Keda huvitab, mil moel peab paika väljend Kõik teed viivad Rooma ja kuidas ollakse ning mida tähendab olla ligi 50 aastat ajalooliselt lõpetamata, kaduvust ja igavikku sümboliseeriva linna ja iseenda poole teel – „1949. aastal, kui Carl Gustav Jung Igavesse Linna tahtis sõita, piletit ostes ära minestas ja Rooma minemata jättiski, algas üks teine Rooma-teekond“ (lk 9) – ning mida kõike seal näha ja kuulda saab, sellel soovitan kindlasti lugeda Viivi Luige poeetilist, paiguti humoristliku ja iroonilise tooniga pikitud, igihaljas-roheliste sametkaante vahele köidetud raamatut „Varjuteater“ (2010).
Igavene Linn saab mina-jutustaja jaoks keskseks paigaks, kust ta koos Päikesega saadab välja oma mälestusi ja kogemusi ning kus ta oma erksa meelega näeb, vaatleb ja tajub, kuuleb ja kuulab, kaeb enda sisse ja endast välja. Just Päikest nägi ta oma esimesel Rooma hommikul pärast saabumisõhtust äikest ja vihma. Just Päike nägi teda – „Jah, just. Nägi“ (lk 43) – ja viis teda „käekõrval“ „mööda Igavest Linna“ (lk 43; vrd 45; 63), kus „asus vanade kultuuride veel suitsev ning hõõguv tulekolle, see juurestik, millest saab alguse läänelik, kristlik maailm“ (lk 7), ja kus ta kogeb ajakihtide üksteisega segi olemist (lk 46), kõige toimumist „tõepoolest korraga“ (lk 285).
Viivi Luige Rooma-teekond (mõtte)pildikeste ja seikadega Itaalia pealinnast, Berliinist, Helsingist, Riiast, New Yorkist, Tallinnast ja Viljandimaast on ühtlasi lugu nägemisest, märkamisest. Nägemine/vaatamine tähendab kirjaniku jaoks üht olulisemat abivahendit igasuguse hoiaku väljendamisel tema poeetilises universumis ja olemises. Seejuures ei tähenda nägemine talle mitte pelgalt välist märkamist. Ta püüab aru saada sellest, „mida me ei või näha“ (Ingeborg Bachmann), või kordab juba mõistetut üle ja soovib lugejale osaks saada lasta „omaenda inimesekogemust […] (ehk oma kogemust asjadest, maailmast ja oma ajastust, ning ka kõigist neist korraga!)“ (Ingeborg Bachmann) ning Mina ja Teise vastastikust seost: „Kuidas tajub keegi Eestist ülejäänut Euroopat, ja kuidas tajub ülejäänud Euroopa Eestit“ (Cornelius Hasselblatt).
Viivi Luige lugu teekonnast Igavesse Linna ja iseenda juurde on samuti lugu märkidest ja sõnumitest – üksildane pruun kuivanud kõrreke või Novalise sinine lill või tüdrukud Berliinis, tüdruk Roomas, Tallinnas ja Viljandi turuplatsil või …––, mida tundeline jutustaja seob läbi aja ja ruumi, oma hinge ja silmade kulgevate niidikestega, tõmmates neid ikka ühest olevikust teise olevikku – nii möödunud kui tulevasse – ja ühest romaanist teise.
Žanriliselt ei ole „Varjuteater“ üheselt määratletav, kätketes endas nii päeviku, mälestusraamatu kui ka reisikirjelduslikke ja autobiograafilisi jooni. Ent eelkõige on see siiski, nagu kinnitab ka tõlkija Irja Grönholm, lihtsalt romaan.
Kuigi jutustav mina astub eriti teose alguses üles „autobiograafilises võtmes“ (Leena Kurvet-Käosaar), keeldub Viivi Luik oma teost elulooliseks liigitamast, ja seda ehk täiesti põhjendatult: „Et ma olen raamat. See, mida ma kirjutan, ei ole „looming“, ei ole „tekst“. Ei ole „luule“ ja ei ole „proosa“, vaid on MINA. Ja samas see MINA on imelikul viisil ebaisikuline, see on osa maailmast. Kui ma räägin mõnest maastikust, mõnest linnast või mõnest inimesest, siis olen MINA see maastik, see linn, see inimene. Minu jaoks on maailm tervik, jah, tõepoolest KERA. Kõik, mis toimub, toimub ühekorraga. Aeg aitab sel KERAL koos püsida, ühendab inimesi ja teeb nad tõesti ÜHEKS TÕUKS […]“ („Ma olen raamat“, 2010, lk 35–36) Nimetaksin mitmeti tõlgendatava pealkirjaga „Varjuteatrit“ pigem vaimseks autobiograafiliseks või tegelikult ühtlasi autobiograafiaüleseks romaaniks. Romaaniks valgusest ja varjust eluteatris, kestvusest ja kaduvusest – ja ikkagi eelkõige elust ja olemisest.
Vaata ka: „Eve Pormeister Viivi Luigest. Kui mitte enne, siis Roomas saad sa seda näha ja kuulda“; 1.11.2016 10:12; Ettekanne kirjanduskonverentsilt „Viivi Luik 70, Ingeborg Bachmann 90“ 22. septembril 2016.
Eve Pormeister
Lugemissoovituse blog 