Kodu on seisund, mida igaüks kannab oma südames… Koduigatsus on igatsus südamerahu järele… Vabadusetunne on julgus ennast mitte maha salata… – nii mõtiskleb targa tunnetusega kirjanik ja luuletaja Viivi Luik. Naine, kes minu jaoks oleks tõeliselt väärikas esileedi… kui Jaak Jõerüüt saaks Eesti presidendiks.

 

Imelise Viivi Luige mõtisklused usaldamisest, armastusest, vastutusevõtmisest, küpsekssaamisest, riskimisest, mittetüdinemisest, töötegemisest, orjaks olemisest, vabadusetundest ja paljust muust ning veidi juttu ka tema elust ja loomingust, ilmusid ajakirja Sensa 2017. aasta detsembrinumbri rubriigis Sensatark.

Olete oma isa kohta öelnud, et ta oli masinamees, kes parandas mootorit nii, nagu mängitakse klaverit või kirjutatakse raamatut. Milles on pühendumuse ja rõõmuga tehtud töö olemus ja olulisus?
Siin on ehk kohane tsiteerida üht ettekannet, mille pidasin tänavu kevadel Tööandjate Keskliidu aastakonverentsil: “Maailma hingestamiseks kõlbab iga töö. Seda tõestavad meile gooti katedraalid ja tõestab ka näiteks see moodne kontserdihoone, mis asub Luzernis ja mis on täpselt nagu need endisaegsed katedraalidki, tehtud tavalistest kividest, tavalisest saematerjalist ja tavalisest klaasist, kuid tegijatel on nii katedraale kui Luzerni kontserdihoonet projekteerides ja ehitades oma töö läbi õnnestunud mateeria muuta vaimuks.

Surnud mateeria hingestamine näibki olevat töö üks
salajasi otstarbeid ja eesmärke.”

Ja veel samast: “Ainus, mis inimkonda siiani on elus hoidnud ning omaenese destruktiivsete jõudude eest kaitsnud, on olnud vaimujõud, armastus, tõetunnetus ja hingestatud töö. Need väärtused on ka edaspidi meie ainus kaitse. Muidugi juhul, kui me end kaitsta tahame ja oma olukorda veel hinnata oskame.”

Teist sai 24-aastaselt Kirjanike Liidu liige. Ega see tollal, ja ega praegugi, väga tavapärane olnud?
Kuna mu luuletustel oli tol ajal minu enda teadmata avaldamiskeeld, tegid Kirjanike Liidu ametimehed minu kaitsmiseks selle liigutuse, et võtsid mind Kirjanike Liitu. Ise olin ma muretu ega teadnud neist salajastest manöövritest midagi. See selgus alles hiljem.

Tulite 15-aastasena kodust ära Tallinnasse, taskus vaid üksainus aadress – Kirjanike Maja Harju tänaval. Kust võttis noor inimene selle küpsuse kuulata oma südamehäält?
Vaevalt et see küpsus oli. Pigem oli see veendumus ja tahe.

Me ei viitsi, ei taha, ei julge võtta vastutust. Veeretame selle endast väljapoole. Tervise eest vastutavad arstid, õnne ja rõõmu eest keegi teine, kel pole nägu ega nime, ent jumala eest mitte mina ise. Mida teha, et küpseks saada?
Küpseks teeb inimese pingutus, kannatus. Võitlus, mitte allaandmine. Mõned lugupeetud arstid on arvanud, et teatavate lastehaiguste, nagu sarlakid või leetrid, läbipõdemine aitab kaasa lapse vaimsele arengule ja küpsusele. Haigus on risk, nii nagu elugi.

Kes millegagi ei riski, see ei võta oma elu eest vastutust ega
saa küpseks inimeseks. Seesama kehtib kogu ühiskonna kohta.

Olete kirjanikust ja diplomaadist abikaasa Jaak Jõerüüdiga olnud abielus 43 aastat. Mis aitab kahel inimesel üksteisest mitte tüdineda?
Inimesed tüdinevad üksteisest siis, kui nende elu muutub argieluks. Keegi kusagil ütles, et armastus ei tunne argipäeva. See on tõsi.

Argipäev ei ole mitte argised tööd ja tegevused, vaid hingeseisund. 

Teil on kirjutamiseks vaja olla üksi oma mõtetega – seda peaksime aeg-ajalt tegema kõik. On Teil mõni paik või aeg, kus üksinduses olla on iseäranis hea?
Hea on olla üksinduses inimeste seas, mõnel lennuväljal, mõnes kohvikus, tänaval. Osta kohvikus omale tunnike üksindust. Olla lennuväljal või tänaval inimeste sekka kadunud, täiesti üksi, ilma et ükski inimene maailmas teaks, kus sa parajasti oled. Või siis teel olles, pidevas liikumises, pidevalt oma asukohta maakaardil vahetamas. 

Elu on Teid pikemaks või lühemaks ajaks viinud Eestist eemale: Soome, Itaaliasse, USA-sse, Lätti, Rootsi, Saksamaale, Šveitsi. Kus tundsite end kõige kodusemalt? Kui oled kusagil pikemat aega elanud, siis tunned inimesi ja linnu, tead mõnd teerada, mõnd peidetud kohvikut, mõnd hoonet või puud, mis kõnetab ainult sind.

Võõras, teiste oma saab ka sinu omaks. Ja kui saab omaks, siis tekib ka vastutus. Ja kui tekib vastutus, siis muutub võõras maa kodumaaks.

Küsite, kus end kõige kodusemalt tundsin. Igal pool. Kuid kõige rohkem iseendana tundsin end Berliinis ja Roomas. Järelikult siis on minus endas kaks vastandlikku poolt, sest linnadena on Rooma ja Berliin nii erinevad, kui vähegi võimalik. Siiski on neil ka midagi ühist, nimelt verine ajalugu ja samas ka üks mõlemale linnale ainuomane muretus. Mõlemad on teatraalsed linnad, mis vahetavad maske.

Mis on kodu? Mis teeb mingi paiga ja mingi ruumi Teie jaoks koduks?
Kodu on paik, kus sa oled sina ise. Kus sind ümbritseb sinu enese poolt välja kutsutud ja loodud keskkond.

Kodu ei asu inimesest väljaspool. See ei ole paik, vaid seisund.

Igaüks kannab oma kodu omas südames. Sellepärast on ruum, kus inimene elab, alati tema enda moodi.

Kodu on südamerahu ja armastus.

Ja mis on koduigatsus?
Igatsus südamerahu järele. See ei ole seotud niivõrd majade ega korterite, riikide ega maadega, kuivõrd inimese sisemise olekuga.

Väike Tänassilma küla Viljandimaal on Teie lapsepõlvekodu. Ega kodulinn Tallinngi teab mis suur ole. Kuidas tundis “väike tüdruk” end suurtes linnades nagu Rooma, Berliin, New York?
Niikaua, kui end mäletan, olen tahtnud ära. Seepärast on rändamine ja elukohtade vahetamine, suured linnad ja uued elamused mulle olnud loomuomased. Igapäevase elu osa. Elu on näidanud, et kohanen kiiresti. Mis puutub “väikesesse tüdrukusse” ja suurtesse linnadesse, siis siin oleks kohane tsiteerida üht lauset intervjuust, mis ilmus 2012. aastal Sirbis. Tsitaat: “Ega ma ise ei pidanud ennast ei maalt tulnuks ega ka tütarlapseks. Samastasin ennast kõikide nende noorte näljaste maailmavallutajatega, kellest ma olin nii palju lugenud…” Ja veel üks tsitaat: “Kuna ma olin üles kasvanud kirjasõna sees ja nii palju lugenud küll Pariisidest, küll Moskvatest, küll Londonitest ja Berliinidest, siis olin ma nii-öelda teoorias tugev ja praktikas nõrk. Mis tähendas, et minu ettekujutusele linnast Tallinn ei vastanud. Oli väike ja hall. Kuid siiski tornidega, nagu linn pidi olema, mõnevõrra leidus ka kivisillutist… Igal juhul nägin Tallinna nii, nagu oleksin ma sinna ei tea mis suurest linnast tulnud. Nii oligi.

Teie esimene luuletus avaldati, kui olite 15. Teie esimene raamat – luulekogu “Pilvede püha” ilmus, kui olite 18. Mis tunne Teil südames oli?
Kogemata, kellegi näpuvea tõttu ilmus käsikirja parandamata ja täiendamata variant. Häbenesin väga, kui seda raamatut kiideti. Olin sellest välja kasvanud ega tundnud selle üle mingit rõõmu.

Teie kodulehel on I. B. Singeri tsitaat: “…Olen kindel, et ühel päeval ärkavad kõik surnud üles ja nende esimene küsimus on: kas saab lugeda üht uut raamatut väljasurevas keeles…” Millega on see sõnum Teie jaoks oluline?
I. B. Singer on suur naljamees. Kuid ta kirjutas tõesti väljasurevas keeles, jidišis, ja see ei takistanud tal ehitada sõnadest üht maailma, mida me tänini aukartusega vaatame. See annab lootust. Ka eesti keeles kirjutajale.

Mis teeb inimesest Teie jaoks “minu inimese”?
Sarnane maailmamõistmine. Sarnane huumoritaju. Nali, huumor, ka must huumor, on minu jaoks väga olulised.

Romaanis “Varjuteater” kirjutate: “Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi tarvis seda teada. Ela.” Kas see tähendab usaldamist? Ükskõik, kuidas me seda nimetame – suurem plaan, sisemine tarkus, südamehääl…
Jah, kui elad, siis usalda iseennast, mitte meedia, poliitikute või kelle iganes ettesöödetud tõdesid, mis varem või hiljem osutuvad alati valedeks.

Usaldamine nõuab julgust. Kuidas seda endas kasvatada?
Teades, et kaotada pole kellelgi midagi peale elu. Ja selle kaotad lõpuks niikuinii. Kusjuures sa ei  tea, millal. Nii et mis siin karta on! Ela!

Usaldamine annab vabaduse. Mida tähendab Teie jaoks vabadusetunne?
Julgust mitte midagi teha selleks, et teistele meeldida. Julgust ennast mitte maha salata.

Helsingist, mis oli suursaadikuna Jaak Jõerüüdi esimene lähetuspaik, olete Te kaasa toonud ühe imeilusa tarkuse. Mõtlen kirjutada selle endale seinale, et vingumisehoos ei läheks meelest lugeda.
Selle andis mulle Soome diplomaadi, suursaadik Oskar Vahervuori lesk Pirkko Vahervuori. Lugu oli järgmine. Kõige rängemal Talvesõja talvel pidi teismeline Pirkko tegema koos vanaemaga talv läbi ja õhtute viisi rindele saatmiseks rasvaküünlaid. See oli olnud ebameeldiv ja nüri töö ning lõpuks polnud Pirkko enam välja kannatanud ning hakanud nurisema ja hädaldama. Vanaema oli talle seepeale naerdes öelnud: “Pea meeles, et

me ei tee mitte kunagi mitte midagi sellepärast, et peame,
vaid teeme kõike, ka kõige tüütumaid töid sellepärast, et tahame.
Orjad teevad sellepärast, et nad peavad, vabad inimesed
teevad sellepärast, et nad ise tahavad.

See on igaühe omaenda otsus, kas ta tahab olla ori või vaba inimene!”

VIIVI LUIK (71)
Ta teadis juba 11-aastasena, et tahab kirjutada. “Ma ei tahtnud saada niivõrd kirjanikuks, kuivõrd tahtsin suuta sõnade abil väljendada seda, mida tundsin ja tajusin. Esimest korda püüdsin kirjutada luuletust 9- või 10-aastaselt. Püüdsin väljendada kustuvat talvepäeva ja ühe pruuni kõrrekese täielikku, totaalset üksindust. Püüan seda siiani.”

Leebe ja maheda olekuga Viivi Luik on avaldanud kümmekond luulekogu ja kolm romaani. Esimene neist – lapsepõlvemeenutustega “Seitsmes rahukevad” (1985) on võitnud mitmeid auhindu ning tõlgitud suurte keelte kõrval ka pisikesse mari keelde. Teine – “Ajaloo ilu” (1991) on tõlgitud veelgi enamatesse keeltesse. Viimane – “Varjuteater” (2010), samuti autobiograafiline, jutustab Roomas, Berliinis ja Helsingis elatud aastatest ning kuulutati aasta parimaks reisikirjaks. Viivi Luik sai selle eest ka 2011. aasta Riikliku kultuuripreemia.

Aga ta on kirjutanud ka esseesid, artikleid, ühe kuuldemängu ja libreto, aabitsa ja pea kümme lasteraamatut. Esimene neist – “Leopold”, tuli trükist 1974. Hiljem ilmus Leopoldi tegemistest raamatuid veelgi. Miks just Leopold? Viivi Luik vastab nii: “Tahtsin kujutada üht nii-öelda tavalist eesti poissi. Ja natuke nalja ka teha.”

Ning et ta oma pooleliolevast tööst kunagi ei räägi, on meil seda põnevam ootama jääda.

Viivi Luige kodulehele saad siia klikkides.

Foto: Dmitri Kotjuh