Viivi Luik: Oleks tarvis rohkem tarka enesekindlust ja usku

Olen lapsest peale harjunud sellega, et võib elada mitmes kohas, et on mitu kodu. Mul oli talvevanaema ja suvevanaema. Põhikodu oli seal, kus elas talvevanaema, kuid suvekodu oli suvevanaema juures Joona talus ja mulle jäi mulje, et Joonal on alati suvi.

Kui pidin kogu aeg ühes ja samas kohas elama, muutus see ahistavaks.

Kuid mis kodusse ja koduigatsusse puutub, siis minu kodu on minu lähedane inimene. Ehk lühidalt öeldes on minu kodu olnud Jaak Jõerüüt.

Koduigatsus pole mitte igatsus ühe korteri või maja või maa järele, vaid lähedaste armsate inimeste järele, kelle olemasolu sind igal pool toetab. Kus ise oled, seal su kodu ongi, sest väga lähedased inimesed on südames ja igal pool kaasas. Sellepärast ei ole mul kunagi olnud abstraktset koduigatsust, sest Eesti, nii nagu lähedased inimesedki, on ju igal pool südames kaasas. Sedasorti sõnu sageli välja ütelda ei tahaks, siis need muutuvad odavaks läägeks kraamiks.

Kuidas on välismaal elamine teie Eesti-pilti mõjutanud?

Väljast näeb Eestit selgemalt. Näeb tema plusse ja miinuseid. Ja näeb ka seda, kuidas suurtest miinustest annaks suuri plusse teha. Pluss polegi ju muud kui läbikriipsutatud miinus!

Eestis on küll palju kitsust, piiratust ja iseäralikku süüdimatut rumalust, kuid on ka sügavat ehtsust, abivalmidust ja arukust. Arukust on rohkem kui rumalust, muidu nii väike rahvas, nii väike riik üldse nina vee peal hoida ei suudaks. Eestile ja eestlastele oleks kõrvalt vaadates tarvis rohkem tarka enesekindlust, eneseusku, sest põhjust selleks on küll ja küll.

Enesehalvustamine ei too midagi head. Kõrvalt vaadates on näha, et eestlase käitumine võib olla vägagi ennast haavav, enesehävituslik. Igale elusolendile on vaja natuke tunnustust. Aga tunnustusega on eestlased kitsid, nad on valmis nii enda kui ka teiste õnnestumisi vähendama ja maha tegema, kuid mitte kiitma. Kui eestlane suudaks ennast ja teist austada ja ausalt tunnustada, oleks üks suur miinus suureks plussiks tehtud ja kõigil oleks parem Eestis elada.

Kuidas on muutunud Lätis elatud aastate jooksul teie suhtumine Lätisse ja lätlastesse?

Ei maksa kunagi unustada, et Läti pealinn Riia oli kaua aega kogu Liivimaa pealinn. Ja Liivimaa algas Paide tagant! Nii et Riia oli kogu lõunapoolse Eesti pealinn. Riia linn on mõiste, see on osa eesti folkloorist. Riia turult toodi kõige vingemad pisuhännad, Riiga mindi “linna au ja hiilgust” vaatama.

Nii et Läti olemasolu on osa Eesti identiteedist. Lätist algab katoliiklik elutunnetus, Riias on mitmeid suuri katoliku kirikuid, Riia arhitektuurgi kannab endas seda pitserit.

Võib öelda, et Riiast algab Kesk-Euroopa, ja sellele aitab kaasa päike. Kevad tuleb Riias kuni kuu aega varem ja sügis tunduvalt hiljem. Päikest on rohkem. Sellest saab paremini aru seal pikemalt elades.

Millegipärast on meil kombeks lõunanaabrite kirjandusele ja kultuurile pisut ülalt alla vaadata.

Läti kirjandusele ja kultuurile ei ole eestlasel kõige vähematki põhjust ülalt alla vaadata. Kui palju tõeliselt häid arhitekte on kahekümnenda sajandi esimesel poolel Riia linna ehitanud! Rääkimata Riia ooperist, läti muusikast ja muusikutest, luulest.

Ei maksa halvustada seda, mida ei tunne. Mingitel põhjustel me ei tõlgi läti kirjandust peaaegu üldse eesti keelde, selle tõttu on ka mulje ühekülgne ja vale.

Kas olete oma loometeel jõudnud tunnetada, et kõik oluline on juba ära öeldud? Või usute, et viljakam periood on alles ees?

Kuni inimene elab, pole midagi veel ära öeldud. Viimse hingetõmbeni on kõik ees. Ja mitte kunagi me täna ei tea, mis homme tuleb.

Mul on arvutis üks raamat poolvalmis, kuid poolikust tööst ma ei tahaks rääkida.

Mõnikord tundub, et peale viimast suurt andekat ja viljakat põlvkonda (alates Mats Traadist ja lõpetades Juhan Viidinguga) on järgnenud suure kära ja vähese villaga tühimik.

Kirjandusega on lugu nii nagu inimese eluga, kui elad ühte päeva. Läheb meelest ära, et oled elanud aastaid. Pikkade aastate taustal vaadates on Eesti kirjandusega kõik nii nagu alati. Alati on olnud üksikud suured puud ja hulk võsa. Nii on ka praegu.

Kas Tallinn on teie äraoleku jooksul palju muutunud?

Tallinn on muutunud inetuks. Keset ilusat linna on inetud plärakad. Solarise keskust ei saa ka kõige parema tahtmise juures kiita. See hoone mõjub ajutise barakina, odava ja mõttetuna. Samuti Viru Keskuse hoone.

Seevastu Rotermanni kvartal jätab väga hea mulje. Kuid ta on peidus.

Inetud hooned on nähtaval. Samuti seisab üks koletis Pirita teel, rääkimata Pikaliiva kvartalist Kadriorus. Selliseid hooneid ehitada ja üles kiita on häbiks igale linnale.

Tallinnas jääb kohati mulje, et tõesti sünnitab uinuv mõistus koletisi.

Aga Kadriorg, mille vanade puude eest olete nii kirglikult võidelnud?

Mulle jääb endiselt mulje, et Tallinna puid ei hooldata. Kuskil ei ole märgata professionaalset aednikutööd. Suvel juhtusin nägema, kuidas suurtel Kadri­oru pärnadel võeti maha alumisi oksi, mis tegelikult annavadki suurtele puudele nende salapära ja võlu. Mis puu see enam on, kellel paljas alasti tüvi ja mingi hale tutt ladvas.

Suurel puul on oma arhitektuur, ta on imepärane ehitis, teda ei tohiks suvaliselt ja oskamatult nudida. Suur puu kasvab oma sada aastat, enne kui tema ilu tõeliselt nähtavaks saab. Ühe käeliigutusega võib puu saja aasta töö ja vaeva tühjaks muuta.

Nägin Kadriorus, et puid nudima saadetud kaks koolipoisi mõõtu noormeest, kes ilmselt ei teadnud puudest ega nendega ümberkäimisest kõige vähematki, saagisid toorelt suuremad oksad maha, haavakohti ei katnud keegi haavavahaga, need jäid lahtiseks ja on lahtised tänini. Niisugust toorest tegutsemist olen näinud Tallinnas tihti. Mõni ime siis, et puud haigeks jäävad.

Kas olete käinud ka oma sünnipaigas Viljandimaal?

Viljandimaale pole hulk aega jõudnud. Kui sealkandis käin, siis Viljandis ema juures. Maale ei jõua.

Kuid Viljandimaal elab Maalehe suur austaja ja sõber Endel Mikk. Olen tema elu ja tegevusega kursis oma ema kaudu ning tean, et Endel tahaks tervitada Maalehte ja kogu eesti rahvast ja ütelda, et pole tähtsamat asja kui kaastunne ja südameheadus.