käepärast. Isiklike tähelepanekute kohaselt on Sigtuna gümnaasiu mi n ) abiellunud lõpetajate hulgas (abituriendid 1947) umbes 20— 25% neid, kes oma lastele eesti keelt pole õpetanud. Rootsi gümnaasiumide eesti a bitu rie nti dest 7 aastat hiljem 12) on vastav protsent juba 50 ümber. Oluline on sel puhul rõhutada, et segaabielud ei tähenda alati eesti keele vä lja lü litam ist lastekasvatu sest, tähelepandav on, et eestlaste (ka akadeem iliste!) omavahelistes abieludes küllaltki m itm el juhul eesti keelt enam ei tarvitata. Esimesed välis-eesti üliõpilasorganisatsioonid loodi sõjakevadel 1945 Root sis. Seejuures ei lähtutud Tartu organisatsioonide (korpide-seltside) traditsioonist, vaid ühineti üliõpilaskonna vorm i ümber. Hiljem on peagu kõik paguluses te kki nud tudengikoondised võtnud endale sama organiseerum isvorm i. A lles hiljem on nende kõrval elu jõu lise lt tegutsema hakanud mitmed endised Tartu organisat sioonid. Algaastail leidus Rootsis akadeemiliste ühingute kõrval rida muidki seltse, m illede tegevusest tudengid osa võtsid. Stokholm is olid e riti populaarsed Olav Rootsi Noortekoor, Ernst Idla võim lem is- ja rahvatantsurühmad, spordiselts ,,Ka lev", aga ka mõned p oliitilised rühmitused (näit. radikaal-dem okraadid). Praegu näib üliõpilaste osa säärases seltskondlikus tegevuses märksa tagasihoidlikum . Veebruari alguses 1945 pöördus üleskutsega üliõpilaste poole Tallinna Tehnikaülikooli professor, kadunud Jaan Kopvillem, kes to im is tookord Eesti Ko mitee üliõpilaste ja ülikooli õppejõudude sektsiooni juhatajana. Ta kutsus akadee m ilist noorust oma organisatsioonile nurgakivi panema ja sellele organiseerivat toimkonda valima. Osavõtjaid tu li koosolekule Stokholmi Ülikooli C-saali 11. veebruaril üle kahesaja, kes valisid endale põhikirja komisjoni. 25. m ärtsil toim us juba Ü liõpi laskonna asutamiskoosolek, kus võeti vastu ajutine põhikiri, loodi organisatsioon nimega „ Eesti Üliõpilaskond Rootsis" ja v a liti juhatus. EÜR tegevuskavas seisis nüüd oma osakondade ellukutsum ine teisteski ülikoolilinnades.
Organisatsiooni asutamisel maksma pandud ideed tekitasid aga m itmes ringkonnas tugeva opositsiooni. Selle tulemusena asutati Upsalas oma iseseisev üliõpilaskond ja Stokholm is ,,Eesti Demokraatlik Ü liõpilaste Ühing". Juba 20. mail aga jõuti Stokholm is kom prom issini. Erakorraline peakoosolek tegi vajalikud muu datused põhikirjas ja valis uue juhatuse ning organid, kuhu kuulus isikuid mõle mast rivaliseerivast tiivast. Vahekorrad Upsalaga aga lahenesid järgneval aastal (1946). Stokholmi ü li õpilaskond loobus tahtest olla kogu Rootsit hõlmav üliõpilaste keskorgan ja muu tis oma nime Stokholmi Eesti Üliõpilaskonnaks. EÜR jäi ühiseks nimetajaks ü li õpilaskondade ühiste aktsioonide puhul. Põhikiri uuele EÜR-ile te hti alles a. 1948, kui eesti üliõpilaskonnad neljast Rootsi ü likoolilinnast lõid sellenim elise liidu. Aastani 1956 oli EÜR esimeheks SEÜ esimees. Alates aastast 1956 on ol nud esim eesteks: 1956/57 Ivo liiste, 1957— 59 Jaan Teär, 1959— 63 Kalju Nõu, aastal 1964 Jaak Kiviloog ja aastal 1965 Madis Laas. EÜR-i ülesandeks on peam iselt olnud Rootsi eesti tudengite esindamine väljapoole. Sisemises tegevuses on olnud esikohal stipendium ifondi valitsem ine ja iga-aastaste suvepäevade (ka ..üliõpilaspäevade") korraldamine. Viimaseid on seni peetud 13: Hindäs 1952, Norreda 1953, Lida 1954, LiIIsjödal 1955, Göteborg 1956, Veda 1957, Göteborg 1958, Lovö 1959, LiIIsjödal 1960, Vik 1961, Lillsved 1962, LiIIsjödal 1963, Upsala 1964 ja Hindäs 1965. Kolmel korral on seejuures loengute ja vaidluste tekstid leidnud paljundamist. 16~17) Stokholmi Eesti Üliõpilaskond (SEÜ) tegutses ajavahemikus 1946— 62. Oma algust võis ta aga lugeda EÜR asutamiskoosolekust 25. m ärtsil 1945. A lg aastail vaheldusid esimehed peaaegu igal sem estril. Selles ülesandes on olnud: 1945 Ado Anderkopp ja Hugo Köhler, 1946 Imant Rebane, 1947 Endel Kolde ja Argo Kõvamees, 1948 Heino Tarm-Tombach ja Leo Moks, 1949 Peeter Tõnus, 1950 Boris Pärl, 1950/51 Erik Teemant ja Vello Erenurm, 1951/52 Meemo Mäelo, 1952/53 Hans Lauri ja Rein Tarmet, 1953/54 Rein Kõrgma, 1954/55 Ivar Paljak, 1956/57 Erik Teemant, 1957/58 Toomas Lauri, 1958/59 Kaarli Vooremaa, 1959/60 Peep Truus, 1960/61 Peeter Puide, 1961/62 Kertu Kiidla. Vaatamata sellele, et SEÜ on olnud suurima eesti üliõpi lasi inna tudenglik tsentrum , pole ta ümber a ktiivse lt koondunute arv olnud kunagi palju suurem Upsala ja Lundi üliõpilaskondadest. Suurlinna seltskondliku tegevuse võimalused on piiratud suurte kauguste tõ ttu ja olenev oma ruumide olem asolust m itte kaugel ülikoolihooneist. SEÜ tegevuses on olnud tõusu- ja mõõnaaegu. Kõik juhatused ei ole olnud ühesuguste huvide ja kandepinnaga. Algaastail korraldati üsna tih ti referaatõhtuid. 1950-te algupoolel oli madalseisu, kus ürituste arv kippus kahanema mõneni sem estris. 1950-te keskpaiku tegeldi jälle aktiivsem alt. Korraldati sagedasi klubiõhtuid tantsu ja kergema programmiga. Kogu selle aastakümne populaarsei maks üliõpilaskondlikuks traditsiooniks oli igal aastal korduv maskeraad. Seks puhuks üüritud keldri- või klubiruum id täideti viim se kohani. Järgmise aastakümne vahetus tõi kaasa juhtkonna kriisi. Juhatuste moo dustamine kujunes nii raskeks, et sügisel 1960 oli koguni vajalik moodustada päästekomitee juhatuseliikm ete värbamiseks. Raskused SEÜ a ktiivi sagedase lagunemise ja uue form eerim isega ning ka vanade traditsioonide väljasurem ine viisid lõpuks SEÜ ümbermoodustamiseni. Kuna sel ajal oli Stokholm is asutamisel maakondlikke rootsi üliõpilaskogusid, tun dus sama organiseerim isvorm olevat sobivaim ka eestlastele.
17. mail 1962 loodi Stokholmi Eesti Osakond (rootsi keeles Estlands N ation), mis oma nime, struktuuri ja traditsioonide poolest on lähedane vastavatele soome ja rootsi organisatsioonidele. Lisaks liikmeskonnale ja juhatusele on ette nähtud veel kolm o lu lis t in sti tutsiooni, mis peaksid aitama tegevust aastast-aastasse korrapärase hoida. Nen deks on viieks aastaks valitav inspektor (põhikirja kohaselt Stokholmi ülikoolide eeskätt eesti päritoluga professor või dotsent), edasi vanemate-kogu (endised esimehed, muud teenekad liikm ed ja silmapaistvad nooremad teadlased) ja noor liikm ed (esim est sem estrit liikm ete nim istus olevad, kel on kohustuseks käia Osakonna rahvuslikel kursustel ja ,,noorliikm ete tu n d id e s"). Juba esimesel tegevusaastal tõusis liikmeskond üle saja. Ü ritusi toim us vähemalt kaks korda kuus ja kursuste perioodil vähemalt kord nädalas. Kursused toim usid kokku kaheksal üksteisele järgneval reedel, kusjuures esimesed tunnid olid pühendatud eesti keelele ja järgnevad tunnid vanade salongitantsude õppi m isele. Sama sisukat tegevust mõnede variatsioonidega kursuste aines on jatkatud tänaseni. Võimsaimaks traditsiooniks on kujunenud akadeemiline ball sügi sel, m ille st osavõtjaid on olnud üle saja. Sel puhul on kutsutud külla soomlasi ja õppejõude-eestisõpru. Menukaiks traditsioonideks tõotavad kujuneda veel nn. Oolandi sõda (ehk äraseletatult: kevadine väljasõit Ahvenamaa saartele) ja Marie Underi, Osakonna auliikm e sünnipäeva tähistam ine eesti luulele pühendatud õhtuga. Osakonna esimees kannab Põhjala eeskujude kohaselt nim etust kuraator. Seni on kuraatori ametis olnud: 1962 Kalju Nõu, 1963 Reino Sepp, 1964 Jaak Maandi, 1965 Liis Kõll ja 1965— 66 Toivo Karneol. Inspektoriks v a liti ajavahemikus 1962— 67 prof. Arm in Tuulse. Upsala Eesti Üliõpilaskond (UEÜ) asutati 15. a p rillil 1945. Võrreldes teiste pagulasüliõpilaskondadega on ta olnud märksa vilkam ja tugevam kogu oma senise eluea. Osalt on selle põhjuseks linna studentlik atmosfäär, osalt väikesed kaugu sed. M itte vähem tähtis ei ole olnud see, et UEÜ-I on alati olnud ,,oma tuba, oma luba". Algaastail oli eestlaste kasutada vana puumajaloks Seminariegatan 6 (kir janduslikult käsitletud Ilmar Jaksi novellikogus ,,A ruanni"), hiljem on oldud kaas osanikud Upsala Eesti Kodus. O lulisim on aga see, et UEÜ on ainus eesti üliõpilas kond välismaal, m illel on oma ülikooli ,,studentkonna" juures poolam etlik staatus. Kui UEÜ esialgsed tööülesanded olid olnud peam iselt sotsiaalset laadi — oli tulnud hoolitseda põgeniknoorte kohanemise eest ülikoolilinnas, muretseda laene ja stipendium e, siis pikkamööda muutus p ilt. Sedamööda kui Upsalasse tu li juurde eesti üliõpilasi rootsi abituurium iga, sai UEÜ endale enam ja enam üliõpilaskonvendi ülesanded, e riti rahvuskultuuriliste alade vilje le m ise l. Selleks tööks oli vaja summasid ja nii sai teoks pöördumine natsioonide kuraatorkonvendi poole m ärtsis 1954. Viimane otsustas sama aasta juunis, pärast sellekohast e riala list juurdlust, eestlaste palve jaatavalt. Kuraatorid soovitasid kõigile natsioonidele, et nad kannaksid UEÜ arvele iga eesti üliõpilase semestrimaksust poole ja seda sel põhjusel, et ükski natsioon ei ole suuteline küllalt hoolitsema oma väikesearvulise eesti rühma kultuursete vajaduste e e s t18). Roots laste restitutsiooni on peam iselt kasutatud Eesti Kodu üüri katmiseks ja eesti raamatute ning perioodika m uretsemiseks.
Olgu tähendatud, et mõnesse natsiooni kuulumine on Upsalas ja Lundis õppijaile kohustuslik. Eestlaste kultuuritöö huvides on seejuures olnud, et eest lased oleksid võim alikult võrdselt laiali pillutatud eri natsioonide vahel, kuna m ui du on juhtunud, et natsioonid, kuhu suurem arv eestlasi koondub, kohkuvad tagasi küllaltki suure restitutsiooni nõudmise puhul UEÜ-lt. Muide on ventileeritud ka m õtet UEÜ enese ümberkujundam isest natsiooniks. Seni aga on säärast sammu pidurdanud kapitalipuudus. Et Upsalas te iste natsioonide kõrval võrdvääriline olla, peaks oldama majaomanikud. UEÜ esimeesteks on olnud (osalt m äluandm eil): 1945 A dolf Scheller, 1945— 46 V iktor Konsa, 1947 llo Käbin, 1948 Valdur Jaanuson, 1949 Ilmar Jaks, 1950 Leo Rannaleet, 1951 Ermil Paju, 1952 Voldemar Kiviaed, 1953 Manivald Tihkan, 1954 Enn Nõu, 1955 Arnold Luht, 1956 Ivo liiste , 1957 Valve Madar, 1950 Kersti Haliste, 1959 Silvi Grünberg, 1960 Jaak Kiviloog, 1961 Kersti Haliste, 1962 Olev Krämer, 1963 Kalju Nõu, 1964 Jüri Männik ja 1965 Jaak Urmi. Eesti Üliõpilaskond Lundis (EÜL) asutati 22. a p rillil 1947. Ü likoolilinna m iljöö on olnud soodne tegevusele, mis siiski pole nii vilgas kui Upsalas. Eriliste saavutustena võib esile tõsta album it „ S ilm ap iir", m ille st on ilmunud viis num brit (esimene nr. ilmus aastal 1957) ja menukaid üliõpilaspäevi Lillsjödalis 1954, 1960 ja 1963. EÜL-i esimehed on olnud: 1947 Ivar Grünthal, 1948— 52 andmed EÜL-i a rh iivist kadunud, 1953 M aret Kant, 1954 Olev Mathiesen, 1955 Theodor Rootsi, 1956 Madis M ägiste, 1957 Naatan Roos, 1958 Enn Pärnamaa, 1959 T iit Kauri, 1960 Erich Saluste, 1961 T iit Kauri, 1962 Henn M õttus, 1963 Anu Sagim, 1964 Madis Laas ja 1965 Eerik Sergo. Eesti Üliõpilaskond Göteborgis (EÜG) on asutatud kaks korda: jaanuaris 1948 ja veebruaris 1964. Ajavahemikus 1957— 63 oli organisatsioon varjusurmas. EÜG on olnud üliõpilaskondadest arvu lise lt väikseim. Tegevust on takistanud suur linna vahemaad, aga ka muu vabaaja tegevus. Tartu organisatsioonide tegevus on olnud näiteks aktiivsem kui Lundis ja Upsalas (vt. tabel 3). Õppeaastal 1964/65 oli Göteborgi kõrgemate õppeasutuste 110-st eestlasest umbes 40 tasunud EÜG õppe maksu, ja tegevus jällegi tõusuteel. EÜG esimehed on olnud: 1948/49 ja 1952 Richard Espenberg, 1950 Felix Aasmaa, 1951 Edgar Eriksoo, 1953/54 Hans Adila, 1955 Arnold Norvell, 1955/56 Evald Soomägi, 1956 Enn Äro, 1964 Andres Viirsoo, 1964/65 Jaan M anitski ja 1965/66 Jaak Jüriado. Peale eespool kirjeldatud üliõpilaskondliku koondumisvormi Rootsis on Vol demar Kiviaia a n d m e il5) olnud esimene üliõpilaste organiseerumiskatse aastal 1944 Eesti S otsialistliku Üliõpilasühingu näol. See organisatsioon ei ole aga oma tegevusest mingeid jälgi järele jätnud. Palju aktiivsem oli Eesti Demokraatlike Ü liõpilaste Ühing, mis algselt seisis opositsioonis EÜR-iga. Ta tegutses ajavahe mikus 1945— 47 ja tegeles peam iselt p o liitilis te küsimustega. UN-ile lähetati muu hulgas m ärgukiri pagulaste õiguste a s ju s 19). Korraldati ka rida kõrgel tasemel seisvaid referaat- ja vaidlusõhtuid. Omaette üliõpilaskond oli Eesti Teaduslikul Instituudil, mis tegutses ela valt m itu aastat. Erialade üliõpilasorganisatsioonidest on elumärke näidanud ainult Eesti Loodusteadlaste Koondis, mis algaastail pidas paar korda aastas koosviibim isi teaduslike ettekannetega.
Aktiivsem tegevus EÜS-i ja vanemate korporatsioonide ridades algas siis, kui noorliikm eile hakati looma võim alusi õppetoetusteks, osteti endale korterid ja sõlm iti uued kontaktid oma sõpruslepinglastega Soomes. Siin on põhjust pike malt peatuda uurim usel, mis endiste Tartu organisatsioonide vahelise koostööorgani Eesti Akadeem ilise Koondise poolt toim e pandi kevadel 1961. Tookordne EAK esimees Sigrid W iksten hankis EÜR-i kaudu kõigi Rootsi ülikoolidesse im m atrikuleeritud eestlaste nimed, paljundas nim ekirjad saatmiseks korporatsiooni dele ja seltsidele, sai sealt andmed oma liikm ete kohta ning hankis sel v iis il täpse pildi eri organisatsioonide aktiivsusest Rootsis te g e liku lt õppivate eestlaste hul gas. Tulemused on kokku võetud alljärgnevas ta b e lis 4). Tabel 3 Kuuluvus endistesse Tartu organisatsioonidesse 1960/61
Korp Vironia Korp Frat. Estica Korp Sakala Korp Rotalia Korp Ugala Korp Revelia Korp Tehnola Kokku EKL EÜS EÜS Põhjala EÜS Veljesto EÜS Raimla ENÜS Korp
Filiae Patriae
Organiseerimata
Kokku
Stokholm
Upsala
Lund
Göteborg
2 11 17 3 3
—
—
—
—
—
3 16
—
—
—
—
—
—
—
11
10
19
1
—
1 37
2 4 4
3 2 5
1 1
20 7
2 —
21 —
Kokku 2 16 26 28 3 1 1 77 44 8 8 12
3
8
8 1
8
12
3
1
24
30
3
4
5
42
83
28
45
27
173
(44% )
(44% )
(62% )
(27% )
(45% )
188
64
73
63
—
—
— —
388
Ülaloleva tabeli tõlgitsem isel tuleb võtta arvesse, et see vastab olukorda dele 5 aastat tagasi, seega üks ülikooli-põlvkond varemini. Vahekorrad eri organi satsioonide liikmeskondade vahel on muutunud mõnes kohas üsna tunduvalt. Märkimisväärseim on siiski Göteborgi olukord, kus ei olnud üliõpilaskonda, aga kahes meesorganisatsioonis oli tegevusvõim eline koosseis ja ainult üks neljan dik tudengeist olid üldse ,,metsikud“ . Siin peegeldub mõningal määral seda riva lite e ti, mida mõnikord on võidud tähele panna Tartu organisatsioonide ja üliõpilas konna vahel. Ses küsimuses on 26 juh tivat ü liõpilast esinenud avaliku seisukoha võ tu g a 20), kus nad on rõhutanud m otiive, miks ,.praeguses olukorras, kodumaalt eemal viibides, üliõpilaskonnad ja m itte intiim organisatsioonid moodustavad kõige
loomulikuma ja sellega primaarse üliõpilaste organiseerum isvorm i“ . Olgu need m otiivid ka siinkohal ära toodud: 1) on väga väheseid paiku, kus eesti üliõpilaste arv oleks küllaldane kümne üksteisest eraldatud üliõpilasgrupi moodustamiseks, 2) üliõpilaskonna vorm sobib loom ulikult ka pererahva üliõpilaselu organisatoorseisse raamidesse, saades kergemini tunnustust ja toetust (nagu Upsalas), 3) oma laia organisatoorse aluse tõ ttu on üliõpilaskonnal — esindades kõiki üliõpi lasi — kergem leida kõlapinda rahvusvahelisel foorum il, mis on e riti tähtis arves tades Eesti tulevikuväljavaateid Ühendatud Euroopa raames, 4) rahvuslike ühis ürituste korraldamine ilma küllaldase liikm ete arvu ja m itm epalgelise koosseisuta on võimatu, näit. eesti keele kursus, rahvatantsude õppimine jne. Et Tartust kaasa toodud intiim organisatsioonidel on siiski tähtis funktsioon, selles pole aga samuti m itte kaheldud ja seda näitab ka asjaolu, et enam kui pooled üliõpilastest neisse on organiseerunud. Seejuures on iseloomustav, et ü li õpilaskonna (Stokholmis: osakonna) põhikoosseisu moodustavad korporatsioonide ja seltside liikm ed. Ja vastupidi: need, kes ei kuulu Tartu organisatsioonidesse, seisavad tavaliselt eemal ka üliõpilaskondadest. Tartu üliõpilaskonvendid täiendavad seega üliõpilaskondade tegevust. Li saks m ajanduslikule ja koosseisulisele stabiilsusele on nende eeliseks ja võluks Rootsi oludele täiesti ainulaadsed tavad ja tseremooniad. Eesti Üliõpilaskond Rootsis välissuhetest tsiteerigem mõningaid juhuslikke allikaid: EÜR on koostöös leedu ja läti üliõpilaskondadega tegevusperioodil 1946/47 saatnud välja 225 kirja ja m emorandumit ja 443 m itm esugust trükitud inglisekeel set te o s t21) . Juulis 1946 saadeti Pariisi rahukonverentsi 15-le läänedelegatsioonile ühen duses balti nõuk. vabariikide saadikute kongressist osavõtuga protestim ärgukiri N. Liidu okupatsiooni edasikestmise k o h ta 22). Edasi on saadetud c:a 70 üliõpilas ühingule ja üliõpilasühingute keskliidule üle kogu läänemaailma protestimärgukirjad EÜR avalduse tähelepanemata jätm ise kohta astuda Rahvusvahelise Ü liõpi lasliidu, asukohaga Prahas, liik m e k s 22). Tegevusaastal 1948/49 oli peamiseks saavutuseks Askeris, Norras toim u nud rahvusvahelisele üliõpilaskonverentsile eesti delegatsiooni saatmine 5). Rahvusvahelisest Ü liõpilaskonverentsist on EÜR esindajad osa võtnud Stok holmis 1951 (2 esindajat), Kopenhaagenis 1953 (2 esindajat) ja Birminghamis 1955 (1 esindaja). Rahvusvahelisel foorum il on eesti üliõpilaskonnad välismaal esine nud EÜV ühise nimetuse all. Enamikul juhtudel on seejuures EÜR olnud EÜV presideerivaks juhatuseks. Omaette peatükk välissuhetes on olnud Saksamaal diipii-laagreis asuvate eesti üliõpilaste abistamine. EÜR korjas toi perioodil üle 10.000 krooni seks ots tarbeks ja tõi ka osa tbc-haigeid tudengeid ravile Rootsi. Koostöö teiste Ida-Euroopa üliõpilastega oli e riti viljakas sel perioodil, kui anti välja rootsikeelset p o liitilis t lehte ..Utpost". Ajavahemikus 1954— 1957 ilmus see pildirikka trükisena, kus e riti tutvustati Ida-Euroopa probleeme ja rahvusvahe lis t üliõpilasiiikum ist. Üks num breist ilmus ka inglisekeelsena. H ilisem aist p o liitilis te s t sammudest väärivad m ärkim ist kaks. Aastal 1960 avaldas Stokholmi Eesti Üliõpilaskond resolutsiooni sündmuste puhul Lõuna-Aafrikas, kutsudes muide üles kõiki segavärvilise rahvastikuga maadel elunevaid
eestlasi aitama igaüks oma võim aluste piirides kaasa sealsete rassivastuolude tasandamisele. „Nõnda talitades aitaksid nad tõhusalt kaasa pinna võtm iseks kom m un istliku lt ekspansioonikatselt siinpool ra u d e e s riie t"23). Suvel 1964 pöördus EÜR rootsi avalikkuse poole lendlehega, et seoses Hrushtshovi visiidiga Skandinaaviasse üles tõsta meie kodumaa probleemi. Lendlehes nõuab EÜR: Baltikumi piiride avamist kõigile reisijaile mõlemas suunas, p o liitilis te vangide vabastamist, täieliku sõna- ja trükivabaduse lubamist, vabade ametiühingute moodustamist, vabade valim iste korraldam ist ja vene okupatsiooni vägede viivitam atu t tagasitõm bum ist Baltikum ist. Välissuhetest on teine laad vahekordadel Soomega. 1958 kutsus Helsingi ülikooli soomekeelsete üliõpilaskondade kuraatorkonvent eestlaste esindaja esi nema ettekannetega pagulasüliõpilastest. Samast suvest alates on EÜR kutsunud igal aastal HYV *) esindaja oma suvepäevadele ja EÜR esindajad viibinud külalis tena Helsingis. Kahel aastal — 1960 ja 1961 — sai koguni teoks EÜR ja HYY vahe line korvpallimatsh. Mõlemal korral võitsid soomlased. EÜR ja HYY vaheline läbi käimine katkes sügisel 1963, kui Helsingi üliõpilasesindus kustutas oma eelarvest vastavad summad. Samal ajal on aga tekkinud kindlamad suhted üheltpoolt Upsala, Lundi ja Stokholmi eestlaste ja te iseltp oo lt m itm ete soome osakondade vahel. Kevadel 1962 kirju tati koguni alla sõprusleping UEÜ ja Helsingi Kymenlaakso osakonna vahel. Lundil on loodud sõbralik vahekord Helsingis toim iva Viiburi osakonnaga, Stokholmi Eesti Osakonnal Turu ülikooli Savo-Karjalais-Osakonnaga. EÜR-il on viim aseil aastail olnud mõningaid sidemeid ka Lääne-Saksamaal õppivate loovutatud aladelt pärit olevate tudengitega. M is on meie missioon? Tsiteerin kahte referenti üliõpilaskondade ü ritu stelt. Esimesena end. Tartu ülikooli rektor Johan Kõpp, kes esines kõige esimesel ü li õpilaste referaatõhtul paguluses ja teisena Rootsi ülikooli lõpetanud A lu r Reinans, kes pidas ühe kõnedest Lillsjödalis 1960. Kõpp: Käsikäes eriteadmistega peate omandama avara vaate asjadele ja nende vahekordadele, peate tõusma üldhariduslikult nii kõrgele tasemele, et oma eriala vaatlete ühiskondliku elu kui terviku seisukohast . . . Peame huvi suunama ja süvenema neisse ühiskondlikesse liikum istesse, mida teame olevat esile ker kinud paljudes maades ja mis on määratud meie eluvorme uuendama. Ignorants nende suhtes on tänapäeval andestamatu, iga teadlik ühiskonnaliige peab oman dama ülevaate kogu küsim uskom pleksist juba a eg sasti24). Reinans: Meie oleme üles kasvanud selles läänelises kultuuris, kuhu kuulu vana tahame näha ka tuleviku Eestit, meil on olemas sidemed, keeleoskus, tead mised edukaks koostööks läänega nii majanduslikul, p o liitilis e l kui vaimsel alal. Meie saame olla sillaks lääne ja vene vormi pressitud kodumaa ning selle rahva, eestluse edasikandja, vahel. Kuigi me arvuline jõud ei ole suur, siiski võib meie panusest oleneda, kas tuleviku Eesti, see Eesti, m ille eest on m õtet võidelda, kuulub itta või läände. Mida tähendab selline programm, selline sihiasetus, meile praegu? Seda, et me peame valm is olema, kui too aeg kunagi peaks tulema, peame end ku ltuu riliselt, p o liitilis e lt, m ajanduslikult niivõrd ärkvel hoidma, et me suu dame täita oma ajaloolist ülesannet25). * Helsingin Yliopiston Ylioppilaskunta
1. Bo G. Hall, Svenska Dagbladet 30. 1. 1963 2. Tartuensis, Gaudeamus nr. 7, 1945 3. Boris Pärl, koguteoses ..Tammine rahvas", lk. 172— 83, Stokholm 1952 4. Sigrid Wiksten, käsikirjas (E. Akad. Koondise arhiiv) 5. Voldemar Kiviaed, koguteoses ..Kümme aastat Uppsala eestlaskonda", Uppsala 1955 6. EÜR suvep. protokoll nr. 1, 27. 8. 1955, Lillsjödal 7. Reino Sepp, Verbum Habet Sakala, lk. 18— 20, sügis 1957 8. Suuline teade eestlastest Rotary liikm elt nov. 1964 9. Vaba Eesti, lk. 40, 1961 10. Vigane ja lünklik on sel alusel koostatud nimekiri koguteoses ,,Estonia" VI, 1956 11. Vello Sermat, koguteoses ,,Tammine rahvas", lk. 156— 160 12. Tulehoidja nr. 6 (71), 1954 13. V. Konsa ja H. Ilmjärv, koguteoses „Estonia“ II, 1946/47 14. Valev Uibopuu, koguteoses ..Lugejalt kirjanikule", Lund 1955 15. EÜR II Üliõpilaspäevad 1953 16. EÜR IV Üliõpilaspäevad 1955 17. Vaba Eesti nr. 8, 1960 18. Intervjuu Valve Madariga, Vaba Eesti nr. 2, 1958 19. Estonia I, lk. 57, 1946 20. Noorteleht (Eskilstuna Kuriren — Eesti Päevaleht), 15. 2. 1962 21. Estonia IV, lk. 65, 1948 (?) 22. EÜR Bülletään nr. 1, lk. 8, Stokholm 1947 23. Vaba Eesti, lk. 90, 1960 24. Teataja, 14. 3. 1945 25. Vaba Eesti, lk. 165, 1960
EESTI ÜLIÕPILASKOND USA-s Virko Keder
Aastal 1949 avanesid USA väravad põgenikele ja Eesti üliõpilasi hakkas suurel arvul sisse rändama Ameerikasse. Peatselt tekkis vajadus mingisuguse organi järele, mis koondaks äsja saabunud ja pidevalt saabuvaid eesti üliõpilasi ja võimaldaks neil üksteisega sidepidam ist ning läbikäim ist. Selle sihiga kutsutigi kokku organiseerim iskoosolek 8. jaanuaril 1950 New Yorgi Eesti Majas ja loodi Eesti Üliõpilaskond USA-s. Üliõpilaskonna esimeheks v a liti P. Elias. Esimese ju hatuse ülesandeks jäi kujundada üliõpilaskonna struktuur, kodukord ja sihid. Üliõpilaskonna esimene suurem kokkutulek toim us New Yorgis 1950. aasta septembris, mil toim usid I Eesti Üliõpilaspäevad USA-s ja aastakoosolek. V aliti uus juhatus ja pandi alus hoogsale tegevusele. Üliõpilaskonna regulaarseteks ü ri tusteks muutusid referaatõhtud, vaidluskoosolekud ja seltskondlikud koosviibi mised. Tähtsamateks iga-aastasteks üritusteks algusest peale on olnud üliõpilas päevad ja aastakoosolek sügisel, Tartu ülikooli aastapäeva tähistam ine, jõulupidu ja suvipäevad. Hakati ka välja andma oma ajakirja ,,Alma M ater" paar korda aastas. Ajakirja ilmumine jäi kahjuks seisma viiekümnendate aastate lõpul. Selle asemel tehti aga samal ajal algust uute suurte üritustega, et m itmekesistada üliõpilas konna tegevust. Hakati korraldama talipäevi Verm ontis ja akadeem ilist balli New Yorgis. Talipäevad said suure menu osaliseks. Sageli tu li kokku üle saja üliõpilase, et valgetel mäekülgedel suusatada ja õhtul hubases m ägihütis tudengilaule laulda. Esimene eesti akadeemiline ball toim us 1958. aasta sügisel hotell New Y orker’is meie üliõpilaskorporatsioonide ja -seltside algatusel. Järgnevatel aastatel viidi ball üle väga esinduslikku hotelli W aldorf-Astoria, kus see on toimunud kõigil viim astel aastatel üliõpilaskonna korraldusel, olles muutunud USA eestlaskonna üheks pidulikumaks ürituseks sügishooajal. Kevadeti hakati korraldama kirevat kevadkarnevali. Juba Eesti Üliõpilaskond USA-s asutamise ajal tunnetati ettenägelikult vajadust ja pandi alus ka Eesti Ü liõpilaste Toetusfondile. Toetusfond töötas alguf üliõpilaskonna allorganina, inkorporeeriti aga 1960. aastal New Yorgi osariigi va litsuse juures iseseisva heakstegeva organisatsioonina. Toetusfond on saanud oma kapitali peamiselt üksikisikute ja organisatsioonide annetustest. Fond annab protsendivaba laene abivajavatele eesti üliõpilastele nii USA-s kui ka teistes maades ja 1960. a. peale on antud ka stipendium e eesti üliõpilastele Helsingi ja Turu ülikoolides õppimiseks. Soome üliõpilaskond ja üliõpilasorganisatsioonid on väga soojalt suhtunud meie stipendiaatidesse ning on ka om alt poolt andnud neile toetust tasuta majutamise ja toitlustam ise näol. Viim astel aastatel tõuseb Toetusfondi aastane rahaline läbikäik paarituhandesse dollarisse.
Viiekümnendate aastate algul loodi Balti Ü liõpilasföderatsioon, m ille juha tus koosnes kolme Balti riigi üliõpilaskondade esindajatest. Selle organisatsiooni eesmärgiks oli ühiselt läbi viia aktsioone Balti riikidele vabaduse nõudmiseks ja nende iseseisvuse taastamiseks. Korraldati ka ühiseid kontserte, m illedel esinesid Balti rahvaste noored kunstnikud ja peeti suvi- ning talipäevi. Kahjuks on viim astel aastatel selle organisatsiooni tegevus su hte lise lt väikeseks jäänud. Kuna aastad on möödunud kiire sti ja paljud üliõpilaskonna liikm ed on kasva nud välja üliõpilaspõlvest, siis loodi 1960. aastal Eesti Üliõpilaskonna Vilistlaskogu. See organisatsioon püüab koondada kõiki vilistla s i ja on võtnud oma peamiseks ülesandeks igal aastal korraldada ühe referaatkonverentsi New Yorgis. Konverents on toimunud igal aastal detsembri alguses E. V. Tartu Ü likooli aastapäeva tähista miseks, olles alati toonud kokku saalitäie inim esi diskuteerim a meie rahvus ku ltuu rilisi ja -p o liitilis i probleeme. Kuna USA-s vahemaad on väga suured, eestlaskond laiali pillatud ja side pidamine üle kauguste raske, siis tekkisid viiekümnendate aastate lõpul regionaal sed iseseisvad eesti noorte organisatsioonid. Nendest suuremateks on Kesk-Lääne Eesti Noorte Koondis ja Kalifornia Eesti Üliõpilaskond. Esimesena asutatud Eesti Üliõpilaskond USA-s on muutunud nüüd rohkem USA idakallast haaravaks Eesti Üliõpilaskonnaks. Eesti Üliõpilaskond USA-s liikm ete arv on olnud keskm iselt 200 kuni 300 kõigil tema tegevusaastatel. Loom ulikult on USA-s hulk eesti üliõpilasi, kes ei ole kunagi Eesti Üliõpilaskonna liikmeskonda kuulunud. Et saada väheselgi määral ülevaadet eesti üliõpilaste arvust USA-s ja nende valitud erialadest, korraldas ü li õpilaskond 1962. aastal ankeedi meie üliõpilaskorporatsioonide ja -seltside seas. Nendelt tol ajal saadud andmeid ja arve käesolevasse aastasse edasi projektee rides võib öelda, et intiim organisatsioonidega on ühinenud USA-s elamise ajal kuni käesoleva aastani ümm arguselt 600 eesti üliõpilast. Umbes sama arv organi seeritud üliõpilasi käis või käib praegu USA ülikoolides. Arvestades aga, et suur arv eestlasi ja seega ka eesti üliõpilasi, elab eemal eestlaste keskustest, on viim aste seast ainult väike osa liitunud eesti üliõpilaskorporatsioonide ja -seltsi dega. Võib arvestada, et USA-s on ülikoolides käinud või käib praegu umbes 1500 eesti noort. Korporatsioonide ja seltside seas 1962. aastal korraldatud ankeedi põhjal oli USA-s tol ajal teadusliku kraadi omandanud 290 liiget, nendest 224 bakalau reuse, 42 m agistri- ja 24 doktorikraadi. Need arvud reflekteerivad vastavalt too kordset suhet kõigi eesti noorte haritlaste seas. Jälgides üldisi suundi Ameerikas võib öelda, et viim astel aastatel on m agistri- ja doktorikraade saavutanute protsent tunduvalt suurenenud. Huvipakkuv on ka üliõpilaste poolt valitud erialade jaotus. Intiim organisat sioonide seas korraldatud ankeedi põhjal on rakendusteaduse (tehnika, arhitek tuur, agronoomia, metsandus, kodumajandus) valinud 43% , puhta täppisteaduse (keemia, füüsika, matemaatika, bioloogia, geolooqia, zooloogia, antropoloogia) 18%, humanitaarteaduse (keeled, kujutav kunst, psühholoogia, kirjandus, muusika, filosoofia, usuteadus) 16%, sotsiaalteaduse (majandusteadus, p o liitilin e teadus, ajalugu, õigusteadus, sotsioloogia, ajakirjandus, transport, sõjakool) 16% ia te rv is hoiu (arstiteadus, hambaarstiteadus, õe-kutse, rohuteadus, loomaarstiteadus, dieteetika, kehaline kasvatus) 7 % . Noorte meeste huvialadeks on tehnika 187, ma jandusteadus 38, arhitektuur 30, keemia 24 ja füüsika 19 juhul. Naiste poolt on valitud keeled 36, keemia 18, majandusteadus 13, kunst 9 ja bioloogia 8 juhul. Need arvud tulevad korporatsioonidelt ja se ltsid elt, kuid nad näitavad siinsete eesti noorte ü ldist tugevat kalduvust p ra ktiliste elukutsete poole.
EESTI ÜLIÕPILASELUST TORONTOS Henno Sillaste, Indrek Uukivi
Eesti Üliõpilaskond Torontos, lühendatult ,,EÜT", tähistas 1965. aastal oma kuueteistküm nendat aastapäeva. Nende aastate vältel on EÜT tegevust ju h ti nud kolm teist esim eest ja terve rida juhatuseliikm eid. Heites pilku tagasi neile aastatele, näeme nelja üksteisest erinevat ajajärku, igaüks umbes neli aastat. Kui võrrelda EÜT tegevust kuusteist aastat tagasi tänapäevasega, siis ületavad e ri nevused tähelepandavalt sarnasused. Muudatused pole toimunud e riti märgatavalt organisatsiooni vorm is, vaid ju st sisus, liikm ete tagapõhjas ja ellusuhtum ises. EÜT algaastail oli rõhuv enamus eesti üliõpilasi oma alg- ja keskhariduse saanud kas Eestis või vähemalt Euroopas. Inglise keele m ittevaldam ine tekitas raskusi. Uus asukohamaa oli võõras ja jä re lik u lt leidis eesti üliõpilane päris loo m ulikult sidemeid ja oma tegevusvälja eesti ühiskonnas. Tolleaegne EÜT liige oli paratam atult eestlane ja tal ei olnud vaja teha omapoolset valikut rahvusse kuulu vuse suhtes. Kontrastina sellele on tänapäeva eestisoost üliõpilane saanud oma alg- ja keskhariduse Kanadas. Ta valdab paremini inglise keelt kui eesti keelt ja sellest tulenevalt pole talle te iste eestlastega suhtlemine enam hädavajalik ega obligatoorne. Tänapäeva EÜT liige teeb seda vaid omast vabast tahtest, olles jõudnud arusaamisele, et ju st eesti üliõpilaste seltskonnast võib ta ammutada midagi väärtuslikku, midagi se llist, mida temale omaseks saanud Kanada ühiskond siiski pakkuda ei suuda. Kokkuvõttes: algaastail oli eesti üliõpilane EÜT liige suurel määral olukorra sunnil, tänapäeval aga olukordade kiuste. Esimene eestlasest üliõpilane Toronto ülikoolis oli tõenäoliselt 1948. aastal m etsandust õppima asunud E. Sooaru. EÜT asutati aasta hiljem , novembris 1949, kümnekonna eesti üliõpilase poolt. Esimese juhatuse moodustasid E. Tampõld esimehena ja U. Ronimois abiesimehena, kuna sekretäriks oli prl. A. Kurvits. EÜT sihtideks seati: tegutseda eesti ühiskonna hüvanguks, tihendada omavahelisi side meid ja muretseda kapitali laenu- ja abistamisfondi rajamiseks, mis on vajalik majanduslikes raskustes olevate kaasvõitlejate toetam iseks. Enamik EÜT liikm eid olid vanemad kanada üliõpilastest, kahekümnendates aastates, ja tih ti juba pere konnainimesed. Õpinguid ja asukohamaaga kohanemist võeti tõ sise lt. Inglise keele m ittevaldam ine tekitas suuri raskusi nii õppimise kui ka majandusliku aluse saa vutam isel. Nii ei jäänud seltskondlikuks tegevuseks palju aega üle. EÜT kui orga nisatsioon tä itis rohkem katus-organi kui seltskondliku-akadeemilise organisat siooni ülesannet. Kapitali hankimine liikm eile õppelaenude võimaldamiseks kuju nes algaastail peamiseks praktiliseks EÜT ülesandeks.
Neil, ja järgnevail aastail on EÜT tegevust juhtinud: Elmar Tampõld (Sa kala) 1949— 52, Kaljo Ilves (Sakala) 1952— 53, Ergo Karuks (Rotalia) 1953— 55, Helmut Sandström (Rotalia) 1955— 56, Tormi Heinmaa (Sakala) 1956— 57, Vello Soots (Sakala) 1957— 58, Henno SiIlaste (Rotalia) 1958— 59, Rein Taagepera (EÜS) 1959— 60, A llik i Arro (Filiae Patriae) 1960— 61, Indrek Uukivi (Sakala) 1961— 63, Ain M ichelson (Ugala) 1963— 64, Peeter Kahro (Sakala) 1964— 65, Merike Kahro (Filiae Patriae) 1965— . Esimene tähelepandav pööre EÜT tegevuses toim us 1953. aastal. Eesti ü li õpilane oli juba teatud määral oma uue asukohamaaga kohanenud, ja keel ei te k i tanud enam raskusi. Nüüd arutas aina kasvav liikmeskond iga kahe kuu järel peetud koosolekuil EÜT-le ju riid ilis e isiku õiguse omandamise, toetusfondi ja muid organisatoorseid küsimusi. Uue-aasta ball, mida üliõpilaskond oli korraldanud alates 1950. aastast ja mis oli peamine tuluallikas nii toetusfondile kui ka muu tegevuse jaoks, oli nüüd kujunenud suurimaks taoliseks ürituseks Toronto eestlaskonnas. Sellisena püsis uue-aasta balli traditsioon kuni 1962/63. aastani, m il balli alaline üürikoht, ..Palace Pier“ Ontario järve kaldal, ju st ööl pärast EÜT pidu maha põles. Teised sellelaadi lised peod, traditsioonilise asukoha kaotus ja liikmeskonna muutunud pale põhjus tasid selle meeldiva traditsiooni lakkamise, mis asendati üliõpilaskonna sügis balliga 1965. a. EÜT-I õnnestus 6. oktoobril 1953 inkorporeerumine Ontario valitsuse juures heategeva organisatsioonina. Sellekohane akt aga keelas ühtlasi EÜT-I endale ruu mide või suurema kinnisvara muretsemise. Seltskondlik tegevus ajavahemikul 1953— 57 piirdus aasta jooksul peetud ühe või kahe perekonnaõhtuga, mõne suvise väljasõiduga ja uue-aasta balliga, m ille s t osavõtt EÜT liikm etele oli tasuta. M itteam etlikke kokkupuuteid, e riti mees soost liikm ete vahel, oli aga rohkesti. Koos ,.Katakombis" (võlvitud sõögiruumid ülikooli Hart House’i keldris) söömas käimine oli suurele osale eesti ü liõpilastest igapäevaseks harjumuseks. Seal võis sageli kohata kuni kolm eküm ne-liikm elist eesti üliõpilaste gruppi veetmas ühiselt lõunatunde, mis sageli venisid ka pärastlõunaiks (küll v is t ka loengute ja laboratooriumide a rv e l!). Need olid mõnusad koosistumised, mis pakkusid tih ti üliõpilasele enam kui nii mõnigi am etlik üritus. Ungaris puhkenud ülestõusu ajal peeti erakorraline koosolek, et revolut sioonile kaasaaitamise võim alusi arutada. M uretseti ja levitati lendlehti ja muud komm unismivastast m aterjali e riti üliõpilaste hulgas, kuid võimalused laiemaks tegevuseks puudusid. Eesti üliõpilaste hulgas hakkas p ilt märgatavalt muutuma 1956. aasta paiku. Euroopas keskhariduse saanud üliõpilasi leidus nüüd ainult harva. Kanadas keskvõi isegi alghariduse omanud liikm ed tundsid endid juba kodus inglise keeles ja. paraku, aina võõramana eesti keeles. Siiski valdas enamik EÜT liikm eid veel kor ra lik u lt eesti keelt, ja intellektuaalne keskustelu oma emakeeles oli suurele hulgale veel iseenesestmõistetav. Kuid leidus juba neidki üliõpilasi, kes seisid eemal EÜT-st ja keeldusid eesti keeles te iste kaasmaalastega keskustelem ast. Oli ilmne, et kui EÜT tahtis mängida p ositiivset osa eesti pagulaskonnas, siis pidi arvesse võetama muutunud olukordi ja kohandatama oma senist tegevust vasta valt. Õppeaasta peakoosolek (1957/58) andis tõuke tegevuskavaliste muudatuste läbiviim iseks, et seega omavahelist tegevust süvendada. Algas n.ö. intensiivse sisetegevuse ajastu.
Traditsiooniks muutunud perekonnaõhtule — nüüd üm berristitud „kapikorjuse" ehk „kaprikornuse" õhtuks — ja peakoosolekule lisandus terve rida üritusi. Korraldati omavahelisi ja avalikke vaidlusõhtuid, uute õpilaste tutvum is õhtu ja suurejoonelised talipäevad hr. N. Küttise suvilas Simcoe järve ääres. Avalikud vaidlusõhtud on toimunud Toronto Eesti Seltsi loengutesarja raa mes ja järgivad tü ü p ilis t vaidlusskeem i: väitele on valitud kaitsjad ja oponendid. Esimene vä itlu ste st teemal ,,Tulevane vaba Eesti valitsus on sotsiaaldem okraatlik" kujunes küllaltki torm iliseks ja põhjustas elavat diskussiooni. Hilisemad teemad on olnud samuti huvitavad ja ajakohased, näiteks: „Kodu on ainusüüdlane eesti noorte ümberrahvustum ises" (1959), ,,Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu võ itlu s meetodid ei ole ajakohased" (1961), ,,Eesti ühiskond Torontos on üleorganisee ritu d " (1963). Vaidlusõhtud on tih ti kokku meelitanud paarisajapealise publiku, kes ta valiselt õige hilise tunnini antud teemal edasi vaidlevad. Perioodil 1953— 57 oli EÜT-le oma ruumide muretsemine korduvalt päeva korral, kuid nii põhikirjas valitsuse poolt ette nähtud kitsenduste tõ ttu kui ka pra ktiliste l kaalutlustel jäi see teostamata. Koosviibim ised peeti korp! Sakala ja korp! Rotalia ruumes. Järgneval neljal õppeaastal püsisid üldjoontes samad suunad. Uute ettevõtete osas võib mainida järgm isi: õppeaastal 1958/59 korraldas EÜT õnnestunud eesti keele kursused ja 1959/60 sarja teaduslikke loenguid eest lastest ülikooli õppejõudude poolt. Sügisel 1958 oli EÜT üks Rahvusvaheliste Ü liõpilaspidustuste algatajaid ja läbiviijaid. Eestlased jätsid sügava mulje kanada ja teiste rahvaste üliõpilaste hulgas hästiõnnestunud Eestit käsitleva näitusega ja rahvatantsijate esinemisega. EÜT ostis rohkearvuliselt eestikeelseid ja Eestit käsitlevaid raamatuid ja paigutas need ülikooli raamatukokku. Et kindlustada kontinuiteeti igal aastal vahetuvas juhatuses, v a liti 1960. aastal esmakordselt juhatuse nõunikuks eestlastest ülikooli õppejõudude hulgast prof. O. Träss. Samaaegselt korraldati ümber EÜT raamatupidamine ja õppelaenude andmise protseduur. EÜT andis 1960. aastal esmakordselt välja Soome stipendium i, m ille võ itis rotalus Henno Sillaste. Sel aastal katsetas EÜT oma tegevusest teateid avaldada eesti keeles ülikooli ajalehes. Tulemused olid tragikoom ilised trükivigade rohkuse tõttu. Ei saa märkimata jätta ka õnnestunud ettevõtet, kui EÜT andis välja ülikooli kom m unistliku bülletääni ,.erinum bri", m ille levitamine ärritas (üliõpilaslehe ..Varsity" andmeil) ülikooli kom m unistliku klubi esim eest ja tegi tä ie lik u lt lõpu peale selle klubi bülletäänide ilm um isele. Aja kulgedes oli jälle märgata tunduvaid muudatusi liikmeskonna taga põhjas, mis peegeldusid ka EÜT tegevuses, suundades ja sihtides. Esimeseks tähelepanuäratavaks nähteks oli eesti üliõpilaste arvu kasvamine üle 200 p iiri. Sellise laialdase grupi hulgas oli paratam atult palju erihuvisid ja erinevaid aru saamasid võrreldes nendega, mis valitsesid väiksemas, su hte lise lt homogeenses üliõpilaskonnas varemal ajal. Suurem osa liikm eskonnast oli välismaal sündinud või nii noorelt Eestist lahkunud, et kodumaaga mälestussidemed puudusid. Üldine eesti keele tase oli madalam, välishuvid suuremad, ja majanduslik olukord ena masti parem. Tõendeid nende muutunud olude kohta andsid m itmedki alalised EÜT ette võtted. Eesti keele ja kirjanduse loengutest osavõtt oli ü ld iselt p iin lik u lt väike. Kuigi loengud olid kõrgetasemelised, puudus kuulajaskonnal vajalik tagapõhi eesti ajaloost ja kultuurist, et neid täiel määral hinnata. Eesti Seltsi raames korraldatud
vaidlusõhtul RVN-i võitlusm eetodite ajakohasuse üle olid väitlejad enamasti EÜT vilistlased. Võib järeldada, et tegevüliõpilaste hulgas oli puudujääk kahekordne — m itte ainult keele ja kultuuri osas, vaid ka meie ühiskondlikust tegevusest osa võtu poolest. EÜT peakoosolekul näitasid valim ised ka teatud tagasilööki. Vabatahtlikke kandidaate oli m inim aalselt ja juhatuse tegevusest osavõtusse suhtuti kui lisatöökoormasse. Ka oli EÜT liikmekaardi omajate hulk tu b lis ti väiksem eesti ü li õpilaste arvust . . . Kuna puudus töösse süvenemine, tekitas see teatud määral apaatsust, tagajärjega, et tegevus langes vaid ühe väikese grupi õlgadele. Olukord peegeldus näiteks stipendiumide-auhindade väljaandmise juures. EÜT-I õnnestus saada juurde m itm eid stipendium e eesti e tte v õ tte ilt, alates Eesti Ühispanga kolme panusega, aga ülesseatud nõudeile vastavaid üliõpilasi oli raske leida. Nende nõuete hulgas oli nim elt, lisaks õppetulem ustele, aktiivne kaasa löömine EÜT-s ja ka teistes eesti organisatsioonides. Samaaegselt oli aga märgata uute huvide tõusu. Reisiloengute sarjas pee geldus tõsine huvi, e riti Euroopa-reiside suhtes. Tõsine huvi ka selle pärast, et sel ajal nähtavasti võimaldas majanduslik kandepind juba s e llis t reisim ist. Loen gud andsid ka positiivseid tagajärgi, kuna mitmed siirdusid Euroopasse külastusreisidele. Sellel alusel soovitas EÜT juhatus EKL-i poolt pakutud S400.00 ulatuses stipendium i toetust muuta reisi-stipendium iks lootuses, et Euroopas reisinud laiema silm aringiga üliõpilane tuleb tagasi ka parema ja aktiivsema eestlasena. Omavahelised peod andsid häid tulem usi. Kõrgpunkt oli kindlasti Kaprikornuse õhtu 1962. aastal korp! Sakala majas, kuhu oli kogunenud üle 140 EÜT liikm e. Maja oli täis kiilutud, kuna s e llis t arvu polnud ette oodata. Osavõtt 1963. aasta suvel, kooli vaheajal korraldatud kesknädala-õhtustest koosviibim istest korp! Rotalia majas oli samuti rohkearvuline. Ülalmainitud faktid näitavad, et varemail aastail maksvad tegevusalused ei kehti enam samas skaalas. Üliõpilaskonna kooshoidm isest üksi ei aita. Tuleb otsida uusi positiivseid m õtteid, et üliõpilaskond oleks võim eline rakendama oma potentsiaali, mis peitub selle organisatsiooni ridades eesti ühiskonna huvides. •
*
*
Ülaltoodud kirju tise sihiks on olnud anda lühike ülevaade EÜT möödunud aastate tegevusest, püüetest ja sihtidest. See pole kaugeltki m itte tä iuslik loetelu kõigest juhtunust — palju, mis vääriks m ärkim ist, on jäänud mainimata, ja sellele, mis kirja pandud, on tahes-tahtmata vaadatud paari kirjutaja isikliku p rilli läbi.
EESTLASI TORONTO ÜLIKOOLIS Ergo Karuks
Kuna Toronto Ü likoolis on tõenäoliselt kõige rohkem eestlasi vabas maa ilmas, siis anname allpool lühikese sta tis tilis e ülevaate Toronto Ü likoolis õppinud eestlastest teaduskondade järgi. Tabelist puuduvad andmed Osgoode H all’is õigus teadust õppinud kaasmaalaste kohta. Samuti puuduvad andmed 1962. a. asutatud York’i ülikoolis õppivate eestlaste suhtes. 05
00 CT>
A rhitektuur (A rchitecture) Arstiteadus (M edicine) Humanitaarteadused (A rts) Gümnaasiumiõpetajate kutse kursus (College of Education) Hambaarstiteadus (D entistry) Kehaline kasvatus (Physical Education) Kodumajandusteadus (House hold Econ.) Teaduslikud edasiõppijad (M.A., Ph.D. ete.) Majandusteadus (Commerce & Finance) 1 Metsandus (Forestry) Muusika (M usic) Raamatukogundus (Library Science) Rohuteadus (Pharmacy) Tehnilised teadused (Engineering) Usuteadus (Theology) Õdede kool, kehaline ja kutse line ravi (Nursing, Physical & Occupational Therapy) Õhtukursus (Extension) Õigusteadus (Law) 1 Kokku
O
CM LO
co
m
LO
CM
CO
LO
lo
a>
o m o>
05
05
2
4
5
1
2
7
05
1 3
T_
6
io
2
1 2
9
10
23
LO
in in
m co
LO 05
05
1 2
4
4
2
1
9
15
15
19
5 5 23
2
3
5
3
1
2
1
1
1
4
3
4
2 1
3 1
1 1
1
2 1
1
1 2
2
4
5
14
20
25
33
42
52
1
1
1
1 1
1 5
1 4
34
46
56
69
83
107
2
1 3
1
3
ID
co
05
-r_
1 1
io
LO
IT> ■'3' IT5
05
T~
’ -
4
Allesitatud tabelist ja graafikust selgub, et 1958— 60. aastate ringis toim us suurem murrang eesti üliõpilaste erialade valikus — humanitaarteadused muutu sid kõige populaarsemaks. Samal ajal langes m ärgatavalt huvi te hn iliste teaduste vastu. Tung teistesse kutseteaduskondadesse suurenes aeg-ajalt ja õpilaste jagu nemine stabiliseerus 1963/64. õppeaastaks umbkaudselt järgm iselt: Humanitaarteadused Tehniline kutseteadus Teised kutseteadused
40% 20% 40%
Algaastate suur tung tehnilisse teaduskonda olenes arvatavasti läbielatud kogemusist pärast Teist Maailmasõda. Kodumaalt põgenenud advokaadid, majan dusteadlased ja paljud teised kutsealalised ei leidnud saabumismaal tööd omal erialal, kuna inseneridel ei paistnud olevat mingisuguseid raskusi erialalise töö koha leidmisega, olgugi et kohaliku keele oskus oli puudulik. Üliõpilased, kes alustasid õpinguid pärast 1958. aastat, olid juba eranditult lõpetanud gümnaasiumi Kanadas. Kontakt kanadlastega, kes olid kasvanud rahu olukorras, hakkas avaldama mõju erialade valikus. Seda peaks rõhutama kui posi-
A rhitektuur (A rchitecture) A rstiteadus (M edicine) Humanitaarteadused (A rts) Gümnaasiumiõpetajate kutse kursus (College of Education) Hambaarstiteadus (D entistry) Kehaline kasvatus (Physical Education) Kodumajandusteadus (House hold Econ.) Teaduslikud edasiõppijad (M.A., Ph.D. ete.) Majandusteadus (Commerce & Finance) Metsandus (Forestry) Muusika (M usic) Raamatukogundus (Library Science) Rohuteadus (Pharmacy) Tehnilised teadused (Engineering) Usuteadus (Theology) Õdede kool, kehaline ja kutse line ravi (Nursing, Physical & Occupational Therapy) Õhtukursus (Extension) Õigusteadus (Law) Kokku
tiiv s e t nähet, kuna elukutsete valik olenes nüüd peam iselt huvialadest ja m itte psühholoogilistest välism õjudest. Torontos elunevast umbes 8000-lisest eestlaskonnast õpib Toronto ülikoolis täisajaga 179 üliõpilast, see tähendab, et iga 45. Toronto eestlane käib ülikoolis. Suur-Torontos elab üldse 1,7 m iljo n it elanikku ja täisajalisi üliõpilasi on Toronto Ülikoolis 17 000, see tähendab, et kohalikest elanikest käib iga sajas ülikoolis. On teada, et paljud Toronto kaasmaalased õpivad teistes ülikoolides Torontos ja väl jaspool Torontot ja et paljud Toronto ülikoolis õppivatest üliõpilastest on tulnud siia te iste st keskustest. Oletades, et väljastpoolt tulevate ja väljapoole minevate õpilaste suhe kohalikus ühiskonnas on sama kui eestlaskonnas, võib järeldada, et huvi kõrgema hariduse vastu on eestlaskonnas kaks korda nii suur kui kohalikus ühiskonnas. See suhe toob esile eesti rahva laiaulatusliku kultuuripärandi ja meie rahva loominguvõime.
ANALÜÜS EESTLASTE ÕPPETULEMUSTEST Olev Träss
Allpool esitatud kokkuvõtlik ülevaade käsitleb eesti üliõpilaste õppetulemusi Toronto Ü likoolis inseneriteadustes aastatel 1950— 1965. Ülevaate aluseks on nn. klassi lõpetajate nim ekirjad kursuste viis i, kus on antud õpilase järjestus või tase võrreldes teiste õpilastega näiteks 70-st vastava kursuse klassi lõpetajast. Nende andmete põhjal on siin arvestatud protsentuaalne tase. Nii oleks paremu se lt esimene lõpetaja 1 /7 0 = 1 ,4 % tip u st ja näiteks 46-es lõpetaja 46/70 = 65,8% tipust. Kõigi õpilaste keskmine tase oleks selle arvestuse kohaselt 50%, m illega meie võrdleme eestlaste taset. Diagramm nr. 1 näitab õppeaasta kursuse lõpetanud eesti üliõpilaste arvu aastatel 1950— 1965. Kuna vanad EÜT nim ekirjad on kaduma läinud, on üliõpilased
valitud üldjoontes eestipäraste nimede järgi ning valikut võim aluste piirides kont rollitud ja täiendatud, kusjuures väikesed eksimused ja puudused on paratam atult võimalikud. Diagramm nr. 1 kinnitab meile, et eestlaste arv lõpetajate nim ekirjas algab 1949/50 kolmega ja tõuseb pidevalt kõrgseisule 41 1957/58. aastal. Suurim arv sisseastujaid inseneriteaduskondadesse oli 1954/55 ja lõpetajaid 1958. aastal koguarvult 16. Senini (1953— 1965) on inseneriteaduskonna lõpetanud Toronto Ü likoolis vähemalt 86 eestlast. Järgnev ülevaade käsitleb ainult lõpetajaid, kuna täpsed andmed läbikukkunute kohta puuduvad. N eist saame siiski umbkaudse ülevaate, kui võrdleme diagrammis nr. 1 toodud arve insenerialadel õppinud eestlaste koguarvudega, mis näidatud E. Karuksi a rtikli juures esitatud tabelis. Sellest nähtub, et läbikukkunute ja lahkunute keskmine protsent on 22 ehk umbes üks v iie st. Inseneriteaduskonnast kukub ü ld ise lt esimese aasta kestel välja 30— 35% üliõpilasi, m illine arv väheneb kõrgematel kursustel. Keskmine on varieerunud umbes 17 ja 21 protsendi vahel. Eeldades, et puudulikud andmed antud ülevaates tõstavad eestlastest väljakukkunute arvu tegelikust veidi kõrgemaks, tuleb siiski järeldada, et eestlaste keskmine väljalangemine on umbes sama kui te istel rahvustel. Diagramm nr. 2 katab koguarvus 386 õppetulem ust 127-lt üliõpilaselt, kellest 86 on oma kursused edukalt lõpetanud. Keskmine klassi järjestuse protsent on diagrammis antud aasta-aastalt.
D IAGRAM M Nr. 2
DIAGRAMM Nr. 3
Nähtub, et aastatel 1950— 1953 olid eestlaste tulemused m ärgatavalt pare mad kui te istel, kuid arvult oli neid sel ajal üpris vähe. Aastatel 1954— 1965 pole m ingisugust märgatavat vahet eesti ja te iste st rahvustest üliõpilaste õppetule muste vahel. Ka pole aastast-aastasse toimunud variatsioonid olulise tähtsusega ega erisuunalised, liikudes vaid üles-alla keskmise ümber, mis annab 49,7% , ehk te iste sõnadega: keskmise seisu. . Kuna esim estel aastatel oli eesti üliõpilastel kindlasti inglise keelega ras kusi, võinuks n eilt oodata halvemaid õppetulem usi. Selle asemel näeme, et see väike grupp eestlasi tu li vastu ootusi oma õppimisega paremini toim e kui h ilise mad aastakäigud. Kas selle põhjuseks oli võim alik tugevam tagapõhi Euroopa koolidest, suurem tööind, suurem tahe eestlasena läbi lüüa või juhuslik andekate õpilaste kokkusattumine väikeses grupis, jäägu siinkohal vastamata. Need arvud näitavad aga kindlalt, et viimase 12 aasta jooksul pole eestlaste õppe-edukus üle keskmise tõusnud ja tõenäoliselt jõuaksime samadele tulem ustele, kui meil oleks võim alik analüüsida tu b listi suuremat gruppi kogu ülikooli ulatuses. Diagramm nr. 3 näitab jaotust kümnendikkudesse, alates esimese kümnen diku hulka kuuluvate parimate õppijatega ning lõpetades viim ases kümnendikus madalaimate tulemustega. Kogu fakulteedi jaotus on sirge joon, igas kümnendikus 10% õppureist. Eestlaste osas on väikesi muudatusi — esimese 20% hulgas on veidi rohkem üliõpilasi ja viimase 20% hulgas veidi vähem. Siin on kasutatud 386 õppija õppetulemusi ühiselt ning ajaline jaotus puudub. Üldkokkuvõttes tuleb nentida kuiva tõika, et eesti soost üliõpilaste õppe edukus on keskm iselt sama kui kanada üliõpilastel ning olulised vahed puuduvad siin tä ie liku lt.
PAGULUSES SIRGUNUD TEADLASED Eestlane on alati janunenud hariduse järele, mis on üheks meie elujõu tugevamaks lätteks. See tung akadeemilise hariduse saamiseks ja selle kaudu kõrgem atele positsioonidele pääsemine on jätkunud ka paguluses. Paljud meie noored on omandanud pagulasaastate jook sul kõrgemad teaduslikud kraadid kõikides vaba maailma osades, ja terve rida meie noorem aid teadlasi töötab õppejõududena ja eriteadlastena igal m andril ülikoolid e juures, u u ri misasutustes ja rahvusvahelise kuulsusega ettevõtetes. Juubelialbum i to im kond pidas oma kohustuseks noteerida teaduslikke saavutusi eesti k orp ora t sioonide ridades paguluses, koguda andmeid teadlaste ja õpetlaste kohta ja need käesolevas teoses avaldada. Need andmed ei ole kahjuks täielikud ja paljude oma saavutuste ja õppetulem uste poolest silma paistnute elulood ei ole ulatunud toim etuse lauale. Saabunud andmed avaldame ruu m i puu dusel kontsentreeritud kujul, tuues ainult teadusliku kraadi saavutanud isiku kokkuvõtliku elulookirjelduse ja hariduskäigu.
E N D E L ARUJA, sündinud 5. juulil 1911. a. Valga maal. Lõpetas Tartu Poeglaste Reaalgümnaasiumi 1930. a. ja Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna 1935. aastal. Saavutas m agistrikraadi Tartus 1938. a. ja doktorikraadi Cam bridge’i ülikoolis Ing lismaal 1943. aastal. Kirjutanud arvukalt teaduslikke artikleid. Praegu töötab Toronto Ü likooli juures Kanadas. Akadeem iliselt kuulub korp! Rotaliasse.
B O R IS A U K SM A N N , sündinud 12. märtsil 1927 Tar tus. Hariduse sai Tartu I Poeglaste Gümnaasiumis ja Tartu Tehnikumi elektrotehnika osakonnas. K o o li tee jätkus pärast sõda Lübecki Eesti Gümnaasiumis „cum laude“ lõpetamisega 1946. aasta mais. Juulis 1947 immigreerus ta metsatöölisena Kanadasse. Sü gisel 1951 immatrikuleerus ta University o f British Columbia inseneri-teaduskonda, m ille lõpetas 1955. a. mais Bachelor o f Applied Science kraadiga masi naehituse erialal. Juunis 1958 omandas California Institute o f Technology’s Master o f Science kraadi ja aasta hiljem Mechanical Engineer’i teadusliku kraadi masinaehituse erialal. Jatkas õpinguid Caltech’is ja saavutas 1964. aasta juunis Doctor o f Philosophy teadusliku kraadi masinaehituse erialal. Seoses uurimistöödega on B. Auksmann avaldanud teaduslikke artikleid. Praegu töötab asetäitja-professorina Caltech’is masinaehituse teaduskonnas. Akadeem iliselt kuulub korp! Rotaliasse.
KALJU E IK saavutas Ph.D. kraadi Iow a Riiklikus Ülikoolis 1962. a. teemal „Maisikasvu fenoloogiline uurimine ja mullapinna ning ümbruse m õjust tai mekasvule". Akadeem iliselt kuulub korporatsiooni Fraternitas Ucuensis.
H A N S HO RN, sündinud Tallinnas 10. veebr. 1926. Lõpetas Tallinna reaalgümnaasiumi 1943. a. Rootsis jatkas õpinguid keemia ja matemaatika alal Upsala ülikoolis ja hiljem Stokholm i Tehnika Instituudis. Saavutas keemiainseneri kraadi 1949. aastal. Jatkas Ühendriikides Atom ic Energy Commission’i stipen diaadina õpinguid keemia alal. K irjutas doktoriväi tekirja teemal: „A study o f Manganic and Mercurous Ions as Interm ediates in Coulometric Titrantions“ . Töötab praegu Ühendriikide suurfirma Du Pont'i Põhja-Euroopa piirkonna direktorina Euroopas. Akadeem iliselt kuulub korp! Rotaliasse. M A R T IN JAAMA, sündinud 24. nov. 1908 Tartumaal. Lõpetas Tartu Poeglaste Realgümnaasiumi 1928. a. ja Tartu ülikooli majandusteaduskonna 1936. a. Jat kas õpinguid W irtschafts Hochschule’s Berliinis ja Phillips-Ülikoolis Marburg/Sahn’is, kus omandas 1947. aastal doktorikraadi majandusteaduse alal. Kuulub akadeemiliselt korp! Ugalasse.
V A LD E K JÜRISOO, sündinud 12. sept. 1926. aastal Kõnnu vallas Harjumaal, õppinud Tallinna Reaal koolis. Lõpetanud Sigtuna Eesti Gümnaasiumi R oot sis. Õppinud Stokholm i ü likooli matemaatika-loodusteaduskonnas botaanikat, geneetikat, geograafiat ja zooloogiat, erialaga — entom oloogia. Lõpetanud veel Stokholm is Borgarskola soololaulu klassi ning Stokholm i Õpetajate ülikooli. Fil. mag. kraad oman datud 1958. a., fil. lic. 1961 ja fil. dr. 1964. D oktoritöö teema: „Agro-ecological Studies on Leafhoppers (Auchenorrhynca, H om optera) and Bugs (Heteroptera) at Ekensgärd Farm in the Province o f Helsingsland, Sweden". Töö ilmus ajakirjas Statens Växtskyddsanstaltens Meddelande 13:101, Stokhol mis 1964. Ülejäänud töödest võiks nimetada „Nägra faktorer som har päverkat skördeutveklingen i Gävleborgs län“ , Y m er 1958. Akadeem iliselt kuulub korp! Ugalasse.
T Õ N IS KASVAN D , sündinud 22. juunil 1930. a. Tal linnas. Keskkooli lõpetanud Rootsis ja ülikooli K a nadas, kus saavutas ka doktorikraadi füüsika alal. Elab Kanadas. Akadeem iliselt kuulub korp! Frat. Tartuensise koosseisu.
H A N S R O B E RT K IV IS IL D sündis 1922. a. Tartus. Õppis Tallinnas Jakob Westholm i gümnaasiumis, m ille lõpetas aastal 1941, ja Tallinna Tehnikaüli koolis. Põgenemine Soome aastal 1943 katkestas üli koolitöö. Jatkas õpinguid 1944. a. Rootsis, kus lõpe tas esimese eesti pagulasena rootsi ülikooli. Saavu tas Stokholm i Kuningliku Tehnikaülikooli juures doktorikraadi 1954. a. Doktoritööna tehtud uurimus test on hiljem rakendamist leidnud tööd tõenäolisusteooriast ja jää liikumisest jõgedel. Hilisemad artiklid tehnilistes ja teaduslikkudes ajakirjades käsitlevad peamiselt hüdraulika ja liiklustehnika probleeme. Dr. Kivisild on olnud tuntud konsultee rivate insenerifirmade teenistuses Rootsis ja alates 1950. a. Foundation o f Canada Engineering Corpo ration^ teenistuses Montrealis, Vancouveris ja T o rontos. Ta on olnud nõuandjaks Kanada, Belgia, Hiina ja Sierra Leone valitsustele tehnilistes ja ma janduslikkudes küsimustes. Ka on ta olnud m itm el puhul Liitunud Rahvaste Organisatsiooni tehniliste missioonide juht ja liige Aafrikas ja Aasias. Akadee m iliselt kuulub korp! Fraternitas Esticasse.
JAAN KRUUS, sündinud Eestis, Kuimetsas, 23. juu lil 1936. a. Keskhariduse sai Torontos Kanadas ja lõpetas 1959. aastal Toronto Ü likooli B.A.Sc. kraa diga praktilise füüsika alal. Saavutas Illinoisi üli koolis USA-s M.S. (1961) ja Ph.D. (1963) kraadid elektriinsenerina. V äitekirja teemaks oli „Upper Bounds fo r the Mean L ife o f Self-Repairing Sys tems". Töötab Ottawas ülikooli õppejõuna. Akadee m iliselt kuulub korp! Rotaliasse.
P E E T E R KRUUS, sündinud 8. juulil 1939 Tallinnas. Keskhariduse saanud Torontos Kanadas. Lõpetanud Toronto Ü likooli füüsika ja keemia alal B.Sc. kraa diga. Õppis edasi Taani Tehnika Ülikoolis füüsika ja keemia alal, saavutades lic. techn. kraadi. Jatkas õpinguid Toronto Ülikoolis, kus saavutas doktori kraadi 1965. a. Väitekirja kirjutas teemal: E le c t r o nic vibrational energy transfer". Töötab Ottawas ülikooli õppejõuna. Akadeem iliselt kuulub korp! Rotaliasse.
A K S E L J. K Õ IV SA A R , sündinud 8. märtsil 1921. a. Kääpal Võrumaal. Lõpetanud Võru Ühisgümnaasiu m i juunis 1940. a. Õppinud õigusteadust Tartu üli koolis ja lõpetanud õpingud Heidelbergi ülikoolis Saksamaal cum laude. Dr. iur. kraadi saavutas 1949. aastal Heidelbergi ülikooli juures dissertatsiooniteemal: „Republik Estland im internationalen Rechtsverkehr". Saavutanud San Franciscos USA-s 1959. a. Golden Gate College’i juures B.S. kraadi. Akadeemi liselt kuulub korp! Ugalasse. V IK T O R KÕRESSAAR, sündinud Tallinnas 15. okt. 1916. a. Lõpetas Tallinnas Prantsuse Lütseumi 1935. Astus Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda 1935. a. Õppis Helsingi Ü likooli filosoofiateaduskonnas Soo me Üliõpilaskondade Liidu stipendiaadina kevad semestril 1938. Lõpetas Tartu ülikooli 1939. aasta sügisel. Aastail 1946— 1950 õppis Saksamaal Tübin geni Ü likooli filosoofiateaduskonnas eelajaloolist ja klassikalist arheoloogiat. Prom oveerus 1950. aastal doctor philosophiae kraadiga. Samal aastal asus Ühendriikidesse. Lõpetas N ew Y o rg i Columbia Üli kooli a. 1957 M.S. kraadiga bibliograafiliste teaduste alal. Töötab N ew Y o rg i Avalikus Raamatukogus. Avaldanud kirjutusi eesti ja ameerika ajakirjandu ses. Akadeem iliselt kuulub korp! Rotaliasse. A R N E L IL L O sündis 14. mail 1923. a. Pala vallas Tartumaal. 1941. a. lõpetas Tartu Komm ertsgüm naa siumi, m ille järel alustas õpinguid Tartu ülikooli loomaarstiteaduskonnas. Jatkas õpinguid 1946. a. Hannoveri Loomaarstiteaduse Ü likooli juures kuni selle lõpetamiseni 1950. Sama aasta augustis oman das doctor medicinae veterinariae astme dissertat siooniga „Vergleichende Untersuchungen über Novocain und Melcain“ (V õrdlevaid uurimusi novokaiini ja m elkaiini üle). Praegune töökoht Visbys, Rootsis, veiste kunstliku seemenduse ja steriliteediravi alal.
E R IK M A T H IE S E N sündis 10. jaan. 1925 Tallinnas. Alg- ja keskhariduse omandas Tallinnas Prantsuse Lütseumis. Küpsuseksamid sooritas humanitaar harus Münchenis 1945. a. Veterinaar-meditsiiniline stuudium eelkliinilistel semestritel Münchenis, kliinilistel semestritel Justus Liebigi nim .ülikoolis (end. Academia Ludoviciana), m ille lõpetas riigieksam ite sooritamise järel vet.-arsti kraadiga. Jatkas Saksa maal uurimistööd ja õpinguid Justus Liebigi nim. ülikooli Veterinaarhügieeni ja Loomataudide Insti tuudis. Seal valmis inauguraal-dissertatsioon bak terioloogia valdkonnast. Kaitses väitekirja 21. dets. 1959, prom oveeriti 29. 3. 1960 ja arvati teadusliku kraadi doctor medicinae veterinariae vääriliseks. Asus N ew Yorki, kus nimetati ühes med. uurimis instituudis assistendiks (Research Assistant in Veterinary M edicine). Läkitati instituudi poolt m ajan dusteaduslikke loenguid kuulama ja edutati uue, kahe ühendatud osakonna ( Experim ental Surgery and Animal Research) juhatajaks. Nim etati hiljem teaduslikuks kaastööliseks (Research Associate). Kuulub akadeemiliselt korp! FraternitasTartuensise vilistlasperre.
OLAF M IL L E R T sündis Tallinnas 6. septem bril 1924. Keskhariduse omandas Tallinnas Jakob Westholm i nimelises gümnaasiumis, m ille lõpetas 1943. aastal. Sõjakeerises katkenud hariduskäiku jatkas 1946. a. Saksamaal, Erlangeni ülikoolis Baieris. 1949. aasta sügisel emigreerus Ameerika Ühendriikidesse Lute ri Kirikute Maailmaliidu stipendiaadina. Lõpetas Augustana College’i B.A. kraadiga 1950. a., peaainena psühholoogia, kõrvalaine sotsioloogia. Jatkas õpin guid Lõuna-Dakota Riiklikus Ülikoolis (V erm illion, S.D.). 1951. a. omandas M.A. kraadi psühholoogias. 1956. a. määrati talle stipendium Danforth’i siht kapitali poolt edasiõppimiseks H arvardi ülikoolis. 1957. a. nimetati O. M illert samas assistendiks ja hiljem nooremaks õppejõuks sotsiaalteaduste aineis. 1960. a. siirdus St. Olaf College’i „associate professo ri" astmes. 1961. a. prom oveerus Harvardi ülikoolis Ph.D. kraadiga (peaaine sotsiaalpsühholoogia). Dok toriväitekirja teema: „Sisseelamisvõime: analüüti line ja intuitiivne lähenem ism oodus". Praegu M in nesotas St. Olaf College’i psühholoogia osakonna juhataja. On osa võtnud paljudest kutsealalistest kongressidest, ka välismaal (M ontrealis, Pariisis jne.) ja sooritanud m itm eid välisreise laboratooriu m ide ja instituutide külastamiseks. Akadeemiliselt kuulub korp! Rotaliasse.
K A R L MÖLDER, sündinud 21. jaanuaril 1899 V iljan dimaal. Lõpetas 1921. aastal V iljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumi ja 1927. aastal Tartu ülikooli loodusteaduse osakonna. 1928. aastal sai mag. bot. kraadi. Doktoriks väitles 1942. aastal B erliini ülikoo lis ja sai dr. rer. nat. habil. kraadi. Seejärel saavutas 1944. aastal Helsingi ülikooli juures dr. phil kraadi. 1942. aastast alates töötab Soome riiklikus Geoloogia Instituudis (Geologinen Tutkim uslaitos). Trükis on avaldanud üle 70 teadusliku uurimistöö ja 4 geoloo gilist kaarti Soomest. Akadeem iliselt kuulub korp! Reveliasse. H E IN O NAE LAPÄA, sündinud 2. aprillil 1918. a. Pühajärvel. Lõpetanud Tartu ülikooli põllum ajan dusteaduskonna 1944. a. Omandas dr. agr. teadusliku kraadi Bonni ülikooli juures Saksamaal 1948. aastal. D oktoritöö teemaks oli: „Über die Ausnutzung rohfaserreicher Mahlabfälle durch den W iederkäuer". Praegu töötab USA-s eriteadlasena oma kutsealal. Akadeem iliselt kuulub korp! Ugalasse.
F E L IX J. O IN A S, sündinud 6. märtsil 1911. a. Tartus. Õppinud Tartu Õpetajate Seminaris ja Tartu, Buda pesti ning Heidelbergi ülikoolides. Omandas mag. phil. astme Tartu ülikoolis 1938. a. ja dr. phil. kraadi Indiana ülikoolis 1952. D oktoritöö teema: „The developm ent o f some postpositional cases in BaltoFinnic languages" (ilm unud Soome-Ugri Seltsi väl jaandel Helsingis 1961). Töötanud õpetajana Tartus ja eesti keele lektorina Budapesti ülikoolis (1938— 1940) ja Balti Ülikoolis Hamburgis (1946— 1948). Alates 1952. aastast õpetab slaavi ja soome-ugri keeli Indiana Ülikoolis (Assoc. Professor). Avaldanud 35 teaduslikku tööd (a rtik lit ja raam atut). Töötanud teaduslikul otstarbel eri Euroopa mais Fulbrighti, Guggenheimi ja American Philisophical Society sti pendiaadina. Akadeem iliselt kuulub korp! Ugalasse. W IL L E M OSER, sündinud 23. okt. 1918 Rakveres. Rakvere Linna Ühisgümnaasiumi lõpetamise järel 1938. a. õppis keemiat Tallinna Tehnikaülikoolis (1938— 1943) ja Viini Technische Hochschule’s (1943 — 1945), omandas Dipl. Chem. kraadi. 1946— 1948 edasiõppijana Karlsruhe Technische Hochschule juures. 1957— 1960 doktorant Viini Technische Hochschule’s. Dissertatsioon 1960. a. teemal: „Untersuchungen über die technischen Möglichkeiten — Titan
elektrolytisch herzustellen", omandades sellega „D oktor der Technischen Wissenschaften" akadee m ilise kraadi. Praegu töötab Titanium Metals Corp. o f Am erica juures Nevadas vanema uurimisinsenerina elektrokeem ia alal. Kuulub vilistlasena korp! Tehnola perre. A R TH U R PAAL sündis 1902. a. Tartumaal. Lõpetas E.V. Tartu Ü likooli õigusteaduskonna 1925. aastal. Töötas kohtu alal Tartus prokurörina. Dr. jur. kraa di omandas 1948. a. Tübingeni ülikooli juures Saksa maal. Elab Austraalias (Belm ont, W .A.), olles riigi teenistuses tervishoiuministeeriumis. Akadeem iliselt kuulub korp! Fraternitas Liviensisesse. RIC H A R D P E R T E L saavutas Ph.D. kraadi füüsika lise keemia alal Illinoisi Institute o f Technology’s 1957. Akadeem iliselt kuulub korporatsiooni Frater nitas Ucuensis. M A R T IN P U H V E L sündis 9. dets. 1933. a. Tallinnas. Saavutas ‘Doctor o f Philosophy’ kraadi Harvardi ülikoolis 1958. a. inglise keele ja kirjanduse alal. Väi tekirja teema: „Songs o f W orld Creation in Finnish and Estonian Popular Poetry“ . Spetsialiseerunud anglo-saksi keele, keskaegse inglise keele ja kirjan duse ning rahvaluule ja m ütoloogia alal. 1957— 59 inglise keele lektor M cGilli ülikoolis, 1959— 64 asetäitja-professor ja 1964. a. alates erakorraline pro fessor samas aines. Loengud anglo-saksi ja kesk aegse inglise keele ja kirjanduse alalt. M artin Puhvelilt on ilmunud trükis terve rida erialalisi artikleid. Akadeem iliselt kuulub korp! Fraternitas Esticasse. TÕ N U PUU sündis Tallinnas 1936. a. Lõpetas 1955. a. Upsalas gümnaasiumi, jatkates õpinguid Upsala üli koolis, m ille lõpetas 1959. a. fil. kand. kraadiga. Jatkanud teaduslikku tööd, saavutas ta 1962. a. Upsala ülikoolis fil. lic. kraadi, m illele järgnes edasitööta mine teaduslikul alal. 11. aprillil 1964 promoveerus Tõnu Puu doktoriks, kaitstes väitekirja teemal: „Studier i det optim ala tillgängsvalets teori“ (U u ri mus optimaalse varandusevaliku teooria üle). Lisaks väitekirjale on dr. Puu sulest ilmunud rida artikleid ja uurimusi rootsi ja inglise ma j andus teaduslikes eriajakirjades. 1961. a. kutsuti ta esinema Pariisi rahvusvahelisele majandusteadlaste konverentsile ettekandega tema „M eetodist arvestada obligatsioo ni renti graafiliselt", jne. Töötab erakorralise pro fessorina Upsala ülikooli juures. Akadeemiliselt kuulub korp! Reveliasse.
H E N N RUUS, sündinud Tartus 12. juulil 1923. Lõpe tanud H. T reffn eri gümnaasiumi Tartus 1942. a. Omandanud B.S. kraadi 1952. a. University o f N orth Dakota juures keemia alal. Keem ia doktori kraadi Ph.D. omandanud orgaanilise keemia alal 1957. a. University o f Illin o is ! juures. Praegu töötab teadus liku uurimistöö alal Niagara Falls’is USA-s. D oktori tööks oli „p-Metoxyphenylmaleic Anhydride in the Diels-alder Reaction". Akadeem iliselt kuulub korp! Ugalasse.
IN N O SALASOO sündis 1929. a. Tartus. Doktorikraa di omandas keemia alal N.S.W. ülikooli juures Aust raalias, kus oma kutsealal edasi tegutseb. Kuulub akadeemiliselt korporatsiooni Fraternitas Liviensis.
AUGUST S IK K , sündinud 30. nov. 1919. a. Mõisa külas. Lõpetas Tallinnas erakolledzhi 1941. aastal. Astus Saksamaal Mainzi ülikooli 1946. a. kevadel, kus õppis algul majandusteadust, siis filosoofiatea duskonnas. Jatkas õpinguid Heidelbergi ülikooli filosoofiateaduskonnas, kus õppis sotsioloogiat ja riigiteadust, anglistikat ja slavistikat. Lõpetanud akadeemilise stuudiumi 1953. aastal doctor philosophiae kraadiga (cum laude) ühiskonnateaduste alal. Dissertatsioon: „Das Flüchtlingsproblem nach dem Zweiten W eltkrieg, unter besonderer Berücksichtigung der demographischen Verhältnisse". T ö ö tas USA sõjajõudude juures Saksamaal H eidelber gis ja Mannheimis. Asus 1958. a. Rootsi, kus on töötanud õpetajana rootsi kesk- ja kõrgema astme koolides. Sooritanud magistrieksamid Stokholm i ülikoolis saksa ja inglise keeles ja pedagoogikas. Kuulub korp! Rotaliasse.
R E IN SILB E R B E R G , sündinud 15. jaanuaril 1932. Tallinnas. Keskhariduse saanud Rootsis ja K a nadas. Ülikooli hariduse sai K aliforn ia Ülikoolis Berkeleys. Doktorikraadi omandas samas ülikoolis tuumafüüsika alal 1960. a. teemal: „Antiprootonitenukleonide vastastikune hävitamisprotsess". Pärast seda sai ta USA Rahvuslikkude Teaduste Akadeemia poolt stipendiumi uurimistööks kosmilise kiirguse alal U.S. Naval Research Laboratory juures, kus ta praegugi töötab. Avaldanud teaduslikke töid. Aka deem iliselt kuulub korp! Ugalasse.
RUDOLF SOLOM sündis 1918. a. Valgamaal. D oktori kraadi omandas 1949. a. K öln i ülikooli juures Saksa maal. Tegutseb importkaubanduse alal Torontos Kanadas. Akadeem iliselt kuulub korporatsiooni Fra ternitas Liviensis.
A IN A. S O N IN , sündinud Tallinnas 24. dets. 1937. a. Lõpetas Toronto Ü likooli 1960 B.A.Sc. kraadiga. Saa vutas sama ülikooli juures m agistrikraadi 1961. a. ja doktorikraadi (Ph.D .) 1965. aastal. D oktoritöö tee ma oli aerofüüsika alalt. Töötab praegu Bostonis Massachusetts Institute o f Technology (M .I.T .) juu res inseneri-teaduse mehaanika osakonnas asetäitjaprofessorina. Avaldanud teaduslikke artikleid oma erialalt vastavates publikatsioonides. Akadeem iliselt kuulub korp! Fraternitas Esticasse.
E N D R IK TAM M , sündinud 29. augustil 1894. Saavu tas doktorikraadi metsateaduse alal 1949. a. Göttingenis Saksamaal teemal: „Die Verbreitung und waldbauliche Bedeutung der Birke in Niedersachsen“ . Töötab praegu V itro Laboratoorium is N ew Jerseys, Ühendriikides. Avaldanud terve rea teadus likke artikleid oma eriala kohta. Akadeem iliselt kuu lub korp! Fraternitas Esticasse.
IL M A R TA M M ELO sündis Narvas 25. veebr. 1917. a. Keskhariduse sai reaalgümnaasiumis, poeglastegümnaasiumis ja õhtugümnaasiumis Tartus. 1938. aastal asus õppima õigusteadust Tartu ülikoolis, m ille lõ petas 1942. Omandas 1943. a. m agistrikraadi õiguse üldõpetuse ja õigusteaduse m etodoloogia alal. 1947. a. saavutas venia legendi (vastab doktorikraadile), ja eradotsendi astme H eidelbergi ülikoolis õigus filosoofia ja õiguse üldõpetuse alal. 1948. a. siirdus Austraaliasse, kus omandas M elbou rn e! ülikoolis m agistrikraadi poliitilise filosoofia alal. Alates 1951. aastast töötab Sydney ülikooli õigusteaduskonnas, olles vanemlektoriks õiguse üldõpetuse ja rahvus vahelise õiguse alal. 1964. a. omandas samas ülikoo lis m agistrikraadi õiguse üldõpetuse alal. On olnud teaduslikuks stipendiaadiks H arvardi ja Columbia ülikoolides Ühendriikides ja Oxfordis Inglismaal. Esinenud teaduslikkude loengutega Ühendriikide, Saksa, Austria, Belgia ja India ülikoolides. Avalda nud teaduslikke kirjutusi peamiselt õigusteoreetiliste ja -filosoofiliste probleem ide üle, mis on ilmu nud eesti, saksa, inglise, itaalia ja hispaania keeltes. Akadeem iliselt kuulub korp! Rotaliasse. JAAN TE RASM ÄE , sündinud 28. mail 1926. a. Käis Riiklikus Inglise Kolledzis ja Tallinna Reaalgümnaa siumis. Pärast Teist Maailmasõda lõpetas Sigtuna Eesti Gümnaasiumi Rootsis 1947. Samal aastal alus tas õpinguid Upsala ülikooli matemaatika-loodusteaduskonnas geoloogia ja botaanika alal. Lõpetas sa ma ülikooli a. 1951 phil. cand. kraadiga. Pärast siir dumist Kanadasse 1951. a. sügisel jatkas õpinguid McM aster’i ülikoolis Hamiltonis, kus saavutas dok torikraadi paleobotaanika ja palünoloogia erialal a. 1955 ja asus tööle Ottawasse Geological Survey of Canada teenistusse. Pleistotseeni palünoloogia labo ratoorium i juhatajana on avaldanud teaduslike uuri muste tulemusena üle 50 trükitöö ning saavutanud Kanadale rahvusvahelise tunnustuse pleistotseeni kronoloogia, paleoklim atoloogia ja palünoloogia eri aladel. Võtnud Kanada esindajana osa paljudest rahvusvahelistest teaduslikkudest kongressidest. Akadeem iliselt kuulub korp! Rotaliasse.
O LEV TRÄSS, sündis Tartus 1931. aastal. Lõpetas Princetoni ülikooli (U S A ) BSE kraadiga 1965. a. Omandas dr. chem. kraadi Massachusetts Institute o f Technology juures 1958. Töötab professorina keemia-inseneri ja tehnoloogilise keemia teaduskonnas Toronto Ü likooli juures. Akadeem iliselt kuulub kor poratsiooni Fraternitas Liviensis.
E N D E L TU L V IN G , sündinud 26. mail 1927. a. Petseris. Alghariduse saanud Tartus, keskhariduse Tar tus ja Geislingenis Saksamaal. Omandas ülikooliha riduse Erlangeni, Heidelbergi, Toronto ja H arvardi ülikoolides. D oktoritöö, m ille teemaks oli „*The relation o f visual acuity to convergence and accommodation", sooritas 1956. a. Harvardis. Alates samast aastast töötanud Toronto Ülikoolis eksperimentaal psühholoogia alal, algul lektorina, praegu korralise professorina. On nõuandev toim etaja ajakirjadele „Canadian Journal o f Psychology, Psychological Rev." ja „Journal o f Verbal Learning and Verbal B ehavior". Töötas aasta eristipendiaadina Kalifornias. Avaldanud rohkesti teaduslikke töid. Kuulub akadeemiliselt korp! Ugalasse.
R E IN TÜ R N sündis 9. aprillil 1931. a. Tartus. Õppis Tartu 1. gümnaasiumis. Jatkas õppim ist Saksamaal kohaliku DP laagri eesti gümnaasiumis, kust hiljem siirdus Geislingeni Eesti Gümnaasiumi, m ille lõpe tas aastal 1949. Astus Fargos, Põhja-Dakoota osarii gis, kohaliku ülikooli inseneriteaduskonda. K orea sõja puhkemisel astus vabatahtlikult USA lennu väk ke. Lennuväest lahkus ta 1955. aastal ja jatkas õpin guid Santa Monica kolledzhis Kalifornias ja hiljem K alifornia Ülikoolis Los Angeles’is (U C L A ), m ille lõpetas 1957. a. B.S. kraadiga inseneriteaduse alal. Samas ülikoolis saavutas automaatarvutajate (computers) erialal M.S. kraadi 1959 ja Ph.D. kraadi 1963. Väitekirja teema: „Assignment o f Inventory o f a Variable Structure Com puter". Alates 1963. a. töötab oma erialal Rand Corp.-i teenistuses Santa Monicas ja peab loenguid UCLA õhtukoolis automaat arvutajate alal. Kuulub akadeemiliselt korp! Rotalia vilistlaskogusse.
JAAK UTSAL, sündinud 12. juulil 1939. a. Tallinnas. Keskhariduse sai Kanadas. Omandas insenerikraadi (B .E ng.) elektrotehnika alal M cGilli Ülikoolis M ont realis. Viibis Inglism aal Athlone’i stipendiaadina, kust siirdus pärast ühe-aastast töötam ist ElliottAutomation Co. juures uurim istööle kontroll-inseneriteaduse alal Com bridge’i ülikooli. Saanud N ATO teadusliku stipendiumi. Tegutsenud konsultandina Elliott-Autom ation Co. juures. Saavutas 1965. aastal Ph.D. kraadi Cam bridge’is teadusliku töö eest: „Pseudo-Random Binary Noise fo r System Id en tifi cation". Kuulub korp! Leolasse.
S E R G E I UUSNA, sündinud 27. septem bril 1905. a. Jõhvis Virumaal. Keskhariduse sai Tallinnas, Tartus ja Paides. 1931. aastal lõpetas Tallinna Tehnikumi mehaanika-osakonna elektrotehnika haru. 1942. a. sai diplom, inseneri kraadi B erliini Tehnikaülikoo lis ning 1945. a. sooritas doktorieksam id inseneri teaduse alal Freiburgi Mäeakadeemias mineraal-tehnoloogia alal. Elab Austraalias, kus on valitsuse teenistuses. Akadeemiliselt kuulub korp! Rotaliasse.
RO M AN VO LD EM AR V IID IK , sündinud 30. dets. 1905. a. Laiusel Tartumaal. Lõpetanud H. T reffn eri gümnaasiumi 1924 ja Tartu ülikooli loom aarstitea duskonna 1929. a. Saavutas dr. med. vet. kraadi Viini Veterinaar teaduse Ü likooli juures Austrias ja töötas lihahügieeni ja kohtuliku loomaarstiteaduse profes sorina Tartu ülikoolis. 1959. a. saavutas veterinaar meditsiinis doktorikraadi Stokholm i Veterinaarteaduse Ülikooli juures. Kirjutanud üle 30 teadusliku artikli erialalistes eesti, saksa ja rootsi ajakirjades. Akadeem iliselt kuulub korp! Fraternitas Esticasse. K orp! Vironia pere ridadest on pagulasaastatel doktorikraadini jõudnud järgm ised liikmed. OLGRED AULE, sündinud 1916. Saavutas dr. rer. poi. kraadi ja töötab uuri m istööl IFO majanduspoliitilises instituudis. GEORG H E IM B E R G sündis 1916. Omab dr. rer. nat. kraadi. E R IK K ISS A , sündinud 1923. Omab Ph.D. kraadi keemia alal. E N D E L KO LD E sündis 1917. Omandas Ph.D. kraadi majandusteaduse alal. Töötab korralise professorina University o f Washingtoni juures. H E LM U T K O LK , sündinud 1909. Saavutas dr. agr. kraadi Rootsis. LEO KUUS, sündinud 1916. Omab dr. rer. poi. kraadi. RO LAND W E IL E R , sündinud 1936. Lõpetas Toronto ülikooli keemia alal, saavutas sama ülikooli juures m agistrikraadi ja Dalhousie ülikooli juures Halifaxis Ph.D. kraadi okeanograafia alal 1965. a. K orp! Sakala liikmeskonnast on saavutanud paguluses doktorikraadi: IL M A R ARE NS, dr. jur., elukoht Rootsis S T E N K A R L IN G , dr. fil., elukoht Rootsis JAAN K IU SA LAA S, dr. fil., elukoht USA-s E D V IN LAGM AN, dr. fil., elukoht Rootsis M A T T I M IK K O R , dr. ing., elukoht USA-s E N N U M Ä N N IK , dr. jur., elukoht Austraalias SAN N U MÖLDER, dr. ing., elukoht Kanadas LEO PARTS, dr. chem., elab USA-s V Ä IN O R IIS M A N D E L, dr. rer. mere., elab USA-s V E LL O SOOTS, dr. ing., elab Kanadas PE R V Ä IN O W IE S E LG R E N , dr. fil., elab Rootsis E R N S T V O LK E , dr. rer. poi., elab USA-s
EESTI ÜLIÕPILASI VÄLISMAAL ISESEISVUSE AJASTUL Emil Kuhi
Iseseisvuse algperiood Eestis nõudis rohkesti rajajaid. Tuli luua riik oma enda näo järgi ja likvideerida tsaariaegse provintsi jäänused. Nii riik lik kui ka era sektor nõudis kõrge kvalifikatsiooniga personali. Humanitaarteaduste sektoris oli Eesti õnnelikus olukorras — Tartu Ülikooli kindlalt rajatud teaduslikud tra d it sioonid olid üld iselt hinnatud. Tühimik jäi te hn iliste teaduste viljelem isel — sel leks puudus meil kõrgeim õppeasutus, mis oleks suutnud täita kõiki noore riigi nõudeid. Nii siirdus kogukas hulk noori välismaale, peam iselt Kesk-Euroopa tehnilistesse ülikoolidesse. Peagu eranditult saabusid lõpetajad tagasi kodumaale, et seal rakendada äsja omandatud teadmisi ja kogemusi. Kui võrdleme 1919. a. Eestit 1939. a. Eestiga, siis näeme kui palju leidus seal oma kodumaa m ullast võrsunu kõr val Lääne-Euroopa mõjustusi. Seda säilib tänapäevalgi kodumaal — paendumatuks vastupanujõuks Ida-Euroopast pealevalguvatele m õjustustele. Välismaale mindi peamiselt te hn iliste teadm iste omandamise otstarbel. Kodumaale toodi aga sellele lisaks teadmine, et ka p iiri taga elab samasugune inimene, kes pole ei suurem ega vägevam kui on eestlane. Õpiti objektiivsem alt hindama nii oma kui ka võõra võim eid, eestlaslikule tüsedusele lisandus laiema horisondiga m õtteviis. Välismaa müstika oli kaotanud oma võlu, tagamaade häbelik m entaliteet oli haihtunud ja eestlane võis iseteadvalt ennast mõõta p iiri tagant tulijatega. Pikkade õppeaastate vältel välismaal seisti nägu-näo vastu rahvusvahelise kuulsusega õpetlastega, kellede uudisideede tekkim isele oldi tunnistajaiks. Nähti palju head ja ilusat, kuid ei suletud silm i ega kõrvu ka karjuvale hädale ega v ile t susele. Noorelt õpiti vaatlema võõrastes riikides valitsevaid olusid, e riti tehnilise arengu kaasnähteid. Elades võõraste rahvaste keskel, selgus noorele eesti ü liõpi lasele mõndagi rahvusvaheliste pingete kujunem isest. Otsese kontakti kaudu saadud muljed olid värviehtsad ja objektiivsed. Üliõpilase k riitilin e meel teravnes ja le iti, et igal eluavaldusel on õige mitu palet. Veenduti, et see ei koosne ainult jaatavate ja eitavate vastuste tulem ustest, vaid just vahepealsed nüansid kujun davad meie ümber pulbitseva elu. Eesti üliõpilaste grupid välismaa ülikoolide juures olid väikesearvulised ja seetõttu nõudis võõrsil olek igalt ü liõpilaselt oma jalgadel seism ist. Puudusid konvendikorterid, tuldi kokku üüritud ruumides, sageli korraldati üritusi üksteise juures. Kuna elustandard mujal oli kodumaa omast kõrgem, pidi üliõpilane olema ettevaatlik kulutuste tegem isel ega saanud seepärast mõelda laiemakaarelisele elunautim isele.
Lääne-Euroopas oli tol ajal meile küllaltki vaenulikku elementi. Vene valged ei seedinud kuigi hästi iseseisvat Eestit, ja äsja teostatud maareform tekitas küllaltki vaenulikku meeleolu Saksamaa idaosades. Kõik need ebameeldivused aga ei tekitanud välismaal õppivatele eesti üliõpilastele alaväärsuskomplekse — käidi püstipäi, uhked oma h ilju ti loodud riig ile ja oma panusele selle rajamisel. Paljud olid olnud õppursõdurid ja Vabadussõja u lju st jätkus välismaalegi ülikoolipõlve raskuste võitm iseks. Nii kulges tudengielu välismaa linnades, m illede omapära vorm is argi- ja ka pühapäeva. Ühine oli aga kõikjal vaba ja elurõõmus burshivaim. Tolle ajastu elustamiseks ja silmade ette manamiseks olgu alljärgnevad read. 1920. aastate paiku koondus suurim üliõpilaste grupp tolleaegsesse Danzigi Vabalinna Tehnika ü liko o li. Oli ju Danzig Eestile kõige lähemal Lääne-Euroopa te h n iliste st ülikoolidest, pealegi oli seal valitseval rahainflatsioonil m eelitav mõju asukoha valikul. Ülikooli võeti vastu Eesti Vabariigi keskkooli küpsustunnistuse alusel. Kui posti teel tu li teade, et im m atrikulatsioon teostub sellel ja sellel päe val, alustati reisiettevalm istustega. Kodust võeti kaasa peale pesu ja riie te ka ühte-teist hamba alla panekuks — peam iselt võid ja sinki. Hinnatavaks delikates siks oli kilu, m ille juurde kuulus loom ulikult vabariigi-valge. Kogenud Danzigi ü li õpilased hoiatasid to llid e eest, ja tõ tt öelda, vaesel tudengil tu li tollim eestega sageli sooritada ebatasavägiseid maadlusmatshe. Danzigi minekuks võis valida kaks teed — üle Kaunase ja Saksamaa või üle Varssavi. Mõlemad sõiduhinnad olid peaaegu võrdsed. Sõidusuuna kohaselt korraldati piiride ületamisel ,,kontrabandi“ peitm ist, sest vahel olid tollim ehed kiusakad ega hoolinud isegi sellest, et vaene tudeng viib kodumaalt kaasa kõhutäie kinnitust. Saksamaalt läbiminekul oli häda toiduainetega, poolakad olid vihasemad viina, paberosside ja välgum ihklite peale. Vastavalt olukordadele ta ssiti võipakid mööda vaguni pakiriiuleid laiali, viina pudelid peideti palitu käistesse, suitsupakid — prügikastidesse. Salakaubitsem ist tudengid ei ajanud, inflatsiooni ajal võib-olla toodi paar tosinat jahipüssi kodumaale, pärastpoole mõni s iid ip its kallim ale või muud nipetnäpet. Sellisteks tehinguteks puudus ka kapital. Elati kergekaukalist rändburshi elu ja igal üliõpilasel oli hinge taga ainult niipalju, et sellest jätkus ulualuseks, kõhutäieks, koolirahaks ja laupäevaõhtuseks keelekasteks. Kui jõuti õhtu eel Danzigi, siis oli mõni sõber jaamas vastas, kelle juures esimene öö veedeti. Kohe läksid märguandeviled mööda tudengite linnaosa — Langfuhri — lahti: teatud viisi algtakti vilistam isega kutsuti sõber aknale või rõdule, ning teatati rõõmsast sündmusest, et korraldamisel on klubiõhtu — Ants või Jüri on kodumaalt pärale jõudnud. Muide, igal tudengiorganisatsioonil oli oma vile — see oli hädavajalik oma meeste otsim iseks poolpimedatel tänavatel. Eest lastel oli kaks algtakti tuntud ,,rahvaviisist" ,,Perenaine parsil . . . " Koguneti kiire sti, sest iga tudengi süda kisendas kodumaa soolase järgi. Laual ilutses keset sinke ja vorste aukohale paigutatud kilukarp. Anti igale jaokaupa, et jätkuks kõigile — ka neile, kes hiljem saabuvad. Peale võeti ,.kodumaa kibedat", mida loeti maa ilma parimaks joogiks. Jagati koduuudiseid ja peagi olid laulud lahti. Tundus, nagu oleks kodumaa ise uksest sisse kõndinud. Danzig on põline hansalinn. Ta m inevik on üsna kirju, asutaja-element oli saksa päritoluga, kuid linn kuulus rohkem aega Poolale kui Preisile. Selle linna muutis eestlaste silm is sümpaatseks ta alaline võ itlu s ordurüütlitega, mis lõppes sellega, et linnamehed ordulossi nii maatasa tegid, et tänaseni pole täpselt suude tud selle asukohta kindlaks määrata. Vanalinn oli nagu vabaõhumuuseum, tu lv il
keskaegseid ehitusi. Keset vanalinna asus Maarja kirik oma raskepärase te llis kivist gootikaga. Väga m aaliline oli M ottlau, W isla harujõgi. Muide, danziglase sõimunimeks oli „M ottlauspucker‘‘ , sest laevalaadijad ja sadamatöölised seisid sageli selle kaldal ja sülitasid igavuse peletam iseks jõkke. Viimases sõjas hävis vanalinn suurem alt osalt venelaste kahuritules, on aga poolakate poolt osaliselt restaureeritud. Tehnika ülikool asus Langfuhri nim elises eeslinnas, umbes 3 km kaugusel Danzigist. Sinna valisid üliõpilased omad korterid, või nagu siis öeldi — „buuded“ . Neid oli kolme liik i. ,,Mungakongid“ — seal pidi olema vaikselt, to htisid ainult süüa, magada ja õppida. Need asusid mõnes peenes majas, kuulusid mõnele nõud likule saksa daamile. „M ungakongist“ suuremat ei hoolitud ja need võeti ainult suures hädas vastu. Järgmise liig i moodustasid nn. ,,Sturm frei“ toad. Nendes võis teha parasjagu mürtsu ja mis peaasi — tütarlaps võis külas käia. Need korterid olid väga otsitavad, ning nende saamisega oli raskusi. ,,H urrikanfrei“ tube peeti kõige paremateks, kuna seal võis teha ja ette võtta, mis süda soovis. Kahjuks oli neid harva saada ja hinnalt olid need ka tunduvalt kallimad. Oli omajagu rin gi jooksm ist, enne kui le iti tuba, mis tä itis soovitud tingim usi ja oli vastuvõetav ka rahakoti kandevõimele. Peagi jõudis kätte im m atrikulatsioonipäev. Ü likooli siird u ti tumedas pintsa kus. Ü likooli hooned olid grupeeritud B-kujulise peahoone ümber. Keskkohas asus kahest korrast läbiulatuv nn. auhall, teisel korral viis auhalli rõdult uks aulasse, selle kõrval paiknes nn. rektorisaal, kus toim us im m atrikulatsioon. Kõrvaltiibades asusid osa loengutesaale ja joonestussaalid. Laboratooriumid koos vastavate loengutesaalidega olid selleks ettenähtud kõrvalhoonetes. Ü likoolil oli oma kaugekütteseadeldis ja elektrijõujaam . Kool oli asutatud 1904. aastal ja projekteeritud 1200 üliõpilasele. 1928. aastal oli ülikoolis juba 2000 üliõpilast, m istõttu joonestussaalidesse pääsesid vaid eeleksami sooritanud tudengid. Im m atrikulatsioonitoim ing oli lühike ja asjalik. Koguneti rektorisaali, kus rektor pidas päevakohase kõne, rõhutades akadeemilise vabadusega kaasuvaid kohustusi. Surudes iga üliõpilase kätt andis ta üle im m atrikulatsioonikaardi, m ille ga uustulnuk sai tudengiks. Im m atrikulatsioonil oli veel teine tähtis külg, kuna sellega koos anti ka üliõpilastunnistus näopildi ja sem estritem pliga. See oli möö dapääsemata vajalikuks atribuudiks tudengi e luliste huvide kaitsel, näiteks p o lit seiga arusaamatuste lahendamisel. A in u lt kurikuulsas Zoppoti mängupõrgus polnud sellega midagi peale hakata, kuna tudengitel oli sinna sissepääs ,,verboten“ . Akadeemiline aasta koosnes talve- ja suvesem estrist. Eksamite kord mää ras teatud v iis il tudengi e lu s tiili. Kahe-aastase kursuse järel pääses eksamitele, mis hõlmasid kogu läbivõetud kursuse. Nende sooritam isele järgnes taas kahe aastane kursus, diplom itöö ja lõpueksamid. Loengutel käimine polnud sunduslik, eksamitele registreerim isel oli vaid vaja esitada nõutav arv professorite poolt vastuvõetud harjutusi, jooniseid ja laboratoorium itöid. Vahepeal oli akadeemilist vabadust niipalju, et majandusteaduse eksamil üks kahest majandusteadust luge nud professorist eksam ineeritavalt sageli suvatses küsida: ,,Olen mina professor Lempke või Hasenkampf?“ Valevastusest hoidumiseks soovitasid vanemad ü liõpi lased algajaile vähemalt ühele loengule minna, et teada, kuidas üks neist profes so rite st välja näeb. Nelja-aastast kursust aga ei jõudnud paljud nelja aastaga lõpetada, sest tööd oli võrdlem isi o htralt ja need, kes end üle pingutada ei kavatsenud, jõudsid isegi kuldrebase staatuseni välja. Loenguid oli 4— 6 tundi päevas, laupäeviti ainult enne
lõunat. Loengud algasid kell 8 hommikul, akadeemilise veerandiga. Auhallis lõi kell kolm lühikest lööki esimese veerandtunni tähistam iseks, poolele tunnile oli määratud kaks, viim asele veerandile üks löök. Täistundidel oli teine löögikõla. Kui loengutel mõni professor ruttas või muidu jäi ettekantu kuidagi selgu setuks, nõudis auditoorium jalgadehõõrumisega parandust või selgitust (heameele avaldamiseks kui ka professori tervitam iseks tram biti jalgu, meelepaha avalda miseks oli jalgadehõõrum ine). Kohe parandas loengupidaja vabanduste saatel vea ja jatkas loengut. Eeleksamid andsid tudengile esimese maigu vaim sest pingest. Nädala jook sul tu li sooritada tosina eksami ümber kogu kahe-aastase kursuse kohta. Eksamid toim usid n eljaliikm elistes gruppides, täpselt kindlaksmääratud kellaajal, professo riga silm -silm a vastu. Siinkohal on huvitav märkida, et saksa keele oskusele ei pandud e rilis t rõhku. Kui välismaa tudeng end nii väljendada oskas, et professor m õttest aru sai, oli kõik korras, ka siis kui ta der-die-das-idega võimatuseni vassis. Kui eeleksam oli sooritatud, peeti vägev pidu, sest sissejuhatav osa — õieti raskem pool — oli juba seljataga. Eeleksam oli te g e liku lt proovikiviks: kui professorid nägid, et üliõpilasel puudub tehniline närv, öeldi talle ausalt näkku, et mingu mujale õnne katsuma. Eestlastelgi tu li mõningatel juhtudel neid kibedaid sõnu alla neelata, kuid neist on saanud te istel aladel tublid mehed. Eksami soori tamisega saadi ka uus tiite l — härra kandidaat. Nüüd pandi juba rohkem rõhku loengutel käim isele ja loengud olid palju huvitavamad eelkursustest. Kui jõuti oma eriala loengutele, tundis professor iga ,,härra kandidaati" juba isikliku lt. Projektid järgnesid projektidele ja aastad möödu sid. Vahepeal nauditi tudengilõbusid kommerssidel ja õlleõhtutel, sõlm iti sõprust m itm ete rahvaste üliõpilastega, kellega need sidemed kestavad veelgi. Siis hakkas lähenema õpingute lõpp. Esimene samm selles suunas oli diplom itööks m aterjalide sisseandmine — esitati kõik nõutavad projektid ja laboratoorium itööd dekaanile lõpphindeks. Kui need le iti vastuvõetavad olevat, anti luba diplom itöö tegemiseks. See pidi olema lõpetatud täpselt määratud tähtajaks, isegi kellaaeg oli märgitud ülesandelehele. Alguses tu li muidugi tööhoogu otsida, valida raamatukogudes literatuuri ja hankida vana harjunud kombe kohaselt öölokaalidest inspiratsiooni. Viimasel näda lal oli tavaliselt kibe käes — ikka tu li ajast nappus. Siis kutsuti vana tava kohaselt kokku ,,büroo" — grupp nooremaid kaasvõitlejaid. Need pidid aitama väljatõm ba m isel, pealkirjade kirjutam isel jne. Ülikooli valitsus pigistas siin silmad kinni. Vahel anti isegi eri saal diplom itöö tegija käsutusse, kuhu ta kogu oma ,,bürooga" kolis ja segamatult terved ööd töötas. Töötati poole tosina mehega m itu ööd-päeva, sest korra kohaselt ei tohtinud töö äraandmine viibida m inutitki. Kui büroo pere mees oli silmad selgeks maganud, te hti oma grupile pidu, mis kestis samuti mõned päevad ja ööd, nii kuidas kukkur ja südameheldus lubas. Selle aja jooksul tehti nii mõnigi ülim eelik tudengitemp. Ü ldiselt oli Langfuhri politsei väga tolerantne, nagu Tartugi oma, katsudes eemale hoida kohtadest, kus üliõpilased lõbutsesid. A m e tlik u lt olid mensuurid keelatud. Neid aga löödi sageli mõne suurema tudengirestorani peosaalis, m illeks põrandale oli toodud paks kiht saepuru. Olid välja kujunenud isegi kindlad mensuuripäevad. Ustel valvasid rebased, et võõrad sisse ei jalutaks. Selle ringkonna ,,vahhm eestrile" oli tee mensuurisaali alati vaba ja sageli jõid sekundandid temaga kõ rtsileti taga mõne kannu õ lut südame kinnitam iseks. Politseinik v õ ttis sel puhul
oma kiivri peast, kuna määruste kohaselt ei olnud ta siis oma ametikohuste täitm isel. Danzigis endas ja sadamalinnaosas Neufahrwasseris nendest naljadest aru ei saadud. Mõnigi mees sai süütu tudengilaulu eest kumminuia. Kui jaoskon nas pärast asja klaariti, ja ,,Erkennungskarte“ lagedale toodi, muutus küsitlem ise toon küll pehmemaks, kuid üliõpilast noomiti rängalt ning õpetati talle käitum is reegleid. Viimase pillerkaarina oli diplom itöö-pidu. See oli ülemeelikum ja hoogsam kui teised olengud. Teati, et pidutsetakse viim ast korda tudengina — pärast diplomieksameid pole tudeng enam tudeng. Siis ootavad teda elumured, karjäär ja pesaloomine. Temast võis saada auväärne teadusemees, osav insener või teo võimas direktor. Diplomieksamid olid omajagu pingutavad, kuid üliõpilane oli juba harjunud ööde viisi tööd rühmama ja oldi kohanenud ajudegümnastikaga — lühidalt, ta oli vanade armidega kaetud lahingumees. Professoreid tunti is ik lik u lt ja professor tundis oma õpilasi, teades, mida ta võis härra kandidaadilt loota. Aastate vältel tehtud töö oli üliõpilase võim ete tunnistajaks, nüüd oli vaja teha vaid lõplik kokku võte. Ja äkki oli kõik möödas, kauaoodatud siht oli saavutatud, lõpetaja oli õnnelik ja uhke ning samal ajal oli ta õlgadelt langenud õppim ismure. Ent ometi puges hinge kurbusemõrudust ja alateadlikult hakati tajuma tudengihümni sõnade ,,post jucundam juventutem " sügavamat sisu. Samal ajajärgul õppisid eesti üliõpilased väiksemate gruppidena Berliinis, Dresdenis, Karlsruhes, Darmstadtis, Nancy’s, Grenoble’is, Toulouse’is ja mujal linnades. Tudengielu oli üldjoontes sarnane Danzigi omaga. Erinevusi esines õppe töö korralduses ja lokaalsetes elunüanssides. Danzigi Vabalinn ei jäänud kauaks välismaal õppivate eesti tudengite tähtsamaks tsentrum iks. Kolmekümnendate aastate paiku sigines üsna arvukas kogu eesti üliõpilasi Tshehhoslovakkiasse, Brünni Saksa Tehnika Ü likooli. Õppe maks oli üsna madal — umbes 30 kr. aastas ning sageli vabastati andekamad üliõpilased õppemaksust. Ülikooli pidas üleval Tshehhi riik. Ka siin valitses akadeemiline vabadus. Eksamikord vastas endisele Austria ülikooli omale, m ille kohaselt toim usid eksamid kindlaks määratud ajal. Nendele võis minna või minemata jätta, nii kuidas endale sobis. Ülikool oli vanimaid tehnikaülikoole endises Austria keiserriigis, juba tol ajal üle saja aasta vana. Ü li kooli võeti vastu Eesti Vabariigi gümnaasiumi küpsustunnistuse alusel. Mõningates ainetes olid sealsed reaalgümnaasiumid laialdasema programmiga, näiteks kuju tavas geomeetrias, m istõttu eestlastel tu li alguses kursuse jälgim isel end üsna kõvasti pingutada. Õppekeeleks oli saksa keel. Vaatamata intensiivsele õppetööle jäi siiski aega üle ka muuks tegevuseks. Kord veedeti lõbuküllane õhtu kesva märjukese juures, teinekord sõideti nädalalõpul lähemasse ümbrusesse. Väljasõidukohti oli lugematu hulk, kuna Lõuna-Määrimaa pakkus selleks suurepäraseid võim alusi. Kuulsad Moccocha maa-alused koopad olid oma stalaktiitide-stalakm iitide metsaga vaid poole-tunnilise raudteesõidu kaugusel. Palju kaugemal ei asunud ka A u ste rlitzi lahinguväli, kus sä ilita ti Napoleoni-aegseid kaevikuid. Brünni nime tati viie ülikooli linnaks ja siin oli palju vaatamisväärsusi. Brünnis oli talv võrdlem isi külm ja tuba tu li kõvasti kütta. Korterid üüriti seal se kombe kohaselt oma küttega — üliõpilane pidi ostma söed ja perenaine küttis. Kuid nagu see üld iselt teada — tudengil jätkus alati raha õlle jaoks, söögiks kasi
nasti ja kütteks väga harva. Kuid m illeks olid siis köetud ja soojad raamatukogud ja kohvikud, kus võis rahus õppida. Elu seati sisse se lliselt, et „buude“ oli vaid magamiskohaks. Suurem pidustus peale kommersside oli Vabariigi aastapäev. Sageli deko reeriti eesti lippudega suuremate äride aknad peatänaval. Kohalik aukonsul kor raldas vastuvõtu. Eriti lahke oli aukonsul kostitama kuuekäiguliste lõunasöökidega läbisõitvaid üliõpilasi, m istõttu igaüks katsus Brünnis peatuse korraldada. Brünnist üritasid tudengid ühiseid reise Itaaliasse ja Ungarisse, ning mõned käisid isegi Bosporuse kaldal, kus õpiti tundma idamaist kauplem isviisi. Ungaris oli sugurahva külalislahkus p iiritu ning õhtud pustas lõkketule juures jäävad unustamatuteks mälestusteks. Poola-Eesti riikidevahelise sõpruse tulemusena võim aldati eesti üliõpilas tele tasuta õppim ist Varssavi Tehnika Ü likoolis. Poola välism inisteerium i poolt anti ka tasuta korter ühiselamus. Üliõpilasel tu li kanda ainult elatise ja õppeabi nõude kulud. 1932. aastaks oli Varssavisse kogunenud üle kolmekümne eesti ü li õpilase. Raskusi valm istas poola keele omandamine, kuid pingutustega saadi ka sellest peagi jagu ning mõnigi agaram sooritas juba esimesel sem estril kergemad eksamid. Ühiselamu „Dom akadem icki" oli nagu omaette linn. Peahoone mahutas ligi 1700 m eesüliõpilast. Samas asus ka söökla, pidusaal, raamatukogu, ujula, tenniseväljak, ambulants jne. Tehnikaülikoolini oli kümne m inuti tee. Ela ja õpi — kõik vajalik käe-jala juures. Krooni devalveerimisega tekkis üliõpilastel majandus likke raskusi ja tu li igalt poolt säästa. Kodumaa aitas oma poegi toidupakkide näol. Toitu valm istati sageli ise ka rtu list ja sibulast, kapsast ja kaalikast, m illele lisan dus seapekk ja sink. Välismaa Ü liõpilaste Koondis „Liga“ korraldusel toim usid igal nädalal koos viibim ised loengutega, vestlustega ja tantsuga. Joodi teed ja saadeti mööda huba ne õhtu vestluses jugoslaavlastega, ungarlastega ja soomlastega. Loodi palju sõprussidemeid ning võeti ette ühisreise naaberriikidesse, peam iselt Tshehhoslovakkiasse ja Austriasse, kus asusid teised eesti üliõpilaste koondised. Varssavi eesti üliõpilasi külastasid omakorda lõunasse ja läände sõitvad kaasvõitlejad. Need külastused tõid elevust üliõpilaste argipäeva. Siis korraldati õlleõhtuid läbisõitjate auks ja tunti endid ühise perena välismaal. Vabariigi aastapäeva puhul oli vastuvõtt saatkonnas, mis oli eesti üliõpilas tele viimaseks peatuskohaks septembrikuus 1939. aastal sakslaste poolt ümber piiratud Varssavis. O tsiti varju saatkonna keldris õhupomm itam iste eest. Toidu poolist oli lõpupoole võimatu saada. Kuidagi õnnestus siiski saatkonna ve in i keldrist jooke hankida ning see m attis kõhunurinad. Eesti tudengid kasutasid kõiki võim alusi ümberpiiratud linnast välja pääse miseks. Üle Ida-Preisimaa saabuti kodumaale. Nii jäeti jumalaga selle sõbraliku linnaga, mis oli muutunud rusuhunnikuks sõjakeerises. Mõningate poola sõpradega kohtuti pärast sõda — ida ja lääs olid halastam atult hävitanud seda meile nii külalislahket ja kangelaslikku rahvast. Ka meie hõimumaal Ungaris õppis omal ajal kogukas hulk eestlasi. Minek sinna algas pärast 1923. aastal Eestis käinud ungari üliõpilaste laulukoori kontserti. Olime ju võrsunud ühest tüvest, kuigi aastatuhanded olid eestlasi ja ungarlasi nii kom m etelt kui ka tem peram endilt üksteisest eemaldanud. Kuigi eesti ja ungari keeles oli palju sarnasust, ei kergendanud see keele õppim ist. Õppekeeleks oli
ülikoolides eranditult ungari keel, saksa keelt oskas linnades vaid vanem generat sioon. Eesti Vabariigi gümnaasiumi küpsustunnistusega ei tehtud takistusi ülikooli pääsemiseks. Nõuti ainult keeleoskust loengutest arusaamiseks. Kõva tööga saadi esim estest raskustest üle. Takistusi tehti naissoole tehnilise hariduse omanda m isel. Selle aga ületas 1923. aastal noor eestlanna prl. P. Ilves, kes esimese naisena Budapesti Tehnikaülikooli lõpetas ja sellega ungari õrnemale soole uksed ülikooli avas. Takistusi te hti ka juutidele ülikooli astum isel, nn. ,.numerus clausus’e“ alusel. Nende kvoot oli vaid 6% ülikooli astujate üldarvust. See asjaolu põhjustas paljude jõukamate ungari juutide siird um ist välismaa ülikoolidesse, m ille lõpetamise järel pidid nad Ungaris tegutsem ise õiguse saamiseks teatud riigieksam id sooritama. Eestlasi võeti ungari üliõpilasorganisatsioonidesse takistam atult vastu. Suurem oli neist „Turul“ — mütoloogias esineva kulli nimetus. See hõlmas kogu Ungarit, jagunedes nn. ,,vennasühingutesse‘‘ . Need koosnesid samas fakulteedis õppivatest üliõpilastest. Meie mõiste kohaselt vastas „Turul“ umbkaudselt EKL-ile ja ,,vennasorganisatsioonid“ meie korporatsioonidele. Nimeks organisatsioonile v a liti mõne ajaloolase või teadlase nimi. Ka võeti nimesid ungari m ütoloogiast. Peakatte põhi oli must, alumine äär märkis organisatsiooni värvi. Värvipael oli kahevärviline. Peakatte vorm sarnanes korp! Wäinla peakatte kujule, ainult selle vahega, et te kli põhjal puudus sirkel ja rosett. M ütsi esikülje ülem isel äärel oli nn. ,,Sangari side", mis tõendas, et kandja on rebase seisusest välja jõudnud. ..Sangari side" sarnanes ilustuspaelte sõlmele ungari husaari tuunikul. Peale ..Turuli" leidus 1920. aastate algul mitmesuguseid te isi üliõpilas organisatsioone, rajatud peam iselt usulistele ja p o liitilis te le alustele. Katoliiklastel oli roheline, kuningriiklaste! valge peakatte põhi. Suurem osa organisatsioone oli asutatud alles pärast Esimest Maailmasõda. Trianoni rahulepingu alusel kaotas Ungari 2 /3 oma maa-alast. Sama leping määras kindlaks sõjaväe suuruse, mis ei suutnud isegi sisekorda pidada. Mitmed üliõpilasorganisatsioonid asutati salajase sõjalise õppuse teostam iseks. Nii aita sid üliõpilasorganisatsioonid maha suruda riigipöörde katse ja korraldasid raudteestreikide puhul liikle m ist. Ungari üliõpilasorganisatsioonidesse kuulusid ka mitmed eestlased, kuid nad ei tarvitsenud osa võtta p o liitilis te s t üritustest. Organisatsioonide siseelu oli korraldatud meie korporatsioonidele sarnaselt. Olid rebased — vanamees kandis ametimärgiks oma te k lil rebase saba — , olid täisliikm ed ja vilistlased. Omi maju nendel organisatsioonidel siis veel polnud. Käidi koos lokaalides, kuna sellega oli jookide küsimus lahendatud. Tavaliselt korraldati kooskäimisi üks kord kuus, vajaduse korral sagedamini. Rebastel oli nendel kokkutulekutel oma eri laud. Koosviibim ised koosnesid ta valiselt kahest osast — am etlikust ja m itteam etlikust. A m etlik osa kestis ta valiselt poole üheni, m itteam etlik — hommikuvalguseni. Peamiselt konsumeeriti õlut, kuid ka rohkesti veini, m ille hind oli võrdne õlle hinnaga. K oosviibim istelt kojuminek korraldati nn. ..salamandri" korras. See algas sellega, et lokaali õuel reastuti 10— 15-mehelistesse gruppidesse, elukohtade linnaosade järgi. Siis hakati hanereas liikuma, ees vanemad, tagapool nooremad sem estrid. Sageli mindi ümber puude ja põõsaste, üle tarade ja pinkide — nii kuidas reajuhile meeldis. Pooletunniline kojuminek venis seega sageli 2— 3 tunni pikkuseks. Ungarlaste ja eestlaste vaheline läbisaamine oli ääretult südamlik. Kui see osutus vähegi võim alikuks, siis vabastati eestlasi õppemaksust, ning anti muid soodustusi. Ülikoolide teaduslikud nõuded olid kõrged ja eestlased said Ungaris
hea hariduse. U ngaris sõ lm itu d sõprussidem ed on jäänud püsim a tänapäevani, olgugi e t tu d e n g ip õ lve st on möödunud üle 40 aasta. V iin is — poolel maal Budapesti ja Brünni vahel — õppis sam uti üsna arvu kas e e stla ste ü liõ p ila sp e re . Ü likoole o li seal roh kesti, mida ju h tis id m aailm akuul sad õpetlased. O tsese õppetöö kõrval võ is igaüks roh kesti leida võ im alu si oma e ri huvide harrastam iseks. E riti kütkestavaks m uu tis tudengi elu v iin la s e eluarm astus ja vabam eelsus ning seal õppinud eestlased m äletavad e rilis e soojusega A u s tria pealinnas veedetud aastaid. Eelnevad read on püüdnud edasi anda vaid mõnda s e lle s t, m is on is ik lik u lt läbi elatud või mida sõbrad oma jutustu ste ga on kokku kandnud. Välism aa õpetas m eid kahtlem ata oma kodumaad arm astam a. W isla ja Püreneede vahel võis olla palju ilu, kuid ükski koht ei asendanud m eile E estit. M eie m ällu on sööbinud Eesti piim pehm ed valged suveööd, kus kauguste hämarus tõ i s ilm a p iiri käeulatusse. Ja m eile meenub talvepakane, kus külm pani kõlisem a hom m ikuhäm aruse. Ning ninas kipita b ikka veel kõuevihm a-järgne m ännim etsa vü rtsin e õhk.
TUDENGILAULU AJALOOST Arvo Mägi
Tänapäeva akadeemilise hariduse ja ülikoolide juured ulatuvad teatavasti (alles h ilju ti ajaloolaste poolt e ksliku lt ,,pimedaks“ peetud) keskaega. Tähelepan dav on põhjapool Alpe esimesena asutatud Pariisi ülikooli (u. 1150) osatähtsus: ülikooli juures tekivad esimesed ..natsioonid" üliõpilaste päritolule vastavalt, mis kujunevad niiöelda kõikide edaspidiste üliõpilasorganisatsioonide eelkäijaiks. Saksa üliõpilased kogunevad alguses samuti kodupaiga järgi ..Landsmannschaftidesse". Üliõpilase nimetus ,,bursa" — s.t. stipendiaat, kes kodukoha kiriku, kloostri või mõne võimukandja toetust nautis — muutub saksa keeles ..Burschiks" (sõna tä hendab saksa keeles a lgeliselt poissi, noormeest, ,,s e lli" ) . Samuti pärineb prant suse keelest esimese aasta üliõpilase — noviitsi (vastandina nim etusele ,,sko laar", mis tähendab vanemat üliõpilast, vahel ka üldse õpetatud meest) — pilkenimetus ,,feux" (kollanokk). See muutub saksa keeles sõnaks ,,Fuchs" ja tõlgitakse eesti keelde to lle sõna tavalise tähenduse järgi — ,,rebane". Ka üliõpilasorganisatsioonide välism ärgid põlvenevad keskajast — eesku juks rüütliperekondade, linnagildide ja -tsunftide värvid ja vapid. Keskajal pidi ju riietus ja välim us ära märkima inimese ühiskondliku kuuluvuse (allalastud kiivriga lahingusse tormaval rüü tlil oli pealegi raske teha vahet liitlase ja vaenlase vahel, kui kõik ei kandnud kilbil oma vappi ega kiivril vä rv ilis t s u le tu tti). Ka üliõpilas organisatsioonide sisekorra põhialused pärinevad sealt — kuulekus vanemate suh tes, distsip liin , vastastikune abistamine, auküsimuste korrastatud lahendamine jne. Keskaegsest m iljööst pärineb algselt ka tudengilaul, ,,cantus", selle s tiil ja m otiivid. Võib isegi julgesti väita, et tudengiluule on 13. sajandil kõrgemal tase mel kui kunagi hiljem . Selle luuleliigi põhialused on pandud kõrgkeskajal — kõik hilisem osutub (tih ti kahvatuks) järeleaimamiseks. Mida mõistame ,,üliõpilasluule" all? Enne kõike kahtlemata nn. joomalaule, tundevalanguid ja m õttem õlgutusi klassikalise kolm ikm otiivi ,,Weib, Wein und Gesang" ümber (vanemas versioonis pigem teemadel: viin, naised ja täringud). Sellele liitub väikekodanliku maise vara korjamise halvustamine, päevast päeva elamise ülistam ine, muretus ja pillav elulust — tagaplaanil mõnikord surma ja kõige kaduvuse eelaimusi. Esineb ka teravat k riitik a t selleaegsete võimumeeste, enne kõike ,,Rooma kuria" (s.t. katoliku kiriku) vastu ja kohati koguni Jumala- ning ususalgamist (hoolimata keskajal valitsenud siira st hirm ust Viim se Kohtu, puhas tustule ja põrgu piinade ees). Kes olid to lle lüürika loojateks? Kultuurilooline uurimus on kindlaks teinud, et nende ladinakeelsete (vähemas osas ka vana-prantsuse, vana-inglise ja vanasaksa keelsete) värsside loojateks ja ettekandjateks polnud niipalju tavalised
skolaarid, kui ringirändavad (või hulkuvad) üliõpilased, nn. vagandid (Prantsus maal kohati ka goliardideks nim etatud). Selle teataval määral keskaegse ühiskond liku kihistum ise reegleist erineva grupi koostis pole täiel määral selge. Arvata võib, et sinna kuulus õpingutel rahahädasse sattunud üliõpilasi, kes ringi rännates lauluga, juttude rääkimisega, näitlem isega ja kerjamisega katsusid oma kassat täiendada. Aga kahtlemata oli seal ka palju lõ p liku lt deklasseerunud ja „mahakäinud" indiviide, ilma õpingute jätkam ise lootuseta ringihulkuvaid üliõpilasi, kes ühel või teisel v iis il ülikoolidest välja langenud. Samuti ülemusega vastuollu sattunud alamaid vaim ulikke, ka lihtsamaid mängumehi või allakäinud aadlisoost laulikuid. Uurijad pole saavutanud täielikku üksm eelt küsimuses, kas nood vagandid olid ainult laulude ettekandjaiks või ka nende loojaiks. Osa, e riti sakslased väida vad, et laulude loojad olid enamikus heas positsioonis isikud, tuues näiteks terve rea tuntud kõrgemaid vaim ulikke ja ametmehi. Inglise uurijad selle vastu rõhuta vad, et nende tuntud laulikute kõrval, kes tudengielu m uretust oma värssides p oe etiliselt teesklesid, leidus ka rida tõ elisi vagant-lüürikuid, kelle trots, pilge ülespoole ja kohati m eeleheit olid ehtsad. A. 1847 le iti Baierist, Benediktbeureni klo o strist keskaegne, umbes a. 1250 põlvnev käsikiri (ilm a tiite lle h e ja alguseta), mis on osutunud suurimaks ja täie likumaks vagandi-luule koguks ja nime all ,,Carmina Burana" maailmakuulus, sisal dades säilinud osas üle 200 luuletuse, selle lisaks vaim ulikke draamasid. Saksa helilooja Carl O rff (s. 1895) on loonud keskaja muusika m otiividel v iisid osale neist lauludest samanimelises helitöös, mis koosneb koorilaulust instrumentaalsaatega (1936). See omapärane heliteos annab sugestiivselt edasi hooletut, oposit sioonilist, aga viina- ja armastuskultusega kirg lik u lt läbipõim itud vagandilaulude meeleolu. Tuntuim ja kuulsaim vagant-luuletajaist on ,,Archipoeta’ks“ nimetatud lüürik (u. 1130— 1170), kes oli Saksa keiser Friedrich I Barbarossa (1152— 1190) kants leri ja Kölni peapiiskop Rainald von Dasseli õuelaulikuks. Ta oli aadli soost, õppi nud grammatikat, retoorikat ja arstiteadust Salernos, nii õpingute ajal kui hoovi laulikuna selleaegse liikuva hoovkonna tõ ttu palju reisinud, korduvalt oma mätseenidega vastuolus olnud. Archipoeta luuletusist on tuntuim ja tõ lg itu im nn. ..Vagandi p ihtim us" (ladinakeelse algrea järgi ..Estuans in trin s e c u s "), m ille motiividevalikus peegelduvad kõik klassikalised tudengilaulu teemad. Esitame sellest luuletusest allakirjutanu tõlkes tähtsamad värsid: Taevatuuled pilluvad mind kui tühja laeva. Põrgupiina hirmus ma unustanud taeva. Kütkes mind ei hoia kett ega raudne ahel. Kõikjal sõpru otsides emban kelme vahel. Vaga paater, patu süüst andestust ma palun! Tütarlaste ilu vaid naudiskledes talun: südames ma patustan vabisedes ihas nendega, kes keelduvad minu arm ust lihas. Täringud on sageli noore mehe paheks. Särgita ma lõdisen — kärisend too kaheks. Kuigi turjal kananahk, süda lõõmab rinnas. Ahastuses loodud laul kõige enam hinnas.
Kolmanda peapatuna kõrtsipinke nühin. Magus maitseb m ulle viin, aina kõrtsi rühin. Helded inglid viim aks mu upitavad taeva. Seal ma ära unustan elamise vaeva. Minu saatuseks on v is t surra kõrtsilauas. Viina rüüpan pudelist isegi veel hauas. Rõõmsalt laulab inglikoor — se lle st saan siis aimu: Issand õnnistagu sind, vana joomakaimu! Oma patud olen nüüd te ile täna pihtind. V ooruslikult pole ma oma elu rihtind. Sõbrad, tuttavad ja kõik, kes mu vigu teavad — visaku mind kiviga, kui e n d õigeks peavad. Veel hoogsam on „Joomalaul“ („ln taberna quando s u m u s "), m ille esimese ja viimase värsi esitame allakirjutanu tõlkes: Kes on istund kõrtsilauda, ärgu meenutagu hauda. Täring keerleb laual ringi, saatan väljas püüab hingi. Kõrtsis me ei tunne piina: raha eest toob kõrtsm ik viina. Kes m eilt elum õtet nõuab, varsti selgusele jõuab. Iga aam, mis tekib manu, aina suurendab me janu. Õigel joojal pole piire: aega küll, ent aina kiire. Kuigi joome endid paljaks, jääme rahva naeruks, naljaks — pilkajate paik on põrgu, peeker pilke ees ei nõrgu. Tuntud on vagandiluulest ka juba ,,Kram bam buli-m otiiv": ,,Cerevisiam bibunt h om ines,/ animalia cetere fontes" (inimesed joovad õlut, loomad teevad sama veega). Samuti nooruslik m anitsus: ..Omittamus s tu d ia ,/ dulce est desipere" (Jät kem õpingud sinnapaika, tore on lõbutseda). Vagandiluule armulaulud on värskelt realistlikud ja meelelised, vastandina samaaegse trubaduuriluule õrn-igatsevale ja palvlevale toonile. Kujutatakse tüdru kute võrgutam ist vaimsete ja fü üsiliste vahenditega, armuelamused on põgusad ja üürikesed, nagu see rändava vagandi seisukohalt loomulik. Osa arm ulüürikat ope reerib antiiksete nimedega, ,,paganlikku" m ütoloogiat tundvad skolaarid hooplevad Venuse, Am ori, Jupiteri ja te iste jumalate seikluste tundmisega. Tolle kõige kõrval ei tohi unustada, et vagandiluule sisaldab kõige trotsliku , elunautim isele õhutava ja p ilkliku kõrval ka palju ehtsat religioosset lüürikat. Kodumaal 1962. a. ilmunud ,.Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogias"
antud ülevaade, kus tuuakse esile ainult ühiskondlikku protesti ja usuvastasust sisaldavat luulet, on s ih ilik u lt ebaõige. Vagandiluule traditsioone on jälginud m itmed hilisemad luuletajad. Hinge sugulane keskaegsete ametivendadega on prantsuse esimene moodne lüürik Frangois Villon (1431— 1468), kes heideti välja ü liko o list kaklemise ja m urdvargusest osavõtu pärast, m õisteti surma, sai armu ja kadus lõpuks kuhugi selleaegse 100aastasest sõjast vintsutatud Prantsusmaa põhjakihi hulka. Tolle suure lüüriku värs sidest õhkub samasugust tro tsi ja ühepäeva-liblika m entaliteeti ülistavat kirge. Ta pikem aist luuleteoseist on tuntuim „Suur testam ent", m illes endine, närudes ja nälgiv üliõpilane (kes küll kunagi nii kandidaadi- kui m agistrieksam id sooritanud) pärandab oma sõpradele olematuid varandusi ja losse, vaenlastele aga nahatäisi, tõvesid ja usside hammustusi. — Rootslane Carl Michael Bellman (1740— 95) oli samasugune igavene boheem — küll ilma akadeemilise hariduseta — , hilisem ates aastates elurõõmsa rokokoo-kuninga Gustav III (1771— 92) hoovivärsisepaks. Te magi ,,Joomalaulus“ esinevad tuntud m otiivid: Tooge mulle peeker veini! Notabene: kaldalt Reini. Tüdruk voodi, kergelt püütu! Notabene: neitsi süütu. liial mind ei jäta maha. Notabene: kui mul raha. Refrään: Heida minema kõik mured! Notabene: kuni sured. Ka saksa klassitsism i suured luuletajad Goethe ja Schiller on kirjutanud joomalaule, Schiller näiteks ,,neljast elem endist" segatud ..Punshilaulu" ja Goethe ulja ..Vanitas! vanitatum va nita s!": „lch hab mein Sach auf Nichts g e s te llt./ Juche! /U nd mein gehört die ganze W e lt./ Juche!" — Saksa bailadiluuletaja Joseph V iktor von Scheffel (1826— 86) on kirjutanud tuntud „väljaviskam iselaulu“ : „lm schwarzen W alfisch zu A ska lon ,/ da trank ein Mann drei Tag". Tudengite hümni ,.Gaudeamus ig itu r", vähemalt selle ..tudenglikumad" salmid (Gaudeamus, Ubi sunt ja Pereat) on kirjutanud arvatavasti Bologna piiskop Strado, kes elas 13. sajandil, kuna laulu algversioon on tuntud aastast 1267. Täna päevase sõnastuse on laulule andnud saksa luuletaja C. W. Kindsleben a. 1781. Tõenäoliselt on to lle hümni keskosa (,,vivat"-salm id) pärit h ilisem alt ümbertöötajalt, kelle valgustusajalik kainus ja ratsionalism kõlab vastu neist igavavõitu eladalaskm istest. Meie iseseisvuseaegsetes (ja praegustes) cantusraamatutes helisevad kõik need omal ajal kasutatud ja algatatud m otiivid edasi: reisiv, muretu tudeng, kelle tee kisub kõrtsi poole — soov veinivaati maetud saada — Krambambuli ni meline imejook — neidusid võrgutav, raha ringi pilduv, igavesti võlgades nooruk ja teised teemad, m ille eluiga n iisiis on kohati vanem kui 800 aastat.
KORPORATSIOONIDE ALBUMID JA PERIOODILISED VÄLJAANDED Jakob Aunver
Nagu paljude teiste asutuste, seltside, p o liitilis te erakondade, kirikute jne. liikm ed, nii asusid ka akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonide — korporatsioonide ja seltside — liikm ed esimesel võim alusel pärast suurt põgenemist vabadusse endid Eestis loodud alustel organiseerima. See oli sügisel 1944. Järgnevalt k irje l dame mõningaid aspekte Eesti Korporatsioonide Liitu kuuluvate organisatsioonide püüdlustest ja tegevusest pealkirjas antud raames. Need korporatsioonid on: Vironia, Fraternitas Estica, Sakala, Ugala, Rotalia, Fraternitas Liviensis, Revelia, Fraternitas Tartuensis, Tehnola, Wäinla ja Leola. Kuipalju ühel või teisel korporatsioonil liikm eid vabasse maailma pääses, selle kohta on ehk andmeid teisal. Aga olgu nimetatud, et vabas Eestis liitunud akadeemilised kodanikud pidasid paguluses iseenesestmõistetavaks otsida üles kaasliikm eid, kellega lähestikku asuti või keda teati mujal olevat. Selles mõttes iseloomustab tabavalt uut olukorda paguluses vanaparuni ütlus A. H. Tammsaare romaanis ,,Ma armastasin sakslast": ..Korporatsioonides said mehed selleks, mis nad pärastises elus pidid olema, ja selles peitubki nende peatähtsus" (Vaba Eesti, lk. 111, Stokholm 1956), olgugi et see oli mõeldud vanade saksa korporatsioonide poolt etteheitena eesti korporatsioonidele. Väikesed grupid ja mõnel pool ü ksikisi kud asusid agarasti tööle, et oma organisatsiooni tegevust elustada vaba maailma ulatuses. Nõnda on liikm eskonvendid ellu kutsunud oma koondised Rootsis, Saksa maal, Inglismaal, USA-s, Kanadas jm. kindla sihiga, et need moodustaksid kaugus tele vaatamata ometi ühtse terviku. Kuipalju või hästi see on õnnestunud, selle selgitam ine ei kuulu selle a rtikli ülesandesse. Aga olgu küll m ainitud, et niisugune kaugmaade-tagune olukord on nõudnud mõnegi uue vahendi tarvitusele võtm ist, m ille järele vabas Eestis vajadust ei tuntud. Näiteks mõte, kuidas oleks koondiste vaheline sidepidamine kõige otstarbekam ja ajakohasem. See ei olnud ju m ingi suguseks probleem iks vabas Eestis. Olukorda kirjeldab p iltlik u lt proua Niina Liik m älestuspildis ,,Seitse kild u ": ..Aastaid vajus igavikku, kuid selgitust seitsm ele killu le ei leidnud. Siiski nüüd paguluses, tähistades siin Austraalias korp! Frater nitas Tartuensise kolmandat aastapäeva, tärkas m ulle aktusel pähe mõte, et eks Eestis, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Kanadas, Ühendriikides ja Austraalias v iib i vad tartuenslaste koondised kujutagi endast seitset kildu. Ja need seitse kildu on kogunenud ka nüüd purunematu värvikilbi alla, mis süm boliseerib nende meeste aateid ja sihte" (Fraternitas Tartuensis II, lk. 172, 1962). Nii on kõigi EKL-i liikm ete koondised kogunenud oma ,.purunematu värvikilbi alla".
Ühtsuse ja tiheda ühenduse pidamise vajadusest on EKL-i liikm ed olnud pagulasaastate kestel üsnagi usinad intiim organisatsioonide m itm epalgelises kir janduslikus loomingus, kes rohkem elavamalt, kes tagasihoidlikum alt. Kõige selle iseloomustamisel jäävad välja mitmesugused ringkirjad ja jooksev kirjavahetus kui iga korporatsiooni sisem isse asjaajamisse kuuluv. Seni trükitehnikas või ste nsiilis ilm unut võib jagada kahte liik i: albumid ja bülletäänid ning perioodilised välja anded. Korporatsioonide vanuse järjekorras on trükis ilmunud järgm ised albumid: Vironia 1900— 1950 (1950), Korporatsioon Fraternitas Estica 1907— 1957 (1957), Korp! Sakala Album (1952), Korporatsioon Ugala 1913— 1963 (1963), Korporat sioon Rotalia 1913— 1953 (1953), Fraternitas Tartuensis (Societatis studiosorum U niversitatis Tartuensis) MCMXXIX— MCMLIV I (1954), Fraternitas Tartuensis MCMXXIX— MCMLIX (Fraternitas studiosorum et philistrorum Estonorum II) (1959). Aastaraamatuid ja bülletääne on avaldanud Vironia — Vironia aastaraamat nr. 1 (1956) ja nr. 2 (1961), Sakala — USA koondise väljaandel ajakiri ..Verbum Habet Sakala", Inglise koondise väljaandel ,,Vita Nostra" ja Rootsi koondise toim e tatud ,,Fiducit", korp! Rotalia — ajakiri ,,Meie Side", mis ilmunud seni 4— 6 korda aastas, Ugala — Korp! Ugala Juubeli-inform atsioon 1913— 1953, 1956 ja 1958, ajakiri ..Ugalensis" nr. 1, 2, 3, Liviensis — ajakiri ..Fraternitas", alates aastast 1956— 1963, iga aasta kohta üks number, Tehnola — ,,Vita N ostra". Loetletud albumid on koostatud ja trükis avaldatud ümmarguste aasta päevade puhul ja sisaldavad kõigepealt vastava korporatsiooni asutamise, töö ja arengu kirjeldusi — maapao-aastad kaasa arvatud — , mis illustreeritud rikkaliku sisukohase pildim aterjaliga tähtpäevadest, üksikisikutest jne. Huvitav on jälgida ka mõningaid päevakorras püsinud probleeme, näiteks ,,Vironia" sünd korporat sioonina „Vene sadamalinnas Riias" ja rahvusküsimus tol ajal: ..Saksa keele ta r vitam ine igapäevases läbikäimises ja õllelauas püsis endiselt kü lla lt suureprotsend iliselt päevakorral, mida tõendab rida aukohtu protokolle" (album lk. 19, 23). See küsimus on olnud arutlusaineks ka Frat. Estica, Sakala, Ugala, Rotalia jt. nii mõnelgi koosolekul. Veel alles Eesti ülikooli ajal asutatud Frat. Tartuensise albumis kirjeldatakse pikemalt, kuidas Fraternitas Dorpatensisest kujundati Fra ternitas Tartuensis ja resümeeritakse see järgm iselt: „Tõik, et kõik asutajad olid endised dorpatenslased, kinnitas seda, et uus korporatsioon oli loodud vastu kaaluks tagurlikke vaateid ja võõrapärast m eelsust viljelevale vanale korporat sioonile, mis omakorda viitas sellele, et mõlema korporatsiooni vaheline riva litee t kujuneb ägedaks võitluseks teaduskonna üliõpilaste peres. Kõigile oli nüüd selge, et nende kahe korporatsiooni näol seisavad vananenud konservatiivsus ja edu meelne rahvuslikkus silm silma ja hammas hamba vastu. Võitlus oli lühike ja rahvuslikkus päris võidupärja" (album I, lk. 34, 35). See teema EKL-i liikm ete elus ja arengus vääriks küll üksikasjalikum at vaatlust, mis peaks näitama, et vanale saksa korporatsiooni välisvorm ile on antud uus eestipärane eluvorm ja tühine on eespool tsite e ritu d vanaparuni (saksa korporantide) etteheide: ,,Kui teie oma korporatsioonides olete unustanud selle ainukese asja, mis varem alt õigustas joom isegi, siis mul on väga kahju, et see ilus vana instituu t on teie käes nii vilda kale pinnale libisenud" (Ma armastasin sakslast, lk. 111). Eestist saadi põgenemise ajal vaevalt kaasa võtta korporatsioonide põhikirju ja kodukordi. Kui algas organiseerim ine ja koondiste tegevus, siis selgus varsti, kui tähtsat osa etendavad need dokumendid edasise tegevuse arengus. Nende res taureerim ise käiku ja vajadust kirjeldatakse samuti ilmunud trükistes. Sellejuures ilmneb restaureerim istöös uus tähtis moment: kohandada Eestis maksvusel olnud põhialuseid ja korda uuele olukorrale võõrsil. Iseenesestm õistetavalt on säilitatud vanad juhtlaused ja lipukirjad. Põhikirjade-kodukordade koostamisel ja dokumentee
rim isel on aga arvestatud asjaolu, et iga terviku osad asuvad laiali üle kogu vaba maailma ja siiski peab nende töö ja tegevus kulgema ühise organisatsioonina. Korp! Ugala on koostanud näiteks vastava põhialuste kogu pealkirjaga „Codex Ugalensis" ja saatnud selle stensiilituna igale oma liikm ele. See sisaldab peatükke, nagu korp! Ugala põhimõtted, põhikiri paguluses, vilistlaskogu põhikiri paguluses, komm ersi kord, juhtsim ise kord, korterite kasutamise korrad, leina- ja matusekord Rootsis, üld-, era- ja ühendatud koosoleku kord, konvendi kohus, aukohtu kord. Vabadussõjast osavõtu küsimus leiab trükistes tä it tähelepanu. Kinnitatakse, et kogu liikmeskond on täies koosseisus tu le liin il seisnud või teistes kohtades väsim atult tegev olnud. Väärtuslikud on ka mälestused selle meie rahva suure heitluse kohta, nagu Jaan Unt: Meie vana ülikoolilinna loovutamine punastele ja selle taasvabastamine (Tartuensis I, lk. 81), Isiklikke mälestusi Võnnu lahingust (samas lk. 176). Vabadussõjas langenute ja surma läbi lahkunute m älestam ist pee takse pühaks kõigi korporatsioonide trükistes. Vabaduseaastali sõlm iti sõprussidemeid naabermaade, Soome, Läti, Poola ja Saksa akadeemiliste organisatsioonidega, nende uuendamisest ja kinnitam isest kõnelevad samuti albumid, bülletäänid ja teised perioodilised väljaanded. Võetakse osa oma esindajate kaudu aastapäevadest, annetatakse kinkeesemeid, värvipaelu, albumeid, vapimudeleid jm . Ühised kommersid kinnitavad sõprussidemeid võ itlu seks orjastatud maade vabaduse eest. Veel väärib m ärkim ist, et m itmes albumis on avaldatud oma liikm ete teadus likke uurimusi ja artikleid. Mitmesugused m älestuspildid ja -killud pakuvad palju huvitavat Liitu kuuluvate korporatsioonide elu ja tegevuse illustreerim iseks, kuid vähe võis leida huumoripalasid ja vestlusi, võib-olla küll selletõttu, et pagulasolukord seda nagu ei soodusta. Luule on samuti mõnevõrra esindatud, näiteks Henrik Visnapuu korp! Sakala albumis (lk. 13, 74), Herk Visnapuu (samas lk. 26), A rtu r Jung (samas lk. 57), Paul Laan (Fraternitas Estica album, lk. 83, 154), jt. On rõõmustav konstateerida, et album ite õigekeelsuse külge võib suurtes joontes rahuldavaks pidada, mõnedes bülletäänides ja perioodilistes väljaannetes esineb sellevastu suuri eksimusi keelereeglite vastu, mis ei peaks küll edaspidi enam korduma. Album id esinevad oma välim uselt kunsti- ja m aitserikkalt toim eta tutena, toimetajad väärivad selle eest tänu ja kiitust. Seni ilmunud m itmepalgeline kirjavara peaks koondatud olema selleks asu tatud keskusse, samuti edaspidine, kõik see pakub head m aterjali Liidu liikm eskorporatsioonide tegevuse mõnegi küsimuse igakülgsemaks läbitöötamiseks. Miks ei võiks välja kuulutada vastavaid teemasid ja neile määrata ühisauhindu? Selle vastu võiks küll huvi tunda noorliikmed ja see omakorda aitaks kaasa korporatsioo ni kui akadeemilise organiseerim isvorm i olemuse tundmaõppimisele ja m õistm isele praeguses olukorras paguluses.
VABADUSVÕITLUSED Alfons Rebane
Vabadussõja sangarlikes võitlustes kindlustasid eesti mehed noore Eesti Vabariigi iseseisvuse, võimaldades rahvale asuda rahulikule ülesehitustööle, mis tõi meie riig ile saavutusi, m illiseid võib eeskujuks seada vanadele riikidele ja suurtele rahvastele. Võitlus Vabadussõjas kandis iseseisvuse näol väärikat vilja ja kroonis võitlejad selle saavutusega. Võitlejad tu lid koju — võitjatena. Siiski oli rahu- ja õnneperiood ajaloolistes m õõtmetes lühikene. Teise Maa ilmasõja puhkemisega asusid jälle tumedad varjud Eesti kohale ja peagi lämmatasid idast tulnud massid iseseisvuse ja vabaduse, andes maad enneolematule ja -tundmatule te rro rile, mis nõudis ohvriks kümnete tuhandete eesti meeste, naiste ja laste elusid. Terve aasta valitses hirm ja ahastus meie kodumaal. Siis puhkes sõda Saksa- ja Venemaa vahel. Uuesti täitusid meie südamed lootusega vabadusetunnile. M illise l teel pidime vabaduse taassaavutama, ei osanud veel keegi konk reetsel kujul ette kujutada, kuid kui Saksa väed 1941. aasta südasuvel meie kodu maa piiridesse jõudsid, oli kõigile selge, et seega saabus ka tund eestlaste võitlustele organiseeritud kujul. Metsavendade salgad, olles juba enne sakslaste saabumist pidanud väiksemaid kohaliku tähtsusega võ itlu si, ühinesid rindetegevusega ja samas loodi esimesed eesti väeosad, mis peagi kroonisid endid võitluseja vahvusekuulsusega. Need olid nn. Eesti Idapataljonid. Tookordne Saksa p oliitika aga veeretas meie väeosade loomisele ette suuri raskusi ja takistusi. Võidukas Saksamaa ei tahtnud arvestada meie panust ja, olles uhke oma esim estele võitudele ja relvajõule, ei tahtnud tunnistada meie iseseisvust. Eesti rahvas, kes oli spontaanselt asunud võitluse teele ja kõikjal sini-must-valged lipud heisanud, pidi üld iselt asuma tummale tagasitõm bum isele ja tundma kibedat pettum ust. Sel ajal loodud väeosi pidi aga rindejuhatus siiski ära kasutama ja nende võitluse osavust tunnustama. Ei saa salata ega alahinnata momenti 1941. aasta suvel, mil iga eesti mees ja naine oli valm is võitlem a ja tooma panust kodumaa eest, e riti kus värskelt seisid meeles venelaste poolt sooritatud vägivald ja m assilised mõrvateod, mis polnud jätnud puudutamata peaaegu ühtegi eesti perekonda. Tuhandeid vaba tahtlikke aga ei vajanud tookordne võidukas Saksa armee. Olles kodumaa vastas te st puhastanud, kästi paljudel meestel lih tsa lt koju minna. Ida- ja komm unismioht polnud aga vaatamata suurtele võitudele veel kaugeltki kõrvaldatud, seda tundis selgesti rinne ja e riti seal võitlevad eesti väeosad. Viim aste ülesanne oli hoida venelasi eemal Eesti p iirid e st ja nõrgestada neid niipalju kui võim alik. See oli m eeleheitlik kaitsevõitlus kodumaa eest, kuhu ei pidanud venelase jalg enam pääsema uut hukatust tooma. Meie võitlejate moraal oli kõrge, kuna sõdurid
teadsid, m ille eest võideldi ja mida kaitsti. Loodeti Eesti iseseisvuse taastam ist ja selleks pidid tekkima eesti väeosad ja eesti lahingukogemustega võitlejad. ldarinde seismajäämine 1941. aasta talvel oli esimeseks hoiatuseks meie rahvale, et sõjaõnn võib pöörduda ja venelased uuesti tagasi tulla. Selle mõtte kohutavus sundis unustama sakslaste põikpäisuse ja kutsuma omapoolsele panu sele. Tekkisid uued moodsad ja kõrge lahingumoraaliga väeosad tuhandetest noortest eesti m eestest eesotsas Eesti Brigaadi (hiljem d iviis) ja Narva patal joniga, kes pärast keerulisi võitlusteekondi reastasid endid vanade kuulsate Ida pataljonide kõrvale, otseselt meie kodumaa piire kaitsma. Selleks ajaks olid punased uuesti ähvardavalt meie piiridele lähenenud ja Narva all koguni sisse tunginud. Mure tuleviku pärast painas rängemalt kui kunagi varem kogu elu. Selles äratundmises asuti m obilisatsiooni teele, mis paisutas lippude all olevate eesti meeste arvu koos Omakaitsega sajatuhande meheni. Saatuslik moment tekkis 1944. a. veebruaris, mil Narva rindel tekkinud läbimurru tõ ttu kogu Eesti saatus oli kaalul. Ühisel jõul likvid ee riti läbimurd ning stabilisee riti Narva rinne pikemateks kuudeks. Tõhusat osa selles operatsioonis mängisid Rügement Tallinn ja Eesti D iviis. M is oleks küll vastupidisel juhul sündi nud? Kindlasti ei oleks keegi Eestist elusalt välja pääsenud. Kas oleme selle tänapäeval unustanud või mõtleme tänumeeles Narva rinde eesti sõduritele? Võitlused kodumaa p iiridel kestsid veel mõned kuud, m il eesti väeosad sammugi ei taandunud. Venelaste kiirem sissetung Lõuna-Eestisse tuleb kirjutada sakslaste kontosse, kelle võitlusm oraal oli kadunud ja kes ilma suurema lahinguta venelaste ees taandusid, jättes meie rinnete tiivad katteta ja kaitseta. Loom ulikult olid ka meie väeosad sunnitud tagasi tõmbuma ning kottidest välja murdma. Jättes kõrvale viimased võitlused kodumaa pinnal, kodumaa mahajätmise ja muud sõjalised tegurid, ei saa meie kunagi mööda minna meie sõdurivaimu kindlusest ja meelsusest, mida tänapäevalgi võime tunnustada ning uhkusega esile tõsta. Meenub ühe saksa kindrali väljendus ühe suurema eesti väekoondise kohta, kus ta tähendas, et meestel olevat Vabadussõja vaim. On huvitav, kuidas too kind ral oli inform eeritud Vabadussõja lahingutest ja meie isade ja vanemate vendade silm apaistvast sõdurim eelest, mida ajalugu tunneb Vabadussõja vaimuna. Et eesti sõdur ka viimases suures võitluses kandis meelsust, mis vastas Vabadussõja vaimule, on tõsi. Õige oli ka to lle saksa kindrali tunnetus, sest see oli tõepoolest eriline vaim, mis igale võõrale pidi silma torkama. Selle vaimu võrdsust mõlemates vabadusvõitlustes kinnitasid ka need kaassõdurid, kes olid andnud oma panuse juba Vabadussõjas. Seda fakti, et eesti mehed sõdisid oma maa ja rahva eest ka Teises Maailma sõjas, peame kõikjal kinni naelutama ja tunnistama. Vabadussõja vaimu ülekandu m ist isadelt poegadele ei saa küll muuga seletada kui kasvatusega kodus ja eestlase patriotism iga, mida meisse juba lapsest saadik on istutatud. Meie ühises püüdluses taastada Eesti iseseisvust ja valm istuda tulevas teks võitlusteks peame oma Vabadussõja vaimu, vaatamata kaasaja raskustele, edasi kandma. Kuigi meie teisest vabadusvõitlusest ei tõusnud võitjatena, vaid olim e sunnitud võitluse määramata ajaks katkestama, kohustagu see meid veelgi suuremateks mehetegudeks. Võtkem selleks eeskuju meie v õ itle ja te st ja kõigi langenute tegudest ja näidakem, et nende ohver isamaa altarile polnud asjatu. Selleks kohustab meid jälle Eesti vabadus!
MÄLESTUSPILTE EESTI VABADUSSÕJAST Jaan Unt
Vabadussõda kirjutas heroilisim a lehekülje Eesti ajalukku. Vabadussõja võ it on eestlaste suurim võit, ja see viis eesti rahva üheväärsena ja iseseisvana teiste rahvaste perre. Sellest heitlusest on nüüd möödunud aga juba üle 45 aasta ja mälestus sellest hakkab tuhmuma. Neil, kellele sai osaks olla kaasas Vabadussõjas ja Eesti riig i sünni juures, on kohustus tulevaste sugupõlvede vastu jätta sellest ajastust tunnistust, nii tõetruud, kui nad seda suudavad. Sõda algas olukorras, kus maa oli nii Esimesest M aailm asõjast kui ka sellele järgnevast saksa okupatsioonist tä ie lik u lt kurnatud. Eestil ei olnud ei sõja väelist organisatsiooni, ei relvi, ei sõjavarustust, laskemoona ega to itu. Kuid eest laste kindel võitlusvaim viis nad Vabadussõjas oma kahe ajaloolise vaenlase vastu võideldes võidule. Saavutasime oma iseseisvuse eesti sõduri vapruse kaudu, kuid vabadussõja vaimu kujundajaiks ja ka kandjaiks olid peam iselt eesti noored mehed ko oliping ilt ja akadeem ilistest organisatsioonidest. Märkimisväärne panus oli selles korporatsioonidel, kes kohe sõja algul, novembris 1918, otsustasid astuda in corpore Vabadussõtta. Eesti üliõpilased ja koolide vanemate klasside õpilased olid alguses peamiselt need, kellele väeosade juhid oma üksused üles ehitasid. Kui pidime koos ülem leitnant Julius Kuperjanoviga 1918. a. jõulu eel Tartust punaste surve tõ ttu lahkuma ja asusime Puurmanni mõisa, siis oli meil pataljonis 7 ohvitseri, 2 hobust veokitega ja 25 sõdurit — Hugo Treffneri gümnaasiumi õpi last. Alustasim e pataljoni form eerim ist, värbasime mehi, võtsim e kokku varustust, korraldasime õppusi ja laskeharjutusi. Päevase intensiivse õppetöö kõrval toim u sid öösiti läbi liin i sõjaretked punaste tagalasse. Selleks sõitis 4— 5 meest ree ja hobusega läbi metsade vastase keskele, sooritas seal äkkrünnaku ja saabus hommikuks jälle tagasi. Nii käidi Pedjas ja Vasulas raudteed lõhkumas ning Tabi vere jaamas anti enamlastele tubli õppetund. Ltn. Soodla teostas välkrünnaku Kudinal ja tõi vangina kaasa punakomissar Pärna. Kolme nädala pärast, 14. jaanuaril 1919, oli meil juba hästikorraldatud pataljon, neli roodu 600-mehelises koosseisus ja asusime koos soomusrongiga pealetungile Tartu vabastamiseks. Seega ju st ajal, m il punased te rro ristid toim etasid Tartu Krediitkassa keldris oma m õrvam isi. Äkkrünnak päästis vähemalt osa ohvrite elu. Meenub lahingupilt Tartu vabastamisest. Tungime üle Jänese raudteesilla. Tormame oma rooduga üle lum iste väljade soomusrongi kõrval Tartu poole. Soomusrong liigub aeglaselt edasi. Suurtükk esimesel platvorm il tulistab vahetpida mata Tartu jaama suunas. Sealt tulistab vastu punaste moodne soomusrong. M ür sud lõhkevad rongist paremal ja vasakul. Tähtvere mõisast ja Veeriku alevist saa me tihedat püssituld. Soomusrongi platvorm il suurtüki kõrval seisab rahulikult
Vabadussõja sangar kapten Irv ja juhib kiikriga tegevust jälgides suurtükituld. Ta ei pööra m ingit tähelepanu rongi lähedal lõhkevatele mürskudele. Vaenlane sunnitakse vaikima. Lisame kiirust. Mida lähemale kodulinnale, seda kiiremaks muutub meie torm ijooks . . . Oleme Tartu jaamas. Vaenlasel on taganemisega olnud väga kiire. Jaamaesisele on maha jäänud korras suurtükk koos laskemoona kastidega. Pöörame sõjariista ümber ja saadame mõned mürsud põgenevale vasta sele järele. Punased löödi taganema nii põhjas kui ka lõunas, kuid kõige verisem ja ägedam lahing tu li partisanidel lüüa Paju mõisa all Valga lähistel. Selles lahingus langes ka pataljoni esimene ülem Julius Kuperjanov, lipnik Paul Vannamb ja palju te isi. Puka jaamas sain oma 4. roodule eriülesande. Rood eraldus pataljonist. Liikusim e kiire sti üle Pikasilla Tõrva-Valga suunas. Rulli alevikus, 5 km Tõrvast, liitusim e Tartu vabatahtlike pataljoniga — peam iselt koolipoistest koosnev patal jon, m ille ülemaks oli Karl Einbund-Eenpalu. See üksus oli riv ilis e lt väga kirju kogu. Seal o li poisse erinevas vanuses ja pikkuses oma koduses riietuses. Tegime ühiselt läbi Tõrva lahingu. Suur lumine väli oli edasitormavaid poisse täis. Kuigi vaenlase tu li oli tihe ja äge, ei peatunud neist keegi: neid tiivustas võitluseks nende oma kodukoha ja isatalu vabadus. Kahjuks lõpetas vaenlase kuul nii mõnegi noore elu, ja vaba kodu jäi nägemata. Mida kaugemale arenes pealetung, seda paremaks muutus meie relvastus. Puka jaamas saime sõjasaagiks esimese korras raskesuurtükiväe patarei koos hobuste ja varustusega. Paju mõisa juures oli see juba punaste vastu tegevuses. Hiljem saime neid veelgi juurde, raskeid ja kergeid — mai lõpul oli pataljonil sõja saagiks saadud 70 rasket kuulipildujat. Neid relvi vajasime hädasti, säästes nii oma sõdurite elusid. Raskem oli riidevarustusega. Nii mõnigi mees sõdis katkises särgis ja paljajalu, kuid suveni peeti vastu ja keegi ei nurisenud. Sõjapidamiseks ja lahingutegevuse juhtim iseks on olemas palju tarku teoo riaid ja õpetusi. Lahinguteks töötatakse välja üksikasjalikud plaanid ja kavad. Vaba dussõjas oli kõik te is iti. H ariliku lt anti kas suuliselt või telefoni teel ülevaade olu korrast ja üldine tegevuskava, ning sellest pidi jatkuma. Olen kogu Vabadussõja kestel saanud vaid neli kirjalikku lahingukäsku. Sõjalistes operatsioonides rakendati löögiüksuste ülemate poolt enesealgatust, m ille st kujunesid tolleaegse sõjapidam isreeglitega täielikus vastuolus seisvad operatsioonid, mis viisid vastase sageli segadusse. Näiteks teostas 1919. a. 24. mai ööl Kuperjanovi partisanide pataljon 700m ehelises koosseisus Petseri rindel 2 km-lise läbimurde Irboskasse ja sealt Pihkva kiviteed mööda 8 tunniga 29 kilom eetri sügavusse vastase tagalas. Olukord oli m eile ülim alt ohtlik, kuna vaenlasi oli rindel kümme korda rohkem. Lähemad eesti väeosad asusid umbes 20 kilom ee trit eemal. Kuid vastane ei osanud arvestada, e t sissemurde sooritas nii väikesearvuline üksus. See oli julge ettevõte ja v õ it oli suur. Meie päevane sõjasaak — 1000 sõjavangi, 16 rasket kuulipildujat, 4 suur tükki, 200 hobust ja isegi polgu orkester, kes pandi meie pataljonile võidumarssi mängima. Analoogiline, kuid vastupidine lugu juhtus Landeswehri sõjas. Jõudsime Loode jaama ju st momendil, mil 2. Läti polk Võnnu rin de lt taandus ja rindesse oli tekkinud lünk. Pidime seetõttu rongilt otse lahingusse tormama. Lätlaste paanilise taganemise tõ ttu oli jäänud kaitseta ka Volmari-Ronneburgi-Võnnu maantee. Seda maanteed mööda tungisid sakslased — jalavägi, patareid ja isegi üks ratsaüksus
— 15 km meie tagalasse. Vastase sissemurde operatsiooni oli võim alik Loode tuuleveskis asuvast vaatluspunktist jälgida. Sakslased olid m eist arvu lise lt üle kaalus. Õnneks saime Volmari-Võnnu vahelist raudteed kaitsma ühe soomurongi ja öösel jõudis Loode jaama Kalevlaste Maleva Itn. Otto Tiefi juhatusel ning läks kohe Skankali mõisa alla meie selja taha tunginud vaenlase vastu lahingusse. Nad löödi aga ülekaaluka vastase poolt kaotustega tagasi. Arvestades väga k r iitilis t olukorda, asusid kaks soomusrongi ja kuperjanovlased kõikide jõududega peale tungile vaenlase suunas meie ees. Eesmärgiks oli Volmari-Ronneburgi-Võnnu maanteed läbi lõigata ja vastane sellega kotti ajada. Pingeline olukord kestis lõu nani, siis ütlesid Landeswehri närvid üles. Äralõikam ise hirm ust hakkasid nad tagasi valguma, mis peagi muutus meie hästitabava tule all paaniliseks taganemi seks — lih tsa lt jooksmiseks. Suur osa pääses küll tagasi, kuid väga nim etam is väärne hulk eksis meie seisukohtadesse, peamiselt partisanide ja soomusronglaste kätte või langes taganemisel meie kiires ja tabavas tules. Maha jäi ka iga liik i relvi ja sõjavarustust. Õö jooksul jä ttis Landeswehr oma seisukohad tä ie lik u lt maha ja järgm isel hommikul — 23. juunil 1919 — m arssisim e taganeva vaenlase kannul ilma lahinguta Võnnu linna. Nii oli 24 tunni jooksul Landeswehri sõja suur seiklus läbi. Viletsas riietuses, kehva ja juhusliku relvastusega eesti noor rahvavägi hävitas Võnnu lahin gus kiire löögiga tolleaja parema väljaõppe, suuremate kogemustega ja paremini relvastatud Landeswehri — oma teise ajaloolise vastase. Vabadussõja lahingum eestest ja löögiüksuste ülem atest on säilinud rohkesti sõjaseiklusi, m illised iseloomustavad seda heitlust. Olgu toodud üks iseloom uliku maid siinkohal: 3. soomusrongi ülem kpt. Luiga on oma dessantrooduga Petseri lähistel teel ühte külla. Kpt. Luiga ratsutab roodu ees, rood marsib kolonnis järel. Hobune astub kiirem ini kui mehed, ja nii jõuab rooduülem tükk maad roodust ette. Ta on juba külla sisse jõudmas, kui äkki märkab, et kogu külavahe on venelasi täis. Paarkümmend sammu tema ees on maantee ääres positsioonil punaste raskekuuli pilduja — selle taga mees tulistam isvalm is. Tagasipöördumine on võimatu. Kpt. Luiga ratsutab otse kuulipilduja juurde. Käratab vene keeles punasõdurile, et see hoiaks tema hobust. Mees kargab kuulipilduja tagant üles ja võtab Luiga hobuse. Luiga asub aga kuulipilduja taha, keerab selle otsa punaste poole ja käratab: ,,Visake püssid maha, muidu tu lis ta n !" Samas kerkib majade vahelt esile ka Luiga rood ja venelased laovad oma püssid hunnikusse. See kõik sündis nii k iire sti, et punased ei suutnud midagi ette võtta. Tihti võeti vabatahtlikult suure riisikoga ette retki vastase liinide taha. Neist kujunesid sageli ka koom ilised seiklused. Pärast punaste Karula a lt Harglasse ja sealt üle Mustajõe ajam ist peatusime ühe päeva Harglas. Paar kilom ee trit üle jõe, punaste käes oleval poolel, asus läti mõis, kust kari aetud, kuid mõned mullikad pidid veel alles olema. Luurekomando ü\em Un. Kõw palus luba sealt mõisast pataljonile toidulisaks mõnd m ullikat tuua. Kõik läks hästi, kuni Kõiv koos rabele vate m ullikatega lum isel väljal nähtavale ilmus. Siis avas vaenlane suurtükitule. M ullikad toodi ära, kuid ettevõtte hing Itn. Kõiv ise jä i värskest praest ilma, kuna sai shrapnellikillu reide ja pidi haiglasse siirduma. Ägedad võitlused Vabadussõjas kestsid rohkem kui aasta. Eesti rahvaväel, e riti löögiväeosadel, polnud kunagi puhkust: kui ühel rindel lahingud lõppesid, tu li kohe tõtata teisele rindele, kus vastane jälle läbi oli murdnud. Kõige raskemad võitlused kogu sõja kestel toim usid Narva rindel ju s t vaherahu läbirääkim iste ajal. Rahuläbirääkimistel küsisid venelased palju ette ja tahtsid saada pool Viru- ja Pet
serimaad endale. Ka eestlased küsisid ette ja nõudsid Luuga jõe p iiri, seega tege likku rindejoont. Vene sõjaline ekspert kindral Kostjaev ähvardas uute rünnakutega ja Narva alla toodi rida uusi diviise. See pealetung varises aga tä ie lik u lt kokku ja nii saabus Tartu rahu. Need on mõningad märkmed minu sõjam älestustest Kuperjanovi partisanide pataljoni ülemana Vabadussõjast, m illised kirjutan EKL-ile pagulasena Kanadas, kaugel kodumaast. Endiste kuperjanovlaste saatus pole olnud kerge: paljud langesid vene esimese okupatsiooni ajal NKVD te rro ri ohvreiks või küüditati Siberi orjatöölaagritesse. Järelejäänuist langesid paljud Teise Maailmasõja heitlustes nii kodu maa pinnal kui ka väljaspool kodumaad komm unistide vastu võideldes. Neist, kes pääsesid pagulusse, on vaid üksikud veel järel. Nii ülemjuhataja kindral J. Laidoner kui ka nimetamisväärne osa Vabadussõja-aegsetest väejuhtidest ja lahingum eestest kuulus kas enne või on hiljem vilistlastena liitunud eesti korporatsioonide akadee m ilise perega. Olen Vironia, Fraternitas Estica, Sakala, Ugala, Rotalia ja teiste organisatsioonide perre kuulunutega rindel koos võidelnud. Nende kuulsusrikkad teod kuuluvad kõik Eesti isamaale. Vabadussõda oli eesti sõduri kõigi aegade kõige kangelaslikuni vabadus võitlus. Eesti noored, olge uhked ka siin võõrsil oma rahvusele ja olge valm is ohvriteks, et taastada jälle iseseisvus oma orjastatud kodumaal — historia longa est.
MAAILMAKORRA KUJUNDAMISE PÕHIALUSTEST Ilmar Tammelo
Igal inimesel on muidugi omad isiklikud mured, kuid nende kõrval kannavad akadeemilised inimesed endas ühiskondlikke muresid, kaasaarvatud mured inim konna suhtes. Inimkonna probleemid olid varemini ainult filosoofide ja p o liitilis te unistajate huviobjektideks. Nende probleemidega tegelem ine näis ,,asjalikule" m õtlem isele tuuletallam isena; üldises keeletarvituses on sõna „maailmaparandaja“ omandanud pilkelise või põlgliku tähenduse. Ajad ja olud on aga nüüd tundu valt muutunud. Need hoiakud, mis omal ajal kehtisid asjalikkusena maailmaprobleemide suhtes, on muutunud pinnapealseteks, tegelikkusest võõrdunuiks ja vastutustundetuiks. Põhilistest maailmaprobleemidest ülevaatamine, nende lahen damata jätm ine, e riti nendega tegelem isele ülalt alla vaatamine tähendab riikide ja rahvaste elus sama, mida raske haigusega tabatu suhtes tähendab ta ravile käegalöömist. Kui pole võim alik põhjalikult ette- ja läbim õeldult luua maailma korda, mis kindlustaks püsiva rahu ja talutava m iinim um i p o liitilis t õiglust, on riigi- ja rahvuspoliitilised püüdlused tühi töö, kergemeelne hukatuse eelne mäng, m ille m õtteks saab olla vaid veel antud armuaja veetm ine ja tähelepanu eemaleviim ine hirm utavast eelseisvast tõelisusest. Asjatundjate ja asjaomaste ringkondade poolt on korduvalt deklareeritud, et keem iliste, bakterioloogiliste ja tuumarelvade hävitusvõime on tänapäeval selline, et nende kasutamine suurriikidel käsutada oleval määral on suuteline kaotama organiseeritud elu maa pealt, vahest isegi tooma lõpu inimsoole. Nende relvade kõige ulatuslikum rakendamine on väga tõenäoline suurriikide vahelises sõjas, kus võitlus kujuneb elu ja surma peale ideaalide nimel, mida peetakse pühaks või muidu loovutamatuks. See oht, nii tõeline kui see ka ei ole, on lakanud meid hoidmast paanikas. Oleme õppinud elama selle ohuga, tuimunud tema suhtes, ja tun dub nüüd isegi olevat ebakohane seda ohtu mainida. Kuid ometi eksisteerib see, suurem kui kunagi varem ja ähvardavam kui kunagi varem. Et mingi suurem maailm akatastroof pole toimunud pärast Teist Maailmasõda on pigem heast õnnest tulenev kui inimese poolt tehtud korraldustest. Pole alust uskuda ja loota, et õnnelikud kuid juhuslikud asjaolud ja tegurid, mis on andnud m eile armuaega elada relatiivses rahus ja kindluses viim astel aas tatel, jatkuksid määramatuks ajaks. Vastupidiselt, võib arvata, et ilma otsustavate, valgustatud ja taibukate püüdlusteta rajada maailmakord, mis osutuks teostatavaks ja mida oleks väärt teostada, pole peatselt inimmaailma üldse enam olemas. On raske tänapäeval uskuda, et ala- ja üleinim likud jõud, mis varematel aegadel kind lustasid inimsoo püsimise vaatamata sõdade ja taudide laastamistööle, oleksid inimsoole jatkuvaks kaitseks. Religioosses sõnastuses väljendatult on saabunud nüüd olukord, m illes inimese üha sügavamalt ja ulatuslikum alt pattu langemine
on toonud ligi Jumala otsuse teostam ise maailmalõpu suhtes. Sekulaarses sõnas tuses väljendatult võib öelda järgm ist: inimese evolutsioon on saavutanud nüüd peadpööritava kõrguse teatud aladel, kuid m itte kõikidel inim eluks o lu listel aladel. Nii on tekkinud tsivilisa tsioo ni kõrgehitise labiilsus ja selle kokkuvarisemise tõ s i ne oht. Nagu ürgajal osutusid hiiglaslikud sisalikud ülekasvanuina kohaldumisvõim etuiks nende elum iljöö m uutumisel ja olid määratud väljasurem isele nendes uutes oludes, nii näib, et inimene oma h iig la sliku lt võimsa kuid ühekülgselt kasu tatud aju tõ ttu pole enam võim eline kaua elama uutes oludes, m ille aatomiajastu meile on toonud. Inimese vaim, nii näib, on nüüd saavutanud taseme, m ille st edasi evolutsiooni enam ei ole. Saab olla vaid inimese totaalne häving, häving inimese enese poolt kujundatu läbi. Sellises suunas pole sünge m õtisklem ine jatkamisväärne, isegi kui see kuulutaks pro hve tlikult tõde inim eksistentsi absoluutsest lootusetusest. See tä i daks asjatult meile veel antud armuaega mornide aimdustega, kujutluste ja mõte tega. Pealeselle pole see põhjendatud, sest on ometi võim alik, et inimese hiiglas likud vaimuvõimed sisaldavad potentsiaale, mida aktualiseerides on tal siiski võim alik kujundada tingim usi enda ümber ja iseeneses, mis võimaldaksid tal jatkuvalt elada maa peal. Inimese suhtes võib öelda, et vastandina loomadele, ta ainult ei ela, vaid juhib oma elu; ta on maailmale avatud ja kindlakskujunemata olend, kes on suuteline vaatlema ennast, muutma ennast endavaatlusest tulene vate arusaamade valgusel ja end ületama. A in ult sellisena on inimene suutnud, fü ü s ilis e lt väetina nagu ta on olnud, elusolendite vahelises armutus võitluses tulla sellest võ itlu sest välja üleoleva võitjana ja konsolideerida seda võitu oma tsivilisa tsioo nis. Tsiviliseerituna on inimene nüüd nii võimas, et m iljonite aastate kestel ei ole tema soo eksistentsile ette nähtud muud ohtu kui inimese enese poolt loodud ohud. Nende ohtude olemasolu tajuda või tajutavaks teha on kerge, kuid nende olemuse m õistm ine on raske. Lamedates m õtisklustes ja m õtetevahetustes on tekkinud laialt valitsev arvamus nagu tänapäeva ängistavate maailmaprobleemide põhjuseks oleks mingi selgelt p iiritle ta v seik nagu kommunism, suurkapitalism , või mingid salapärased ja võikad tegurid. Samades m õtisklustes ja m õttevahetus tes valitseb arvamus, nagu peaksid maailma juhtivad riigim ehed ainult omama taipu ja julgust võtta ette mingi otsustav samm, mis lahendaks hoobilt põhilised maailmaprobleemid. Need arvamused, kuigi pinnapealsed, pole tä iesti ekslikud. Lihtsa inimese taip tabab va istlik u lt midagi õiget ja o lu lis t ka keerukates p o liiti listes probleemides. Nende viga seisneb peamiselt selles, et nad on poolikud, puudutades a im eliselt vaid murdosa sellest, mis on tõ e lis e lt oluline. Seega nad ei vii kuhugi, väljaarvatud katastroofiliste olude loomisele, kui nende alusel suu natakse p o liitilis i samme. Kommunismi või suurkapitalism i kaotamine, näiteks, lõpetaks praeguse pinge, mis valitseb Jääne" ja ,,ida" vahel ning senisel alusel toimuva ,,külma sõja", sissisõjad ja kohalikku iseloomu omavad riikidevahelised sõjad. Kuid ta ei kaota vastavates maailma alades valitsevaid pingeid tekitavaid asjaolusid üldse. Rahutusekoldeid maailmas on palju ja väga erinevaid liike, mõned neist omavad eksplosiivset iseloomu. On lugematul arvul rahulolematuse põhjusi inimkonnas, mis mitmesugustes p o liitilis te s ideoloogiates on leidnud vaid teatavad avaldusvormid. Petlik on loota, et tõ e lis t edu võiks saavutada pahelistena tunne tatud või kujutletud m aailm apoliitika avaldusvormide likvideerim isega, kui rahvus vaheliste ja sisem iste konfliktide sügavad ja elujõulised juured jäävad ometi hävitamata. Et eeltoodud m õtteid edasi arendada ja põhjendada, alustagem üldtuntud tõiga nentimisega, et maailmas valitseb ja võim utseb ka tänapäeval ebaõiglus.
Ebaõigluse elamus on midagi, mis vallutab ning vangistab inim meeli paljudel juhtudel nii haaravalt, et võitluses ebaõigluse vastu on inimene paljudel juhtudel valm is ohverdama kõike: nii te isi kui ka iseennast. Selle hoiaku kuulsaks hingesta tud väljendiks on Immanuel Kant’i ütlus: ,,Kui õiglus hävineb, pole väärt, et ini mesed elaksid maa peal.“ Kui ebaõiglus ja ta vastand õiglus oleksid midagi, mil oleks kindel ja kõigile ühtlaselt tunnetatav ja m õistetav sisu, oleks p o liitilis te probleemide lahendamine ja konfliktide ületamine suhteliselt kerge. Kuid eetilises ja p o liitilise s tõelisuses valitsevad õigluse ja ebaõigluse suhtes eriarusaamad. Võib olla, et tõ e lis e lt valgustatud vaimule on tunnetatav või selgeks tehtav õigluse ja ebaõigluse, hea ja kurja õige sisu ja nende selged piirid. Kuid tõ e lis e lt valgus tatud vaime leidub vähe; igal juhul on nende p o liitilin e mõjuvõim tühine. See, mis inim esi innustab võitluseks õigluse nimel ja ebaõigluse vastu pole tõeline õiglus ja tõeline ebaõiglus, vaid vastavate nimedega seotud h i n g e l i s e d e l a m u s e d , millede sisu osutub ligemal vaatlusel vägagi erinevaks. Nii on inimene valm is võitluseks viim se veretilgani ja kas või kogu maailma hukutamiseks tunnete ajendil, mis t u n n e t e n a on vahest samased, kuid m illedel on ometi erinev ja isegi vastukäiv mõtlus. M ainitud seik näib avavat tee o luliste ängistavate maailmaprobleemide lahendamisele. See tee seisneks eksituste ja valede avastamises, paljastamises ning selle, mis on õige ja tõene, kuulutamises. Selle tee käidavus osutub aga heidutavalt raskeks, kui heita talle põguski pilk. Isegi kitsas akadeemiliste ini meste ringis, isegi kui see ring on sõprade ring, nähtub kui raske, kui võimatu on sellessegi ringi kuuluvatele midagi selgeks teha, mis on põhjendatult m õistlik, kuid mis käib vastu sissejuurdunud veendumustele. Isegi sellises ringis puudub küllaldane kannatlikkus ära kuulata väiteid, esineb kalduvus neid vääralt mõista ja tõlgendada omistades neile mõtet, mis pole nendega tõ e lis e lt seotud. Igaüks kaldub arutluskaaslase ütlusi konstrueerima oma arusaamade järgi, lugedes neist ja neisse oma väärarusaamasid. Eriti on see nii, kui arutlustes ja väitlustes tekib ideoloogiliste vaadendite kokkupõrge. Pole ideoloogiat, mis ei moonutaks tõelisust ja ei aheldaks inimvaime. Niivõrd kui kommunism, liberaal-demokraatia ja muud p o liitilise d vaadendid on ideoloogiad, on nendel ühiseid, süngeid ja pahaendelisi jooni. Taolised jooned esinevad ka teaduslikkudel ja filo so o filiste ! koolkondadel, nn. „-ism idel“ . Niivõrd kui teadlane või filoso of esindab m ingit „-ism i“ — ja see on tavaline teaduses ja filosoofias — on nende käitum ine väga sarnane p o liitilis te ideoloogide ja usufanaatikute käitum isele väitlusseisundites. Põhjendatud aru saamadele viim ise tee m aailm apoliitiliste probleemide suhtes on veelgi lootuse tumas olukorras masspropaganda kui eriteguri osatähtsuse tõ ttu mõlemais. Masspropaganda on alati tõeolusid moonutav kas või juba selle tõttu, et ta on m a s s i d e l e määratud, kellede p o liitilise d ja eetilised arusaamad ning vastav arusaa mise võime on igal juhul piiratud. Et propaganda ja vastupropaganda peavad v õ it lema pahaloomuliste valede vastu ja et tõe läbilöögijõud on pahatihti väga nõrk, vastatakse valedele valedega, liialdustele liialdustega. Riikidevahelises propagan das on osutunud paratamatuks välism aalt tuleva ohtliku propaganda sissevoolu füüsiline takistam ine tsensuuri ja raadiokuulde segamise läbi, mis koos vaenuliku propaganda halvamisega halvab ka ehtsat inform atsiooni. Ülalmainitud kaht liiki asjaolud on juba iseenesest küllaldased näitamaks, kui m ee leheitlikult lootusetu on m õistlikkuse kehtimapaneku ülesande lahenda mine ängistavate maailmaprobleemide suhtes. Selle ülesande lahendamine põrkab kokku inimese tunde- ja m õtteelu valitsevate iseärasustega. Vaadelgem siiski lühi dalt kolmandat asjaolu, mis seisneb inim tahte kujundamise protsessis e riti p o liiti liste otsuste tegem isel. On täiesti põhjendamatu eeldada nagu oleks kellegi tahe
tõ e lise lt vaba p o liitilis te otsustuste tegemisel. Isegi võim utäiust omava türanni ta he pole päriselt vaba. Ta ta htlu st türanniseerivad ideed, mida ta kavatseb realisee rida; ta tahe on kaasmääratletud ka oma kaasvõimumeeste tahtluste ja tundluste poolt, kellede siira ja andunud koostööta ta ei jõua kaugele ega saa kaua püsida võim ul; ta on sõltuv ka masside hoiakust, keda ta valitseb ja kellede inertsi üle tamine on raske isegi kõige resoluutsemate vahenditega. Taolised asjaolud män givad teatud osa ka liberaal-demokraatlikule korrale omases p o liitilis te otsustuste tegemise protsessis; pealeselle esinevad siin seigad, mis on sellele korrale e ri omased, ja omamoodi häirivad m õistlikkuse realiseerim iseks o lu lis t vaba tahet ja otsustam ist parema arusaamise järgi. P o liitiliste otsustuste tegem isel tuleb siin ühel või teisel määral, ja sageli suurel määral, arvestada rahva „ta h e t‘‘ ja p o liiti liste koostöötajate soove ja tahet. Tuleb paratam atult saavutada kompromisse, milledega üldsus jääks enamvähem rahule. On pahatihti võimatu otsustada teha seda, mida antud olukorras oleks tõepoolest m õistlik teha. Nii võib öelda, et p o liitilis te otsuste tegemine pole kuski vabast tahtest kantud m õistlikkuse teos tamise protsess, vaid on teatud ühiskondlik võim uprotsess, mis sellisena on im personaalne, sageli anonüümne ja looduslik, m itte aga inim eseline nähtus. M illis te l alustel võib, arvestades kõike seda, ometi rääkida maailmakorra kujundamise võim alusest selliseks, et ta kindlustaks vähemalt julgeoleku ja talu tava õigluse m iinim um i, m illeta pole lootust saavutada seda julgeolekut? Nende aluste juurde kuulub jatkuvalt karmis p o liitilis e s argipäevasuses väljakujunenud elutarkus, mis on võimaldanud jatkata hädavajalikke p o liitilis i vahekordi ka nen dega, kes toim ivad halvas usus, ei põrku tagasi ei vagast ega ebavagast valest ja on igal hetkel pettuseks ja ületrumpamiseks valm is. Selle tarkusega ei jõua kauge male kui vaid jatkata rahvusvahelisi suhteid ja nende kuidagimoodi jatkamises leida armuaega kaugeleulatuvateks m õistlikkudeks m aailm apoliitilisteks sammu deks. Nimetatud aluste juurde kuulub ka jatkuvalt vaid ettevaatlikkude lühikeste sammude astumine maailma paremini organiseerim ise suunas, otsides ja arenda des koostööd üksikutel piiratud aladel, kus see võim alik ja kuivõrd see võim alik antud oludes. Ent sellised sammud võimaldavad maailma hädade kõrvaldamisel ainult sümptom iteraapiat. Nad ei juuri neid hädasid välja; kuid töös, mis nendega seotud, omandatakse oskusi, arusaamasid ning kogemusi ja luuakse organisatoor seid eeldusi ning aluseid tõelise m a a i l m a k o r r a otsustavaks kujundamiseks. Et kujundada maailmakorda, mida oleks väärt luua, on ilm se lt vajalik minna tunduvalt kaugemale konservatiivsetest hoiakutest ja m eetoditest ja ette võtta midagi radikaalset. Kuid m illes seisneb see radikaalsus? Radikaalsete vahendite kasutamise nõue on tänapäeval võim utsevate revolutsiooniliste ideoloogiate olu liseks osaks. Kuulutades vägivallatarvitam ise lubatavust ja õigustatust ning kutsu des üles ajaloos kujunenud p o liitilis i ja majanduslikke olukordi ümber lükkama, on nad tootnud, kus neil on õnnestunud seda teha, inimmasside hukku, piina ja alandust, suutes saavutada loodetud ja tõotatud edu — kui nad seda üldse on saavutanud — vaid põhjendamatute kannatuste läbi. Seda teed alustada ja käia tundub arusaadavalt paljudele jubedam kui surm ja selle vältim ine nõudvat kõikide abinõude tarvituselevõttu, kaasaarvatud moodsad põrgurelvad. Nii on sõna ,,radi kaalsus" omandanud p o liitilise s käibes võika või heidutava tähenduse, m illetõttu teaduslikkudes või filo so o filiste s arutlustes on tarvis olla selle kasutamisega ettevaatlik, et vältida väärkujutlusi, ning kui võim alik seda üldse m itte kasutada. Kummatigi radikaalsuse nõue — m õistes radikaalsuse all põhjalikkust ning põhilisust — on maailmakorra kujundamisel inimväärseks loovutamatu. Tal saab olla siin aga tavalisest tunduvalt erinev tähendus. Ta saab tähendada ainult in i
mese otsustava ümberkujundamise nõuet inimese eneseületamise läbi. Kas ini mene, se llisest nagu ta on tänapäeval, on ümberkujundatav, on ängistav küsimus. Võib-olla pole inimese põhjalik ümberkujundamine vägivalla tarvitam iseta, seega ta piinam iseta ja alandamiseta, teostatav. Kui see on nii, siis pole maailmakorra kujundamiseks tõepoolest inimesel endal midagi otsustavat teha. Et inimesed võiksid jatkuvalt elada maa peal, kuni loodus hoiab meie planeedi veel kõlvulisena inim eluks, on siis vaid looduslikkude, s.o. ala- ja üleloomulikkude jõudude kätes. Kõigele vaatamata pole aga põhjendatud väita, et inimesel puuduksid võimalused end kujundada ümber selliseks, et tõeline maailmakord, mis kindlustaks püsiva ja rahuliku rahu, mis oleks rajatud talutava õigluse m iinim um ile, oleks kujundatav. Selles just seisnebki peamine inimese loomuses, et ta on endaületamiseks või m eline olend, olend, kes m itte ainult ei ela, vaid kes juhib ja kujundab oma elu tingim usi ja iseennast. Et seda inimese loomuses peituvat potentsialiteeti aktualiseerida, on vaja tunda inim est, tema institutsioone ja te isi tema loomingusaadusi kaugelt paremini kui seda tuntakse praegu: inim est ja seda, mis tem ast on võrsunud; on vaja tunda kaugelt paremini, kui tunneme tänapäeval, elutut ja inim esest madalamal evolutsiooniastm el olevat elavat loodust. Siin on humanitaarteadustel ja humanitaar teaduslikul akadeemilisel m õtlem isel oluline osa mängida. Selle osa edukalt män gimine nõuab mõtte suunamist akadeemilisele m õtlem isele endale, eelkõige selle tardum usest päästmist, selle aegade kestel väärtuslikkudeks osutunud juhtm õtete m õistm ist ja rakendamist ja lisaks neile uute juhtm õtete väljatöötam ist, silmas pidades kaasaja ja ettenähtava tuleviku p õh iliselt uusi olukordi ning probleeme. Kokkuvõtlikult: vajame senisest selgemat, võimsamat, sügavamat, ettenägelikumat, ümbervaatlikum at ja tasakaalukamat m õtlem ist, m ille sihiks on tänapäeva inimese põhiline ümberkujundamine — kõlvuliseks elama inimväärses maailmas. Pingutused selles suunas on käimas akadeemilises töös. Need pingutused ja tulemused, mis siin on saavutatud, toimuvad avalikkusest eemalseisvaina inim mõtte põhidistsipliinide valdkonnas nagu loogika, eetika, väitlusteooria, filo s o o fi line antropoloogia ja sügavpsühholoogia. Mida nendel aladel mõtlejad saavutavad, omab otsustavat tähtsust rakendatuna õiguse kujundamisel kindlamaks ja õigla semaks, ja riikide sisepoliitika ning m aailm apoliitika m uutm isel kaugelenägevamaks ja vastutustundlikum aks ning kohasemaks väärtuslikele eesmärkidele. Inim konna tõeline lootus peitub eelkõige selles töös ning selle töö tulem ustele rajatud püüdlustes. Seega radikaalsus, mis on loovutamatu põhialuste rajamiseks, m ille dele oleks omakorda võim alik kujundada väärt maailmakorda, on radikaalsus erilise l alal ja erilises suunas: nim elt mõtte enda ja m õtteväljendite otsustava ja põhilise viljelem ise alal ja suunas.
ISIK KRISTLUSES Otmar Pello
Tartust pärinev maailmakuulus dogmadeloolane (livonus) A d o lf von Harnack (1851— 1930) on oma teoses ..Ristiusu olem us" pealkirjastanud ühe ka piitli: ,,Jumal-lsa ja inimhinge lõpmatu väärtus". Sellega on ta minu arvates tabanud kristlikku kuulutust ta olemuse üdisse. Mõni dogmaatiline m õtleja võiks võõrasta des küsida, miks ma Jumalat ja inimhinge kõrvutades möödun lunastusest ja vahemehe m õistest. Ma teen seda te hn iliste l põhjustel, kuna kõike ei saa mahu tada ühte kitsasse artiklisse. S isu lise lt vihjaksin vaid sellele, et kõneldes lunas tusest, olgu Ireneuse, Augustinuse, Anselm i või mõne muu teoreetiku p a le tilt värve laenates, kerkib paratam atult küsimus lunastatu kui isiku suhtes. Ei saa lunastada ebasubstantsiaalselt hajuvat seebim ulli õhus, ujuvat pilve laotuse avaruses ega merevahtu laine harjal. On vaja substantsi, mis esineb endale kui ,,mina" ja te istele (minadele) kui ,,sina“ või ,,tema“ . Filosoofe, kes üksikisiku tähtsust on rõhutanud (Leibnitz, Teichmüller, Renouvier, Lotze jt.) nimetatakse personalistideks, kuigi vahel mõnda neist (minu arva tes m itte päris õigesti) liigitatakse idealistide rühma. Personalistliku m õtlem is süsteemi keskpunktiks on m inateadvuslik või sellele teadvusele äratuv üksikisik, m etafüüsiliselt vaadelduna: surematu hing. Võib-olla ei oleks päriselt huvipakkumatu sukelduda korraks võrdleva usu teaduse pinnale ja vaadelda hinge kui m õiste sisu metamorfoose. Vaatlust, mis esines enne hinge m õiste teket, nim etati präanimism iks või somatoarhismiks (N. Söderblom jt.) . See oli usk elavasse laibasse. Kuna laip mõjus kohutavalt, ta liikm ed tardusid jäigaks, lõua ja hammaste p ilt meenutas raevutseva valitseja m iim ikat, siis eeldati, et surm annab inim esele ebatavalise võimu. Ühtlasi arvati sellest poosist, et oma uuest jõust hoolimata ei ole lahkunul hea olla ja ta tahab oma vanasse koju tagasi tulla. Hirm ust surnute tagasipöördumise ees (kodukäijam otiiv) laastati nende maja ümbrus, m urti surnul kaelaluu, asetati kivid kääpale jne. On arvatud, et laiba põletamine (H. Gressmann) likvideeris präanimismi, kuna põletatu ilmus unes uuesti. Sellele vaatele on kõneldud poolt ja vastu. Eesti teadlastele vihjates mee nutan, et E. Tennmann oli sellele seisukohale pro ja O. Loorits contra. Olgu Gressmanni vaatega kuidas tahes, kuid arvan, präanim istlikul teoorial on nii laialdast tugim aterjali erinevate rahvaste m inevikust, et selle tä ie lik eitam ine tundub võimatuna. Ka seal, kus esines juba hingedeusk (anim ism ), levis see ikkagi projektiv is tlik u lt (Teichm ülleri term inoloogiat kasutades), seotuna ruum iliste kujutelm a dega. Kõneldf hingest kui liblikast või linnust (vahel ka kui ussikesest). Linnupilt
võis teisenduda ka tuulelennuga. Tuul mõjub värskendavalt ja elustavalt. (Kreeka pneuma, ladina spiritus, hebrea ruah tähendavad niihästi tu u lt kui ka vaimu. Huvitaval kombel ka sõna ,,hing‘‘ — psühee — on sarnane sõnaga ,,psühos", mis tähendab külma õhku. Eestikeelne „h in g ‘‘ on samatüveline sõnaga ..hingama". H uvitavalt kõlab „hinge aur“ . Saksa „atm en" on vaatlejate poolt samastatud vana India maailma vaim lise tagapõhja ,,Atmaniga“ . Need keelelised näited peaksid olema küllaldased selgitamaks, et hinge m õisteti siiski kui m ingit hõredat, õhulist m ateeriat.) Kui suunata pilk ü ld p rin tsiip id e lt konkreetsemate religiooni ja m õtteteadus like süsteemide poole, siis võib märkida, et ka budism is ja India tarkuses üldse puudub hinge kui m illegi substantsiaalse m õiste, hoolimata taaskehastumiseõpetusest. Ülimaks sihiks jääb ikkagi Nirvana, kuhu jõutakse m itte ainult ,,ihu ja nime h eites", vaid kustutakse ka hingeliselt kui „ tuule õhust tabatud valgus" ja ollakse „kui puhas tumenemata peegel, mis enam midagi ei peegelda". Hingesse suhtutakse kui m ingisse seotud m uljete kimbusse (kes sidus, kes ühtlustas „asja" nii kaugele, et inimene võib endast ütelda ,,m ina"?). Mood samas käsitluses on see esinenud ka Euroopas näit. inglise em piristide juures. (Ü ldiselt pakub inglise keelgi — vähemalt mõnes osas — eeldusi m ittem etafüüsiliseks ja m ate ria lislikult orienteeritud elum õistm iseks. Näit.: some-body, any-body, no-body. Otse m aterialism i peajaama sihib küsimus „W h a t’s the m atter?".) India munk Nagasena seletas, et nii nagu küünla leek ei ole erinevatel öövahikordadel enam sama (Kreeka eleaadi filo so o f Herakletos ütles: ..pantarei" — ,,kõik vo olab "), mis tekkis esimesel süütamisel, nii ei olevat hing ka midagi muud kui rida eri järjestusi. (Jällegi küsiksim e, kes seob punktid teadvuslikuks ühtluseks, ,,minaks", kui põhi puuduks ja hing oleks liitm õ iste nagu vanker, mis ei ole ise ei telg, ei ratas, ei kere, ei ais, vaid kõik üksikosad kokku. Näide ei ole enda poolt kombineeritud, vaid otseselt võetud b ud istliku lt pinnalt.) Kui India meid ei aita, siis rändaksime kõikide filosoofide isakoju — va nasse Hellasesse, aga väga palju ei ole sealtki loota. Tõsi, Platon hindas filo soofe kui ülimaid aristokraate, kuna ideede maailm ennast nendes selgem ini peegeldas kui muudes inim estes ja „tõe visioon" nende vaatlusigatsuseks o li; kuid nendegi soov oli surra. Surma kaudu nad võisid ühineda ideede maailmaga, lahtudes oma vaatlusobjekti nagu liblikas leeki. Seal, kus Platon kõneleb mütoloogia kaudu, võib ka kohati näha teistsugust p ilti, kuid G. Teichm üller (1832— 1888, saksa filosoof, Tartu ülikooli professor) kirjutas: ..Filosoofid elavad (Platoni, m itte Teichm ülleri vaate kohaselt) tõe sees olles kõrgel üle usust ja seadusist, mida ei tarvitseks nende pärast välja anda. Madalamale andele ja haridusele filosoofia ei sobi. Keskpärased inimesed peavad ortodoksiast (tähendab siin kohal neile juba vanast ajast õpetatud usust) kinni hoidma ja riigi seadustele alistuma. Neile on tõe esitam ine vajalik m ütoloogilises rüüs. Nii kui meelte maailm on ideede maailma peegelpilt, nii kui m atemaatiline regioon on puhtate m õistete eelaste teatud kaetavusega, nii on ka müüt meta foorne tõe esitam ine." (G. Teichm üller: Die p la to n isch e Frage, lk. 94.) Selgub, et isiksusega ei ole siin palju peale hakata, tõeline ilu ja püsivus kuulub ideedele, müüdid on nende tumestatud ähmased peegeldused. Isiku väärtus kuulub vaid ideede tunnetajatele, kes hajutavad isiku enda tõeluse elementi jõudes. Tsiteerin ka minule muidu m itte m aitsekohast filoso ofi B. RusselTit: „Siin (Platoni teoses ..Polüteia" — ,,Riik") on meil tegem ist tõ e lis e lt kohutava riig i masinaga, kus indiviid peaaegu kaob." (B. Russell: Wisdom of the West, lk. 66.)
Vana-Testament ei väljendu nii selgelt, et siin saaks ühtlast p ilti joonistada, sellest hoolimata, et ta pakub suurejoonelisi kirjeldusi üksikisikuist. Kõigepealt olgu öeldud, et Iisraelis ei aretatud filo so o fia t selles s tiilis kui seda tehti Kreekas. Iisraelis ei kõneldud kosmosest, vaid öeldi ,.taevas ja maa“ . Niisamuti oli ,,hinge surem atus" kui m õiste seal tundmatu. Peab arvestama, et Vana-Testament ei val minud üle öö, vaid sajandite vältel. Sellest olenevalt ei püsi term inid ka kindlasti paigal, vaid kipuvad vahel veerema. Moosese raamatu hilisem ategi allikate põhjal on hinge päris m aterialist lik u lt nimetatud vereks ja hoiatatud hinge ..söömise" eest (5. Moos. 12, 24). See kirjakoht peaks pärinema 7. sajandist e. Kr. Neidsamu m õtteid võime ka leida 3. Moos. 17, 14. Võttes aluseks kuulsa vanatestamentlase C. C ornilli jagamissüsteemi, kuulub see sõna nn. preesterliku koodeksi allikasse (k o d ifitse e riti 5. sajandil e. Kr.). Kui seda ü lilih tsa t hinge olemuse seletust võtta definitsioonina, siis ta m eile ei sobi. Veri võimaldab sideme nn. keha ja hinge vahel nagu p ile t rongisõidu. Pileti kadumisel tuleb maksta uuesti, kui pärast kontrolli ilm um ist tahetakse sõitu jätkata. Nii on uus p ile t — vere ülekanne — pikendanud paljudel veel elu maisel rongisõidul. Nagu rong ise ei ole aga pilet, nii ei ole hing ka veri. Kordan uuesti: Vana-Testament ei olnud filo s o o filis e lt pretsiisne ja see ei olnud tema taotluski kõike kohe defineerim a hakata. Kuna eelpoolgi öeldud, et heebrea sõna „ruah“ tähendas vaimu ja tu ult, siis ei ole hingegi märkiv ,,nefesh‘‘ sellest vaatlustuletusest kaugel. (Sellegi sõna juures on võim alik m eelelist põhi tähendust nentida, nim elt ,,kaela, kurku, kõri“ nõndaviisi, et m õtleme sellele, mis kurgust väljub: hingam ist ja eluõhku. W. Eichrot ,,Theologie des Alten Testam ents“ , Teil 2 /3, lk. 87, 1961.), Siin oleks tegem ist mõiste algelise, võiksin ütelda eel-vanatestamendiaegse sisuga, mis ei tähenda, et see igakord kehtis hiljem , kuid päris salata seda ei saa ka Vana-Testamendis. Eichrot toob selgituseks häid näiteid. L. Köhler väidab (..Theologie des A lten Testaments“ , lk. 131, 1947): „Hing sureb koos inimesega: Vana-Testament ei tea midagi hinge surem atusest", ,,Hing esineb vaid koos ihuga". Siiski on olemas üks paik ,,Scheol", mis vastab kreeklaste ,,Hades’ele“ . See on varjude ja vaikim ise maa kuski sügavuses. Igal juhul isiku igavesest kadumata väärtusest meie palju ei kuule. Alles hilisem ate sajandite nn. apokalüptiline (ilm utuseline) kirjandus tõstatab ülestõus m ise mõtte ja garanteerib isikule kadumata väärtuse. Kuigi mujal Vana-Testamen dis on isiku igavene väärtus väljendatud ebamääraselt, siis isik vähemalt ajalises m õttes on väärtuse kandja. Ta ise näeb oma jõuetust, kuid imestab esteetilises m õttes ülikaunis laulus (Ps. 8), et: ,,Küll sa oled teda vähe Jumalast lasknud alam olla: aga au ja austusega võtad sa teda kui krooniga ehitada." See on öeldud just psalmis, kus laulik näeb „taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled valm istanud". Sellal, kui tavaline astronoomia loeng oma arvude ja distantside näita misega on pannud paljud arvama inim esest kui tähtsusetust, on p iib e llik aru saamine asetanud isiku kui suuruse suuruste keskele, sest Jumal ise on mõõduandja. I. Kanti „täh is taevas pea kohal ja kategooriline im peratiiv minu sees" on sugulaslik sellele vaatlusele.
Jumala hooldusest üksikisiku suhtes kõneleb suurejooneliselt ka Ps. 23: Jehova on karjane, ta jääb üksikisiku juurde ka raskustes ja surmavarju-orus. Inimene ei karda „sest, et sina (Jumal) minuga oled". Mõjurikkad kohad DeuteroJesaja raamatus (s.o. Jesaja raamatu peatükid 40— 55, 6. sajandil Paabeli eksiilis tundmatu autori poolt kirjutatud; seda incognito autorit nimetatakse Teine (Deutero-) Jesaja) on küll käsiteldavad üksikisiku seisukohalt, kuid eksegeetiliselt tuleb neist paljusid arvestada Iisraelile kui kolle ktiivile, m itte niivõrd üksikindi v iid ile suunatuiks. Kristluse seisukoht isiku ja selle väärtuse kohta on väljendatud juba a rtikli esimeses lauses. Ka Uus-Testament ei ole ju mingi filosoofia. Vastasel korral ta pääseks ligi ainult kõrgesti-koolitatud inim estele ja lihtsad lugejad jääksid tem ast eemale. Kalurid (näit. Peetrus) ja muud koolitamata mehed olid aga just tõrvikute varaja semad kandjad. See ei tähenda aga seda, et filoso ofid oleksid tõrjutud eemale. Nemad on püüdnud, oma töövahendeid ja meetodeid rakendades, Uus-Testamendi alusel luua m õtteteaduslikku süsteemi. Mõned lühivihjed se llisest eluvaatlusest oleksid järgnevad. Isik on m etafüüsiliselt vaadelduna ühtlane, substantsiaalses m õttes. See, et inimene vahetab erakondi ja sümpaatiaid, et ta võib olla õnnelik ja õnnetu, eelis tada kord üht, kord te is t seisukohta ja muutuda m aitseltki, ei hävita tema substantsiaalsust, vaid märgib tema kui isiku suhtum ist ümbruskonnasse eri perspek tiivid e st. Saulusest sai küll Paulus, ja kunagisest seitsme kurjavaimuga täidetud Maria Mahdalenast usulise ilm utuse kandja, aga tegu on nendesamade inimestega. F üsioloogiliselt vaadates muutuvad rakud, kuid isik kontinueerub. Temale omase lõbususega küsib G. Teichmüller (,,Neue Grundlegung der Psychologie und Log ik"), kas saaks näidendit kirjutada, kui üks mees kirjutaks monoloogid, teine dialoogid, kolmas kupleed jne. Kui tööjaotus siingi mingeis piirides on võim alik, siis peab loodav teos ikkagi teatud ühtlusena kellegi vaimus seisma. Terve maailm muutuks absurdseks, kui erinähete taga puuduks üks ja jagamatu vaatepunkt, mis oma sisem ist ühtlust projitseerib nn. välismaailma. Üks laud, üks tool jne. on ideelised (s.o. vaimu vaatluses) üksused, m itte aga ühtlased substantsiaalselt. Järelikult tuletub ka idealism ja ideed ise isiku üht lusest, nad on ideedena ainult vaimu nägem isviisi tulemused. Niisuguste ideeliste ühikute, m itte-substantsiaalsete liiki kuulub ka ihu, mis on mitmekesine, kui teda vaadelda rakkude seisukohalt, ja ühtlane, kui teda hinnata kui hinge liikum isfunktsiooni üht rakendust. Ihu on kaduv. ,,Ja ärge kartke neid m itte, kes ihu ära tapavad" (M att. 10, 28). Pastor Treumann, kes lamas punaste esimese okupatsiooni ajal voodis, ütelnud kom m unistidest: ,,Mu keha on vana ja haige, selle nad võivad võtta, aga vaimu m itte iia lg i." (Ervin Pang: „Korp! Fraternitas Estica okupatsioonide a ll", ko guteosest ..Korporatsioon Fraternitas Estica 1907— 1957", lk. 80.) Igavest elu ei jutlustata kuski Uus-Testamendis kui m ü s tilis t sulam ist kõik susesse või generatsiooniketi jätkum ist (umbes nagu seletab Diotima Platoni teoses ,,S üm posion"), vaid kui isiku püsi ja isikliku vastutuse kandmist. Iga üksik isik on tähtis, sellepärast jätab karjane 99 lammast kõrbe, et üks oli kaudnud, ja seda oli tarvis otsida. Nii õnnelik kui oli naine, kes leidis kadunud drahma-raha, mis nähtavasti tä itis ka ilustava sõle otstarvet, ollakse taevas, kui üks patune on pööranud meelt. (Luuka ev. 15.)
Selle mõttekäiguga harmoneerub ka Vana-Testamendi sõna „N ii tõesti kui ma elan, see on Issanda Jehova sõna, mul ei ole heameel selle surmast, kes õel, vaid sest, kui see, kes õel, pöörab oma tee pealt, et ta võiks elada“ , Heseekiel 33, 11. Sõna varblasest, kes ei lange Isa teadmata (M att. 10, 29), ja kes on kaupmehe silm is küll nii odav, et neid müüakse viis tükki kahe veeringu eest (Luuka 12, 6) (paralleel A rtu r Adsoni ..Kodutse ts irg u ": „Luudu mustass, te ttü ahass; keäki neid ei omass tahass") näitab, et suur Looja tunneb iga elusolendit. Sellele võrdlusele on lisatud veel hinnang inim estest: „te ie olete ülemad kui palju varblasi“ . Meie oleme koguni „ülem ad‘‘ kuningriikidest, süsteemidest, rahast ja iga sugustest välisväärtustest. „Sest mis kasu on inimesel sest, kui tema kõik maa ilma kasuks saaks, aga oma hingele kahju teeks.“ (M att. 16, 26.) Loodan, et esitan tõlkelise teerimata tsitaadi R. H. Lotze’lt inimvaimu e ksitusist on see mulle ennast salgama uskudes mingisse enda (s.o. vaimu) kaudu.“
korrektsusega ühe kahjuks mulle endale no (1817— 1881, filo so o f G ö ttin g e n is t): ..Kõigist kõige arusaamatum, et see vaim on hakanud välismaailmasse, mida ta tunnetab ainult ise
Sellega on kõnelused inim esest kui tähtsusetust või kui tolm ukübem est kõik võrdlused, mis on tõmmatud ruum ilistel eeldustel kõike m eelelist, m itte ainult kui sümboolset ja perspektiivset, vaid kui autonoomset arvestades. Hing, isik kui substants on igavene ja „ei saa kuidagiviisi absoluutsesse m itteolevasse (Nichts) suubuda, kuna m itteolevat ei ole ja se lle st ka kunagi midagi ei kujundu". (E. Tennmann: ,,G. Teichmüllers Philosophie des Christentum s", lk. 167, 1931.) Samas on öeldud, et substants on see, mis püsib kõiges m uutlikus (,,Das Beharrliche im Fluss der Dinge ist eben die Substanz"). F ilo soo filiselt huvitatuile esitan ka Teichm ülleri definitsiooni hingest. ,,Hing on arvulises ühesuses antud endale teadlikuks saanud kõige teadvuses antud ideelise ja reaalse olemise kindel suhtumise põhi." (Die w irkliche und scheinbare W elt, lk. 68, 1882.) Olen alati arvamisel olnud, et kõik teadused peavad olema praktilised, s.o. lähtuma inimese kasust ja tema rikastum ise (palun seda sõna m itte ühekülgselt m ajanduslikult m õista) võim alusest. Missugused praktilised kasueeldused peituvad antud teoretiseerim ises? Vastaksin allpool: 1) Kõigepealt on inimeses igavese elu ja enda absoluutsusega sidumise tarve. Haigusehood, nördimused ja väsimus on ainult sellele igatsusele a ju tiselt üleheidetud loorid. Uue ilmekusega on seda teem at m õjurikkalt käsitelnud Miguel de Unamuno (hispaania filosoof, esseist ja kirjanik, 1864— 1936). Kuigi Unamuno ei ole kunagi täiesti vabanenud skeptitsism ist, on ta hingelisi vajadusi ära näida nud. Usuvastane ja õnnetu Nietzschegi ütleb, et iga rõõm tahab igavikku („Jede Lust w ill Ewigkeit . . . " ) . Isiku igavese väärtuse ja surematuse rõhutamine on meisse asetatud janu kosutav rahuldus. 2) See ülaltoodud vaatlus kaitseb meid alaväärsustunde eest. Meie võime küll tunda oma ebaküündivust mõne ülesande täitm isel või lahendamisel, aga p õh im õtteliselt on igaüks m eist väärtus. Keegi ei ole soovimatu maailmas. VanaTestamendi sõna — ,,Kas naine oma lapsukese ära unustab, et ta m itte ei peaks oma ihu poja peale halastama: ehk nemad ka ära unustaksid, siiski ei taha mina sind m itte ära unustada" (Jes. 49, 15) — on küll originaalselt mõeldud Siionist, kuid on Jeesuse kuulutatud vaatluse alusel rakendatav üksikisikule. Psühhiaatrid jutustavad, et paljude õnnetus on tingitud nende ebakuuluvustundest. Kristlane mõistab, et tema kui isik omab igavese väärtuse ja kuulub juba Jumala kaudu
kuhugi. Muud kuuluvused on sellel hingelisel eeldusel paremini mõistetavad ja ühendused kaaslastega hõlpsamini sooritatavad. Platon hindas eelkõige filoso ofi, paljud kummardavad raha ja võimumehi. Isikuväärtuse-printsiibi alusel võib iga vana, vaene, vigane ja koolitamata inimene tunnetada, et ka tema ei ole null. 3) Kas sellest ristiusu hinnangust üksikisikule ei ole nakatatud ka m edit siinilin e eetika? Kes muidu püüdnuks anda oma parimat igale haiguse all kannata jale inimesele, kelle väline roll ühiskonnas on ehk väga väikese-mõõtmeline? Sel lest üksikisiku suurusest on vestnud kirjanikud, seda on kujutatud draamas, ooperis, m aalikunstis ja mujal. Seda on soojusega kuulutatud jutlustes, ja kuigi seal ei laskuta filosoofiasse, s.o. kõikide teaduste raudtee-sõlmjaama, ei tähenda see veel, et seal puuduksid tõelikkuse kattevarad. E. Tennmann jagas kõik maa ilmavaated ainult kolme lahtrisse: monism, dualism ja pluralism, leides, et just viimane on omane kristlusele. Isikud on suhetatud Jumalasse, kuid samal ajal ka üksteisesse (analoogiliselt on Kristus üheltpoolt terve ristikoguduse pea, te isalt aga üksiku Issand, nagu selgub sõnast ja sakram endist). Jeesus võ ttis omaks Vana-Testamendi sõna: ,,sina pead oma ligim est armas tama kui iseennast". Võib-olla oli erinevusi ligimese enda m õistes Iisraeli ja Jeesuse vahel. Järelikult tuleb ka end armastada. (See ei ole ohvrim õiste vastand; lugupidamisest enda ja teiste vastu pannakse ajalik elu kaalule sõjas ja mujal, sellele vihjab metafoorne sõna ,,oma elu kaotamisest, et seda uuesti leida". On inim esi, kes end karistavad (isikule sihitud lunastusega ja lunastajateadvusega kaovad tih ti endakaristamise ideed kui vilja tu d ). Kes iseendale pahane, reflek teerib oma pahuruse ühiskonda. Järelikult on egoism halb peam iselt seal, kus ta on altruism iga opositsioonis, s.o. jääb kitsa lt perspektiivseks, m itte aga võib-olla seal, kus ta on altruism ile korrelaadiks. Pluralistliku maailmavaate alusel arvestab inimene end kui isikut, kes on teiste isikutega suhetatud. Selle alusel on mõeldav ristikogudus, on mõeldavad grupid, huviringid jne. Sellel alusel tekivad ka akadeemilised organisatsioonid. Kui muu kõrgete põhim õtete hulgas korporatsioonid viljelevad intensiivselt vendluse ideid, siis on see oma intiim suse põhimõtetega hinge pehmelt, aga siiski võim salt puudutav. Ta on ühtlasi koordineeritud kristluse kuulutusega. Võib väita, et ka usuvastastel on oma grupid, aga vendlust seal ei ole, või see esineb juhuslikult, andes rohkem maad üksteise luuramisele. Vendlus eeldab ühise Isa teadvust, kuigi seda ei tarvitseta alati meenutada. Selle kõikide Isa teadvus on ristiusule loomulik, ja nii sulgubki ring uuesti Harnacki mõttega Jumal isast ja inimhinge lõpmatust väärtusest.
MORAALSETE JA EETILISTE VÄÄRTUSTE TÕEKSPIDAMISEST Evald Ernesaks
Kui vanas Rooma riig is öeldi, et ,,ajad muutuvad ja meie ühes nendega", siis peab see väide paika ka tänapäeva maailmas. Tööstuslik revolutsioon, teaduse ja tehnika arenemine hiigelsammudega, maailma rahvaarvu kasvamine otse alarmeerivas progressioonis — need on pea mised tegurid, miks meie ühiskonna pale on tundmatuseni muutunud viimase viiekümne aasta jooksul. Kaks maailmasõda ja terve rida väiksemaid konflikte ei osutunud nendeks abiventiilideks, mis oleksid pidanud vähendama pinget maa ilma suurgruppide vahel. Otse vastupidi. Juhtivate riigim eeste mannetus ette näha lähema tuleviku arengut, rahvusliku iseteadvuse tärkamine igas ilmakaares, uute p o liitilis te ideoloogiate tekkim ine ühes uute jum aluste püstitamisega, meeletu relvastuse võidujooks tuumarelva ajastul — see kõik on loonud kaootilise v irr varri, m illes orienteerum ine isegi kogenud riigim ehele osutub ülim alt keerukaks, rääkimata siis veel tavalisest kodanikust. On täiesti loomulik, et ühiskondliku struktuuri järk-järgulise muutumisega muutub ka inim este m entaliteet, nende lähtealused igapäevase elu probleemide suhtes, muutub kogu elufilosoofia. M oraalsetest ja e e tiliste st väärtustest kirjutatakse ajalehtedes ja ajakirjades. Neist peetakse loenguid ülikoolides, kuid ka m itmesugustele kutselistele ja eragruppidele. Kõigist neist kirju tis te s t ja loengutest jookseb punase joonena läbi tõik, et moraalsete ja e etiliste väärtuste tase on tänapäeva ühiskonnas langemas ja et midagi tuleks selles suhtes ette võtta. Selle asemel, et aususele, korrektsele käitum isele, lojaalsusele, ligim ese armastusele, abielutruudusele, häile kommetele jne. kindlat definitsiooni anda, kinni naelutada moraalsete ja e etiliste väärtuste vankumatust, laskutakse pigemini üksikasjade analüüsi ja püütakse seletada, miks sellised pahed tänapäeva ühis konnas eksisteerivad. Minnakse veelgi kaugemale. Suurem osa meie ühiskonna teaduse te oree tiku ist püüab oma analüüsis KOMPROMISSI LUUA MORAALSETE VÄÄRTUSTE SELETAMISEL, unustades tä ie liku lt, et inim este omavahelises suht lemises on m õisteid ja tegureid, mis omavad konstantset väärtust ja m illised moo dustavad selle suure ja ülitähtsa hoone alustalad, mida me nimetame moraalseks ja eetiliseks tõekspidamiseks. Inimene saab olla kas aus või ebaaus, truu või ebatruu. Siin lih tsa lt ei ole kolmandat võim alust. Kui nüüd tänapäeva ühiskonna-, hariduse- ja kasvatusteadlased püüavad väita, et need negatiivsed omadused
inimese hingeelus on paratamatu kaasnähe praeguse ühiskonna elufilosoofias, siis on siin paraku tegem ist jõuetusega ja ,,minna-laskmise“ m entaliteediga. Mõni aeg tagasi avaldas Associated Press ühe suurema uurimuse tu le mused, mis kinnitavad, et Ameerika ärilised ettevõtted kaotavad aastas üks m iljard d ollarit varguse, petmise ja võ ltsim iste tõ ttu , mis sooritatud ainuüksi oma ä ri teenijate ja ametnike poolt. See kaotus tööandjatele oma teenistujate ebaaususe tõttu on kaks korda suurem kui varguste, röövim iste ja autovarguste rahaline väärtus kokkuarvatult kogu USA-s. Selle ühiskondliku pahe vastu võitlem ise üks eriteadlastest kinnitas, et ,,ei ole küllaldane, kui ärijuhid manitsevad oma teenis tujaid aususele, kuna viimase 300 aasta jooksul pole leiutatud m ingisuguseid moraalseid ravimeid ebakorrektsusele ja pole ka m ingisugust põhjust oletada, et seda tehakse lähemas tu levikus". Üks noorte kuritegevuse vastu võitlejaid tsite eris oma loengul Sokratest (469— 399 e. K r.): ,.Tänapäeva lapsed armastavad luksust. Neil on halvad kombed ja nad trotsivad autoriteeti. Nad osutavad lugupidamatust täiskasvanuile, pigemini eelistavad lobisem ist tööle ja kehalistele harjutustele. Meie noored ei suvatse enam püsti tõusta, kui ruumi sisse astuvad vanemad inimesed. Nad räägivad vastu oma vanemaile, vadistavad seltskonnas, ahmivad sisse to itu söögilauas ja ähvardavad oma õpetajaid." Kogu pikast loengust kokkuvõtet tehes selgus ilm selt, et see tsita at oli toodud lohutuseks ja südamekosutuseks, et nii oli noorte olukord ligi kaks ja pool tuhat aastat tagasi ja ju see peabki nii olema! Nende ridade kirjutaja võ ttis USA-s osa suuremast konverentsist, mis tegeles noorte kasvatuse probleemidega. Üks väga tunnustatud ühiskonnateaduse professoreid, käsitledes pikalt ja laialt moraalseid väärtusi tänapäeva maailmas, ja joostes pidevalt ummikusse diskussiooniperioodil, ei pääsenud enam muidu kimbatusest, kui tegi ettepaneku rääkida ,,sellest nõndanimetatud vanamoelisest aususest". Ta rõhutas e riti sõna: vanamoeline. Koosolekusaalis tekkis piin lik vaikus ja sinna see ju tt jäigi. Peaaegu iga päev võime lugeda ajalehtedes politsei brutaalsustest kurja tegijate jälitam isel ja tabamisel. Kaasa tuntakse m õrvarile, vägistajale, pangaröövijale. Aga m itte tapetule, abitule naisele või surmahirmus olnud pangaamet nikule. Ja seda kõike serveeritakse humaansuse sildi all. Kui keegi autot juhtides 35-miiIiIises kiirusetsoonis sõidab 60-ga, siis on see tavalise kodaniku silm is kange ja julge mees, aga m itte potentsiaalne mõrvar. Kui keegi järjekin dlalt aastate kaupa petab riiki oma tulumaksu deklareerim isel, siis pole see mees m itte petis, vaid respekteeritud ja tark ärimees. Mul on korduvalt olnud juhuseid pealt kuulata arutlusi m itm esugustest seadustest ja sundmäärustest, ja seda haritud seltskonnas. Jutt kipub ikka kalduma sellele, kuidas antud seaduse norm ist mööda hiilida, kust leida mulku, et läbi pugeda. Õige harva juhtub, et mõni poetab sõnakese vahele, et seaduse norm on antud selleks, et seda respekteeritaks. Need oleksid vaid mõned näited tuhandeist. Masendavam osa se lle st p ild ist on aga asjaolu, et tänapäeva ühiskond on harjunud sellise olukorraga ja vastavalt sellele ka välja kujundanud oma m entaliteedi. Äranihkum ist moraalsete ja e etiliste tõekspidam iste a lustelt peetakse nagu kaasaja nähteks ja seega ka kuidagi iga päevaselt normaalseks. Inimese hingeelu suurim müstika seisnebki selles, et see on nii painduv ja vastuvõtlik. Kuigi ülepeakaela-ruttav elutempo annakski aega hingelise aastabilansi tegemiseks, siis ei tehta seda lih tsa lt mugavuse pärast.
M illeks tõele otse näkku vaadata, kui saab läbi ka h iilim is i. Vahest harva sekka vilksatab s iit ja sealt nõudeid, et tänapäeva ühiskonna kõige suuremaks ja hädatarvilikum aks vajaduseks oleks moraalne ja hingeline renessanss, aga need üksikud on jäänud hüüdjaiks häälteks kõrbes. Kui keegi hakkaks avalikult kõnelema ja propageerima tõ e lis t siirust, korrektsust ja ausust, siis kõlaks ta küll kohmaka ja saamatu veidrikuna. Näib, et tõele ei juleta enam kartm atult silma vaadata. Selge m õistus tõrgub uskumast, et olukord võib võtta sellise pöörde, kus näkku vaatav tõde omandab hiiglaslikud, otse koletise iseloomuga kontuurid, näol mõnitav irvitus inimsoo mannetuse pärast. Mida võiksim e teha antud olukorras? Meie teame, et igaühes m eist toimub assim ileerum isprotsess, suuremal või vähemal määral kohanemine, kuigi me sageli ise seda ei märka. Eriti on see nii meie noorema põlvega. Jäägem siiski selleks tõuks, kelleks me oleme kuju nenud aastatuhandete vältel põhjamaa karmil pinnal. Võtkem te is te lt rahvastelt omaks tänapäevased elutavad ja m õtlem isviisid, mis kindlalt kannavad p ositiivset iseloomu. Ent tõrjugem tagasi täie meelekindlusega kõike seda, mis nihutaks meid moraalsete ja e etiliste väärtuste kaljukindlalt aluselt. Õpetagem korrektsust, lojaalsust, ausust, isamaa-armastust ja häid kombeid oma lastele juba maast madalast, kuna need elemendid on ajaloo algarvamisest peale olnud meie rahvuse põhiomadusi. Kas ei jookse need põhim õtted läbi igast EKL-i kuuluva korporatsiooni lipukirjast, olgu see siis ükskõik m illisel v iis il sõnastatud? Sõltum atult sellest, m illises maailmakaares meie elame, kas pole me sageli pärism aalastelt kuulnud varjatud etteheidet, et oleme visad assimileeruma, kuigi meie reputatsioon nende silm is on väga kõrge. Kas need meie nii iseendast m õistetavad põhiomadused, eestlase paindumatu selgroog, tema põhjamaiselt sirgjooneline rüht ja samm, polegi osaliseks seletuseks sellele nii aeglasele assim ileerum isprotsessile? Goethe, kes polnud m itte üksi maailmakuulus kirjanik, vaid ka suur riig i mees, ütles kord: ..Suured inimesed tegelevad ainult suurte küsimustega. Kui aga kaalul on au-küsimus, siis võitlem e kas või üheainsa õlekõrre pärast." Tänapäeva maailmal tuleb näkku vaadata suurematele probleem idele kui kunagi varemini kogu oma ajaloo vältel. Võib-olla saabub ka inim põlve või paari jooksul moraalne uuestisünd, mis on loomulikuks järglaseks ja tulem useks suursurve ajastule. Andkem oma panus sellele renessansile, ja kindlasti suuremas ulatuses, kui seda proportsionaalselt õigustaks meie väike rahvaarv suurrahvaste peres. Selleks kohustab meid meie rahva hingeliste väärtuste sirg e lt arendatud rada, m illele võime õigusega uhked olla.
RAHVUSLIK VASTUPIDAVUS Aksel Linkhorst
Üks osa eesti rahva ajaloost leiab kirjeldam ist selle juubeliväljaande kaante vahel, s iit peegelduvad tulevikus vastu ka olukord ja tingim used, m illised valitse sid tänapäeval. Suur arv eestlasi on juba kaks aastakümmet elanud väljaspool kodumaad, olles sealsete kaasmaalastega ainult hõredate ja juhuslike sidemeiga ühenduses. Vabas maailmas on kulgenud rahvuspoliitiline areng, m ille põhilised eesmärgid on selged, kuid tegevus ise on mitmesuguste m õjutuste tõ ttu olnud õige nüansirikas. Põgenikud saabusid võõrsile, masendatud eelnenud sündmuste käigust, kuid üld iselt siiski varustatud suure optim ism iga tuleviku suhtes. Soodsad lahendused arvati kiirem ini saabuvat kui elu hiljem on näidanud. Side kodumaaga ja selle lähema minevikuga oli alles nii värske, et ei tahetud ega suudetud uskuda, et õigus iseseisvusele keelataks eesti rahvale saatuse poolt pikemaks ajaks. Ka meie avaliku elu tegelaste juures elas see tunne veel tugevasti edasi ning sihid seati peamiselt iseseisvuse peatse saabumise kohaselt. Kõigest sellest tin g itu lt oli ka inim este ühiskondliku jaotuse ja meelsuse suhtes endiste olude vastukaja ilm se lt domineerimas. Rida omaaegseid riiklikke ametikandjaid oli tulnud vabadusse, kellel oli otseseid vo litusi rahvalt ja kes oma am etikohti oleksid peatse vabanemise korral võinud kodumaal uuesti täita või vähemalt teatud üleminekuaja jooksul oma postil püsida, kuni kõik oleks jälle paigutunud seaduse ja korra kohaselt normaalseisse roopaisse. Samal ajal tekkis aga uusi otsinguid lahendusiks riiklikus sektoris. Sise p o liitilise d eriarvamused põrkusid õige ägedalt vastam isi, näiteks riikliku kontinui teedi edasikandmise pooldajate ja nende vahel, kes soovisid kõike jälle uuesti otsast alata ning vorm ilised sidemed eelnenud ajaga katkestada. Ühtlasi hakkas arusaamine kujunema, et kui võõrsil oleku aeg siiski peaks pikem alt kestma, siis tuleb edaspidise tegevuse pearõhk asetada eestluse s ä ili mise probleemidele. Ka siin on olnud sihiasetuse suhtes kestvaid ja põhjalikke vaidlusi, m illiste le küsim ustele p riorite et anda ja kuidas kõike paremini korraldada. Omaette arengu on läbi teinud pagulasühiskonna organiseerim ise alused. Algusest peale on võideldud põhim õtte pärast, kas piisab ..isehakanud" tegutseiaist või on vajalik rahvusgrupi esindamiseks neilt ka vo litusi hankida. R ahvuspoliitilist tegevust on m itm e lt poolt paralleelselt juhitud ega ole ka tänapäevaks kuiunenud ühtlasi aluseid ja organiseerim isvorm e kogu eestlaskonna ulatuses. Eksiili oma pära juurde kuulub ka, et ühe või teise teguviisi tunnustamine kui ka m ittetunnus
tamine ei oma päris otsustavat jõudu. Teatud määrani muidugi mõjuvad moraalsed tõekspidamised, kusjuures positiivseks tagajärjeks on, et välditakse otsest üks teisele vastutöötam ist. Seega on paguluses täiesti võim alik, et ettevõtlike ja teo tahteliste inim este väiksem kogu, kes endale suudab küllaldase majandusliku kan depinna hankida, võib n.ö. eesti asjade büroo kujul palju tööd ära teha, küsimata kas sellel üksusel on ka vaba eestlaskonna usaldus ja volitused. Õnneks ei ole meil siiski rahvuslike jõudude hulgas inim esi, kes oleksid täiesti külmad eesti ühiskonna poolt avaldatud arvamiste suhtes. Meie oma avaliku elu foorum oma seisukohavõttudega teostab vähemalt kaudset mõjuavaldam ist rahva asju ajama asunud koondiste suhtes. Erinevate aluste kohaselt kujundatud organisatsioonid on jõudnud õige pika aja järel üksteise olemasolu aktsepteerim isele, veel ei ole aga tulnud aeg ühe üldtunnustatud organiseerim is vormi ümber koondumiseks. Paguluse algaastail oli sise p o liitilin e diferentseerum ine suureks löök sõnaks, kuna ilma selleta ei saavat demokraatiat rakendada. Teisalt toodi ette ja on püsinud seisukoht, et paguluses ei oma p o liitilise d rühmitused m ingit p ra ktilist tähendust ja mõjuvad killustavalt ühise suure eesmärgi taotlem isel. Siin on veel vahe Eestis vabadel valim istel rahva volitused saavutanud inim este ja paguluses p o liitilis te parteide nime all koondunud rühm ituste vahel. Kõige lähem ühine aru saamine oleks saavutatav mõistes, et p o liitilis i grupeeringuid paguluses era kondadena p ra ktilise lt ei eksisteeri, kuna neid tuleb võtta kui maailmavaatelisi klubisid. Sinna oleme ka peatselt jõudmas, sest p o liitilis te rühm ituste arvuline koosseis on eestlaste üldarvuga võrreldes minimaalne. Kogu probleem püsib või langeb ühenduses sellega, kuivõrd on võim alik uute generatsioonide huvi köita m aailmavaateliste küsimuste suhtes ühenduses eesti rahvusliku tegevusega. Tagasivaates ei saa puudutamata jätta seda intensiivset soovi eestlas konnas, m illine avaldus paguluse algaastail riik lik e institutsioonide kordaseadmise huvides. ,.Valitsus asugu tegutsem a" oli lõppsihiks, mida olid laiad ringkonnad valm is toetama. Võib-olla oli sellega seotud lootus, et valitsusel oleks tõesti võim alik maailma foorum il Eesti asjale tegelikku kasu saavutada või et sellel vähemalt oleks kõige suurem kaal meie küsimuste esitam isel. Tänapäeval teame paremini, et selles osas ei ole meil kahjuks põhjust ülemääraseid lootusi hellitada. Mida aga kahtlemata eestlaskonna rõhuv enamus uskus, ja m illise lootuse hilisem m ittetäitum ine tekitas kõige suurema pettumuse, oli nim elt, et see kõrgem riik lik organ suudaks oma autoriteediga luua laia usaldusliku koostöö eestlaste endi vahel. Elavast küsim usest on aja jooksul saanud paberlik kirjatäht, m ille endist jõudu ei ole enam kunagi võim alik taastada uueks rahvuslikuks innustuseks. Kõige laiemas ulatuses alustati eestlaskonna koondamist juba üle poole teise aastakümne tagasi üldvalim iste teel moodustatud esinduste kaudu, kus hääletustega ja parlam entlikus vaimus kutsutakse saadikud oma volinikeks, kavan dama ja teostama nii eesti rahvuse säilitam ise tegevust kui ka väljapoole juhitud selgitustööd. Selle põhim õtte peamine tugevus seisneb selles, et kõik on kutsutud kaasa lööma ja oma panust andma võim aluste ning võim ete kohaselt. Suurele tüdinem isajale, põhjustatud tü lid est ja pettum ustest, kus hakati järsku rääkima ,,kadumaläinud" eestlastest ja võim etusest neid veel eesti ühiskonna juurde koon dada, on nüüd siiski järgnenud teatud stabiliseerum ine. Algaastate entusiasm ja õhin on vahest kahanenud. Ei ole in im liku lt võim alik nõuda, et seistaks kogu aeg nagu sõdur postil; kuid nõuda võib küll, et igas olukorras jäädakse oma rahvusele truuks ega hakata eesti asjus hoiakut kaotama.
Aeg on tegur, m illine kõige otsustavamalt sündmuste käiku suunab. Seda kõigepealt generatsioonide vaheldumise tõttu. Eesti noorem põlvkond ei ole seotud näiteks ei sise p o liitiliste erinevustega, m illised pärinevad kodumaalt, ega ole noored ka te g e liku lt kaasa elanud okupatsiooniaegadele, tundes kõike seda vaid edasiantud kirjeldustest. See tõsiasi annab nende hoiakule hoopis uue sisu ja ilme. Noorus on lähemas seoses igapäevase eluga vastava asukohamaa ühis konnas. Isikliku tuleviku kujundamise kõrval aga leidub küllaltki huvi eestluse küsimuste vastu. Samal ajal esineb aga ka loom ulikult püüdlusi osa võtta oma asukohamaa ühiskondlikust elust. Nii hakkab ka kodumaa ainestiku osas tekkima uusi seisukohti. Just aeg on see tegur, m ille tõ ttu kodumaa olukorda võidaks hakata võtma kestva paratamatu sena ja kusjuures jääksid domineerima küsimused, kuidas eesti rahval oleks või malik antud eluraam istikus saavutada kõige enam soodustusi. Siin paistab kerkivat probleem istik, m ille õigetes suhetes lahendamine on tänapäeva tõsisemaid ja pakilisemaid ülesandeid. On täiesti arusaadav, et sama rahva liikm ed, kelledest osa elab võõrsil vabaduses ja enamus ikestatud kodumaal, sooviksid vastastikku kokku puutuda. Kui nüüd on teatud võim alusi olemas kodumaa külastamiseks, siis vabadusest sinna suunduv inimene peab arusaadavatel põhjustel seal hoiduma end tä ie lik u lt vabalt väljendamast. Ei ole mõeldav, et keegi kes läheb endale okupantide käest sissesõiduluba hankima, tõstataks seal küsimuse, miks Eestile ei anta võim alust oma vabadust tagasi saada. Selline küsimus võiks tagajärjena sissesõiduloa and m isest keeldumise välja kutsuda. Tähendab, oma koduigatsuse rahuldamise hinna na tuleb sisem iselt silmad sulgeda ja teeselda nagu oleks kõik elu normaalne ja korras. Üksikud individuaalsed külastused ei oma veel rah vusp oliitilise lt e rilis t mõju, kui aga hakkaks toimuma laiaulatuslik võõra rezhiimi all oleva kodumaa külastamine, siis tähendaks see silmade sulgem ist ja teeseldud nõustum ist sealse korraga kogu eesti avaliku arvamise ulatuses vabas maailmas. Seisukohavõtud neis küsimusis võivad omada mõju kogu eesti rahvuspoliitilisele tulevikule. Siin omab määravat tähtsust, m illis t hoiakut suudavad eestlased ka edaspidi säilitada. Hariduslikke ja kasvatuslikke väärtusi omandanud eesti akadeemikult ooda takse, et ta jääb oma rahvuse teadlikuks liikm eks ja on teenäitajaks selle kõrgete ideaalide teenim isel. Vastava erialalise tubliduse kõrval esineb veel kohustus anda panus ka eesti ühiskonna p raktiliste taotluste kandmisel. Rahvuslik teadlikkus ja iseteadvus võivad üksikisiku juures olla arenenud täiesti laitm atult ja ilmneda kõigiti positiivseis seisukohavõtm isis. Kuid samal ajal esineb tegelikkuses siiski eemalejäämisi ühistest tegutsem isüksustest, m illede kaudu koondatakse olemas olevad individuaalsed väärtused ülesannete tagajärjekamaks teostamiseks. Peaks olema üldist tunnustust leidnud teadmine, et akadeemilised organi satsioonid on nendeks rahvusliku säilim ise kolleteks, kus üksikisikud leiavad esi mesed sidemed lähemaks liitum iseks teiste mõttekaaslastega. S iit edasi areneb juba suhtlemine organisatsioonide endi vahel. Kas siis ühe organisatsiooni enda raames või ka laiemas ulatuses akadeemiliste inim este vahel — selles keskkonnas esineb seisukohtade sõelum isi ja pannakse põhim õtteid proovile, sellises m õtte vahetuses karastub vabadusi tunnustava kasvatuse vaim. Akadeemilise hariduse saanud inim este poolt on alati kõrgelt hinnatud vabaduse m õistet. Kui aga tahetakse järgida juhtlauset, et vabadus on jagamatu, siis ei piisa sellest, et vabadust võidakse rakendada individuaalses p iiris, vaid
vabaduse nõue peab kõlama inim este kohta kogu maailmas. Selline seisukoht tingib ka kompromissita hoiaku nende jõudude vastu, kes vabadust ikestusse suruvad. Korporandi tunnusmärkidena nähakse tõe ja õiguse, au ja aususe m õistete kõrgel hoidm ist. Nende omaduste kindel rakendamine kõigi elunähetega ühen duses annab kogu eesti rahvuslikule tegevusele sisem ist jõudu ja on tugevaks alustalaks eestluse kestm isele tulevikus.
SISUKORD S a a t e k s
K a rl A rro
—
E
K
L - i
s ü n d
j a
E
K
L - i
a s u t a m
(F r a t . E s tic a )
t ö ö r o h k e d
is e
a a s t a d
p ä e v ilt
H a ra ld R a u d s e p p ( R e v e lia )
—
—
Hanno K om pus
E e s t i
K o r p o r a t s i o o n id e
L
i i t
R
E e s t i
K o r p o r a t s i o o n id e
L
i i t
S a k s a m
E e s t i
K
L
i i t
o r p o r a t s i o o n id e
E lm a r L a is k
(F r a t .
o o t s is
a a l
A u s t r a a lia s
T a r tu e n s is )
K
o r p o r a t s i o o n id e
L
i i t
U S A - s
E e s t i
K o r p o r a t s i o o n id e
L
i i t
T o r o n t o s
i l k
ü liõ p ila s o r g a n is a t s io o n id e
E s t ic a ),
k o k k u v õ te
—
( V ir o n ia )
11
..............................................................
2 9
..................
A r n o ld J o o n s o n ( V ir o n ia )
—
9
..............................
K a a re l S õ m e r m a a (U g a la )
—
E e s t i
P
......................................................................................................................................
..........
3 2
4 0
— ..............................................................................................................................
4 7
Joh a n n es K o o r t (F r a t . L iv ie n s is ) ....
5 6
—
U n o T a m m ( V ir o n ia )
t e k k e lo o s s e
k o r p ! F ra t.
......................................
V o ld e m a r K iv ia e d
—
E s tic a
6 2
(F r a t.
50. aasta ju u b e li a lb u m is
ilm u n u d a r t ik lis t „ L ä ä n e m a a ilm a , e r it i e e s ti ü liõ p ila s o r g a n is a ts io o n id e a ren g, s tr u k t u u r ja id e o lo o g ilis e d ta o tlu s e d “ E e s t i
k o r p o r a t s io o n id e
E rn s t H ansson E e s t i
e s im
e s t e s t
Joh a n n es K
o r p o r a t s i o o n
is e
(R o t a l i a )
ir o n ia
—
6 6
......................................................................................................................................
7 0
e e lp ä e v ilt
E s t ic a )
k o r p o r a t s io o n id e s t
Kaup V
t e k k im
(F r a t.
..........................................................
j a
—
r a h v u s v ä r v id e
s ü n n is t
—
......................................................................................................................................................
N ig u l V ir r o
7 6
k o r p ! V ir o n ia 50. aasta ju u b e li
a lb u m i n in g v iU v il! K . Ip s b e r g i ja O. A m b e r g i k ä s ik ir ja lis te m ä le s tu s te
p õ h ja l
.........................................................................................................................................................................................................
K
o r p o r a t s i o o n
F r a t e r n it a s
K
o r p o r a t s i o o n
S a k a la
K
o r p o r a t s i o o n
U g a la
K
o r p o r a t s i o o n
R
K
o r p o r a t s i o o n
F r a t e r n it a s
K
o r p o r a t s i o o n
R e v e lia
o t a lia
E s t i c a
Jaan Ü le s o o
—
R a y m o n d K ik a s
—
H e n n o K e e r d o ja
—
—
—
..................................................................................
9 8
..................................................................................................................
1 0 4
......................................................................................................................
1 0 9
P a u l M ä g i ja L e o K a ru p ä ä L iv ie n s is
—
9 0
..........................................................................
Joh a n n es K o o r t
H a ra ld R a u d s e p p
1 1 5
..........................................................
1 2 2
..........................................................................................................
1 2 7
K
o r p o r a t s i o o n
K
o r p o r a t s i o o n
V
ä lis - E e s t i
K
o r p o r a t s i o o n
K
o r p o r a t s i o o n
K
o r p o r a t iiv s e
K
F r a t e r n it a s
T e h n o la
E
K
L - i
L e o la
T
k a s v a t u s e
E .
V .
H a ra ld L ip p in g , V ik t o r T o o m ja K a r l J õ g is e ....
1 3 6
E e s t i
U
ü
e n n e
T a lli n n a
lik o o lil e
j a
n ü ü d
H e in z M . E d e rm a , U n o J. K a n n ik
1 5 4
—
H e ik k i L e e s m e n t (R o t a l i a )
K o n s e r v a t o o r iu m
ü liõ p ila s e lu s t
T o r o n t o s
(S a k a la )
R
T o r o n t o
A n a lü ü s
e e s t la s t e
Ü
a a l
a j a lo o s t
V a b a d u s v õ it lu s e d
o r a a ls e t e
j a
a h v u s l ik
..........................................................
2 0 7
..........................................................................
2 2 0
..............................
2 2 7
..............................................................................
2 3 4
......................................................
j a
—
E e s t i
.................................................................................................................................................................
2 6 0
a j a s t u l
—
—
E m il K u h i (W ä in la )
p e r io o d ilis e d
v ä lj a a n d e d
V a b a d u s s õ j a s t
is e
—
v a s t u p id a v u s
p õ h ia lu s t e s t
v ä ä r t u s t e
(V ir o n ia ) —
2 7 2
......................................................................
2 8 0
—
......................................................................
k o i. Jaan U n t (F r a t . T a r tu e n s is )
2 8 4
2 8 7
....
2 8 9
..............................................................................................................................
2 9 3
—
O tm a r P e llo (F r a t. E s t ic a )
e e t ilis t e
..................
.....................................................................................................................................................................
k o i. A lfo n s R e b a n e (F r a t . E s t ic a )
k u j u n d a m
2 5 0
2 5 7
A r v o M ä g i (F r a t. L iv ie n s is ) i d
2 4 8
p r o f. dr. O le v T rä s s (F r a t. L iv ie n s is )
—
is e s e is v u s e
—
a lb u m
E v a ld E rn e s a k s R
1 9 4
2 5 4
d r. ju r . I lm a r T a m m e lo ( R o t a lia )
M
..................................
......................................................
u s t e s t
t e a d la s e d
1 6 2
1 9 0
m ag. E r g o K a ru k s (R o t a l i a )
Ja k o b A u n v e r (U g a la )
k r is t l u s e s
t e g e
H e n n o S illa s te ( R o t a lia ), I n d r e k U u k iv i
—
—
1 5 8
....
p r o f. J u h a n A a v ik (R e v e lia )
—
e lu
K a r l R . K e e r d o ja (U g a la )
—
m ag. V ir k o K e d e r (R o t a l i a )
—
õ p p e t u le m
v ä lis m
K o r p o r a t s i o o n id e
a k o r r a
s ü n n is
R e in o S e p p (S a k a la )
—
l ik o o lis
s ir g u n u d
T u d e n g ila u lu
o o t s is
a v a lik u
.....................................................................................................................................................................................................................
E e s t l a s i
ü liõ p ila s i
E e s t i
......................
..............................................................................................................................
A le k s a n d e r U rg e ( L e o l a )
—
E e s t i
I s ik
a p a is t v a id
dr. G o t t lie b N e y (S a k a la )
—
U S A - s
a a ilm
1 4 9
p r o f. d r. H u g o K a h o ( V i r o n i a )
—
ü liõ p ila s k o n d
M
..........................................................................................................................................
s ilm
E e s t i
ä le s t u s p ilt e
1 4 3
v õ r s u n u d
ü liõ p ila s t e s t
M
c u e n s is
..........................................................................................
—
E e s t i
E e s t i
E m il K u h i
—
is e s e is v u s e
T e h n ik a ü lik o o l
P a g u lu s e s
ä in la
p õ h ia lu s e d
p e r e s t
T a r t u
ü lik o o l
a lli n n a
1 3 3
W
F r a t e r n it a s
o s a t ä h t s u s
T a r t u
......................................................................
K a r l U ts a l
—
Jaak K u k k
—
E d u a rd E e r m e ( V i r o n i a )
—
T a g a s iv a a d e
—
o r p o r a t s i o o n
K o r p o r a t s i o o n id e la s i
T a r t u e n s is
t õ e k s p id a m
..........................................................................................................
is e s t
2 9 8
—
......................................................................................................................................................
A k s e l L in k h o r s t (F r a t . E s t ic a )
..........................................................
3 0 4
3 0 7