0

Originaali tiitel:

A Seth Book
The "Unknown" Reality
Volume I
Jane Roberts

Notes and Introduction by Robert F. Butts

Prentice-Hall, Inc.
ISBN 0-553-27471-6
© Jane Roberts 1977

© Tõlge eesti keelde. OÜ Nebadon 1997

1
 SETHI RAAMAT

"Tundmatu"
reaalsus
I KÖIDE

Jane Roberts

Ülestähendused ja märkused

Robert F. Butts

2
 SISUKORD

Salm Jane Roberts´i luuletusest "Suvi on talv" .......................................................................... 5

Sissejuhatavad märkused, Robert F. Butts................................................................................. 6
Eessõna, Seth .......................................................................................................................... 15

I OSA Teie ja "tundmatu" reaalsus

Sethi teemad:
679. Seanss Fotod, aeg ja võimalikud elud .......................................................................... 19
680. Seanss Kuidas võimalikud minad igapäevaelus funktsioneerivad............................... 27
681. Seanss Kuidas teie võimalikud minad omavahel lõikuvad.
Prognoosimatus kõigi sündmuste allikana........................................................ 32
682. Seanss Teadvuse põhiüksused (TÜ-d). Surematus ja võimalikkused ........................... 38
683. Seanss "Te olete mitmesed isikud". Taaskehastumine, võimalikkused
ja muud teadvuse variandid .............................................................................. 43
684. Seanss TÜ-d. EE (elektromagnetilise energia) üksused ja kehad.
"Rakud aimavad ette." Pärilikkus ja etteteadmine............................................ 49
685. Seanss Keha kui teie "kodujaam." Veel teadvuse põhiühikutest ................................ 53
686. Seanss Inimese varane teadvus ja mälu sünd.
Selektiivsus, spetsialiseerumine ja "ametlik" reaalsus ..................................... 54
687. Seanss Praktiline harjutus 1. Harjutus lugejale. Teadvuse avardamine, mis on
vajalik inimese bioloogiliseks ja vaimseks ellujäämiseks ................................ 59

II OSA Paralleelne inimene, alternatiivne inimene ja võimalik inimene:

nende peegeldus praeguses isiklikus psüühhes.
Teie paljumõõtmeline reaalsus teie praeguses olemises
Sethi teemad:
688. Seanss Inimes varane areng, merineitsid, delfiinid, loominimene, inimloom
ja muud vormid................................................................................................. 67
689. Seanss Mütoloogia, jumalad, loomjumalad ja ego areng............................................. 71
690. Seanss Sugupooled, jumalad ja ego. Kristus, Jumal-Isa ja ristiusu ajalugu................. 73
691. Seanss Kõigi loomulike asjade "hinged", teadvuse liigid ja maajumalad.................... 77
692. Seanss Samaaegsed unenäod. Aju kasutamata piirkonnad .......................................... 79
693. Seanss "Kokkusattumused", liikuvad ja võimalikud reaalsused:
lugu võimalikest kinnisvaratehingutest ............................................................ 83
694. Seanss Elu pärast surma ja võimalikkused.................................................................... 87
695. Seanss Praktilised harjutused 2-6. Harjutuste seanss lugejatele ................................... 90

3
III OSA Isiklik võimalik mees, isiklik võimalik naine,
liigid võimalikkustes ja reaalsuse eskiisid
Sethi teemad:
696. Seanss Isiklikud reaalsuse eskiisid. Jumala teema ja maine kogemus ......................... 96
697. Seanss Idealisatsioonid. Vaba tahe ja inimese areng. Kuidas te valite
sündmusi, tervist ja haigust. Praktiline harjutus 7 ........................................... 99
698. Seanss Unenäomaailm, unenägude kujundajad ja unenägude eesmärk ..................... 102
699. Seanss "Unenägude elav fotograafia" ........................................................................ 104
700. Seanss Tõeline unenäokunsti teadlane ....................................................................... 108
701. Seanss Tõeline vaimu füüsik. Loomad ja teadus. Praktiline harjutus 8..................... 110
702. Seanss Objektiivne teadus ja armastav tehnoloogia.
Teadvus, aatomisisesed osakesed ja elektronide spinn................................... 114
703. Seanss Täielik arst. Tervis, haigus, tervenemine ja surm........................................... 117
704. Seanss Veel tõelisest unenäokunsti teadlasest,
tõelisest vaimu füüsikust ja täelikust arstist.................................................... 120

Lisa 1 Seth Jane´i "sügavalt müstilisest loomusest" ja tema enda kommentaarid.

Tema lapsepõlv ja religioosne keskkond. Luuletus tema vanaisale ............... 123
Lisa 2 Robi võimalik sportlase-mina.
Tema perekondlik päritolu ja isiklikud probleemid........................................ 127
Lisa 3 Jane´i esimesed meelteülesed kogemused "massiivsusega".
Nende seosed sisemiste meeltega ................................................................... 128
Lisa 4 Teadvuse kõrvalreservuaarid.
Võimalikud neuroloogilised seosed ja uued mälestused ................................ 130
Lisa 5 Veel võimalikest neuroloogilistest seostest. Jane kasutab
""Tundmatu" reaalsuse" edastamiseks uut liiki teadvuse struktuuri .............. 133
Lisa 6 Jane´i materjal paraleelsetest inimestest, alternatiivsetest inimestest
ja võimalikest inimestest. Teadvuse liigid ja loomisel olev inimene ............. 134
Lisa 7 "Tee tervisele" – Jane´i poolt ilmselt peagi
vastu võetava uue raamatu kokkuvõte............................................................ 136
Lisa 8 Seth käsitleb samaaegsust ja psühholoogilise reaalsuse väärtustekliimat.
Evolutsioon ja taaskehastumine...................................................................... 138
Lisa 9 Seth seksuaalsuse traditsioonilisest käsitlusest
vastandina täielikule individuaalsusele........................................................... 139
Lisa 10 Seth Jane´i suhtumisest meie ühiskonna kergeusklikesse ja skeptikutesse.... 141
Lisa 11 "Imeteod": Jane´i idee unenägusid ja reaalsusi käsitlevast
raamatust tema ime-unenägude seeria alusel.................................................. 142
Epiloog, Robert F. Butts: Eelülevaade ""Tundmatu" reaalsuse" järgmistest köidetest ......... 144

4
 Suvi on talv

Täna on homme ja olevik, minevik,

mitte midagi pole ja kõik kestab.
Pole algust, pole olnud lõppu,
pole sügavust, kuhu langeda, ega kõrgust, kuhu tõusta.
On vaid praegune hetk, see valgusevõbin,
mis ei valgusta midagi, kuid on oh kui ere.
Sest meie oleme ruumis lakatav säde,
mis tarvitab ära hetkelise armu igaviku,
sest täna on homme ja olevik, minevik,
mitte midagi pole ja kõik kestab.

(R.F.B. poolne märkus: See on Jane'i poolt 23 aastasena 1952. a aprillis kirjutatud luule-
tuse teine ja viimane salm. Isegi selles ebaküpses töös, mis valmis tal 11 aastat enne, kui ta
Sethi materjaliga alustas, oli tunda tema müstilisele loomusele sisemiselt omaseid teadmisi.)

5
 Sissejuhatavad märkused
Robert F. Butts

Alustasin nende märkuste esialgse variandi kirjutamist 16. aprillil 1975. Kuigi need on
kirjutatud minu nimel, sain nende lõpetamiseks palju abi ka oma naiselt Jane Robertsilt ja
Sethilt, mittemateriaalselt olendilt, kes Jane'i kaudu kõneleb, kui Jane on transis. Tegelikult on
just Jane ja Seth neile märkustele nii kaunilt lõpliku kuju andnud, ja just selles järjekorras –
Jane suurepärase materjaliga oma suhetest Sethiga ja Seth ise oma uue kirjaga neile, kes kirja
teel suhtlevad. Kuid kuupäevad, seansside numbrid, lisamärkused ja mõningad muud mater-
jalid, mida ma käesolevas käsitlen, Jane'i eriti ei huvita.
Seth alustas raamatu ""Tundmatu" reaalsus: Sethi raamat" dikteerimist 679. seansil 4.
veebruaril 1974 ja lõpetas selle 744. seansil 23. aprillil 1975. Algul ootasime sellest uut põne-
vat Sethi raamatut, "Seth kõneleb" ja "Isikliku reaalsuse olemuse" järge. Arvasimegi, et uus
töö saab olema tõenäoliselt pikk, kuid ei osanud aimata, et see tuleks avaldada kahe köitena.
Selle kohta tegime kindla otsuse siis, kui meid külastas Jane'i toimetaja "Prentice-Hallis"
Tam Mossman koos ühe kolleegiga. Selleks ajaks oli selge, et Seth jõuab paari nädala pärast
""Tundmatu" reaalsusega" lõpule, nagu me seda olime hakanud nimetama. Olime kõigi koos-
käijatega juba mõnda aega tundnud, et ühe köitena avaldades oleks see uus teos liiga mahu-
kas. Seetõttu olime Jane'iga ametlikku otsust kuuldes tõesti rahul. Uudne, pikem vorm oleks
mitte ainult juba iseenesest midagi erakordset, vaid see tähendaks samuti, et kahe köitena
avaldamisel mahuks sinna ka märkusi ja viiteid; väljavõtteid Jane'i ESP kursuse seansside
ülestähendustest, samuti enne ja pärast ""Tundmatu" reaalsuse" valmimist toimunud "regu-
laarsetest" seanssidest; veidi Jane'i luulet; ja lisasid – mis kõik annaksid raamatutele minu
arvates täiendavaid teadvuse mõõtmeid. (Ja ma ei saanud enne selle otsuse tegemist muidugi
ka käesolevate märkmetega alustada.)
Seth esitas oma ""Tundmatu" reaalsuse" seansid nagu tavaliselt, kuid jättis materjali pea-
tükkideks jagamata. Kuid ta jaotas selle siiski kuude ossa ja andis neile pealkirjad. Nagu ta
meile mõni päev pärast Tami ja tema kolleegi külaskäiku 743. seansil ütles: "Sellel raamatul
polnud peatükke, et hajutada veelgi teie kindlakskujunenud ettekujutusi sellest, missugune
üks raamat peab olema. Selles on aga mitu erinevat struktuuri ja raamatu igas osas appelleeri-
takse korraga mitmele teadvuse tasandile." Seanssidele Seth pealkirju ei pannud ja seepärast
kavatseb Jane (kummagi köite) sisukorras lisada neile mõned sõnad, et märkida ära kasvõi
mõned sellel seansil käsitletud teemad.
Seth ise ei öelnud selle kohta, kas avaldada ""Tundmatu" reaalsus" ühe või kahe või veel
enama köitena, materjali edastamise ajal midagi. Ta nimetas seda kuni viimase, 744. seansini
üheks tervikuks, vastates ühele minu küsimusele järgmiselt: "Sethi materjal on lõputu. Ma
struktureerin seda teie jaoks. Kui soovite selle kaheks köiteks jagada, siis tehke seda. Te leiate
mitu kohta, kust seda saab jagada..." Lõpliku otsuse kohaselt tundus ilmne jagamiskoht ka
parimana: kummassegi köitesse kolm osa. Teose epiloogis kommenteerin seda loomulikku
jagamiskohta lähemalt.
Kuna osad ise on ebaühtlase pikkusega, kaalusin mõnda aega ka nelja osa ühte ja kahe tei-
se köitesse jagamist; kuid nagu Jane märkis: "Kolm osa ühes köites on lugejale piisav suu-
täis." Arvame siiski, et enamikul inimestel on mugavam lugeda, kui ""Tundmatu" reaalsus"
on esitatud koos registritega kahe lühema köitena, kuigi need pole ühepikkused. Teine köide
avaldatakse umbes aasta pärast esimese köite esimest trükki. Pärast seda algset ootamisaega
saab neid kaht alati koos lugeda.
Olen kindel, et see "energeetiline isiksuse olemus", nagu Seth ennast nimetab, vaatas
seansside kogunedes veidi muiates pealt meie kaalutlemisi selle üle, kuidas tema tööd oleks

6
kõige parem avaldada. Arvan, et pikkuse või aja küsimused teda sisuliselt ei huvitanud: et
pikkuse määras tegelikult Jane'i ja minu valmisolek materjali edastamist ja üleskirjutust jätka-
ta. Selles mõttes olid nende kahe köite loomisprotsessid lõputud – vähemalt seni, kuni me
Jane'iga need puht füüsilistel põhjustel peatasime. (Need protsessid on muidugi ikka veel
lõputud, nagu kogu loovus.)
Praegu arvame, et ""Tundmatut" reaalsust" võiks jätkata tegelikult meie elu lõpuni. Laie-
mas tähenduses võiks see jätkuda sajandeid. Sest selle alusel, mida me praegusel "ajal" tava-
lise teadliku meele seisukohalt teame, võib kahele köitele lisanduda veel kolmas (nagu Jane
ise VI osas 730. seansil arutles) ja neljas ja viies...
Nüüd tahaksin kommenteerida lühidalt märkuste, väljavõtete jms kasutamist. Kui Jane oli
hakanud seda teost edastama, selgus peagi, et minu märkused selle kohta kujunevad pikema-
teks kui raamatutes "Seth kõneleb" ja "Isiklik reaalsus". Seda tingis juba materjali esitamisviis
Sethi poolt. Meile Jane'iga see mõte meeldis, sest see tähendas, et meie töö saab olema teist-
sugune kui kahe eelmise Sethi raamatuga, kuid samal ajal ma kartsin, kas märkused ei hakka
liialt endale tähelepanu tõmbama. (Mul oli niisugune tunne, kuigi Seth ütles mulle isiklikul
seansil 1974. a juunis: "Märkused hoolitsevad ise endi eest. Ära muretse.")
Kui olime otsustanud selle kahes köites avaldada, leppisime me Jane'i ja Tamiga kokku, et
lisaandmeid pole vaja viia kummagi raamatu lõppu, nagu sellistel juhtudel sageli tehakse.
Mitte ainult sellepärast, et lugeja ei peaks pidevalt ainult konkreetseid asju üles otsima, vaid
ka selleks, et eriti lühemad märkused jääksid neile ettenähtud kohtadest oma seanssides liiga
kaugele; tahtsime, et need üksikseansse otseselt täiendaksid, jäädes samas tahaplaanile, see-
tõttu töötasin välja kompromissi, mis annab esitusele teatava korrapärasuse, vältides samas
liigset jäikust.
Nagu ka raamatutes "Seth kõneleb" ja "Isiklik reaalsus", esitatakse tavalised märkused
vaheaegadel, kuid seansside tekstis olen märkinud järjestikuste ülaindeksitega kohad, millele
on lisatud märkused, mis oleksid olnud muidu joonealused; seejärel paigutasin tegelikud
märkused järjest seansi lõppu, et need saaks kiiresti üle vaadata. Need märkused on trükitud
järjekindluse mõttes mõlemas köites samas väiksemas kirjas. Joonealused märkused on "omal
kohal" vaid siis, kui nad viitavad sama köite mõnele lisale. See süsteem võimaldab seansside
vaheaegadel seansside katkestamisi vältida.
Lisade kasutamise idee õnnestus nii raamatutes "Sethi materjal" kui ka "Seth kõneleb".
Siin, ""Tundmatus" reaalsuses", on lisades esitatud väljavõtted ja seansid koos selle lisa mär-
kustega iseenesest tavaliselt üsna terviklikud. Neid võib lugeda igal ajal, kuid parem oleks,
kui lugeda loeks igat neist siis, kui seda on joonealuses märkuses esmakordselt mainitud, ning
et ta toimiks samuti järjest ka kõigi muude viidetega, mis mõlemas köites on antud.
Liigselt pingutamata kavandasin märkused ja lisad siiski selliselt, et nad mõningal määral
täiendaksid üksteist, nagu ka seansid ise. Esimeses köites mainin mõningaid seansse – näiteks
681. seanssi – väga sageli, sest Seth käsitleb neis tähtsamaid mõisteid, mida tuleks rõhutada.
Kui ""Tundmatu" reaalsus" jõuab teise köiteni, on loomulik, et ma kasutan märkusi üha
sagedamini, et varasemaid seansse meelde tuletada. Kui need seansid on esimeses köites,
vaadelge seda raamatut eraldi, nii nagu on viidatud raamatutele "Seth kõneleb", "Seiklused
teadvuses" või mõnedele muudele Jane'i raamatutele. Samal ajal olen ""Tundmatu" reaalsuse"
kahe osa vahele mõningaid vaimseid sildu luua püüdes viinud midagi ühest köitest ka teise
üle või lisanud vähemalt niisuguse viite.
Märkustes olen püüdnud öelda täpselt seda, mida ma mõtlen, ei rohkem ega vähem, ja
püüdnud vältida tahtmatuid kõrvaltähendusi. Mõnikord on küll raske ja vahel leidsin end neid
köiteid ette valmistades arutlemas, kuidas teatavaid viiteid selgeks teha, ilma, et lugejat kuu-
päevadega, seansside numbritega või muude andmetega segadusse viia. Kuigi ma arvan, et
minu esitussüsteemis on olemas teatav korrapärasus, on vahel vaja seda lihtsalt uurida ja ma
saan lugejat vaid paluda, et ta kannatlikult jätkaks. Niisuguseid kohti ilmselt eriti palju ei ole.

7
 Seansside ajal olen ma kellaaja väga sageli üles märkinud, et näidata, kui kaua Jane'il
teatava lõigu edastamiseks aega läheb (ja peagi uurin ma ""Tundmatu" reaalsuse" valmimise
ajalisi aspekte lähemalt). Arusaadavatel põhjustel olen enamiku Sethi juhistest kirjavahemär-
kide kohta selles materjalis välja jätnud, jättes mõned näited selle kohta siiski tema Eessõna
algusesse ja ka mõnesse seanssi. Kuid Seth kaugeltki ei liialda niisuguste juhistega. Vahel me
Jane'iga muudame tema lauseehitust selguse mõttes või jätame korduvad fraasid välja – see
on aga töö sõnadega, mitte proosaga, mida saab kohapeal kergesti korrigeerida. Kui need
muudatused välja arvata, siis on materjal muus osas esitatud neis mõlemas köites vastuvõetud
kujul. Kui seansist on midagi välja jäetud näiteks isiklikku infot – on seda alati mainitud;
mõnikord on niisugune materjal esitatud kokkuvõtlikult.
Meie raamatuseansside ajal, mis on meil peaaegu alati omaette – so ilma tunnistajateta –
kõneleb Seth piisavalt mõõdukas tempos, nii, et ma saan tema poolt dikteeritava sõna-sõnalt
minu oma kiirkirjas üles kirjutada. Kuigi see töö on sageli raske, näib see meetod mulle
lähedasem ja mõttekam kui magnetofoni passiivne kasutamine; mul on selle käigus aega ka
oma kommentaare lisada. Hiljem ma trükin need seansid ära. Oma märkmikust saan ma seda
palju kiiremini ja mugavamalt teha kui lindilt. Nagu ma kirjutasin ka "Isiklikus reaalsuses",
arvan, et Jane'i võime edastada Sethi materjali nii väheste muutustega "ütleb nende seansside
kohta nii mõndagi". (Vt minu märkused 610. seansi lõpus, selle raamatu 1. peatükis.) Ja oma
objektiivseid tähelepanekuid Sethi enda kohta väljendan ma siis, kui mul on kogunenud
seanssidel piisavalt märkmeid, et neist koondpilti koostada.
Nagu ka teised Sethi raamatud, sisaldab iga ""Tundmatu" reaalsuse" köide seega mitte
ainult Sethi seansse, vaid ka Jane'i ja minu enda mõtteid nende kohta, samuti meie märkusi
nende koostamisega seotud asjaolude kohta.
Neli järgmist lõiku sisaldavad infot meie kirjastamisgraafiku kohta, mille ma esitan või-
malikult lihtsalt. Ma ei kavatsenud algul niisugust materjali käesolevates märkustes käsitleda,
kuid olles aru pidanud, otsustasime Jane'iga, et see tuleks siia siiski lülitada. Tuleb nimetada
erinevaid pealkirju, osade numbreid ja kuupäevi, seepärast tuleb need lõigud ehk veel uuesti
üle lugeda.
Nagu ma käesoleva köite epiloogis märgin, sisaldab II köite VI osa lugu sellest, kuidas me
kolisime 1975. a aprillis oma "mägimajja" Elmira lähedal New Yorgi osariigis, kuu aega
enne, kui Seth selle osa lõpetas – ja oma rolli ""Tundmatus" reaalsuses" üldse. Kuid 1974. a
oktoobris, ammu enne meie ärakolimist kahest korterist Elmira kesklinnas, alustas Jane oma
raamatut "Seisukohad meelteülese suhtes: raamat aspektipsühholoogiast"; see raamat on
raamatu "Seiklused teadvuses" järg ja see avaldatakse sel sügisel (1976. a) kirjastuses "Pren-
tice-Hall". Nimetatud raamatut mainitakse ka ""Tundmatu" reaalsuse" esimese köite epiloo-
gis ja minu esimesed märkused seanssides ilmuvad selle kohta teise köite IV osas.
Olime kavatsenud avaldada esimese köite enne "Seisukohti", kuid kuna Jane lõpetas oma
raamatu enne, kui ma Sethi kahe raamatu märkustega lõpule jõudsin (leidsin, et paljud märku-
sed on vaja koostada kõigi köidete kohta), otsustasime avaldada hoopis "Seisukohad" enne.
Ka meie kolimine mägimajja kulutas mul palju käsikirjadega töötamise aega. Seetõttu sattuski
"Seisukohad" tegelikus kirjastamise ajakavas ""Tundmatust" reaalsusest" ettepoole.
Jane viitab "Seisukohtades" ka teatavatele materjalilõikudele, mis ilmusid kõigepealt
""Tundmatus" reaalsuses", seepärast olen viimase märkusi vastavalt kohandanud, et nende
varasemat käsitlemist selgitada. Jane'i viimase raamatu ja Sethi viimase raamatu vahel pole
aga sisulist vastuolu. Need täiendavad teineteist. Tahan lihtsalt rõhutada, et meie üldiseks
eesmärgiks on Jane'i raamatute avaldamine (kaasa arvatud need, mis on valminud koos Sethi-
ga) ning, et iga teos on omaette tervik, sisaldades samas ka vajalikke viiteid teistele samast
seeriast.
Tahaksime, et need viited aitaksid lugejal iga raamatu ajalisse järjestusse seada, olenemata
sellest, millal iga antud raamat võis olla algselt avaldatud. Sest mida enam aega möödub, seda

8
vähemtähtsamaks saab ilmumisaeg. Kui ma näiteks märgin, et "Seisukohad meelteülese suh-
tes" "Ilmub sel sügisel (1976. a)", siis ma muidugi tean, et Sethi teose esimese köite ilmudes
1977. a kevadel on "Seisukohad" juba mitu kuud müügil olnud. Kuid minu arvates saab selli-
selt siiski käesolevas esimeses köites seda infot kõige paremini esitada.
Arvudega saab palju huvitavat teha. Nende abil saab näiteks uurida sama teema – antud
juhul aja, äsja käsitletud omaduse – erinevaid perspektiive. ""Tundmatu" reaalsuse" kahes
köites sisaldub 65 seanssi. Jane edastas need Sethilt veidi enam kui 14 ja poole kuu jooksul.
Selle aja jooksul oli muidugi ka rohkem kui paar nädalat, mil ta raamatut üldse ei dikteerinud,
kuid ma tahtsin saada ligikaudset ettekujutust sellest, mitu tundi ta tegelikult kogu teose val-
mimisele kulutas.
Leidsin 40 seansi keskmisest ajast, mis kulus otseselt dikteerimisele, kahe perioodi pikku-
se: aja, mil Jane oli ainult transis, ja tema transi aja pluss olulised vaheajad. Sain nendeks
arvudeks vastavalt 139 ja 202 . Siis korrutasin kummagi 65-ga. Sain tulemuseks nii lühikesed
ajad, et oli raske uskuda: need räägivad nii mõndagi loovuse – vähemalt Jane'i loovuse – või-
mest töötada teatavates tingimustes suure kiirusega. Sest tema transiaeg kahe köite ""Tund-
matu" reaalsuse" valmimiseks oli kokku 9035 tundi ja transid ning vaheajad kokku 13135 tundi
(summad, mis saab teisendada ligikaudu 45 tunniks ja 65 tunniks raamatu kohta). Arvestage,
et need arvud on saadud keskmiste väärtuste kaudu ning et ülejäänud 25 seanssi annaksid
üsna samasuguseid tulemusi, sest need polnud erakordselt lühikesed ega pikad. Seega on
mõlemad keskmised tundide arvud ""Tundmatu" reaalsuse" loova teostamise seisukohalt
väga tähelepanuväärsed, olenemata laiemast kontekstist, milles need tunnid tegelikult kulusid.
Võrdluse mõttes arvestage, et ühes nädalas on 168 tundi.
Olen sageli mõelnud, et peaksin leidma Jane'i keskmise dikteerimisaja samamoodi ka
"Seth kõneleb" ja "Isikliku reaalsuse" kohta, kuid ma pole seda teinud. Pean aga siiski häm-
mastusega märkima, et praktiliselt kõik jätavad arvestamata või peavad enesestmõistetavaks
tema väga lühikest tööaega Sethi raamatute koostamisel – või siis ei saada neist teguritest
lihtsalt aru tavalise lineaarse aja tähenduses. Võib-olla huvitab see ainult mind, sest isegi Jane
ei väljenda erilist huvi aja vastu, mis ta Sethi materjalisse on investeerinud; ta lihtsalt edastab
seda. Kuid tema võimeid arvestades ma arvan, et tema produtseerimiskiirus on füüsiliselt
väga lähedane või siis tõlgendab Sethi ideed, et kõik eksisteerib sisuliselt samaaegselt – et
aega pole tegelikult olemas ning et näiteks Sethi raamatud on lõplikul kujul "olemas", kui
vaid neile häälestuda. (Käesoleva köite 3. osas 692. seansi 2. märkuses on antud informatsi-
ooni veel ühel viisil, mis võib meid viia meie füüsilisest reaalsusest lähemale Sethi ideele
samaaegsusest, kuid see meetod tuleneb materjalist, mida me siinkohal ei käsitle.)
Alates sellest, kui Jane hakkas 1970. a Sethi materjali avaldama, on ta saanud töö kohta
sadu telefonikõnesid ja kirju. Oleme kõigi nende pöördumiste üle tänulikud (kaasa arvatud
kirjad, millele me pole veel vastanud), kuid ma ei mäleta, et üheski neist oleks fantastilist aja-
tegurit isegi mainitud.
Kas ma arvan, et Jane saaks transis tegelikult edastada tervikliku, raamatu mahuga käsi-
kirja vaid 45 tunniga? See peab olema hüpoteetiline küsimus, kuid ma arvan, et ta saaks, mis
puutub Sethi materjali kättesaadavusse; tal peaks olema selleks vaid piisavalt füüsilist jõudu.
Ka praegu Sethi eest rääkides võib ta minu kirjutamisest kergesti tunde ette jõuda. Sethi infor-
matsioon oleks olemas. Valmiv teos oleks teistsugune kui "sama" teose edastamisel pikema
aja jooksul. Seth ei saaks näiteks meie jooksvaid päevasündmusi oma analoogiates kasutada,
kuid ta tugineks sel juhul, ma arvan, kas samalaadsetele episoodidele meie minevikust või
vormiks oma materjali teisiti – mis annaks sama tulemuse.
Arvan, et on tähtis ""Tundmatu" reaalsuse" kolme köite käigus lugejale aeg-ajalt teatavaid
Sethi põhiideid meelde tuletada. Ma jätkan näiteks nüüd aja teemaga – seekord küll Sethi
ajaga – ja käsitlen sellega seoses tema mõistes kestvust, mis on samal ajal spontaanne ja
samaaegne, nagu ta meile korduvalt on selgitanud. Kestvus saavutatakse pideva laienemisega

9
väärtuse täitumise osas. Siin on kohane lisada osa minu kommentaarist teise köite 724. seansi
lõpus: "Nagu ta [Seth] väga humoorikalt märkis 14. seansil 8. jaanuaril 1964, '...sest teil pole
aimugi, kui raske on selgitada aja mõistet kellelegi, kellel kulub selgitusest arusaamiseks
aega.' Kuid Sethi samaaegsus pole absoluutne, sest, nagu ta meile samal seansil samuti ütles:
'Kuigi teie tasandi aeg mind ei mõjuta, mõjutab mind minu enda tasandil miski, mis on aja
sarnane... Minu jaoks saab ajaga manipuleerida, seda vabalt kasutada ja uurida. Teie aeg on
minu jaoks vahend, üks mitmest, millega ma saan teie teadlikkusesse siseneda. Seetõttu on
see minu jaoks ikka veel mingit liiki reaalsus [minu rõhk]. Muidu ma ei saaks seda mingil
moel kasutada.'"
Arvan, et Sethi mõistes samaaegsus jääb meile alati mingil määral mõistetamatuks, kuni
me oleme füüsilised olendid, kuid see annab meile siiski võtmeid nähtamatute mehhanismide
mõistmiseks – saame paremini aru, et Jane räägib oma varianti sellest, missugune on Seth.
Juba mõtete vormimine sõnadeks (nii hästi kui Jane seda suudab) aitab mõista, mida Seth
tahab öelda: saame teha intuitiivseid sõnadeta nihkeid või hüppeid arusaamise suunas, mis
ületavad mõningal määral meie kulunud ettekujutusi sellest omadusest või olemusest, mida
me nimetame ajaks, ja peame oma Lääne ühiskondades nii paljut enesestmõistetavaks, et juba
selle näiliselt ühesuunalises voolus kahtlemine näib üsna asjatu.
Jätkan käesolevaid märkusi kahe lühikese lõigu tsiteerimisega Sethilt, millele järgneb
pikem panus Jane'ilt.
Esimene katkend Sethilt on vastavuses ideega sildade loomisest ""Tundmatu" reaalsuse"
kolme köite vahel ühest millegi teise üleviimise teel. Jälle teise köite 743. seansilt: "Ükski
raamat pealkirjaga ""Tundmatu" reaalsus" ei saa loota seda reaalsust täiesti tuntuks teha. See
jääb häguseks, sest see jääb teadlikult mõistetamatuks. Parim, mis ma saan teha, on osutada
aladele, mis on olnud suhteliselt nähtamatud, et aidata teil tegelikult uurida omaenda teadvuse
erinevaid tahke... Olen täiesti teadlik, et see raamat tõstatab palju enam küsimusi kui ta vastu-
seid annab ja seda ma soovisingi..."
Ning seda soovisime ka meie Jane'iga. Jane'i raamatud kirjeldavad tema teatavate võimete
kasutamist, mida me peame väga loovateks; tema poolt tõstatatud küsimused avavad meile
uurimiseks suuremaid alasid. Me ei omista neile küsimustele – ega väljakutsetele – harilikult
müstilist päritolu, vähemalt mitte meie Lääne ühiskonna seisukohalt. Seth käsitleb Jane'i reli-
gioosset lapsepõlve, tema "sügavalt müstilist loomust" käesoleva köite esimesel (679.) seansil
ja ma lisan müstitsismi kohta materjali ka ühes selle seansi lisas. See info on seotud käesole-
vate sissejuhatavate märkustega, kuid peaks olema neist siiski eraldi.
Kuid meie töö käsitleb mõisteid, millele me oleme varem elus vähe tähelepanu pööranud.
(Kui Jane alustas 1963. a lõpul Sethi materjaliga, olin mina 44 aastane ja Jane oli 34.) Jane'i
varane luule, nagu ma teatavates märkustes näitan, peegeldas selgesti tema intuitiivset arusaa-
mist mõningatest mõistetest, mida Seth hakkas alles hiljem selgitama. (See oli nii ka siis, kui
ta seda ise teadlikult ei teadnud. Vt salmi tema varasest luuletusest "Suvi on talv" enne käes-
olevaid märkusi.) Minu arvates seisneb tema ülesanne Sethi materjali osas nende sisuliselt
kunstiideede andmine meie teadvuse käsutusse, et nende kasutamine meie igapäevaelus saaks
meie individuaalseid ja kollektiivseid reaalsusi paremuse suunas muuta; ja ma mõtlen "kunsti-
ideede" all siinkohal sügavaimaid, väga esteetilisi ja praktilisi – ja tõepoolest, müstilisi –
tõdesid ja küsimusi, mida inimolendid on võimelised väljendama ja millega siis võitlema.
Suur osa reageeringutest oma tööle, mis Jane saab posti ja telefoni teel, näitab, et see nii on.
(Seda reaktsiooni käsitleme muide lühidalt ka käesolevate märkuste lõpus, mil esitatakse
Sethi kiri kirja teel suhtlejatele.)
Me oleme püüdnud Sethi raamatutes meelega hoiduda kommentaaridest Sethi ideede
samasuse kohta mitmesuguste Lähis-, Kesk-või Kaug-Ida religioossete, filosoofiliste ja
müstiliste doktriinide ideedega. See käsitlusviis vastab muidugi meie loomusele. Me Jane'iga
teame, et niisugused seosed on olemas – me oleksime isegi üllatunud, kui neid poleks. Teised

10
on neid meile sageli maininud ja me oleme veidi ka näiteks budismi, hinduismi, zen-budismi
ja taoismi kohta lugenud, rääkimata teemadest nagu seda on šamanism, vuuduuism ja neeg-
rinõidus obeah. Meie arvates on ilmne, et võiks kirjutada raamatu Sethi materjali võrdlustest
teiste mõttesüsteemidega, nii religioossete kui ka muudega, kuid meie Jane'iga oleme indivi-
dualistid ja eelistame neile teemadele mitte keskenduda. Minu käesolevat kirjutist ei tohiks
võtta ka püüdena teisi käsitlusviise reaalsuse "olemusest" maha teha.
Kuigi sarnasusi seega on, leidub meie arvates Sethi filosoofia ja paljude teiste organiseeri-
tud süsteemide vahel ka olulisi erinevusi. Meie Jane'iga eelistame mõelda meie maailmas lei-
duvatest ühtsustest kui religioone hõlmavatest, mitte nende poolt defineeritutest, ning Seth
meie arvates rõhutab seda. Me käime kangekaelselt oma teed, teades, et meie maailmavaated
on juurtega kinni maailma läänelikes traditsioonides, kuid teades samuti, et kõikjal meie
ümber eksisteerivad ka arvukad teised filosoofiad või süsteemid, millest mõned on sajandite
vanused ja mille inimsugu on loonud selleks, et reaalsust paremini seletada. Kuid me ei tunne
endas sundi õppida näiteks sufismi või brahmanismi põhjalikult tundma. (Selles osas mõtlen
ma sageli Ida ja Lääne elu ja mõtte võrdlemisele aju parema ja vasaku poolkeraga; nad on
eraldi, kuid ühenduses; kumbki pool täidab funktsioone, mis teise omi täiendavad ja mõningal
määral nendega kattuvad, ja nad töötavad koos ühtse tervikuna.) Kuid meile ei meeldi
nirvaana idee budismis ja hinduismis, mis nõuab individuaalse teadvuse kustutamist või
kaotamist ja selle absorbeerumist, tavaliselt pärast elude seeria läbimist, ülimasse vaimu. Ja
me pole nõus seisukohaga, et "loodus" on selles lineaarse aja mõistes kõik nii korraldanud, et
indiviid peab järgmises elus tasuma karmavõlga eelmises elus sooritatud tegude eest. Miks
peaks loodus kedagi karistama, kui ta ei karista midagi? Nirvaana ja karma reaalsusi me
Jane'iga luua ei soovi.
Me eelistarne sellele Sethi – ja ka meie endi – kontseptsioone individuaalse teadvuse
olemuse rikkumatusest tavalises mõttes enne ja pärast füüsilist eksistentsi ja selle ajal ning
olenemata sellest, kas on tegemist mingi taaskehastumise teooriaga või mitte. Meile Läänes
võib tunduda küllaltki loomulik suhtuda vastumeelsusega oma individuaalsete loomuste
loovutamisse füüsilise surma korral, kuigi me võime intellektuaalselt aru saada näiteks
budistlikust õpetusest, et mina lõplikus, õndsas loovutamises ülimale vaimule saab leida
"täiusliku" rõõmu – kuigi ma märgin teatava huumoriga, et ma pole isiklikult veel aru saanud,
kuidas alistuv mina teab, et ta seda on teinud, kui ta on nii täielikult absorbeerunud.
Kaldun nõustuma rohkem sellega, mis Seth meile ütles "Seth kõneleb" 20. peatüki 590.
seansil: "Teie saatuseks ei ole lahustuda Kõiges Mis On. Teie isiksuse aspektid, nii nagu te
neist praegu aru saate, jäävad alles. Kõik Mis On on individuaalsuse loomise, mitte selle hävi-
tamise vahend." Ja lugedes traditsioonilistest Ida kontseptsioonidest ülima vaimu kohta, mee-
nuvad mulle alati Sethi sõnad "Seth kõneleb" Lisast 596. seansilt: "Ma kasutasin siin mõistet
'teadvuse avardumine' sagedamini kasutatud 'kosmilise teadvuse' asemel, sest viimane hõlmab
sellise ulatusega kogemust, mis ei ole inimkonnale praegusel ajal kättesaadav. Intensiivsed
teadvuse avardumised võivad teie normaalse olukorraga võrreldes näida kosmilised, kuid nad
ainult annavad eelmaiku nendest teadvuse võimalustest, mis on teile praegu kättesaadavad,
rääkimata siis lähenemisest tõeliselt kosmilisele teadlikkusele."
Arvan, et on selge, et kõigele sellele, mis ma olen viimases neljas lõigus kirjutanud, saab
paljude argumentidega vastu vaielda, kuid neis esitatud materjal annab ligikaudse ettekujutuse
sellest, kuidas meile Jane'iga praegu Sethi materjal teiste filosoofiate suhtes asetub. Mulle
meeldib eriti, et Jane'i töö, tema panus meie mõttesse, tuleb tema psüühhest ilma laboratooriu-
mite, statistiliste andmete ja katsete abita. See tähendab, et meie arvates seisneb tegelik katse-
tamine selles, et otsida võimalusi Sethi materjali kasutamisel meie abistamiseks praktilises
igapäevaelus. Teist liiki, "formaalsemaid" katseid, mida me tegime 1965.-66. a, on lähemalt
kirjeldatud "Sethi materjali" 18. peatükis; võime kergesti unustada, et need varased katsed
olid täiesti edukad ning et nendega võib igal ajal jätkata. Nende läbiviimise ajal ma imestasin

11
(ja imestan veel praegugi), miks kõigist maakeral loodutest just inimloom pidas vajalikuks
ehitada laboratooriume, milles "tõestada", mis ta tegelikult on ja mis on tegelikult tema
võimed – telepaatilised, metaboolsed vms. Juba see teema on nii mahukas, et me võiksime
Jane'iga sellest lõputult rääkida, seetõttu saan seda siinkohal vaid hetkeks mainida.
Inimesel on seega head võimalused saada oma laboratooriumides etteprogrammeeritud
vastuseid selle alusel, mida ta enda arvates juba teab; tema suhtes välised seadmed saaksid
vaevalt muid tulemusi anda. Teadlane ei nimeta hapniku ega ühegi muu elemendi aatomit
elusaks, ammugi siis mitte teadvust omavaks. Kuid inimvormi koondatud teatavate aatomite
kogum nimetab ennast elusaks – ja eitab sama staatust identsete aatomite puhul, millel pole
õnne eksiteerida selles inimsüsteemis. Kuid Seth käsitleb möödunud aastakümne jooksul
edastatud materjalis mõningaid põhjusi, miks me inimese üldisest seisundist nii erakordselt
halvasti aru saame, ja ma olen kindel, et sellest materjalist on veel palju tulemas.
Mind rõõmustab väga, et Jane demonstreerib lihtsalt oma valitud füüsilist aparaati ja
mittemateriaalset meelt kasutades pidevalt võimeid, mida inimolenditel ei peaks nagu olema.
Me ei rahuldu vastustega, mida annavad meie küsimustele meie ühiskonnakorrad, kas siis
Idas või Läänes. Seega me ütleme, et iga lugeja võib Sethi materjali, näiteks elu mõtte, selle
sügavuste ja saladuste, selle lõputute võimaluste küsimustes, ise tõlgendada.
Toon siinkohal Sethi sõnad 25. juunil 1975, kaks kuud pärast II [III] köite lõpetamist toi-
munud 750. seansilt. Ta väljendab neis mitte ainult kokkuvõtlikult oma motiive ""Tundmatu"
reaalsuse" loomiseks, vaid kommenteerib ka üht oma põhiideed, mida minu arvates tuleks
ikka ja jälle rõhutada; see puudutab taju. "Tundmatu" reaalsus" sai kirjutatud selleks, et anda
...inimestele võimalus heita pilke alternatiivsetesse reaalsustesse. See oli mõeldud nagu maa-
kaardina, mis viiks mitte teise materiaalsesse universumisse, vaid sisemistele teadvuseteedele.
Need sisemised teed või teadvusekeermed toovad mängu elemente, mille tõttu on võimalik
mõista, et antud materiaalset universumi saab tegelikult hoopis teistmoodi tajuda. Te olete osa
sellest, mida te tajute. Kui te oma taju suunda muudate, muudate automaatselt ka materiaalset
maailma. Asi pole lihtsalt selles, et te tajute seda teistmoodi, kuigi see jääb teie kogemusele
vaatamata samaks. Tajumine iseenesest aitab tajutavat sündmust kujundada ja moodustab osa
sellest."
Ja kuidas Jane suhtub oma suhtesse Sethiga? Milles seisneb tema meediumitegevuse
mehhanism? Algul me otsustasime, et ta kirjutab käesolevate märkuste juurde omalt poolt
sissejuhatuse, kuid lõpuks ta leidis, et see pole vajalik; ta ei tahtnud ka korrata materjali, mida
ta oli suures osas oma raamatutes juba käsitlenud. Ta kirjutas 1976. a märtsis selle asemel
järgmise essee, mis kirjeldab minu arvates kokkuvõttes suurepäraselt sisemisi ja väliseid
reaalsusi, mida ta Sethina kõneldes kogeb:

""'Tundmatu' reaalsus" on ka ise muidugi vaimu tundmatu reaalsuse produkt, sest ma

edastasin selle täielikult transiseisundis, Sethina. Need kolm köidet on sündinud teatud mõt-
tes sisemise psüühilise 'põlemise' – meie maailmas Sethi ja minu reaalsuse kokkupuutumisel
süttinud sädeme – tulemusena. Minu jaoks on see kiirendatud seisund. Ma võrdleksin seda
pigem kõrgema ärkvelolekuseisundiga kui unega, mida transiga sageli seostatakse – kuid
teist liiki ärkvelolekuga, milles just tavaline maailm näib magavat. Minu tähelepanu ei ole
nürinenud. See on mujal.
Mina kui Jane pole niisuguses transis olles kõrvale heidetud. Kuid ma astun oma Jane'i-
minast mingil kirjeldamatul viisil välja ja seansi lõppedes astun sellesse kohe tagasi. Seega
peab olema mingi teine 'mina', kes jätab Jane'i kannatlikult kaldale ootama, sellal kui 'mina'
sukeldun pea ees neisse kogemuse ja identsuse teistesse mõõtmetesse. Kui see peaaegu
hetkeline muundumine on toimunud, saab 'minust' Seth või siis saab Seth selleks, mis olen
mina. Ja selles seisundis on taju tingimused pärit teistelt teadvusemaadelt kui seda on meie
oma.
Need seansid ei väsita mind kunagi. Sageli olen ma pärast hoopis värskem kui enne. Aega
tajun ma tavaliselt vähe. Ma võin Sethina tund aega rääkida, kuid 'tagasi hüpates' vaatan

12
üllatusega kella, arvates, et on möödunud kõige rohkem 15 minutit. Transs pole siiski staati-
line. Sellel on oma gradatsioonid ja iseärasused. Neid on peaaegu võimatu selgitada, kuid see
seisund pole alati samasugune – selles on mägesid ja orge, psühholoogilisi värvinguid ja
intensiivsusi, mis sellele kindla loomuse annavad.
Transiseisundit iseloomustab ammendamatu energia, emotsionaalse terviklikkuse ja sub-
jektiivse vabaduse tunne. Mõnikord on Sethi hääl väga vali ja võimas. Olen isegi transis
sellest teadlik ja selle energia haarab mind kaasa. Esimestel aastatel, mil ma meediumina
tegutsesin, näisid Sethi hääl ja hääldus mulle väga imelikud, kui ma seanssidel end tema eest
rääkimas kuulsin või linte kuulasin. Kuid mida transis olles teatakse, seda teatakse. Kui ma
oma tavalisse seisundisse tagasi tulen, siis äsja Sethina öeldud sõnad kaovad nagu unenäod.
Kuigi ma lugesin ""Tundmatut" reaalsust" pärast sellega lõpule jõudmist ja vaatasin seda
osade kaupa ka selle valmimise käigus üle, näib see mulle imelikult võõras.
Näib, et ma olen tavalisest teadmatum, nagu keelduks osa minust minu transi-käsikirju
teadlikult arutamast: võib-olla selleks, et mind mitte segadusse ajada. Mulle isegi meeldib
oma subjektiivsete seisundite piire lahus hoida; tundub, et see on ökonoomne ja praktiline
viis eksootiliste tingimustega võimalikult loomulikult ja kergesti toime tulla. Sethi seisund
jääb omamoodi puutumatuks. Samuti aga ka Jane'i seisund.
Kui ma olen Seth, moodustan vaid väikese osa tema reaalsusest, ehk ainult selle osa, mida
suudan haarata, kuid ma soojendan end isikustatud energia paistel. Kui Seth suunab oma
tähelepanu inimestele, nende poole pöördudes või nende küsimustele vastates, siis ma tunne-
tan peaaegu paljumõõtmelist lugupidamist nende väärtuse ja individuaalsuse suhtes. Ta saab
aru iga inimese kohast või tervitab seda, lähenedes inimestele hoopis teises valguses kui meie
seda teeme. Kogemused tema reageeringutest teiste suhtes ajendavad mind kahtlustama mei-
le teadaolevast erksama emotsionaalse kogemuse olemasolu.
Kuid ma olen siiski kindel, et Seth esindab midagi muud, teist liiki individuaalsust, ning
et Seth 'juhtub' siis, kui seda liiki olemine minu subjektiivse maailmaga lõikub.
Me oleme paljuski üksildane liik. Näib, et me hiilime igavesti omaenda loomuse piiride
ümber. Võib-olla on identiteet meie ettekujutuses nagu võluring, mille me oleme oma meele
ümber vedanud, nii et kõik sellest väljaspool näib tume ja võõras, meist erinev. Seda sisemist
maastikku valgustavad võib-olla ka muud meelteülesed tuled, mis annavad meie omast palju
enam valgust; teised teadvuse aspektid, millega me oleme seotud sama kindlalt kui looma-
dega olemise ahelas, millest me vaevalt aru saame.
Me peame oma loomadest põlvnemisele 'tagasi vaatama'. Meile tundub enesestmõistetav,
et selles suhtes on evolutsioon lõppenud ja siin me olemegi – ahaa, mäekuningad. Kuid võib-
olla oleme vaid poolel teel, tunnetades puudulikult oma teiste kaugete variantide olemasolu,
mis ilmuvad nii kauges 'tulevikus', et jäävad meile teadmata. Ma võin olla selles mõttes mõni
Sethi kauge eellane, oma elus elav, kuid tema elus vaid mälestus. Kuid ta väidab kindlalt, et
ka minevikus toimub uusi sündmusi; seega, kui see on nii, siis ma otsin ikka veel oma radu.
Kui ma oma mõtetes nii kaugele jõuan, haarab mind eriline kiirendus. Mu keha muutub
väga lõdvaks, kuid mu vaimul on imelik liikumisetunne, nagu mööduks miski minust nii
kiiresti, et ma ei jõua seda jälgida; kuid ma püüan siiski kiiremini keerelda, et järele jõuda.
Kui üks mu rakkudest püüaks minu enda subjektiivsest reaalsusest aru saada, oleks mul ehk
sama tunne. Arvan, et ma olen Sethi subjektiivses 'kehas' samamoodi elav kui mõni mu rakk
on elav minu füüsilises kehas. Kuid ma üha koban… ja tunnetan sündmusi, millest mu enda
reaalsus ei suuda päriselt aru saada.
See võib olla lihtsalt teadliku meele reaktsioon, kui ta püüab omaenda allikale pilku heita.
Kui me niisuguseid asju püüame teha, siis me võib-olla peatume piltlikult öeldes oma tead-
likul platvormil, vaadates korraga nii üles kui ka alla. Nagu kosmonaudid kaaluta olekus, me
küll teame, kes me oleme, kuid me pole kindlad oma asukohas, mis psühholoogiliselt sise-
kosmoses nihkub. Minade ja mina-variantide sisekosmosest segadusse viiduna hakkab pea
hetkeks ringi käima ja me tunneme end rändamas läbi mingi gigantse psüühhe, mis sigitab
minasid samamoodi kui kosmos sigitab tähti."

13
 Ja lõpuks, mida öelda meie pingutuste kohta tulla toime pärast Jane'i raamatute avaldamist
järjest suureneva kirjadehulgaga? (Me oleme muide enamiku nende aastate jooksul saadud
kirjadest ja kaartidest alles hoidnud.) Hiljuti koostasime seda olukorda lahendada püüdes
vastusteks kolm kirjavarianti: lühike kiri minult ja Jane'ilt; pikem, mille dikteeris Seth 1975. a
aprillis, varsti pärast ""Tundmatu" reaalsuse" III köite lõpetamist; ja Jane'i kõigi ilmunud
raamatute trükkide nimekiri. (Me koostasime selle nimekirja vastu tulles paljudele palvetele ja
me muidugi täiendame seda pidevalt.) Kuid tüüpkirjad pole tegelikult rahuldavaks vastuseks
kirjutajale, kes sooviks Jane'ilt ja/või Sethilt isiklikku vastust; kuid meie omadusi arvestades
on see lihtsalt parim, mis me oma ajapuuduse tõttu saame teha. Jane tegeleb kirjavahetusega
praegu enamasti ise ja püüab lisada igale vastusele mõned isiklikud read. Selle süsteemiga ta
saab vastata enamatele kirjadele kui kunagi varem, kuid seetõttu saab ta ka veelgi enam kirju,
millele vastata.
Seth dikteeris kunagi (1973. a jaanuaris) ühe kirja, mida saata kirjadele vastuseks, ja selle
võib leida "Isikliku reaalsuse" 8. peatükist 633. seansist. See kiri meeldis paljudele (ja meel-
dib ka praegu) – ja mõned kirjutasid sellele ka vastu. Seetõttu me Jane'iga soovitame lugeda
Sethi eelmist kirja koos alltoodud kirjaga, sest, nagu Jane ütleb, need täiendavad ja tugevda-
vad teineteist. Meie arvates kajastavad mõlemad Sethi sõnumid suures osas selle materjali
sisu ja meie endi asjaolusid ja suhtumisi seoses teose loomisega. Me arvame muidugi, et Sethi
uue kirja esitamine siinkohal on käesolevatele märkustele ideaalseks lõpetuseks. (Seth nime-
tab Jane'i tema meessoost tervikolemuse nime järgi Ruburtiks; ja mind samal põhjusel
Josephiks.)

Armas kirjasaatja!

Ruburt luges teie kirja läbi. Samuti Joseph. Ma olen selle sisust teadlik. Meil pole veel välist orga-
nisatsiooni, seetõttu pole sekretäre, kellele dikteerida, ega vahendajaid, kes kirjutaksid kaunilt sõnas-
tatud valmiskirju.
Ruburt ja Joseph ehk Jane ja Rob, kui teile nii rohkem meeldib, on eraisikud. Neil on ka universu-
miga teatav üks-ühene suhe. See ainulaadne omadus tähendab, et nad ei soovi luua mingit organisatsi-
ooni, kuigi see võiks aidata kirjavahetust pidada. Sellepärast ma dikteeringi selle kirja. Kuigi see saa-
detakse paljudele teist, on see kirjutatud igale teist eraldi ja mul on kahju, et ma ei saa teie püüdlusi,
raskusi ja probleeme individuaalsemalt käsitleda.
Mõned teist on kirjutanud rõõmsalt, teised kurbusega. Mõned on kirjutanud meile vastustest, mis
te olete leidnud, ja mõned on küsinud oma kirjas vastuseid. Kuid teile saadetakse selle kirjaga igal
juhul energiat.
See energia äratab teis teie enda võimed. See toob teile arusaamisi ja lahendusi, mis saavad olla
ainult teie omad. See viib teid kokku teie olemise alusega – millest lõppkokkuvõttes lähtuvad kõik
rõõmud ja vastused. Minu eesmärgiks ei ole jätta teid ilma teie vabadusest, andes teile "vastused" ka
teie kõige traagilisematele probleemidele. Minu eesmärgiks on tugevdada teie enda jõudu, sest teie
olemise maagia aitab teil lõppkokkuvõttes hästi leida teostust, arusaamist, küllust ja rahu.
Teie probleemid on põhjustatud teie endi kahtlustest. Need kahtlused tekivad sellepärast, et te
olete oma eksistentsi paikapidavusega sideme kaotanud. Lubage mul seda paikapidavust tugevdada.
Lubage mul tugevdada oma usku teie loomupärasesse võimesse leida rõõmsat rahuldumist ja tõusta
kõigist oma probleemidest kõrgemale. Kui ma söandaksin teie probleemid teie eest lahendada, siis ma
keelaksin teile teie enda jõudu ja tugevdaksin veelgi teie võimetusetunnet, mis teil võib olla. Ma tean
aga, et te võite väsida ning et mõnikord võib kingitud energia üsna suure hoo anda; seega ma saadan
selle kirjaga ka rõõmsa tunnustuse teie eksistentsile – ja energiale, mida te saate kasutada omaenda
vitaalsuse ja jõu tugevdamiseks.
Kõik kirjad ei tarvitse tulla posti teel, seega te peaksite kõik saama minult teile ainulaadse sisemise
reaktsiooni, missugust kirja te ka postiga ei saaks. Ma olen aga nii mõneski mõttes teie oma psüühhe
eestkõnelejaks, seega tuleb sisemine sõnum teie oma suuremast olemisest teile endale; ja sellel palju-
mõõtmelisel reaalsusetasandil ma tervitan teid.
Seth

14
 Eessõna
Seth

(Sethi eessõna edastamist Jane poolt transis olles ümbritsevad asjaolud on antud 25.
veebruaril 1974 toimunud 685. seansil I köites. Pärast vaheaega seansi keskel alustas Seth
alljärgneva materjaliga kell 22.57. Ta märgib alati täpselt, missugused sõnad, väljendid või
laused tuleb alla kriipsutada. Seekord ütles ta ka iga lõigu alguse ja mõned kirjavahemärgid;
selleks, et näidata Sethi enda struktuuritunnetust neil juhtudel, jätsin mõned tema juhised
esimeses kolmes lõigus teksti sisse.)
Niisiis: Eessõna: On olemas ""Tundmatu" reaalsus", jutumärkides. Sellesse kuulun mina
ja kuulute ka teie.
Uus lõik. (Pikk paus.) Veidi aja eest1 ma ilmusin äkki teie aega ja ruumi. Sellest ajast ala-
tes olen ma kõnelnud paljude inimestega. Punkt. See on minu kolmas raamat.2 Teie kõigi
jaoks ei oleks selles kõiges midagi imelikku, kui ma oleksin sündinud teie maailma tavalises
mõttes omaenda kehas. Kuid selle asemel hakkasin ma end väljendama kõnelemisega Jane
Robertsi kaudu. Punkt. Kõigel selles on oma eesmärk ja see eesmärk seisneb osaliselt käes-
olevas raamatus.
Uus lõik. Iga indiviid on osa tundmatust reaalsusest. Kuid mina kuulun oma positsiooni
poolest sellesse selgelt rohkem kui enamik teist. Minu psühholoogiline teadlikkus ühendab
omavahel maailmu, millest te olete teadvuse tasandil teadlikud, teistega, mis vähemalt näivad
jäävat teie tähelepanu alt välja. Naine, läbi kelle ma räägin, leidis end ebatavalisest olukorrast,
koma, sest tema kogemust ei saanud seletada ühegi teooriaga – ei metafüüsilise, psühho-
loogilise ega muu teooriaga. See ajendas teda välja töötama omaenda teooriat ja käesolev
raamat täiendab teatavaid ideid, mida teoses "Seiklused teadvuses"3 on juba mainitud. Jane
Roberts sai seda raamatut kirjutades jõudu sügavatest energiaallikatest.
(23.11) Tundmatu reaalsus on aga teie mõistes kõige paindlikumagi teadvuse tavalistele
küündivusaladele piisavalt tundmatu, nii et selleni saab jõuda ainult minutaoline sellega ümb-
ritsetud isiksus. Kui see on aga väljendatud, on sellest võimalik aru saada. Seetõttu on üheks
minu eesmärgiks olnud selle tundmatu reaalsuse teadlikuks muutmine.
Kui ajalugu vaadelda, siis kunagi arvas inimene, et on olemas vaid üks maailm. Nüüd ta
teab, et see pole nii, kuid hoiab ikka veel kinni ideest, et on üks jumal ja üks mina ja selle väl-
jendamiseks üks keha.
Jumal on tõesti üks, kuid selles Jumalas on palju Jumalaid. Mina on vaid üks, kuid selles
minas on palju minasid. On üks keha ühes ajas, kuid minal on teistes aegades ka teisi kehasid.
Kõik "ajad" eksisteerivad korraga. (Pikk paus.) Inimkond on valinud endale ajaloos teatava
arenguliini. Selles tema teadvus spetsialiseerus, keskendudes teravatele kogemuseandmetele.
Kuid sisimas on nii psühholoogiliselt kui ka bioloogiliselt peitunud võimalus seda mudelit
muuta, tõstes inimsoo selle muudatusega tegelikult teistsuguse ilmastiku mõju alla.
(23.22) Niisugune areng tingiks aga kõigepealt mina kontseptsioonide avardamist ja pare-
mat arusaamist inimese potentsiaalist. Inimteadvus on praegu astmel, mil niisugune areng on
mitte ainult teostatav, vaid ka vajalik, et inimsugu saavutaks oma suurima teostumise.
Jane Robertsi kogemus vihjab teataval määral inimpsüühhe paljumõõtmelisusele ja lubab
teha oletusi igas inimeses peituvate võimete kohta. Need kuuluvad teie inimsoo pärandisse.
Need osutavad psüühilistele sildadele, mis ühendavad tuntud ja "tundmatuid" reaalsusi, milles
te elate.
Kuna teie ettekujutus mina olemusest on vägagi piiratud, ei saa te hakatagi mõistma palju-
mõõtmelist jumalust ega universaalset reaalsust, milles kogu teadvus on ainulaadne, puutuma-
tu – ja kaldub siiski moodustama lõputuid organisatsiooni ja tähenduse gestalte.

15
 Olen kasutanud oma teistes raamatutes hüppelauana paljusid aktsepteeritud ideid, millega
juhtida lugejaid arusaamise teistele tasanditele. Siinkohal tahaksin selgelt öelda, et käesolev
raamat4 algatab reisi, mille käigus võib tunduda, et kõik tuttav jääb kaugele maha. Kuid kui
ma lõpetan, siis loodetavasti avastate, et tuttav reaalsus on isegi veel hinnalisem, "reaalsem",
sest te leiate, et seda valgustab nii seest- kui ka väljastpoolt ""Tundmatu" reaalsuse" rikkalik
kude, mida te näete nüüd esile kerkimas igapäevaelu kõige tuttavamatelt aladelt. Üks hetk
nüüd. (Paus kell 23.35.) Teie ettekujutused individuaalsusest piiravad teid praegu isiklikul ja
kollektiivsel tasandil, kuid teie religioonid, metafüüsikad, ajalood ja isegi teie loodusteadused
on kinni teie ideedes sellest, kes ja mis te olete. Teie psühholoogiad ei selgita teile teie oma
reaalsust. Need ei saa sisaldada teie kogemusi. Teie religioonid ei seleta teie laiemat reaalsust
ja teie loodusteadused jätavad teid [täpselt] samasugusesse teadmatusse selle universumi ole-
musest, kus te elate.
Need institutsioonid ja teadusharud koosnevad indiviididest, keda igaüht piiravad nende
piiratud ideed oma isikliku reaalsuse kohta; ja seetõttu alustamegi isiklikust reaalsusest ning
pöördume selle juurde alati ka tagasi, punkt. Need ideed selles raamatus on mõeldud iga luge-
ja isikliku reaalsuse avardamiseks. Need võivad tunduda esoteerilised või keerulised, kuid ei
käi üle jõu kellelegi, kes tahab mina ja selle suurema maailma tundmatute elementide olemu-
sest aru saada.
Seega algas raamat isiklikust. Jane Robertsi abikaasa Robert Butts mõtles oma ema sur-
mast (19. novembril 1973). Ta tõi ühel seansil (679. seanss 4. veebruaril 1974) välja mõned
vanad fotod. Niisiis: Elu pärast surma on kirjeldatud tavaliselt üsnagi vanade aktsepteeritud
ideede kohaselt oma minast ja tuginedes piiratud ettekujutusele individuaalsusest. Kasutasingi
siis raamatu alustamiseks seda võimalust.
(Pikk paus.) Mina on paljumõõtmeline, kui ta on füüsiliselt elus. See on vaimse ja psühho-
loogilise identiteedi triumf, valides alati võimalike reaalsuste müriaadi seast omaenda selge ja
vääramatu keskendumissuuna (väga pinevalt). Kui te seda ei mõista, siis te projitseerite elule
pärast surma kõik need vanad väärarvamused. Te peate surnuid elavatest veidi teistsugusteks
– kui te surmajärgset elu üldse usute – kuid ehk rahulikumateks, arusaavamateks ja loodeta-
vasti targemateks.
(Paus kell 23.5 – seejärel väga rõhutatult:) Asi on selles, et te püsite elus peenelt ja siiski
täielikult reaalsuste vahel tasakaalus ja sama toimub ka pärast surma. Kasutasin siis seda või-
malust, et selgitada, kui palju on Robert Buttsi emal pärast surma vabadust – kuid samuti, et
selgitada neid tema elu jooksul eksisteerinud reaalsuse elemente, mis olid talle teadlikul tasan-
dil suletud inimkonna ettekujutuste tõttu psüühhe olemusest. Ma kommenteerin aeg-ajalt
Buttsi perekonnale (sealhulgas Jane Robertsile) kuuluvaid fotosid, kuid iga lugeja võib ka ise
vaadata vanu fotosid ja esitada samu küsimusi, rakendades siinöeldut isiklike kogemuste suh-
tes. ""Tundmatu" reaalsus" – teie olete selle tuttav ekvivalent (taas valjemini). Siis tundke
ennast. Kui te nende ideedega tutvute, siis teie teadvus avardub.
Ma ise räägin nende osade eest teie olemuses, mis juba saavad aru. Mu hääl kerkib neist
psüühhe kihtidest, milles ka teil on oma kogemus. Seega kuulake omaenda teadmist. Punkt.
(Heatujuliselt:) Eessõna lõpp.
(00.0l)

MÄRKUSED: Eessõna Sethilt

1. Seth teatas oma kohalolekust Jane'ile ja minule esmakordselt 4. seansil, mis toimus 8. detsemb-
ril 1963. Vt "Sethi materjali" 1. peatükki.
2. Sethi kaks eelmist raamatut on "Seth kõneleb" ja "Isiklik reaalsus" – kuid need on muidugi ka
Jane'i omad. Vt tema raamatute nimekirja koondpoognat kirjastuselt "Prentice-Hall". (Et arvestus
oleks täielik, tuleb märkida, et Jane'i esimene raamat meelteülestest nähtustest oli "Kuidas arendada
oma ESP jõudu". See ilmus 1966. a kõvakaanelisena ja 1974. a pehmekaanelisena kirjastuselt

16
"Frederick Fell Publishers", New York, N.Y. 10016. Siis avaldas selle pehmes köites 1976. a kirjastus
"Pocket Books", New York, N.Y. 10020, uue pealkirjaga "Sethi tulek".)
3. Jne alustas oma käsikirja "Seiklused teadvuses: sissejuhatus aspektipsühholoogiasse" lõpliku
variandi kirjutamist tegelikult samal kuul veidi varem (veebruaris 1974). Ta töötas küll kõik oma tee-
mad selle jaoks põhjalikult läbi.
4. Otsus avaldada ""Tundmatu" reaalsus" [esialgselt] kahes köites tehti 13 kuud pärast käesoleva
eessõna vastuvõtmist. Vt mu sissejuhatavaid märkusi.

17
 I OSA

Sina ja "tundmatu" reaalsus

18
 679. SEANSS
4. veebruaril 1974
esmaspäeval kell 2141

(Enne seanssi ma näitasin Jane'ile tema ja enda lapsepõlve fotosid. Need kaks pilti on
peaaegu ühesuurused, umbes 8x15 cm. Nende seisukord on tähelepanuväärselt sarnane –
need on haprad ja pleekinud, nagu oleksid need samal ajal pildistatud – kuid minu pilt on
Jane'i omast 20 aastat vanem.
Minu fotot, mille on teinud ja kuupäevaga varustanud mu isa [Robert seenior], on säili-
tatud 53 aastat ühes Buttsi perekonnaalbumis. Sellele on märgitud 1. juuni 1921. Ma olen
peaaegu kaheaastane. Mul on heledad lokkis juuksed, seljas on ühes tükis kostüüm, jalas
pikad valged sukad ja mustad kingad. Ma seisan Pennsylvania kirdeosa väikeses kolledži-
linnas Mansfieldis oma vanemate renditud maja kõrvalhoovis. Mu jalge ees rohus askeldab
umbes tosin tibu ja ma vaatan neid üsnagi vaimustatult. Minu taga on uduselt näha võõras
teismeline tüdruk, kes istub puuoksale riputatud kiigel, tema kõrval on tühi punutud jalutuskä-
ru [minu oma?]. Tema taga sõiduteel seisab nelja uksega ja presentkatusega sõiduauto. Võin
lisada, et Mansfield on ainult 35 miili lõuna pool New Yorgi osariigi linnast Elmirast, kus me
Jane'iga praegu elame.
Jane'i foto on 33 aasta vanune. Selle on teinud üks tuttav daam, kes viis ta väljasõidule
mineraalveeallikatele New Yorgi osariigi kuurordi Saratoga Springsi lähedal, kus Jane elas
oma voodihaige ema Marie ja majapidajaga. Jane on kirjutanud pildi taha lapse käekirjaga
oma tuttava nime ja kuupäeva. Palju aastaid hiljem ta ütles mulle: "Mu ema vihkas seda
naist." Pildil on päikesepaisteline päev 1941. a augustis. Jane on 12 aastane. Ta istub mingite
igihaljaste põõsaste ees rohul, toetudes kergelt tahapoole oma paremale käele, paljad jalad
üsna peenutsevalt kokku pandud. Tal on seljas kirju kleit, mis ta oli saanud rooma katoliku
vaestemajast Troys, umbes 35 miili Saratoga Springsist; ta oli elanud viimased poolteist aas-
tat selles asutuses, sellal kui ta ema oli teises linnas reumatoidartriidiga haiglas. Kleidi peal
on Jane'il lühikeste varrukatega džemper. Ta ema oli selle haiglas olles kudunud.
Jane'i blondid juuksed – mis hiljem muutusid täiesti mustaks – on sirge lahuga ja kammi-
tud ja peas on barett. Ta nägu on noor ja ümar, kuid üldse mitte naeratav. Ta ka ei põrnitse.
Pigem vaatab ta rohus istudes lihtsalt otse fotolt vaatajale otsa, tasakaaluka, peaaegu vaos-
hoitud pilguga, mis näib selles vanuses tüdrukule kohatu...
Minu jaoks oli mõlemal fotol teatavat salapära, mis oli minus sageli uudishimu tekitanud
– see aura tulenes osaliselt vist sellest, et need olid vanad, isiklikud ja nii asendamatud. Kuid
ma olen olnud pikka aega teadlik ka teistest nendega seotud tunnetest. Jane oli hakanud Sethi
materjali edastama 1963. a lõpul ja varsti pärast seda hakkas Seth arendama oma ideid
võimalikkuste kohta.1 Pärast seda leidsin end tihti neid fotosid vaadates arutlemas neid kaht
noort inimest ümbritsevate võimalike reaalsuste üle. Ma ütlesin nüüd Jane'ile, et ma saan aru,
missuguse tegevussuuna kumbki meist oli valinud, et meie mõistes füüsiliseks või "reaalseks"
saada. Aga kuidas on kõigi teiste radadega, kuhu meie võimalikud minad olid pärast nende
fotode tegemist astunud? Kas need fotod kujutavad nüüdseks tegelikult meie ebaküpseid kuju-
sid, Jane'i ja Robi, keda me tundsime ja kes olid alati olnud, või näitasid nad meie seisukohalt
võimalikku Jane'i, võimalikku Robi – kaht inimest, kes olid juba ammu alustanud oma ränna-
kut läbi teiste reaalsuste? Mul polnud selge, mida ma teada tahtsin, ja ma ei osanud end
Jane'ile väljendada. Võib-olla ma tahtsin lihtsalt, et Seth kommenteeriks võimalikkusi isikli-
kumal pinnal. [Ja hiljem ma lisasin: mul polnud sel ajal aimugi, et minu küsimused vallan-
davad Sethi uue raamatu.2]

19
 Jane'i transiseansid Sethina on iseenesest väga huvitavad ka väliste aspektide poolest,
mida ma ei kavatsegi minimeerida: ma kirjeldan neid tegelikult päris sageli. Kuid tõeliselt
lummab mind aga see palju kõrgem teadvus, nagu ma seda nimetan, või energia, mida ta
seanssidel ilmutab – ja ma tunnen alati selle veelgi tugevamat voolu vahetult tema edastamise
pealispinna all. Ma mõtlesin sellest, sellal kui Jane istus vaikselt oma Kennedy-tüüpi kiiktoo-
lis ja ootas Sethi tulekut. Mõne minuti pärast tõusis ta parem käsi prillide juurde. Kui ta need
ära võttis, olid ta silmad palju tumedamad ja hiilgavamad kui tavaliselt: ta oli dissotsieeru-
nud – transis. Seth oli kohal ja vaatas mulle otsa.)
Niisiis: Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth."
Jane Sethina vaatas hetkeks neid kaht fotot, mis ma olin asetanud meie vahele kohvilaua-
le.)
Ma teen nüüd kahte asja korraga – kuid te võite saada kummagi pildi kohta materjali ka
eraldi, kui soovite.
("Jah.")
Kumbki teist valis muidugi ise oma vanemad ja keskkonna. Sa rääkisid oma märkustes,
(üleeile) seoses kunstiga, etteteadmisest – see on suurepärane mõte. Niisugune etteteadmine
kehtib ka teie sünni kohta, mil te olete ette täiesti teadlik teid ootavate tingimuste alateadlikest
tasemetest. Te olete need valinud ja projitseerinud enese ette, aja keskkonda.
Kuid kuigi need tingimused on ühes mõttes "kindlaksmääratud", on need teises mõttes
vägagi plastilised, nii et neist võib voolata väga mitmesuguseid võimalikke sündmusi. Ette
tunnetades te teate alateadlikult hästi – oma mõistes muidugi – iga antud tegevuse või ürituse
tagajärgi. Kui Ruburtist3 see (foto) tehti, oli ta saanud juba teadlikuks üldistest huvidest ja
muredest, mis tema tulevases elus domineerima hakkavad, kuigi ta polnud sellele veel konk-
reetset suunda valinud.
See heidab osaliselt valgust ka praegustele kogemustele. Tal oli religioosne kasvatus. Oma
soovil ja nõudmisel läks ta pärast kolmandat klassi riigikoolist katoliiklikku kooIi.4 Ta ema
seda ei pooldanud. Tema arvates olid riigikoolid paremad ja seltskondlikus mõttes kasuliku-
mad. Ruburtil oli seega selles vanuses – mil ta kolmandas klassis kooli vahetas – üsna tugev
tahe, sest ta sundis oma ema kooli vahetamisega nõustuma. Ruburt tegi nii palju kära ja jon-
nis, et ta saigi loa. Ta oli juba siis kangekaelne.
Niisiis: Tal oli alati väga elav kujutlusvõime, nagu ka tema emal. Ta ema trotsis seltskon-
da, uhkeldas oma iluga seltskonna halva kuulsusega elementide hulgas. Ruburtil olid palju
aastaid hiljem suhted oma keskkonna "halva kuulsusega" meestega, kuid ei ema ega tütar ei
näinud seda paralleeli. Ruburti emal oli tekkinud selleks ajaks soov näha Ruburtit abiellumas
lugupeetava, loodetavasti rikka mehega, ja ta ei saanud aru, miks ta valis hoopis teistsuguseid
mehi.
Ruburt valis endale vaesed olud, nagu ka tema ema. Ema oli samuti terane, kuid otsustas
panna (oma keskkonnast) pääsemiseks lootused oma ilule. Ruburt proovis seda oma ajudega
teha. See materjal on antud (aastate jooksul isiklike seansside käigus).
("Jah.")
Ruburti kohanematus omandas suuremad mõõtmed ebatraditsiooniliste ideede vormis.
Tagaplaanil, lapsena hoolekandeasutuste järelevalve all olles, olid nautlemine, väikesed luk-
susasjad ja liiga ebatraditsiooniline käitumine kõik selles valitud keskkonnas ohtlikud –
naabrid võisid kõigist üleastumistest hoolekandele teatada. Umbes sel ajal (fotot puudutades)
istus Ruburt maja ees verandal täiskasvanud mehe süles ja naabrid kaebasid selle kohusetund-
likult ära – arvates, et tegemist võib olla seksuaalse rikutusega.
Ruburti ema teadis, et laps võidakse ära võtta, kui tõestataks, et ta on mingil viisil emaks
sobimatu või ei suuda lapse eest korralikult hoolitseda. Kuid rohkem kui aasta enne selle foto
tegemist saadeti Ruburt tegelikult katoliiklikku hooldekodusse.5

20
 Seal ebatraditsioonilisi mõtteid ei sallitud. Kogeti kohusetundlikult igapäevaelus rakenda-
tavate dogmade paindlikkust ja Ruburt püüdis end selles rakendada ja oma sügavalt müstilist
loomust koondada.*

* Vt Lisa 1.

Tal oli meeles, kuidas ta ema teda pidevalt kritiseeris, kuid mäletab vaevalt oma šokeeri-
tud pahameelt tema sõitlemiste üle, näiteks kui ta koju tagasi tuli. Ta heitis end ülepeakaela
katoliiklikku reaalsusesse, järgis seda väga visa usinusega, kasutas seda traditsioonilise raa-
mistikuna, milles ta sai lasta oma müstilisel loomusel areneda.
Kui see loomus kasvas raamistikust välja, siis ta loobus sellest. Kõik tõekspidamised, mis
olid kunagi nii põhjendatud tundunud, hakkasid teda siis takistama ja kõik nende puudused
said ilmseks. Sellal, kui ta raamistikust kinni pidas, ei suutnud keegi teda sellest kõrvale kallu-
tada, ja siin (fotot puudutades) sellel lapsepildil oled sa juba kõikumatu loomusega, väga
spontaanne, otsimas süsteemi, mis laseks sellel areneda ja tekitaks siiski ka ohutuse illusiooni.
Tasase ilmega laps (fotol) oli mõnes mõttes sama dogmaatiline ja järeleandmatu kui
Ruburt seda on alati olnud. Kuid kiriku süsteemist lahkudes kinnistus Ruburt meelele kui
institutsioonide vastandile. See laps siin oli veendunud, et Kristuse kujud liiguvad. Kui aga
seda liiki kogemuse hõlmamiseks puudus süsteem, hakkas kasvav tüdruk seda purustama.
Müstilised kogemused said aktsepteeritavateks ainult luule ja kunsti kaudu, kus neid peeti
loovateks, kuid need polnud piisavalt reaalsed, et ta raskustesse satuks või "uue" süsteemi
kukutaks. Uus süsteem heitis niisuguse ebauskliku jama kõrvale. Vaim oleks sattunud köidi-
kutesse ja kunstist sai müstiliste kogemuste aktsepteeritav tõlgendaja ning nende kogemuste ja
mina vaheline puhver. Ta viskas osa lapsest koos vanniveega välja.
Müstiline läks põranda alla, ilmudes taas välja ulmekirjandusena.6 Lapse sotsiaalses ja
religioosses taustas võisid ebatraditsioonilised vaimsed või füüsilised teod karistusi kaasa
tuua. Laps võis müstilisi kogemusi kiriku raames mõnda aega tõlgendada – kuid ka siis püsi-
sid alati vastuolud kirikuvõimudega.
(22.19) Ilma selle niisuguse tõekspidamise kirikus nii innukalt järgimise kogemuseta ei
saaks ta aga aru inimeste vajadusest niisuguste tõekspidamiste järele ega suudaks nendeni nii
hästi jõuda kui ta seda praegu teeb. Kui ta hakkas religioosseid tõekspidamisi uurima, pandi
tema küsiv meel algselt tööle. Kui ta palju hiljem meelteüleseid kogemusi sai, siis ta kartis, et
need võivad viia uue dogmani, ja otsustas neid selliselt mitte kasutada.
Tema "konservatiivsus", see tähendab, konservatiivsete ideede tugev tunnustamine tema
poolt, saab hüppelauaks. Ta hüppab sealt, kus ta teab teisi inimesi olevat, uutele aladele. Ta
võitleb spiritualismi dogmaga suures osas samamoodi kui varem kiriku dogmaga.
Kuid ta hüppas kiriku süsteemist teise süsteemi, milles müstitsismi kogeti teisesena, kuns-
tiloominguga maskeeritult. "Idee konstlueerimine"7 sõna tõsises mõttes vapustas seda süstee-
mi.
(Paus.) Mitmetel juba nimetatud põhjustel, mis puudutavad teie omavahelist suhet ja sinu
enda eesmärke (mulle), on uuema, sobiva süsteemi kujunemine veidi aega võtnud – kus
Ruburt saaks vabalt müstiliste kogemustega praktilises struktuuris töötada; kus mõtte ebatra-
ditsioonilisusel lubatakse vabalt jätkuda. Ta tundis, et see võib tema kunsti süsteemist välja
kasvada, nii nagu kirikustki. Füüsilised sümptomid8 olid otseselt nagu süsteemiks, milles
spontaansusele anti mõningal määral vähemalt vaimset ja psüühilist vabadust, kuni ta end
kindlana tundis.
Tehke vaheaeg.
(22.31. Jane väljus transist väga kergesti ja kiiresti, nagu tavaliselt. Ta oli edastanud
Sethi keskmise kiirusega, mis tähendab minu jaoks, et ma olin suutnud parajasti kõik 'sõna-
sõnalt' kiirkirjas üles märkida. Jane mäletas vähe sellest, mis ta oli rääkinud, kuid tundis

21
nüüd materjali emotsionaalset mõju oma kõhus – see reaktsioon tekib tal sageli, nagu ta
mulle on öelnud, kui on tegemist isikliku või 'laenguga' varustatud infoga.
Tuletasin talle meelde, et ma lootsin, et Seth kommenteerib tema vana fotot seoses võima-
like reaalsustega, kuigi ma mõistsin nüüd, et tal kuluks vastuste väljatöötamiseks kauem aega
kui ma oleksin arvanud. Ma ei uskunud, et ma saan sel õhtul veel oma pildi kohta materjali.
Jätkasime samamoodi kell 22.42.)
Niisiis: Sul oli õigus. See on muidugi võimalikkustega seotud. Tuletage meelde selle sean-
si esimesi lauseid. Valiti üldised tingimused, kuid oli tegemist mitme võimaliku suunaga.
(Jane Sethina osutas enda 12 aastaselt tehtud fotole.)
See laps valis teise suuna kui see naine (Jane näitas ennast kiiktoolis istumas). Dogma-
tism sai ülekaalu. Lapse müstilisest loomusest, mis oli küll tugev, ei piisanud kiriku süsteemi-
le avalikult vastu astumiseks, sellest lahkumiseks või selle poolt pakutud sümbolismist kõrge-
male tõusmiseks. Seda [müstitsismi] tuli väljendada, üldiselt öeldes kasvõi kärbituna. Meel oli
kütkes, et ta ei esitaks liiga palju küsimusi. See laps (fotol) astus kloostrisse, kus ta õppis
reguleerima müstilisi kogemusi aktsepteeritavate õpetuste kohaselt – kuid neid siiski teatava
regulaarsusega pidevalt väljendama, eluviisis, mis nende olemasolu vähemalt tunnistas.
Teie mõistes lõikumine võimalikkustega toimus ühel päeval lapse vestluses preestriga.
Ruburt mainib seda sündmust oma seisukohalt, tagajärgedega teie võimalikkustele, oma
"Sellest rikkast mullast" (vt Märkus 4). Seitsmenda või kaheksanda klassi õpilane kirjutas
luuletuse, milles väljendas oma soovi nunnaks saada, ja tõi selle kihelkonna preestrile. Teie
võimalikkuses ütles preester lapsele, et tema ema vajab teda; kuid ta mõistis intuitiivselt, et
Ruburti müstitsism ei sobi kiriku struktuuri.
Teises võimalikkuses sai Ruburti soov sel ajal võidu. Tal õnnestus oma müstitsismi ula-
tust ja mõõtmeid nii palju lahjendada, et see sai vastuvõetavaks. Selles teises võimalikkuses
püsivad müstilised kogemused pikka aega varjatuna ja neid pole sugugi vaja uuel kujul väl-
jendada.
Järgmisena tuleb tema teenijannaks kirjutamisoskus. Selles maailmas tungisid kunstivõi-
med esiplaanile, kuid müstilisele loomusele anti paremad võimalused avardumiseks ja
arenemiseks. Ja mõlemad said võimaluse ja ülesande purustada vanad ajaloolised raamid ja
tõusta neist kõrgemale.
(Pingsalt:) Ruburt valis siin kirjutamise vormi ja on selles kõikumatult püsinud, nii nagu
ta kunagi kirikus kinni püsis, kuid alati uut süsteemi otsides. Mõnda aega ta idealiseeris sind.
Sinu juhised ja jõud olid talle süsteemiks. Kui talle sai selgeks, et ka sina oled inimene ja
mitte süsteem, hakkas tal hirm. Sa ergutasid küll tema müstilisuse esilekerkimist ja väljendu-
mist, kuid ei saanud, nagu ta tundis, enam seda raamides hoida. Selleks ajaks näis see teie
ühist elusüsteemi ohustavat. Ta teadis intuitiivselt, et sa kasutasid samuti kunstiloomingut
enda ja müstilise väljenduse vahelise puhvrina.
Kõigi antud põhjuste tõttu – ja need on (isiklikel seanssidel) selgelt antud – ta kartis, et
spontaansus, kas vaimne või füüsiline, ohustaks teie ühise elu ammu aktsepteeritud süsteemi.
Kui ta astuks spontaanselt müstilistesse kogemustesse, siis see ohustaks tema ideede tõttu
tema kunsti traditsioonilist aktsepteeritavust. Traditsioonilised kunsti- ja kirjatööideed, millest
vana süsteem nüüd sõltus, ei pidanud enam paika.
Ta tundis, et ta loomulikud kogemused viivad teda jälle välja struktuuridest, mida ta turva-
listeks pidas.
(23.05) Ta pidi ka sinuga arvestama. See tema kogemus kulutas nii sinu kunsti kui ka te-
ma enda kunsti arvelt aega, nii arvas tema. Samal ajal müstiline loomus juubeldas talle antud
võimaluse üle ja tunnetas oma potentsiaali. Ruburt otsustas kindlalt edasi minna (valjemini) –
ta otsustas kindlalt ka vanad süsteemid säilitada ja praguseid neis mitte tähele panna. See oli
osalt seotud tema lojaalsusega sinu suhtes ja tema kohusega, nagu ta seda arvas, säilitada sinu

22
keskendatus kunstile ja mitte lasta millelgi sinu tähelepanu hajutada. Kuid sellega ta hajutaski
sinu tähelepanu.
Mõnda aega oli teie ühine kommunikatsioonisüsteem vankumas. Ta kartis edasi liikuda.
Sümptomid hoidsid teda oma töö juures, kodus, ja võimaldasid tal kontsentreeruda segavate
välisteguriteta; hoidsid teda kirjutamas, kusjuures müstilised kogemused teisendusid kohaselt
kunstiks.
Sümptomid aitasid koondada ka seda fantastilist energiat, sellal kui ta mõtles selle üle,
kuidas seda võiks kasutada. Ta ei saanud aktsepteerida uut meelteülest süsteemi, sest selles
peitusid küsimused teie ühiste äriliste ideede kohta ja lojaalsus jagunes kirjutamise ja maali-
mise vahel; teie isiklikud ühised kartused igasuguse spontaansuse ees üldse ja vajadus kaitsta
teie andeid nii teie enda seksuaalsuse kui ka teiste hajutava mõju eest.
Ta ei saanud uut süsteemi aktsepteerida ega söandanud vanast loobuda, seetõttu materiali-
seerusid sümptomid neis konfliktides ja teenisid mitut eesmärki. Sellel lapsel (fotol), kes
kasvas suureks oma võimalikkuses, niisuguseid probleeme ei ole. Pole ka ülesandeid – need
esinevad vaid varjatud kujul.
Üks hetk... Ruburtil on väga vaja mõista, et sa armastad teda ja tunnustad teda sellisena,
nagu ta praegu teie mõistes on. Sina tunnustad, nagu temale vaja, tema individuaalsust nii,
nagu sind tunnustas omal moel lapsepõlves sinu perekond.
Sinu kahtlusi, Joseph (vt märkus 3) ja sinu sügavat umbusku maailma praeguste teooriate
suhtes jagab Ruburt sama pingsalt ja teie ühine tungiv soov leida uusi vastuseid ongi need
seansid esile kutsunud, samuti nende tagajärjed.
Sa näed tema rõõmsat potentsiaali ja ta teab, et sa seda näed. Mõnikord aga tunneb ta, et
on teelt eksinud, emotsionaalse inimolendina, selle potentsiaali poole kobamisi liikudes, ja
teda on vaja lohutada. Nagu sa juba tead, võib tema lohutamine sind hirmutada, sest see toob
teid mõlemaid tagasi sügavate emotsionaalsete arusaamiste ja tunnete juurde, mida te subli-
meerite oma maalides, ja isegi müstiliste kogemuste juurde, mida te samuti oma töödesse suu-
nate.
Tehke vaheaeg.
(23.25. "Mul on jälle seesama tunne," üles Jane, kui oli sügavast transist väljunud. "Sees
on, kas tead, niisugune tühjus, nagu tabaks see kõik täpselt märki... "
Ma kustutasin Sethi poolt pärast viimast vaheaega edastatud materjalist vähem kui kaks
lühikest lauset väga isiklikku materjali. Meie Jane'iga selgelt siiski soovisime vastu astuda
raskustele, mida tema meelteüleste võimete ilmumine 11 aastat tagasi tekitas. Need "uued"
võimed pakkusid nii ilmseid loomevõimalusi, et meil oli oma loomuste tõttu vähe soovi teisiti
toimida; me tundsime oma kahtluste ja küsimuste all intuitiivselt oma küsimuste õigsust. Ma
leidsin, et ma suudan meelteüleselt teatavatel viisidel oma panuse anda ja seda mitte ainult
seansside üleskirjutamisega. Ja vähemalt mõnede meie sügavaimate soovide ja motiivide
toomine nii selgelt teadvustatud teadmisse, kas siis meelteüleste või muude vahenditega, oli
rohkem, kui me varasematel aastatel olime osanud loota. Leidsime, et see info on eriti väär-
tuslik laiemas ühiskondlikus kontekstis. Koos kõige sellega soovisin innukalt saada ka kõik-
võimalikke teadmisi nii maalimise filosoofilistest kui ka praktilistest aspektidest.
Ma loodan, et see Sethi [väga vähe redigeeritud] info minu oma perekonna kohta vallan-
dab teisteski arusaamisi.
Jätkasime kell 23.37.)
Niisiis: Tegeleme nüüd lühidalt sellega.
(Seth-Jane võttis kätte minu foto, millel ma olen peaaegu kaheaastane.9)
Sellel lapsel on palju tarmukust ja ta tunneb end turvaliselt. Teie perekonnasuhted on sel
ajal veel niisugused. Sind ümbritses peamiselt armastus ja positiivne suhtumine. Su vanemad
olid noored. Su ema oli sünnitanud kaks ilusat poega; ja ta oli ka omamoodi ja oma süsteemis
täiuslikkuse taotleja – kuigi su isa sellest süsteemist kunagi aru ei saanud.

23
 Pealtnäha oli see väga traditsiooniline struktuur, kuid sügavamal vägagi raskesti käsitle-
tav. Olid ka dogmad. Emalt oodati täiuslike laste sünnitamist ja mehe teenimist, vähemalt
väliselt.
Seega su ema tundis, et kumbki mängis abielus omale sobivat rolli, sest su isal oli ema sil-
mis suuri väljavaateid ja ema oli andnud talle kaks poega. Alles hiljem ta tundis, et mees ei
ole oma osa kohustustest täitnud ning te hakkasite end ebakindlalt tundma. Ema oli sundinud
end koondama kogu oma suure emotsionaalse jõu abielustruktuuri, nii nagu nad mõlemad sel-
lest aru said; kuid su isa ei koondanud oma võimeid kultuurilisse ja finantsstruktuuri, nii nagu
ta oli vastavalt vaikivale kokkuleppele kohustunud tegema.
Ema oli sundinud end hoidma omaenda reaalsust traditsiooniliste tingimuste piires – kuid
isa oli ema arvates keeldunud kasutamast oma energiat aktsepteeritud sotsiaalses ja finants-
struktuuris, mida nad mõlemad olid aktsepteerinud. Sa hakkasid end aastaid hiljem samamoo-
di tundma kui Ruburt: et loovus on omamoodi ohtlik, et see viiks sind aktsepteeritud sotsiaal-
setest struktuuridest välja ning et normaalset perekonnaelu tuleb selle eest kindlasti kaitsta.
(Minu fotot võttes:) Sellel pildil pole sinu venda Lindenit, kuid ta oli siis vägagi elav. Sina
soovisid kindlalt oma võimeid rakendada ja püüdsid aastaid neid kommertstegevusega sobi-
tada, kus neid aktsepteeriti nii rahaliselt kui ka ühiskondlikult ja sinu enese imaago suhtes.
Lõpuks sa kasvasid sellest süsteemist välja.10 Kui see juhtus, siis sa jaotasid oma tööd ebaõi-
gelt kaheks ja otsustasid, et head kunsti ei saa müüa – kuid jätkasid siiski selle loomist.
Sa muutsid oma loovuse reaalseks, tähenduse mõttes. Linden seda ei teinud. Ta hoidis
seda ohutult "mängu" süsteemis – mitte otseses mõttes mängus, vaid süsteemis, kus ta töötas
osavalt modellidega, rakendamata oma loomevõimeid teatavas mõttes kunagi praktilises
reaalsuses. Need jääksid selles kontekstis ohutult väljapoole.
[Nii tuli ta toime] oma võimetega, mida sai suunata ühiskonda, nagu tema sellest aru sai.
Niisuguses eventuaalsuses (lõpptulemis) toimus fragmenteerumine (jagunemine), nii et või-
med hajusid, mõned suunati kooli, mõned joonistamisse ja ülejäänud tema modellidele. Need
loomeomadused eraldati, et nendega saaks ohutult toime tulla, mõningal määral siiski neid ka
väljendada ning neid mitte täielikult salata.
Su oma iseloom on omamoodi otsesem, mis tähendab, et sul säilis vahetum keskendatus.
Selle foto tegemise ajal hakkasid aga su vanemad oma raskest olukorrast aru saama. Sinu
esimesel eluaastal olid su ema ja isa täis ootusi. Linden tunnetas seda ootuste puudumist. Ta
elu oli turvaline, kuid mitte nii turvaline kui sinu oma, sest teie vanemate vaheline lõhe hak-
kas ilmsiks saama.
Linden kasutab nüüd loovuse ja kommunikatsiooni raamina sõnu, selle asemel et neid väl-
jendada. Sina liikusid siin (fotol) lapsena vabamalt, sest sa tundsid end füüsiliselt turvalise-
malt. Lindenil oli selles suhtes palju vähem julgust.
(Pärast pausi kell 00.02. Seth edastas Jane'ile lehekülje materjali, enne kui lõpetas seansi
kell 00.16. Ma tõlgendan tema infot fotode kohta seega selliselt, et Jane'i pilt kujutab inimest,
kellest pidi saama mulle tuntud Jane'i üks võimalik variant, kus minu oma on suures osas
selle mina varane variant, kes on selles reaalsuses alati elanud...)

MÄRKUSED: 679. seanss

1. Seth ütleb meile, et kõik teod on algselt oma olemuselt vaimsed. Väga lihtsalt öeldes: võimali-
kud reaalsused voolavad arvukatest tegudest – või sündmustest – mida me võime ette kujutada, kuid
eelistame füüsiliselt mitte tegelikuks muuta. Kuid iga meie liigutus jääb täiesti kehtivaks, niipea kui
see on mõttena väljendatud, ja võimalikud minad teostavad selle kõigis selle variatsioonides teistes
reaalsustes. Vähemalt mõnede nende maailmade vahel võib toimuda kommunikatsioon (infovahetus,
suhtlemine). Jane'il on veidi õnnestunud mõningaid oma võimalikke minasid puudutada ja ta kavatseb
nendest katsetest ja teistest, mida ta loodab läbi viia, ka kirjutada.

24
 Seth ütleb oma materjalis võimalike süsteemide kohta "Seth kõneleb" 16. peatükis: "Tõtt öelda,
võiks kirjeldada hinge kui paljumõõtmelist, lõpmatut tegevust, kusjuures iga pisitillukegi võimalus
tuuakse kusagil tegelikkusesse ja olemasolusse; kui lõpmatut loovat akti, mis loob iseenda jaoks lõp-
matuid dimensioone, milles on täitumine võimalik."
Vt ka "Sethi materjali" 15. peatükki: Võimalikud minad ja võimalikud reaalsusesüsteemid.
2. Jane pidaski veel mitu seanssi, enne kui me saime aru, et Seth oli tõesti alustanud uue raamatu-
ga – vt käesolevas osas 683. seanssi. Seth oli lõpetanud enam kui kuue kuu eest "Isikliku reaalsuse".
Pärast seda jätsime oma tavalised seansid pooleli, kuid meil oli sama palju tegemist kui muidu. Mu
ema suri 1973. a novembris. Me olime teadnud juba paar kuud varem, et ta on suremas, ja olime oma
elu selle pöördumatu sündmuse tõttu ümber korraldanud; minul kulus nädalaid "Isikliku reaalsuse"
lõpliku käsikirja ettevalmistamisega kirjastamiseks; Jane viis läbi oma ESP kursuse seansse, kui oli
aega, ja töötas oma kahe raamatuga – "Seiklused teadvuses" ja "Hinge ja sureliku mina dialoogid
ajas". Ta tegi ka mitmesugustel teemadel mitmed isiklikud Sethi eraseansid meile kahele. Lõpuks
nimetasime osa ühest neist 678. seansiks ja lisasime selle oma üleskirjutatud materjalile, kuna see
materjal, mis Jane minu palvel sai, puudutas võimalikkusi ja Jeruusalemma. Loodame selle kunagi
avaldada.
3. Seth nimetab Jane'i peaaegu alati tema meessoost tervikolemuse nimega "Ruburtiks" ja kasutab
temast kõneldes meessoost asesõnu.
Kokkuvõtteks Sethi mõnevõrra naljatoonis öeldud kommentaaride kohta 12. seansil 2. jaanuaril
1964: "Sugu on vaatamata kõigile teie lihalikele juttudele psüühiline nähtus, ainult kogum teatavaid
omadusi, mida te nimetate naise ja mehe omadeks. Need omadused on aga reaalsed ja läbivad peale
teie enda tasandi ka teisi tasandeid. Need on vastandid, mis vaatamata sellele täiendavad teineteist ja
sulavad üheks. Kui ma ütlen, nagu ma olen ennegi öelnud, et üldine tervikolemus [ehk kogu mina]
pole ei mees-ega naissoost ja nimetan siiski [mõningaid] tervikolemusi selgelt mehenimedega nagu
"Ruburt" ja "Joseph" [nagu Seth mind nimetab], siis ma tahan sellega vaid öelda, et põhiolemuselt
samastab [antud] tervikolemus end rohkem nn mehelike kui naiselike omadustega."
4. Jane käsitleb oma elu paljusid, sageli kaootilisi, üksikasju oma autobiograafias "Sellest rikkast
mullast". Ta on töötanud selle kallal juba mõnda aega, paralleelselt oma teiste raamatutega, ja sellest
võib saada mitmeköiteline teos.
"Rikka mulla" kokkuvõte on väga üldiselt järgmine: Jane oli Marie Burdo ja Delmer Robertsi
ainus laps. Kui ta vanemad 1931. a lahutasid, oli ta kaheaastane. Noor Marie pöördus koos tütrega siis
oma vanemate juurde tagasi majja, mida ta vanemad olid aastaid rentinud: see oli üks kahest kokku-
ehitatud majast New Yorgi osariigis Saratoga Springsi vaeste linnaosas. Marie'l hakkasid arenema
reumatoidartriidi esimesed staadiumid, kuid ta töötas nii palju kui võimalik.
Jane'i vanaisa Joseph Burdo, kellega teda ühendas sügav müstiline samastumine, ei suutnud veel
lisaks kaht inimest ülal pidada ja pere pidi lootma riigi toetusele. Jane'i vanaema sai 1936. a autoõnne-
tusel surma. Järgmisel aastal kolis tema vanaisa majast ära. Marie oli selleks ajaks osaliselt invaliidis-
tunud ja hoolekanne hakkas saatma emale ja tütrele aeg-ajalt (ja sageli ebausaldatavat) abi kodutöödes.
Seega Jane oli 1938. a 9 aastane, kui ta pärast kolmandat klassi kooli vahetas.
Kui me Jane'iga ""Tundmatus" reaalsuses" isiklikku materjali esitame, peame me alati silmas
mitut eesmärki. Me tahame anda mitte ainult seansside jaoks vajaliku taustinfot, vaid võimaldada heita
pilku ka väga keerulistele emotsionaalsetele ja füüsilistele jõududele, millel tuginevad pikaajalised
lähedased suhted. Arvame, et Sethi märkused meie olukordade kohta võivad aidata lugejal omaenda
tõekspidamistest, motiividest ja soovidest paremini aru saada.
5. Vt seansi algul märkust Jane'i ja fotode kohta.
6. Läks küll üsna kaua aega, kuni Jane'i müstiline loomus hakkas end proosas ilmutama. Kaks aas-
tat pärast abiellumist avaldas ta oma esimese ilukirjandusteose, lühijutu taaskehastumisest pealkirjaga
"Punane vanker": see ilmus 1956. a detsembris ajakirjas "The Magazine of Fantasy and Science
Fiction" [© 1956, Fantasy House, Inc., New York, N. Y]. Ta oli 27 aastane ja oma erialase karjääri
algusega väga rahul. Mõne järgmise aasta jooksul müüs ta samale ajakirjale veel mitu juttu ja ka kaks
lühiromaani, ning avaldas luulet ja veidi ilukirjandust ka teistel turgudel.
Jane nimetas kõiki neid teoseid teaduslikuks "fantaasiaks" ja mitte "otseselt" ulmekirjanduseks.
Eriti tema ilukirjanduslikud teemad olid suures osas tema varasema luule jätkuks ja sisaldasid samasu-
guseid mõtteid kui need, mis olid viinud tema lahkulöömiseni kirikust. Tal polnud teadlikult mingeid

25
vihjeid selle kohta, et ta jõuab kümne aasta pärast Sethi materjalini. "Mu meel lihtsalt töötas selliselt,"
ütles Jane oma juttude kohta. "Need teemad huvitasid mind ja ma kirjutasin neist."
Mäletan, et "Punase vankri" teema üllatas mind veidi – sest selles pole mingit vastuolu, kui öelda,
et kuigi ta oli taaskehastumise teooriast nii huvitatud, rääkisime me sellest harva. "Punane vanker" on
avaldatud kogumikus "Ladies of fantasy/ Two Centuries of Sinister Stories by the Gentle Sex", ©
1975 Manly and Lewis ja avaldatud kirjastuses "Lothrop, Lee & Shepard Co.", New York, N.Y 10016.
7. 9. septembril 1963. a õhtul luulet kirjutades sai Jane oma esimese teadlikult äratuntava meelte-
ülese kogemuse. See oli kaalukas ja kestis vähemalt kaks tundi, hämmastades teda uute ideede "tulva-
ga", mis ta sellesse sukeldunult avastas. Selle aja jooksul väljus ta teadvus mõneks ajaks kehast; ja sel
ajal kirjutas ta automaatselt valmis käsikirja peakirjaga "Füüsiline universum kui idee konstrueeri-
mine". Seth ütles meile hiljem, et Jane'i teadvuse muutmine oli olnud tema esimene katse Jane'iga
"formaalselt" kontakti saada, kuigi Jane polnud sellest siis teadlik.
"Idee konstrueerimine" oli aga psüühiliselt vallandajaks; see ajendas Jane'i koostama üldjoontes
"Kuidas arendada oma ESP võimet" (vt 2. märkust Sethi eessõnas käesolevale raamatule) ja alustama
siis kaks kuud hiljem Sethi seansse. "Sel õhtul genereeriti piisavalt energiat, et muuta minu ja mu abi-
kaasa elu suunda," kirjutas ta "Sethi materjali" 1. peatükis. Ta uurib selles peatükis oma kogemust
lähemalt ja esitab katkendeid "Idee konstrueerimisest". Täiendavaid viiteid sellele esialgsele käsikir-
jale vt "Seth kõneleb" Sissejuhatuses ja Lisas 596. seansis.
"Idee konstrueerimine" võlub Jane'i veel praegugi, kui ta seda loeb. Seda pole kunagi avaldatud,
kuid ta tunneb, et kõik tema järgnevad tööd on sellega otseselt seotud.
8. Jane edastas Sethina mitu suurepärast lehekülge materjali oma füüsilistest sümptomitest 645.
seansil 5. märtsil 1973, "Isikliku reaalsuse" 11. peatükis.
Alles mõne aasta pärast saime aru, et Jane'i sümptomite taga peitusid tema pingutused mõista ja
väljendada seda väga tugevat loomeenergiat, mida ta endas lapsepõlvest alates tundis. Kuid tema
kirjutava mina ja tema müstilise mina vahel arenev konflikt, nagu Seth seda "Isiklikus reaalsuses"
seletas, oli vaid üks tahk tema intuitiivsest tungist selle väljendamise poole: küpsedes Jane mõistis, et
tal on täita ka muid ülesandeid. Muuhulgas lahendada mõningad vanad perekonnasuhted – ja ma ei
räägi siin märkustes midagi eelmistest ega võimalikest eludest, vaid lihtsalt juurtega selles praeguses
füüsilises reaalsuses olevate raskete küsimuste lahendamisest. Me oleme Sethilt ja iseendalt kogunud
suure hulga avaldamata materjali Jane'i sümptomite ja nendega kaasnevate küsimuste kohta. Enamik
sellest on sageli rakendatav ka teiste suhtes ja ta võib kunagi sellel teemal ka raamatu kirjutada. Kui ta
seda teeks, saaks sellest kindlasti lugu ühe inimese pikaajalistest pingutustest võidelda võimalikult
täielikult – ja mitte alati edukalt – oma inimlike omadustega. Kuid ma arvan samuti, et see oleks pal-
juski tema kõige enam valgust heitev teos. Ta aktsepteerib täielikult ideed, et ta loob ise endale reaal-
suse.
Praegu on Jane oma isiklike probleemide lahendamisel palju edasi jõudnud; tema töö seisneb nüüd
kaitsvate, sümboolsete kehaliste tõekspidamiste kogumi hajutamises oma suure energia kasutamise
kohta.
9. Ma kirjeldasin seda oma lapsepõlve fotot seansi algul. Mu vanematel oli kolm poega. Mina,
vanim neist, sündisin 20. juunil 1919; järgmisena sündis 13 kuud hiljem Linden; noorim, Richard, oli
minust 9 aastat noorem. (Mõlemad nimed on muudetud.)
Me saime kolmekesi lastena hästi läbi, kuigi meil olid väga erinevad iseloomud ja huvid. Me kõik
käisime algkoolis ja keskkoolis Sayre'is, Pennsylvania kirdeosa raudteeäärses linnas: Meie isa viis
oma perekonna sinna elama 1923. a, mil ta avas autoremondi- ja akuhooldustöökoja. Lõhed hakkasid
perekonnas tekkima pärast seda, kui me Lindeniga keskkooli lõpetasime, lahkusime Sayre'ist ja hakka-
sime üks kolledžis ja teine kunstikoolis õppima. Siis järgnes meil kõigil kolmel armeeteenistus (meil
Lindeniga II maailmasõjas). Möödus aastaid, enne kui aru sain, kui väga laste lahkumine oli mu vane-
maid mõjutanud.
Seth on Buttsi perekonnast vahel rääkinud, sealhulgas nende taaskehastumise mõningatest aspekti-
dest. Kuid pool aastat enne ""Tundmatu" reaalsusega" alustamist tegi ta mõned märkused, mida ma
olen sellest ajast saadik rakendanud elu suhtes meie füüsilises reaalsuses: "Iga inimene valib oma
vanemad, võttes keskkonna ja pärilikkuse osas vastu iseärasuste, suhtumiste ja võimete andmepanga,
millest füüsilises elus andmeid ammutada. Alati on olemas põhjus ja seepärast on iga vanem igale lap-
sele sõnulseletamatu sümbol ja sageli esindavad vanemad järske vastandeid ja erinevaid võimalikkusi,
nii et laps võib võrrelda ja vastandada lahknevaid reaalsusi... Ka sinu kaks venda valisid selle pereolu-

26
korra. Vanemad [kes on mõlemad nüüdseks surnud] olid nende jaoks vastandid – kuid individuaal-
sed, ja nad nägid oma vanemaid seetõttu [sinust] erinevalt. Ära kaota nendega kontakti..."
Sellest järeldub samuti, et mu isa ja ema nägid igas oma lapses individuaalset loomingut ehk vari-
anti.
10. 1953. a, kui ma olin 34 aastane, loobusin oma pühendumisest kommertskunstile. Mu intuitiiv-
ne soov seda teha oli mitu aastat aegamööda jõudu kogunud. Eraldumine sai lõpuks teadlikuks ja
kaalutletud teoks, kui ma kolisin väikesesse külla New Yorgi osariiki Saratoga Springsi lähedal (kus
elas Jane), selleks et aidata kunstnikust ja kirjanikust sõbral ajutiselt mitmele ajakirjale korraga "koo-
miksit" teha. See jäi mul mõneks ajaks ka viimaseks kommertstööks; sain lõpuks aru, et mind huvitas
piltide maalimine lihtsalt rohkem kui miski muu. Kuna ma usun, et me kõik loome endale just nimelt
ise reaalsuse, võib vaevalt olla kokkusattumus, et sel otsustamishetkel mu sõber tegi meid Jane'iga
omavahel tuttavaks – sest Jane oli täpselt sama palju pühendunud kirjutamisele kui mina maalimisele.

680. SEANSS
6. veebruaril 1974
kolmapäeval kell 2121

(Seth hakkas eelmisel seansil seoses oma ideedega võimalikest minadest minu ja Jane'i
fotosid käsitlema [tehtud vastavalt 12 ja 2 aastasena]. Kuna me soovisime, et Seth täna õhtul
sama materjaliga jätkaks, vaatasime sel ajal, kui me teda ootasime, pildid uuesti üle. Siis,
ilma tervitusteta: )
Niisiis: Kui ma räägin võimalikest minadest, siis ma ei räägi muidugi mitte isiksuse struk-
tuuri mingist sümboolsest osast ega kasuta võimalikkuste ideed analoogiana.
Teadvus koosneb energiast, koos kõigi selle kaastähendustega. Psüühhet saab seega pida-
da energia tugeva laenguga "osakeste" konglomeraadiks (tihenenud kogumiks), mis järgib
reegleid ja omab omadusi, millest paljusid te lihtsalt ei tea. Teistel tasanditel alluvad mina
energiaallikad dünaamikaseadustele. Mõelge antud "minast" kui teadvuse energiavormi tuu-
mast. See tuum tõmbab sõltuvalt oma intensiivsusest enda poole teatavaid masse, antud iden-
titeedile kättesaadavatest üldistest energiastruktuuridest.
Selles suhtes koosneb meie identiteet (tuvastus, enda tunnistamine) sünni hetkel mitmesu-
gustest niisugustest "minadest", millel on oma tuumad, ja füüsilisel isiksusel on täielik vaba-
dus sellest andmepangast valida. Ruburti müstiline loomus moodustas kogu identiteedist nii
tugeva osa, et müstilised impulsid ja väljendused said tema praeguses reaalsuses ja valitud
võimalikus reaalsuses – mida ma mainisin (Jane'i) pilti käsitledes – vaba mänguruumi. Kui
üks psüühiline grupp teatava punktini intensiivistub, tekivad lõikumised võimalike reaalsus-
tega, nii et mina selle tulemusena teostub.
Kogu identiteedi sees võivad olla näiteks mitmed tekkivad minad, mille tuumade ümber
võib moodustuda füüsiline isiksus. Paljudel juhtudel moodustub üks põhiisiksus ja tekkivad
minad tõmmatakse sellesse, nii et nende võimed ja huvid muutuvad subsidiaarseteks (täienda-
vateks) või jäävad suures osas varjatuks. Need on mikrominad.
Paljudel juhtudel on aga niisugustel varjatud minadel sama palju energiat kui "põhiisiksu-
sel". Kuna füüsiliselt peab teatav isiksuse struktuur säilima, jäävad sellest jäljed. Seepärast,
kui tekib niisugune olukord, eralduvad üks või kaks muud, energiaga varustatud mina, sõna
otseses mõttes sellest aja ja ruumi süsteemist, mida te teate.
Teie seisukohalt muutuvad need energia kõrvalharud ebareaalseteks. Kuid need on sama
kindlalt olemas kui teiegi. Energia mõttes on see minade kordistumine loomulik printsiip

27
(põhimõte). (Mulle:) Sinu "sportlaseminal"* pole kunagi olnud samasugust jõudu kui sinu
kunstnikust või kirjanikust minal. See sai subsidiaarseks (sind täiendavaks, toetavaks), kuid
on olemas, kui seda kasutada soovitakse, rõõmustudes sinu liikumisest ja lisades oma elujõu-
du sinu "põhiisiksusele".

* Vt. Lisa 2.

Kui talle oleks sinu keskkonna, asjaolude või su oma kavatsuse läbi lisajõudu antud, oleks
kas sinu kunstnikumina alluvaks või täiendavaks saanud; või kui energeetilised minad oleksid
olnud peaaegu ühesuguse intensiivsusega, oleks üks neist muutunud kõrvalharuks, tõugatuna
omaenda teostumisvajadusest võimalikku reaalsusesse. Kas sa jõudsid mind jälgida?
("Jah.")
Üks hetk... Su vanemad ei omanud sinuga üldse sama reaalsust. See polegi nii ebatavaline
kui sa võid arvata. Nad kohtusid ja olid ühenduses oma erinevate reaalsuste vahekohas. Asi
polnud selles, nagu poleks nad nõus olnud sündmuste tõlgendamisega teineteise poolt. Need
sündmused olidki erinevad.
Energia mõttes mõjub kavatsus stabiliseerivalt (rahustavalt). Minal on taas kese, mis toi-
mib selle tuumana. Tuum võib muutuda, kuid jääb alati keskmeks, millest füüsiline eksistents
välja kiirgub. Selle keskme moodustab füüsiliselt kavatsus või eesmärk, olenemata selle reaal-
susest energia mõttes.
Sinu vanemad käitusid selles reaalsuses teie perekonnaelus teineteise suhtes ebaselgelt.
Toimusid suured energianihked, nii et isiksused otseselt ei kohtunud. Seda on osaliselt raske
selgitada. Nad olid mõnes mõttes keskendumata, kumbki küll tugevate võimetega, kuid haju-
nud. Sellel oli oma põhjus.
Neis peitusid intensiivsed, kuid siiski ähmastunud anded, mida lapsed kasutasid energia-
allikatena. Nad said kokku just pere loomiseks ja nende ühise reaalsuse seisukohalt mitte min-
gil muul peamisel põhjusel. Seega nad panid aluse põlvkonnale.1 Teie ema armastas füüsilist
reaalsust ja nautis väga selle pisimaidki aspekte, hoolimata kõigist oma kurtmistest. Su isa
armastas seda, kuid ei usaldanud seda kunagi. Kummalgi su vanematest oli oma tugevaim
reaalsus sel ajal ja teie mõistes võimalikus reaalsusesüsteemis – ja siin (selles reaalsuses) olid
need kõrvalharud. See süsteem (siin) tundus neile alati võõras.2
Ühes teises reaalsusesüsteemis oli teie isa – ja on tegelikult ikka veel – tuntud leidur, kes
ei abiellunudki, vaid kasutas oma loomevõimeid mehaanika alal täielikult ära, vältides emot-
sionaalseid sidemeid. Ta kohtas Stellat (minu ema). Nad kavatsesid abielluda – ja aastate
mõttes oli ajalooliselt tegemist samade aastatega. Seega ühel hetkel su isa minevikus, nii nagu
sina seda ette kujutad, ta oli küll Stellaga kohtunud, kuid ikkagi ei abiellunud temaga. Ta
armastus kuulus masinatele, mootorrataste kiirusele, loovuse ühendamisele metalliga. Selles
lõikepunktis said võrdsed soovid ja kavatsused temas nagu kaksiktuumadeks. Toimusid terved
energia ümbergrupeerumised, psühholoogilised ja psüühilised sissepoole pööratud plahvatu-
sed, nii et maailmas, kus saab korraga elada vaid üks isiksus, olid teadlikena kaks võrdselt
kehtivat isiksust.
Loov, mehaanika alal leidlik isiksus hakkas teist tunduvalt edestama. See isa, keda sina
tundsid, oli seetõttu võimalik mina. See võimalik mina tegeles aga emotsionaalsete reaalsus-
tega, mida see teine vältis, ja see oligi tegelikult tema ainus kavatsus.
See ei tähenda, nagu oleks niisugune isiksus sisuliselt piiratud või nagu ta ei koguks enda
ümber uusi huve ja proovikive, sest ta ise on mobiilne. Tal on isegi palju selle teise mina oma-
dusi, kuigi need on muidugi varjatud. Kuid laste omamise kaudu kutsus su isa poegades esile
täisverelise ja elava emotsionaalse eksistentsi sünni.3
See oli tema poolt suur teostamine, sest leidur ei usaldanud end piisavalt, et tunda palju
emotsioone, ammugi siis sünnitada emotsionaalseid olendeid. Selles teises võimalikkuses,

28
milles su vanemad algselt kohtusid, abiellus su ema arstiga, sai meditsiiniõeks ja aitas oma
meest tema arstipraktikas. Temast sai iseseisev naine, kuigi – taas teie ajaloolises kontekstis –
naisel oli silmapaistmiseks väga palju pingutada vaja.
Tal oli üks poeg ja siis lasi ta endal meelega emaka eemaldada. Ta õppis pingeliselt, liikus
seltskonnas, varjas oma harimatuid, naiivseid aspekte. Näiteks tolles elus ta ei kannaks kind-
lasti mitte juustes punaseid lehve. Kõik see ohjeldatud energia tegi ta veidi kibestunuks, kuigi
ta oli edukas. Ta suri 50. ja 60. eluaasta vahel – kas sa jälgid mu juttu?
("Jah.")
Tal oli aga nii palju energiat, et seda voolas üle ka sellesse süsteemi sinu isaga. Ma püüan
seda sulle kunagi selgemini seletada, energiastruktuuride alusel. Kuid ajalooliselt eksisteeri-
vad paljud võimalikkused korraga. Kui su ema ühes võimalikus süsteemis enne 50. ja 60.
eluaasta vahel suri, sai sinu ema selles süsteemis siis tagasipöörduva energia vastuvõtjaks.
Su isa suurim elujõud oli leiduri reaalsuses ja seetõttu see reaalsus (siin) teie mõistes
kannatas. See ei tähenda, nagu poleks igal isiksusel, olenemata võimalikkustest, oma vaba
tahet jne. Igaüks sünnib, ükskõik missuguses süsteemis, energiaallikast ja areneb.
Kui sinust see pilt tehti, elasid su vanemad seega juba võimalikus reaalsuses, kuid sina ja
[su vend] Linden mitte. Nüüd tehke vaheaeg.
(22.25. Jane'il oli olnud suurepärane transs. Ta ütles, et talle oli materjal tundunud selles-
se sukeldunult "Fantastiliselt keeruline... umbes nagu: 'Kus sina kõiges selles oled – kus on su
hing? '"
Kiire arvutus näitas meile, et minu ema elu 50.-60. eluaasta vahel oli aastail 1942-51.
Praegu mõeldes polnud mul aimugi, kas ta oli teadlikult või alateadlikult kogenud selle
aastakümne jooksul energia juurdevoolu oma võimaliku mina surma tulemusena. Esiteks
Buttsid ei mõelnud neil aastail niisugustest asjadest; teiseks olin ma sel ajal perekonna kodust
Sayre'is enamasti eemal. Näiteks 1947. a, kui mu ema oli 55 aastane, olin mina 28 aastane ja
elasin New Yorgi linnas. Jane'iga kohtumiseni jäi veel viis aastat. Ja ma arvan, et isegi kui
Stella Butts veel elaks, oleks raske küsida temalt sündmuse kohta, mis pidi toimuma ligikaudu
veerand sajandit tagasi.
Ma ütlesin nüüd Jane'ile, et kui mu ema oleks oma 50. ja 60. eluaasta vahel energiat
juurde saanud, oleks ta selle ära kasutanud meie ühiskonna tavade raames, pigem muutuste
kui võimalikkuste mõttes, näiteks: "Mu elu muutus sel hetkel paremuse suunas, kui ma selle
otsuse tegin." Ma lisasin, et meil on nüüd ehk oluline jälgida oma lahtirulluvaid elusid, arves-
tades Sethi ideid suuremast ehk terviklikumast minast, ja jõuda selliselt arusaamisteni, mida
me võiksime tõlgendada võimalikkuste alusel. Seepärast me otsustasime, et ei lase Sethil
tagasi minna ega anda meile materjali selle poja kohta, kes oli mu ema võimalikul minal tema
reaalsuses, kuigi see poeg oli minu võimalik mina.
Me rääkisime ja Jane otsustas nüüd transsi tagasi minna; materjali "immitses" ka talle nii
palju läbi, et tal tekkis teadvuse tasemel segadus. Kuid Jane ütles, et Sethil olid kõik andmed
olemas, kui vaid temal on aega neid edastada. Jätkasime kell 22.45.)
Niisiis: Mina pole sisuliselt mingil moel piiratud ja kõik mina osad on omavahel seotud –
seega on võimalikud minad alateadlikult oma suhetest teadlikud.
Kuna ükski süsteem pole suletud,4 on nende vahel energiavoolud ja vastastikused seosed.
Osa sellest on äärmiselt raske sõnades väljendada, sest sõna "struktuur" ise hõlmab mitte
ainult seeriaid, vaid ka osakesi.
Te mõtlete näiteks olenditest kui osakestest ja mitte teadlikest ja erksatest energialainetest
või struktuuridest. Mõtelge näiteks Ruburti elualale "Seiklustes".5 Kujutlege, et 13 aastaselt
tulevad isiksuse pinnale kolm tugevat energiakeset – väga tugeva laenguga, nii et inimene ei
suuda esitatud soove ega võimeid piisavalt teostada. Te võite 13 aastaselt kolmes suunas lõhe-
neda. 40 aastasena võivad kõik need kolm mina 13 aastasena esinenud pöördepunkti ära tunda
ja mõelda, et huvitav, mis oleks juhtunud, kui nad oleksid teised suunad valinud.

29
 Miski sellest pole ette määratud. Kõrvalharuks olev võimalik mina võib 13 aasta vanuses
teie reaalsusest lahkuda, kuid võib 30 aastaselt mitmetel põhjustel teiega jälle lõikuda – mille
mõjul teie vahetate äkki eriala või saate teadlikust andest, mille te olite oma arvates unustanud
ja leiate end seda hämmastava kergusega arendamas.
(Jälle mulle:) Sinu sünd (1919. a) langes kokku sinu ema lapse sünniga selles teises reaal-
suses, sellest ka tema tugevamad tunded sinu vastu. Sinu sünd ja sinu noorima venna (Richar-
di) sünd omasid tema jaoks tugevat laengut – sinu oma äsjanimetatud põhjustel ja su venna
oma sellepärast, et see esindas su ema emaka eemaldamise hetke selles teises reaalsuses. Siin-
ses reaalsuses oli Richardi sünd su isa viimaseks katseks emotsionaalse reaalsusega tegelda.
Su mõlemad vanemad andsid kolmandale pojale oma loomuste tugevaimad emotsionaalsed
omadused. Su ema sünnitas ta trotslikult, pärast tavalist sünnitamisaega (ta oli 36 aastane),
peaaegu sellele [võimalikule] emaka eemaldamisele reageerides. Ta sai selles maailmas veel
ühe lapse sünnitada ja tegigi seda.
Linden oli ainus selle abielu "loomulik" laps. Tõlgendage seda, kuidas tahate, aga tema oli
laps, keda teised reaalsused kõige vähem mõjutasid. Kuid selle tõttu ja sinu vanemate siinsete
isiksuste tõttu ei saanud ta füüsiliselt sama palju tähelepanu ja ta tundis sellest puudust.
Ma ütlesin teile (eelmisel seansil), et Ruburt oli ühes võimalikkuses nunn, väljendas müs-
titsismi väga distsiplineeritud kontekstis, kus seda tuleb jälgida, et see ülekäte ei läheks. Kuna
siin toimub info ja kogemuste alateadlik vool, on see üks põhjusi, miks Ruburt on mõningates
meelteülestes asjades ettevaatlik ja kardab inimesi eksiteele viia. Kõrvalharusid oli kolm: üks
nunnana, kus müstitsism väljendus traditsiooniliselt, kuid rangetes tingimustes; teine kirjani-
kuna, kes looritas müstilisi kogemusi kunstisse; ja kolmas teile tuntud Ruburtina, kes koges
müstilisi kogemusi otseselt ja õpetab ka teisi sama tegema ja sõlmib kirjutamise teel nende
kahe aspekti abielu. Te olete seega kaht neist minadest tundnud ja olite juures, kui Ruburt
sündis "Idee konstrueerimisega".
Joseph sündis York Beachis tantsustseeniga,6 seega on teil oma kogemustes täiskasvanu-
elus näited olemas. Ma ei saa teile muidugi kõike ühe õhtuga anda. Mõned pilguheitmised
veel, enne kui ma räägin mõne sõna Ruburtiga. Sportlased teenivad head raha, seetõttu sa
pöördusid sel ja ka teistel põhjustel juba varakult kommertskunsti poole – mis on ala, kus
kunstivõimete eest tasutakse hästi.
Oli ka muid seoseid, mis näivad tühised, kuid on asjakohased. Sulle meeldis teha koomik-
seid vabas õhus toimuvate stseenidega: loomi liikumises, keha tegutsemas. Nii nagu publik
jälgib sportlaste saavutusi, vaatlesid ka koomiksite lugejad sinu tegelaste tegutsemist lehekül-
je ulatuses. Need on kõik varjatud seosed, kuid peavad paika. Räägin Josephi sünnist lähe-
malt. Kuid nüüd mõni sõna Ruburtiga.
(23.15. Olles andnud Jane'ile kaks lehekülge materjali, mille me siin välja jätame, lõpetas
Seth kell 23.33 seansi.)

MÄRKUSED: 680. seanss

1. Vt eelmise seansi 9. märkust.

2. Arvan, et ma tunnetasin lapsena sageli oma vanemate võõrastustundeid selle reaalsuse suhtes,
kuigi ma ei suutnud seda selliselt sugugi väljendada. Võib-olla ma tõlgendan vanu mälestusi siin
ümber Sethi materjali valguses. Teadlikult ma ei teadnud sel ajal võimalikest reaalsustest ega tõeks-
pidamise jõust siiski midagi; olin lihtsalt teravalt teadlik mu isa ja ema vahelistest lõpututest lahkarva-
mustest ja oma sõnastamata küsimustest nende käitumise põhjuste kohta; samal ajal ma nägin neid
rabelemas, et elada samamoodi kui teised meie tuttavad. Ma ei usu, et ma oleksin kunagi oma segaseid
tundeid vanemaks saades oma vendadega arutanud. Seth on mitu korda mu vanemate heitlikke suhteid
väga otsekoheselt ja väga läbinägelikult tõlgendanud. See materjal on liiga pikk ja keeruline, et sellest
siin katkendeid esitada, kuid ma tahaksin seda kunagi eraldi käsitleda.

30
 Ma oskan oma vanematele nüüd sügavamalt kaasa tunda kui siis, kui nad veel elasid. Nagu ka üks
mu vendi hiljuti ütles, ma tunnen neist puudust mitmes niisuguses mõttes, mida ma poleks enne nende
surma aimata osanud. Nad mõlemad surid 81 aastaselt – isa 1971. a ja ema 1973. a. Kui kedagi huvi-
tab, siis ma olen teinud oma isast tušijoonistuse Jane'i "Dialoogide" illustratsioonides ja kujutanud
teisel joonistusel ka oma ema. Vt selle raamatu 89. ja 137. lk.
3. Selle elu emotsionaalsete reaalsustega tegeldes omas mu isa ka tähelepanuväärseid mehaanika-
alaseid võimeid. Sethi ideede kohaselt immitsesid need läbi tema võimalikust reaalsusest "leidurina".
Buttside perekonnaalbumis on arvukalt fotosid mu isast noore mehena, paljud neist on viitrelee
abil ise pildistatud; ta poseerib mitmesuguste autode ja mootorratastega erinevatel aastatel enne abiel-
lumist mu emaga 1917. a ja ka hiljem. Mõned sõidukid oli ta ise kokku monteerinud või oma soovi
järgi muutnud. 1922. a viis ta oma naise ja lapsed (mina olin kolmeaastane ja Linden polnud veel
kahenegi) pooleks aastaks autoga reisima Idarannikult Kaliforniasse. Kui meie auto tagasild Montanas
üksikul põlluteel murdus, meisterdas ta sepikojas uue.
Pennsylvaniasse, Sayre'i tagasi pöördudes avas ta oma autoremondi- ja akuhooldustöökoja. (Vt
jälle 679. seansi 9. märkust.) Me olime Lindeniga kooliajal juba varakult isa töökojas poole kohaga
"tööl" ja meil oli palju võimalusi jälgida, kuidas ta tööd teeb. Arvan, et tema mehaanika-alased täp-
pisoskused peegelduvad Lindeni väga realistlikes mudelites ja on muundunud meetoditeks, mida ma
kasutan oma maalide ruumiliseks "konstrueerimiseks" ja Sethi materjali üleskirjutamiseks.
4. Nagu Seth kohe käesolevate seansside algul kinnitas (1963. a lõpus), pole olemas suletud süs-
teeme – ja see võimaldas meil teha ka oletusi tema enda võime kohta vähemalt mõningatest neist läbi
rännata.
12. seansilt 2. jaanuaril 1964: "Mul on nii-öelda rohkem meeli kasutuses... kui teil, sest ma olen
teadlik mitte ainult omaenda tasandist [ehk reaalsusest], vaid ka teie omast ja teistest paralleelsetest
tasanditest, kuigi ma ise pole mõningates neis teistes eksisteerinud..." Ja: "On mõningaid keskkondi,
millele ma ei saa oma vaatepunktist pilku heita, kuigi ma saan neist asjadest paremini aru kui teie. Ma
tean, et need muutused, mis peavad toimuma, enne kui ma neid teisi tasandeid saan vaadelda, saavad
toimuma minus ja mitte neil tasanditel."
13. seansilt sama aasta 6. jaanuaril: "Kui ma räägin analoogiates ja kujundites, siis sellepärast, et
ma pean seostama asju teile tuttava maailmaga."
14. seansilt 8. jaanuaril: "Kõik teie tasandil on millegi teie tasandist sõltumatult eksisteeriva mate-
rialiseerumine."
15. seansilt 13. jaanuaril: "Kujutlusvõime võimaldab teil neile tasanditele astuda... Kujutlege, et te
mitte ainult saate mõningal määral aru oma kassi ajamõistest, vaid et te saate ka ise kassi [Willy]
kaudu tema ajatunnetust kogeda. Seda tehes te ei tülitaks, takistaks ega pahandaks kassi mingil moel.
Ta poleks teie juuresolekust teadlik. Seda ei saaks pidada ka mingisuguseks sissetungiks.
Peale selle kujutlege, et te tegelikult kogeksite niisuguse karvakasuka tunnet ja kogu muud kaslase
varustust seestpoolt, puht vaatlejana. See oleks laias laastus analoogiline minu rändamisega teistele
tasanditele. Sellest järeldub, et ma ei saaks rännata oma keskkonnast 'kõrgematesse' keskkondadesse,
kus teravamad meeled kohe mind tajuksid... Paljudel tasanditel oleme me teistele sellel tasandil täiesti
nähtavad. Mõnedele me oleme nähtamatud; ja ka meie jaoks on mõned nähtamatud.
"Nagu ma olen juba maininud, meeled muutuvad olenevalt materialiseerumise tasandist. Kui te
räägite minu praegusest vormist, siis mul võib olla palju vorme. See tähendab, et ma saan teatud piiri-
des oma vormi muuta, kuid seda tehes ma ei muuda tegelikult niivõrd oma vormi, kuivõrd otsustan
saada osaks millestki muust.
Minu tekkevorm on inimese vorm, kui teid huvitab, kuid see pole materialiseerunud samamoodi
kui teie oma – st teie vorm – ja ma saan seda igal ajal soovi korral dematerialiseerida. See pole aga teie
mõistes üldse füüsiline ja siin, ma arvan, on [teie arusaamine] blokeeritud..."
Jane tsiteerib Sethi materjali 12. seansilt palju põhjalikumalt "Sethi materjali" 3. peatükis; vt Sethi
analoogiat kuupidest (reaalsustest) kuupide sees.
5. Jane töötab praegu omaenda meelteüleseid teemasid käsitleva teoreetilise teose "Seiklused tead-
vuses: sissejuhatus aspektipsühholoogiasse" käsikirja lõpliku variandiga. Ta alustas "Seiklusi" 1971. a
juulis ja on seda jätkanud paralleelselt kõigi oma teiste kirjatöödega. Seda on mainitud esmakordselt
"Seth kõneleb" 21. peatükis: vt 587. seanss. "Seikluste" sõnaseletustes defineerib Jane eluala kui "Meie
elude 'radu' sünnist surmani."

31
 Hiljem lisatud märkus: "Seiklused" (ehk "Aspektid", nagu me seda samuti nimetame) ilmus 1975.
a septembris kirjastuselt "Prentice-Hall". Tegin sellele 16 tušivisandit, millest paljud esindavad ka
Jane'i "eluala".
6. Jane käsitleb meie York Beachi "tantsustseeni" "Sethi materjali" 2. peatükis ja tsiteerib infor-
matsiooni, mis Seth meile selle kohta andis, ka hilisematel seanssidel. See müstiline sündmus toimus
meie puhkuse ajal Maine'is, York Beachis 1963. a augustis, mõni kuu enne seda, kui Jane hakkas
Sethina kõnelema. Sel ajal me saime juhtunust väga vähe aru; kuid see sündmus oli meie meelteülese
hariduse päris alguses oluliseks stseeniks; sest me lõime Jane'iga rahvast täis ja täissuitsetatud hotelli-
baaris endist "isiksuse fragmendid" – ja astusime siis nendega silmitsi. 9. seansil 18. detsembril 1963
seletas Seth meile ära, millega me hakkama saime, ja nimetas meie poolt loodut "meie minade frag-
mentideks, meie oma negatiivsete ja agressiivsete tunnete kiiruga visandatud materialisatsioonideks".
(Loomulikult, mida rohkem Seth meile rääkis inimese võimest niisuguseid vorme genereerida, seda
rohkem oli meil küsimusi!) Sellel 9. seansil kasutas Seth esmakordselt ka oma terminit "võimalik
mina".
Võiksin lisada, et kui York Beachi seiklus oli meile tugevaks märgiks eelolevast meelteülesest
arengust (kuigi me ei osanud seda algul suures osas tõlgendada), siis Jane'i poolt kuu aega hiljem käsi-
kirja "Idee konstrueerimine" vastuvõtmine oli teiseks niisuguseks märgiks; ja see kogemus sisaldas
selgelt meelteüleseid elemente. Vt eelmise seansi 7. märkust.

681. SEANSS
11. veebruaril 1974
esmaspäeval kell 2128

("Ma lihtsalt ootan," ütles Jane kell 21.25, kui me olime alates kella 21.10 seanssi oodates
istunud. "Seth on siin, ma tean. Sain juba varem materjali, kuid ma ootan praegu, kuni see
valmis saab. Tunnen, et peas on mõisteid, kuid need pole veel selged, vähemalt mitte nii sel-
ged kui peaksid olema. Tundub, et Sethil on raske neid selgitada.")
Niisiis: Tere õhtust...
("Tere õhtust, Seth.")
... ja Ruburtil on õigus, seepärast üks hetk...
See on tõesti raske, mida ma nüüd selgitama hakkan. Seda pole meelega veel ühessegi
raamatusse pandud, lihtsalt sellepärast, et enne, kui neid ideid saab üldse aktsepteerida, tuleb
teatavatest tõekspidamistest vabaneda.
Asi pole selles, et ma jätan nii palju rääkimata, sest järgnev sõltub teie mõistes varem esi-
tatud mõistetest arusaamisest. Inimestel, kes muretsevad ikka veel ühe hinge, jumala ja kura-
dite pärast, tuleb aidata leida omaenda süsteemist seoseid suuremate reaalsustega ja nad tuleb
võimaluse korral sellest kaugemale juhtida. Võimalikkusi on mainitud selliselt, et on tutvusta-
tud alternatiivseid reaalsusi, näidates neile inimestele, et on olemas valikuvõimalus.
Põhjalikumaks selgitamiseks on aga vajalik teadvuse ideede edasine avardamine ja teatav
ümberorienteerimine. Äärmiselt tähtis on, et te arvestaksite vaba tahte tähtsust ja teie oma
identiteedi juuresolekut, nii nagu teie sellest aru saate. Lubage mul nüüd sellest sissejuhatu-
sest jätkata.
Asi pole muide mitte niivõrd Ruburti sõnavaras, sest isegi kitsalt erialane terminoloogia
esitaks need ideed omamoodi moonutatuna. See on rohkem keele põhisõnavara küsimus, nii
nagu teie seda tunnete. Näiteks mõnede ideede jaoks, mida ma loodan edasi anda, pole sõnu
olemas. Kuid me igal juhul alustame.

32
 Kõik võimalikud maailmad eksisteerivad praegu. Kõik iga reaalsuse väikseimategi aspek-
tide võimalikud variatsioonid on olemas praegu. Te looklete pidevalt võimalikkustesse ja
neist välja, järjest valikuid tehes. Teie keha rakud teevad sama.
Ma ütlesin teile kunagi, et on tegevuse impulsid, milles te vilgute kinni ja lahti – ja see
kehtib isegi aatomite ja aatomisiseste osakeste kohta.l "Teie" peate reaalseks – olevikuks siin
ja praegu – ainult seda tegevust, mis on teile signaaliks. "Teie" pole teistest teadlik. Kui
inimesed mõtlevad ühe mina olemasolust, siis nad samastavad end muidugi ühe kehaga. Te
teate, et selle rakustruktuur pidevalt muutub. Keha on aga igal antud hetkel sellest võimalike
tegevuste rikkalikust andmepangast moodustunud energia konglomeraat. Keha ei ole stabiil-
ne, selles mõttes nagu tavaliselt arvatakse. Sügavamatel bioloogilistel tasanditel on rakud
võimalikkuste vahel ja vallandavad reaktsioone. Teadvus sõidab eelpool mainitud impulsside
peal ja seas ja moodustab omaenda identiteedi struktuure. Iga võimalikkus – võimalik vaid
mõne teise võimalikkuse suhtes ja seisukohalt – on aga selles suhtes puutumatu, et see ei hävi.
Kui see on moodustunud, järgib selle struktuur omaenda olemust.
(Üheminutiline paus kell 21.50, pea langetatud, silmad suletud.) Teadvuse struktuurid
"kasvavad", sedamööda kui rakud kasvavad elunditeks. Võimalike minade grupid saavad
seega moodustada ja moodustavadki omaenda identiteedi struktuuri, mis on olemasolevatest
võimalikest minadest täiesti teadlik. Kogemus sõltub teie reaalsuses ajast, kuid kõik kogemu-
sed niisugust struktuuri ei oma. On näiteks ka paralleelseid sündmusi, mida järgitakse sama
kergesti kui te järgite järjestikuseid sündmusi.
Võimalikkuste struktuur tegeleb kõigil tasanditel paralleelsete kogemustega. Teie teadvus
valib, mida aktsepteerida reaalsena vaid teatavate üldiste eesmärkide, soovide või kavatsuste
tulemustest ja harudest. Te jälgite neid läbi ajasüsteemi. Teie keskendatus võimaldab teistel
täpselt sama põhjendatud kogemustel nähtamatuks või mittetuntavaks saada.
Samamoodi kui te kinnistute ühele isiklikule bioloogilisele eluloole, kinnistute te ka vaid
ühele kollektiivsele Maa ajaloole. Teised jätkuvad teie ümber kogu aeg ja teie enda teised või-
malikud minad kogevad oma "elulugusid" teie omaga paralleelselt. Praktilises mõttes, meelte
andmete osas, need maailmad omavahel ei kohtu. Sügavamas tähenduses langevad need kok-
ku. Kõik see lõputu arv sündmusi, mis oleksid võinud sinu ja Ruburtiga juhtuda, juhtuvadki.
Teie tähelepanu ulatus lihtsalt ei hõlma niisuguseid tegevusi.
Niisugune lõputu loovus võib näida nii segadusse ajav, et indiviid võib näiliselt sellesse
kaduda,2 kuid teadvus moodustab siiski kõigil tasanditel oma struktuurid ja psüühilised vas-
tastikused seosed. Igasugune teadvus püüab end automaatselt väljendada kõikvõimalikes
suundades ja seda ka teeb. Seejuures kogeb ta omaenda olemise kaudu Kõike Mis On, kuigi
muidugi tõlgendatuna selle tema enda tuttava reaalsuse kaudu. Te kasvatate võimalikke mina-
sid nii nagu lill kasvatab endale õielehti. Iga võimalik mina teeb aga omaenda reaalsuse läbi –
see tähendab, et ta kogeb täielikult talle omaseid mõõtmeid. Te valite endale teie mõistes ühe
sünni ja ühe surma.
(Mulle:) Sa surid aga selles elus, nii nagu sina sellest mõtled, noore poisina operatsioonil.
Siis surid sa jälle sõjas, kus sa olid lendur – kuid need pole sinu ametlikud surmad, seetõttu sa
ei tunnista neid.3
Teadusele meeldib arvata, et ta tegeleb prognoositavate tegevustega. Teadus tajub aga nii
väikest hulka andmeid ja nii piiratud alal, et iga molekuli, aatomi või laine suur sisemine
prognoosimatus ei ole ilmne. Teadlased tajuvad vaid seda, mis ilmneb teie süsteemis, ja see
näib sageli prognoositav.
Tõelist korda ja süsteemi, isegi bioloogilist süsteemi, võib saavutada ainult siis, kui tun-
nistada sisulist prognoosimatust. Ma olen teadlik, et see kõlab jahmatamapanevalt. Kuid iga
laine või osakese või olemusvormi liikumine ongi sisuliselt prognoosimatu – vabajooksul ja
ettemääramatu. Teie elu struktuur tulenebki sellest prognoosimatusest. Samuti teie psühho-
loogiline struktuur. Kuid kuna teile esitatakse üsna kompaktne pilt, milles näivad kehtivat

33
teatavad seadused, siis te arvate, et kõigepealt on olemas seadused ja siis järgneb neile füüsi-
line reaalsus. Kuid kompaktne pilt tuleneb hoopis igasuguse energia põhiolemusse paratama-
tult kuuluvast prognoosimatust olemusest.
Statistilised andmed annavad kunstliku, ette määratud süsteemi, milles siis uuritakse teie
reaalsust. Matemaatika on teoreetiline organiseeritud süsteem, mis sunnib iseenesest teie idee-
dele peale korrastatuse ja prognoositavuse. Statistiliselt võib aatomi teoreetilise asukoha leida,
kuid mitte keegi ei tea, kus mingi antud aatom on antud momendil.4
Te uurite võimalikke aatomeid. Te koosnete võimalikest aatomitest. Selleks, et teadvus
oleks täiesti vaba, tuli see varustada prognoosimatusega. Kõik Mis On pidi ennast pidevalt
üllatama, endale vabaduse andmise teel, või siis iseennast kordama. See sisuline prognoosi-
matus läbib seega kõiki teadvuse ja olemise tasandeid. Teatav rakustruktuur võib tunduda
oma taustsüsteemis vältimatu vaid seetõttu, et selles ei ilmu vastupidiseid ega vastuolulisi
võimalikkusi.
Teadvus saab teie mõistes oma identiteedi tunnet sellega säilitada, et aktsepteerib näiteks
üht võimalikkust, üht füüsilist elu ja säilitab kogu eluperioodi jooksul oma identiteedi. Isegi
sel juhul jäävad teatavad sündmused meelde ja teised unustatakse. Teadvus õpib "küpsedes"
ka alternatiivsete hetkedega toime tulema. Selliselt küpsedes moodustab ta uue, suurema iden-
titeedi süsteemi, nii nagu rakk kujuneb teisel tasandil elundiks.
Teie mõistes – see väljend on vajalik – on praegune hetkepunkt,5 olevik, kõigi eksistentsi-
de ja reaalsuse vaheliste vastastikuste seoste punkt. Kõik võimalikkused voolavad sellest läbi,
kuigi üht teie hetkepunkti võidakse teistes võimalikes reaalsustes, kuhu te kuulute, kogeda
sajanditena või hingetõmbena.
Rubut tunneb end praegusel hetkel kaalukana.* Ta kogeb mitmeid asju. Sisemine rakulise
keha teadvus tunneb end kaalukana, kuigi teie jaoks on rakud väga pisikesed. Näiteks pakendi
krabin (Jane kägardas Sethina tühja sigaretipaki kokku) või küünte kriipimine laual (ta
demonstreeris seda) võimenduvad, sest rakulises maailmas on need tähtsaks minaväliseks
kosmiliseks sündmuseks – väga olulisteks sõnumiteks. Rakuteadvus kogeb end igavesena,
kuigi teie jaoks on rakkude eluiga lühike. Kuid need rakud on teadlikud teie mõistes teie keha
eluloost ja palju lähemalt kui teie olete teadlikud Maa ajaloost.

* Vt Lisa 3.

Rakud on ka võimalikkustest palju lähemalt teadlikud kui teie, sest nad manipuleerivad
keha varasema ja tulevase elulooga. Ruburt kogeb nüüd jälle kaalukust, sest teie ettekujutuses
võimalikkustest tunneb rakustruktuur oma tohutut kestvust. Töötades sündmustega, mis pole
teile isegi mitte reaalsed, moodustab see füüsilise struktuuri, mis hoiab alal identiteeti ja prog-
noositavust tohutult loovast võrgust. See võrk on küll prognoosimatu, kuid Ruburt saab sellest
prognoositavalt tuhka sellesse karpi panna (Jane võttis kätte oma lemmik-tuhatoosi, merikõrva
karbi, mille olime leidnud Kalifornias, Bajas 1958. a, ja raputas sellesse oma sigaretilt veidi
tuhka.) Selle žesti prognoositavus põhineb prognoosimatusel, milles oleks võinud toimuda
arvukalt muid tegusid ja mis teistes reaalsustes ka toimuvad.
(22.46) Parem ootame ühe hetke ja puhka oma kätt.
(Jane oli rääkinud transis olles ühtlaselt, kuigi paljude pausidega, 78 minutit. Nüüd ta is-
tus sirgelt oma toolis, rüübates õlut, silmad suletud. Möödus minut.)
Niisiis: Oma tõekspidamiste ja kavatsuste tõttu valite te prognoosimatute tegevuste grupist
need, mille toimumist te soovite. Te kogete neid sündmusi. (Mulle:) "Sinu" soov elada astus
üle lapse surma operatsioonil. Lapse soov surra valis selle sündmuse. Inimesed on sama vabad
kui aatomid. Sa ei saanud kuidagi prognoosida, mis saab lapsest, kes on sellel sinu fotol.6 Sa
ei saa ka praegu mitte kuidagi "prognoosida", mis sinuga praegu juhtub. Sa võid valida oma

34
reaalsuseks suvalisel arvul antud prognoosimatuid sündmusi. Selles suhtes on valik sinu, kuid
sellele vaatamata toimuvad ka kõik need sündmused, mida sa ei aktsepteeri.
Sa saad väga väikestes mastaapides näha, kuidas see toimub, kui sa mõtled näiteks oma
ema viimastele aastatele ja võrdled oma ettekujutust temast [oma vendade] Lindeni ja Richar-
di ettekujutustega. Ta oli igaühele neist erinev inimene. Ta oli – tema ise; kuid võimalikkuste
omavahelises põimumises, kui aktsepteeriti teatavaid kokkulepitud ajaloolisi sündmusi, võttis
ta oma reaalsusesse vastu ka kõik sinu võimaliku reaalsuse osad, mis ta välja valis. Igal teist
oli erinev ema.
Seega võimalikkused lõikuvad omavahel teie kogemustes ja te nimetate nende lõikumist
reaalsuseks. Bioloogiliselt ja psüühiliselt on need keskenduva teadvuse lõikumised, kokkusaa-
mised.
Ruburt kogeb niisiis ikka veel kaalukust… Kõik aatomid ja molekulid, mis on teie sünnist
alates moodustanud teie keha ja millest teie keha koosneb teie mõistes kuni teie surmani, on
olemas praegu; seega kogetakse isegi teie teadmist kehast aja vormis – see tähendab, osade
kaupa.
Ruburti kaalukusetunne tuleneb osaliselt keha massi kogemisest selle korraga eksisteeri-
misel. Seetõttu tundub keha tema jaoks suurem. Toimuvad arvutused, mida on võimatu kirjel-
dada, nii et te kogete sellest sisulisest prognoosimatusest näiliselt prognoositavaid sündmusi.
Põhjus on vaid selles, et te keskendute neile tegudele, mis "omavad mõtet" teie reaalsuses,
jättes kõik teised arvestamata. Kui ma ütlen, et sa noorena surid, siis ma ei räägi muidugi
sümboolselt. Surev laps ei olnud ka su emale karmiks reaalsuseks, sest see osa sinu emast oli
see, mis kahetses, et oli saanud lapse.
Niisiis: Aatomid võivad liikuda mitmes suunas korraga.7 Te tajute teaduslikult vaid seda
võimalikku liikumist, mis teid huvitab. Sama kehtib ka subjektiivsete kogemuste suhtes.
Tehke nüüd vaheaeg.
(23.10. Jane tuli aeglaselt välja transist, mis oli üks tema pikemaid seansside ajal; ta oli
olnud selles tunni ja nelikümmend kaks minutit. Mainisin vaid mõningaid paljudest pikkadest
pausidest, mida ta tegi.
Ta tundis end ikka veel kaalukana. Ta pööritas silmi ja sulges need uuesti. "See on tõesti
veider, nagu hakkaks taevas mõranema... Sethi jutt sellest hoidis nagu seda kõike ohjes, kuid
nüüd läheb mu pea tõesti suureks..." Äratasin ta, hüüdes teda, ja ta ütles: "Jah, see on met-
sik... Ma ei tea, kas ma peaksin selle katkestama või sellega kaasa minema. Tunnen, et mu pea
on juba tõesti suur ja käib ringi paremale pööreldes – see on tohutu..."
23.15. "Ja kuigi väljaspool pole mingeid helisid, kõik kumiseb – nagu kumiseksid kõrvad,
ainult veel enam... Nüüd on kogu mu keha tõesti suur. Kaalukas. Ma võiksin selle lõpetada.
Naljakas: see pole just eriti meeldiv. Mu hambad tunduvad tõesti tohutud – kõik – mu jalad..."
23.17. Jane naeratas, kui ma teda uuesti hüüdsin. "Mul tekkis just tunne, nagu oleksin
hiiglane hiiglaslikus toas. Siis miski, millest ma ei saa aru: olin nagu gorilla või midagi tao-
list. Olen laeni pikk, püüan seinu maha lükata... Ma ei saa hästi aru, mis toimub. Nüüd ma
kasvan suuremaks. Arvan, et ma hakkan sellest välja tulema... Ega mu näost pole midagi
näha? Kas see muutub kuidagi?"
"Ei."
23.21. "Mul oli tunne, nagu oleksid mu juuksed pikad ja keskelt lahuga, nagu oleks mul
olnud mõningad humanoidi jooned; tead küll, juuksed rippumas mõlemal pool nägu, mis on
looma näo moodi – kuid väga intelligentsete silmadega, väga soe ja pehme."8 Jane avas
lõpuks silmad. Ta kõrvad kumisesid ikka veel, nii kõvasti, et ta küsis, kas ma kuulen ka sama
heli. Ütlesin, et ei kuule. Kõndisime toas ringi. Tegin talle pooliku võileiva. "See on nagu
lootuste nurjumine," ütles ta. "Ma nagu näen või tunnen, milleks ma praegu võimeline olen,
kuid ma tean, et sellest edasi on veel midagi. Ma tunnen seda, aga kätte ei saa."

35
 Süües Jane ütles: "Mu suu teeb tõesti valjusid helisid – kuidagi harjumatu." Õlut rüübates
tundis ta külma vedelikku oma kehas alla voolamas ja liikumas edasi paremale mööda söögi-
toru. Ta loetles mitmeid vastuolulisi tundeid oma kehas, millest ta oli oma "suuremas kehas"
samaaegselt teadlik: Ta parem jalalaba oli väga külm, selg väga kuum... Tõin talle sviitri,
sest meie elutuba oli jahedamaks muutunud. Veebruariöö oli väga külm.
Jätkasime lõpuks kell 23.47.)
Niisiis: Lõputu arv korrapärasusi ehk korrastatud süsteeme saab tekkida vaid prognoosi-
matusest.
Kõik, mis pole täiesti prognoosimatu, tekitab lõppkokkuvõttes stagnatsiooni või eksistee-
rimiskorrad, mis lõppkokkuvõttes ise end kaotavad. Vaid prognoosimatusest saab esile kerki-
da süsteem, mis saab olla iseeneses prognoositav. Vaid täielikus liikumisvabaduses on võima-
lik "korrapärane" liikumine.
Teie unenägude "kaootiliselt" peenralt tärkavad teie igapäevased korrapärased ja organi-
seeritud tegevused. Teie reaalsuses on teie teadvuse ja teie molekulide käitumine omavahel
väga seotud. Teie liiki teadvus eeldab molekulaarset teadvust ja teie liiki teadvus on omane
molekulaarsele teadvusele – omane teie süsteemile, kuid mitte sisuliselt prognoositav. Prog-
noositavus lihtsalt on olulisuse sünonüüm. Prognoositavus vaatleb end mitmesugustel erine-
vatel viisidel ja leiab, et teatavad osad temast on olulised, ja moodustab enda ümber teatavad
korrapärad või korrastatud järjestused. Ühel meie kõige esimestest seanssidest ma ütlesin
teile, et te tajute tohutult väljalt vaid teatavaid andmeid, millel on teie arvates tähendust. Need
andmed võivad tekkida vaid prognoosimatuse peenralt. Vaid prognoosimatus võib olla võima-
like korrastatuste suurimaks allikaks.
Teie rakud on küllalt stabiilsed, et tulla toime sündmuste erinevate korrastatustega; seetõt-
tu saavad nad unenäo seisundis igaüks oma individuaalsel viisil teie kogemusi tajuda ja valida
neist need tegelikkused, mida te soovite oma mõistes reaalseks muuta.
Unenägudes te tutvute võimalike sündmustega, millest te siis valiku teete; (mulle:) seega
enne, kui sa lapsena surid, sa teadsid, et sul on võimalus see surm valida või valimata jätta.
Laiemas tähenduses sa valisid nii elu kui ka surma ja sinu 16 aastaselt tehtud pilt9 jäi ühes
reaalsuses tegemata.
See on ka kõik, mis Ruburt täna suudab vastu võtta ja see on alles algus.
(Nüüd edastas Seth pool lehekülge materjali Jane'ile ja lõpetas selleõhtuse töö oma nalja-
toonis märkusega:)
Tema võimalik aju ei suuda sellest korraga rohkem tõlkida.
("Jah. Head ööd.")
(Kell 00.06 oli Jane'il ikka veel mõnevõrra kaalukas tunne. Mõned järgmisel päeval lisa-
tud märkused: Ta magas rahutult ja avastas, et "edastab peaaegu kogu öö materjali võimalik-
kustest." Ta ärkas sageli ja leidis iga kord kergendusega, et ta polnud pidanud seanssi, mida
mina polnud üles kirjutamas. Ta naeris tegelikult ja materjal oli endiselt "tallel" – me saame
selle kunagi tavalisel seansil.
Jane on mulle sageli öelnud, et ta ei tunne sellistel öistel juhtudel Sethi kohaolekut ega
kuule tema häält. Ta on lihtsalt teadlik materjalist, mis "voolab temast läbi".)

MÄRKUSED: 681. seanss

1. Mitmetel seanssidel, mis Seth edastas 1970.-71. raamatule "Seth kõneleb", selgitas ta aatomite
ja molekulide meie füüsilisse süsteemi sisse- ja sealt väljalülitumist. Vt eriti 567. seanssi 16. peatükis:
"Samalaadne käitumine leiab aset ka sügaval, põhilisel, salajasel ja uurimata psühholoogilisel tasan-
dil." Mõned niisugusest tegevusest tekkivad võimalikud süsteemid oleksid meile täiesti võõrad: "Üks
selline võnkumine võiks näiteks kesta mitmeid tuhandeid teie aastaid... [mida] kogetaks, ütleme, nagu
ühte sekundit teie ajas... "Jane käsitleb sellele lähedasi ideid oma seisukohalt oma raamatus "Seiklused
teadvuses", näiteks 10. peatükis.

36
 2. Juba palju varem oli Seth mures, et me Jane'iga võime tunda end tähtsusetuna, kui me püüame
haarata teadvuse lõputuid harusid, mida ta meile selgitab. Nagu ta ütles 29. seansil 26. veebruaril
1964: "Ma püüan teile hiljem näidata, kus on piirid – kuigi (naerdes) piire tegelikult polegi – mis ku-
jundavad mitmesugused niisugused tasandid [reaalsused] relatsiooni (seose) sfääriks, milles toimib
mõningal määral põhjuslik seos, nagu teie sellest aru saate. Pärast seda pole mul pikka aega vaja
sügavamale minna. Ma räägin tervikolemusest, isiksustest, taaskehastumistest, isiksuse fragmentide
(osade) mitmesugustest grupeeringutest, teile tuttavatest või arusaadavatest tasanditest, ja püüan
lõpuks vastata teie küsimustele, kasvõi sõnastamata küsimustele, näiteks selle kohta, kust tervikole-
mused üldse on tulnud.
"...Tahtsin teile mõistagi selgeks teha, et tegelikult on olemas sellestki veel palju enam, tõeliselt
hämmastavaid keerulisusi, intellekte, mis tegutsevad teie mõistes ilmselt vormi viisil, moodustades
tõesti uskumatu küpsuse, teadlikkuse ja arusaamisega elujõu blokke. Need on lõplikkusele lähedased
[nii palju kui ma neist asjadest aru saan].
See materjal ei tohiks panna teid end tähtsusetutena tundma. See süsteem on sellise koega, et
[teadvuse] iga osake sõltub igast teisest. Ühe tugevus lisab tugevust kõigile. Ühe nõrkus nõrgendab
tervikut. Ühe püüdlus suurendab potentsiaali kõigel, mis on olemas ja tõstab iga teadvuse vastutust.
Soovitaksin isegi eelmise lause veel kord üle lugeda, sest see on tähtsaim põhimõte ja eluliselt
tähtis. Raskustele vastu astumine on olemasolu kõigis aspektides olemasolu alus. See on kõigi võimete
arendaja ja riskeerides öelda kulunud tõdesid, väidan, et pisimagi teadvuseosakese kohuseks on kasu-
tada maksimaalselt oma võimeid ja kõiki oma võimeid. Sellest, mil määral seda tehakse, sõltub kõige
olemasoleva jõud ja kokkukuuluvus."
Vt ka 453. seanssi 4. detsembril 1968 "Sethi materjali" Lisas.
3. Sethi järgi ma seega surin ühes võimalikkuses selles reaalsuses pimesooleoperatsioonil, kui ma
olin 11 aastane. Mu teine võimalik surm oli kunagi mu armeeteenistuse aastail (1943-46) II Maailma-
sõjas. Huvitav on märkida, et Seth väidab, nagu ma oleksin olnud selles võimalikkuses lendur, seega
ohvitser. Mulle tuttavas reaalsuses ma teenisin Õhutranspordi Komandos lennuki mõõteriistade
inseneri ja mehaanikuna, staabiseersandi auastmes. Vaiksel ookeanil üksikutel saartel valves olles
õnnestus mul küll lennutunde saada, kuigi mitte lendurina.
4. Arvasin, et Seth flirdib eriti just oma viimases lauses ebamäärasuse ehk määramatuse printsii-
biga, mille sõnastas 1927. a Saksa füüsik Werner Heisenberg. Kvantmehaanikas väidab see aksioom,
et aatomisisese laineosakese, näiteks elektroni, impulssi ja asendit ei ole võimalik samaaegselt kind-
laks teha – elektronid on aga üks aatomite koostisosi. Järgmisel päeval pärast seda seanssi ma küsisin
Jane'ilt, kas ta on Heisenbergist midagi kuulnud. Ta ei olnud; ja ta ka ei saanud tema tööst aru, ükskõik
kui hästi ma ka ei püüdnud talle seda seletada. Just enne vaheaega kell 23.10 pakub Seth veel ühe
märkuse aatomitest...
5. Sethi kontseptsioon hetkepunktist sisaldub selles materjalis varjatult, nagu ma selle seansi 1.
märkuses tsiteerisin. Vt ka 514. seanssi "Seth kõneleb" 2. peatükis ja 668. seanssi "Isikliku reaalsuse"
19. peatükis.
Jane väljendas intuitiivset arusaamist hetkepunktist siiski 25 aastasena oma luuletuse
"Enam kui inimesed" järgmistes ridades:

Iga kellatiksu vahel

käib mööda pikki sajandeid
universumites, mis on varjatud me eest.

6. Seth viitas fotole, mis mu isa oli minust teinud, kui ma olin umbes kaheaastane; vt vastavat
märkust 679. seansi algul.
Kuna Seth mainis seoses fotoga ennustusi, on siinkohal sobilik esitada mõned mõtted, mis ta ütles
ühel varasemal seansil omaenda ennustamisvõime kohta ja sel teemal üldiselt. See on tundunud meile
Jane'iga kasuliku materjalina, mida meeles pidada. 234. seansilt 16. veebruaril 1966:
"Niisiis: Sageli näib ettetunnetatav info väär. Mõnikord sellepärast, et mina on valinud füüsiliseks
materialiseerimiseks teistsuguse võimaliku sündmuse [kui on ennustatud]. Minul on võimalikkuste
väljale juurdepääs, kuid teil ei ole... Minu jaoks sulavad teie minevik, olevik ja tulevik üheks.

37
 Teisest küljest, nagu ma olen teile öelnud, te pidevalt muudate oma minevikku. See ei tundu teie
jaoks muutuvat, sest te muutute koos sellega... Oma tulevikku muudate te samamoodi. Niisugustel
juhtudel on vaja tajuda võimalike sündmuste õiget kanalit – kusjuures õige tähendab kanalit, mis
lõppkokkuvõttes valitakse [subjekti poolt teostamiseks].
Need valikud põhinevad aga teie tajude muutumisel mineviku ja oleviku kohta. Kuna minul on
teist suurem tajuulatus, on mul hõlpsam ennustada, mis võib juhtuda. Kuid see on sõltuvuses minu
ennustustest selle kohta, missuguse valiku [võimalikest sündmustest] te teete, ja valik on ikkagi teie
teha. Ennustused ei ole vaba tahte teooriaga iseenesest vastuolus, kuigi vaba tahe sõltub palju enamast
kui ainuüksi ego vabadusest. Kui egol lubataks teha kõiki valikuid ja mina teistel kihtidel poleks min-
git vetoõigust, oleksite te kõik tõesti kurvas seisus.
Seetõttu saan ma tajuda palju enamat kui teie oma tulevikku. Kuid ma pole kaugeltki kõikvõimas.
Rangelt võttes pole niisugune kõikvõimsus ka võimalik."
7. Minu kui kunstniku intuitiivseks reageeringuks Sethi märkusele, et aatom saab liikuda mitmes
suunas korraga, oli seostada seda võimet tema mõistetega samaaegsusest ja võimalikkusest. Kuna
kunstnik pole teadlane (kuigi ta võib olla teadusest üldiselt huvitatud), siis ta püüab väidet võimalikult
paremini haarata selle valguses, mida ta tunneb, et Seth püüab öelda. Samal ajal ta saab aru, et oma
kunstniku vaatepunktist ta ei tarvitse "vastupidiste" liikumiste paradoksist aru saada.
Palju lihtsustatumalt öeldes: kaasaegses füüsikas öeldakse, et aatomid pole objektid, vaid protses-
sid; et aatomid ja/või nende koostisosad võivad ilmneda kas lainete või osakestena, sõltuvalt sellest,
kuidas me neid vaatleme; ning et need omadused eksisteerivad väljaspool meie jämedakoelist aja ja
ruumi maailma. Aatomid on võimalikkuste mustrid. Edasi öeldakse, et meie katsed niisuguseid mitte-
füüsilisi omadusi kirjeldada või kujutleda tekitavad meil paratamatult väärtõlgendusi; seetõttu kunst-
nik arvab, et aatomi liikumine mitmes suunas korraga võib küll mitte olla täiesti "loomulik" tema enda
keskkonnas – see on mingi võime, mis on täiesti eraldi igast sõnademängust, mida me võime mängida,
püüdes sellest siiski samal ajal teadlikult aru saada.
8. Jane'i tänane väide, et ta tunnetas oma humanoidset aspekti, tuletas mulle meelde materjali, mis
anti talle peaaegu aasta tagasi "Isikliku reaalsuse" 12. peatükis "loomade loomuliku ravi ideest" ja loo-
madest ravijatest. Ta andis seda infot ka ise ja ühe seansi vaheajal. Tol korral oli ta rohkem vaatleja.
Need kujutised, mis ta siis nägi, ja ta ise täna oma nägemuses, olid "füüsiliselt suuruselt" üsna
erinevad; kuid oli ka sarnasusi, sest ta ütles selle varasema kogemuse kohta: "Nägin püsti käivaid olen-
deid – karvaseid, erksate kaastundlike silmadega..." Vt 648. seanssi kell 23.30.
9. Meil Jane'iga on albumis kõrvuti lehekülgedel kaks suurt üsna ametlikku fotot endast, mille üle
me oleme sageli naljatanud. Me vaatasime neid juhuslikult ka täna õhtul veidi varem. Mõlemad on
tehtud 1936. a. Jane on oma pildil kuue ja poole aastane. Mina olen oma pildil 16 ja aasta pärast lõpe-
tan keskkooli. Jane on minult korduvalt küsinud, mida ma oleksin selles vanuses arvanud, kui ma
oleksin teadnud, et mu tulevane naine on "väike ümara näoga laps, kes mängib alles paberist nukku-
dega..."

682. SEANSS
13. veebruaril 1974
kolmapäeval kell 2127

("Arvan, et Seth on suundumas millegi uue poole," ütles Jane kell 21.20, kui me istusime
ja seanssi ootasime. "Naljakas – me saaksime mitte nagu uusi sõnu, vaid mõningaid uusi
mõtteid. Tunnen, nagu oleksin kolm-neli klaasi midagi joonud, või nagu oleksingi juba teist-
suguses teadvuseseisundis – ja ma pole ju midagi muud joonud kui selle aprikoosimahla..."
Meil oli õlu, mida Jane tavaliselt seansside ajal joob, tõepoolest otsas, ja veini ta ei soovi-
nud. "Tunnen, et ta – Seth – on nüüd kohal," ütles ta, "kuid see on nagu eelmiselgi korral:

38
saan juba materjali, kuid ma ootan, kuni see selgineb... Ma ei tunne end tegelikult silmuses,
kuid kontsentratsioonipunkt, mida ma alati seanssidel kasutan, tundub imelik. Seda on kuida-
gi võõras leida. Ma ütleksin, kuigi ma ei tea seda, et ma olen juba tavalisest sügavamas sei-
sundis..."
Märkus: Öö oli väga soe pärast tervet rida tõesti külmi öid, mis sel kuul olid enamasti
olnud. Täna oli lund palju ära sulanud. Ilmamuutus oli üsna reibastav.)
Niisiis: Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth.")
"Isikliku reaalsuse olemus"1 on suurepärane käsiraamat, mis võimaldab inimestel neile
tuttavas maailmas efektiivsemalt manipuleerida. Pole tähtis, kas nad saavad aru sügavamatest
küsimustest, millest sõltub kogu füüsilise reaalsuse enda olemus. Materjal, mille ma nüüd
annan, püüab neid sügavamaid küsimusi veidi selgitada.
Ruburti enda areng võimaldab seda, sest tal oli vaja areneda punktini, kus ta on "Seiklus-
tes"2 ja jõuda edasi teatavate teooriate tasemele, et neid saaks siis hüppelaudadena kasutada.
Kahjuks peame kasutama analoogiaid, sest need võivad saada sildadeks mõistete vahel.
Seega on olemas teadvuseüksused,3 nii nagu on olemas mateeriaüksused. Ma ei taha, et te
peaksite neid üksuseid osakesteks. On teadvuse põhiüksus, mis selle väljendumisel ei lagune,
nii nagu kunagi arvati, et aatom on väikseim üksus ja seda ei saa lagundada. Teadvuse põhi-
üksus ei ole füüsiline. See hõlmab endas talle omaseid lõputuid laienemise, arengu ja organi-
satsiooni omadusi; kuid selles säilib alati terake selle enda individuaalsust. Olenemata sellest,
missugustesse organisatsoonidesse see hakkab kuuluma või kuidas see teiste niisuguste põhi-
üksustega suhtleb, selle oma identiteet ei kao.
See on teadlik energia, samastub endas endaga ja pole "isikustatud", vaid teadlikustatud.
Seetõttu on see kõigi teist liiki teadvuste allikaks ja selle tegevuse erivorme on lõputult. See
kombineerub teiste omalaadsetega, moodustades selliselt teadvuseüksusi – nii nagu kombi-
neeruvad aatomid ja molekulid, mida oleme sageli maininud.
See põhiüksus on varustatud prognoosimatusega. Just see prognoosimatus võimaldab tek-
kida lõpututel mustritel ja teostumistel. Sõna "hing" on kahjuks teie liigi suhtes selliselt kasu-
tatud, et keerulisi mõisteid on väga raske lahti harutada. Tavalisi definitsioone kasutades te
nimetaksite hinge niisuguste üksuste teatava organisatsiooni tulemuseks, mida te siis tunnis-
taksite "hingeks".
See viib vanade vältimatute küsimuste juurde: Kas loomadel on hing – või puudel või
kividel? Seega vastavalt tavalisele definitsioonile oleks see väikseim üksus teie mõistes
"hingeaine". See vaatepunkt on aga väga piiratud, sest "teie kohal" on seda mõõtkava kasu-
tades nende üksuste arenenumaid organisatsioone; ja seega sellest "kõrgemast vaatepunktist"
näiksite teie tõesti noorte hingedena.
Seetõttu ma eelistan vähemalt siinkohal kõnelda hoopis neist teadvuseüksustest. Nende
olemus on elustav jõud, mis on kõige taga teie füüsilises universumis ja ka teistes. Need üksu-
sed võivad tegelikult ilmuda mitmes kohas korraga ja ilma teie mõistes ruumi läbimata. Need
teadvuse põhiüksused saavad sisuliselt olla kõikjal korraga. Nad ongi kõikjal korraga. Neid ei
tunta sellepärast ära, et nad ilmuvad alati millegi muuna.
Nad liiguvad muidugi valgusest kiiremini. Ühes aatomis on neid miljoneid – palju miljo-
neid. Iga niisugune üksus on kõigi teiste reaalsusest teadlik ja mõjutab kõiki teisi. Need üksu-
sed saavad teie mõistes ajas edasi-tagasi liikuda, kuid nad saavad ka liikuda ajalävedele, mida
teie ei tunne.4 Neist üksustest uuritakse ja kogetakse kõiki võimalikkusi ja luuakse kõik või-
malikud universumid. Seetõttu on reaalsusi, milles uuritakse ühe antud sündmuse lõputuid
võimalikkusi ja kõiki selle ettevõtmise ümber grupeeruvaid kogemusi.
On süsteeme, milles hetke,5 teie mõistes, pannakse taluma universumi elu. Ma ei taha
öelda, et hetke lihtsalt venitatakse või et aega vaid aeglustatakse, vaid et kõik hetkes võima-
likud kogemused saavad selles raamistikus reaalsusteks. Niisugustel süsteemidel on praktili-

39
ses mõttes teiega vähe tegemist ning niisugust infot ei anta ka selleks, et pisendada teie ette-
kujutust oma teadvusest. Tähtis on aga, et te saaksite aru, et sisemises reaalsuses on rohkem
loovust ja mitmekesisust kui te iganes füüsiliselt tajute.
Need teadvuseüksused ei oma muidugi inimlikke iseärasusi. Kuid neil on siiski oma "kal-
duvused", soosingud – ja "kalduvused" ongi ehk kõige lähedasem terminile, mida ma soovin
öelda. Ma ei taha, et te peaksite neid miniatuurseteks inimesteks. Kuid nad pole siiski ka
"jõudeolekus" energia tombud. Nad on elusad, teadlikud, laenguga, vastavad olemise kõigile
tingimustele.
Kõik psühholoogilised struktuurid koosnevad seega niisugustest organisatsioonidest,
ükskõik kui pika- või lühiealised need teie mõistes poleks. Neile on sisemiselt omane soov või
kalduvus kasvada ja loovalt organiseeruda. Seega ei esine need üksikult, isoleeritult. Kuna
need teadvuseüksused eksisteerivad korraga, on nad teadlikud kõigist organiseerunud struk-
tuuridest, kuhu need kuuluvad. Sel määral on kõik võimalikud reaalsused selles suhtes põhi-
mõtteliselt seotud. Need üksused kasvavad iseendist välja. Kuna, nagu ma olen teile öelnud,
minevik, olevik ja tulevik eksisteerivad teie mõistes korraga, siis need üksused tekivad pide-
valt nii tulevikust kui ka minevikust teie praegusest punktist.
Ma ei taha hävitada teie ideed stabiilsusest ja ma ei taha teid segadusse ajada. Kuid tõsi
on, et ma olen võimalikkustest rääkides seni neid küsimusi oluliselt lihtsustanud. (Mulle:) Ma
ütlesin näiteks, et sa surid ühes võimalikkuses lapsena ja uuesti (armee)teenistuses ja ma
andsin sulle mõningase ettekujutuse sinu vanemate võimalikust eluloost. (Vt kaht eelmist
seanssi.) Seejuures ma kasutasin üsna hästi arusaadavaid ideid ja termineid. Laiemat pilti on
mõnevõrra raskem – kaugelt raskem – väljendada.
("Kas sa tahad öelda, et pead kõike meie jaoks nii lihtsalt seletama?" küsisin ma.)
Ma tahan öelda, et ma olen nüüd valmis teid neist vajalikest sissejuhatustest edasi viima.
Kogu mateeria põhineb mainitud üksustel, mis on prognoosimatud ja kalduvad uurima
kõiki võimalikkusi. Seega on isegi teie atomaarne struktuur võimalikkuste vahel tasakaalus.
Kui see on tõsi, siis te olete "teadlikud" vaid ühest oma väikesest võimalikust osast – ja te
kaitsete seda osa kui oma identiteeti. Kui te peate seda lihtsalt "oma" suurema identiteedi
keskendumiseks, siis te suudate seda jälgida, mida ma räägin, tundmata end sellega võrreldes
väetina või saatuse hooleks jäetuna.6 See keskendunud osa on tõesti puutumatu.
Ma olen sageli öelnud, et isegi teie eluajal toimuvad iga sündmuse kõik võimalikud vari-
andid, kuid ma pole kunagi sellest eriti edasi läinud. Teie keskendatust arvestades näib, et teil
on sünnist surmani üks identiteedi liin. Suvalises punktis tagasi vaadates olete te kindel, et
kümne aasta tagune "mina" on sama mis tänane mina, kuigi ehk teatavas mõttes muutunud.
Ühtse joonena arengut pole muidugi üldse olemas. Esiteks, nagu te teate, toimub teie elu
korraga, kuigi te kogete praktiliselt elu kuni surmani – Ruburti eluala "Seiklustes".7 Iga või-
malik sündmus, mis teiega võib juhtuda, ka juhtub. Tõin teile sinu ema võimalike olemasolu-
de kohta paar väikest näidet. Mõelge füüsilises mõttes põlvkondade arenemisele ühest seem-
nest tervete ajajärkudeni.
Niisiis: Teie enesereaalsus on igal antud hetkel nagu see seeme, järgides võimalikke põlv-
kondi, mis ilmuvad nii selles kui ka teistes mõõtmetes. Igas praeguses hetkes valite te prog-
noosimatute tegude tohutust andmepangast teatavaid, mis on teile "olulised"; ja teie isiklik
ettekujutus olulisusest annab tulemuseks sel ajal etteaimatavana tunduva teo.
Kalduvus on olulisuse valik, kalduvus valitud kogemuse moodustamisele. See kehtib kõi-
gil tasanditel – atomaarsel ja psühholoogilisel – ja nii bioloogiliste stiimulite kui ka vaimsete
kavatsuste suhtes.
Need põhiüksused liiguvad seega selektiivse iseloomuga organisatsioonide poole. Nad
valivad tegevusi prognoosimatult väljalt nende olulisuste järgi. Erinevat liiki olulisused tule-
nevad üksuste individuaalsustest. Teie praegune keha on üks võimalikest kehadest. See on
ühe "arengusuuna" tulemus, mille teie konkreetne maine isiksus kehas võis valida. Kuid ka

40
kõik teised võimalikud arengusuunad on olemas. Nad on olemas samal ajal, kuid igaüks neist
mõjutab samaaegselt ka kõiki teisi. Siin on tegelikult palju enam vastastikuseid mõjusid kui te
arvate, sest te pole harjunud neid otsima. Mida rohkem te püüate alal hoida ametlikult tunnus-
tatud ideed minast traditsioonilises mõttes, seda enam te muidugi välistate igasugust prognoo-
simatust.
Nende põhiüksuste suure organiseerimisvõime tõttu on olemas ka psühholoogilised struk-
tuurid, mis on täiesti võimelised oma identiteeti säilitama, olles samas teadlikud ükskõik kui
paljudest võimalikest minadest. Elul pärast surma on teie reaalsuses suur tähendus, kuna surm
on osa sellest. Teie suurem reaalsus ületab selgelt nii teie sünnid kui ka surmad. Idee vaid ühe
universumi eksisteerimisest on sisuliselt mõttetus. Teie reaalsust tuleb näha selle seoses teis-
tega.8 Muidu jääte te alati küsimuste "Kuidas universum alguse sai?" või "Millal see lõpeb?"
kütkeisse.
Surematusel saab olla mõtet vaid võimalikkuste kontekstis. Pärilikkus tuleneb suurest
sisemiselt omasest prognoosimatusest, mis jaguneb siis kromosoomide sees täpsemateks and-
meteks,9 mille seas ei leidu kaht ühesugust. Teie mõistes igapäevane elu on seega keskendu-
mine teatavatele võimalikele sündmustele ja mitte teistele, olulisuste valimine, mustri valik.
Mina teised osad lähevad teiste valikutega kaasa.
Nüüd võite vaheaja teha.
(22.55. Jane väljus transist kiiresti ja transs oli olnud seekord jälle hea ja pikk. Ta oli
edastanud kohati kiiresti. "Ma teadsin rääkimise ajal, mida ma räägin, kuid praeguseks olen
selle kõik unustanud... Ta vaikis ja jätkas siis tema kohta mõnevõrra ebatavaliselt: "Me püüa-
me anda oma parima nende võimetega, mis meil on. Huvitav, kuidas seda materjali saab
rakendada – ja mis selle teadmisest kasu võiks olla?"
Mina ütlesin: "No kui see juba on sinu teadvuses, siis sa kasutad seda nagu muudki infot.
See on avardanud kindlasti minu ettekujutust näiteks sellest, mis üldse on inimolendid – nende
motivatsioonidest, nende käitumisest..."
Jane arutles, et kuidas tänane materjal võiks kehtida minu ema suhtes [kes oli kolm kuud
tagasi surnud]: "...ema Buttsi enda suhtes – mitte ainult teoreetiliselt... Kas ta on nüüd mõnes
teises võimalikkuses?"
"Ma ütleksin, et see osa temast küll, mis oli meile lähedane. Kuid see osa võib ka seal
puhata." Põhjustel, mis on liiga isiklikud, et neid siin käsitlema hakata, pole me püüdnud veel
"häälestuda" minu emale tema uues keskkonnas. Tegin ettepaneku pühendada seansi ülejää-
nud osa Jane'ile endale, kuid Sethil olid teised mõtted.
Jätkasime kell 23.15.)
Niisiis: Kuna teie suurem identiteet on oma võimalikest olemasoludest teadlik, olete üht-
aegu nii mateerias kui ka sellest väljas – ajas ja väljas pool aega.
Teil on väljaspool oma konteksti suurem identiteet, kuid osa sellest on ikka veel teie kon-
teksti sees, teiena. Teie individuaalsus on teie olulisus, koondunud teadlikkus, enesest teadlik,
mis otsib kogemusi ja vaatleb neid oma ainulaadsete kalduvustega. Võimalike reaalsuste ja
võimalike minade olemasolu ei eita mingil viisil teie oma kogemuse või individuaalsuse
kehtivust. See kulgeb kindlalt kaitstult, valides tegelikkuse prognoosimatutelt väljadelt neid
tegelikkusi, mis vastavad tema enda konkreetsele olemusele.
(Žestikuleerides, rõhutatult:) See individuaalsus hüppab konnana üle sündmustest, mida ta
ei soovi tegelikkuseks muuta ning ei lase niisuguseid kogemusi oma individuaalsusse. Teie
suurema identiteedi teised osad võtavad aga need teie poolt tagasi lükatud sündmused vastu ja
moodustavad oma individuaalsused.
Mõned teist võivad valida mõningad sündmused samad ja seal võimalikkused sulavad
kokku. Niisugused lõikepunktid on väga tugeva laenguga ja loovad. Neid lõikumisi võib esi-
neda indiviidide või kollektiivsel pinnal. Üht ajaloolist sündmust võidakse näiteks tunnustada

41
samaaegselt mitmes võimalikus reaalsuses, teised võivad aga esineda vaid ühes ja mitte alter-
natiivses ajaloos.
Kuigi seda on raske sõnades väljendada, kehtib eelöeldu, kuigi ehk erinevatel viisidel, ka
maailmade, aatomite ja psühholoogiliste struktuuride käitumise suhtes. Teile tuttavas elus,
nagu on selgitatud "Isiklikus reaalsuses", teie tõekspidamised täpsustavad neid konkreetseid
võimalikke sündmusi, mis saavad "reaalseteks".10 Kuna te olete võimalik mina, aitab oma
olemusest arusaamine teil näha mõningaid võimeid, mida siin ei kasutata, kuid on olemas,
mida te saate tõepoolest soovi korral tegelikkuseks muuta. Sel juhul te saate valida oma või-
malike võimete andmepangast, sest teis on nende jäljed olemas. Neid arendatakse mõnes
teises reaalsuses; seetõttu saab neid selles palju kergemini kasutada kui te arvate. Kui te oma
paremat kätt treenite, saab kasu ka vasak käsi. Kui arendate võimeid ühes süsteemis, on neid
mõningal määral ka teises kergem arendada. (Mulle:) Kui otsustate veidi kirjutada (näiteks
Sethi raamatute jaoks), siis te kasutate samuti võimeid, mille kallal te olete töötanud mõnes
teises süsteemis, ja oma kavatsuse kaudu te teataval määral ühendate neid võimalikkusi.11 Kui
te sellest ka ainult põhimõtteliselt aru saate, siis mõistate paremini, et ükski eksisteerimine ei
ole ummiktee.
Laseme oma sõbral nüüd hetke puhata,
(Paus kell 23.36. Seth edastas umbes lehekülje materjali Jane'ile ja lõpetas siis seansi kell
23.48. Ma ütleksin, et info, mille Seth andis pärast kella 23.29, vastab vähemalt osaliselt küsi-
mustele, mis Jane vaheajal esitas. Ja Jane sai täna õhtul aru, nagu ka pärast eelmise esmas-
päeva seanssi, et ta edastas võimalikkusi käsitlevat materjali aktiivselt, nii uneseisundis kui ka
osaliselt ärkvel olles.)

MÄRKUSED: 682. seanss

1. Seth lõpetas "Isikliku reaalsuse" dikteerimise 1973. a juulis, kuid ma lõpetasin selle kohta
märkuste kirjutamise ja valmis käsikirja trükkimise alles novembris. "Prentice-Hall" avaldab selle
1974. a juulis. Meil on Jane'iga vaja raamatu lehekülgedele siiski korrektuuri teha; need peaksime
saama trükikojast järgmisel kuul.
2. Vt 680. seansi 5. märkust.
3. Hiljem lisatud märkus: Niipea kui Seth mainis ""Tundmatus" reaalsuses" teadvuseüksusi,
mõtlesin ma muidugi kohe elektromagnetilise energia üksustele (EE-üksustele, nagu ta neid nimetas),
mida ta oli käsitlenud 1969. ja 1971. a. Vt vastavalt 504.-506. seanssi "Sethi materjali" Lisas ja 581.
seanssi "Seth kõneleb" 20. peatükis. Viimases materjalis kasutas ta oma EE-üksuste kirjeldamiseks
mitmeid kujukaid analoogiaid: "...mida kiirgab välja iga reaalsus, nii nagu näiteks hingeõhk väljub
automaatselt füüsilisest kehast... Need kiirgused on tegelikult tundetoonid... Need üksused on just
väljaspool füüsilise mateeria ulatust."
Kuid tänasel 682. seansil ei nimeta Seth EE-üksusi kordagi – ja sellel on oma põhjus, nagu me
järgmise seansi lõpuosas näeme. Varasemas materjalis jättis ta endale palju ruumi, kuhu lisada täien-
davaid andmeid nende teadvuseüksuste kohta. "Need on üks vorm [minu allakriipsutus], mida emot-
sionaalne energia endale võtab," ja 581. seansil: "Sellistel EE-üksustel on palju mõjupiirkondi ja suuri
variatsioone, mis kõik eksisteerivad väljaspool teie tajumise ulatust. Nende selline kokkukuhjamine on
siiski segadusseajav, kuna kõiges selles on tugev kord."
4. Vt jälle 581. seansis "Seth kõneleb" 2. peatükis materjali EE-üksuste ja eeldatavalt valgusest
kiiremini liikuvatest osakestest, näiteks tahhüonidest. (Teooria muide väidab, et tahhüonid ise liiguvad
küll valgusest kiiremini, kuid mitte nende kiirgus. Seega me saaksime seda kiirgust, kogu tahhüonide
[või teiste samalaadsete osakeste] kohta saadaval olevat infokandjat uurida.)
Paljud füüsikud peavad praegu paikapidamatuks arvamust, et iga seisund või sündmus universu-
mis hõlmaks sama liiki aega. Füüsikud ja parapsühholoogid on pakkunud välja mitmesuguseid erine-
vaid pisikesi ja veel avastamata vorme (mindonid, psühhonid, psitronid jne), mis võivad liikuda meie
teadliku ajamõiste suhtes ajas tagasi või on vähemalt vabad meie mõistes ajast, mis liigub vältimatult
edasi. Või mõelge näiteks positronile, mis on positiivse laenguga elektron, antimateeria osake, mille

42
kohta öeldakse, et see liigub ajutiselt ajas tagasi. ("Tavalised" elektronid, nagu me neist oma maailmas
mõtleme, omavad negatiivset laengut.)
Elektron on üks aatomi tuuma lähedal liikumises olevatest laineosakestest. Võrreldes Sethi tead-
vuse põhiüksustega oleks see väga suur; kuid kuna elektron saab "liikuda" ühe tuuma orbiidilt teise
omale, läbimata vahepealset ruumi, võib elektroni omadusi pidada siiski laias laastus analoogiliseks
nende teadvuseüksuste võimele "esineda mitmes kohas korraga ja ruumi läbimata".
5. Vt 681. seansi 1. ja 5. märkust.
6. Seth viitas sel seansil juba teist korda võimalusele, et indiviid võib tunda end sisemise universu-
mi tohututes ulatustes tähtsusetuna. Ta mainis seda võimalust ka 681. seansil kell 22.00. (Vt ka selle
seansi 2. märkust.)
Mind huvitavad Sethi arutlused võimalikkuste üle väga ja ma ei tunneta mingit füüsilist ega emo-
tsionaalset ohtu. Ka Jane tunneb samamoodi. "Mina olen mures lugejate pärast, siis kui ma olen sellest
murest teadlik," ütles ta mulle pärast seanssi. "Ma ei taha, et keegi neist tunneks end jalust maha pühi-
tuna."
7. Vt 680. seansi 5. märkust.
8. Võib-olla pole siiski nii lihtne näha meie reaalsust teiste suhtes. Vt Lisa 3, 1. märkust.
9. Kromosoomid on mikroskoopilised kehad, milleks jaguneb rakutuuma protoplasma aine raku
jagunemisel. Nad kannavad endas geene, faktoreid või üksusi – "eskiise" – mis määravad ära pärilikud
omadused.
10. "Isiklik reaalsus" sisaldab suures osas muidugi materjali tõekspidamiste kohta; vt muuhulgas
16. ja 15. peatükki. Sethi info "jõupunkti" kohta 15. peatükis 657. seansis on siin eriti asjakohane.
11. Sethi kirjeldus selle kohta, kuidas ma ühendan kaht võimalikku mina, tuletas mulle meelde
tema materjali Jane'i samasuguse teguviisi kohta. Vt 680. seanssi kell 23.02. See on vaevalt kokkusat-
tumus, et me Jane'iga kasutame oma võimalike minade vastavate kogumite ühendamisel siduva
materjalina – "liimina", oma individuaalseid kirjanikuvõimeid.

683. SEANSS
18. veebruaril 1974
esmaspäeval kell 2139

(Eelmise seansi 6. märkuses ma kirjutasin üsna vabalt, et me Jane'iga "ei tunne füüsilist
ega emotsionaalset ohtu" Sethi poolt kirjeldatud sisemise universumi tohutuid mõõtmeid
uurides. Kuid täna õhtul pärast õhtusööki juttu ajades avastasin oma üllatuseks, et Jane'il
siiski olid mõningad kahtlused meie koha suhtes selles suures organisatsioonis. Ta kahtles ka
võimalikkusi käsitleva materjali emotsionaalses väärtuses. Kuid ta lisas, et võib-olla tulene-
vad tema tunded ka tänasest melanhoolsest meeleolust.
Jane jätkas, et võimalikkusi käsitlev materjal mõjub talle intellektuaalselt stimuleerivalt,
kuid teda panevad mõtlema selle emotsionaalsed kaastähendused – ta on järelikult vaid üks
arvututest miljarditest olenditest, kes "vilguvad põlema ja kustuvad nagu tuled kõigis neid
võimalikes maailmades..." Milles seisneb pisikese indiviidi väärtus? küsis ta endalt.
Püüdes teda rahustada, otsisin üles, mida Seth ütles "Isikliku reaalsuse" 9. peatükis, ja
näitasin seda talle. Vt 637. seanssi: "... mõelge nüüd mina elule kui ühele sõnumile, mis hüp-
pab üle paljumõõtmelise struktuuri närvirakkude – mis on taas sama reaalne kui teie keha –
ja vaadelge seda ka niisuguse mitmekülgse isiksuse suurema 'mõtisklemishetkena'... Ma olen
teadlik, et [need analoogiad] võivad panna teid tundma end väiksena või kartma oma identi-
teedi pärast. Te olete enam kui näiteks üks sõnum, mis läbib supermina tohutuid ulatusi. Te
pole universumisse ära kadunud."

43
 Mul oli ka mõningaid küsimusi – tegelikult kahtlusi – mida ma tahtsin Jane'iga ja/või Set-
higa seansi ajal kunagi arutada. Seni olin need vaid endale hoidnud.
"Noh nüüd," ütles Jane kell 21.33, kui me olime umbes 15 minutit seanssi oodates istunud,
"ma tunnen, et Seth on vähemalt ähmaselt kohal..." Lõpuks:)
Niisiis: Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth.")
(Aeglaselt:) Üks hetk... Nende üksuste kaudu annab teadvus endast teada ja ükski kriips
kunagi ei kao. Iga antud üksuse kogemus, pidevalt muutudes, mõjutab kõiki teisi üksusi...
Ootame veidi. Raske on seletada, sest teie mõisted individuaalsuse kohta on nii piiratud...
Need üksused sisaldavad endas teie mõistes kõiki "latentseid" identiteete, kuid mitte ette-
määratud viisil. Minad võivad olla oma reaalsuse raames täiesti iseseisvad, kuuludes samas
siiski ka suuremasse reaalsusesse, milles nende iseseisvus teenib mitte ainult nende endi, vaid
ka suurema struktuuri huve.
Neis üksustes peitub taas kalduvus kasvada ja organiseeruda. Praktiliselt lõputul tegevus-
väljal on tähendust omav korrapärasus tekkinud kalduvusest tähtsuse suunas. Lühidalt öeldes,
teatavad üksused valivad erinevad organisatsioonivormid, leiavad need olevat olulised, siis
toetuvad neile ja tõmbavad enda poole teisi samalaadseid. Selliselt ongi erinevad reaalsuse-
süsteemid moodustunud. Valitud konkreetne olulisuse liik toimiks nii kogemusele juhisena
kui ka efektiivsete piiride püstitamise viisina, mille sees valitud liiki käitumine jätkuks. Üksu-
sed saavad omavahel seguneda ja teevadki seda, kuid kuna nad kalduvad selektiivsuse ja olu-
lisuse suunas, hakkavad terved nende grupid terveid teisi gruppe eemale tõukama, tekitades
selliselt kaitsva sisemise vastastikuse toime süsteemi.
Üksused moodustavad endist mitmesuguseid süsteeme, mida nad on ise algatanud. Nad
muundavad end seetõttu struktureeritud reaalsuseks, milleks nad siis saavad. Ruburt eeldab
oma "Seiklustes" väga õigesti nn mitmeste individuaalsuste olemasolu.1
Teie peate üht mina evolutsiooni esmaseks ja lõplikuks eesmärgiks. Kuid muidugi on ole-
mas ka teisi identiteete paljude niisuguste minadega, millest igaüks on sama teadlik ja sõltu-
matu kui teie oma, olles samas ka teadlik suurema identiteedi olemasolust, milles on nende
olemine. Teadvus teostab end enese tundmisega. Teadmine muudab selle teie mõistes suure-
maks vormiks, mis püüab siis teostuda ja ennast tunda jne. Teie maakeral on olnud (teadvuse)
katseid nii inimeste kui ka loomadega ka teistel tasanditel kui ma mainisin, kuid seda silmas
pidades – näiteks loomakarjad, kus iga loom oli täiesti teadlik karja ühisest teadmisest, igal
üksikterritooriumil peituvatest ohtudest, ja mille psühholoogilises struktuuris karja kollektiiv-
ne teadvus tunnistas iga looma individuaalset teadvust ja kaitses seda.
Üksiklooma ja karja kollektiivse teadvuse vahel toimus pidev mõttevahetus ja me ei räägi
seetõttu seisundist, kus üksikloom allus kontrollile.
Sama, kuid mõningate variatsioonidega, toimus ka inimsooga ja toimub tegelikult ka prae-
gu. Teie ajaloolises mõistes minevikus tegi mitu gruppi niisuguseid katseid. Tol ajal sattus aga
individuaalne teadvus sedavõrd omaenda kogemuste lummusesse, et kindlajooneline, stabiilne
ja teadlik suhtlemine kollektiivse teadvusega läks nii-öelda põranda alla. See sai kättesaada-
vaks neile, kes seda otsisid, kuid neil juhtudel ei olnud tulemuseks sama liiki psühholoogili-
sed organisatsioonid.2
On proovitud ja proovitakse ka praegu teist liiki psühholoogilisi vorme – mõningaid, mis
tunduksid teile üsna mõeldamatud; kuid siiski ilmub teie süsteemi aeg-ajalt nende variante.
Näiteks on täiesti võimalik, et ühes kehas on mitu mina ja kui see oleks normiks, siis tun-
nustataks seda kergesti. See eeldab aga teistsugust mitmest individuaalsust, mis võimaldaks
tegelikult teostada paljusid erineva iseloomuga võimeid, mis jäävad tavaliselt väljendamata.
See eeldab ka teadvuse vabadust ja organiseeritust, mis on teie reaalsusesüsteemis ebaharilik
ja pole selles valitud.

44
 ("Mõned inimesed hakkavad seda kõike siduma omamisega, kas pole?" küsisin ma.
22.11.)
Sellest ma veel räägin. Enamik inimesi areneb näiteks intellektuaalselt või emotsionaalselt
või füüsiliselt, jättes keha ja vaimu täieliku potentsiaali suurel määral arvestamata. Piiratud
minastruktuur, mida te praegu individuaalsusega samastate, lihtsalt ei suuda kõiki neid iseära-
susi täielikult ära kasutada.
Minastruktuur tuleneb sisemisest minast, mis on moodustunud erinevate huvide, võimete
ja tungide ümber. Valitakse alad, millele keskenduda. Harva leidub inimest, kes on suur intel-
lektuaal, suur sportlane ja samuti sügava emotsionaalse ja vaimse arusaamisega isik – ideaal-
ne prototüüp sellele, mida inimkond võiks luua.
Füüsilise eksistentsi mõnedes süsteemides on kehtestatud individuaalsuse mitmesus,
milles samast sisemisest minast kerkib esile kolm-neli "isikut", kes kõik püüavad neid oma
iseärasusi võimalikult hästi ära kasutada. See eeldab aga teatavat teadlikkuse vormi, milles
igaüks teab teiste tegevustest ja osaleb neis; ja see ongi kollektiivse teadvuse teistsugune vari-
ant. Kas näete siin korrelatsiooni?
("Jah.")
Süsteemides, kus teadvuse evolutsioon on toimunud selliselt, kasutatakse kõik keha ja vai-
mu omadused ühe "eluaja" jooksul ilusasti ära. Ka identiteedi suhtes pole selles osas mitme-
tähenduslikkust. Indiviid ütleks näiteks: "Ma olen Joe ja Jane ja Jim ja Bob." Seksuaalne ole-
mus füüsiliselt varieerub, nii et identiteet on kõigil tasanditel mees ja naine. Kõigi niisuguste
võimalikkuste varjud ilmnevad teie enda süsteemis veidrustena. Kõike, mis mingilgi määral
teie süsteemis ilmneb, arendatakse mõnes teises edasi.
Kõik see tähendab, et need üksused on prognoosimatud ja teostavad teadvuse kõiki või-
malikkusi. Kõik kontseptsioonid jumalatest või teistest olemisvormidest, mis põhinevad piira-
tud ettekujutustel individuaalsusest, osutuvad lõppkokkuvõttes kasututeks. Vaevalt vaatlete te
rahutustundega füüsilise elu mitmekesisust – selle loomi, putukaid, linde, kalu, inimest ja
kõiki tema töid; kuid te peate aru saama, et teadvuse enda olemus on palju mitmekesisem ja te
peate õppima pidama sisemist reaalsust sama lõputuks kui välist. Ka ainuüksi need kontseptsi-
oonid muudavad teie praegust teadvust ja muudavad selle astet. Praegune ettekujutus hingest
on tegelikult "primitiivne" ettekujutus, millega saab vaevalt seletada selle reaalsuse loovust,
millest tuleneb inimkonna olemine. Te oletegi mitmesed isiksused (pingsalt). Te eksisteerite
korraga paljudel aegadel ja paljudes kohtades. Teie eksisteerite samaaegselt ühe isikuna. See
ei eita selle isiku sõltumatust, kuid teie sisemine reaalsus seondub nende reaalsusega, olles
samal ajal ka psüühiliseks maailmaks, milles nad saavad kasvada.3
Ma ei tahaks hakata käsitlema "tasandeid", milles eeldatakse toimuvat progresseerumine
ühelt teisele. Kõik niisugused käsitlused põhinevad teie ideel ühesest individuaalsusest, järjes-
tikusest ajast ja hinge variantide piiratusest. Lilli on punaseid, kollaseid ja lillasid. Üks pole
teistest kõrgemale arenenud, kuid nad kõik on arenenud.
Need üksused kombineeruvad teadvuse erinevat liiki vormideks. Sisuliselt pole õige öel-
da, et üks on rohkem arenenud kui teine. Näiteks lille õieleht pole rohkem arenenud kui juur.
Sipelgas võib maapinnalt näha, et õieleht on juurest ja varrest palju kõrgemal, kuid sipelgad
on küllalt targad, et mitte pidada õielehte juurest paremaks.
Niisiis: Teadvus õilmitseb kõigis suundades...
Kõik suunad, mis teadvuse õis endale võtab, on head. Õis teab, et ta elab mugulas, kuid
läheb "aega", kuni mugulast tulevad vars ja lehed ja õis. Õis pole mugulast parem. See pole
isegi mitte mugulast arenenum. See on mugula üks avaldumisvorme. Seega teie mõistes tun-
dub, nagu oleksid need progressioonid või järjestikused arenguetapid, millest kerkivad esile
küpsemad üldised minad. Teie moodustate nüüd osa neist minadest, nii nagu õielehed mugu-
last. See ajaline periood omab tähendust vaid teie süsteemis.

45
 Teie idee ühest hingest, ühest minast moodustab olulisuse ja selektiivsuse, mis teeb teid
pimedaks nende teiste reaalsuste suhtes, mis on sama palju "siin ja praegu" kui teie praegune
mina. Neist suurematest olulisustest, mille suhtes teie piiratud ideed teid teadmatuks muuda-
vad, on teadlikud ainult teadvuseüksused, millest teie füüsiline mina koosneb.
Niisuguse süsteemi kontseptsioonid saavad aidata neid barjääre lõhkuda. Seega eksisteerib
korraga mitu teadvusekihti. Need, millest te pole veel teadlikud, näivad olevat teie omast
kõrgemalt arenenud. Te moodustate nüüd osa neist. Te saate neid tunda, kui te hakkate oma
ettekujutust individuaalsusest ja teadlikkusest avardama. Aja mõistes on teil palju kehasid,
sedamööda kui te maises kogemuses sünnite ja taassünnite. Teie teadvus ühendab neid eksis-
tentse ja isegi teie praeguse keha aatomid ja molekulid sisaldavad kodeeritud infot neist teis-
test (tegelikult samaaegsetest) vormidest. Need teadvuseüksused on olemas igasuguses füüsi-
lises mateerias ja sisaldavad omi mälestusi. Seega olete nii bioloogiliselt kui ka füüsiliselt
oma mitmesest individuaalsusest teadlikud.
Niisiis: Teie süsteem ei hõlma eelpool (sellel seansil) mainitud liiki kogemusi, milles keha
on võimeline ühe eluaja jooksul paljude minade kogemusi omama. Selles kasutatakse selle
asemel aja konteksti, kus igale minale on antud keha ja aeg; kuid teadmine mitmese individu-
aalsuse ideedest võiks aidata teil mõista, et teil on palju võimeid, mida te pole kasutanud, mis
esinevad teis varjatud kujul, kuid on kogu teie identiteedis siiski tähtsad ja piisavalt olulised
teile isiklikult, et neid arendada.
(Rõhutatult:) Taaskehastumine esitab lihtsalt võimalikkusi aja kontekstis – mina osi, mis
materialiseeruvad ajaloolistes kontekstides. Kõik aja liigid – tagasi ja edasi liikuvad – tulene-
vad teadvuse prognoosimatust põhiloomusest ja olulisuste "seeriatest". Iga ajas sündinud mina
järgib siis sellest vaatepunktist omaenda võimalikke reaalsusi. Ja iga niisugune mina on samu-
ti vahetu.
Kogu teadvus kõigis selle vormides eksisteerib korraga. Mul on seda raske seletada, ilma.
et ma näiliselt iseendaga vastuollu satuksin. Mõtleme uuesti oma mugulale ja õiele. Need
eksisteerivad põhimõtteliselt korraga. Teie mõistes aga tundub, nagu ütleks tulevane õis oma
"tulevikust" mugulale, kuidas õit teha. Mälu toimib ajas tahapoole ja ettepoole. Õis – pöördu-
des tagasi mugula poole ja ergutades seda "edasi" ja meenutades sellele selle (võimalikku
tulevast) arengut – on teie mõistes nagu tulevane mina või kõrgemalt arenenud mina, kes teab
vastuseid ja kellele saab tõepoolest üsna praktiliselt toetuda. Ka jumalaid võib vaadelda samas
valguses, ainult suuremas mastaabis; ja kui neist selles kontekstis aru saada, saab neile tugine-
da. Peaaegu loomulikult kaldutakse jumalaid isikustama, sest teid piiravad teie piiratud
ettekuutused individuaalsusest. Avaramad individuaalsuse kontseptsioonid võimaldavad teil
tegelikult heita pilku teadvuse tõesti tähelepanuväärsetele vormidele, millest te pidevalt esile
kerkite.
Need on emotsionaalselt ja psühholoogiliselt nii rikkad olemised, et teie ettekujutused
individuaalsusest sunnivad teid neid lahjendama sellise määrani, millest te olete võimelised
aru saama.4 Iga teie isik kuulub sellesse suurde individuaalsusesse. Ka ainuüksi need ideed
saavad teid aidata, nii et te saate mõningal määral emotsionaalselt ja intellektuaalselt tunne-
tada seda suurt jumalust, millest tekib individuaalsus.
(23.10. Pikk paus tugeva edastamise ajal.) See jumalus moodustub nende teadvuse põhi-
üksuste igavesest, kuid samas alati uuest esilekerkimisest ja kasvust. Selle jumaluse reaalsus
ulatub iga üksuse reaalsuseni ja kõigi üksuste kollektiivse reaalsuseni.
Tehke vaheaeg.
(23.13. Jane oli selle pika edastamise ajal jälle tõesti sügaval olnud. Tundus, et ta tuli
transist küll kergesti välja, kuid ta pööritas mõned korrad silmi. Ta kiiktool oli nihkunud
meetri võrra vasakule.
"Mul on mõned küsimused," ütlesin ma, kui ta oli veidi puhanud. "Kavatsesin need esitada
edastamise ajal, kuid ma kardan neid vastuseid kuulda – vähemalt kaht esimest." Ütlesin seda

46
vaid pooleldi naljatades. Mul oli olnud see esimene küsimus mõttes juba Sethi 679. seansi ajal
kaks nädalat tagasi:
1. "Kas need viimased seansid on mõeldud uue raamatu algusena?"
"Ma ei tea," ütles Jane. "See ei tundu raamatu materjalina, kuid kui ma algul hakkasin
seda materjali unes saama, pärast kaht viimast seanssi, tekkis mul kahtlus..." Mind ajas see
naerma: ta ei olnud oma kahtlustest mulle sõnagi maininud. Mina arvasin samal ajal, et ta
blokeerib ideed, et Seth võiks nii ruttu uue raamatuga alustada, sest meil on eelmine, "1siklik
reaalsus" [vt 682. seansi 1. märkust] veel lõpuni toimetamata. "Võib-olla on need seansid su
enda kirjatööks," arutles Jane. "Need meeldivad mulle küll väga – kuid jälle raamat? Prae-
gu.?"
2. "Kas need teadvuseüksused, millest Seth hakkas eelmisel seansil rääkima, on samad
mis EE-üksused, mida ta kirjeldas raamatus "Seth kõneleb" või on selle esialgse idee edasi-
arendus või midagi muud?" [Vt 682. seansi 3. märkust.)
Jane vaikis hetke. "Arvan, et Seth selgitab seda meile varsti."
3. "Oleks kena, kui Seth ütleks midagi minu üleeilsest unenäost, milles ma sain vist teist
korda oma [surnud] emaga kontakti." Ma kirjutasin selle kogemuse eile üles, et seda kasu-
tada omaenda raamatus "Minu silmade läbi", mida ma olen alustanud. Seth esitas Minu sil-
made läbi idee "isikliku reaalsuse" 6. peatükis. Mulle meeldib selle projektiga töötada ja
pärast oma ema surma kolm kuud tagasi olen ma seda eriti meeleldi teinud. Oma vanematest
kirjutades ma avastasin, et kirjutan oma lapsepõlvest. Vt märkusi enne 679. seanssi: küsimu-
sed, mida ma siis esitasin, olid käesoleva seansside seeria üheks ajendiks.
Jätkasime kell 23.30)
Niisiis: (Valjemini ja sügavamalt:) "Tundmatu" reaalsus (koolon): Sethi raamat." Ja pange
"Tundmatu" jutumärkidesse.
See on korraga kaks asja: minu raamat ja sinu allikmaterjal. Kas sa said minust aru?
("Jah... sa tahad öelda, et ma saan kasutada sinu raamatut seoses omaenda kirjutisega.")
Ma tahan seda tõesti öelda. Niisiis: me nimetame teadvuse põhiüksusi teadvuseüksusteks
– esitähtedega "TÜ". Nendest moodustuvad EE-üksused ja esimesed juured, mis saadetakse
füüsilise mateeria maailma.
(Paus, silmad pärani mulle otsa vaadates.) Nüüd sinu unenäost. Sa oled muidugi oma
emaga kontaktis. Ta hakkab liikuma, nagu sa oletasid. Ruburti (kirjalikud) kommentaarid
unenäo kohta on samuti asjakohased ja näitavad sinu enda ettevaatlikkust. Ükski neist kohtu-
mistest pole näiteks olnud normaalselt emotsionaalne, vaid lihtsalt pilguheidud, milles suhtle-
mist tavalises mõttes ei toimunud.
Sul võib olla huvitav teada, et sinu rändamised väljaspool keha võivad olla mõnevõrra
seotud ka sinu sportlike kalduvustega, sest sulle tundub, et keha peab olema tasakaalus ja
omama tuge – sellest ka need hallutsinatsioonid, mida sa kasutad. Sa võid neist kalduvustest
aga ka abi saada, kui sa mõtled oma kehast, nagu oleks see täiesti vaba, võimeline liikuma
ruumis ilma toeta, võimeline unenäoseisundis manipulatsioonideks, mis pole talle füüsilises
reaalsuses võimalikud. "Sisemine" keha saab funktsioneerida viisidel, mis pole võimalikud
füüsilisele kehale, ja sa saad seda proovikivina kasutada. Selgita välja, mida sa saad oma sise-
mise kehaga teha; katseta.
Sa võid kindel olla, et sinu ema jätkab eksisteerimist. Kuid mis puutub sinu suhetesse
temaga, siis sa vaatled teda kaugelt. Ta alles uudistab – see tähendab, et ta suudab end samas-
tuda sinu teiste osadega kui oma eluajal. Ta ei taha sind praegu emotsioonide avaldamisega
hirmutada, seetõttu kasutate te praegu distantsi mõlemalt poolt.5
Soovin teile mõlemale toredat õhtut.
("Aitäh. Sama sulle.")
See raamat jätkub nii, kuidas teile paremini sobib.

47
 ("Hästi. Head ööd, Seth." 23.50. Siis, minut hiljem, kui me rääkisime ""Tundmatust"
reaalsusest", langes Jane transsi tagasi.)
Hoia see praegu vaba ja lühendamata.
("Hästi.")
("See küll minu arvates raamatu moodi ei alga," ütles Jane. "See ei näi nii lihtne kui tei-
sed. Võib-olla ta kavatseb seekord edasi minna ja omamoodi jätkata... Ma võin ausalt öelda,
et see pealkiri oli mulle täiesti tundmatu." Ta naeratas oma tahtmatu sõnademängu üle
""Tundmatu" reaalsusega". "Kas sa, Rob, oled valmis uut raamatut alustama?"
"Noo..."
"Ma mäletan, et Seth mainis, et see on sulle allikmaterjaliks."
"Kui see on minu jaoks allikmaterjaliks, siis võib see sama olla ka teistele." Ma lisasin, et
mul pole selle vastu midagi, kui see raamat on "sitke" või raske – kui seda on vaja selleks, et
Sethi ideed kohale jõuaksid. Jane ajas mind jälle naerma. See uus projekt selgelt meeldis talle
ning raamatute "Seth kõneleb" ja "Isikliku reaalsuse" edu olid tekitanud temas suure usalduse
Sethi ja omaenda võimete vastu; kuid ta hakkas siiski kohe küsimusi esitama:
"Millest see raamat küll tuleb?" nõudis ta. "Tõepoolest – kuhu ta saab minna, kui vaada-
ta, millest ta alustas? Aga hea küll. Kui ma seda olin öelnud, sain siit midagi" – ta näitas
käega endast paremale, et Sethilt on üks infokanal avatud – "teadvuse prognoosimatusest ja
ettetunnetamisest ja pärilikkusest; raku hingest ja hinge rakust..."
Nagu alati, kui Jane hakkas edastama mõnda Sethi uut raamatut, soovitasin tal rahuneda
ja lasta Sethil lihtsalt tema tööd teha. Läksime magama kell 00.03.)

MÄRKUSED: 683. seanss

1. Jane kasutab "mitmest individuaalsust" oma raamatu "Seiklused teadvuses: sissejuhatus aspek-
tipsühholoogiasse" 11. peatüki viimasel leheküljel. "Aga tõesti," ütles ta, "kogu peatükk moodustub
selle definitsiooni või idee suunas." Tema arvates hõlmab mitmene individuaalsus kõiki algmina sise-
misi kehastusi ehk Aspekte, mida ta defineerib "Seikluste" sõnaseletustes "tundmatu" minana, hingena
või psüühhena; meie füüsilise olemise algallikana. Seth oleks seega Jane'i algmina ühe Aspekti kehas-
tus; kuid teistel reaalsuse tasanditel oleks tal ka omaenda eksistents. Vt ka 680. seansi 5. märkust.
2. Seoses Sethi käsitlusega loomadest ja inimestest siinkohal, vt tema suurepärast materjali "Isikli-
ku reaalsuse" 12. peatükis. Selle peatüki osade väga üldine kokkuvõte: 647. seansil vaatleb Seth prob-
leeme, mis ürginimesel tekkisid, kui ta sattus silmitsi oma tärkava teadvusega. 648. seansil käsitleb ta
loomseid instinkte, tervist, haigust ja enesetappu ja ajastuid, mille jooksul inimesed ja loomad suhtle-
sid omavahel. Samal seansil andis Jane ka oma muljeid loomadest ravijatest.
3. Hiljem lisatud märkus: Ma leidsin, et enamik materjalist, mis Seth oli edastanud pärast kella
22.11, kuid eriti nüüd, meenutab väga üht lõiku 657. seansilt "Isikliku reaalsuse" 15. peatükis. Ühen-
dasin siin need katkendid sellest seansist: "Igal teie taaskehastunud minal on oma 'jõupunktid' ehk
järjestikused hetked, mil see materialiseerib igapäevast eksisteerimist lineaarselt kõigist talle kättesaa-
davatest võimalikkustest. Seda selgitatakse teatud mõttes ühes teises raamatus, seal on teatav kokku-
langevus kõigi nende praeguste jõupunktidega, mis on teie ja teie 'taaskehastunud' minade vahel.
Selles paljumõõtmelises jõupunktis toimub seega pidev vastastikune mõju, nii et teie mõistes üks
kehastunud mina kasutab soovi korral kõigi teiste võimeid. Need minad on teie enda erinevad teisikud
[minu rõhutus] olevuslikkuses, kogemas kehalist reaalsust; kuid samal ajal sulgeb teie organism koge-
muse samaaegsuse välja."
Meie Jane'iga ei pööranud sellele infole siis, kui Seth selle edastas erilist tähelepanu, kuid tagasi
mõeldes saime aru, et see sisaldab kaht olulist mõtet; Sethi viidet "ühele teisele raamatule", mis on
meie arvates ""Tundmatu" reaalsus" ja sõna "teisik" kasutamine tema poolt. Tavalises, sõnaraamatus
antud tähenduses: on see termin seanssidel mõned korrad esinenud, kuid eeltoodud lõigus on Seth
kasutanud seda minu arvates erilise kaastähendusega; selle materjali saamise ajal jäi see meil Jane'iga
tabamata. Sest ""Tundmatu" reaalsuse" II köites omandab Sethi kontseptsioon teisikutest individuaal-
suse uurimisel küll täiesti ainulaadse tähenduse. (Kuigi Seth ei hakanud 683. seansil rääkima oma

48
ideedest taaskehastumise ja jõupunktide kohta, vihjas ta neile mõlemale omadusele selles materjalis
mitmes kohas.)
Praegu seda märkust kirjutades hämmastab mind üks imelik seos, mida ma tunnen, kuid mille
sõnades selgitamine osutub peaaegu võimatuks, ammugi siis lihtsas vormis – et kui Sethi poolt 657.
seansil mainitud "üks teine raamat" võib tähendada "Tundmatut" reaalsust", siis see kajastus ka esi-
meses küsimuses, mis ma Jane'ile tänase seansi vaheajal esitasin. Siiski, kuidas see saab võimalik olla,
sest 683. seansi ajal ma ei mõelnud 657. seansile; ja 657. seansi ajal ma ei saanud kuidagi tavalisel
viisil teada, et ma küsin seda 683. seansil. Ma ei tahaks niisugusele nende kahe seansi vahelisele väi-
kesele seosele küll etteteadmise või tagantjärele teadmise "traditsioonilisi" omadusi omistada. Sethi
materjalis on ka varem niisuguseid imelikke seoseid tekkinud. Tavaliselt ma lihtsalt tunnistan nende
olemasolu ja oma võimetust neid selgelt läbi mõelda ja jätkan.
4. Vt 681. seansi 2. märkust.
5. Seda mu ema ja minu vahelist "turvavaru" illustreerib ilusasti minu üleeilne unenägu. Ja nagu
selleks, et mu teadlikku meelt veelgi rahustada, nägin oma ema koos inimestega, kes alles "elavad";
sama on olnud ka teistes hiljutistes unenäokogemustes, mis mul on temaga olnud. Järgnev on vastav
osa kirjeldusest raamatule "Minu silmade läbi": "Siis ma nägin oma ema [Stellat] mu venna Lindeni ja
tema naise vahel, kõik üksteisest veidi eraldi, kõndimas üksluisel tasasel maal põiki suunas minu
poole. Kõik värvid olid erksad. Need kolm kuju olid näha vaid ülaltpoolt vöökohta, nagu ma oleksin
näinud neid ekraanil. Mu ema ei rääkinud minuga ega vaadanud mulle otse otsa; nagu teisedki, vaatas
ta minu vasakust õlast otse mööda.
Linden ja ta naine olid unenäos peaaegu oma praeguses füüsilises vanuses, umbes aasta minust
nooremad (mina olen 54), kuid Stella näis mõni aasta noorem kui pidanuks olema [ta suri 81 aasta-
selt]. Ma tean, et ma lõin tema unenäokuju selleks, et meie vaheline suhtlemine oleks mulle arusaadav
– kuid ma tundsin siis, nagu oleks ta elus, nii meie kui ka tema mõistes. Mu ema võimed olid selgelt
tema kontrolli all, kuigi ta näis veidi hajevil... Asjaolu, et ta vaatas minust mööda, kõneleb mingisugu-
sest barjäärist või distantsist meie vahel, isegi unenäoseisundis. See võib olla ka minu enda kaitsmi-
seks, arvan ma..."
Mis puutub mu rändamistesse väljaspool keha, siis ma näen hallutsinatsioonides niisugustel juhtu-
del sageli mingisugust tuge: telefoniposti risttala, kuivanud puu habrast ülemist oksa...

684. SEANSS
20. veebruaril 1974
kolmapäeval kell 2142

(Jane rääkis eile õhtul oma ESP kursuse õpilastele, et Seth on alustanud uut raamatut. Ka
Sethil olid raamatu kohta mõned asjad öelda. Kursuse lindi üleskirjutusest [mille saime näda-
la pärast]: "Reaalsusel pole ei algust ega lõppu. Loodetavasti – loodetavasti – loodetavasti
võite oma ajamõiste järgi heita pilgu sellele, mida ma tahan öelda. Universum tõesti laieneb
pidevalt ja moodustub igaveses olevikus. Ma käsitlen oma raamatus neid õpetusi nii põhjali-
kult kui saan, kuid mõned [teist] ei järgi neid. Te loote omaenda reaalsuse. See funktsioneerib
ja on tõsi, kas te järgnete või mitte või tahate järgneda, neile teistele aladele...
Neile teie seast, kes minuga kaasa ei tule, ma luban pakkuda seiklust, teadvuse loovat
muutmist ja kogemusi, mis ületavad neid, mida teie oma mõistes olete tundnud. Te vaatate
maailma enda ümber ja olete hämmastunud selle rikkuse ja mitmekesisuse üle. Kas te arvate,
et sisemine maailm pole sama rikas, isegi veel rikkam, kehtivam? Kas te arvate, et on olemas
vaid üht liiki teadvus?

49
 Teie maailm moodustub teadvuse tohutust prognoosimatusest. Te moodustate sellest oma
ideid tähtsusest ja endast... Te peate lakkama mõtlemast tavalise progressiooni mõistes. Aitab
juba sellest, kui te muretsete Jones'idega sammupidamise pärast. Aga kui te hakkate mure-
tsema selle üle, missugust liiki mina [või teadvus] on mingist teisest liigist ülem, on see mida-
gi muud."
Oodates kell 21.30 algavat seanssi, ütles Jane: "Ma valmistun – oodates seda kindlat sel-
get keskendumist – ainsat kõige selgemat kohta teadvuses, millest materjal läbi tuleb...")
Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth." )
Niisiis: Need teadvuseüksused (TÜ-d) liiguvad seega valgusest kiiremini – kuid see väide
on iseenesest teatud mõttes tähenduseta, sest need üksused eksisteerivad nii sees- kui ka väl-
jaspool seda süsteemi, milles valgusel endal on tähendus.
Kuid füüsilisele struktuurile lähenedes need üksused teie mõistes aeglustuvad. Näiteks
elektronid on EE-üksustega võrreldes aeglased tuimardid.1 On ütlematagi selge, et teadvuse-
üksused on "vaimsed" või, kui soovite, kehatud, kuigi nende sisemisest organisatsioonist
tekivad kõik füüsilised vormid. Üksuse organisatsioonist kujunevad teatavad intensiivsused
juba enne väikseima füüsilise osakese või isegi nähtamatu "füüsilise" osakese olemasolu.
Need üksused moodustavad teie mõistes meele, mille ümber moodustub aju struktuur. Need
üksused läbivad aju.
Keha enda sisene suur kommunikatsioonisüsteem sõltub seega nende üksuste pidevast
sisemisest voolusest ja voolust. Ühel tasandil on keha ellujääminegi suures osas määratud
üksuste kalduvustest selektiivsusele ja tähtsusele. Kuid ka keha füüsiline reaalsus on näiv
konstant näiliselt konstantses füüsilises eksistentsis.
Vaid seetõttu, et nende üksuste allikas on väljaspool aega ja ruumi, on praegune kehaline
reaalsus võimalikkuste triumf. Näiteks teie praegune kujutis näib olevat teie jaoks ainus või-
malik ja alatiseks teie oma, vähemalt teie eluajaks; ja sellega toimuv näib peaaegu vältimatu.
Kui te näiteks haigestute, siis te võite imestada, miks, kuid kui haigestumine on toimunud,
hakkab see kuuluma keha reaalsusesse ja näib peaaegu vältimatu osana selle kogemusest.
Kuid teadvuseüksused, mis on ajast ja ruumist sõltumatud, moodustavad teie rakustruk-
tuuri ning see struktuur tegeleb kõige üldisemalt võimalikkuste olemusega. Kuigi keha näib
alalisena ja eksisteerivat ühest hetkest teise, tõuseb see sisuliselt pidevalt võimalikkuste peen-
ralt, hõljudes teie taju ja kogemuste praeguses punktis ja selle näiline stabiilsus sõltub nii
"varasemate" kui ka "tulevaste" võimalikkuste teadmisest.
Teie olevik tuleneb teie oma tasakaalus teadvusest, mis valib oma taju ja oma elu olemuse
väljalt, mis on prognoositav vaid sellepärast, et talle on kättesaadav suurem organisatsiooni-
ala.
Teie keha seisund suvalisel hetkel ei tulene niivõrd selle enda arusaamisest oma "varase-
mast ajaloost", sest see tuleneb selle enda arusaamisest tulevastest võimalikkustest. Rakud
teavad ette. Ma lihtsustan seda siin praegu. Ma selgitan seda raamatus hiljem lähemalt.2 Kuid
teie piiratud ettekujutused ajast tekitavad kontseptuaalseid barjääre, mis toimivad isegi siis,
kui te vaatlete füüsilise bioloogilise elu struktuuri.
Näiteks: Õigem on öelda, et pärilikkus toimib tulevikust tagasisuunas minevikku, kui öel-
da, et see toimib minevikust olevikku. Kumbki väide poleks igal juhul täpselt õige, sest teie
olevik on tasakaaluolukord, mida võimalik minevik mõjutab sama palju kui võimalik tulevik.
Teie keha ei ole reeglina kunagi teie jaoks siin. Teie kogemused näivad olevat sellesse
koondunud, jättes ülejäänud maailma ohutult väljapoole. Kuid teie liiki teadvuse eriline selek-
tiivsus sõidab üle ajavahemike, mida te ei tunne ära. Teatud mõttes teie kehad süttivad ja
kustuvad vilkudes nagu tuled. Teie seisukohalt nende reaalsus võngub. Kuid samamoodi võn-
gub ka füüsiline universum.3

50
 Te saate aru, mida tähendab, kui öeldakse, et teie teadvus võngub, sest iga indiviid on
teadlik erinevatest intensiivsustest ja kontsentratsioonidest. Mõnikord olete te erksamad ehk
teie mõistes teadlikumad kui teistel juhtudel. Sama kehtib aga ka nende teadvuseüksuste suh-
tes ja aatomite, molekulide, elektronide ja teiste niisuguste nähtuse suhtes. Maailm praktiliselt
süttib ja kustub vilkudes. See võnkumise reaalsus ei sega aga kuidagi teie enda järjekindlus-
tunnet. "Olematuse augud" täidetakse selektiivsuse protsessiga. See protsess valib seega taas
olulisused, mille ümber moodustuvad kogemused ja mille ümber on tunda "elu". Ainuüksi üht
liiki elu tunnetused seavad siis automaatselt barjäärid teiste niisuguste "maailma-plaanide"
vastu, mis nende omadega ei korreleeru (ajaliselt ei kattu).
Teil on võimalik uurida aatomit, rakku või midagi muud ainult teie praeguses ajas. Kuna
teie meelte kogemus järgib ajamustrit, millest te saate aru, siis te peate enesestmõistetavaks, et
näiteks rakk tuleneb oma minevikust ning et selle praegune seisund tuleneb minevikust.4
Loode kasvab täiskasvanuks mitte sellepärast, et ta on minevikus programmeeritud, vaid
sellepärast, et ta on teataval määral ette tunnetades teadlik oma võimalikkustest ja trükib selle
info siis "tulevikust" mineviku struktuuri.
Teie seisukohalt aga raku uurimine seda teile ei näita, näidates vaid selle praegust seisun-
dit. Minu jutust peaks järelduma, et ei tulevik ega minevik ole ette määratud. Te muudate oma
tasakaalustatud praeguse kogemuse platvormilt nii minevikku kui ka tulevikku ning see muut-
mine, see muudatus, see tegu põhjustab teie vahetu elu tajupunkti.5
Teie eksistentsi ja tegelikult ka teie universumi väärtuslik privaatsus on nii-öelda seda
imepärasem just seepärast, et selle võimalik reaalsus tuleneb võimalikkuste lõputult väljalt,
milles iga neist on igavesti puutumatu. Neid ideid on tähtis arvestada.
Te ei saa oma tõekspidamisi reaalsusest eraldada reaalsusest, mida te kogete. See tähen-
dab, et teie tõekspidamised reaalsuse kohta kujundavad selle. Teie mõtted selle üle, mis on
võimalik ja mis mitte, peegelduvad kõigil aladel.
Peaaegu võimatu on alustada kontseptsioonidega (üldnägemustega) ühest isoleeritud uni-
versumist, ühest oma mineviku võimuses olevast minast, ühest ajalisest järjestusest, ja jõuda
lõpuks mingi vastuvõetava teooriani paljumõõtmelisest hingest või jumalusest, mis pole liht-
salt aupaistega ümbritsetud isikustatud kontseptsioon sellest, mis on teie arvates inimene.6
Kannatavad mitte ainult teie metafüüsika ja loodusteadused, vaid ka teie igapäevakogemu-
sed inimolendina jäävad tunduvalt maha sellest, mis need võiksid olla. Seega on täiesti olemas
võimalikkused, mis on ka bioloogiliselt praktilised ja mis võimaldaksid individuaalset tead-
vust nii palju muuta, et inimsugu tõugataks sõna otseses mõttes täiesti uuele kogemuste tase-
mele. Nii nagu koopainimene julges teie mõistes maakera päevavalgusesse ilmuda, on ka
nüüd inimesel aeg astuda avaramatesse teadmistesse oma subjektiivsest reaalsusest, et uurida
individuaalsuse mõõtmeid ja minna kaugemale oma väikestest aladest, milles ta seni on varju-
nud.
Ajaloo mõistes, nii nagu teie sellest aru saate, tundis inimene end tähtsaima liigina ühe
päikese all turvalise ja kindlana, kujutledes, et kõik muu pöörleb ümber tema olemise. See
andis talle selles raamistikus stabiilsuse, millest võidi loobuda, kui inimene lubas oma tead-
vusele teisi vabadusi. Seega peab ta nüüd hakkama aru saama, et ta ise valib arvutute võima-
likkuste hulgast selle ühe, mida ta nüüd kogeb.
See ainus mina, mida ta tunnistab, on vaid see osa temast, millest ta on praegu teadlik.
Talle praegu kättesaadavad ja tema suuremasse olemusse kuuluvad teised teadvuse tahud
näivad olevat võõrad või "mitteminad" või "minast väljaspool", kuna selektiivsus (valikulisus)
on praegu selliselt koondunud.
See muidugi ei tähenda, nagu poleks tervikolemusi, kelle individuaalsus on teist täiesti
eraldi. Kuid see tähendab, et teie kontseptsioonid sunnivad teid vääriti tõlgendama ja moonu-
tama igasugust "vaheletükkivat" infot või kogemust, mis kuulub neisse teie enda olemise osa-
desse, mida te oma ametliku minana ei tunnista.

51
 Niisugune käitumine põhjustab isegi teatavat kehalist ebaausust, sest asjaolu, et rakud on
ajast vabad, tähendab, et rakustruktuur on teatavatel tasanditel teadlik võimalikest tulevastest
sündmustest, nagu me juba mainisime (just enne vaheaega). Keha reageerib oma praeguse
kehalise tasakaalu alalhoidmiseks seega ka tulevastele- ja minevikusündmustele.
Kehale sisemiselt omane teadmine püüab seega sageli ennast psühholoogilistesse tegevus-
tesse teisendada, mille tulemuseks on vaistlikud ja hoiatavad eelaimused jms. Sõnumi selge-
maks muutmiseks võidakse kasutada meeli. Võite näiteks mõttes kuulda mingit häält või näha
välgatavat kujutist. Te võite vastavalt oma tõekspidamistele niisuguseid andmeid paljudel eri-
nevatel viisidel tõlgendada, kuid kuna niisugused kogemused ei kuulu tunnustatud, ametliku
tegevuse aktsepteeritud ossa, võivad need hirmutavana tunduda. Võite omistada need kehatute
isiksuste "vaimudele", kuid selliselt, et need paisatakse kokku dogmade või eelavamuste sega-
dusttekitavaks massiks.
Kui te saaksite kõigepealt aru, et te ise olete vaim ja seega ise ruumist ja ajast vaba, siis te
saaksite vähemalt kaaludagi võimalust, et mõned niisugused sõnumid on tulnud teile teie oma
reaalsuse teistest osadest. Niisugused sõnumid võimaldavad teil sageli vältida teatavaid või-
malikke tegusid.

MÄRKUSED: 684. seanss

1. vt 682. seansi 4. märkus.

2. Hiljem lisatud märkus: Seth täiendab oma materjali rakkude etteaimamisvõimest mitmel
""Tundmatu" reaalsuse" edasisel seansil. Muuhulgas vt I köite II osa seansid 690-91.
3. 681. seansi 1. märkuses ma käsitlesin väga lühidalt teadvuse ja reaalsuse võnkumisi ja soovita-
sin lugeda 567. seanssi "Seth kõneleb" 16. peatükis. Täiendavat materjali samal teemal leiate samas
raamatus 535. seansist 9. peatükis ja 576. seansist 19. peatükis.
Ja seoses Sethi tänase väitega, et "...teie kehad süttivad ja kustuvad vilkudes nagu tuled," vt Jane'i
kommentaare tema oma tunnetest taoliste ideede suhtes eelmise seansi alguses antud märkustes.
4. Varem pidasime ka meie Jane'iga rakku vaid selle mineviku tulemuseks. Kuid oma luules
püüdis Jane samal ajal sellest läbivast tõekspidamisest läbi näha. Allpool on mõned read tema
poeemist "Pathétique" ("Pateetiline"), mis ta kirjutas 1959. a. Ta oli 30 aastane ja hakkas Sethi
materjali arendama alles viie aasta pärast.

Need rakud mäletavad

oma kunagisi surmi ja kõiki kunagisi surmi
ja kuulevad oma aatomite kollases sosinas
jahedust, esimest külma ja lõplikku külma...
Imepäraselt väljaspool igasugust teadmist.
Seesmine tuli paisub.
Kui see peab surema, miks siis
need aatomid käisid kunagi püsti
ja tundsid ennast ja hüüdsid mu nime.
Ja lauldes on igavesed.

5. Vt Sethi materjali "Isiklikus reaalsuses" mineviku ümberprogrammeerimise kohta: 654. seanss

14. peatükis ja 657. seanss 15. peatükis. Tema varasemat infot lootest võib osaliselt leida 503.-504.
seansis "Sethi materjali" Lisas.
6. Seth käsitleb paljumõõtmelist jumalat "Seth kõneleb" 14. peatükis ja Jane teeb sama oma vaate-
punktist "Seiklused teadvuses" 17. peatükis.

52
 685. SEANSS
25. veebruaril 1974
esmaspäeval kell 2151

(Kui Jane täna pärastlõunal uinakut tegema heitis, oli tal üsna ebatavaline kogemus.
Tema märkustest: "Just enne uinumist oli mul mingi vaimne projektsioon, mis näis olevat
suunatud minevikku, minu minevikku. Olin imikuna oma kodulinnas Saratoga Springsis, New
Yorgi osariigis. See oli umbes 1931. aastal. Kõik oli udune, hall, värvitu. Kõigepealt 'ma'
vaatasin 'ennast' oma kärus. Siis ma liikusin tänavatel piisavalt kergelt, sedamööda kui ma
projektsiooni käigus 'vanemaks' sain. Oodake – praegu seda kirjutades ma võtsin midagi vas-
tu [oma teadvuse osast, mis pole Ruburt ega Seth] selle kohta, et projektsiooni keskkond on
tegelikult sama koondunud kui minu oma, kuid et see on üks minu võimalikkusi. Ma ei olnud
bioloogiliselt oma 'olevikus' sellele häälestunud; ma olin selles ja ei olnud selles, koondunud
reaalsuste vahel... rändamas nendes teadvuse võngetes ja läbi nende, millest Seth eelmisel
seansil kõneles. Ta mainis sellel seansil ka võimalikke teadvuseliike. Kas ma püüdsin siin oma
füüsilises reaalsuses üht niisugust välja arendada? Kuid see oli selgelt ärkvelolekusündmus,
mis toimus just enne mu uinakut. Niipea kui ma üles tõusin, kirjeldasin kõike seda kohe Robi-
le..."
Olime oodanud tänaõhtust seanssi alates kella 21.26. Sellal kui me istusime ja põgusalt
vestlesime, muutus Jane üha kannatamatumaks. Jälle, nii nagu see oli olnud enne 684. seanssi
ja ka mõnedel teistel kordadel, ütles ta, et nüüd oli seanssidel "midagi teisiti": selleks raama-
tuks pidi ta "saavutama teatava selge fookuse...")
Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth.")
Niisiis: Üks hetk... ka keha on süsteem. Kuigi seda moodustav materjal pidevalt muutub,
säilitab süsteem oma terviklikkuse. Vorm jäädvustatakse ajas ja ruumis, kuid see süsteem ise
eksisteerib ka väljaspool seda struktuuri – keha on seega projektsioon kolmemõõtmelisele
väljale.
Rakkude teadvused selles on aga igavesed. Füüsiline struktuur ise koosneb seega sureli-
kust ainest. Projektsioon ajas ja ruumis võib kaduda, teie mõistes närbuda ja surra. Põhiline
identiteet eksisteerib edasi, nii nagu eksisteerivad ikka veel miljonite rakkude teadvused, mis
kunagi kehasse kuulusid.
Sellal, kui kehas on tavaline inimteadvus, toimib elav keha intensiivse koondumispunkti-
na. Selles olevate teadvuste konglomeraat kõigil tasanditel koondab omaenda kommuni-
katsioonivõrku. See isiklik võrk on ühendatud kõigi teiste sarnaste võrkudega. Seega on kõigi
kehade vahel elektromagnetiliste ja bioloogiliste vastastikmõjude tasandid. Kuid see võrk on
veelgi ulatuslikum. Mitte ainult kõik rakud saavad üksteisele reageerida, vaid nende
kollektiivne tegevus vallandab veelgi kõrgemaid teadvusekeskusi, mis reageerivad maailma
tingimuste antud kogumile ja mitte teistele sama kehtivatele maailmatingimustele, mis
aktsepteeritud mustrile ei vasta. Seega on võimalikkused teatud määral määratud rakkude
tasandil. See peaks olema ilmne.
Juba keha struktuur ise kehtestab mustrid niisugust liiki võimalikkustele, mida saab prak-
tikas kogeda. Algreaalsus, millest kõik muu pärineb, pole kunagi ette määratud – st saatuse
poolt ette määratud ega isegi mitte kindel. Universumi loomine kestab igas suhtes alati edasi.
Sel ajal kui teadvust täpsustatakse, näeb see alati end selle maailma keskmes. Kõik tead-
vuse täpsustamised ja kõik fenomenaalsed ilmumised toimuvad siis, kui teadvuse põhiüksu-
sed, TÜ-d, ilmuvad EE-üksustesse ja seega teie mõistes tegelikkuse mõõtmetesse. Teie põhi-

53
liselt aktsepteeritud normaalne teadvus on teie keha aines ja läbi selle – keha – te vaatlete oma
maailma. Miski ei takista teid ka vaatlemast oma keha selle välisest vaatepunktist, ainult et
teile on õpetatud, et teadvus on kehasse vangistatud.
Keha on saatev ja vastuvõttev organism; nii-öelda teie kodujaam, teie tegevuse fookus. Te
saate aga täiesti teadlikult sellest eemale hüpata – ja sageli te ka teete seda, kui te vaatlete
veidi aega, eriti unenäoseisundis, maailma teises perspektiivis.
Mõnedes seiklustes te külastate tõesti teisi võimalikke reaalsusi, milles teie kehastruktuur
on üsna sama reaalne kui "teie enda oma". Teie oma psühholoogiline loomus saavutab oma
imepärase komplekssuse sellepärast, et see ammutab teie suuremate võimalike eksistentside
rikkalikust andmepangast. Ka vähene arusaamine neist ideedest võib aidata teil heita pilku
sellele, kui piiratud on olnud psühholoogia eelmised kontseptsioonid.
See mina, mida te teate ja tunnistate, kannab endas vihjeid ja jälgi kõigist teie võimalikest
iseärasustest, mida saab teie reaalsusesüsteemis tegelikuks teha. Teie keha on võimeline kõiki
neid teostumiseni viima. Kuid varem mainitud selektiivsuse tõttu1 võivad mõned suunad olla
teistest lihtsamad ja mõned võivad näida võimatutena. Teie liigi psühholoogilises ja bioloo-
gilises struktuuris on aga võimalikkuste teedel rohkem lõikumiskohti kui te arvate.
Teadlik meel, nii nagu te sellest tavaliselt mõtlete, suunab üldiselt teie tegevust ja selle
ideed määravad ära, missugust liiki selektiivsust te kasutate. Just seetõttu ma püüan teie tead-
likke ideid avardada, nii et te suudaksite paremini valida oma füüsilise kogemuse suuna kõi-
gist neist võimalikest, mis teie jaoks on avatud.

MÄRKUSED: 685. seanss

1. Seth käsitleb selektiivsust 682. seansil kell 22.36.

686. SEANSS
27. veebruaril 1974
kolmapäeval kell 2145

(Tasaselt:) Tere õhtust.

("Tere õhtust, Seth.")
Niisiis: Raku arusaamine sisuliselt ületab aega, nagu teie sellest mõtlete.
Inimkonna teadvus aga katsetas ajalistes suundades. Neis suundades arenedes kasutati
mitmesuguseid bioloogilisi ja vaimseid selekteerimise ja eristamise meetodeid. Kui inimkond
sai ajaloolises mõttes teadlikuks mälust ja mäletas oma minevikku teie mõistes minevikuna,
oli tal võimalik minevikku olevikuga ära segada. Eredad mälestused, väljaspool konteksti,
kuid vahetu neuroloogilise kehtivusega, said konkureerida tema olevikus vajaliku erksa koon-
dumisega.1
Kuigi minevik ongi tegelikult täiesti sama vahetu, elav ja loov kui olevik, tegi inimene
mitmel tasandil teatavaid kohandamisi, mis koondaks tähelepanu kindlatele erisustele ja
hoiaks mineviku ja oleviku kogemused eraldi. Sellal, kui teie liiki teadvus arenes, hakkas ta
intensiivistama selektiivsust, keskenduma konkreetselt väikesele tegevusalale, blokeerides
teised andmed välja. See oli vajalik selleks, et seda tüüpi füüsiline manipuleerimine kehalise
eksistentsiga nõudis kohest füüsilist reaktsiooni vahetult mõjuvatele stiimulitele.

54
 Niisugune selektiivsus ja spetsialiseerumine oli seetõttu sobivaks meetodiks, sel ajal kui
teadvus õppis maiseid kogemusi tundma. Kütid pidid kohe antud olukorrale reageerima.
Ajalises mõttes tuli tappa toiduks "praegune" loom – mitte "kunagine" loom. See loom –
kunagine – eksisteeris sama kindlalt kui praegu tajutav, kuid inimese kontekstis tuli füüsilised
aktsioonid suunata väga konkreetsetele aladele, sest sellest sõltus füüsiline ellujäämine.
Rakkude sisulisest teadmatusest ajaliste erinevuste kohta tuli mööda minna. Sügavatel ala-
teadvuse tasanditel on närvisüsteem kohandatavam kui võib arvata. Seetõttu toimusid kohan-
damised. Närvisüsteem reageerib sisuliselt nii mineviku- kui ka tulevikuandmetele. Niisugune
tegevus on seega bioloogiliselt omane. "Uut" tüüpi spetsialiseerunud teadvus ühes kehas pidi
reageerima välkkiirelt. Seetõttu keskendus see ainult üht liiki neuroloogilistele sõnumitele.
Need said bioloogiliselt üha ilmsemateks, nii et inimese teadvus sõitis või hüppas nende
peal. Just need impulsid või sõnumid said bioloogiliselt ja vaimselt aktsepteeritavateks. Need
jõudsid seega meelte tajudesse. Need impulsid või sõnumid said ainsateks ametlikeks andme-
teks, mis moodustasid meelte tajusse tõlgendatuna füüsilise reaalsuse. See selektiivsus andis
arusaadava taustsuuna sisemisest välisesse eksistentsi.
Teised täpselt sama kehtivad sõnumid jäeti arvestamata. Need olid küll olemas, kuid
muutusid bioloogiliselt nähtamatuteks. Rakud reageerisid neile muidu arvestamata jäetavatele
impulssidele endiselt, sest nad vajasid keha tasakaalu säilitamiseks "olevikus" nii mineviku
kui ka tuleviku andmeid. Kohese teadliku välise tegevuse vajadus "kindlas" lõikumispunktis
sündmustega jäeti tärkavale ego teadvusele.
Kuigi rakud vajasid tuleviku- ja minevikuandmeid ja kasutasid neid keha praeguse keha-
lise reaalsuse moodustamiseks sellest nähtamatust pingest, saaks sama liiki info seega ego
teadvust ohustada ja seda alla suruda. Keha süsteemis on aga tõepoolest sõnumid, mis hüp-
pavad teie seisukohalt liiga kiiresti või liiga aeglaselt,2 et oleks võimalik füüsiliselt reageerida.
Selliselt võimaldatakse rakkude arusaamisel vabalt kulgeda; kuid mainitud selektiivsus (682.-
683. seansil) möödub niisugusest infost, nii et see ei satu vastuollu praeguste meelteandme-
tega, mis nõuavad füüsilist tegutsemist ajas.
Teised sõnumeid kandvad impulsid on täpselt sama kehtivad kui need, mida te tajute ja
millele füüsiliselt reageerite. Rakud reageerivad ka neile pidevalt. Keha, nagu mainitud (685.
seansil), on elektromagnetiline süsteem, mis on tasakaalustatud võimalikkuste võrgus ja mida
kogetakse aja ja ruumi lõikepunktis materiaalsena.
Kui inimene hakkas teie mõistes ajaloos mäluga eksperimenteerima, tekkis arvukalt olu-
kordi, kus tärkav ego teadvus ei eristanud piisavalt selgelt minevikku ja olevikku, nii nagu
teie nendest aru saate.
Minevik ilmus olevikus nii eredalt, et inimene ei suutnud adekvaatselt reageerida selles
ajalises situatsioonis, mis ta ise oli loonud. Tulevik oli praktiliselt blokeeritud, et säilitada
tegevusvabadust ja ergutada füüsilist uurimist, uudishimu ja loovust. Mälu omamisel olid aga
muidugi võimalikud ka vaimsed projektsioonid tulevikku, nii et inimene sai planeerida oma
tegevusi ajas ja näha ette võimalikke tulemusi: tulevaste võimalikkuste "viirastused" on olnud
alati kõigil aladel igat liiki füüsiliste uurimiste vaimseteks stiimuliteks.
("Kas sa mõtled sellega, et näiteks planeedi kõigil aladel?")
Need viirastused olid mentaalsete, vaimsete ja füüsiliste kogemuste stiimuliteks. Usun, et
see vastabki sinu küsimusele.
("Jah.")
Inimsugu tegeles uue füüsiliste kogemuste maailma loomisega. Selle konkreetse eksperi-
mendi läbiviimiseks oli vaja keskenduda füüsilisele manipulatsioonile. Tulevikuviirastused
olid inimkonnale üheks inspiratsiooniks. Kui aga niisugused andmed oleksid kohe inimese
ette ilmunud, oleks inimene jäänud ilma füüsilistest rõõmudest, püüdlustest ja enese proovile-
panekutest, mis olid katse enda jaoks nii elementaarsed.

55
 Teil inimsoona oleks olnud täiesti võimalik valida "reaalseteks" mõni muu närviimpuls-
side või -sõnumite "seeria" ja struktureerida oma kogemus teistes suundades. Kuid bioloogi-
line struktuur ja vaimne teadvus valisid koos kõige mugavama järjestuse, milles praegust
neuroloogilise äratundmisega esilekutsutavat tegevusala toetavad alateadlikud vaimsed tead-
mised ja teised bioloogiliselt nähtamatud neuroloogilised seosed.
Psüühhe tunneb ennast ja on teadlik oma osadest. Kui ego teadvus jõuab bioloogilise ja
vaimse kompetentsuse teatavasse punkti, kui oleviku kogemused muutuvad piisavalt ulatus-
likeks, on ego teadvus niisugusel tasandil, kus see hakkab vastu võtma suuremaid andmeid. Ja
praegu ta tõepoolest ongi sellel tasandil.
Selle koondumine olevikule on praegu kindel. See koondumine kutsuski lõpuks teie mõis-
tes esile teadvuse avardumise, millega varane inimene ei pidanud toime tulema. Teie mõistes
ajas on nüüd rohkem ruumi ja seega rohkem kogemusi ja stiimuleid. Kui jälle ajalooliselt
rääkida, siis minevikus oli indiviid igal antud tunnil korraga teadlik vaid tema oma vahetus
keskkonnas toimuvatest sündmustest. Ta sai koheselt reageerida. Sündmused olid sel määral
küll juhitavad.
Ego spetsialiseerus ruumi ja oma füüsiliste manipulatsioonide avardamisele. See spetsiali-
seerus objektidega. Selle tulemusena on inimene igal antud tunnil teadlik sündmustest, mis
toimuvad teises maailma otsas. Paljudel juhtudel näib tema kohene füüsiline reageering eba-
piisav või ebakohane. Kehaline füüsiline tegevus kaotab sel määral seega oma laitmatu täpsu-
se ajas. Te ei saa lüüa "vaenlast", kes ei ela teie külas ega riigis; pealegi vaenlast, keda te isegi
isiklikult ei tunne. (Pingsalt:) Kohene füüsiline tegevus ajas ei ole sel määral ka samasugune
elu ja surma tegur kui sel ajal, kui inimene oli lähivõitluses silmitsi raevunud looma või vaen-
lasega.
("Kas ma võin midagi küsida?" Jane Sethina noogutas. "Kas sa saaksid meile anda
varase inimese definitsiooni? Arvan, et see huvitaks lugejaid." Olin lootnudki, et Seth hakkab
sellest rääkima. Jane noogutas transis olles uuesti, kui ma olin lõpetanud – mul oli selgelt
mulje, et ma poleks pidanud tema edastamist katkestama.)
Niisiis: Minevikus sai ka armastust samamoodi vahetult väljendada. Ajaloolises mõttes
varane inimene, kasutades siin teie teooriaid inimsoo kohta – varane inimene – oli oma pere-
ga, sugukonnaga või hõimuga lähedases kontaktis. Ruumi avardudes on aga armsad inimesed
hakanud üksteisest kaugel elama ja äkilist kehalist reageeringut ei saa kohe väljendada vahetu
kontakti konkreetses punktis.
Need ja ka teised arengud vallandavad juba praegu inimese käitumises muutusi ja innusta-
vad teda teadvuse edasiste muutuste suunas. Ta vajab nüüd avaramat vaatepunkti mineviku ja
tuleviku suhtes, mis aitaks tal toime tulla oleviku hargnemistega, mis on kogemuste kaudu
välja arenenud.
Tunnustatud kontseptsioonid minast on individuaalsuse tõlgendus ego poolt. Need projit-
seeritakse kontseptsioonidesse Jumalast ja universumist. Need vastavad teatavatele bioloogi-
lise kehtivuse tingimustele eelpool mainitud selektiivsuse tõttu, mis lubab aktsepteerida vaid
üht närviimpulsside seeriat – ja selle peal sõidab enesekeskse mina reaalsus. Mingil "ajal" oli
selle alusel tõlgendatud jumal ühe mina suhetes teise minaga enesekeskse käitumise mudeliks.
Maailmas, kus indiviidid olid ruumis piiratud sugukonna või hõimuga, oli tegevus vahetu.
Keskkond oli raamistikuks, kus teadvus õppis stiimulitega otseselt toime tulema. Ta õppis
koonduma. Vajalik spetsialiseerumine tähendas, et korraga sai käsitseda vaid nii palju teatud
hulka andmeid, kas siis emotsionaalselt või muul viisil. Erinevate hõimude väljakujunemine
võimaldas inimesel teha väikeste gruppidena koostööd. See tähendas, et kõiki, kes jäid välja-
poole, selektiivselt ignoreeriti ja peeti võõrasteks.
(Pingsalt:) Selles punktis ei suutnud taoline teadvus koondunult keskenduda, kutsuda
esile ego teadvust ega kogeda samaaegselt võimsaid ühtsustundeid teiste suurte gruppidega.
See võitles individualiseerumise eest.

56
 Individualiseerumine sõltus aga üksikisikute koostööst. Kui ego hakkas end juba turvali-
semana tundma, hakkasid koostöötendentsid laienema, mis tegi võimalikuks rahvaste arengu.
Siiski oli vältimatu, et ego teadvus kutsus esile reaalsuse, milles tal oli selles suhtes lõpuks
vaja aktsepteerida teisi andmeid ja infot, mida ta algul oli pidanud ignoreerima.
Ma olen seni rääkinud ajaloolises mõttes, nii nagu teie sellest aru saate. Ajalugu on aga
vaid teie aktsepteeritud stiimulite ametlik liin. Ma selgitan seda raamatus hiljem.
Sedamööda kui enesekeskne teadvus avardub, et hõlmata ka seni suures osas ignoreeritud
andmeid, kogeb ta praktiliselt uut liiki identiteeti; ta hakkab end teistmoodi tundma. Selle
jumaluse kontseptsioonid muutuvad oluliselt, nagu ka emotsioonide dimensioonid. Teie
pärandisse kuuluvad tohutult rikkamad armastusesooned, kuid teie kontseptsioonid minast ja
jumalusest on neid tugevasti piiranud. Sageli te näite vihkavat neid, kellel on näiteks teist eri-
nevad tõekspidamised, ja te olete teiste suhtes julmusi toime pannud religiooni nimel ja teadu-
se nimel, sest teie piiratud ideed mina olemuse kohta sundisid teid oma emotsioone kartma.
Te kardate näiteks sageli, et armastus matab teid enda alla.
Kuna te püüdsite nii kiivalt kaitsta seda, mida te pidasite ühe individuaalsuse piirideks ja
terviklikkuseks, jõudsite te inimsoona tegelikult punkti, kus te hakkasite omaenda suuremat
reaalsust eitama. Kuid kõik see moodustab osa sellest eksperimendist, mida inimsugu alustas
teie võimalikkuses.
Kui teie füüsiline ellujäämine sõltus selles mõttes kunagi kitsamast koondumisest, sellal
kui te õppisite füüsiliselt manipuleerima, siis nüüd on edukaks manipuleerimiseks vaja koon-
dumist laiendada – ärgata uuesti individuaalsuse suuremasse eksistentsi, tundes taas vastavalt
ära närvitegevuse, mida praegu tunnetavad põgusalt vaid mõned (näiteks Jane), kuid mis on
teie materiaalse struktuuri pärandis olemas.
Niisiis: Siin ja kogu raamatu vältel esitan lõike PRAKTILISTE HARJUTUSTEGA – kus
te saate mõningal määral näha, kuidas teatavaid esitatud kontseptsioone saab praktiliselt koge-
da ning saada vähemalt vihjeidki nende rakendamise kohta.

PRAKTILINE HARJUTUS 1
Ruburt leidis end ärkvelolekus New Yorgi osariigis Saratoga Springsis, kus ta lapsena
elas, ja nagu mingis vaimses projektsioonis. (Vt Jane'i märkmeid eelmise seansi algul.) Kõik
oli hall. Jäi puudu täisvereliste meelteandmete vahetust olemusest. Nägemus oli selge, kuid
ebaühtlane, väga selektiivne. Liikumine oli siiski tugevaim meelte element. Ruburt oli ühest
küljest kehatu ja teisest küljest ta tajus seda kogemust osaliselt, kärus oleva lapse silmadega.
Ta tajus väga eredalt konkreetset käänakut kindla ristmiku nurgal (York Avenue ja War-
ren Street) ja tema tähelepanu köitis see koondatus: käänak, porine kallak ja siis kõnnitee; ja
lükatava käru liikumine.
Laps oli ühest küljest ta ise minevikus ja samas ka selle mineviku võimalik tulevane mina.
Ruburti ametliku vaimse koondumise vaatepunktist ja neuroloogiliselt aktsepteeritava oleviku
vaatepunktist pidi varasem keskkond jääma keskmest välja või ähmaseks. Ta sai seda kogeda
vaid ametlikult aktsepteeritud närvitegevusest kõrvale astudes. Ta külastas kauplust, mida sel-
les kohas "enam" ei ole ja siin olid meelte andmed mõnevõrra selgemad. Tal polnud kaupluse
sisemusest teadlikke mälestusi, kuid see oli talle kohe nähtav – tume õlitatud põrand, millele
oli puistatud saepuru. Isegi lõhnu oli tunda.
Ta külastas oma (riigi)algkooli, kus ta oli käinud lasteaiast kolmanda klassini,3 nägi lapsi
välja vahetunnile tulemas ja tundis end ühena neist – kuigi ta teadis kogu selle kogemuse ajal,
et on seda seiklust sooritav täiskasvanu.
Ta käis ühest kohast teise, kehatult hõljudes – see oli teadvuse rännak. Sama keskkond on
olemas ka praegu, alternatiivina Ruburti olevikule ja sama eredalt kui tema olevik. Tema sei-
sukohalt oli see aga üks võimalik minevik.4

57
 Laps, kellega ta kohe hetkega end oma praeguse minana samastas, omas temaga vaid eba-
selgelt ja kaudselt sama kogemust. Seega polnud see lihtsalt regressioon (taandumine, tagasi-
langus,). See laps kasvas suureks tolles võimalikkuses ja Ruburt kasvas selles siin. Ta puudu-
tas teatavaid koordinaate, mis olid aga mõlemale neuroloogiliselt omased: tema ja see laps
tundsid seda käru ja käänakut, käru lükanud ema ja maja, millesse Ruburt tundis end lapsena
kantavat.
Ta tunnetas erksalt maja sisemust ja treppi. Ta teadis, et ema läks siis trepist alla käru too-
ma, kuid kui ta püüdis seda tajuda, läks liikumine liiga kiireks. Ema kuju muutus nii segaseks,
et ta ei suutnud seda jälgida. Ta sattus segadusse ja leidis end sisenemas nurgapealsesse kaup-
lusse, siis läks teadlikult ümber kvartali ja oma kooli.
Kool ja kauplus ei kuulunud väikelapse kogemusse, sest selles võimalikkuses kolis pere-
kond ära. Varasem tegevuse ähmastumine tulenes neuroloogilisest segadusest ja Ruburt lüli-
tus enese teadmata samas füüsilises blokis ümber keskkonda, mis omas tema jaoks tähendust,
kuid ei kuulunud selle lapse tulevasse kogemusse. Te peate aru saama, et teie oma minevik
eksisteerib sama elavalt kui teie olevik – kuid samamoodi eksisteerivad ka teie võimalikud
minevikud ja olevikud. Te lihtsalt ei aktsepteeri neid neis kogemuse keermetes, mida "teie"
ära tunnete.5

Ruburt hakkab praegu selle raamatuga töötades katsetama võimaliku materjali teadliku
äratundmisega ja seda liiki kogemuste teadliku aktsepteerimisega, mida juba mainitud selek-
tiivsus tavaliselt tabuks peab.
Seega lasi ta pärast meie eelmist seanssi uneseisundis oma teadvusel nii palju avarduda, et
see saaks teadlikuks infost ja kogemustest, mida tavaliselt vaimsete ja neuroloogiliste harju-
mustega automaatselt tsenseeritakse (kärbitakse). Ruburt kasutab "Seiklustes" terminit "eelar-
vamustega taju" – mis on suurepärane ja rakendatav ka siin. Sest te olete loonud endale selles
suhtes mentaalsed (psüühilised), vaimsed ja füüsilised eelarvamused. Ruburt vabanes unesei-
sundis eelarvamustest, vähemalt mõningal määral, nii et ta kohtas infot, mis näis võõras või
väljaspool tavaliste kogemuste konteksti.
Teie teooriad ajast on seotud teie tavaliste närviimpulssidega. Üks asi on mängida palju-
mõõtmelisuse kontseptsioonidega (ideedega, üldnägemustega) või võimalikkustega ja hoopis
teine asi on, kui need teile praktiliselt esitatakse, kasvõi põgusalt, ajal, mil teie mõttemudelid
ja neuroloogilised harjumused ütlevad teile, et neid ei saa teisendada. Seega Ruburt tundis
pettumust ja ta ütles mulle küllaltki kindlalt (vt Lisa 4), et tema teadvus ei suuda vastuvõeta-
vat infot mahutada.
Hea õpetaja kombel (humoorikalt) võtsin tema protestid arvesse. Hiljem ta kirjutas talle
tulnud väite üles. See oli tema teadlik tõlgendus infost, mis ta oli eelmisel öösel saanud,
teisendatuna nii hästi kui ta suutis lineaarsesse vormi.
Mul on mu oma eksistents, mis on Ruburti omast täiesti erinev, ja mul on siiski ka reaal-
sus, mis on tema psüühhega seotud.6 Ka igaühel teist on samasugune side enda või oma suure-
ma identiteedi teiste, "targemate" osadega, mis on iseseisvad, kuid samas elavad teie psüüh-
hes. Need on ""Tundmatu" reaalsuse" osad.
Ma saan praegu hankida infot, mida Ruburtil omas mõttes ei ole. Teises mõttes tal siiski
on see info ja samuti ka teil, kuid teil on olnud vaimselt, mentaalselt (psüühiliselt) ja bioloo-
giliselt selle vastu eelarvamusi. Teie kui inimsugu olete aga valmis saama teadlikuks oma
suuremast reaalsusest ja uurima selle "tundmatuid" aspekte. Sellest ka see raamat.
Mõned selles sisalduvad arusaamad võivad teid ärritada, lihtsalt sellepärast, et te olete
koolitanud end neid ignoreerima. Te peaksite aga kogema ka teadvuse kiirenemist ja käesolev
tundub lugedes teile üha tuttavam. Raamatu raamistik ise juhib teid, kui te seda võimaldate,
teie enda suurema teadmise teistesse kihtidesse.

58
 (Valjult:) Punkt. Seansi lõpp. Ma annan teile järgmisel korral mõned isiklikud soovitused.
Ruburti lemmiksaated teleris on talle kasulikud ja lasevad ta meelel puhata. Need on tema
vaimseks mänguks ja seetõttu on need tähtsad.

MÄRKUSED: 686. seanss

1. Vt jälle (soovitasin sama viidet 683. seansi 2. märkuses) 647.-648. seanssi "Isikliku reaalsuse"
12. peatükis.
2. Vt Jane'i oma materjali Lisas 5. Kuid sel seansil Sethi uurides – samuti vaheajal kell 23.26 esi-
tatud märkusi – on lugejal kasulik arvestada nii Lisa 4 kui ka Lisa 5.
3. Vt 679. seanssi 4. märkuse kohal, samuti 4. märkust ennast.
4. Ainuüksi raamatus "Seth kõneleb" on võimalikkuste kohta palju materjali, mida ma saaksin sel-
le seansiga seoses tsiteerida. Üks mu lemmikseansse on aga 566. seanss 16. peatükis, kus Seth käsitleb
"süvapsühholoogilisi vastastikuseid seoseid", mis hõlmavad võimalikke minevikke ja tulevikke, une-
nägusid, telepaatiat, praegusi võimeid, sugestiooni ja muid taolisi teemasid. Ta kirjutab näiteks: "Kui
te istute praegusel ajahetkel seda raamatut lugedes, asute te kosmiliste võimaluste võrgu keskpunktis,
mida mõjutavad teie pisemadki vaimsed või emotsionaalsed teod."
5. Nädala pärast lisatud märkus: Selle esimese praktika osaga seotud konkreetne harjutus on antud
järgmisel, 687. seansil.
6. Hiljem lisatud märkus: Me saame muidugi praegugi veel informatsiooni Jane'i ja Sethi vahelis-
test psüühilistest seostest. Ka nüüd, enam kui 10 aastat pärast seda, kui Jane hakkas Sethina kõnelema,
võiks öelda, et iga meie seanss on veel üks etapp selles õppeprotsessis; arvame kindlalt, et see jätkub
seni, kuni kestavad meie seansid.

687. SEANSS
4. märtsil 1974
esmaspäeval kell 2142

(Seth jätkas oma materjaliga 1. praktilisest harjutusest.)

Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth.")
Niisiis: Ruburti Saratoga episoodi taolised kogemused on väärtuslikud, sest need alusta-
vad protsessi, milles tunnistatakse teataval määral teisi närviimpulsse.
Aja jooksul võib sellest kujuneda mõni teadlik kogemus võimalike reaalsustega. Algul
võivad need pilguheitmised olla väga põgusad ja meelte kogemus udune. Kuid vaatamata
sellele seatakse närvisüsteemi ja teile tuntud teadvuse vahele uued mustrid ja tunnetuslikud
püüdlused.
Järgnev on suurepärane ettevalmistav harjutus:
Valige oma minevikust mingi meeles olev stseen. Kogege seda kujutlusvõimega võimali-
kult selgelt, kuid arvestades selle võimalikke pikendusi. Mõnikord, kas siis kohe või pärast
mõnda katset, muutub stseeni teatav osa halliks või ähmaseks. See pole see osa minevikust,
mida teie teate, vaid lõikepunkt, kust see minevik hargnes võimalikkuste seeriaks, mida teie ei
järginud.
Ähmase elemendi asemel võite ka ise tunda end mittemateriaalsena – "viirastuslikuna",
nagu Ruburtki end tundis. Või siis võib nende variantide asemel kujutletav dialoog – kui seda
on – muutuda teistsuguseks kui teie mäletate; või siis võib kogu stseen ja tegevus kiiresti

59
muutuda. Kõik need võivad olla vihjed, et te hakkate heitma pilku konkreetse stseeni või
tegevuse võimalikele variatsioonidele. Selles on teile tähtsaks vihjeks teie subjektiivne tunne
ja kui te seda juba kogete, pole teil enam mingit kahtlust.
Mõnedel inimestel on selle harjutuse tegemisel vähe raskusi, kuid teised peavad olema jär-
jekindlad, kui soovivad üldse mingit edu saavutada. See meetod on veelgi efektiivsem siis,
kui te valite oma minevikust mõne stseeni, milles oli tegemist teile tähtsa valikuga.
Sellisel juhul alustage kujutlusvõimega, järgides mõne(de) teis(t)e otsus(t)e radu, mis te
oleksite võinud valida. Mingis punktis tekib ähmastumine – hallus või muud eelpool mainitud
omadused. Neid võib esineda üks või mitu, kuid tähtsaimaks abimeheks on teile taas teie sub-
jektiivne tunne. Kujutlusvõime võib teile tuua näiteks selge pildi, mis võib siis ähmaseks min-
na ja sel juhul vihjaks ähmasus teie võimalikule tegevusele.
Te saate selle harjutuse efektiivsusest aru alles siis, kui olete seda proovinud ja sellega
täiesti tuttav. Te näiteks teate siis, millal mäletatav sündmus ja kujutlusvõime lõikuvad mõne
teise võimalikkusega. Olenemata sellest, kas te saavutate suurt edu või mitte, alustab see
harjutus neuroloogilist ümberorienteerimist, mis on väga tähtis, kui te loodate heita pilku
reaalsustele, mis jäävad teie praegusest neuroloogiliselt aktsepteeritavast meeltereaalsusest
väljapoole.
See harjutus on vaimne ja bioloogiline ukseava, mis võib avardada teie kontseptsioone nii
teist endast kui ka reaalsusest. Mõnikord võib näida, et harjutuse enda käigus toimub vähe
edasiminekut. Kuid olles teinud ühes suunas tähtsa otsuse, võite hakata päeva jooksul tundma
vastupidise suuna reaalsust ja selle hargnemisi. Selle harjutuse tulemuseks võib olla ka teist-
sugune unenägu, mida unenäoseisundis tunnistatakse vähemalt sissejuhatusena võimalikku
reaalsusesse. Unenäoseisundis tegelete te igal juhul otseselt tulevaste võimalikkustega. Võite
näiteks unenägude seerias antud probleemi erinevad lahendused läbi proovida ja ühe neist
valida.1 Sellest valikust saab teie füüsiline reaalsus.
Olenevalt olukorra intensiivsusest võidakse võimalikus reaalsuses välja töötada ka mõni
teine, samuti soovitav lahendus. Alateadvuse tasandil te olete oma võimalikest minadest tead-
lik, samuti nemad teist. Teil on ühised psüühilised juured ja teie ühised, kuid siiski eraldi une-
näod on kättesaadavad "teile kõigile". See ei tähenda, et teie näeksite kellegi teise unenägu,
kuigi näiteks kaksikud seda teevad. See tähendab aga, et teie võimalikel minadel ja teil on
ühine sümboolika, taust ja võimete pagas. Unenäoseisundi paljustruktuurilise olemuse tõttu
saavad võimalikuks unenäodraamad, milles ilmuvad ka võimalikud minad. Nad võivad ilmu-
da sümboolselt esindama tugevaid iseärasusi, millele nad on koondunud, kuigi teie olete neid
ignoreerinud.
Unenäoseisund toimib aga rikkaliku sidevõrguna võimalike minade ja võimalike eksis-
tentside vahel. Kõik võimalikkused pärinevad sisemisest reaalsusest, psüühhe enda sisemisest
tegevusest ja struktuurist. Teile tuttav teadvus saab nüüd tõepoolest hakata end veelgi enam
realiseerima, kuid mitte kiivalt oma vana positsiooni kaitstes. See peab aru saama oma või-
must võimaliku tegevuse suunajana ning lakkama pärssimast oma suuremaid võimeid.
Teie teadvus on seni spetsialiseerunud teie mõistes neuroloogiliste mustrite loomisele.
Nagu mainitud (682. seansil), oli see äärmiselt oluline spetsialiseerunud koondumise õppimi-
seks. Kuid nüüd peab ta hakkama aru saama, et ta saab tõesti avarduda, ja tooma oma teadlik-
kusesse teisi, täiesti kehtivaid reaalsusi. Tuleb aru saada võimalikkuste olemusest, sest teie
poolt kogetavas maailmas on saabunud aeg, mil vajatakse suurimat tarkust ja eristamisvõimet.
Teie teadvus ja neuroloogilised eelarvamused on teinud teid füüsilise tegevuse täielike mõõt-
mete suhtes pimedaks. Füüsilise tegevuse tõelised kaastähendused pole teile veel ilmsed.
Te hakkate juba oma planeedi reaalsusest aru saama. Te ei saa seda näiteks rüüstata – seda
hakkate te alles nüüd aru saama. Oma teadvuse avamine sõnumitele, mida te varem eitasite,
tooks teid otsesesse kontakti oma planeedi teiste eluvormidega viisil, mida te olete endale

60
enne keelanud. Teie rakulised teadmised ainuüksi mineviku ja tuleviku võimalikkustest õpe-
taksid teile hingelist ja kehalist viisakust.
Üks hetk ... ""Tundmatu" reaalsus" hoiab ülal teid ja elu võrgustikku, nagu teie seda mõis-
tate. Teie teadlikud kontseptsioonid peavad avarduma, et teadlik mina võiks selle tõelisest
olemusest aru saada. Teie mõistes teadvus on vaevalt – vaevalt – poolenisti arenenud. See on
õppinud end samastama vaid ühe väikese neuroloogiliselt aktsepteeritud reaktsioonide grupi-
ga. Aju kasutamata osad on latentsed, ootamas äratundmist, mis vallandaks need tegevusse
(pingsalt). Kui see juhtub, saab meel teadlikuks võimalikkuste rikkalikust peenrast, mille peal
ego praegu nii pimedalt sõidab.
Hingestatud olevuslikkuse suured latentsed, kuid alati tunnetatavad mõõtmed hakkavad
siis õitsema. Mõned suurmehed on heitnud neile võimetele pilgu, ja nende armastus inimsoo
vastu ja ausus on ajendanud neid vallandama aju kasutamata osi.2 Nad tunnetasid omamoodi
suurt võimalikku tulevikku ja selle hargnemisi.
Sajandeid tagasi nägid nad teie olevikku, kuigi oma nägemuse läbi, ja seetõttu oli see vaid
osaliselt see olevik, mida teie tunnete. Teie emotsionaalne reaalsus hüppab oma tõelisesse
vormi vaid aeg-ajalt, sest juba teie kontseptsioonid iseendast eitavad teie olemise paljumõõt-
melisi aspekte. Teis on bioloogiliselt olemas vajadus ja iha armastada ning teada. Need on
olemas ka loomades ja rohulibleski.
Teie kontseptsioonid Jumalast on käinud käsikäes teie teadvuse arenguga. Esilekerkival
egol oli vaja tunda oma valitsevat ja juhtivat rolli ja ta kujutles seetõttu loodusest eraldiseisvat
domineerivat jumalat. Rahvad käitusid sageli grupi egona – igaühel oli oma pilt jumalast, oma
kontseptsioonid võimust. Kui suguharu või grupp või rahvas otsustas sõdima hakata, kasutas
ta alati selle algatamiseks oma jumalakontseptsiooni.
Jumalakontseptsioon oli seega inimese esilekerkivale egole abivahend ja tähtis abivahend.
Oma spetsialiseerumistunde arendamiseks unustas ego maailma suured koostööüritused. Kui
kütt tunneb otseselt oma suhet mingi loomaga, siis ta ei saa teda tappa. Sügavamatel tasanditel
saavad nii loom kui ka inimene nendest seostest aru. Inimene teab bioloogiliselt, et ta on tul-
nud maakeralt. Mõned tema rakud on olnud loomade rakud ja loom teab, et ta vaatab inimeste
silmadest välja.3 Maakera üritus toimub koostöös. Tapetud loom on homne kütt. Ego teadvuse
seisukohalt toimus aga arenemine etapiliselt; ja ühtsusest loodusega kõnelevad jumalakont-
septsioonid ei olnud sellised, mis teenisid ego eesmärke teie mõistes arengu jooksul (kaalutle-
tult).
Mõne aja jooksul need võtted toimisid. Kuid alati oli tagaplaanil vaieldamatu sisemine
mina: inimese unenäod, tema bioloogiline ja hingeline terviklikkus, ja need olid ühel või teisel
viisil alati tema ees.
Te andsite oma võimalikkuses sisemisele minale, tõsi küll, teatava vabaduse. Seetõttu ei
saanud nn enesekeskne teadvus täit võimust. See jäi piisavalt paindlikuks, nii et suurema
reaalsuse sümbolid olid kasvõi selle jumalakontseptsioonidesse peidetud.4 Teie süsteem tege-
leb taas füüsilise manipuleeritavusega ja loovuse teisendamisega füüsilisse vormi. Mõnda
aega pidi toimuma väline eraldamine, milles teadvus unustas enesekeskselt, et ta moodustab
osa loodusest, ja teeskles, et on sellest eraldi.
Kuid oli siiski teada – ja oli alateadlikult kirjutatud rakkudesse ja meelesse ja südamesse –
et nii see enam kesta ei saa. Kui inimese teadvus oleks endas kindel, ei peaks see olema nii
kitsalt koondunud. Siis saaks alata inimkonna teadvuse tõeline õitseng. Siis saaks ego avar-
duda ja saada teadlikuks reaalsustest, mida ta on "varem" ignoreerinud.
(Jane istus transis, käsi suletud silmil, edasi-tagasi kiikudes.)
Te olete pannud ennast olukorda, kus teie teadvus peab saama nüüd teadlikuks võimali-
kest minevikest ja võimalikest tulevikest, et moodustada endale tervele meelele vastav, teostu-
mist võimaldav ja loov olevik.

61
 Ego teadvusele tuleb nüüd tutvustada tema juuri, muidu ta muutub millekski muuks. Te
olete olukorras, kus teie isiklik kogemus endast ei ole kooskõlas sellega, mida teile ütlevad
teie ühiskond, kirik, teadus, arheoloogia või muud teadusharud. Inimese "alateadlikud" tead-
mised saavad üha enam teadlikult ilmseks. Seda tehakse valgustatud ja avarduva enesekeskse
teadlikolemise juhtimisel ja suunamisel (palju valjemini), mis saab seni hooletusse jäetud
teadmisi korrastada – või siis tehakse seda arutleva intellekti arvel (jälle valjemini), mis toob
kaasa ebausu taassünni, kaose ja tarbetu sõja meele ja intuitiivsete teadmiste vahel.
Kui nüüd inimkonna arengu selles punktis institutsioonid eitavad tema esilekerkivaid ala-
teadlikke teadmisi, siis need tõusevad üles vaatamata neile institutsioonidele ja hävitavad
need. Tekib järjest uusi kultusi, mis kõik on meele poolt ohjeldamata, sest meel on vohavate
alateadlike teadmiste olemasolu eitanud, desorganiseeritud ja tunneb vaid omaenda igivana
jõudu.
Kui nii juhtub, hakkavad kõiksugused vanad ja uued usutunnistused omavahel sõdima ja
kerkib pinnale igasuguseid ideoloogiaid. Seda ei tarvitse juhtuda, sest teadlik meel – sisuliselt
– on õppinud füüsilises mõttes koonduma ja on mõeldud avarduma, võtma vastu alateadlikke
intuitsioone ja teadmisi ning korrastama need sügavalt loovad printsiibid kultuurilisteks must-
riteks.
Suurt emotsiooni – armastust – on seni vähe kasutatud, kuid see kujutab endast teie olemi-
se bioloogilist tõukejõudu. Teie religioonid on õpetanud teid suures osas ennast ja füüsilist
eksistentsi vihkama. Nad on käskinud teid armastada Jumalat, kuid on õpetanud harva koge-
ma jumalaid teis endas.
Niisiis: Religioonid on järginud samuti ühel või teisel viisil teie teadvuse arengut ja on
selliselt teeninud nii oma kui ka teie eesmärke; ja nad on alati peegeldanud, kuigi moonuta-
tult, neid teie olemise suuremaid sisemisi reaalsusi. Ajaloolises mõttes, nagu teie sellest aru
saate, annab religiooni "kulg" teile täiusliku pildi inimteadvuse arengust, rahvaste ja riikide
vaheliste erinevuste tekkimisest ja "indiviidi" ideede arengust.
Enesekesksel alusel põhineva individuaalse olemise kontseptsioonis ei ole midagi halba:
seega ma ei ütle, et teie individuaalsus tuleks kaotada, kõrvale heita või välja tõrjuda. Ma
tahan öelda, et see tuleks matta, sukeldada või lahustada superminas. Ma ei ütle, et võimas
alateadvus peaks selle ääred ähmaseks tegema.
(Pingsalt:) Ma ütlen, et individuaalne mina peab saama teadvuse tasemel teadlikuks palju
enamast reaalsusest; et ta peab laskma oma identiteedi äratundmist nii palju avarduda, et see
hõlmaks ka varem alateadlikuna esinenud teadmisi. Selleks peab ta taas aru saama, et inimene
peab jõudma kaugemale ühe jumala, ühe mina, ühe keha, ühe maailma kontseptsioonidest,
nagu neist ideedest praegu aru saadakse.5 Te olete praegu teie mõistes tasakaalus lävel, kust
inimsugu võib minna edasi mitut erinevat teed mööda. Teadvusi on erinevaid liike. Teie liigil
on praegu muutuste aeg. Teie mõistes teie keha mehhanismides on veel kasutamata potentsi-
aale. Kui neid arendada, saavad nad inimsugu mõõtmatult rikastada ja tuua selle hingelise ja
psüühilise ja füüsilise teostumise tasanditele. Kui mõned muudatused jäävad teostamata, ei jää
inimsugu kui niisugune püsima.
See ei tähenda, et teie ei jää püsima või et inimsugu ei võiks mõnes teises võimalikkuses
püsima jääda – vaid et inimsugu ei jää püsima teie ajaloolise järjestuse mõttes.
Kui nüüd rääkida selle ajaloo mõistes, millest teie aru saate, tahaksin öelda, et pole olnud
ühtse joonena arengut loomast inimeseni, vaid oli paralleelne areng, milles loominimene ja
inimloom eksisteerisid sajandeid koostöös. Samamoodi elab ka nüüd teie seas embrüonaalselt
teie teadmata palju liike, mida te võiksite nimetada võimalikuks inimeseks.6
Ego konkreetse arenguliini tõttu olete te katsetanud kunstlike ravimite ja kemikaalidega,
nii toiduainetes kui ka raviotstarbel, samuti "religioosse" valgustatuse saamiseks. Mõned
LSD7 ja teiste kunstlike psühhedeelsete uimastite tagajärjed annavad teile vihje teistest või-
malikest suundadest, mida teie teadvus oleks võinud järgida või võib veel järgida. Kuid üldise

62
teadmatuse tõttu võtab teadlik meel katsete sooritamisel endale alluva seisundi. Kui kasutada
muid meetodeid peale uimastite, saaks seda selle asemel õpetada avardama oma teadmisi
palju ohutumalt: organiseerima neid viisidel, mis võiksid olla väga kasulikud. Kuid mõned
katsed annavad siiski vihjeid liikide ühe võimaliku arengu teatavatest aspektidest.
(Väga pingsalt:) Te ei saa tegelikult teha midagi, mis poleks loomulik. Vaatamata sellele
moodustavad kehasse toiduga saadud "kunstlikud" kemikaalid aja jooksul teie mõistes uut
liiki looduse. Teie kehadel on imepärased võimed ja nad pööravad peaaegu kõik oma kasuks.
Paljude mõttekoolkondade järgi vaadeldakse nn kunstlikke ravimeid ehk kemikaale väga
negatiivses valguses, mis lõikab teid loodusest ära. Kuid niisugused katsed on tugevaks või-
malikkuse liiniks vaid inimese "lapsepõlves", milles inimene sai end ülal pidada maad kurna-
mata, elada loomi tapmata ja moodustada maakeraga seotud uut liiki füüsilise struktuuri,
ammutamata selle põhiolemusest.
See ei tähenda, et vahepeal ei saaks tekkida teatavat bioloogilist segadust. Kuid see tähen-
dab, et inimkond katsetab ka selles mõttes ja teadlikult mitte teades võimaliku liigiga ja töötab
läbi täiesti hingelisi küsimusi. Teie võimalikud tulevikud ja teie võimalikud minevikud ek-
sisteerivad laiemas mõttes korraga. Selgitan teile kõigepealt vähemalt mõningal määral teie
ajalugu, teile tuttava ajaloo mõistes. Loodan, et saan sellel määral teie tundmatu reaalsuse
teile teadlikuks muuta.
Niisiis – sellega lõpeb I osa.
Kirjeldades ajaloolises mõttes veidi varase inimese minevikku, näitan samuti, kuidas "pä-
rand" elab teie igapäevakogemuses edasi teile tuttavas maailmas.
Hinge ja vere arheoloogia ei ole maha maetud, vaid elab teie kogemuses. Ei fotod ega
fossiilid pole säilmed. Need on täidetud olemise energiaga. Kumbki pole maetud teie teadmis-
te taha jäävasse minevikku. Foto elab teie psüühhe olevikus ja fossiil teie rakkude elavas
vitaalsuses.

63
 II OSA

Paralleelne inimene, alternatiivne

inimene ja võimalik inimene:
nende peegeldus praeguses
isiklikus psüühhes.

Teie paljumõõtmeline reaalsus

teie praeguses olemises

64
 687. SEANSS
4. märtsil 1974 (järg)

Niisiis: II osa: "Paralleelne inimene, alternatiivne inimene ja võimalik inimene," koolon:

"nende peegeldus praeguses, isiklikus psüühhes." See on pealkiri.
Sellest eraldi – see on üks pealkiri – on järgmine pealkiri: "Teie paljumõõtmeline reaalsus
teie praeguses olemises."
(Valjemini:) Seansi lõpp...
("Hästi...")
...ja mu südamlikud tervitused teile mõlemale. Ruburt taastub praegu. Mul on varsti talle
veel midagi öelda. Tahtsin, et ta saaks kõigepealt mõned oma maiustused kätte (selle raamatu
kohta).
("Aitäh, Seth. Head ööd.")
(00. 04. Jane oli varsti oma transist väljas, kuid see oli olnud sellele vaatamata väga hea.
Istudes kiiktoolis, hakkas ta kiiresti oma jalgu vastu põrandat tampima. Tundsin, kuidas
põrand värises. "Need transid on nii sügavad, et kui ma neist välja tulen, tahan kohe midagi
teha," ütles ta. Ta jätkas jalgadega tampimist. "Need on teistmoodi, selles pole kahtlust..."
Jane ütles mulle järgmisel hommikul, et ta oli pärast magamaminekut jälle "palju raama-
tut dikteerinud". Kuid seekord oli ta olnud oma arvates ergas: kui ta aru sai, et materjal
"jookseb temast läbi", nagu ta seda sageli väljendab [mõeldes sellega, et ta pole Sethi juu-
resolekust teadlik], tõusis ta istuma, pani öölambi põlema ja hakkas andmeid üles kirjutama
märkmikku, mis lebas ta öölaual. Mina magasin tema kõrval ja mind see ei häirinud. "Ahaa,"
ütles Jane lõpuks endamisi, kui informatsiooni vool lakkas, "seekord ma sain selle kõik kirja."
Ta heitis voodisse tagasi – ja ärkas. Ta oli kogemuse üleskirjutamist vaid unes näinud.)

MÄRKUSED: 687. seanss

1. Sethi siinne materjal lahenduste nägemise kohta unes meenutas mulle mõningaid ridu – mis oli
peaaegu kõik, mis oli säilinud – luuletusest, mis Jane kirjutas 17 aastasena:

Olen leidnud unenägusid ja järginud neid

ja need kaotanud.
Olen leidnud mererannalt täppidega kivikesi
ja neid alles hoidnud.
Kuid ma soovisin unenägusid.

Jane'i esimese unenägude (etteteadvate ja muude) kohta avaldatud materjali võib leida "Sethi
tuleku" (originaalpealkiri: "Kuidas arendada oma ESP võimet") 4. ja 5. peatükis.
Ta tsiteerib Sethi ütlusi unenägude kohta "Sethi materjali" 14. peatükis ja Seth käsitleb neid
mõningal määral ka otseselt raamatutes "Seth kõneleb" ja "Isiklik reaalsus". Kuid me oleme kogunud
kokku üsna palju Sethi avaldamata materjale unenägude kohta ja ma hakkan otsima võimalusi lülitada
osa neist andmetest ka edaspidi ""Tundmatu" reaalsuse" teksti.
2. Ma ütleksin, et kui "Seth kõneleb" füüsilise organi "aju kasutamata osadest", siis ta mõtleb
sellega ka mittefüüsilise meele omadusi. Meil on aju (ammugi siis meele) kohta veel paljugi teadmata;
kuigi nüüdseks on kõik aju osad kuni molekulaarse tasemeni läbi uuritud, pole selle koes kunagi leitud
mõtetest ühtegi jälge ega jäljendit. Sethi poolt esitatud väiteid sisemiselt omastest teadmistest võima-
likkuste kohta saab analoogiliselt samamoodi ajuga seostada nagu mälu nähtavasti "juhtub" läbi kõigi
selle osade, ilma et see lokaliseeruks vaid ühes neist.
Materjali vaimsetest ja psüühilistest avardumistest vanas eas ja aju poolkeradest vt 650. seansis
"Isikliku reaalsuse" 13. peatükis. Ja "Seth kõneleb" 21. peatükis mainib Seth põgusalt ajus "uute piir-

65
kondade" aktiveerimist, selleks, et varasema elu mälestustega "füüsiliselt toime tulla". Vt 586. seanssi
kell 23.02.
3. Sõna tõsises mõttes, kui inimese rakkude peremees surres laguneb, ei saa need rakud veel looma
struktuuri osadeks – kuid vähemalt mõningad nende rakkude pika elueaga molekulaarsed komponen-
did võivad nendeks ka saada, säilitades kõigi oma mälestuste puutumatuse. Arvan siiski, et selles idees
on niisugusest "napist" tõlgendusest midagi enamat, võib-olla läheb seejuures rakumälu (või muu
sellega ekvivalentne omadus) ühelt olendilt teisele. Me pole Sethilt selle kohta veel küsinud.
Jane käsitles samasuguseid kontseptsioone 1965. a luulevormis:

Valgustus

Sõnatuna kui kivi

tundsin end
endas, tummana.
Arusaamine sõi mu jalga
ja kugistas alla mu käe.

Tuul tõstis
kihte mu nahalt.
Mu süda ja sisikond olid
kõik päikese käes kuivamas,
pakkimata ja laiali.

Tulid käblikud, kullid ja vaglad,

süütud armulaualised
pühale õhtusöömaajale.
Maitsva anatoomia –
kandsid tükk-tükilt ära.

Nägin käbliku teravaotsaliselt tiivalt

ennast kulli sees laskumas
veatust taevast.
Ja vaglas tundsin maakamarat
sujuvalt külgede poolt lahknemas.

Olin osadeks,
tähtede vahel jagatud,
laiali puistatud, sulanud, külmunud.
Mu hõiked puhuti lahti
konnade kolpades.

"Kes ma olen?" hüüdsid vagel ja kull,

konn, täht, kivi.
Mu süda ja sisikond hüüdsid vastu,
vastates arvukatel
häältel.

4. Võimalikkuste, Jumala kontseptsiooni ja religiooni kohta vt materjali "Seth kõneleb" 14.-17. ja

21. peatükis ja "Seiklused teadvuses" 17. peatükis.
5. Seda käsitleb suur osa "Sethi materjalist" Eessõnas ja 683. seansis.
6. Vt Lisa 6.
7. Vt "Isiklik reaalsus", 638. seanss, 9. ja 10. peatükis, ja siis 639. seanss. Viimane sisaldab
katkendeid Jane'i "Dialoogidest". Need omakorda illustreerivad mõningaid tema enda "rännakuid" –
kuid ilma uimastiteta.

66
 688. SEANSS
6. märtsil 1974
kolmapäeval kell 2147

Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth.")
Niisiis: II osa algus. Pealkiri on teil juba olemas.
TÜ-d ehk teadvuseüksused1 on sisuliselt kõikjal ja igal ajal korraga. Neil on suurim koha-
nemisvõime ja sügav "kaasasündinud" kalduvus igat liiki korrastatusele. Nad tegutsevad indi-
viididena, kuid igaüks neist kannab siiski endas teadmisi kõigist teistest tegevuse liikidest,
mis igas teises antud üksuses või üksuste grupis toimuvad.
Kokku saades moodustavad need üksused tegelikult reaalsuse süsteemis, milles neil on
nende kogemused. Näiteks teie süsteemis on nad fenomenaalses maailmas. Nad esinevad see-
ga alati mingi konkreetse reaalsusemudeli piires. Nad saavad teie mõistes ajas edasi või tagasi
liikuda, kuid neil on teie mõistes ajas ka teist liiki sisemine liikumisvõime.
Nii nagu õuntel on oma sisemus, mõelge ka tavalisest hetkest kui õunast. Tavakogemuses
te hoiate seda õuna käes või sööte seda. Seda analoogiat kasutades sisaldaks aga õun ise (nagu
hetk) enda sees lõputuid variante endast. Need TÜ-d saavad seetõttu toimida isegi teie mõistes
ajas viisidel, mida on väga raske selgitada. Aeg liigub mitte ainult edasi ja tagasi, vaid ka
sisse- ja väljapoole. Ma kasutan siin ikka veel teataval määral teie ettekujutust ajast. Käesole-
vas raamatus loodan teid hiljem sellest täielikult välja juhtida. Kuid selles tähenduses, milles
mina räägin, annavad just aja sisse- ja väljapoole suunad teile universumi, mis näib olevat
üsna püsiv ning samas veel loomisel.
See sisse- ja väljapoole toimuv surve teeb võimalikuks mitmed tähtsad tingimused, mis on
vajalikud "suhteliselt" eraldiolevate, stabiilsete universaalsete süsteemide loomiseks. Niisugu-
ne süsteem võib näida mingist vaatepunktist selle sees suletud süsteemina.2 Kuid see sisse- ja
väljapoole suruv seisund annab igale universaalsele süsteemile oma piirid ja ainulaadsuse,
võimaldades nendevahelist pidevat energiavahetust.
Energia ei kao kunagi. Võib tunduda, et see kaob ühest süsteemist, kuid sellisel juhul see
energia ilmub uuesti mõnes teises. Sisse- ja väljapoole survega, mida ei tajuta, on suures osas
seletatav tavaline järjestikune aeg, nagu teie sellest mõtlete.3 Muidugi on äärmiselt ja ülimalt
tähtis see, et need TÜ-d on sõna tõsises mõttes hävimatud. Need võivad võtta endale suvalise
vormi, organiseerida endid suvalist liiki ajaliseks käitumiseks, ja näivad moodustavat reaal-
suse, mis sõltub täielikult oma näilisest vormist ja struktuurist. Kuid kui nad näiteks kaoksid
mõne füüsikute 'musta augu'4 kaudu, siis, kuigi struktuur ja vorm näiksid hävivat ja aeg järsult
muutuvat, ilmuksid need uuesti teisest otsast, kus kogu "universumi pakett", mis musta auku
on suletud, avaneb uuesti.
Teie universumisse tulvab lõputute pisikeste allikate kaudu pidevalt uut energiat. Need
allikad on TÜ-d ise. TÜ-d toimivad omamoodi ja analoogiat kasutades vähemalt teatavas
mõttes pisikeste, kuid äärmiselt võimsate mustade ja valgete aukudena, nii nagu teie füüsikud
neist praegu aru saavad.
Selle analoogia järgi on TÜ-d nagu lähtepunktid või "augud", mille kaudu energia suubub
teie süsteemi või tõmbub sellesse – ja selliselt moodustab seda. Selle tulemuseks on edasi-
liikuva aja kogemus ja füüsilise mateeria ilmumine ruumis ja ajas ja kogu fenomenaalne maa-
ilm. TÜ-te lahkudes teie süsteemist aeg laguneb. Selle mõjusid ei kogeta enam järjestikustena
ja mateeria muutub üha plastilisemaks, kuni ilmnevad selle vaimsed elemendid. Seega toimub
pidevalt uute TÜ-te sisenemine teie süsteemi ja väljumine sellest. Süsteemis tervikuna on aga
TÜ-d oma suurte ja väikeste organisatsiooniliste struktuuride kaudu teadlikud kõigest, mis

67
toimub – mitte ainult hetke kohal (näidates käega), vaid ka selle sees kõigis selles võima-
likkustes.
Niisiis: See tähendab, et rakk on bioloogiliselt teadlik kõigist oma võimalikest varianti-
dest, kuigi ta on teie ajas ja struktuurides oma ainulaadsel positsioonil, kuuludes näiteks teie
keha mingisse elundisse. Laiemas tähenduses on rakk tohutu füüsiline universum, mis tiirleb
nähtamatu TÜ orbiidil; ja see TÜ on teie mõistes alati nähtamatu – nähtamatum kui väikseim
nähtus, mida te saate mingi instrumendiga tajuda.
(Paus kell 22.26. Tõin Jane'ile õlle ja ta püsis transis, istudes ja oodates.)
Eelpool mainitud EE-d5 on üks tekkefaas, lävepunkt, mis teie mõistes praktiliselt aktivee-
rib TÜ-d. Nendest räägime hiljem lähemalt.
Tähtis on aga, et te saaksite aru sellest "aja" sisse- ja väljapoole survest ning et sellest tule-
nebki hetke näiliselt järjestikune iseloom. See surve annab ajale mõõtmed, millest te ei ole
seni veel hakanudki aru saama. Te elate hetkede pealispinnal, saamata aru selle all peituvatest
tunnustamata ja mitteametlikest reaalsustest. Ning kõik see seondub taas sellega, et teatavate
sõnumite neuroloogiline tunnistamine on aktsepteeritavam kui teiste tunnistamine. Teie vaim-
ne eelarvamus muudab teid tegelikult pimedaks teiste täiesti kehtivate bioloogiliste kommuni-
katsioonide suhtes, mis on tegelikult kogu "aeg" olemas.
(Pingsalt:) Püüan teile rääkida midagi ka teie liigi suuremast reaalsusest, kuid et seda tee-
mat saaks õigesti käsitleda, pean teid vabastama, kui võimalik, teatavatest kontseptsioonidest
aja alguse ehk "inimkonna esiajaloo" kohta.
Algul toetume aga mõnda aega vanale terminoloogiale, lootes sellest järk-järgult loobuda.
TÜ-d moodustavad samaaegselt kõiki süsteeme. Kui nad olid teie oma moodustanud ja
hajunud oma energiast edasi ka füüsilistesse vormidesse, olid nad teadlikud iga antud bioloo-
gilise tüve kõikvõimalikest variatsioonidest. Pole kunagi olnud sirget arenguliini näiteks roo-
majatest imetajateni, ahvi ja inimeseni. Selle asemel toimus eluvormide ja mustrite suuri,
praegugi jätkuvaid, lõputult rikkalikke paralleelseid plahvatusi võimalikult paljudes suunda-
des. Oli teie termineid kasutades loominimesi ja inimloomi, mis elasid palju sajandeid ühises
ajas ja ruumis.6 Nagu te kõik hästi teate, on see füüsiline süsteem ajas. Siin rakud surevad ja
asenduvad uutega. TÜ-d nendes, teades oma hävimatust, muudavad lihtsalt oma vormi, säili-
tades aga kõigi nende rakkude identiteedi, mis nad on olnud. (Pingsalt:) Kuigi rakk füüsiliselt
sureb, jääb selle olemus puutumata. Seda pole lihtsalt enam füüsiliselt olemas.
Niisugune "surm" on seega teie süsteemis ühel või teisel viisil loomulik. Ma räägin siin
paljudest vaatepunktidest lähtudes ja käsitlen hiljem põhjalikult ka teie ettekujutusi surelikku-
sest. Siinkohal aga tahaksin märkida, et kogu elu toimub koostöös. Ja ta teab, et ta eksisteerib
ka väljaspool oma vormi.
Teie liigi kogemus hõlmab teatavat liiki teadvuse arengut, mis on äärmiselt tähtis. See
tingis teatavat liiki spetsialiseerumise, teatava samastumise vormiga "pikemaks ajaks". Raku-
struktuuril säilib keha praeguses reaalsuses suurepärane efektiivsus, kuid ta teab, et ta on sel-
lest vaba. Inimesele omane teadvuseliik samastas end ägedalt kehaga. Seda oli vaja energia
suunamiseks füüsilise manipuleerimise poole. Teataval olulisel määral kehtib sama ka looma-
de kohta. Rakk võib meelsasti "surra", kuid inimese ja looma spetsiifilise orientatsiooniga
teadvus nii meelsasti ei loobuks.
Rakk on individuaalne ja võitleb oma õiguse eest jääda ellu. Kuid tema aeg on piiratud ja
keha ellujäämine sõltub raku loomupärasest tarkusest: rakk peab lõpuks surema, et keha ellu
jääks, ja rakk saab ainult suremisega omaenda arengut edendada ja sellega oma paremat ellu-
jäämisvõimet kindlustada. Seega rakk teab, et surra tähendab elada.
Inimese ja mõningal määral ka loomade teadvus on aga konkreetsemalt vormiga samastu-
nud. Oma individualiseeritud teadlikolemise arendamiseks pidi inimene mõnda aega oma
kohta maakera struktuuris teadlikult ignoreerima. Tema ajakogemus näib olevat tema identi-
teedi kogemus. Tema teadvus ei näi voolavat tema kehasse enne sündi ja sellest välja pärast

68
surma. Ta on "unustanud", et tuleb aeg surra. Ta on unustanud, et surm tähendab uut elu.
Vana teadmise asemele pidi tulema loomulik sõnum.
Kehas teatavad rakud "tapavad" teisi ja see hoiab alal keha elavat terviklikkust. Rakud
osutavad üksteisele selle teene (kätega näidates). Välismaailmas teatavad loomad "tapavad"
teisi. Teil valitses seega teie piiratud mõistetes kõneldes sajandeid olukord, kus inimesed ja
loomad olid nii kütid kui ka saagid. Neil udustel ajastutel7 – teie vaatepunktist – sooritati neid
tegevusi sügavaima, väga püha arusaamisega. Tapetud loom teadis, et ta vaatab "hiljem" välja
oma tapja silmadest8 – saavutades uue, teist liiki teadvuse. Inimene, tapja, sai aru suurest har-
mooniatundest, mis oli olemas isegi tapmises, ja teadis, et maa kasutab tema keha füüsilist
materjali omakorda taime- ja loomariigi täiendamiseks.
Isegi kui te kaotaksite silmist need sügavamad seosed – nagu te ka teate, et olete kaotanud
– toimivad need edasi seni, kuni inimteadvus avastab omal viisil selle teadmise uuesti ja hak-
kab seda kasutama kaalutletult ja ettekavatsetult, viies oma teadvuse sel teel õitsengule. See
oleks teie mõistes suur hüpe, sest enesekeskselt teadlik indiviid saaks täielikult aru alateadvu-
ses olevatest teadmistest ja tegutseks iseseisvalt, valikutele tuginedes. Temast saaks teadlik
kaaslooja. Seda pole seni selgelt veel juhtunud.
Ma ütlesin teile (sel seansil), et te tajute praegu ainult hetke pealispinda; seega te tajute
ainult üht liini liikide arengus. Kuid ka teie süsteemis on olemas vihjeid teistest võimalikest
reaalsustest, mis samuti samal ajal eksisteerivad. Asjakohaseks näiteks on delfiinid.9 Teie või-
malikkuseliinis on nad iseäralikud, kuid te tunnistate ka praegu nende suurt ajumahtu ja saate
ähmaselt pilku heita nende oma kommunikatsiooni ulatusele.
Teie maakeral oli kunagi, nii nagu teie ajale vaatate, palju niisuguseid liike: veeolendeid,
kelle ajumaht oli sama hea ja paremgi kui teil. Näiteks teie legendid merineitsitest, mis on küll
väga romantiseeritud, vihjavad ühe niisuguse liigi arengule. Mitu liiki olid ka delfiinidest
väiksemad, kuid oma kehaehituselt üldiselt samasugused. Nende arukus oli vaieldamatu ja
niisugustest liikidest tulenesidki vanad müüdid merejumalatest. Ka praegu on delfiinidel äär-
miselt rikkalik emotsioonidemaailm, mille suhtes te olete suhteliselt pimedad; ja peale selle
tunnevad nemad ka teisi liike teist paremini.
Delfiinidel on tugev isiklik lojaalsustunne ja lähedane perekond, samuti kõrgelt arenenud
tunnetus ja käitumine indiviidina ja grupina. Ehk teisiti öeldes, nad teevad koostööd. Nad
püüavad igati aidata teisi liike ning ei võta endale siiski koduloomi (vaikselt, mulle otsa
vaadates). On aga ka palju vees elavaid imetajaliike – mõnedel neist nii inimese kui ka kala
jooni, kuid midagi šimpans-kala tüüpi. Need olid väikesed loomad, kes liikusid hämmastava
kiirusega ja võisid päevade kaupa maismaal olla.
Teistes võimalikkustes on vees elavad imetajad ülekaalus. Nad peavad vees farmi nagu
teie maismaal ja on alles nüüd õppinud mõnda aega maa peal tegutsema, nii nagu teie õpite
alles nüüd vee all manipuleerima.
Füüsiline universum on seega võimalikkuste läveks ja selles süsteemis leiavad kõikvõima-
likud liigid oma suurima teostumise, kusjuures kõik nad on neuroloogiliselt häälestunud oma-
enda reaalsusele ja omaenda "ajale". Seega keha ise, nagu see praegu eksisteerib, on sisemi-
selt varustatud ka teiste neuroloogiliste reaktsioonidega, mis näivad teile bioloogiliselt nähta-
matud. Kuid vaatamata sellele suunavad seda neuroloogilist äratundmist just teie teadvus ja
teie tõekspidamised. Sündimisel ja enne struktureeritud õppimisprotsesside algust olete te sel-
les suhtes palju vabamad.
Te saaksite sellel sünnihetkel kõndida samahästi nii "minevikku" kui ka tulevikku – kui te
oskaksite kõndida – ja teie taju toob teile tõepoolest sündmusi nii ajalises järjestuses kui ka
väljaspool seda. Reaktsioonid väljaspool aega toimuvatele sündmustele ei too aga väikelap-
sele tunnustust, heakskiitu ega tegevust. Ta hakkab kohe õppima aktsepteerima teatavaid
närviimpulsse, mis annavad tulemusi, ja mitte teisi, ning selliselt õpitakse varakult neuroloo-
gilisi mustreid. See võib olla hirmutav protsess, kuigi sellega kaasnevad ka rahustamised.

69
Väikelaps näeb väljaspool konteksti olevikku segamini tulevikuga ja (pingsalt) ma räägin
praegu füüsiliselt tajutavatest kujutistest.
Laste halvad unenäod on neile sageli bioloogilisteks ja psüühilisteks vallandusteks, mille
käigus allasurutud ajavälised tajud plahvatuslikult esile kerkivad – tajutavad sündmused,
millele ei saa vanemate kohandavat mõju arvestades efektiivselt reageerida. Keha on seega
tõepoolest palju imelisem elav mehhanism kui te arvate. Laps saab areneda, rääkida ja kõn-
dida ja kasvada tänu tema keha enda etteteadmisvõimele.10
Samamoodi on ka liik, nagu teie sellest mõtlete, ühel tasandil teadlik oma võimalikkustest
ja "tulevastest" arenguliinidest. Kõndima õppiv laps võib kukkuda ja haiget saada, kuid ta
õpib siiski. Samamoodi teeb ka inimsugu vigu – kuid reageerides oma suurematele teadmis-
tele, otsib ta siiski neid oma võimaliku teostumise alasid edasi.
(Valjemini, naeratades:) Kas vaheaeg või seansi lõpp.
("No teeme vaheaja ja vaatame, mis saab.")
(23.50. Jane'il oli olnud sügav transs. Ta oli hämmastunud, kui kuulis, et see oli kestnud
üle kahe tunni; ta oli tegelikult kogu seansi ilma vaheajata ära teinud. "See on ikkagi teistsu-
gune transs," ütles ta, "ja kui sa selles juba oled, on parem sellesse jääda. Kuid see on kuida-
gi seletamatult reibastav."
"See on metsik," jätkas ta, "kuid ma tean, et kõik see jõuab lõpuks alternatiivse inimese,
võimaliku inimese ja paralleelse inimese teemani. [Vt Lisa 6.] Arvasin, et sa oled täna väsi-
nud, aga ma otsustasin, et tahan teha seansi, selle asemel et vaadata telerist kordussaateid...
eriti pärast seda, kui ma täna õhtul nõusid pestes sain selle materjali rakkude ja bioloogilise
palve kohta."
Jane otsustas kell 23.55 "hetke oodata", kas ta saab seanssi jätkata. Siis kuulutasime selle
kell 00.05 lõppenuks. Tegelikult oli just minul hämune olla. Jane tundis end hästi; ta ütles, et
saaks seanssi veel kaks tundi rõõmsalt jätkata. Mul tekkis kiusatus küll, aga...)

MÄRKUSED: 688. seanss

1. Vt I osa, 682.-84. seanss.

2. Arvestades TÜ-te – Sethi väitel teadvuse "põhiüksused", millest moodustuvad reaalsused –
olemust, ei saa suletud süsteeme üldiselt olla. 581. seansilt "Seth kõneleb" 20. peatükist: "Põhiliselt ei
ole ükski süsteem suletud. Energia voolab vabalt ühest süsteemist teise või õigemini tungib igast süs-
teemist läbi. Ainult maskeeriv struktuur jätab mulje suletud süsteemidest ja inertsi seadus ei kehti. See
näib olevat reaalsus ainult teie enda raamistikus ja on tingitud teie tähelepanu kitsast koondamisest."
Ja mõningaid Sethi varasemaid tsitaate tema enda võimest liikuda teatavates reaalsusesüsteemides
vt käesoleva köite 680. seansi 4. märkust.
(Seth 512. seansil "Seth kõneleb" 1. peatükis: "Vahel nimetan seda füüsilist maailma – millega
väline ego on ühenduses – "maskeeringuks", kuna füüsiline kuju on üks neist paljudest maskeerimis-
vormidest, mida reaalsus kasutab.")
3. See väike märkus sobib siia kahel põhjusel: Jane'i paus ja meie aja käsitlus Sethi poolt. 24.
seansil 10. veebruaril 1964 kell 2l.55 olen ma kirjutanud: "Jane ütleb, et kui ta Sethina edastades pausi
teeb, siis ta tunnetab sel ajal kõnealuse teema üldist kontseptsiooni. See näib subjektiivselt "tema kohal
rippuvat". Kuna ta aga ei suuda seda neil hetkedel korraga hõlmata, siis ta tunneb, kuidas Seth tõmbab
selle tagasi ja annab seda talle vähehaaval seostatud sõnade vormis."
Ja hiljem lisatuna: Seth kirjeldab sellel seansil ka, kuidas ta peab "mõisteid lahti harutama" nende
süsteemidest, et neid Jane'i kaudu edastada. Tema materjal selle kohta on antud 711. seansi Lisas
""Tundmatu" reaalsuse" II köites. Ma kogusin sellesse lisasse erinevatelt seanssidelt informatsiooni
Jane'i-Ruburti-Sethi (ja samuti Robi-Josephi) keerulistest omavahelistest suhetest.
4. Tüüpiliseks mustaks auguks peetakse Einsteini prognooside järgi tema gravitatsiooniteoorias
hiiglasliku, kogu oma tuumaenergia ära kasutanud tähe kokkuvarisenud jäänuseid. Sellel on kujutel-
damatult suur tihedus ja nii võimas gravitatsioonijõud, et isegi valgus ei pääse sellest välja. Seetõttu on
niisugune objekt nähtamatu ja moodustab ruumis "augu".

70
 (On siiski avaldatud arvamust, et mingi kerge kiirgus võib mustast august veidi kõrgemalt või seda
ümbritsevalt "sündmuste horisondilt" pääseda ning et seda kiirgust saab lõpuks täiuslikuma satelliit-
tehnikaga avastada. Seth pole mustade aukude niisuguste teoreetiliste omaduste kohta midagi kom-
menteerinud.)
Vt 593. seanssi Seth kõneleb Lisas, kus Seth käsitleb lühidalt nii musti auke kui ka nende arvata-
vaid vasteid, valgeid auke.
5. Vt 682. seansi 3. märkust ja 683. seanssi kohe pärast kella 23.30.
6. Vt Lisa 6.
7. Alles nädal tagasi, 686. seansil, palusin Sethil kommenteerida meie iidset päritolu, kuid ei
saanud sellele vastust. Praegu seda kirjutades me seega ei tea ikka veel, missugusele perioodile meie
minevikus ta viitab. See pidi olema väga kaua aega tagasi; isegi traditsioonilise paleontoloogia mõistes
näitavad hiljutised avastused Ida-Aafrikas, et tööriistu valmistav inimene tegutses 3 miljonit aastat
tagasi ja tema eellased võisid elada isegi 14 miljonit aastat tagasi. Nüüd me kavatseme varsti Sethi
paluda, et ta oma inimlooma materjali edasi arendaks, lisaks rohkem konkreetsemaid andmeid ja kõne-
leks ka vastavatest võimalikkustest.
Hiljem lisatud märkus: Me ei saanudki kahjuks siin, enne kui Seth lõpetas ""Tundmatu" reaalsu-
se", seda informatsiooni, mida me soovisime, eriti inimese päritolu kohta. Peamine põhjus? Sattusin
käsikirja järgnevate seanssidega nii tegevusse, et unustasin seda paluda.
8. Vt 687. seanssi kell 22.45, samuti 3. märkust.
9. Sethi materjal tuletas mulle kohe meelde üht romaani delfiinidest, millega Jane töötas 1963. a.
Sel suvel oli avaldatud (pehmes köites) tema esimene raamatu mahus ilukirjandusteos "Mässajad" ja ta
katsetas mitmete uute ideedega. Paar kuud enne käesolevate seansside algust selle aasta novembri
lõpus kirjutas ta põhiskeemi ja viis peatükki romaanile inimkonna ja vaalaliste vaheliste kommuni-
katsioonide arengust ja pani sellele pealkirjaks "Kuulata delfiini". Me muidugi ei teadnud seda sel ajal,
kuid see sisaldas mõningaid ideid, mida Seth hiljem oma materjalis põhjalikumalt käsitles. Enne, kui
me Sethi materjaliga töötama hakkasime, jõudis Jane näidata oma käsikirja ühele kirjastusele – mis
lükkas selle tagasi. "Kuulata delfiini" pandi siis kõrvale, ilmselt alatiseks. Me räägime sellest aeg-ajalt;
arvame praegugi, et selle põhialused on head. Aga kui Jane praegu selle raamatu käsile võtaks, peaks
ta selle täiesti ümber kirjutama.
10. Niisuguse kehalise etteteadmise kohta vt I osas 679. seansi algust ja 684. seanssi kell 22.07.

689. SEANSS
18. märtsil 1974
esmaspäeval kell 2155

Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth.")
Dikteerin. Niisiis: Teie mõistes teadvuse areng järgib mõningal määral läbi ajastute juma-
late arengut; ja neis juttudes ilmuvad ka maskeeringud, mida inimene oleks võinud kasutada
ja mida ta ka kasutas.
Kõik loomjumalad annavad vihjeid mitmesuguste katsete ja liikide kohta, milles teadvus
esines erinevates vormides, milles teie mõistes enesekeskse teadlikolemise sünd proovis läbi
uurida mitmeid alasid. Näiteks inimlooma arusaamisel ja tegevusel oli erinevaid variante.
Ligikaudu 50 kuni 30 miljonit aastat tagasi1 oli arvukalt liike, mis näiksid teile praegu
muteerunud vormidena. Inimlooma erinevus loominimesest polnud sama selge kui teie ajal.
Teadvus oli mõnes mõttes liikuvam, vähem keskendunud ja katselisem. Seda varajast tihedat
kooskõla, seda varajast segu mäletati hiljem müütides jumalatest looma kujul. Niisugune

71
mitmekesisus eksisteeris ammu enne, kui teie paleontoloogid selle avastasid. Oli palju töö-
riistu valmistavaid loomaliike, millest mõned oskasid valmistada tööriistu enne inimest.
Teadvus teab kõiki tema jaoks teostamiseks avatud võimalikkusi. Iga liiki individuaalses ja
massiteadvuses sisalduvad niisuguste võimalike tegelikkuste eskiisid. Need eskiisid on bio-
loogiliselt kehtivad – see tähendab, et nad võimaldavad rakkudel ette teada ja selle alusel oma
praegust käitumist valida. See kehtib mitte ainult bioloogiliselt, nii et näiteks rakk teab oma
tulevast mustrit; kuid samamoodi teab ka terve liik alateadlikult oma "ideaalset" teostumist
oma üldises maailmakeskkonnas.
Nagu rääkisime,2 ego teadvus kasvas. Need iga liigi psüühhele omased sisemised mustrid
muutusid kontseptsioonideks, vaimseteks kujutisteks – intuitiivseteks projektsioonideks, mis
kõik pidid andma teadliku suuna. Jumalad olid seega arengu stimuleerijad. Olles näiliselt
minast väljaspool, pidid nad juhtima mina selle suurimale teostumisalale. Jumala kujutised
muutusid teadvuse muutudes. Mitmesugused jumalakontseptsioonid, mis on nii-öelda kõrvale
langenud, esindavad arengualasid, mis jäid teie mõistes valimata, kuid on ikka veel latentsed.
Näiteks tootemiteivas on jäänuk ajast, mil inimese ja loomade vahel oli märksa enam suhtle-
mist – kui inimesed käisid tegelikult loomade juures õppimas ja said neilt esimesi teadmisi
taimedest ja korrigeerivast ravimiskäitumisest.3
Ajalooliselt teile näib, et inimkond sündis looma eristamata teadvusest enesekesksesse
eneseteadlikkusesse. Selle asemel oli perioodil, millest ma räägin, palju teadvuseliike. Loo-
mad soovisid arendada oma liiki teadvust, nii nagu teie oma teadvuse valisite. Loomade tead-
likkus võib näida teile eristamatu. Kuid see on väga spetsiifiline, hetkes tasakaalus, kuid nii
täielikult, et teie mõistes minevik ja tulevik suures osas tähendust ei oma.
See spetsiifiline keskendumine tekitab aga peene koondatuse. Ego teadvus kasutas sellega
võrreldes osa sellest koondatusest. Tootemiteibad pärinevad ajast, mil inimesed ja loomad
said enne seda lahknemispunkti üksteisest aru. Neil ajastutel eksisteerinud ja õitsenud füüsi-
lised liigid muutusid teile siis võimalikeks, sest need ei arenenud teie süsteemis, vaid surid
välja. Nende elavad jäänused püsivad edasi jumalakontseptsioonides, mis neid sisaldasid.
Mütoloogias on ühel või teisel viisil kirjeldatud teisi liike, mis erinevates vormides maa
peal eksisteerisid. Siia kuuluvad ka näiteks lood haldjatest ja hiiglastest. Mütoloogia räägib
teile nii teie inimsoo psüühilisest kui ka füüsilisest arheoloogiast. Seega oli olemas väikse-
maid ja suuremaid inimliike,4 millel oli ülejäänud loodusega teadlikke seoseid. Suuremates
katsetes loodi liigid, mis oleksid osa maakerast, kuid samas selle teadlikud kaasloojad. See
hõlmas arvukaid kaalutlusi, arvukaid katseid suurusega, ajumahuga, närvisüsteemiga ja tead-
vusega, mis oleks piisavalt paindlik, et muutuda koos oma keskkonnaga, ja samuti piisavalt
tarmukas, et seda keskkonda uurida ja muuta.
Tekkiv teadvus pidi omama vähemalt latentset võimet saada maailma tingimustest teadli-
kuks. Sellal, kui inimene tundis ainult suguharuelu, oli ta aju juba võimealine kõike teada saa-
ma, mida ta pidi teada saama, sest ta saab ühel päeval planeedi elu eest vastutavaks.
Niisugune varu jättis ruumi paljudele võimalikkustele ja paljudele "vigadele", kuid arenev
teadvus pidi olema vaba, et saaks ise otsuseid teha. Et seda ei programmeeriks enam "instink-
tid" rohkem kui vaja. See oli aga bioloogiliselt maisesse eksistentsi lukustatud ja selliselt
mõeldud oma looduslikust pärandist aru saama. Ta ei saanud seega end liiga palju eraldada
ega liiga upsakaks muutuda. Tema ellujäämine oli ülejäänud loodusega nii seotud, et tal oleks
vaja alati sellele alusele tagasi pöörduda. See reageerib oma suurima teostumise loomupära-
sele tõukejõule ja muudab automaatselt suunda oma katsetele ja kogemustele reageerides.
Teie ajal on religioossetes kontseptsioonides teoksil suured ja põhjalikud muutused ja need
esindavad inimesele sisemiselt omaseid teadmisi. Tema teadvus – tema psüühhe – projitseerib
oma võimalikust teostumisest suuremaid kujutisi ja neid on näha tema jumalakontseptsiooni-
de muutumises.

72
MÄRKUSED: 689. seanss

1. Seth laseb minu küsimusele varasest inimesest automaatselt oma materjalil vastata; vt Lisa 6,
samuti 688. seansi 7. märkust. Meie sõnaraamatu järgi kuulub geoloogiline periood, mida ta tänasel
seansil nimetas, kainosoikumi tertsiaari ajastusse. See periood koosneb lühematest ajastikest. Siinjuu-
res on tähtis (sõnaraamatu märkustes), et nii kaugetel aegadel oli palju imetajaliike – sealhulgas "inim-
ahve".
2. Vt Jane'i esimest edastust I osa 686. seansil.
3. Vt (uuesti) 648. seansist "Isikliku reaalsuse" 12. peatükis – eriti Jane'i oma materjali selles kell
22.30.
4. Paljud piiblilugejad mäletavad tuntud ütlust Esimesest Moosese raamatust 6:4, et "Sel ajal olid
hiiglased maa peal". Kuid seoses Sethi siinse materjaliga: ainuüksi Ameerika Ühendriikides on avasta-
tud väga iidsetes kivimiladestustes palju inimese (ja/või inimesetaolise olendi) jälgi, nii suuri kui ka
väikesi. Neid on leitud Pennsylvanias, Kentucky's, Missouris, Texases, New Mexicos, Californias ja
teistes osariikides ja need pärinevad uskumatult kaugest ajast 300 miljonit aastat tagasi, karboni ajas-
tust. Texases leiti väga selged hiiglasuured inimjäljed, mis pärinesid kriidi ajastust 140 miljonit aastat
tagasi ja olid kivis segamini mitut liiki suurte dinosauruste jälgedega – see avastus on täielikult vastu-
olus kehtivate teaduslike ideedega, et inimene on kõige rohkem vaid mõne miljoni aasta vanune. (Vt
687. seanssi Lisas 6 ja 688. seansi 7. märkust.)
Evolutsiooniteooriad (darvinism) keelasid muidugi igasuguse arvamuse, et dinosaurus ja inimene
või ükskõik missugune inimene oleksid elanud samal ajal! Teadus üldiselt eelistab siin mainitud teoo-
riaid mitte aktsepteerida, sest kui mõnda neist ametlikult tunnustataks, näitaks see mitme teadusharu –
muuhulgas geoloogia ja bioloogia – väga suurt ekslikkust olulistes küsimustes.
Kuidas sobivad nii iidsetest aegadest pärinevad andmed inimese kohta suhteliselt tagasihoidlike
andmetega – "ainult" 50-30 miljonit aastat tagasi – mida Seth esitab käesoleva seansi algul oma mu-
teerunud vormide kohta? Me ei tea. Jane on olnud käesolevas märkuses sisalduvast informatsioonist
teadlik mitu aastat, pööramata sellele erilist tähelepanu. Kuid aja mõistes huvitavad päritolu küsimu-
sed meid mõlemaid. Arvame, et Seth saab aidata seda vähemalt mõningal määral kokku viia, kui me
kunagi palume, et ta püüaks seda teha.

690. SEANSS
21. märtsil 1974
neljapäeval kell 2132

Niisiis, tere õhtust...

("Tere õhtust, Seth.")
...ja ma dikteerin... Selleks, et olla teie reaalsusesüsteemis efektiivne, peab teadvus muidu-
gi tegelema spetsialiseerumistega.
Nii-öelda nende all on TÜ-d (ehk teadvuseüksused) teadlikud erinevat liiki teadvustest,
millesse nad kuuluvad. Teatavat liiki organisatsioonid, käitumised ja katsed välistavad oma
olemuse tõttu teisi, täpselt sama kehtivaid, kuid teistsuguseid käsitlusviise. TÜ-d oma vaba-
jooksuga iseloomu tõttu kogu mateeria all tunnevad kõiki niisuguseid organisatsioone, nii et
mõned ühe liigi poolt õpitavad õppetunnid antakse tõepoolest mõnele teisele edasi.
Üks liik võib näiteks läbi teha konkreetse katse teadvusega ja anda või üle kanda need
teadmised edasi mõnele teisele, kellel see ilmneb "instinktina". Siin kasutatakse seda teist-
suguse käitumise, uurimise või katse alusena. Nagu ma olen öelnud, evolutsioon ei toimu teie
mõistes mingit üht liini mööda, ajalises järjestuses ahvist inimeseni.1 Ka ükski teine liik pole

73
selliselt arenenud. Arengud toimuvad paralleelselt. Teie ajataju näitab teile näiteks vaid üht
lõiku tervest koogist.
Kuid järjestikuse aja suhtes mõeldes ei kulge areng minevikust tulevikku. Selle asemel on
liik ette teadlik neist muudatustest, milliseid ta soovib teha, ja muudab "tulevikust" kromo-
soomide ja geenide "praegust" olekut,2 et kutsuda võimalikus tulevikus esile konkreetseid
muutusi, mida ta soovib. Seega kogetakse aega nii teie tavalisest teadlikust koondatusest kõr-
gemal kui ka madalamal täiesti teistmoodi ja sellega manipuleeritakse pidevalt,3 nii nagu teie
füüsiliselt manipuleerite mateeriaga.
TÜ-d, mis moodustavad hiljem struktuuri kogu selle terviklikkuses, moodustavad kõige-
pealt kõik aatomid, molekulid, rakud ja elundid, millest teie maailm koosneb. Maismaaga ja
liikidega toimuvad muutused on seisundid, mis kutsutakse esile vastavalt üldistele mustritele
mis hõlmavad antud "ajal" kõiki liike või maismaa ja vee masse. Niisugustel juhtudel on
teadvus väga organiseeritud – mõnikord loovate kataklüsmidena, milles loodus tekitab taas
talle ette teadaoleva informatsiooni alusel tema vajadustele kõige paremini vastavaid olukordi.
Niisugune bioloogiline etteteadmine omab sügavaid juuri kromosoomides ja geenides ja
peegeldub rakkudes. Nagu ma juba mainisin (684. seansil), säilib igat liiki füüsiliste kehade
praegune materiaalne struktuur ainult rakkude loomupäraste etteteadmisvõimete tõttu. Teie
mina ei koge tulevikku muidugi tulevikuna. See on lihtsalt kogetava Praegu üks esilekerkiv
tingimus. Rakkude poolt praktiliselt tuntavas "Praegu´s" sisaldub seega ka teie mõistes
minevik ja tulevik, mis on lihtsalt Praeguse erinevad seisundid. Nad säilitavad teie tasa-
kaalustatud ajas kehastruktuuri vaid enesega manipuleerimise teel võimalikkuste rikkalikus
keskkonnas. Teile olevikus tuttava raku ja minevikus "olnud" raku või "tulevase" raku vahel
toimub pidev vastastikune kommunikatsioon.
Raku arusaamine ulatub selle praegusest vormist kaugemale. Reaalsus, antud raku füüsili-
ne reaalsus, on tema eksistentsi koondumise tulemus enne ja pärast tema eksisteerimist ajas;
ja ta saab oma praeguse struktuuri oma teadmistest mineviku ja tuleviku kohta.
Laiemas mõttes kehtib sama ka kõigi teiste liikide kohta. Teie olete seega oma minad ajas
tänu minadele, mis eksisteerivad ajas enne ja pärast teid. Rakkude alusel on see tõsi. Samuti
psüühilises mõttes. Teie mõtted ja tunded on täpselt sama reaalsed kui teie rakud. Ka need
moodustavad organisatsioone. Teie soovid lähtuvad teist endist ajas, kuid väljuvad kõigis
suundades. Ühest küljest teie kui liigi olevik moodustab teie tulevikku, kuid veelgi sügavamas
tähenduses aitab teie teadlik etteteadmine omaenda tulevastest võimalustest moodustada ole-
vikku. mis teeb siis selle võimaliku tuleviku teie reaalsuseks.
Füüsilises mõttes te võite soovida uut linna ning te alustate seetõttu linna rekonstrueeri-
mist: arhitektid koostavad projekte, mis olid algselt muidugi unistused; nende meeltes algavad
ettevalmistused, lammutatakse hooneid. Arhitekti unistust võib nimetada väga üldises mõttes
sündmuse etteteadmiseks, mis on toodud võimalikust tulevikust olevikku. Füüsilist projektee-
rimist teostatakse vastavalt tulevikunägemusele, mis viiakse selliselt ellu. Laiemas tähenduses
on kogu inimsool enese suhtes plaane; kuid need tuginevad palju suuremale arusaamisele või-
malikest küsimustest, võimetest ja antud tingimustest. Inimeste poolt tunnustatav jumal on
samuti niisugune psüühiline plaan, mis on projitseeritud ideaalina. Seda järgivad füüsilised
organisatsioonid ja struktuurid, mis on mõeldud niisuguse "vaimse" arengu saavutamisele tei-
sel tasandil kaasa aitama.
Aga kuna te elate ajas, peegeldab ka jumala kujutis teie teadvuse seisundit, nii nagu see
"on", osutades samuti soovitud tulevikuseisundile. Jumala kontseptsioon toimib psüühilise ja
vaimse eskiisina, nagu seda on arhitekti projekt, ainult teistsugusel tasandil. Iga liik kannab
endas erineval määral niisuguseid eskiise ja need on tähtsad, sest need sisaldavad idealiseeri-
tud võimalikkusi. Ja need on ka psüühiliselt ja bioloogiliselt kehtivad. Need on rakkudele
bioloogilised mudelid, samuti teadvuse suhtes psüühilised stiimulid.

74
 Vaimset ja bioloogilist ei saa omavahel eraldada. Nende eesmärgid ja reaalsus sulavad
kokku. Ma räägin raamatus edaspidi sellest veel põhjalikumalt. Siinkohal ma mainin lihtsalt,
et kõik teie seas ilmuvad jumalad peavad kuuluma alati teie aega, väljendades siiski ideesid ja
kontseptsioone, mis ulatuvad teie ajast kaugemale, tulevikku, ja on küllalt tugevad psüühilised
stiimulid, et tulevikus muutusi esile kutsuda. Kui inimsugu oli ajaloolises mõttes läbi tegemas
vajalikku kunstlikku eraldumist ülejäänud loodusest; kui tal oli vaja selleks kindlustunnet oma
võimete suhtes; kui ta võttis endale ülesandeks teatavat liiki spetsialiseerumise ja individuaal-
se koondumise, vajas ta religiooni, mis annaks talle oma võimete suhtes kindlustunde.
Mehe-naise suunad võõrandusid sel ajal psüühiliselt teineteisest.* Erinevusi rõhutati liialt.
Iidne ema-jumalanna kontseptsioon jäi "alateadvusse"; mees, unustades tahtlikult sünni suure
loomuliku agressiivse algtõuke, võttis füüsilise agressiivsuse ja jõu oma eelisõiguseks – sest
see hakkas esindama ego teadvuse omadust selle vajaduses oma keskkonnaga füüsiliselt
manipuleerida.

*Vt. Lisa 9.

Kuigi ta (ego teadvus) tunnetas oma sügavat ühtsust maa ja kõigi selle olenditega, ei saa-
nud ta samal ajal arendada neid spetsialiseerumisvõimeid ja omaenda konkreetset ainulaadset
koondatust. Näiteks erinevad hõimukultuurid ja hiljem ka rahvad said tekkida ainult eral-
dumistunde ja hiljem teatavat liiki võõrandumise kaudu. See võimaldas aga mitmekesisust,
mida vastuvõetavates tingimustes poleks muidu saanud saavutada. Näiliselt kohalik juudi
jumal (Jahve/Jehoova) hävitas lõppkokkuvõttes nii või teisiti Rooma impeeriumi ja reorgani-
seeris seejuures täielikult kogu planeedi kultuuri.
Kristus, nagu teda ajalooliselt tuntakse, esindas füüsiliselt inimese võimalikkusi. Tema
teooriaid ja õpetusi sai tõlgendada mitmel viisil; need olid seemned, mida inimene sai vasta-
valt oma soovile külvata. Tänu Kristusele oli olemas Inglismaa – ja tööstusrevolutsioon. Kris-
tuse mehelikud aspektid olid need aspektid, mida Lääne tsivilisatsioon rõhutas. Tema õpetuste
teised osad ei järginud kristliku mõtte peamist liini ja maeti maha.
Kirik ignoreeris näiteks Kristuse füüsilist sündi ja tegi tema emast patutu neitsi, mis tähen-
das, et liigi teadvus jätab oma suhte loodusega ja oma naiselikud aspektid kauemaks ajaks
arvestamata. Ma räägin praegu Lääne tsivilisatsiooni põhivoolust. Tunnustatakse Jumalat-Isa
ja unustatakse Maa-Jumalanna. Seetõttu olid olemas feodaalisandad ja mitte naisprohvetid.
Inimene uskus, et tal on maailmas eraldi liigina tõepoolest ülemvõim, sest Jumal-Isa on talle
selle andnud.
Tõusva ego teadvuse ülemvõimul ja juhtpositsioonil olid seega oma religioossed põhju-
sed. Paavstist sai isikustatud Jumal-Isa, kuid see jumal oli tõesti teistsugune kui vana juudi
Jehoova. Kristus oli ajaloolises mõttes rääkides seda kontseptsiooni piisavalt muutnud, nii et
vähemalt Jumal-Isa ei olnud enam nii kapriisne kui Jehoova. Esiplaanile ilmus ka veidi halas-
tust. Kasvav ego teadvus ei saanud loodusega ohjeldamatult raevutseda. Teisalt hoidsid ela-
nikkonda ohjes pühad sõjad ja harimatus. Kuid kirikul – rooma-katoliku kiriku – oli varuks
siiski religioosseid ideid ja kontseptsioone, mis olid nagu võimalikkuste andmepank, millest
inimsugu sai valida. Religioossed ideed olid nagu väga vajalik sotsiaalne organisatsioon ja
paljudel munkadel õnnestus vanu käsikirju ja teadmisi salaja alles hoida. Nüüd jäid püsima
peamiselt need, kes olid religioossete printsiipidega liidus, ja nad sigitasid kogukondi ja järg-
lasi, kes olid kaitstud. Seega olid psüühilised ja religioossed ideed, vaatamata paljudele puu-
dustele, liigi organiseerumise meetodiks. Need on "evolutsiooni" mõttes palju tähtsamad kui
arvatakse. Religioossed kontseptsioonid hoidsid algusest peale hõime koos, andsid neile sotsi-
aalsed struktuurid ja kindlustasid füüsilise ellujäämise ja kaitse, mistõttu järglaste tekkimine
oli väga võimalik.
Tehke vaheaeg (valjemini) või lõpetage seanss, nagu soovite.

75
 ("Teeme siis vaheaja.")
(22.55. Jane'il oli olnud tõesti sügav transs ja tempo oli olnud üldiselt hea. Nüüd ta tundis
end palju paremini. Ta ütles, et materjal oli olnud selge ja tulnud sellelt "teatavalt vajalikult
tasemelt", millele ta pidi käesoleva raamatu koostamiseks jõudma.
Ta ütles, et "mahamaetud" materjal Kristusest ja kristliku mõtlemise põhivoolust oli seo-
tud okultsete [st salajaste] õpetustega ja esseenidega, mis oli üks neljast tähtsamast juudi
sektist, mis teatavasti I sajandi algul pKr Pühal Maal tegutsesid [vt "Seth kõneleb" 21. ja 22.
peatükki]. Jane lisas, et ta on võib-olla lugenud Kristuse, okultsete ideede ja esseenide kohta
spekulatiivset materjali; ja me arvasime, et paljud "salaõpetused" on tõenäoliselt omistatud
Kristusele.
Siis arutlesime, kas Seth ei viidanud mitte neile Kristuse filosoofia aspektidele, mis olid
tõeliselt maha maetud – tänapäeval täiesti tundmatud. Ma hoidun peaaegu alati seansi mater-
jali voolu küsimustega katkestamast, kuid nüüd kahetsesin, et ma ei küsinud seda Sethilt.
Meile Jane'iga meeldis ka mõte, et religioossed jõud olid juba varastest aegadest saadik liigi
arengule kaasa aidanud; see näis väga mõttekas kontseptsioon – ja üsnagi ilmne, kui see oli
välja öeldud.
Jätkasime kell 23.25.)
Niisiis: Arvestage, et minu rõhuasetus on praegu teie Lääne tsivilisatsioonil.
Ameerika demokraatia pärineb näiteks otseselt protestantluse ja uut liiki ettevõtmise sün-
nist. Luther4 on Ameerika Ühendriikide eest sama palju vastutav kui George Washington.
Minevikus oli olnud teisi demokraatlikke ühiskondi, kuid demokraatia põhines neis siiski ühel
religioossel õpetusel, kuigi seda võidi erinevatel viisidel väljendada – nagu näiteks Kreeka
linnriikides (VI ja V saj eKr). Püha Rooma impeerium ühendas tsivilisatsiooni ühe religioosse
idee alla, kuid inimeste tõelist vendlust saab väljendada ainult sel teel, kui anda inimesele
mõttevabadus koostöö loosungi all; ja vaid see viib liigi teostumisele, arendades teadvust teie
mõistes, juba algselt latentsetel viisidel.
Ma ütlen teile, et nii-nimetatud evolutsioon on religiooniga tihedalt seotud. Teie kontsept-
sioonide edasine areng viib aju praegu veel täielikult kasutamata osade suuremale aktivisee-
rumisele5 ja need omakorda vallandavad avardumisi nii meelteüleses kui ka bioloogilises
mõttes.
Eeltingimuseks oli ideede ruumiline areng. Ühel pool planeeti elavad inimesed pidid tead-
ma, mida mõtlevad inimesed teisel pool. Kõik see eeldas ruumilist manipuleerimist. Inimese
ruumilist uudishimu on aidanud alati stimuleerida religioossed ajendid (pingsalt).6
Paljud teie maailma liigid kannavad endas latentseid võimeid, mis arenevad praegugi veel
edasi. Inimesed ja loomad kohtuvad maa peal uuesti, vana arusaamisega, kuid uues olukor-
ras.7 Suletud süsteeme pole olemas ja sügavates bioloogilistes korrastatustes iga liik teab,
mida teine teeb ja missuguse koha üldises süsteemis igaüks neist on valinud. Teid tajuvad
ühel või teisel viisil kõik need maa elanikud, keda te võite pidada endast madalamaks. Nüüd
kerkib esile võimalik inimene, kuid ka suhtes kogu oma loomuliku keskkonnaga, milles koos-
töö on põhijõuks. Te teete loodusega koostööd, kas te siis teate seda või mitte, sest te olete osa
sellest.
Dikteerimise lõpp.
Seansi lõpp ja mu parimad tervitused. Toredat õhtut.
("Aitäh, Seth. Head ööd." 23.44. Jane oli olnud tõesti kaugel.)

MÄRKUSED: 690. seanss

1. 582. seansil "Seth kõneleb" 20. peatükis tsiteerisin ühel ESP kursusel 1971. a. Sethi: "Kogu
teadvus on tõepoolest ühekorraga olemas ja see pole välja arendatud... evolutsiooniteooria on
samasugune ilus muinasjutt nagu Piiblis antud loomise teooria... mõlemad sobivad üsna hästi oma

76
süsteemidesse ja siiski ei saa nad laiemalt vaadates olla tõepärased..." Vt 689. seansi 4. märkust (samu-
ti seanssi ennast) ja Lisa 8.
2. Vt 682. seansi 9. märkust.
3. Ja Seth lülitub tegevusse. Juba 14. seansil, 8. jaanuaril 1964, ütles ta meile: "Minu jaoks on aeg
manipuleeritav, vabalt kasutatav ja uuritav. See on vahend... seetõttu omab see siiski minu jaoks teata-
vat reaalsust..."
Jane käsitles mõningaid omaenda ajakontseptsioone – üks neist näiteks seisneb selles, et minevi-
kul on oma minevik, olevik ja tulevik – oma romaanis "Ülemhing 7 koolitus", mille "Prentice-Hall"
avaldas 1973. a.
4. Saksa teoloog ja piiblitõlkija Martin Luther elas aastail 1483-1546. Ta oli noorena munk, kuid
tõstis siis katoliku kiriku vastu mässu ja asus juhtima Saksamaal protestantlikku reformatsiooni.
5. Vt 687. seansi 2. märkust.
6. Vt 686. seanssi kella 22.37 kuni 23.26.
7. Vt 687. seanssi Lisast 6, samuti 689. seanssi ennast.

691. SEANSS
25. märtsil 1974
esmaspäeval kell 2135

Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth.")
Niisiis: Dikteerin – ja kas te ei saa selles suhtes midagi ette võtta?
(Seth osutas Jane'i tukale, mis ulatus tal peaaegu üle silmade. Olingi tahtnud seda veidi lõi-
gata.)
("Jah.")
(Humoorikalt:) Targale piisab ühest sõnast...
Teie konkreetses ühiskonnas on intuitiivsete ja intellektuaalsete teadmiste vahele niisugu-
sed kunstlikud vahed püstitatud, et usutavaks peetakse vaid intellektuaalselt ilmset. Religioo-
nid on vaatamata oma kohutavatele vigadele ja moonutustele hoidnud vähemalt elus idee
nähtamatutest, kehtivatest maailmadest, ja andnud mõningase kinnituse kontseptsioonidele,
mida rakud otseselt teavad.
Teadlik meel on olnud alati teadlik rakkude arusaamisest. Raku sisene nähtamatu reaalsus
annab sellele struktuuri. Keha suurepärasest organiseeritusest selle õppimisvõimete ja koha-
nemisvõime osas ei saada kunagi aru, kui ei arvestata rakkude ette arusaamise võimet.1
See (ettetunnetamisvõime) tüürib rakku läbi võimalikkuste labürintide, võimaldades sellel
alal hoida teadmist oma suurimast teostumisest – ideed endast, mis on igal teie aja antud het-
kel alati elav. Seega teistsuguses mastaabis on igal indiviidil samasugune idealiseeritud vari-
ant endast ning see on olemas igal liigil. Ma mõtlen siin kõiki liike, mitte lihtsalt inimsugu.
Need pole füüsilistele meeltele muidugi ilmsed, kuid need on tugevad energiakeskmed, mis
stimuleerivad teataval määral füüsilisi meeli aktiivsusele. Selles suhtes on seega tõepoolest
olemas "puujumalad", metsajumalad ja iga inimesega seotud "olemise jumalad".
Ingleid on kujutatud just sellistena.
Kunagi oli ka väga arukaid linnuliike – enne eelnimetatud perioodi.2 Nad ei olnud inim-
taolised; mitte näiteks tiibadega inimesed. Nad olid suured linnud, võimelised tegelema mõis-
tetega. Nad olid ühiselulised, oskasid hästi ujuda ja said elada mõnda aega vee peal. Neil olid
väga ilusad laulud ja väga suur sõnavara. Neil olid ka küünised. (Silmad pärani ja tumedad,

77
hoidis Jane käsi ülal, sõrmed konksus, nagu valmis midagi haarama – või kraapima.) Sellal,
kui inimene oli koopaelanik,3 nägi ta neid linde sageli, eriti kaldakaljude vahel. Linnud pääst-
sid sageli lapsi kukkumast. Inimene samastas end nende kerge lennuga kaljudest üles ja järg-
nes nende linnulaulule ohututele lagendikele. Need mälestused omandasid inglikujud. Liikide
vahel oli neil aegadel kõigil juhtudel globaalses mõttes väga tihe koostöö. Sisemine tõuge
arenemisele tulenes aga sisemisest arusaamisest tulevaste võimalikkuste kohta. Sellel pildil
ühinesid kõik mingil ajal elavad liigid, nii taimed kui ka loomariik. Koostöös osalenud jäid
püsima, kuid nad ei mõelnud ainult oma liigi ellujäämisest vaid ajalises mõttes suuremast ela-
vast pildist, milles kõik jäid elama.
Ka teie süsteemis on olemas mitmesuguseid olemise korrapärasid. Teie keskendute vaid
ühele, millele te olete end orienteerinud. Seega on kõigel looduses oma "hing" – kuid neid
võimalikkusi kaaludes te projitseerite neile kahjuks kohe omaenda religioosseid ideid heast ja
kurjast. Te võite niisuguseid kontseptsioone ka lihtsalt rumaluseks pidada, sest need näivad
paljudele intellektuaalselt skandaalsed. Kui teil aga endal on niisugused ideed, peate niisugu-
seid hingi sageli isikustama, projitseerides neile oma ideid individuaalsusest. Kuid te peaksite
mõtlema neist selle asemel kui teistsugustest või teistsugusele korrale alluvatest liikidest, mis
on seotud kõige loodusliku ja elavaga.
Nad omavad kindlasti reaalsust energias ja nad aitavad füüsilises mõttes energiat muun-
dada. Seega on nad mitte passiivsed, vaid aktiivsed. Te näete enda ümber füüsilisi jõude ja ei
arva neist midagi. Näiteks: te tunnete tuult ja selle mõju, kuid ei saa seda näha. Tuul ise on
nähtamatu. Seetõttu on ka need teised jõud nähtamatud. Need pole põhimõtteliselt tuulest
paremad ega halvemad. Ütlen seda sellepärast, et te arvate sageli, et kui miski on hea, siis
peab olema ka mingi vastupidine jõud, mis on halb. Nii see ei ole. Üldisemas mõttes on need
jõud head. Nad on kaitsvad. Nad toidavad kõike elavat. Nad on teie mõistes evolutsiooni tõu-
kejõud. Nad on selles suhtes bioloogilised, et nad koosnevad mõningal määral rakkude kol-
lektiivsest teadmisest – mis on sisuliselt ajatu, kuid suunab füüsilist tegevust ajas ja säilitab
sel teel füüsilise tasakaalu.
Ka niisuguste jõudude vahel toimub suur koostöö. Selliselt teab üks puu metsas tervest
keskkonnast ja oma suhtest selles. Selle puusus saab sulada näiteks kokku mullasusega.
Kuna te olete inimesed, siis te isikustate tajutavat – "inimestate" selle. Te kujutlete, et
niisugused "vaimud" on väikesed inimesed samasuguste iseärasustega nagu on teil. Kuid selle
asemel on olemas lihtsalt teadvuse liigid, teie omast täiesti erinevad, mida enamikus tingimus-
tes tavaliselt füüsiliselt ei tajuta. Need on tõepoolest seotud floora ja faunaga, kuid samuti
loomade ja teie endiga ja need on "maajumalad", mida Ruburt noorena kujutles.
Igaühel teist on oma maajumal. See termin ei ole ehk mitte kõige parem, kuid see väljen-
dab seda osa teist, mis pole teie mõistes veel väljendust leidnud – teie idealiseeritud maist
varianti, milleks te olete saamas. Idealiseeritud maine variant ei tähenda sugugi mitte täius-
likku mina kehas; see esindab hoopis psüühilist reaalsust, milles teie oma võimed teostuvad
suhtes teie maise keskkonnaga võimalikult täielikult, teie poolt juba valitud ajal ja kohas.
See maajumala osa teist püüab suunata teid läbi võimalikkuste. Tavateadvusest sügavama-
tel bioloogilistel süvatasanditel ja tavateadvusest kõrgematel meelteülestel tasanditel olete te
oma olemise terviklikkusest teadlikud – kuid samuti oma suurest seosest, kehas elades, aja ja
ruumi loomuliku keskkonnaga. Maajumala kontseptsiooni saab teadlikult kasutada, kuid kõi-
ge rohkem on sellest kasu siis, kui te saate aru teadliku meele eesmärkidest ja selle suhtest teie
bioloogilise loodusega.
Teie teadlik meel ütleb teile, kus te ajas ja ruumis olete, ja suunab inimtegevuse maailmas
teie tegevust. Sellel maailmal on omamoodi rikkalik keerulisus, mis on loomadele sama
tundmatu nagu nende terav arusaamisvõime on suures osas tundmatu teile. Seega, kuna teie
omate teadlikku meelt, tuginevad teie olemise teised osad sellele, et saada teie olukorrast
adekvaatset pilti ja anda teadlikke tegutsemisjuhiseid. Need juhised viiakse siis ellu. Selleks

78
peate te aga seda meelt võimalikult täielikult kasutama. Pilt reaalsusest ajas ja ruumis, mille te
oma rakkudele annate, peab olema täpne. Nad peavad tegutsema minutilise, sekundilise, mik-
rosekundilise täpsusega, kuigi nende enda orientatsioon teie ajakontseptsiooni ei tunne.
Dikteerimise lõpp (südamest).

MÄRKUSED: 691. seanss

1. "Rakud tunnetavad ette." Vt 684. seanssi (ja selle 2. märkust) I osas.

2. Ajavahemik, millele Seth siin viitab, oli 30-50 miljonit aastat tagasi, nagu Seth meile 689.
seansil ütles, ja jäi tertsiaari ajastusse. Kui kaua enne seda aega olid arukad linnud elanud? Ma ei
jõudnud seda temalt küsida; ma ei mäletanud 689. seanssi küllalt täpselt...
3. Ma ei jõudnud samuti Sethilt küsida, kas see materjal, mida Jane temalt täna edastas, oli mingil
viisil 689. seansi materjaliga vastuolus; sest ta käsitles tollel seansil tertsiaari ajastul elanud inimloomi
ja loominimesi. Need "mutandid" olid oletatavasti tavamõistes inimese alged, kuid nüüd rääkis Seth
koobastes elavatest inimestest, kes elasid juba varem suurte lindudega samal ajal. Kas Jane oli sellel
või teisel seansil informatsiooni moonutanud? Kas oli võimalik, et inimene võis olla ajaloo keeruliste
rütmide käigus inimene (vähemalt ligikaudu selles mõttes, nagu me teda tunneme) isegi enne tertsiaari
ajastut ning liikuda siis pikka loominimese tsüklisse, enne kui temast sai taas inimene? Kas Jane oli
näiteks tänasel seansil häälestunud paralleelse (ehk võimaliku) reaalsuse andmetele? Neile küsimustele
on nii vähese materjali põhjal liiga keeruline vastata.
Ja nagu ma lisasin palju hiljem 688. seansi 7. märkusele: kuigi me olime inimese päritolu küsi-
mustest selles suhtes huvitatud, ei saanud me neile enne lahendust, kui Seth ""Tundmatu" reaalsu-
sega" lõpule oli jõudnud.

692. SEANSS
24. aprillil 1974
kolmapäeval kell 2203

Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth.")
Niisiis, alustuseks sinu unenäost: tervikolemus on teadlik kõigi oma isiksuste kogemus-
test.
Tervikolemuse jaoks on teie enda teadvus võrreldav teie mõistes ühe teadvusevooga. See-
ga on suurem osa teie identiteedist kogu teie teadlikust ja alateadlikust elumaterjalist täiesti
teadlik. Ta on teadlik ka kõigi (oma ja teie) osade samasugustest andmetest.
Kuna te samastate oma kogemusi tavalise teadvuseliiniga, mida te tunnete, suudate te
harva "sisse tuua" "teise mina" materjali ja seda alal hoida, ning säilitada samal ajal oma
identiteedi tunnet. Niisugust materjali võib aeg-ajalt teie oma mõtetesse imbuda või tükkida,
kus see seguneb ja jääb ära tundmata. Niisugustel juhtudel omandab see teie oma mõttemalli-
de värvingu. See täiendab teie olemise üldist atmosfääri. Ilma arusaamise või treenimiseta te
peaksite "kaotama" oma teadvuse, et tajuda "teist teadvust".
See on korrelatsioonis (kooskõlas) sellega, mida Ruburt ütles eile õhtul [ESP] grupis. Ta
ütles, et kirjutamine võib olla kõigepealt viis seada end mõningal määral elust kõrvale – et elu
haarata ja säilitada iga antud päeva kirjeldamatut ainulaadsust. Kuid ta ütles ka, et te võite siis
avastada, et kirjutamine muutub ise päeva kogemuseks. Siis te "kaote" kirjutamisse, nii nagu
te kartsite kaduda tavalisse ellu, omamata võimalust astuda kõrvale ja kogemust vaadelda.

79
Mina lisan neile märkustele nüüd järgmist: teil oleks vaja siis luua teine "mina", kes seisab
kirjutavast minast eraldi, et esialgne kavatsus säiliks.
Niisiis: Samas te saaksite niisugust teist teadvust vaid siis praktiliselt kogeda, kui olete
õppinud veidi kõrvale astuma, nagu kirjanik Ruburti märkustes. Kuid isegi kui see oleks või-
malik, vallutaks teise teadvuse kogemine ise teie eluruumi. Teil oleks vaja veel üht mina, kes
saaks mõlemat teadvuseliini korraga käes hoida, kummassegi kadumata, kuid mõlemas pidet
säilitades. Seda oleks tavalises elus "pikemat" aega väga raske saavutada.
Niisiis: Unenäoseisundis ei pea teie spetsialiseerunud koondatus olema nii täpne ega ajale
orienteeritud kui ärkvelolekus.
Sinu juhul oli tegemist suurepärase saavutusega. Sa olid samaaegsetest unenägudest
teadlik, kogedes neid eraldi alternatiivsetes reaalsustes. Sa ei suutnud sel hetkel mõlemaid
unenägusid meenutada, sest füüsiline aju ei saanud ilmselt samaaegsete andmete töötlemisega
hakkama. See on seotud aju kasutamata osadega, mida käesolevas raamatus on mainitud.3
Teatavatel tasanditel saab aju muidugi samaaegset materjali töödelda, kuigi te võite olla
sellest vaid pealiskaudselt teadlik. Keha on teadlik arvukatest samaaegsetest stiimulitest, mis
jäävad teie teadvuse poolt tabamata, ja suudab selle informatsiooni alusel tegutseda. Nende
hulka kuuluvad igat liiki meelte andmed, mis pole teadlikult asjasse puutuvad. (Pingsalt:)
Konkreetset liiki mina-orientatsiooni tõttu, mille inimsugu on valinud, on aga paljud liigile
loomuomased arenguvõimalused latentseks jäänud. Füüsiline aju on loomupäraselt võimeline
tegelema mitme teadvuse põhiliiniga. See muide ei tähenda kahestunud isiksuse väljakujune-
mist. See tähendab identiteedi kontseptsiooni edasist avardumist: "teie" oleksite teadlik mitte
ainult sellest endast, mida te olete alati tundnud, samamoodi kui praegu, vaid tekiks ka süga-
vam identiteedi tunne.
See identiteet hõlmaks seda teid, keda te olete alati tundnud ning ei ohustaks seda kuidagi.
Uus teie oleks lihtsalt midagi enamat kui te praegu olete. See oleks lihtsalt veel üks teadvuse
avardumine, veel üks olemisest teadlikolev mina, samamoodi kui – kasutades küll analoogiat
– kirjanik on selles mõttes teadlik elavast minast; on elav mina, kuigi veidi sellest kõrval,
võimeline elatavat elu kommenteerima.
See analoogia vihjab natuke, tõsi küll, niisugustele sügavamatele sündmustele, mis toimu-
vad, kui minad sünnivad minadest, et tegutseda erinevatel tegevuse tasanditel. Tervikolemus-
tel eluneb iga niisugune mina täielikult omaenda dimensioonis või reaalsuse süsteemis.
(Mulle:) Sina hakkadki juba algeliselt neid aju kasutamata alasid avama, muidu sa poleks
olnud kahe unenäo samaaegsest nägemisest isegi teadlik. Keel ja teie verbaalsed mõttemallid
teevad aga niisugused teisendamised väga raskeks, isegi parimates tingimustes. Mitme keele
valdajal võib olla vähemalt selles suhtes mõningane ettekujutus sellest, kuidas kontseptsioo-
nid verbaalsetesse mudelitesse struktureeritakse, ja ta võib olla niisugustes teisendustes vabam
– muidugi kui ta üldse on neist võimalustest teadlik.
Niisiis: Üks kogemus oli sinu enda unenägu, tavalises mõttes. Teine samaaegselt kogetud
"unenägu" oli aga sinu vassitud tõlgendus sinu enda teise osa elulisest kogetavast reaalsusest,
hoopis teises reaalsuses; dimensioonidest läbiimmitsemine. Kui sa oled niisugusest kogemu-
sest teadlik, saad tõenäoliselt "oma" unenäoseisundis ka teisi niisuguseid.
Niisiis (vaikselt): Ärkvelolekus tundub niisugune kogemus teile sobiva ettevalmistuseta
väga ohtlik – ja ma pean teie mina-kontseptsioone ja teie ideid ühest individuaalsusest väga
ettevaatlikult käsitlema.4
Ma ei räägi sinust, Joseph, isiklikult, kuigi ma rõhutan, et inimsugu samastab oma indivi-
duaalset olemist praegu väga piiratud kontseptsioonidega minast. Neid ideid kaitstakse energi-
liselt ja neist tuleb tõepoolest kõigepealt aru saada ja neile au anda, enne kui püüda neid avar-
dada. Teadvuse kvaliteet on sajandite jooksul muidugi paljudel erinevatel viisidel muutunud,
mõnikord näiliselt ka vastuoluliselt; kuid teil pole oma olevikus oma kogemuste praegust
teadlikkust millegagi võrrelda.

80
 Teile ajalooliselt tuntud erinevad tsivilisatsioonid ja kultuurid on väga piiratud määral
vaid ähmane kuma teadvuse erinevatest kvaliteetidest ja nende kogemuste mitmekesisustest.
Kuid nii nagu on olemas füüsilised liigid, on olemas ka nii-öelda teadvuse liigid (pingsalt).5
Teie liigil on praegugi mitu erinevat liiki teadvust; nad erinevad selle poolest, et füüsilist
elusituatsiooni kogetakse kvalitatiivselt viisidel, mis pole teile teie kultuuris omased; erinevad
selle poolest, et tähenduse, tõlgendamise, kogemuse ja elu enda kude tervikuna on teile tutta-
vat liiki kogemusele "võõras". See ei tähenda, nagu tuleneksid need erinevused kultuuritausta-
dest või olukordadest, sest mõned niisugused inimesed elavad teie oma kultuuris ja mõned
teie teadvusega inimesed elavad kultuurides, milles nad moodustavad vähemuse. Ma tahan
lihtsalt öelda, et teie maakeral on praegu olemas teadvuse liigid, kuigi see termin pole ehk
kõige parem. Te olete olnud välistest erinevustest, eriti nahavärvist ja rahvusest, nii haaratud,
et olete jätnud täielikult arvestamata need teadvuse teised, palju tähtsamad vormi variatsioo-
nid teadvuse suhetes teie inimsoo füüsilise eluga.
Teie isikliku kogemuse osas on asjakohane rääkida Sumarist.6 Teadvuse iga "liigi" liik-
med on seotud füüsilise kogemusega omal neile iseloomulikul viisil, vaadates isegi ajale,
ruumile ja tegevusele erinevalt. Nad orienteerivad oma kehasid oma erilistel viisidel. Igal
grupil on kehaga, loodusega ja maailmaga üldse erinev suhe.
Teie kihistunud kontseptsioonid ühest individuaalsusest jätavad aga kõik need loomupära-
sed erinevused arvestamata ja kui te puutute kokku inimestega, kelle ideed jäävad teile aru-
saamatuks, kaldute te panema asemele oma kontseptsioonid. Ka praegu kogetakse näiteks
mõnedes "hõimuühiskondades" mina hoopis erinevalt; nii et, kuigi teie mõistes nii-nimetatud
individuaalsus säilib, kogetakse iga mina ka osana teistest oma hõimus ja looduskeskkonnas.
Mõnedele näib see tähendavat, et individuaalsus on surnult sündinud või alaarenenud. Te
kaitsete oma ideid minasusest iga hinnaga – vaatamata vastupidistele tõenditele loodusest, mis
näitavad teile, et kõik on omavahel seotud.
Ainulaadsus, isiklik kogemus ja individuaalsus saavutavad oma olemise mõõtmed ja oma
tõelise suuruse vaid siis, kui saadakse aru olemise kõigi elementide vahelistest loomupärastest
suhetest. Kaitstes oma ideid minasusest mina kogemuse piiramise teel, te võitlete oma indivi-
duaalsuse avardumise vastu ja oma olemise avarate mõõtmete vastu.
Niisiis: See on seansi lõpp. Minu südamlikud tervitused teile mõlemale.
("Hästi. Head ööd, Seth.")
(23.29. Jane oli olnud tõesti sügaval. "Oh, see materjal tuli mulle läbi kristallselgelt,"
ütles ta lõpuks. "Kuid siis see katkes ja seanss oli äkki läbi." Tema väga nauditav lõõgastunud
olek püsis edasi.)

MÄRKUSED: 692. seanss

1. Vt 682. seansi 1. märkust.

2. Kuu hiljem lisatud märkus: Ma pole oma üllatusest topeltunenägude nähtuse üle ikka veel üle
saanud, sest ma tean nüüd juba üheksat inimest (koos Sue Watkinsi ja minu endaga), kes on kogenud
kas sama või midagi sellele väga samast. Kuus inimest neist käivad ESP grupis; üks on minu ja Jane'i
hea isiklik tuttav; ja kaks on võõrad. Me oleme neist võõrastest tegelikult vaid kuulnud, kuid pole nen-
dega kohtunud. Mõlemad on kirjanikud ja nende kogemustest topeltunenägudega rääkis meile Jane'i
toimetaja Tam Mossman.
Mulle näib juba, et kui seda uurida, saaks erilise vaevata koguda kahekordsete unenägude näge-
mise kohta piisavalt materjali, et sellest väga huvitav uurimus saada. Eelpool mainitud variandid on
iseenesest põnevad ja ulatuvad "osalisest kattuva topeltunenäo" kirjeldusest – st selle inimese teine
unenägu algas esimese keskelt ja kestis esimese unenäo lõpust edasi – kogemuseni, mille kohta une-
näo nägija ütles mulle: "Ma teadsin, et olin näinud korraga kaht unenägu, kuid mäletasin neid peaaegu
ühe unenäona."

81
 Sue Watkins on meelteüleselt ja ka kirjanikuna andekas. (Vt materjali, mis ta kirjutas 594. seansi
jaoks "Seth kõneleb" Lisas. Temast on juttu ka Jane'i "Seikluste" 5. peatükis.) Käesoleva seansi algul
mainisin ma märkustes Sue mitmekordse unenäo kogemust ja lubasin siin ära tuua midagi selle kirjel-
dusest. Aga unenägusid endid käsitleva materjali asemel valisin ma hoopis esimesed lõigud, kus Sue
kirjeldab kogu unenäosündmuse subjektiivset tausta:
"Istun unenäo-minana koos sõbra Stepheniga oma elutoas, kui äkki saavad kristallselgeks mu ene-
seteadmine, sündmuste vahelised seosed, sümbolid ja mu elu ning kogemuse sisemine loogika ja kude.
Need hakkavad imelikult kuhjuma, nagu rakk raku peale või nagu kaubaautode read, mis sõidavad
üksteisega kokku vahetult väljaspool mu teadlikkust. Mu unenäomina suudaks nagu korraga vaid nii
paljuga toime tulla ja see materjal kuhjub ja ma tõusen ning lähen kööki. "Milles asi?" küsib Stephen
minult, kuid ma saan vaid öelda, et ma olen kohe plahvatamas. Mul pole aega rohkem seletada.
Sellal kui ma kööki lähen, täitub mu unenäomina pea eredate stseenidega, mis on nagu teised
unenäod, selle uue teadlikkuse iga raku tõlgendused. Ma projitseerin selle kõik väljapoole enda ümber
lausa sadadeks säravateks stseenideks; mis väljendasid, nagu ma teadsin, võimalikkusi, 'mineviku' ja
'tuleviku' sündmusi, külgsuunalisi sündmusi, millest ma arugi ei saa... ja kõik see toimub korraga ja
'põhiline' unenäomina saab sellest täielikult aru. Tunnen, et kuigi see kõik tuleb ikka veel sellest põhi-
lisest unenäominast, on nendes unenägudes minad täpselt sama koondunud – need kõik on unenäomi-
nad, mis eksisteerivad oma universumites, ja millel igaühel ulatuvad väljapoole oma seosed, umbes
samamoodi kui minul. Ma saan sisuliselt kogemuse, mille kohaselt ma olen mina ise kõigis neis
minades ja samal ajal need minad minus. Vähemalt ühes neist minadest tuleb teadmine kogu sellest
sündmusest teadvusesse tema enda pooleldi meeles unenäona ja meenutamise ning meenutatava koge-
mus on minus, põhiminas, nagu voolav elekter.
Ärgates mäletan selgesti vaid kolme neist unenägudest, kuid selliselt samaaegselt kogemise tunne
jääb püsima..."
Üks käesoleva märkuse esimeses lõigus nimetatud kirjanikest on Lee R. Gandee. Tam Mossman
toimetas Lee autobiograafiat "Veider kogemus", mille "Prentice-Hall" avaldas 1971. a. Lee kirjeldab
selle raamatu 9. peatükis üht oma topeltunenäo kogemust, mis sisaldas ka tugevaid ettetunnetamise
elemente. Järgnev on selle sündmuse kokkuvõte, mille ta saatis Tamile, kui ma olin Tamilt küsinud,
kas ta teab kedagi, kellel on niisuguseid unenägusid meeles:
"Mis topeltunenägudesse puutub, siis ma tõepoolest näen vahel kaht unenägu korraga. "Veidra
kogemuse" 144. leheküljelt võite lugeda minu kirjeldust kahest samaaegsest unenäost. Ühes neist ma
olen [II maailmasõjas] sõjaväerongis ja sõidan Indias Karatšisse, teises ma magan külmas barakis. Ma
kirjutasin raamatus, et ma olin teadlik igast liigutusest, helist ja lõhnast rongis, kuid teadlik ka sellest,
et olin barakis, kus oli väga külm. Ma olin samuti teadlik, et nii rong kui ka barakk olid unes ning et
mu keha oli külmas telgis Floridas Leesburgis.
Ja siis hiljem, kui ma ühes unenäos läksin rongilt maha ja läksin siis rongi peale tagasi ennast otsi-
ma, siis teises ma tõusin üles, viskasin ahju sütt ja heitsin oma kuue barakis voodil tekkidele peale – ja
ärkasin telgis. Seega mul on tõesti niisuguseid topeltunenägusid ja Karatši unenägu oli tõeline unenä-
gu. Mehed rongis olid õhujõudude mehed, keda ma ärkveloleku-elus tundsin, ja nad saadetigi sinna
[lähema kuu jooksul]."
Ja siin on kohane mainida ka üht neist õnnestunud analoogiatest, mida ma saan vahel kasutada
(kuigi antud juhul kulus mitu kuud, enne kui olin näinud omaenda väikest topeltunenägu väga ilmse
assotsiatsiooniga) – sest meie reaalsuses annab kahe- või enamakordse unenäo nägemine vähemalt
kahvatugi ettekujutuse arvukatest eludest, mida meie tervikolemus ehk kogu mina Sethi sõnade järgi
samaaegselt kogeb.
Ma kirjutasin sissejuhatavates märkustes, et ma pidasin Jane'i kiirust Sethi materjali koostamisel
"füüsiliselt väga lähedaseks Sethi ideele, et kõik eksisteerib sisuliselt samaaegselt – et aega pole tege-
likult olemas..." Lisan siia, et topeltunenägude nägemise nähtus võib olla üks viis jõuda lähedale
samaaegsuse (või samaaegsete elude) ideele, mille kohta meil füüsiliste olenditena on alati nii palju
küsimusi.
3. Vt minu teist küsimust märkustes käesoleva seansi algul ja 687. seansi 2. märkuses.
4. Vt 683. seanssi kuni esimese vaheajani.
5. Seth kasutas väljendit "teadvuse liigid" esmakordselt viimasel seansil pärast kella 23.38. Ja hil-
jem lisatud: Ta esineb 715. seansil, ""Tundmatu" reaalsuse" II köites veel ühe huvitava väljendiga,
"psüühhe tsivilisatsioonid". Seda seanssi võib pidada suures osas täienduseks siinsele materjalile meie

82
maal eksisteerinud teadvuse kvaliteetidest. Seth laseb 715. seansil kuulda ka mõningaid üsna humoori-
kaid kommentaare Jane'i enda vastuolulistest reaktsioonidest tema esmakordsel kohtumisel niisuguste
vihjetega "teie olemise paljumõõtmelisuse kohta".
6. Vt Lisa 9 koos selle 2. ja 3. märkusega.

693. SEANSS
29. aprillil 1974
esmaspäeval kell 2145

(Vahetult enne transsiminemist ütles Jane mulle: "Mul on sinu jaoks midagi paeluvat...")
Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth.")
Niisiis, üks hetk... Me käsitleme selles raamatus nii või teisiti ajalugu, nagu teie seda tun-
nete ja nagu te seda ei tunne. Me käsitleme seda teie liigi "minevikuna".
Ajalugu on paljuski teile sisse ehitatud minevik, tähtsust omavad ilmsed sündmused. Kõik
erinevad variatsioonid, mis inimteadvusel võivad olla, kõik inimsoo võimalikkused toimuvad
ühel viisil mineviku aegadel – kuid toimuvad ka teie mõistes olevikus. Nagu ma olen öelnud
(680.-82. seansil), haarab teie teadvus teatavaid sündmusi ja mitte teisi ning toob need oluli-
susesse ja seega teile tuttavasse ametlikku reaalsusesse.
Kuid ka teie isiklikus elus on kaudseid vihjeid teist liiki järjestustest, milles sündmused
võivad toimuda – ja ka toimuvad. Te pole tavaliselt niisuguste vihjete tähtsusest teadlik. Need
jäävad teile märkamatuks lihtsalt sellepärast, et need ei sobi teile tuttavasse korrastatud järjes-
tusse. Teie ettekujutuses reaalsusest näivad niisugused vihjed tähtsusetud. Nad näivad mõtte-
tud, eriti üldtunnustatud korrastatud reaalsusesüsteemis.
Teie rakustruktuur suudab loomupäraselt niisuguseid järjestusi järgida. Kuna teadlik meel
peab neid tähtsusetuteks, siis ta ei taju neid või peab neid kokkusattumusteks. Kui aga niisu-
gustele teie igapäevaelus esinevatele vihjetele teise pilguga vaadata, võivad nad öelda teile nii
mõndagi liigi potentsiaalide kohta ja võimaldada teil heita pilku teistele reaalsusesüsteemide-
le, milles inimteadvus saab reageerida. Ma kasutan siin üht juhtumit Ruburti ja Josephi koge-
musest, kuid lugeja võib teha oma korrelatsioonid ja avastada samasuguseid sündmusi, mille
alusel saab teha samu järeldusi.
Sõites ühel pühapäeval pärast lõunat Pennsylvanias läbi Sayre'i,1 märkas Joseph, et talle
tuttavas rajoonis on müüa üks maja – ja tal oli meeles, et see oli kuulunud ühele mehele, kel-
lesse ta ema oli olnud kiindunud. Joseph palus Ruburtil helistada sellele kinnisvarafirmale,
kelle logo ta majal nägi. Maja kuulus ikka veel nimetatud mehele. Joseph mäletas ainult, et ta
ema oli sellest härrast rääkinud. Buttsi perekonna ühises tunnustatud reaalsuses polnud
Josephi emal Mr. Markle'iga (nagu ma teda nimetan) lähedast kokkupuudet olnud. Kuid
Josephi ema oli olnud sellest mehest väga sisse võetud ja oli veendunud, et ta oleks võinud
oma valitud abikaasa asemel temaga abielluda. Aastate jooksul ta kujutas seda olukorda enda-
le ette. Mr. Markle oli ja on rikas. Nüüd ta on muidugi juba vana ega suuda oma kodu enam
korras hoida. Ta on nüüd vanadekodus, kuid hea hoole all.
Joseph tundis Mr. Markle'i kodu suhtes tugevat külgetõmmet. Kuigi hind oli üsna kõrge,
mõtlesid Ruburt ja Joseph selle ostmise peale ja lasid kinnisvarafirmal seda endale seest näi-
data. Kokkusattumus – lihtsalt saatuse trikk, et Joseph sai kõndida vana mehe majas2 ning et
Mr. Markle veetis oma elu lõpuperioodi hooldekodus nagu Josephi emagi tähenduseta, kuid

83
huvitav, et see maja oli müüa ning et vana mees nõudis maja väärtusest kõrgemat hinda, nii
nagu Josephi emagi oli küsinud oma kodu eest kõrget hinda ja soovinud kindlalt seda saada.3
Nii paistis see väljastpoolt. See näis olevat üks imelikke elujuhtumeid.
Kuid tegelikult on tegemist võimalikkuste rikkaliku omavahelise põimumisega; sest ühes
võimalikkuses need kaks tõepoolest abiellusid ja see Stella [Butts] nägi maja üleminekut
vanimale pojale (minule). Selles võimalikkuses satub see Joseph aga lihtsalt suhteliselt võõra
inimese maja juurde, näeb, et see on müüa, ja vastavalt uuele siis tekkivale võimalikkuste
kogumile võib selle osta või mitte osta. Tekib "tagajärgede" ristuv segunemine. Selles võima-
likkuses jättis Josephi ema rahalises mõttes suhteliselt väikese päranduse ja tema maja müüdi.
Perekond ei saanud seda endale.
(Humoorikalt:) Niisiis on kõik võimalikkused omavahel seotud. Josephi ema on teie mõis-
tes surnud ja mõningal määral teadlik oma reaalsuse olemusest väljaspool füüsilist reaalsust.
Ta saab, jälle mõningal määral, oma võimalikke eksistentse läbi teha: see tähendab, et ta on
teadlik oma olemisest väljaspool ametlikku raamistikku.4
Tema oma psühholoogia ja iseloomulikud käitumisviisid on tal aga alles ja toimivad, nii et
"ta" "häälestub" neile võimalikkuste aladele, mis on seotud tema oma soovide ja huvidega.
Selles süsteemis ta tahtis, et Joseph saaks endale oma maja (vt 1. märkus), kus see jäi mitme-
tel põhjustel teostumata.
Seetõttu sattus Joseph mingil tugeval määral ema korraldusel seda (Markle'i) maja näge-
ma, leidis, et ta tõepoolest soovib seda, ja tegutseski oma reaalsuses selliselt, nagu ta tegutses.
(Jane hoidis, silmad tumedad, oma tühja klaasi üleval.)
Las ta jääb transsi edasi...
(Ta oli aeg-ajalt õlut rüübanud. Nüüd ta istus vaikselt oodates, kuni ma külmkapist uue
pudeli tõin.)
Kas tahad oma sõrmi puhata?
("Ei.")
Su ema küll ei saanud seda meest ega tema vara, aga – tema arvates – sina saaksid ikkagi
selle maja, mida tema oma elu ajal enda omana kujutles.
(Mul tuli naer peale, sest Sethi kirjeldus minu ema mõtteprotsessidest oli emale nii iseloo-
mulik.)
Ta unistas sageli selles elamisest. Vaimsel ja emotsionaalsel tasandil kasutas ta seda või-
malikkust selles elus oma elu rikastamiseks unistustega – aimamata muidugi, et neil unistustel
oli olemas oma reaalsus.
Ta tahab nüüdki, et Josephil oleks kenam kodu kui kummalgi ta vendadest – (rõhutades ja
humoorikalt) sa võid selle välja jätta, kui soovid.
See on aga selge näide võimalikkuste omavahelisest põimumisest. Joseph saab selles elus
valida, kas osta või mitte, seega pole näiteks mingit sundi (Stella Buttsi poolt). Josephile ja
Ruburtile näidati Sayre'is ka üht teist maja – mis oli palju odavam, kuid üldiselt väga sarnane
sellele, milles Josephi ema selles elus elas. Nad nägid mõlemat maja samal päeval. Teine maja
oli nagu esimenegi müügil omanike vanaduse tõttu: vanuritest abielupaar oli kolinud teisest
majast hiljuti vanadekodusse. "Ametlik" meel ütleb jälle: "Kokkusattumus. See on kõik täiesti
loomulik: paljud majad müüakse sellepärast, et vanad inimesed ei jõua enam neid korras hoi-
da."
Teisel majal polnud garaaži ja see ei asunud moodsas rajoonis, kuid sel oli siiski omamoo-
di elegantsi. Ruburt naeratas selle isevärki nurgakesi ja peiduurkaid nähes. Sellel majal pol-
nud Stella kavatsuse kaalu, kuid ta oli ka seda maja tähele pannud, pidades seda oma majast
suursugusemaks – ja arvanud, et ta oleks võinud seal õnnelik olla. See oli tema paremuselt
järgmine valik.5
Kinnisvaratehingutega tegelev abielupaar (Johnsonid) oli samuti kõige sellega seotud.
Ametlik meel ütleb taas, et see on kokkusattumus, et sellel abielupaaril oli omamoodi kuns-

84
tikalduvusi, nad tegelesid vabakutseliselt maalimise ja kirjanikutööga ning elasid pärast
mitmeaastast abielu alles korteris – ja et mees oli vastupidiselt naisele suhteliselt vaikne
(muiates). Siin tekivad siiski jälle võimalikkused, sest see naine oleks võinud väga hästi olla
kirjanik ja mees kunstnik; ja kohates Ruburtit ja Josephit, seondusid nad ka teiste nende oma
loomuses sisalduvate võimalikkustega.
Josephi ema kavatsus elab selles suhtes edasi ka pärast tema surma. Ta tahab ikka veel, et
Josephil oleks maja, ning et see oleks ema enda omast moodsam ja kallim. Aga ka rikkal äri-
mehel Mr. Markle'il oli hea kunstianne. Ta kauples vääriskivide ja peente antiikesemetega.
Need omadused veetlesid Josephi ema Stellat ja selles elus kujunenud olukorras avaldasid
need talle muljet, sest ta teadis, et see mees rikastub tänu oma andele. Mehe kunstikalduvused
ajendasid teda valima kinnisvaraagente, kellel oli samuti latentseid kunstiandeid.
Üks hetk... (Jane Sethina tegi pausi, et sigaretti süüdata.)
Kui need kaks abielupaari vestlema hakkasid, ilmnes ka teisi "kokkusattumusi": Ruburt ja
Joseph olid mõelnud hiljuti nädalalõpu veetmisele ühes konkreetses motellis kuurordis, mis
oli küll samas piirkonnas, kuid mitte just eriti lähedal. See kinnisvaraagentidest abielupaar oli
olnud sunnitud halva ilma tõttu samas kuurordis öö veetma ning just sel õhtul oli seal esine-
nud meedium.
See meedium oli abielupaari hämmastanud, sest ta oli mõned nende kogemuste konkreet-
sed elemendid õigesti ära öelnud ja seega oli olemas ka teatav psüühiline seos. Jälle muidugi
kokkusattumus. Nii ütleb ametlikult organiseeritud meel. Kõigis teie eludes esineb rikkalikult
võimalikkuste läbipõimumisi, kui te vaid lakkate organiseerimast oma tajusid ja kogemusi
etteantud viisidel (rõhutatult).
Need paljud liikide jaoks võimalikud suunad on olemas praegu. Joseph reageeris ühes
suhtes raku tasemel. Rakud tundsid antud võimaliku reaalsuse ära6 ja tema, Joseph, tundis end
(Markle'i majas) "nagu kodus", kuigi ta ei suutnud seda tunnet teadlikult seletada. Tema ema
tunneb teatavas mõttes rahuldust, kui Joseph selle maja ostab, kuid valik jääb siiski tema ja
Ruburti teha. Kui te pöörate teie mõistes kokkusattumistele rohkem tähelepanu, avastate teist
liiki korrapära, mis on teie poolt tunnustatud ja järgitava korrapära all. See omab liigile mit-
mesuguseid bioloogilisi kaastähendusi; seega te saate ehk aru, et teie elude all on olemas ka
võimalikke ajalugusid, nii individuaalseid kui ka kollektiivseid.
Neuroloogiliselt mitteäratuntavad korrapärad saavad end näidata, kui te olete tunnistanud
nende reaalsust. Siis hakkavad teie meelte andmed seda kinnitama, mis pole seni kinnitust
leidnud.
Tehke vaheaeg. (Naeratades:) Halastan su sõrmedele.
(22.58. "Mul on imelik tunne," ütles Jane. Tal oli olnud väga sügav transs ja ta oli edasta-
nud enamasti üsna kiiresti. Ta hingas nüüd korduvalt sisse, nagu ahmides õhku juurde. "Olin
tõesti kaugel – ta oleks mind nagu neli tundi seal all hoidnud..." Ta selgitas, et vahetult enne
seansi algust oli saabuvat materjali talle veidi läbi kumanud, kuid tal polnud siis aega mulle
seda öelda. Kumbki meist polnud muidugi arvanud, et Seth hakkab rääkima neist kahest
majast Sayre'is.
Me pole kogu selle majade episoodi võimalikest hargnemistest eriti rääkinud – me pigem
lootsime, et need kontseptsioonid toimivad, kui Sethi materjal peab paika. Sellest ajast, kui
need seansid enam kui kümme aastat tagasi algasid, on meie mõtteviis palju muutunud. Me
meenutame Jane'iga sageli teineteisele, kui palju meis kummaski on muutusi tekkinud; see
aitab meil oma individuaalseid maailmu teiste omadega seosesse viia. Kumbki meist ei usu
näiteks tavalises mõttes juhustesse või kokkusattumustesse – eriti pärast seda, kui Seth hakkas
mõned aastad tagasi nende omaduste taga olevaid elemente käsitlema. Me omistame igale
teole põhjusi, kuigi need on vahel varjatud. [Ja me oleme sageli avastanud, et lähemal uuri-
misel need põhjused selguvad.] Sellise mõtteviisi tõttu pidasime nende kahe majaga seotud

85
asjaolude ahelat peaaegu enesestmõistetavaks; iga selguv asjaolu näis nii hästi oma kohale
sobivat, et polnud vaja sügavaid küsimusi esitada: "Oh muidugi – nii see elu juba on..."
Praegu me ei usu, et me kummagi maja ostaksime. Me pole Sethilt nõu küsinud ega kavat-
segi seda teha. Siin on "kokkusattumusi" isegi rohkem, kui Seth täna kirjeldas ja ükski neist
polnud meile Jane'iga enne Sayre'i seiklusi teadvuse tasemel teada: Mr. Markle on vanadeko-
dus, mis on Elmiras meie kodust vaid mõne miili kaugusel, ja mu ema veetis oma viimased
elupäevad samasuguses hooldekodus vähem kui 15 miili kaugusel; üks Mr. Markle'i lapsi elab
Elmiras ja on seotud kauplusega, mida me Jane'iga külastasime; kinnisvaraagent Mr. John-
son, kes meile Sayre'is maju näitas, noorena maalis ja tegi kaubaautodele kirju, nagu minagi;
meil oli Sayre'is mitu ühist tuttavat, nende hulgas ka üks küllaltki tuntud vanem kunstnik – kes
on nüüd surnud – keda me olime keskkoolis õppides tundnud; ja nii edasi.
Seth hakkas pärast vaheaja lõppu kell 23.24 rääkima veel ühest "seosest majaga":)
Üks hetk... Korterelamul, kus Ruburt ja Joseph praegu elavad, on teise majaga ühine sisse-
sõidutee.
See on teatavas mõttes seos, sümbol kahe võimalikkuste süsteemi vahel, sest Mr. Markle'i
majal on samuti teise majaga ühine sissesõidutee. Ruburt ja Joseph elavad suures vanas korte-
riteks jaotatud pereelamus, kõrvuti korterites. Sissesõidutee on ühine väga rikka naaberpere-
konnaga, kes elab kogu perega sama suures majas. Josephi emas soovis, et Joseph saaks väga
rikkaks. See sissesõidutee ühendab sümboolselt neid kaht reaalsust ja on nende kahe ühtesula-
mispunktiks.

MÄRKUSED: 693. seanss

1. Me käisime Jane'iga sõidul kolm nädalat tagasi, 7. aprillil. Sayre on linn, mis asub vaid 18 miili
New Yorgi osariigi linnast Elmirast, kus me praegu elame, ja paikneb kaunite Pennsylvania mägede
vahel New Yorgi osariigi kahe suure kohaliku piirkonna vahel – lõuna pool on Athens ja põhja pool
Waverly. Neid kolme nimetatakse kokku "Oruks". Me käime vahel Sayre'is. Kuigi see on miilide poo-
lest lähedal, on selle tähtsad aspektid aastate poolest minu jaoks kaugel.
See on vana, valdavalt alamkeskklassi raudteelinn, mille tähtsus tulenes varem suures osas selle
asukohast mitme suurema raudtee sõlmpunktis; kuid seal on ka tuntud haigla ja kliinik, mis on aja
jooksul suuremaks kasvanud. Sellal, kui ma oma kahe vennaga seal üles kasvasin, oli Sayre'i elanike
arv ilmselt alla 6500 ja see pole ka praegu palju suurem. Meie pere elas rajoonis, mille kirjeldus
Sethilt pärineb perioodist 1922. aastast (kui ma olin kolmeaastane) 1931. aastani (kui ma olin 12), mil
me kolisime linna teise otsa. Mäletan hästi, et mulle oli kolimine vägagi vastumeelt; poisina ei tahtnud
ma oma sõpradest ja armsast ümbruskonnast lahkuda. Mu vanemate kolimismotiivid ei omanud minu
jaoks sel ajal mingit tähendust. Nad ostsid aga "uue" maja ja see jäi meie pere kätte kuni 1972. aastani
– see oli aasta pärast mu isa surma ja aasta enne ema surma.
Sellega seotud materjali vt 679. seansi 9. märkusest ja 680. seansi 2. ja 3. märkusest.
2. "Kinnisvaraagendid", kes meile Jane'iga eelmisel neljapäeval, 25. aprillil, Markle'i maja näita-
sid, on abielupaar, kes peab Sayre'is väikest kinnisvara- ja kindlustusfirmat. Johnsonid (kuigi see pole
nende tegelik nimi) hakkasid meile kohe meeldima. Mr. Markle'i majaga tutvumine oli üsna huvitav
kogemus – ma polnud kindlasti mitte arvanud, et ma seda kunagi teen, umbes 43 aastat pärast seda,
kui ma seda maja olin viimati külastanud. Jane'i see maja muidugi nii palju ei veedelnud kui mind ja
see teadmine aitas mu entusiasmi ohjeldada. Olin arvanud, et ma mäletan oma algkooliajast peamiselt
maja suurt elutuba; sest Markle'idel oli olnud kaks last, kes olid mu noorema venna ja minuga samaea-
lised; me saime vahel neljakesi selles majas kokku, enne kui koos kooli läksime.
See maja, kus Buttside pere sel ajal elas, asub kohe ümber nurga, kvartali kaugusel – see on Mark-
le'i maja esiselt verandalt peaaegu näha. (Hiljem leidsin meie perekonnaalbumis sellest mitu vana fotot
ja mulle meenus, et tänavatel polnud sel ajal ääriskive.) Ma mäletan praegugi enamikku peredest ja
nende lapsi, kes lähemas ümbruskonnas elasid. Mu lapsepõlvemaailm koosneski suures osas neist mõ-
nest kvartalist.
Kui me nüüd Jane'iga neil tagasihoidlikel tänavatel sõidame, tunnen, et need on samas nii tuttavad
kui ka võõrad, ja seda tunnet on raske kirjeldada. Arvestamata ääriskive, on ümbruskond tähelepanu-

86
väärselt vähe muutunud, kuigi aastaid on palju möödunud. Ütlen endale, et kõik need puud on nüüd
palju kõrgemad ja tihedamad, ja imestan kuidagi, et puumajad on ikka veel alles. Ütlen endale samuti,
et ka paljud teised võivad tunda neile kunagi tähtsa keskkonna suhtes sama – ja tõesti tunnevadki.
Kuid alates sellest, kui me tutvusime Sethi ideedega aja kohta olen teadlikum kui kunagi enne, et
reisimisel on tegemist palju enamaga kui vaid rändamisega ruumis.
3. Mu ema mitte ainult nõudis "oma kodu eest kõrget hinda", vaid kõigi müügitehingus osalejate –
perekonnaliikmete, kinnisvaraagentide jt – üllatuseks õnnestus tal see ka saada.
4. Seth käsitleb oma eessõnas mu ema surma seost oma raamatu ""Tundmatu" reaalsus" alusta-
misega; 679.-80. seansil mõningaid mu ema võimalikke elusid; ja 683. seansil mu kontakte temaga
unenäoseisundites. Vt iga seansi vastavaid märkusi.
5. Ma ütleksin, et Sethi siinse väite "See oli tema paremuselt järgmine valik" tõlgendamisel tuleb
olla ettevaatlik. Seansi ajal ma selle võimalike kaastähenduste üle ei mõelnud, muidu ma oleksin
palunud lähemat selgitust. Kuna see jäi mul tegemata, kirjutasin käesoleva märkuse aasta hiljem
uuesti.
Seansi ajal sain Sethist nii aru, et see teine maja, mida me Jane'iga 25. aprillil vaatasime, oli ka mu
ema paremuselt järgmine valik meie jaoks sel päeval. Kuid mõni aeg hiljem hakkasin ma kahtlema,
kas ta ei mõelnud sellega mitte seda, et see maja oli olnud Stella Buttsile endale aastate jooksul Mr.
Markle'i majale paremuselt järgmiseks variandiks. Suhtusime asjasse konservatiivselt; otsustasime, et
see pole tõenäoline. Sest mõlemad majad oleksid pidanud olema mitte ainult korraga müügil ja meie
Jane'iga oleksime pidanud need mitte ainult samal päeval üle vaatama vaid need majad Sayre'i sada-
dest majadest oleksid pidanud olema mu ema eelistustes paljude aastate jooksul esimesel ja teisel
kohal. Selle viimase fakti kokkusattumus esimese kahe faktiga oleks väga vähe tõenäoline. Arvasime,
et need kaks maja osalesid juba niigi piisavalt tähelepanuväärses "kokkusattumuste" seerias.
Kuid siiski – kogu sellele loogikale vaatamata olid olemas pisikesed võimalused. Mu emal võis
olla selle teise majaga mingi emotsionaalne seos.
Antud maja asub mõni kvartal kaugemal sellest rajoonist, kuhu meie pere kolis 1931. a, nagu 1.
märkuses kirjeldatud. Kuna see on ühel Sayre'i peatänavatest, tiheda liiklusega nurgal, siis ma tean, et
ma olin sellest kindlasti järgnevatel aastatel palju kordi möödunud; kuid ma polnud siiski kunagi seda
maja eraldi üksusena märganud, enne kui me Jane'iga koos Johnsonitega selle eesukse juurde astusi-
me. Kui Johnsonid ütlesid meile, kes on selle omanikud, võisin ainult vastata, et olin Sayre'is elades
seda nime kuulnud; see vanapaar oli mu ema eakaaslane. Kuigi ma ei mäletanud, et mu ema oleks neid
maininud, oli vähemalt võimalik, et ta oli neid tundnud. Nad võisid olla seotud ühiste tuttavate kaudu.
Seega me saime Jane'iga mõningal määral kaaluda järeldusi, mis tulenesid Sethi kommentaarist, et just
see maja oli olnud mu emale paremuselt järgmine valik. Temalt ma küsida ei saanud, sest ta oli viis
kuud tagasi surnud, aga Stella Butts võis olla omanikke tundnud ja nende kodus käinud; see võis olla
talle kohutavalt meeldinud...
6. Vt 684.-685. seanssi I osas.

694. SEANSS
1. mail 1974
kolmapäeval kell 2129

("Hea küll," ütles Jane, osutades oma ees kahele punktile, sellal kui me istusime ja seansi
algust ootasime, "raamatu materjali on siin [vasakule] ja minu kohta on materjali siin [pare-
male]. Aga see on imelik: ma ei mõtle, nagu oleks seal Seth – vaid ainult info. Ma nagu ootak-
sin, kuni see materjal oma kohale langeb; siis Seth, kes on siin "– ta puudutas oma kõhtu –"
hakkab sellega tegelema.

87
 Tunnen seda informatsiooni näiteks küll väljaspool ennast, kuid ma ei saa seda oma tava-
lises teadvuseseisundis vastu võtta. Kui Seth läbi tuleb, siis on ta materjaliga samal tasandil
ja ta saab – või saan mina selle siis sisse tõmmata... Seal oleks nagu infovaru, kuid ma pean
sirutuma selleni teadvuse ukse kaudu."
Kui seanss algas, edastas Jane üsna aeglaselt.)
Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth.")
Niisiis: Dikteerin (sosistades, silmad kinni). Üks hetk...
Äsja (eelmisel seansil) toodud suhteliselt tähtsusetu näide võimalike sündmuste ja nende
omavaheliste seoste kohta pakub mõned huvitavad vihjed võimalikkuste olemuse kohta üldse.
Kindlasti on olemas teatav organiseeritus, kuid see pole seda liiki korrapära, mida te olete har-
junud ära tundma. See väike isiklik kogemus kordub lõputult erinevates variantides igapäeva-
elu kõigil aladel – see tähendab, et võimalikud sündmused on pidevas vastastikuses mõjus ja
(pingsalt) nende vastastikuse mõju kaudu tunnistate te lõpuks üht episoodide seeriat, mida te
aktsepteerite ja mida nimetatakse füüsiliseks reaalsuseks.
Selle tunnustatava sündmuste korrastatuse all on aga tegelikult tohutu väli pidevalt toimu-
vaid tegevusi. Need võimalikkuste väljad on teie reaalsuse tegevuste allikad; kuid teie maail-
ma tegevus on ka nende teiste võimalikkuste allikaks.
See kehtib kõigil, nii vaimsetel kui ka bioloogilistel tasanditel. Seetõttu hõlmavad võima-
likkused ka aatomeid ja molekule ja rakke. Need hõlmavad ka mõtteid, samuti ilmsemaid
füüsilisi sündmusi. Teie kehad on võimalikud konstruktsioonid, selles suhtes, et nad eksistee-
rivad ainult aatomite ilmumise tõttu võimalikkuse teatavatesse punktidesse. Teistel tasanditel
ei eksisteeri need aatomid neis samades punktides ja teie sealsed kehad (Jane kallutas end
rõhutamiseks ettepoole) ei ole füüsiliselt samad konstruktsioonid. Seega seal nad ei eksisteeri.
Te olete seni suutnud kõigi oma instrumentidega tajuda aatomi kohalolekut ainult omaen-
da võimalikkuse süsteemi väljal. Kuna te tajute füüsiliselt keha kaudu, millel on atomaarne
struktuur, ajendavad teie meelte tajud teid muidugi teiste võimalike stiimulite või reaktsioo-
nide äratundmist blokeerima. Ruburt mainib oma raamatus "Seiklused teadvuses" "eelarva-
musega taju", nagu ta seda nimetab.1 See on antud juhul suurepärane termin.
Seda on osaliselt raske sõnastada. Mateerias, aatomites ja molekulides sisalduvad EE-
üksused2 on võimalikest tegevusväljadest teadlikud. Kuna keha terviklikkus peab seisnema
ühe võimalikkuse pidevas kordamises ja teatava "konstandi" säilitamises selles võimalikus
süsteemis ja kuna taju on füüsiliselt suures osas sinna suunatud, tuleb kehasüsteemi ja tead-
vuse terviklikkus süsteemisse põhiliselt väljastpoolt seda süsteemi.
Aatomid, käitudes süsteemis korralikult ja järgides näiliselt selle reegleid ja eeldusi, on
tegelikult siiski võimalikkuste vahel. Teie ajastruktuurid on seega võimalike tegevustega ja
tegelikkuse väljadega tihedasti seotud. Teie mõistes näiteks tundub, nagu poleks Joseph saa-
nud seda müügilolevat maja näha, enne kui antud sündmusteseeria oli toimunud. Näib, nagu
sõltuks see kõik varasematest sündmustest: tema ema kunagisest kohtumisest Mr. Markle'iga
aastaid tagasi, kui nad mõlemad olid veel noored; tema unistustest ja kujutlustest hilisematel
aastatel; tema surmast; Mr. Markle'i vanaksjäämisest ja loobumisest oma majast.
Teie mõistes näib, et kõik see pidi juhtuma enne maja müügilepanekut, nii, et kui Joseph
vaid mõni päev tagasi möödus, võis ta silti näha ja otsustada maja vaadata. Põhimõtteliselt
toimuvad aga kõik sündmused korraga ja aatomid ja molekulid ilmuvad kõigis võimalikes
positsioonides korraga. Keha kasutab ajas käitudes ajastruktuuri ja käitub selles loomulikult,
nii nagu ta "konstantne" struktuur ajale vastu peab. Seega selles raamistikus aega kogeti – ja
seda organisatsioonilist struktuuri kasutades näib aeg neid sündmusi ühendavat.
Need sündmused kerkivad olulisusesse3 seega konkreetse valitud liiki organisatsiooni tõt-
tu. Teised sama kehtivad sündmused ei tundu olulised – nad ei tõuse tajusse ega reaalsusesse.
Kuid nad on olemas. Näiteks ühes reaalsuses Josephi ema abiellus Mr. Markle'iga. Joseph

88
päris maja. Selles reaalsuses suri Mr. Markle enne Josephi ema, seetõttu polnud Josephil siin
vajagi maja otsida; tal juba oli maja. Selles reaalsuses Joseph ei abiellunud Ruburtiga. Ja
selles reaalsuses [mida teie Ruburtiga tunnete] tundis Ruburt end instinktiivselt sellest majas
lahus olevat.
("Kas ma tohin midagi küsida?" Mulle ei meeldinud materjali voolu katkestada, kuid siin
oli sobiv mainida seda, mis mul oli esmaspäeva õhtust saadik meeles mõlkunud.)
Jah.
("Ma tean, sa ütlesid eelmisel seansil [just enne kella 22.33], et mu ema ei püüa oma
mittefüüsilisest reaalsusest sundida Jane'i ja mind Mr. Markle'i maja ostma – kuid ma mõtlen
siiski selle üle, mida teised arvavad meie reaalsuses tuntavatest mõjudest nii-öelda 'väljast-
poolt' ...")
Kirjuta oma küsimus üles ja ma vastan sulle.
(" Hea küll. Ma kirjutan selle hiljem üles." Ja Seth asus seda küsimust omal moel lahka-
ma.)
Ma näitasin selgelt, et otsus jäi Josephi ja Ruburti teha. Kuid veel enam, kogu see niisugu-
ne maja küsimus tõi nende oma ellu väga tähtsaid väärtushinnangute ja eelisõiguste küsimusi.
Neil oli vaja neis küsimustes oma positsiooni tunnistada. Joseph oli esimesest majast [neist
kahest Sayre'is] alateadvuse tasemel teadlik ja oleks võinud näiteks otsustada mitte sõita
mööda seda tänavat. Nad on Ruburtiga mõlemad raha ja sotsiaalse staatuse peale suhteliselt
vähe mõelnud. Nad on elanud korteris ja hoolinud välisest küljest vähe. Kuid teie ühiskonnas
esineb alati surve moodsate majade omandamisele ja materiaalseid varasid peetakse sageli
võimete medaliks.
Ruburt ja Joseph hakkasid jõukamaks saama. Alles siis tulid esiplaanile ka traditsioonili-
sed ideed. Need ideed ise meelitasid emotsionaalselt enda poole Josephi ema teatavaid aspek-
te. Tema soovis väga lihtsas mõttes oma seisukohalt, et ta pojal läheks hästi, ja see tähendas
tema jaoks suurepärase kodu omamist. See oli tema poolt küllalt süütu soov.
Kui ta tunnetas ka Josephi poolt tugevaid tundeid, et ka tema soovib niisugust kodu, siis ta
hakkas – teie mõistes – oma teistsugusest raamistikust, pärast surma, seda võimalust poja
kogemusse tooma. See pole manipuleerimine. Kuid see näitab, et üks osa Josephi emast, mis
oli ta pojaga seotud, on pojaga ikka veel teataval viisil seotud. See näitab ka, et poja soovid
saada Sayre'is maja (sügavamad ja tugevamad) aitasid teatavaid sündmusi esile kutsuda: ta
võiks niisuguse maja saada, kui ta sooviks.
See episood peegeldas ka Josephi tõekspidamisi, sest tema arvates peaks ta siis teatavatest
oma vabadustest loobuma ja seda ta polnud valmis tegema. Sündmused eksisteerivad põhi-
mõtteliselt korraga, kuigi te peate oma tasemel neid ajas tajuma. Nii nagu teie igapäevane
reaalsus saab teie oma soovide ja tõekspidamiste poolt teie kogemusse toodavate võimalik-
kustega kokku puutuda ja neilt värvinguid omandada, nii annavad ka teie kollektiivsele kul-
tuurile, maailma ajaloole ja liikide orientatsioonile värvingu võimalikud sündmused, mis ei
sobi kokku teie ametlikult tunnustatud ideega füüsilisest reaalsusest.
Alternatiivne inimene, võimalik inimene, teie alternatiivsed minad, võimalikud minad –
need küsimused kehtivad nii individuaalselt kui ka liikide plaanis ja nii teie tuleviku kui ka
teie mineviku kohta.
Suurimad teaduslikud avastused on alati "juhused". Nad tulenevad intuitiivsest loovusest,
mil äkki nähakse uut liiki olulisust, mis polnud "varem" prognoositav. Te aktsepteerite kõiki
andmeid, mis sobivad teie teooriatega kokku, ja ignoreerite vastupidiseid vihjeid. Kuid kõige
selle all olete te olulisust loovad olendid, mustrite kujundajad, süüvinud ajasse, kuid sisuliselt
sellest eraldi, ja nii tulevad teie teadlikkusesse uued arusaamad ja muudavad lausa iga antud
reaalsuse kvaliteeti igal antud ajal.
Tehke vaheaeg.

89
 (22.34. Arutasime Sethi materjali üldisi kaastähendusi seoses mu emaga, et ta mitte ainult
"elab" pärast oma "surma", vaid et osa temast on koondunud meile Jane'iga. Jane oli luba-
nud Sethil rääkida kogu sellest olukorrast isiklikumalt kui tavaliselt; selle tulemusena on meil
Stella Buttsi kohta rohkem andmeid kui näiteks Jane'i oma vanemate surma kohta [1971. ja
1972. a].4 Me teadsime, et Seth ei saa mu ema ja tema praeguse reaalsuse kirjeldamist lõp-
matuseni jätkata; selle uurimisest võiks kergesti saada eraldi raamatu. Peale selle on Jane'il
oma kindlad veendumused isiksuste püsimise kohta materjali andmise suhtes; siin on asjako-
hane lugeda Lisas 10 p 2 antud infot. Ma arvan samuti, et Seth saab siin raamatus edaspidi
tema tunnete aluseks olevatest tõekspidamistest rohkem rääkida.
Seth edastas kolme järgmise lõigu informatsiooni üsnagi jõuliselt. Jätkasime kell 22.50.)
Josephi ema mitte ainult elab teisel reaalsusetasandil, vaid ka omandab seal teadmisi. See-
tõttu on ta täiesti teadlik poja otsusest mitte osta [Markle'i] maja.5 Ta oli oma reaalsusetasan-
dil teadlik, et Joseph seda maja väga soovis; et üks osa Josphist mõtles suure maja omamisele,
kuigi see nõuaks korrashoidu ja tähelepanu, mida teine osa temast ei soovinud pakkuda, sest
see võtaks tema arvates tema maalimise ja meie töö arvelt liiga palju aega.
See osa, mis kohe maja soovis, tõmbas hetkega enda poole Josephi ema samasuguse soo-
vi, mis emal oli alati olnud. See reaktiveeris mittefüüsilisel tegevuse tasandil nendevahelised
vanad konfliktid. Nende soovid ühendasid neid mõneks ajaks. Kuid Stella Butts suudab nüüd
paremini oma poja reaktsioone mõista. Poja otsus selles reaalsuses aitab emal lõpuks heita
pilku poja varasemate tegude põhjustele, mis olid talle varem arusaamatud.
Püüdke aru saada, et kõik need reaktsioonid toimuvad tegelikult korraga... Josephi soov
siinpoolses otsas tõmbas enda poole ema samasuguse soovi. Teie mõistes need reaktsioonid
aga veel jätkuvad.

MÄRKUSED: 694. seanss

1. "Seikluste" sõnastikus defineerib Jane eelarvamusega taju kui "kalduvust organiseerida diferent-
seerimata andmeid meelte konkreetseks diferentseeritud väljendusviisiks." Vt ka "Seikluste" 14. pea-
tükki.
2. Vt 682. seansi 3. märkust.
3. Vt 682. seanssi pärast kella 22.21.
4. Jane'i perekonnast ja päritolust on veidi materjali 679. seansi 4. märkuses, samuti selle seansi
esimeses osas.
5. 10 kuud hiljem lisatud märkus: Maja lugu hargnes siiski mitmes mõttes edasi, puudutades mitte
ainult Mr. Markle'i maja Sayre'is, vaid ka mõningaid maju siin Elmiras, kus me Jane'iga elame. Me
oleksime tavalises mõttes vaevalt oodanud niisugusel hulgal "maja seoste" väljakujunemist. Sündmu-
sed toimusid siis, kui Seth-Jane töötas ""Tundmatu" reaalsuse" VI osaga, ning neid on siin ka lähemalt
kirjeldatud; nad ka ühendavad ideaalselt neid kaht köidet.

695. SEANSS
6. mail 1974
esmaspäeval kell 2129

(Kell 21.03 ütles Jane, et ta hakkab "ise" dikteerima täiendavat materjali. Ta palus mul
see üles kirjutada:

90
 "Seda, mida me teame liikidest, võib võrrelda meie teadmistega enestest kui indiviididest.
Ühelt poolt on mõlemad kontseptsioonid samal tasemel ja käsitlevad reaalsusi järjestikuses
ajas. Indiviid eksisteerib nagu ka liik paljumõõtmeliselt; ja hõljub võimalikkuste koondumiste
ümber, põimides end pidevalt alternatiivsetesse reaalsustesse ja neist välja.
Kellegi foto esindab üht kogetud võimalikku identiteeti, mis on koondunud tunnustatud
ajalisse järjestusse. Selle kehtivus sõltub teistest, nähtamatutest, tegemata jäänud piltidest, nii
nagu sümfoonia kirjutamiseks tehtud märkmed on tähtsad nende märkmete tõttu, mida tege-
likult ei kasutatud.
Samamoodi esindab ka liigi 'foto' vaid üht varianti sellest liigist, mis on 'pildistatud'
konkreetses ajalises järjestuses ja kehtib tänu neile nähtamatutele reaalsustele, millele pole
koondutud, kuid mille peal reaalsus sõidab."
Jane väljus mõne hetke pärast oma muundunud teadvuseseisundist. "Ma ei tea, kust see
tuli," ütles ta naerdes, "aga lihtsalt küsi, kui sa midagi teada tahad..." Me piirdume praegu
niisuguste juhtude üleskirjutamisega, seni kui areneb edasi ""Tundmatu" reaalsus". Laupäe-
vaõhtuse kogemuse järelkajad ilmnevad ka tänasel seansil, kuigi ei tundu, et sellel materjalil
oleks sama kaugeleulatuvaid mõjusid kui Jane'i 4. märtsil edastatud materjalil.)
Niisiis, tere õhtust...
("Tere õhtust, Seth.")
...ja dikteerin:

PRAKTILINE HARJUTUS 2
Tahaksin, et iga lugeja prooviks teha kaht harjutust. Valige kõigepealt mingi juhtum
sellest päevast, mil te käesolevat lehekülge loete. Vaadelge seda konkreetset valitud sündmust
kui sündmust, mis tuli teie kogemusse teiste võimalike sündmuste tohutust andmepangast.
Uurige seda sündmust, nagu teie sellest aru saate. Siis püüdke saada jälile, missugusest
niidist teie oma varasemast elust see pärineb, nii nagu teie sellest aru saate, ja projitseerige
oma meeles väljapoole teisi sündmusi, mis võiksid sellest tekkida ja teie võimalikus tulevikus
tegudeks saada. Sellel harjutusel on ka teine osa: kui olete eeltoodud juhised täitnud, muutke
oma vaatepunkti; vaadake seda sündmust kellegi teise seisukohalt, keda see samuti puudutab.
Ükskõik kui isiklik kogemus ka ei tunduks, on see alati seotud kellegi teisega. Vaadake seda
episoodi tema silmade läbi ja jätkate siis eeltoodud protseduuri, kuid teisest, tema vaatepunk-
tist.
Seda harjutust ei saa keegi teha teie eest, kuid subjektiivsed tulemused võivad olla vägagi
hämmastavad. Sellel sündmusel võib äkki ilmneda aspekte, mida te varem ei näinud. Sünd-
muse mõõtmeid võidakse kogeda täielikumalt.

PRAKTILINE HARJUTUS 3
Teise harjutuse tegemiseks võtke üks enda foto ja asetage see enda ette. See võib olla
minevikus või olevikus tehtud foto, kuid püüdke näha seda fotona endast tasakaalus täielikus
koondatuses, kerkimas esile mingist alumisest mõõtmest, milles oleks võinud teha teisi
võimalikke pilte. See mina, nagu te näete, kerkib esile võidukalt, ainulaadselt ja ründamatuna
omaenda kogemuses; kuid näojoontes, mida te enda ees näete selles hoiakus, asendis, näoil-
mes – on ka kumasid, varjundeid või nüansse, mis on järelkajad teistest võimalikkustest.
Püüdke neid tunnetada.

91
 PRAKTILINE HARJUTUS 4
Niisiis: Võtke mõni teine enda foto mõnes teises vanuses kui see, mis te esimesena vali-
site. Küsige endalt lihtsalt: "Kas ma vaatan sama inimest?" Kui tuttav või kui võõras on see
teine foto? Mille poolest see erineb esimesest, mis te täna valisite? Missugused sarnased
jooned neid kaht fotot teie meeles ühendavad? Missugused olid teie kogemused kummagi foto
tegemise ajal? Missuguseid teid te oma arvates ühel fotol järgisite, kuid mitte teisel? Neid
suundi järgiti. Kui neid ei järginud teile tuttav mina, siis järgis neid teie mõistes võimalik
mina. Järgi oma meeles neid suundi, mida mööda too mina oleks läinud, nii nagu te neist
sündmustest mõtlete. Kui leiate mõne arenguliini, mille mittejärgimist te nüüd kahetsete,
mõelge sügavalt läbi, kuidas saaks neid tegevusi nüüd sobitada teie ametlikult aktsepteeritud
elu süsteemi.2 Niisugused mõtisklused saavad soovi korral – terve mõistuse toel – kutsuda
esile võimalikkuste lõikepunkte, mis põhjustavad psüühhe süvaelementide uut ümberkorral-
dumist. Selliselt saab võimalikke sündmusi teie praegusesse elusüsteemi tõmmata.
Me oleme rääkinud võimalikest inimestest ja kavatseme käsitleda võimalikku inimest
sügavamalt konkreetselt teie liigi osas. Liigi sündmused said siiski alguse indiviidist. Kõik
liigile omased võimed, jõud ja iseärasused on omased ka kõigile selle üksikliikmetele. Seega
aitab teie oma tundmatust reaalsusest arusaamine teid oma liigi tundmatust reaalsusest paljut-
ki teada saada.

PRAKTILINE HARJUTUS 5
Niisiis: Valige veel üks foto. Tahaksin, et te vaatleksite seda veidi teisiti. See peaks olema
samuti teie enda foto. Vaadelge seda fotona endast, mis esindab teie liiki konkreetses ruumis
ja ajas. Vaadake seda, nagu te vaataksite mõne looma fotot tema keskkonnas. Kui pildil on
näiteks tuba, mõelge sellele toale kui teatavat liiki keskkonnale, mis on sama loomulik kui
mets. Vaadake selliselt ka oma pilti: kuidas sulab see kokku teiste elementidega pildil või
seisab neist eraldi? Vaadelge neid teisi elemente kui imaago iseärasusi, nagu teie iseärasuste
pikendusi. Kui foto on näiteks tume ja varjudega, siis pidage neid omadusi käesolevas harju-
tuses pildil teie mina juurde kuuluvateks.
Uurige oma kujutluses oma kujutist mingist teisest vaatepunktist fotol. Vaadake, kuidas
kujutist saab näha osana keskkonna üldisest süsteemist – toast või mööblist või õuest või üks-
kõik millest.
Kui te näete pilti loomast selle keskkonnas, leiate sageli seoseid, mida te ei leia siis, kui te
näete inimest pildil tema keskkonnas. Kuid iga koht on siiski sama ainulaadne kui iga looma
elupaik – sama isiklik, sama ühine, sama oluline indiviidi ja selle liigi seisukohalt, kuhu see
indiviid kuulub. Lihtsalt teie kujutlusvõime arendamiseks: vaadeldes oma fotot, kujutlege, et
te esindate oma liiki ja teid on tabatud just selles konkreetses asendis ning et foto raam on
nüüd "ajaliseks puuriks". Teie olete väljastpoolt pildisse vaadates praegu väljaspool seda aja-
puuri, millesse teie üks eksemplar on asetatud. See eksemplar, see indiviid, see teie, esindab
mitte ainult teid ennast, vaid ka üht teie liigi aspekti. Kui te seda tunnetate, muutub ajaelement
sama reaalseks kui kõik teised objektid fotol. Kuigi aega pole näha, moodustab see raami.
Nüüd: vaadake üles. Pilt, foto, on vaid üks objekt kogu teie nägemisulatuses. Te pole
mitte ainult väljas endast fotol, vaid see moodustab nüüd vaid väikese osa teie reaalsusest.
Kuid see foto jääb siiski oma raamistikus puutumatuks; te ei saa muuta ühegi objekti asendit
sellel. Kui te hävitate foto enda, ei saa te siiski hävitada selle taga olnud reaalsust. Te ei saa
näiteks tappa puud, mis võib pildil kujutatud olla.
Fotol olev isik on teie ulatuskaugusest väljas. See mina, kes olete teie, võib teie kogemu-
ses suvalisi muudatusi teha, mida te soovite: te saate muuta võimalikkusi oma eesmärkide

92
saavutamiseks, kuid te ei saa muuta teiste võimalike minade suundi, kui nad on oma teed
läinud. Kõik võimalikud minad on omavahel seotud. Nad kõik mõjutavad üksteist. Nende
vahel on loomulik vastastikune seos, kuid puudub sund. Igal võimalikul minal on omaenda
vaba tahe ja ainulaadsus. Te saate oma kogemust muuta teile tuttavas võimalikkuses – mis
sõidab ise lõpututel teistel võimalikkustel. Te saate tuua oma kogemusse suvalisel arvul või-
malikke sündmusi, kuid te ei saa eitada oma reaalsuse mõne teise osa võimalikku kogemust.
See tähendab, et ei saa seda olematuks teha.
Vaadates üht fotot oma isiklikust ajaloost, mis esindab teie esilekerkimist sellesse konk-
reetsesse reaalsusesse – või reaalsusesse, mida aktsepteeriti ametlikuna selle pildi tegemise
ajal – te vaatate samal ajal ühe oma liigi esindaja pilti. Sellel liigil on sama palju harusid ja
arenguid kui teil isiklikult. Nii nagu teil isiklikult on võimalikke minasid, on ka liigil võima-
likke minasid. Nii nagu teil on oma tunnustatud, ametlik isiklik minevik, on ka teie tege-
likkuse süsteemis enam-vähem aktsepteeritud ametlik kollektiivne ajalugu (vt 2. märkust).
Lähemal uurimisel selgub küll, et liigi ajaloos on palju tühikuid ja lahknevusi ning palju
vastamata küsimusi.
Nüüd tehke vaheaeg.
(22.23. Ja vaheajal ei saanud kumbki meist aru, et Seth oli just lõpetanud II osa.)

93
 III OSA

Isiklik võimalik mees,

isiklik võimalik naine,
liigid võimalikkustes ja reaalsuste eskiisid

94
 695. SEANSS
6. mail 1974
(järg)

(Vaheaeg lõppes kell 22.45.)

Sellega algab järgmine osa...
("Kolmas.")
...mille pealkiri on: "Isiklik võimalik mees, isiklik võimalik naine, liigid võimalikkustes ja
reaalsuste eskiisid".
Üks hetk... Me oleme siin kasutanud Ruburti ja Josephi isiklikke kogemusi. Nüüd ma
tahaksin aga, et iga lugeja mõtleks oma pereliikmetele, et ta saaks otsesemalt leida isiklikes
kogemustes mõnede ideede teostumist, mis ma teile järgnevalt annan.

PRAKTILINE HARJUTUS 6
Mõelge teie mõistes neile, kes on teie perekonna ajaloos teie esivanemad. Nüüd mõelge
endast ja oma praegusest perekonnast. Selleks püüdke kujutleda aega millegi ruumitaolisena.
Kui teie esivanemad elasid XIX sajandil, siis mõelge sellest sajandist kui kohast, mis on sama
kindlalt olemas kui iga maatükk, mida te teate. Mõelge oma sajandist kui teisest niisugusest
kohast. Kui teil on lapsi, kujutlege nende kogemust 50 aasta pärast veel ühe kohana.
Nüüd: mõelge oma esivanematest, endast ja oma lastest kui ühe hõimu liikmetest, kes rei-
sivad igaüks mitte eraldi aega, vaid eraldi riiki. Kultuur on sama reaalne ja loomulik kui puud
ja kivid, seetõttu vaadelge nende kolme grupi erinevaid kultuure nende erinevate paikade või
riikide loomulike keskkondadena; ja kujutlege siis iga gruppi uurimas selle maa ainulaadset
keskkonda, kuhu nad on reisinud. Kujutlege muidugi ka, et need uurimised toimuvad korraga,
kuigi kommunikatsioon võib olla puudulik, nii et gruppidel on raske omavahel suhelda. Kuid
kujutlege, et meie grupid pärinevad kõik ühelt kodumaalt. Iga ekspeditsioon saadab koju
"kirju", kommenteerides selle maa käitumist, kombeid, keskkonda ja ajalugu, kus nad end
leiavad.
Need kirjad kirjutatakse algses emakeeles, mis on vähe seotud igas antud riigis omandatud
keelega. (Paus, siis humoorikalt:) Ehk teisiti öeldes, ema ja isa oma talus teavad, kuhu lapsed
on läinud; nad loevad oma järeltulijate teateid lõbustatult, hämmastuse ja imestusega. Selle
kodukootud analoogia järgi ema ja isa kirjutavad lastele vastu – samuti emakeeles. Kuid aja
möödudes lapsed unustavad oma emakeele. Ema ja isa teavad, et ajad on nagu kohad või rii-
gid, kuid nende lapsed hakkavad ka seda unustama ja hakkavad arvama, et nad on üksteisest
rohkem eraldi kui tegelikult. Nad on teistmoodi "põliselanikeks" saanud. Ema ja isa saavad
aru. Lapsed on unustanud, et nad saavad liikuda ajas sama kergesti kui ruumis.
Pidage meeles, et lapsed esindavad selles analoogias teie esivanemaid, teid endid ja teie
oma lapsi. Nad uurivad aja maad. Teie füüsilises maailmas on küll selge, et loodus kasvab
rohkem iseenesest. Aja maal kasvab aeg samuti iseenesest. Nii nagu te puude otsas ronite, nii
oksi mööda üles kui ka alla, saate te samamoodi ka ajas ronida. Ema ja isa kodus teavad seda.
Sugupuu eksisteerib korraga – kuid see puu on vaid üks puu, mis aja maal ilmub. Sellel on
oksi, millel te ei roni ja mida te ei tunne ja need ei ole teie jaoks seetõttu reaalsed. Seega on
olemas võimalikke sugupuid. Sama kehtib ka liigi kohta.
On olemas alternatiivsed reaalsused ja need eksisteerivad ainult võimalikkuste olemuse
tõttu.

95
 Tõelisel minal on nii paljumõõtmelised potentsiaalid, et neid ei saa väljendada ühes
ruumis või ajas. Iga inimene, kes kedagi teist armastab, tunnetab selle teise inimese lõputut
potentsiaali. See potentsiaal vajab lõputut võimalust; tõelise mina reaalsus vajab alati uut,
muutuvat situatsiooni, sest iga kogemus rikastab seda ja seetõttu suurendab selle oma võima-
lusi. Kollektiivselt kehtib see teie mõistes kogu inimsoo kohta. Ema ja isa esindavad teie
mõistes ühe teadvuse põhiüksuse (TÜ) lõputut potentsiaali.
Mõelge siis oma esivanematest, oma vahetutest perekonnaliikmetest ja oma lastest ja
tunnetage neis peituvat tohutut potentsiaali. Nüüd: kujutlege oma liiki, nagu teie sellest
mõtlete, ja sõna otseses mõttes lõputuid väljendus- ja loomisvõimalusi ainuüksi neil aladel,
millest te olete teadlik. See loovus ei mahuks ühessegi ajaloolisesse minevikku ega ruumi-
mõõtmesse. Ühegi ajaloolise minevikuga ei saaks seletada seda, mis te praegu olete indiviidi-
na või liigi liikmena.
Üks hetk nüüd... Dikteerimise lõpp.

MÄRKUSED: 695. seanss

1. Vt jälle 679. seansi 4. märkust.

2. Siin mainitud "ametlikult aktsepteeritud elu" meenutas mulle, et Seth kasutas eelmisel (694.)
seansil, käsitledes võimalike sündmuste rolli meie maailma ajaloos, väljendit "teie ametlikult tunnus-
tatud idee füüsilisest reaalsusest". 686. seansil ta viitas "ametlikele andmetele", kui ta vaatles teatavate
vaimsete ja bioloogiliste impulsside valimist ürginimese poolt füüsiliseks reaalsuseks; hiljem kasutas
ta samal seansil väljendit "ametlik ajalugu", mis räägib ise enda eest. 684. seansil ta käsitles meie
"ametlikku tegevust", kui ta võrdles meie reaktsiooni vaistudele ja eelaimustele koos normaalse
psühholoogilise reaalsuse aktsepteerimisega meie poolt.
Seejärel vt 681. seansist, mida Sethil on öelda individuaalse bioloogilise ajaloo ja teadvuse põhi-
mõttelise prognoosimatuse kohta.

696. SEANSS
8. mail 1974
kolmapäeval kell 2158

(Täna on Jane'i sünnipäev. Ta saab 45 aastaseks. Ma ei palunud tal täna seanssi pidada,
aga ta tegi seda vabatahtlikult. Sellal kui me Sethi tulekut ootasime, rääkis ta sellest, kuidas
ta vanemad surid.1 Ta isa Delmer suri 16. novembril 1971, kui ta oli 68 aastane; ta ema
Marie suri 10. mail 1972, samas vanuses.
Kui Jane noor oli, oli Marie teda sageli täiesti tõsiselt hoiatanud: " Kui ma suren, siis ma
hakkan sind kummitamas käima." Marie oli sel ajal umbes 30 aastane ja juba artriidi tagajär-
jel invaliidistunud; ja, kui tsiteerida Sethi ühelt 1964. a peetud seansilt, oli ta "... kõnelenud
sageli Ruburti sünnist ägedalt kui haiguse ja valu, see tähendab, oma artriidi algpõhjusest...
Kui Ruburti ema oleks saanud oma mineviku uuesti valida, poleks ta last sünnitanud – ja
täiskasvanus peituv laps tunneb praegugi, et emal on tegelikult ka praegu võimu sundida last
oma üska tagasi ja keelduda seda sünnitamast."
Jane ütles täna, et ta tunneb ikka veel tugevat emotsionaalset laengut seoses mõttega, et
"surnud" võivad selles banaalses, stereotüüpses mõttes tagasi tulla. Kuid kuigi Seth on seni
vaimudest, kummitustest ja seestumusest vähe rääkinud [me vaatleme neid koos], näib, et
Jane'i varased kogemused oma perekonnast pole ajendanud teda niisuguseid teemasid blo-

96
keerima. "Seth pole lihtsalt veel nendeni jõudnud," ütles ta. "Kui ta selleni jõuab, saab sellest
suur peatükkide seeria – või ehk kunagi ka terve raamat.")
Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth.")
Niisiis: Dikteerin... Igal võimalikkuste süsteemil on oma "eskiiside" kogum, mis definee-
rib selgesti selle vabadusi ja piire ning esitab teostumiseks kõige sobivamad ja soodsamad
struktuurid.
Need pole "sisemised täiusekujutised" ja ka need eskiisid2 ise teataval määral muutuvad,
sest igas antud võimalikkuste süsteemis muudab tegu automaatselt kogu pildi, seda suurenda-
des. Need eskiisid on tegelikult rohkem nagu sisemised tööplaanid, mida asjaolud saavad
muuta, kuid need on mõningal määral idealiseeritud.
Teie kui indiviidid seega kannate endas niisugust eskiisi; see sisaldab kogu informatsioo-
ni, mida te vajate enesest kõige soodsama variandi kujundamiseks teile tuttavas võimalikus
süsteemis. Need eskiisid eksisteerivad bioloogiliselt ja kõigil tasemetel – füüsilisel, mentaal-
sel ja vaimsel tasemel. See informatsioon kootakse geenidesse ja kromosoomidesse, kuid on
eraldi ja füüsilised struktuurid on vaid informatsiooni kandjad.3
Liigil sisaldub samamoodi kollektiivselt selle tohutus sisemises meeles niisuguseid töö-
plaane ehk eskiise. Need eksisteerivad eraldi füüsilisest maailmast – sisemises maailmas, ja
sellest te saate oma teooriad, ideed, tsivilisatsioonid ja tehnoloogiad, mida te siis füüsiliselt
tõlgendate.
Platon nägi oma mõtteis seda sisemist maailma täiuslikuna.4 Nii nagu teie sellest mõtlete,
tähendab täiuslikkus aga alati midagi, mis on tehtud ja lõpetatud või ületamatu, ja see muidugi
eitab loovusele sisemiselt omaseid iseärasusi, mis püüavad tegelikult alati ennast ületada.
Platoni mõttes idealiseeritud sisemine maailm saab lõppkokkuvõttes alati surnud maailmaks,
sest selles nähti kõigi väliseks saamiste mudeleid juba lõpuleviidutena – lõpetatud ja täius-
likena.
Paljud on pidanud seda sisemist maailma füüsilise allikaks, kuid on kujutlenud, et inimese
eesmärgiks on vaid nende täiuslike kujutiste füüsiline konstrueerimine, nii hästi kui nad suu-
davad. (Väga jõuliselt:) Sellel pildil inimene ise ei aidanud luua seda sisemist maailma ega
ole ka osaline selle ilus. Ta saaks parimal juhul püüda seda füüsiliselt kopeerida, suutmata aga
selle täiuslikkust selles suhtes jäljendada. Niisuguses ettekujutuses sisemisest-välisest reaalsu-
sest jäetakse edasi-tagasi liikumine, sisemise ja välise vaheline vastastikune vahetus arvesta-
mata. Inimene, kes kuulub oma psüühhe olemuse tõttu sellesse sisemisse maailma, osaleb
automaatselt nende eskiiside loomises, mida ta kasutab teisel tasandil juhistena.
Suured kunstnikud tabavad mõningal määral mitte ainult füüsilist pilti Sisemisest Ideest
(suurte tähtedega), vaid osalevad ka algselt selle idee või sisemise mudeli loomises.
Sisemine maailm teie mõistes esitab Idee Potentsiaali veel teostumata kujul – kuid need
ideed ja need potentsiaalid ei eksisteeri väljaspool teadvust. Need on inimese südames peitu-
vad ideaalid,5 kuid teises mõttes on ka tema see, kes need sinna on pannud, sügavamatest
teadmistest oma füüsilist aega ületava olemise kohta. Eksistents on tark ja kaastundlik, seega
teadvus, tundes end inimesena, saatis teatavas mõttes oma tulevasi pikendusi välja ajasüstee-
mi, mida inimene tunneb, ja pani enda jaoks armastusega üles tähiseposte, mida "hiljem"
järgida.
Inimene ise koosneb sama palju jumalikust kui maisest materjalist, seega selles mõttes ju-
mal temas igatses inimese poole jumalas ja maises kogemuses. Endast mitte aru saades6 olete
te püüdnud panna idee Jumalast endast ja oma elusüsteemist väljapoole. Mitmesuguste käes-
olevas raamatus sisalduvate harjutuste kaudu loodan tutvustada teile kõigile sisemise ja välise
reaalsuse loomupärast ühtsust, võimaldada teil heita pilku teie oma lõputule olemusele isegi
oma loodu piires – aidata teil näha inimlikus materjalis jumalikku materjali. Ehk teisiti öeldes,

97
see võib aidata teil näha oma liigi potentsiaale ja lõhkuda piiravate mõtete barjäärid. Tahaksin
muuta teie ettekujutusi inimloomusest. See hõlmab mõningal määral ka teie jumalikkuse-idee
inimlikustamist. Kuid imelik küll, kui see on tehtud, näete te lõpuks jumalikkust inimeses.
Ideed, mis näisid olevat varem väljaspool indiviidide või liikide ulatust, muudavad oma
iseloomu ja saavad töömudeliteks, mida saab efektiivselt ja rõõmsalt kasutada.
Tehke nüüd vaheaeg.
(22.35. Jane oli edastanud keskmise tempoga; ja ta ütles nüüd, et sellest tuleb lühike
seanss. Nii see ka oli. Kui Seth mõne minuti pärast taas läbi tuli, ütles ta humoorikalt: "Ütle
Ruburtile, et ma ütlesin "Palju õnne sünnipäevaks" – ja andis siis ühe lehekülje materjali
Jane'ile muul teemal. Lõpp kell 22.48.
Selles kustutatud informatsioonis olid mõned read, mis ma tahaksin siin kirja panna. Kui
Jane teatavate põnevate küsimustega lõpetas, märkis Seth: "... 'sünnivad' näiliselt uued kont-
septsioonid, lihtsalt seepärast, et tema [Jane'i] vanad vaimsed barjäärid takistasid teda
leidmast teatavaid tähtsaid seoseid ja üha tihenevat kommunikatsioonisüsteemi ärkveloleku-
ja unenäoseisundite vahel."
Viimane on ehk juba juhtumas: Jane on hakanud viimastel nädalatel niisuguseid oma
ärkveloleku ja und nägeva mina vahelisi suhtlemisi tunduvalt paremini mäletama, neis osale-
ma ja neid ära kasutama. Samuti on paranenud ka tema üleskirjutused, sest ta märgib kõik
oma unenäotegevused ja nendega korreleeruvad "teadlikud" sündmused üksikasjalikult üles.
Kogu see tegevus näib olevat enam kui vaid ajutine.)

MÄRKUSED: 696. seanss

1. Jane'i perekondliku päritolu kohta leiate materjali 679. seansilt, sh 4. ja 8. märkusest, samuti
sama seansi Lisast 1.
2. Seth rääkis neist eskiisidest väga lühidalt "Isikliku reaalsuse" 20. peatükis – vt 672. seanssi
pärast vaheaja lõppu kell 22.28. Ta lõpetas materjali järgmise väitega: "Kuid on olemas ka kontrollsüs-
teem, nii et teatavates unenägudes tehakse teid neist eskiisidest teadlikuks. Need võivad ilmuda kogu
teie elu jooksul teatavate korduvate unenägudena – valgustavate unenägudena; ja isegi kui te neid ei
mäleta, on teie eesmärgid ärgates kindlamaks saanud ja äkki selginenud.
Töötades oma tõekspidamistega, selgitage välja, mida te unenäoseisundist tegelikult arvate, sest
kui te usaldate seda, võib sellest saada tänu teie teadlikule koostööle veelgi olulisem liitlane."
3. Sethi siinne materjal meenutas mulle, mida Jane ütles mulle eelmisel nädalal oma objektiveeri-
tud informatsioonitajust; vt tema märkuste tsitaate 1. mail toimunud 694. seansi eessõnas.
4. Kreeka filosoof, poeet ja loogik Platon elas ligikaudu aastail 427-347 eKr. Ta käsitles kogu oma
küpse ea jooksul tema arvates inimesele Jumala poolt antud ideid oma dialoogide ehk vabade vestluste
seerias.
5. Vt 679. seansi 3. märkust Sethi poolt Jane'ile antud mehenime (Ruburt) kohta ja tema kommen-
taare, et "Sugu on vaatamata kõigile teie lihalikele juttudele meelteülene nähtus..."
Naissoost lugejad küsivad Jane'ilt aeg-ajalt, miks Seth kasutab oma raamatus meessoost sõnu, eriti
niisugustes lõikudes nagu näiteks tänasel 696. seansil. Kui veidi mõelda, siis saate aru, et vaatamata
seksistlikele kaastähendustele oleks üsna raske niisugust materjali muul viisil esitada, sest meessoost
asesõnade kasutamine on inglise keeles nii levinud. Inglise keeles pole liigi tähistamiseks sageli üht
sõna, mis omaks mehe ja naise suhtes võrdset tähendust. "Inimsugu" siia sageli ei sobi. Me ei tahaks
ka öelda "tema" asemel "see", sest see on neutraalne ja meie arvates tundetu. Me ei taha hakata ka
Sethi materjali ümber kirjutama. Oleme kindlad, et kui ta esitab lõigud meessoost sõnadega, ei tähenda
see sugugi, et ta seda sugupoolt eelistaks.
Kui me Jane' iga seda olukorda arutasime, andis ta spontaanselt järgneva kirjaliku materjali:
"Seth kasutab inglise keelt (minu emakeelt) küsimuste käsitlemiseks, mis hõlmavad sageli kont-
septsioone, mida on keeles üldse – igasuguses keeles – raske kirjeldada.
Sethi eesmärgiks on ilmselt selgitada võimalikult selle keele raames, ilma et oleks vaja muuta
keelt ennast – nagu oleks näiteks vaja selle sageli eelarvamusliku olemuse vältimiseks. See eelarvamus
ilmneb kõige selgemini selle soolistes aspektides: "inimsugu" liigi kohta üldiselt ja meessoost "tema"

98
selle üksikliikme kohta. See jätab naissoo keeleliselt välja – ja mitmelgi viisil – sest meeste kavatsust
on selgelt tunda.
Kuid ka Sethi kavatsus on selle keele kasutamisel selge: individuaalne identiteet eelneb soolisele
kuuluvusele. See kuuluvus on "naissoo" ja "meessoo" elementide segu, milles need täiendavad teine-
teist ning pole vastuolus. Kumbki ei ole teisest üle. Mees- ja naissugu esindavad ka füüsilisi ja
bioloogilisi tahke ning seksuaalset hoiakut. Sethi raamatuid läbib ühe ühise niidina: meie sooline
eelarvamus tuleneb teadvuse teatavatest aspektidest, mida meie liigina hakkasime juba ammu teiste
suhtes rõhutama."
6. Muuhulgas vt I osas 684. seanssi pärast kella 23.11 ja 686. seanssi kella 21.55 kuni 23.26.

697. SEANSS
13. mail 1974
esmaspäeval kell 2118

Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth.")
Niisiis: Dikteerin... Need idealisatsioonid (millest eelmisel seansil rääkisime) on seega
teatavat liiki psüühilised mustrid, mis esinevad erinevatel tasanditel. Nendest saab teatavas
mõttes raku isiklik "idee" omaenda kasvust ja arengust, raku sisene elav pilt füüsilise infor-
matsiooniga, osa selle struktuurist. Niisugused idealisatsioonid annavad ise endale algtõuke;
see tähendab, nad arenevad omaenda suurima teostumise suunas.
Idealisatsioonid ise koosnevad "teadlikust" ainest. Need pole seega inertsed andmed.1
Võimalikkuste olemus määrab ära raamistiku, milles need teostumised saavad toimuda, ja
"raamide" elavad arengud. Võimalikkuste struktuur pakub ühelt poolt barjääride süsteemi,
milles praktiline kasv jääb valimata või on ebaoluline; ja teiselt poolt see kindlustab turvalise,
loova, rikka keskkonna – reaalsuse – milles idealisatsioon saab valida võimalike tegude
peaaegu lõputu mitmekesisuse hulgast need, mis tema oma teostumisega kõige paremini
sobivad.
Idealisatsioon on juba aktsepteerinud igas süsteemis teatavat liiki sündmusi olulistena ja
on teistest kui ebaolulistest (kuid täiesti sama võimalikest sündmustest) loobunud. See annab
lihtsalt kasutamiseks sobiva koondatuse, milles saavad toimuda saavutused ja kogemused.
Lihtsalt öeldes, te ei püüa saavutada midagi, mida te peate oma reaalsuse kontseptsioonide
piires võimatuks. Teadlik meel oma normaalseks peetava intellektiga on mõeldud teie maail-
mas tegude praktilisust analüüsima. Te näete sisuliselt vaid seda, mida te tahate näha.2 Kui
inimkond peaks kosmosereise võimatuks, siis teil neid ei oleks. See on üks asi; kuid kui indi-
viid arvab, et tal on lausa võimatu reisida oma kontinendi ühest otsast teise või vahetada
töökohta või ükskõik mida teha, siis see tegu muutubki praktiliselt võimatuks. Liikumise või
muudatuse idealisatsiooni väljendumist võidakse aga selle inimese meeles igal antud momen-
dil keelata – kuid see püüab siiski kogemuse kaudu väljenduda. See kehtib nii liigi kui ka
indiviidide kohta. Kuna te olete nüüd oma mõistes teadlik liik, on olemas inimsoo üldisi ide-
alisatsioone, mida te saate aktsepteerida või eitada. Sageli ilmuvad need teie inimsoo teataval
arenguetapil teie maailmas kõigepealt ilukirjanduses, kunstis või niinimetatud puhtas teoorias.
Mõtetel on omamoodi struktuur, nagu ka rakkudel, ja nad püüavad oma teostumise poole.
Nad liiguvad samasuguste mõtete poole ja teil liigina on sisemine kollektiivne mõttekogum.
Teie isiklikud mõtted väljendavad teie idealisatsioone; ja neid sisemisi mustreid väljendades
need ka modifitseerivad neid ja muudavad neid loovalt. Iga rakk teie kehas mõningal määral

99
muutub iga mõtte mõjul, mida te mõtlete. Rakkude iga reaktsioon muudab teie keskkonda.
Aju reageerib siis sellele muutusele. Toimub pidev vastastikune mõju. Nii nagu rakud rea-
geerivad teatavatel tasemetel võimalikkuste alati muutuvatele vooludele, reageerivad neile ka
teie mõtted. Teie keha reageerib aga nii, nagu ta teie arvates peaks reageerima, ja selliselt on
teie teadlikud tõekspidamised reaalsusest suuresti seotud nende võimalike kogemustega, mida
te aktsepteerite osana oma igapäevaelust.
Teie isiklik eskiis, mis saab sündides teie omaks, on teatavas mõttes palju suurem kui selle
üks füüsiline materialisatsioon, mis teie ruumis ja ajas võib toimuda. See annab teile valiku-
võimalusi, manipuleerimisvõimalusi ja annab teie käsutusse terve müriaadi "võimalikke"
tegevusi. Teile jääb selles suhtes otsustamisõigus ja lõplik sõna, nii et kui teie ideed muutuvad
teie liikudes ühe võimaliku mina suunas ja kui te valite selle oma ametlikuks3 minaks, on teil
alati võimalus valida võimalike tegude rikkalikust andmepangast. Kui neid oleks vaid üks,
poleks teil valikut. Sama kehtib ka liigi kohta.
Teie praegused otsused aktsepteerida üht konkreetset teadvuseliini reaalsena ja ignoreeri-
da teisi teevad niisugused kontseptsioonid raskesti mõistetavateks. Te treenite end – isegi
bioloogiliselt – teatavaid stiimuleid pärssima, kuid keha reageerib sageli ise just neile stiimu-
litele, mida teie teadlikult ignoreerite. Kui te aga avate oma meele uut liiki olulisustele, saate
hakata pilku heitma sündmuste teistele korrapäradele,4 millega te olete üsna lähedalt seotud.
Sageli te näiteks tulete võimalikkustega väga hästi toime, kuid jääte oma kontseptsioonide
tõttu teadvuse tasandil nende suhtes pimedaks. Kuid ka sel juhul järgivad teie alateadlikud
reaktsioonid teistel tasanditel teie oma teadlikke kavatsusi. Te võite näiteks füüsilises elus näi-
liselt mingil ühel põhjusel ühe liigutuse teha. Kuid te võite alateadlikult reageerida ka täiesti
asjakohastele andmetele teiste võimalike tegude kohta. Kuna te tegelikult ei aktsepteeri täie-
likult fakti, et te saate selliselt reageerida, võite ühest küljest seda ametlikku informatsiooni
blokeerida, kuigi te teisest küljest seda arvestate. Te olete neil aladel, mis teid puudutavad,
võimalikust tulevikust palju teadlikumad kui te arvate. See kehtib kõigil tasanditel. Kui teie
eesmärgid ei hõlma näiteks haigust, kuid te siiski usute nakkusesse, siis te väldite automaat-
selt asjaolusid, mis võivad põhjustada epideemiat. Seda konkreetset liiki võimalikkused ei tule
teie kogemustesse.
Kõik see kehtib kollektiivselt näiteks liigi seas ohjeldamatult levivate haiguste kohta.
Ma räägin siin raamatus edaspidi haigustest, epideemiatest ja kollektiivsetest häiretest
lähemalt.
Teadvus on oma olemuselt pidevalt avarduv. Teadvuse olemus, nii nagu teie liik sellest
aru saab, viib teid ühel või teisel viisil väljapoole teie piiratud ettekujutusi reaalsusest, sest
teie kogemused seavad teile katsumusi, mida te oma praeguses süsteemis ei suuda lahendada.
Need probleemid ühel teadvusetasemel põhjustavad automaatselt läbimurdeid ka teistele tead-
liku tegevuse aladele, kus võib leida lahendusi.
Paljud teie globaalsed dilemmad näivad nii meeleheitlikud vaid seepärast, et te olete läi-
nud neil aladel nii kaugele kui olete saanud – minemata edasi. Probleemid toimivad selles
suhtes stiimulitena. See ei tähenda, et te peate õnnetusi kogema. Need ei ole ette määratud.
Kuid see tähendab, et te olete valinud teatavad kogemused, kuid et need viivad automaatselt
edasisele loovale arengule, kui te neile seda võimaldate. Idealisatsioon on teie liigi mõistes
vendluse idealisatsioon. Bioloogiliselt toimib niisugune "vendlus" teie mõistes instinktiivselt
keharakkude koostöös, kui nad funktsioneerivad koos isikliku kehasüsteemi moodustamisel.
Teie vaatepunktist väheneb iga raku suur individuaalsus. Te peate enesestmõistetavaks, et
kuna rakud töötavad koos nii hästi, siis neil puudub isiklik ainulaadsus.
Kuid teises – sotsiaalses – tähenduses pole te isegi veel saavutanud samasugust hingelist
vendlust, mis on teie rakkudel; ja seetõttu te ei saa aru, et teie maailma kogemus on tihedalt
seotud teie oma isiklike kogemustega. Kui te oma sõrme põletate, hakkab kohe valus. Teie
keha alustab kohe koostööd, reguleerides selliselt, et haav hakkaks paranema. Kui osa inim-

100
soost saab viga, võib kuluda veidi aega, kuni "teie" hakkate valu tundma, kuid liigi kogu
alateadlik mehhanism püüab seda haava ravida. Te saate teadlikult seda arengut hõlbustada ja
tunnistada oma vendlust kõigi teiste elusolenditega. Kui te seda teete, toimub paranemine
palju kiiremini. Eksisteerib bioloogiline vendlus, sisemine empaatia raku tasandil, mis ühen-
dab liigi kõiki indiviide omavahel. See tuleneb bioloogilisest idealisatsioonist. See on olemas
kõigil liikidel ja ühendab kõiki liike.
Kui mõni inimsoo liige sureb nälja või haiguse tagajärjel, kannatab kogu inimsugu, nii
nagu kogu taim kannatab, kui osa selle lehti on "õnnetud". Samamoodi saavad ka liigi kõik
liikmed osa iga sellesse kuuluva indiviidi õnnest, tervisest ja teostumisest. Inimene võib olla
teadlik tohutust võimalikkuste keskkonnast, milles ta eksisteerib, ja valida seetõttu teadlikult
need, mis sobivad kõige paremini nende idealisatsioonidega, mis osutavad tema suurimale
teostumisele. Üks osa liigist ei saa eriti kaua kasvada ega areneda teiste osade arvel.
Foto on mõningal määral teatud astmeni kantud idealisatsiooni materialisatsioon. Teisel
tasemel on teie keha ja teie kogemused palju rikkamalt teostunud, elav ja praegu kogetav
materialisatsioon. Teie maailma pilt on veel midagi muud.

PRAKTILINE HARJUTUS 7
Leidke, kui võimalik, endast mõni klassipilt – näiteks lõpupilt või pilt teie klubi liikme-
test. Uurige, mida te sellel näete. Siis arutlege selle üle, mida pole näha. Kujutlege iga pildil-
oleva isiku emotsionaalset reaalsust selle foto tegemise ajal. Siis püüdke tunda erinevate
indiviidide vahel eksisteerinud emotsionaalseid seoseid. Ärge kiirustage. Kui olete lõpetanud,
püüdke heita pilku neile lähedastele seostele, mis igal inimesel olid teiste oma kaasaegsetega,
keda pildil ei ole. Seejärel laske oma meelel kulgeda ajas läbi perekondlike suhete, kujutledes
kontakte, mis toimusid enne selle pildi tegemist. Siis mõelge kõigist võimalikest tegevustest,
mida kas aktsepteeriti või heideti kõrvale, enne kui need inimesed said ajalises mõttes kokku
(pildistamiseks).
Bioloogiliselt välditi haigusi ja surmi, mis oleksid võinud tulla, kuid ei tulnud. Ruumis oli
lõputult mitmesuguseid võimalusi ja otsuseid. Inimesed oleksid võinud ära kolida, kuid ei
kolinud, teised aga kolisid sellesse konkreetsesse ruumi. Kõigi nende otsuste taga oli lõputul
arvul ideesid. Te kujundate ise oma kogemused. Seega laiemas mõttes need inimesed otsus-
tasid olla just sellel ajal ja selles kohas ning foto on seega arvukate otsuste tulemus ja koge-
muste koondatus võimalikkuste müriaadidest. Maailma pilt esindab suuremates dimensioo-
nides samasugust koondatust. Teie kõige isiklikum otsus mõjutab samuti liiki. Te olete enese
looja ajas ja ruumis. Te osalete ka inimkonna kogemuse suuremas loovuses.
Nüüd üks hetk ja lõpetan dikteerimise. Tehke vaheaeg.
("Hea küll.")

MÄRKUSED: 697. seanss

1. Jane viitas elava informatsiooni kontseptsioonile teise nurga alt oma tsiteeritud materjalis II
osas 694. seansi algul. Vt ka Sethi materjali teadvuseüksustest I osas 682. seansil kell 22.06.
Seth ütleb meile ka "Isiklikus reaalsuses": "Informatsioon ei eksisteeri iseseisvalt. Sellega on
seotud kõigi nende teadvus, kes saavad sellest aru, tajuvad või algatavad seda. Seega pole olemas
objektiivseid, alati kättesaadavaid informatsiooni andmepanku, millele te häälestute. Selle asemel
teadvus, mis seda informatsiooni omas või praegu või tulevikus omab, tõmbab seda magnetina enda
poole... Informatsioon ise soovib teadvuse poole liikuda. See pole surnud ega inertne. See pole miski,
mille järele te haarate, vaid ka miski, mis soovib, et seda haarataks, ja nii see kaldub nende poole, kes
seda otsivad. Teie teadvus tõmbab enda poole teadvust, mis on materjaliga juba seotud." Vt märkusi
pärast 618. seanssi "Isikliku reaalsuse" 3. peatükis.

101
 2. Vt "Isikliku reaalsuse" 2. peatükki (üht paljudest, mis käesolevaga seondub).
3. 695. seansi 2. märkuses on loetletud mõned variandid, kuidas Seth kasutab sõnu "ametlik" ja
"ametlikult" seoses meie ideedega füüsilisest reaalsusest.
4. Vt "Seikluste" 15. peatükki: Sündmuste ja "mitteametlike" tajude sisemine kord.

698. SEANSS
20. mail 1974
esmaspäeval kell 2128

Niisiis, tere õhtust.

("Tere õhtust, Seth.")
Dikteerin: Need reaalsuse eskiisid on suhteliselt nähtamatud, sest te olete võimaldanud
endale need unustada.
Teatavate eesmärkide saavutamiseks te teesklesite, nagu neid ei eksisteeriks. Nüüd aga
nõuab teie inimsoo globaalne olukord mõnede "iidsete kunstide" taasomandamist. Need või-
vad aidata teid saada taas teadlikuks neist sisemistest idealisatsioonidest, mis moodustavad
teie "Isikliku reaalsuse" ja teie kollektiivse maailma. Need saavad võimaldada teil tutvuda
sündmuste teiste sisemiste korrapäradega ja võimalikkuste rikkaliku peenraga, millel kasvab
teie füüsiline eksistents.
Need kunstid on kasutud, kui neid ei praktiseerita – kasutud selles mõttes, et nad jäävad
alati latentseteks, neid ei tooda teie maailma välisesse süsteemi. Nende kunstide kasutamiseks
tuleb kõigepealt teada, et teile tuttava maailma all on olemas teine; et teadvuse teile tuttava
koondatuse kõrval on ka teisi, sama kehtivaid koondatusi.
Te kõik näete unenägusid, kuid mõned teist on suured unenäokunstnikud. Paljud unenägu-
de tõelistest eesmärkidest1 on unustatud, kuigi neid eesmärke ikka veel täidetakse. Teadlik
unenägude loomise, tõlgendamise ja kasutamise kunst on suures osas kadunud; ja igapäeva-
elu, maailmasündmuste ja unenägude vahelised tihedad seosed jäetakse peaaegu täielikult
arvestamata. Liigi "tulevik" töötatakse välja selle liikmete isiklikes ja kollektiivsetes unenägu-
des, kuid ka seda kunagi ei arvestata. Mõnede iidsete tsivilisatsioonide liikmed, sealhulgas
egiptlased, oskasid unenägudes tegevust teadlikult suunata, süüvida unenägude reaalsuse
erinevatesse tasemetesse loovuse allikateni, ja said kasutada seda lähtematerjali oma füüsilises
maailmas.2
Teie unenäod mõjutavad rakkude elu. Unenäoseisundis võib toimuda tervenemisi, mil
mõnda teise eksisteerimise korda kuuluvad sündmused muudavad rakke endid. Ruburt on
uurinud unenäotasemete reaalsust3 ja hakkab seejuures juba saama aimu nende tähtsusest. Iga
lugeja saab niisuguseid isiklikke reise mõningal määral ise alustada. Need unenäoekspeditsi-
oonid annavad ka isiklikke teadmisi võimalikkuste toimimisviisidest.
Ma ütlesin siin raamatus eelpool, et teile tuttav maailm tekib sisuliselt prognoosimatusest,
millest kerkivad seejärel esile olulisused.4 Ükski reaalsusesüsteem pole suletud. See võima-
like tegude jada, mida te nimetate oma ametlikuks kogemuseks, ei ripu seega lihtsalt ruumist
ja ajast alla – see põimub teiste niisuguste keerdudega, mida te ei tunnista. Ärkvelolekus peab
teadlik meel koonduma üsna üheselt vaid sellele konkreetsele keskendumispunktile, mida te
nimetate reaalsuseks, lihtsalt selleks, et see saaks suunata teie tegevusi ajalikus elus õigesti.
See on aga täiesti võimeline suunama teid ka mõningal määral reaalsuse teistele tasemetele,
kui seda ei vajata konkreetselt ellujäämise tagamiseks.

102
 Kuna te olete end minevikus veennud, et teadlik meel tuleb kindlasti sisemisest reaalsusest
ära lõigata, siis te arvate, et seda tuleb unenäoseisundist võõrandada. Niisuguste tõekspida-
miste järgi te leiate end mõtlemas unenägudest kui millestki kaootilisest, ebamõistlikust, mil-
lel puudub täielikult normaalne teadlik suund, eesmärk või funktsioon. Sageli näib, et uni on
peaaegu nagu väike surm, ja psühholoogid on võrrelnud unenägude nägemist kontrolli all
oleva hullumeelsusega.5 Te olete oma ärkveloleku ja unenäo kogemused nii eraldi hoidnud, et
teil näivad olevat eraldi "elud" ning teie ärkvelolekuaeg näib olevat teie unenäoajaga vähe
seotud. Võimalike tegude rikkalik gobelään, millest te valite oma ametliku elu, muutub täpselt
sama nähtamatuks. See on täiesti kasutu.
Tehke vaheaeg.
(21.56. Vt märkusi seansi algul. Nagu öeldud, tuli Seth pärast vaheaega tagasi ja asus
käsitlema Jane'i suurepärase lõõgastusseisundi põhjusi. Enamik tema materjalist on siit välja
jäetud, kuid ma võin kirjutada, et tema olukord oli seotud tema tööga katsumustest, mida
temafüüsilised sümptomid talle tekitasid [nagu kirjeldatud I osas 679. seansi 8. märkuses].
Mida enam ta hakkab omaenda tõekspidamiste süsteemidest aru saama, seda enam ta füüsi-
line seisund järk-järgult paraneb. Selle seansi isiklikus osas selgitas Seth seega, kuidas Jane'i
väga kasulik lõõgastusseisund "algas nüüd eile õhtul unenäoseisundiga, süvenes veelgi täna
hommikul ja veelgi enam lõõgastuses vahetult enne seanssi... [Hiljutised] unenäod andsid
kindlustunnet juurde; ja und nähes muutuvad keha seisundid – kuigi arstid seda ei tunnista."
Sethi viimane väide oli seotud tema ütlusega, et "hormoonid eralduvad samuti automaat-
selt süsteemi, soodustades kas aktiivsuseperioode või rahustavaid perioode, olenevalt üldise
[ravi]protsessi konkreetsetest osadest. Unenäod on teadliku ja nii-nimetatud alateadliku tege-
vuse vahelised pidevad seosed. See on ka sügava alateadliku loovuse aeg..."
Lõpp kell 22.43.)

MÄRKUSED: 698. seanss

1. Vt I osas 687. seansi 1. märkust. Järgmises lõigus tahaksin vaadelda teatavat siin esitatud
informatsiooni veidi teistsugusest vaatepunktist.
Seth hakkas rääkima unenägudest ja muudel taolistel teemadel juba siis, kui need seansid enam
kui 11 aastat tagasi algasid. Tema materjal ajendas Jane'i tegema suurepärast tööd ka oma unenägu-
dega: Vt näiteks "Sethi tuleku" 4. ja 5. peatükki ja "Sethi materjali" 14. peatükki. Sethi ja Jane'i
unenägude andmed läbivad tegelikult kõiki neid raamatuid, mis need kaks on seni kas üksikult või
koos koostanud.
92. seanss 28. septembril 1964 oli unenägude kohta informatsiooni andmise osas põhiline ja Jane
tsiteerib selle mõningaid osi eelnimetatud 5. ja 14. peatükis; palun lugejal eriti see materjal (ja mõle-
mas raamatus) üle vaadata. Seoses selle seansiga anname siinkohal unenägude kohta ka veidi hilise-
mat informatsiooni, mis Seth andis 97. seansil:

"Unenäomaailm on tegelikult sisemise mina ja füüsilise olemise vahelise seose loomulik kõrval-
saadus. Seega mitte peegeldus, vaid kõrvalsaadus, mis hõlmab mitte ainult keemilist reaktsiooni, vaid
ka energia muundumist ühest olekust teise.
Mõnes mõttes on kõik eksistentsi tasandid või väljad teiste kõrvalsaadused. Näiteks ilma sisemise
mina ja füüsilise olemise vahelise vastastikuse seose poolt süüdatud sädemeta unenäomaailma ei
eksisteeriks. Kuid ka vastupidi, unenäomaailm on vajalik füüsilise indiviidi eksistentsi jätkumiseks.
See asjaolu on äärmiselt tähtis. Nagu te teate, loomad näevad und. Kuid te ei tea, et kõik teadvused
näevad und. Nagu me oleme öelnud, on isegi aatomitel ja molekulidel mõningal määral teadvus ja
igaüks neist pisikestest teadvustest kujundab ise endale unenäod, nii nagu igaüks neist kujundab ise
endale füüsilise imaago. Niisiis, nagu üksikaatomid kombineeruvad füüsilisel väljal oma huvides
keerulisemateks struktuurivormideks, kombineeruvad nad ka unenäomaailmas niisuguste, mõnevõrra
teistsuguse iseloomuga vormide moodustamiseks.

103
 Nagu ma olen öelnud, on unenäomaailmal omamoodi vorm ja kestvus. See omab füüsilist orien-
tatsiooni, kuigi mitte teie tavalisele universumile omasel määral. Samamoodi nagu moodustatakse
indiviidi füüsilist kujutist, kujundatakse ka unenäokujutist.
Unenäomaailm ei ole vormitu, juhuslik, poolkonstruktsioon. See ei eksisteeri mahulisena, kuid tal
on olemas vorm. Selles pole vastuolu ega moonutust. Te pole veel aru saanud unenäomaailma kui sõl-
tumatu eksistentsivälja tõelisest keerulisusest ja tähtsusest. Kuid kuigi teie maailm ja unenäomaailm
on teineteisest sisuliselt sõltumatud, avaldavad nad siiski teineteisele survet ja mõju.
Oluline on, et te saaksite aru, et unenäomaailm on teie oma eksistentsi kõrvalsaadus. Ja kuna see
on teiega keemiliste reaktsioonide kaudu seotud, jätab see tee vabaks vastastikustele mõjudele, nii
inimestel kui ka loomadel. Kuna unenäod on igasuguse mateerias sisalduva teadvuse kõrvalsaaduseks,
viib see meid õigele järeldusele – et ka puudel on unenäod, et kogu füüsiline mateeria, mis moodustub
erineval määral individualiseeritud teadvuseüksuste ümber, osaleb samuti unenäouniversumi tahtma-
tus konstrueerimises."
2. Sattusime lugedes hiljuti materjalile, milles sisaldub vähemalt vihjeid sellele, mida Seth siin
ütleb.
3. Vt märkusi Jane'i kasvava unenäotegevuse kohta 696. seansi lõpus. Tema väga aktiivne unenäo-
elu koos sellega kaasnevate igapäevaste üleskirjutuste ja tõlgendamistega jätkub. Ta kogub üsna palju
informatsiooni. (Tuletan lugejale meelde, et ta vaataks Lisa 11.)
4. Seth käsitles sisulist prognoosimatust, millest kerkivad esile olulisused, I osas 681.-682. seansil.
681. seansil lülitas ta pärast vaheaega kell 23.47 oma materjali järgmise rea: "Teie unenägude 'kaooti-
liselt' peenralt tärkavad teie igapäevased korrapärased ja organiseeritud tegevused."
5. Sethi väide tuletas mulle meelde artiklit, mida ma mõned aastad tagasi ajalehest lugesin. Ma
pole seda tegelikult kunagi unustanud selle negatiivse mulje tõttu, mis see mulle jättis; ma mäletan, et
juhtisin tollal sellele ka Jane'i tähelepanu. See lugu oli ühest Euroopa psühholoogist ja sisaldas tema
kaalutletud arvamust, et "unenäod on meele utiil." Meie Jane'iga peame seda ikka veel hämmastavaks,
et niisuguse positsiooniga inimene võiks esineda nii vähe arusaamist näitava väitega...

699. SEANSS
22. mail 1974
kolmapäeval kell 2120

Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth.")
Dikteerin: Teie mõistes foto külmutab liikumise, raamib momendi – või kogu momendi,
mida te saate füüsiliselt tajuda.
Tavalises olukorras te võite mäletada emotsioone, mida te enda pildistamise ajal tundsite,
ja need emotsioonid võivad ilmneda žestidena või näoilmena. Kuid selle hetke suurem subjek-
tiivne reaalsus niisugusel fotol füüsiliselt ei ilmne. Selle füüsiline ilmnemine selles struktuuris
puudub täiesti. Samamoodi suletakse välja ka minevik ja tulevik. Niisuguse pildi tegemiseks
vajalik praktiline koondatus nõuab seega teiste andmete väljajätmist. See on kindlasti ilmne.
Kuna te peate manipuleerima konkreetsete ajavahemike piires, teete te sama ka igapäevaelus
ja jätate teadvuse tasemel arvestamata või välja suure osa informatsioonist, mis muidu on
kättesaadav.
Üht meeldejäänud unenägu saab teatud mõttes võrrelda psühholoogilise fotoga, füüsiliselt
materialiseerumata jäänud pildiga, mis pole külmutatud liikumine ega ole raamitud ruumi ega
ajaga; seetõttu ilmub palju neid komponente, mis jäetakse paratamatult välja ärkveloleku
teadliku tegevuse igast antud hetkest.

104
 Meelde jäänud unenägu on mitmete asjade saadus, kuid sageli võib sündmuste teadlik
tõlgendamine teie poolt algselt täielikult erineda sellest, kuidas te neid mäletate. Sel määral on
teile meelde jäänud unenägu teie teadliku meele poolt mingist suuremast sündmusest tehtud
pilt. Unenägusid on mitut liiki ja mitmesuguseid, mõned on sellele, kuidas te neid mäletate,
lähemal ja mõned kaugemal – kuid unenägu mäletades te haarate automaatselt subjektiivsete
sündmuste teatavad osad teistest eemale ja püüate neid ajas ja ruumis "raamida" viisil, mis
teie tavalisele orientatsioonile mõttekas näib. Kuid ka siis on unenäosündmused nii palju-
mõõtmelised, et see katse sageli ebaõnnestub. Ehk on lihtsam, kui te võrdlete siinkohal une-
näostseeni fotol oleva stseeniga. Foto näitab teatavaid sündmusi pildistamise aja suhtes loo-
mulikult. See ei näita näiteks türklast ristisõdade aegadel. Unenäostseen võib aga kujutada
just niisugust motiivi.
Teil oleks sellest abi, kui te kujutleksite aeg-ajalt eredalt unenäokujundeid1 selliselt, nagu
te näeksite neid fotol. Nii nagu te kogute oma eluajal fotosid endast erinevates paikades ja
erinevatel aegadel, "kogute" te ka unenäoseisundis subjektiivseid fotosid, kuigi teistsuguseid.
Need ei ilmu aga ajalises järjestuses. Vaatamata sellele võivad nad anda teile teadvuse tase-
mel väärtuslikku informatsiooni teie tulevikust ja minevikust.
Selles normaalses, üldtunnustatud mõttes fotodel olevad kujutised ei muutu, ei liigu ega
muuda omavahelisi suhteid. Unenägude elav subjektiivne fotograafia on aga raamistik, milles
neil "kujutistel" on oma liikuvus. Need esindavad loovust hoopis teistsuguses mõttes kui teie
sellest tavaliselt aru saate. Te teate, mis on füüsiline (pingsalt), sest te näete oma üsast sündi-
nud lapsi, kuid te ei koge samamoodi füüsiliselt oma unenägude lapsi ega saa ka aru, et teie
unenäoelu on pidev. Sellel on oma tasanditel organisatsioon, millest te ei saa aru, ja te ammu-
tate selle rikkalikust allikast suure osa sellest energiast, millega te moodustate oma igapäeva-
kogemusi. Teie teadlik meel on nende kogemuste suunaja.
Teie oma mõistes aga te näete und nii elavana kui ka surnuna. Kehalises mõttes elus olles
jääb see, mida te unenägude nägemiseks peate, alluvaks sellele, mida te nimetate oma tead-
likuks ärkvelolekueluks. Te uurite seega oma unenägusid alati "võõra" vaatepunktist, eelis-
tades eelarvamuslikult tavalist ärkvelolekuseisundit. Kuid unenäoseisundit kogetakse selle
tulemusena moonutatud kujul. See ei tundu sageli selge. Vastupidiselt ärkveloleku teadvusele
võib see näida hägune, ebatäpne või fookusest väljas. See ei kehti alati, sest mõnedes unenä-
gudes on erksuseseisund vaieldamatu.
Paljudel põhjustel, millest mõningaid on siin mainitud, mõningad aga on veel käsitlemata,
olete te oma unenäod oma elust suurel määral välja sulgenud. Kuigi te peate säilitama muidu-
gi täpse koondatuse ajas ja ruumis, pole sisuliselt põhjust, miks te peaksite end oma unenäo-
kogemusest selliselt lahutama.
Mõned leiutajad, kirjanikud, teadlased, kunstnikud, kes on harjunud otseselt loova mater-
jaliga tegelema, on täiesti teadlikud asjaolust, et paljud nende produktiivsed ideed on pärit
unenäoseisundist. Nad näevad unenäotegevuse tulemusi praktilises füüsilises elus. Paljud
teised võivad ka treenimata selgesti leida teatavatele ärkvelolekus tehtavatele otsustele
unenägudes algtõukeid. Kuid vähesed saavad aru, et "Isiklik reaalsus" on nagu valmistoode,
mis kerkib üles unenäoseisundis esinevast tohutust tootlikkusest. Ruburt nimetab seda
"Imetegudeks"2 ja täiesti põhjendatult. Ärkvelolekuelus teie teadvus kõigub, vahel olete oma
mõistes erksamad ja vahel vähem erksad, kui teie tähelepanu hajub käsilolevatelt küsimustelt
eemale; või kui te olete hoopis suurepäraselt koondunud antud hetkele. Seega on teadvusel
ärkvelolekuseisundis erinevad astmed. Te ei pööra tavaliselt sellele eriti tähelepanu.
Ametlik3 teadvuseliin, mida te reipalt aktsepteerisite, jätab kõik kõrvalekalded arvestama-
ta ja kui neid esineb, jätkab rõõmsalt, nagu poleks midagi juhtunud. Unenäoseisundis esineb
niisuguseid kõikumisi samuti. Peaks olema ilmne, et te saate seal ühelt ajalt teisele hüpata.
Kuid tegelikult on asi keerulisem, sest on "eraldi" teadvusekeermed,4 kui soovite, mida
järgitakse loomulikul teel unenäoseisundis, ja neid saab teatava treenimise ja visaduse tulemu-

105
sena ka järgida. Need on seotud võimalike sündmuste "seeriaga". Kui näiteks üks unenäo-
sündmus valitakse füüsiliseks materialiseerimiseks, siis teie reaalsusesse ilmuvad omal ajal ja
seeriana ka teised sündmused.
Te olete ise maalinud piisavalt ilusa pildi sellest, mida teie indiviidide ja liigina peate oma
reaalsuseks. Kõik teie institutsioonid, tõekspidamised ja tegevused näivad teie pilti põhjenda-
vat, sest kõik näib olevat muidugi üldises "raamis" kooskõlas.
Pilt on kokkuvõttes suhteliselt lihtne – selles eeldatakse, et iga teadvus on suunatud konk-
reetse koondatuse poole, on end sisse seadnud ühes kehas, ja selle eksisteerimist piiravad
ühest otsast sünd ja teisest surm. Kuid see pilt on kahjuks sama piiratud kui teie fotod. Te
olete harjunud uurima oma unenäoseisundit oma "ärkveloleku" seisundi vaatepunktist, kuid
püüdke unenäoseisundis olles mõnda aega uurida oma normaalset ärkveloleku reaalsust.
Andke endale lihtsalt korraldus seda teha. Tulemused võivad teid üsnagi üllatada. Ma püüan
väljendada seda võimalikult lihtsalt ja teile arusaadavaid mõisteid kasutades: teiselt poolt –
olles üldiselt öeldes unenäoseisundis – on olemas täiesti sama kehtiv eksistents kui teie oma,
ja sellest vaatepunktist saab vaadelda teid unenäo nägijana. "Teie" olete see osa teist, mis on
keskendunud sellele reaalsusele. Te moodustate seda informatsiooni ja energia kaudu, mille
lätted on ühest küljest väljaspool seda süsteemi, ja mis teisest küljest voolab pidevalt sellesse
süsteemi, ning need süsteemid on seega selles mõttes ühendatud.
Sama kehtib igasuguse ja igat liiki teadvuse kohta. Seega ka teie rakud näevad teatud mõt-
tes und. Rakkude ja samuti aatomite ja molekulide seda liiki kõikumisi võivad näidata vaevu
eristatavad elektrilaengu varieerumised, mis pole praegu tajutavad.
Aatomid ei näe teie mõistes muidugi unes koeri taga ajavaid kasse, kuid (pingsalt) esineb
tõepoolest teie unenäoseisundile analoogilisi "väljalangemisi" füüsilisest fookusest. Neis sei-
sundites aatomid sooritavad oma võimalikke tegevusi ja teevad ka hämmastavaid arvutusi,
tuues teie tegelikkusesse ametlike eluvormide kindlustamiseks vajalikke võimalikke tegusid.
Kuid nad ei ole muul viisil piiratud, sest ka nende teised võimalikud suunad saavad tegeli-
keks. Seega te olete unenäoseisundis erinevatel tasanditel ka ise teistest võimalikest reaalsus-
test subjektiivselt teadlik. Teie teadlik kavatsus tuuakse alateadlikult unenäoseisundisse ja see
kavatsus aitab teil andmeid sorteerida. (Vt 4. märkus.)
Seega te valite teistest tegelikkuse voogudest need sündmused, mida te soovite füüsiliselt
materialiseerida; ja te teete seda vastavalt oma tõekspidamistele reaalsuse olemuse kohta. Te-
hakse foto ja teie ees on siis pilt sündmusest, mis on teie mõistes juba toimunud. Unenägudes
te teete palju subjektiivseid "fotosid" ja otsustate, missuguseid neist te soovite ajas materiali-
seerida. Seega on unenäod teataval määral teie hilisemate fotode eskiisid.
Tehke nüüd väike vaheaeg – ja (humoorikalt) ütle Ruburtile, et ta veel imestab selle raa-
matu ülesehituse üle.
(22 .50. Jane'i dissotsieerunud olek oli olnud suurepärane, ta oli eeltoodud pauside eel ja
järel üsna kiiresti edastanud. Ta ütles, et Seth oli teinud oma viimase märkuse sellepärast, et
Jane oli mulle täna õhtusöögi ajal jälle öelnud, et ta pole seda raamatut veel järjest läbi luge-
nud ega oma erilist ettekujutust selle ülesehitusest. [Vt. vastavat märkust 694. seansil kell
22.34.] Siis söömise ajal oli Jane jälle minult küsinud, kas "Tundmatul" reaalsusel" on ka
mingisugune struktuur – või eesmärk: "Kuhu Seth sellega jõuab?" Soovitasin tal niisugused
mured unustada ja lasta tööl omasoodu kulgeda, selgitades, et osa neist märkustest puudu-
taski just selle korrastatusega seotud asjaolusid.
Pärast vaheaja lõppu kell 23.17 tuli Seth üsna pika materjaliga ühel teisel teemal. Ta
lõpetas seansi kell 23.43 järgmise märkusega küsimuste kohta, mis ma olin tema jaoks ette
valmistanud: "Soovin teile toredat õhtut – ja ma tean, millal su materjali sobib käsitleda."
Kuna ma saan sellest nii aru, et võib veidi aega minna, kuni need küsimused käesoleva raa-
matu õiges kohas käsitlemist leiavad, toon nende sisu järgnevalt lühidalt ära.

106
 1. Seth nimetas 697. seansil pärast kella 21.27 meie inimkonda "teadlikuks liigiks". Taht-
sin, et ta selgitaks, kuidas me saaksime, vähemalt oma maistes, olla muus kui "teadvusega"
seisundis. Mul oli raske niisugust olukorda ette kujutada.5
2. Jane'i ja tema vanemate Marie ja Delmeri foto. See oli tehtud 1932. a suvel, kui Jane
oli 3 aastane, ja oli meie teada ainuke foto Robertsite perest. Lootsin kuulda Sethilt midagi
kolme fotol oleva isiku võimalikest teedest pärast foto tegemist. Olin tahtnud seda küsida juba
siis, kui Seth käsitles ""Tundmatu" reaalsuse" esimesel seansil samamoodi Jane'i ja minu
eraldi lapsepõlvepilte. [Vt. 679. seanssi koos Jane'i ja tema perekondlikku tausta käsitlevate
märkustega. Seth ütles meile sel seansil, et pildil olev 12 aastane Jane saab selle suhtes, kelle-
ga ma kohtusin ja abiellusin, võimalikuks Jane'iks.] Lisaks sellele, mida Seth meile tema
vanematest võiks rääkida, olin huvitatud ka sellest, kas 3 aastasena pildil olev Jane võiks olla
veel üks võimalik Jane – või on mõeldud selleks saama...6)

MÄRKUSED: 699. seanss

1. Sethi põnev materjal unenäokujutistest tuletas mulle meelde sama põnevat luuletust und näge-
vast minast, mille Jane kirjutas 1965. a, umbes poolteist aastat pärast seansside algust. Ma olen alati
tahtnud, et see luuletus avaldataks; arvan, et see on nii teemalt kui ka visuaalselt sisu poolest väga
rikas.

Mu und nägev mina

Mu und nägev mina

vaatas aknast sisse
ja nägi mind voodis.
Kuuvalgus täitis
mu magava pealuu.
Lamasin alasti ja vaikselt.

Mu und nägev mina

tuli sisse
ja kõndis ringi.
Tundsin, nagu pöörataks uste käepidemeid,
avades tubade uksi
mu peas.

Mu und nägeval minal

olid silmad kui võtmed,
mis pimedas välkusid.
Polnud ühtki kappi
mu luudes,
mida nad poleks saanud lahti keerata.

Mu und nägev mina

kõndis läbi
mu hinge süsteemi.
Ta lülitas edasi minnes tulesid põlema.
Öö oli väljas
pime ja külm.

Mu und nägev mina

lamas voodis.
Seisin aukartustundega kõrval.

107
 "Aga me oleme ju mõlemad üks,"
ütlesin ma. Tema ütles:
"Arvasin, et sa tead seda."

2. Vt 698. seansi Lisa 11.

3. Vt 695. seansi 2. märkust.
4. 685. seansi Lisas 4 kirjutas Jane oma püüetest sorteerida unenäoseisundis olles välja oma palju-
mõõtmelisi, võimalikke andmeid ja kuidas need kogunesid töötlemiseks kogemuse kõrvalbasseini-
desse "enne kui voolasid 'ametlikku teadvusebasseini'." Ja siis, jätkas ta veidi hiljem, möödudes
otsesest närvitegevusest ja kasutades kõrvaltaskuid või – basseine, kus andmed on veel töötlemata...
saate korjata üles veel mitu teadvusekeeret 'korraga', kuigi neid võib olla raske hoida."
Ja seda märkust kirjutades leidsin ma muidugi, et Sethi tänase 699. seansi materjal ja samuti Jane'i
materjal kogu Lisa 4 ulatuses meenutab väga seda, mida ma nimetan topeltunenägude nägemiseks. Vt
692. seanssi koos selle 2. märkusega.
5. Enam kui viis kuud hiljem lisatud märkus: Seth vastaski sellele küsimusele – II köite V osas,
718. seansil.
6. Ja lisatud pärast ""Tundmatu" reaalsuse" valmimist aprillis 1975: Huvitav küll, aga ma ei esita-
nudki kunagi seda küsimust ja Seth ei andnud ka ise selle kohta informatsiooni.

700. SEANSS
29. mail 1974
kolmapäeval kell 2128

Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth.")
Dikteerin: Te peate kõigepealt aru saama, et teie oma suurem reaalsus eksisteerib olene-
mata sellest, kas te olete kehas või sellest väljas, ning et teie subjektiivsel kogemusel on palju
suurem ulatus kui füüsiline aju seda võimaldab.
See – eraldi kehalisest elust – jätkub muidugi seepärast, et te olete olend ajas ja ruumis.
See on nii-öelda paralleelne kehaline eksistents, mida teie aju ei registreeri. Unenäoseisundis
te olete ühendaval alal, kus esineb läbiimmitsemisi.
Välises universumis reaalsuse eskiise ei leidu. Mõned teised tsivilisatsioonid on eksperi-
menteerinud teile tuttavast teadusest erineva teist liiki teadusega. Nad saavutasid oma püüetes
reaalsuse olemusest aru saada erineval määral edu ja on tõsi, et neil olid üldiselt teistsugused
eesmärgid kui teil. Need inimesed koondasid oma teadvused täiesti teistsugusesse suunda.
Teie oma käitumine, tavad, teadused, kunstid ja muud distsipliinid on teatud mõttes teile ainu-
laadsed, kuid need võimaldavad ka heita pilku sellele, mil viisil erinevaid võimete gruppe
saab kasutada "tundmatu" reaalsuse uurimiseks.
Kunst on selle sõna otseses mõttes samasugune teadus kui näiteks bioloogia. Teie mõistes
teadus eraldab end käsitletavast objektist. Kunst samastab end objektiga. Seega teised tsivi-
lisatsioonid pidasid teie mõistes kunsti peeneks teaduseks ja kasutasid seda selliselt, et see
maalis reaalsuse olemusest väga selgepiirilise pildi – pildi, milles oli oluline osa inimlikel
emotsioonidel ja motivatsioonil.
Teie teadlased kulutavad õppimisele pikki aastaid. Kui nad kulutaksid sama palju aega
teist liiki teaduse õppimisele, võiksite avastada tõepoolest tuntud ja tundmatutest reaalsustest
palju rohkem. Mõned inimesed on asunud uurima unenägusid, töötades "unenägude labori-

108
tes"; kuid ka siin on tegemist eelarvamusliku tajuga, sest teadlased uurivad väljapoolt teiste
unenägusid või rõhutavad unenäoseisundis toimuvaid füüsilisi muutusi. Probleem on selles, et
paljud teadlased ei saa aru, et on olemas sisemine reaalsus. (Pingsalt:) See on mitte ainult
sama kehtiv kui väline, vaid on ka selle allikas. Just see maailm annab teile vastused, lahen-
dused ja avaldab teile paljusid eskiise, mis on olemas teie kogemustemaailma taga.
Tõeline unenäokunst on teadus, mille teie maailm on ammu unustanud.1 Kui seda kunsti
viljeleda, õpetab see meelele uut liiki teadvust – mis oleks ühtviisi kodus mõlemas eksistent-
sis ja mõlemas hästi põhjendatud ja kindel. Selles kunstis-teaduses võib peaaegu igaüks saada
rahuldusttundvaks ja tootlikuks amatööriks; kuid selle tõeline teostamine nõuab aastaid õppi-
mist, head sihikindlust ja pühendumist – nagu ka iga teine tõeline elukutse.
Niisugusele tõelisele unenäokunsti teadlasele on mõningal määral eeltingimuseks loodus-
lik anne. Vajalik on ka julgus, uudishimu, iseseisvus ja spontaansus. Niisugune töö pakub
rõõmu. Mõned inimesed on jäänud teie ühiskonnas täielikult tunnustuseta, sest nende erilistele
annetele pole antud mingit prioriteeti. Kuid see anne on olemas.
Selle iidse kunsti harrastaja õpib kõigepealt, kuidas olla uneseisundis olles normaalses
mõttes teadvusel. Siis hakkab ta2 tunnetama mitmesuguseid subjektiivseid muutusi, mis toi-
muvad unenägude algamise, toimumise ja lõppemise ajal. Ta õpib tundma oma unenägude
sümboolikat ja näeb, kuidas need korreleeruvad või ei korreleeru teiste inimestega ühises
ärkvelolekuelus esinevate väliste sümbolitega. Ma räägin neist ühistest sümbolitest hiljem
lähemalt, sest neist võivad saada kokkulepitud tähisepostid.
Seega on olemas sisemised kohtumispunktid, sisemised "kohad", mis on sisemise kauban-
duse ja side punktideks. Need on täiesti teistsuguses kontekstis sama kasutatavad kui füüsi-
lises maailmas linnad või turud. Me käsitleme seda raamatus hiljem põhjalikumalt.3 Meie
unenäokunsti teadlane õpib niisuguseid korrelatsioonipunkte ära tundma.
Need on teatud mõttes tegelikult õppekeskused.4 Paljudel inimestel on unenägusid, kus
nad näiteks käivad koolis mõnes teist liiki reaalsuses. Olenemata sellest, kas niisugused une-
näod on "moonutatud" või mitte, on paljud neist kehtivad sisemised kogemused. Kõik see on
aga meie unenäokunstnikule vaid alguseks, sest ta hakkab siis ära tundma, et ta on seotud
paljude erinevat liiki ja erinevate tasandite reaalsuste ja tegevustega. Ta peab õppima neid
isoleerima, üksteisest eraldama ja püüdma siis aru saada, missugustele seaduspärasustele need
alluvad. Seejuures saab ta teada, et mõned neist reaalsustest langevad füüsilise reaalsusega
peaaegu kokku, et näiteks teatavatel tasemetel muutuvad sündmused tulevikus füüsilisteks,
teised aga mitte. Siis hakkab ta saama aimu teile tuttava maailma eskiisidest.
Te toodate kaupu. Teil on kulunud oma tehnoloogilise tasemeni jõudmiseks sajandeid.
Seega teile näib, et objektid tulevad üldiselt väljastpoolt: sest kas te siis ei valmista neid oma
tehastes ja laborites?
Mõnes mõttes näib, et "kunstkiud" ehk sünteetilised kangad ei ole looduslikud. Te toodate
neid väljastpoolt. Kuid teie maailm koosneb täiesti looduslikest produktidest, objektidest, mis
tekivad peaaegu imeväel, kui selle peale mõelda, maa sisemusest.
Te töötate juba olemasoleva, valmis materjaliga. Te segate, muudate ja korraldate ümber
juba antud aineid. Kogu füüsiline universum tekib aga seestpoolt ja teie tööstus ei saa teile
anda ühtki objekti, mille lähteained pole tekkinud juba ammu. Sellest täpsustamata sisemusest
on tulnud puit, taimed, maakera kõik liigid, aastaajad ja ka planeet ise. Sama allikas on ka
füüsilistel sündmustel.
Tõeline teadlane saab aru, et ta peab uurima mitte välist, vaid sisemist universumit; ta
saab aru, et ta ei saa isoleerida end reaalsusest, millesse ta ise paratamatult kuulub, ning et ta
saaks siis parimal juhul vaid moonutatud pildi. Sõna tõsises mõttes on teie unenägudel ja puu-
del teie akna taga ühine nimetaja: need mõlemad tärkavad teadvuse sisemusest.5
Vaadake seda lihtsalt analoogia mõttes järgmiselt: teie praegune universum on ühine kol-
lektiivne unenägu, täiesti kehtiv – unenägu, mis esitab reaalsust teatavas valguses; unenägu,

109
mis on kõigest tähenduslikust kõrgemal, loov, ja põhineb mitte kaosel (teadja pilguga), vaid
spontaansel korral. Sellest arusaamiseks peate te aga minema teisele teadvuse tasemele – kus
unenägu ei näi ehk hetkeks nii reaalne. Seal võite seda vaadelda teisest vaatepunktist veelgi
selgemini, hoides seda nagu fotot käes; samal ajal te näete sellest laiemast pespektiivist, et te
seisate ka tõesti väljaspool unenäo konteksti, kuid millegi "sees", mida selle piiride tõttu ei
saa pildilt näha.

MÄRKUSED: 700. seanss

1. Vt 698. seanssi kuni kella 21.4l.

2. Kuna Seth kasutab siit alates inimsoo esindajate suhtes inglise keeles meessoost asesõnu, soovi-
tan lugejal üle vaadata III osa 696. seansi 5. märkust.
3. Hiljem lisatud märkus: Seth ei täitnud kahjuks oma lubadust unenägude/sümbolite kokkupuute-
kohtadest lähemalt rääkida.
4. "Seth kõneleb" 9. ja 10. peatükis sisaldub unenägude kohta palju informatsiooni. Materjali
surmajärgsetes õppekeskustes õppimisest vt eriti 9. peatükis 537. seansis. Olles magades kehast väljas-
pool, aitavad mõned inimesed meie reaalsusest, sealhulgas Jane, äsja surnutel oma mitmesuguste uute
keskkondadega kohaneda. Ja Sethilt 536. seansil: "...olin mitme eluea vältel oma igapäevaste
uneperioodide ajal teejuhiks kellegi teise juhatuse all."
5. Ja ka puud näevad und. Vt 698. seansi 1. märkust.

701. SEANSS
3. juunil 1974
esmaspäeval kell 2117

(Vaikselt:) Tere õhtust.

("Tere õhtust, Seth.")
Niisiis: Üks hetk... Me räägime vaikselt, et Ruburtit teatavas seisundis hoida – aga (hu-
moorikalt, ettepoole kallutudes) sosistama me ei hakka.
Füüsilise maailma väljaspoolsus on seega seotud paljumõõtmelise "seespoolsusega". Seda
välist maailma surutakse aga väljapoole ja projitseeritakse reaalsusesse vastavalt teie teadlike-
le soovidele, tõekspidamistele ja kavatsustele. Tähtis on, et te arvestaksite seda teadliku meele
positsiooni, nagu teie sellest mõtlete. Iga füüsiline kogemus on ainulaadne ja kuigi selle
energia ja selle loomine tulevad seestpoolt, ei saaks selle kogemuse rikkumatu, isiklik ja siiski
ühine kvaliteet eksisteerida samal viisil (rõhutatumalt), kui see poleks selliselt väljaspool väl-
jendunud.
Väljaspool väljendumisel on seega suur otstarve ja tähendus ning see kujutab endast teist-
moodi väljendusliiki. Kuigi ma rõhutan käesolevas raamatus sisemise reaalsuse tähtsust, ei
eita ma sellepärast veel maiste kogemuste suurt kehtivust ja otstarvet. Kõik käesoleva raamatu
harjutused peaksid aitama teil neid kogemusi rikastada ja saada aru nende raamistikust ja ole-
musest. Ühtki harjutust ei tohiks kasutada selleks, et püüda "vabaneda" oma maise reaalsuse
kaastähendustest.
Eskiisid on vaatamata sellele sees olemas. Me räägime üsna pea meie unenäokunsti tead-
lase kohta lähemalt (vt eelmine seanss); kuid on ka teisi olulisi meetodeid, mida saab kasutada
reaalsuse olemuse uurimiseks. Neist üks ei hõlma unenäoseisundit ennast. Kuid see on seotud

110
teadvusega manipuleerimisega. See hõlmab mõningal määral pigem samastumist uuritavaga
kui sellest eraldumist.
Kuigi inimene Einstein1 oli seotud teie enda tsivilisatsiooniga, jõudis tema ehk selles suh-
tes kõige lähemale, sest ta sai end üsna loomulikult samastada universumi erinevate "funktsi-
oonidega". Ta oskas kuulata mateeria sisemist häält. Teda juhtisid ta avastuste juurde tema
intuitsioon ja emotsioonid. Ta toetus vastu aega ja tundis, kuidas see andis järele ja vankus.
Tõeline [vaimu] füüsik2 on julge uurija – ta ei torgi universumit väikeste tööriistadega,
vaid laseb oma teadvusel voolata sisse paljudest avatud ustest, mida võib leida mitte instru-
mentide, vaid meelega.
Teie oma teadvus, nagu te sellest mõtlete, nagu te seda tunnete, saab tõepoolest aidata teil
palju paremini aru saada aja samaaegsusest,3 kui te lubate sel ennast aidata. Te kasutate selle
asemel sageli tööriistu, instrumente ja muid vahendeid – kuid need ei tunneta selles suhtes
aega. Teie aga küll. Uurides oma teadlikke kogemusi ajaga, saate teada palju enam.

PRAKTILINE HARJUTUS 8
Kuid oma teadlikku meelt lävena kasutades saate veel rohkem avastada. Jääge kujundli-
kult öeldes seisma sinna, kus olete. Mõelge sellest teadvuse tasemel teadlikoleku hetkest kui
teest. Kujutlege paljusid niisuguseid teeradu, mis kõik koonduvad; valige mõttes neist üks ja
järgige seda. Võtke kõik kogetav kritiseerimata vastu. Vähesel määral te "muundate" selliselt
oma teadvust. (Poolhumoorikalt:) Te ei "muunda" seda muidugi üldse. Te lihtsalt kasutate
seda teisiti ja seda teises suunas koondades – kuigi lühikeseks ajaks. See on kõige lihtsam
harjutus.
Oletame, et te olete seisnud kogu oma füüsilise elu ühes kohas ning et te olete pidanud
seda tegema sellepärast, et teil on seda kästud teha. Sellisel juhul te näeksite vaid seda, mis on
otse teie ees. Teie perifeerne nägemine võib anda teile kummaltki poolt vihjeid ja te võite
kuulda tagant tulevaid helisid. Objektid – näiteks linnud – võivad teist mööda vilksatada ja te
võite huvituda nende kiirusest, tähtsusest ja päritolust. Kui te pööraksite end äkki ühe tolli
võrra paremale või vasakule, siis te ei muundaks oma keha, vaid muudate lihtsalt selle asen-
dit, suurendate oma üldpilti, pöördute väga ettevaatlikult oma algasendist ära. Selline ongi
eeltoodud väike harjutus.
Te olete praegu teadvuse – nii oma kui ka näiliselt endast "madalamate" teadvuste – mõõt-
metest vähe teadlikud. Tõeline teadlane julgeb end oma teadvuse sees ümber pöörata.
Mateerial on oma sisemised struktuurid. Need on energia keerised. Neil on mitu otstarvet.
Neid struktuure moodustavad teadvuse organisatsioonid ehk TÜ-d. Te tunnete näiteks raku
või aatomi olemust väga täpselt. Nendest koosneb teie keha. Teatud mõttes on olemas tead-
vuse kontiinuum, mille üheks osaks on ka teie praegune füüsiline elu. Teil on oma rakkudega
teatavat liiki kommunikatsioon ja osadus ja teatavatel teadvuse tasanditel te teate seda. Tõeli-
ne füüsik õpiks tahtega sellele teadvuse tasandile jõudma. Rakustruktuuridest on joonistatud
pilte ammu enne, kui nende nägemiseks olid teie mõistes olemas tehnoloogilised meetodid.
Kui teie silmad on suletud, ilmub kujusid ja moodustusi, mis on aatomite, molekulide ja
rakkude täpsed koopiad, kuid te ei tunne neid sellistena ära. On ka palju amatööride poolt
alateadlikult loodud maale – nn abstraktset kunsti – mis kujutavad suurepäraselt niisuguseid
sisemisi organisatsioone.4
Ruburt on suutnud aeg-ajalt heita oma teadvust mõnedesse füüsilistesse instrumentidesse
(näiteks arvuti komponentidesse) ja tajuda nende sisemist tegevust näiteks elektronide tase-
mel. Ajapikku saaks niisuguste võtetega nii-nimetatud osakeste struktuurist teie mõistes sama
selgelt aru saada. Teie mõisted pole aga omavahel vastavuses. Kuid just teie mõisted vangis-
tavad teid ja juhivad teid "väära" liiki küsimuste juurde.

111
 (Naerdes:) Valet liiki küsimused on aga teile teie tsivilisatsioonis ja teie tõekspidamistega
õiged, sest te tahate sel määral selles struktuuris püsida. Kuid nüüd te hakkate kahtlema oma
meetodites ja isegi oma küsimustes.5 Tõeline füüsik saaks esitada oma küsimusi oma tava-
lisest teadvuseseisundist ja pöörata seda teadvust siis teistesse suundadesse, kus ta ise oleks
viidud "seiklustesse" reaalsusega, milles küsimused ise muutuvad. Ja siis vastuseid tuntakse.
(Väga jõuliselt:) Kuid enamik füüsikuid ei usalda tundega saaduid vastuseid. Tunnet pee-
takse palju vähem kehtivaks kui diagrammi. Näib, et te ei saaks oma maailmaga opereerida
tunnete alusel – kuid püüdes opereerida diagrammidega, ei lähe teil samuti eriti hästi!
Teie teadlastel näib olevat paljudel juhtudel veider idee, et reaalsusest võib aru saada seda
hävitades; et te saate tajuda looma elumehhanismi teda tappes; või et te saate nähtust kõige
paremini uurida, kui eraldate end sellest. Seega te püüate sageli uurida ka inimaju olemust,
kui eraldate looma aju osi selle komponentideks, isoleerite neid ja rikute nii antud looma kui
ka omaenda hingeprotsesside üldist terviklikkust. Ma tahan sellega öelda, et iga niisugune
katse viib teid nii-öelda veelgi enam välja kontekstist endaga ja oma keskkonnaga ja teiste
liikidega. Kuigi te võite teatavad nii-nimetatud faktid "teada saada", viib see teid veel enam
eemale igasugustest suurtest teadmistest, sest niinimetatud faktid jäävad teile teele ette.
(Väga rõhutatult:) Absurdne on arvata, et teadvusest saab seda hävitades midagi teada
saada. Absurdne on arvata, et te võite elu sisemisest reaalsusest kasvõi täppekese teada saada,
kui niisugune uurimine sunnib teid seda hävitama. Sest hävitamine eeldab teie mõistes algselt
elust mittearusaamist.
On olemas meetodid samastumiseks loomadega, aatomitega ja molekulidega. Loomadelt
on võimalik õppida. On meetodeid, millega saab avastada, kuidas näiteks erinevad liigid mig-
reeruvad, ja soovi korral neid tulemusi siis ka tehnoloogiliselt korrata. Nende meetodite hulka
ei kuulu lahkamine, sest sellisel viisil õpitavat ei ole teil võimalik kasutada (sügavamalt ja
palju valjemini).
Teil on teatud mõttes lihtsalt ülivoolav energia, nagu lastel uut mängu mängides. Te leiate,
et parimal juhul te kasutate laste mänguklotse. Mõned teist on sellele järeldusele juba jõud-
nud. Selle raamatu käigus esitan edaspidi algseid ettepanekuid selle kohta, mil viisil te saate
oma teadvust kasutada reaalsuse olemusest arusaamiseks ja mõningaid neid sisemisi eskiise
selgitada.
Niisiis: Ka teie inimsugu on püüdnud oma ajaloo ja järjestikuse aja mõistes füüsilise maa-
ilmaga mitmesugustel viisidel toime tulla.6 Selles viimases ettevõtmises te avastate, et välisest
manipuleerimisest ei piisa ning et ainuüksi tehnoloogia "vastust" ei anna. Palun saage minust
aru: armastaval tehnoloogial ei ole midagi viga.
Kui Einstein oleks olnud parem matemaatik,7 siis ta poleks niisuguseid läbimurdeid saa-
vutanud. Ta oleks olnud liiga hirmul. Kuid tema matemaatika hoidis teda niigi tagasi ja sundis
ta intuitsioone niverduma. Sageli te peate enesestmõistetavaks, et intuitiivsed teadmised ei ole
praktilised, ei toimi või ei anna teile diagramme. Kuid needsamad diagrammid, mille üle tea-
dus on nii uhke, võivad olla samas ka barjäärid, andes teile elavate teadmiste asemel surnud
teadmisi. Seetõttu võivad need olla üsna ebapraktilised.
Ma möönan, et ma olen siin veidi alatu; kuid kui te ei tunneks vajadust teadmiste saami-
seks loomi tappa, siis poleks teil ka sõdu. Te saaksite looduse tasakaaludest tunduvalt pare-
mini aru.
Kui te ei tunneks vajadust (teie mõistes) reaalsust hävitada, siis teil poleks vaja loomi
lahata, lootes avastada inimeste haiguste põhjusi. Te oleksite omandanud juba ammu elavad
teadmised, milles haigusi kui niisuguseid ei eksisteeri. Te oleksite juba ammu aru saanud
meele ja keha, tunnete, tervise ja haiguse vahelistest seostest.
Ma ei taha öelda, nagu oleks teie maailm tingimata täiuslik, vaid et te oleksite reaalsuse
eskiisidega otsesemalt tegelnud.
(Järsult:) Dikteerimise lõpp.

112
MÄRKUSED: 701. seanss

1. Jane oli täna vaadanud Einsteini enda raamatut relatiivsusteooriast. ("Relatiivsus, eri- ja üld-
teooria." Tõlk. Robert W. Lawson, © 1961 Estate of Albert Einstein, Crown Publishers, Inc., New
York, N.Y.) Ta pani selle varsti kõrvale, öeldes, et ta ei saa sellest eriti aru, kuigi on teinud tugevaid
tahte-pingutusi. Selle matemaatiline osa käis talle täielikult üle jõu. Ma olin selle raamatu tellinud eel-
misel kuul, kui ta oli väljendanud selle nägemise vastu huvi. Einstein suri 1955. a 76 aastaselt.
2. Kaks nädalat pärast seda seanssi ma lisasin Sethi terminile "tõeline füüsik" "[vaimu]", sest ta
räägib kolmel järgmisel seansil "vaimu füüsikutest".
3. Viis kuud hiljem lisatud märkus: Mõningaid Sethi varaseid märkusi aja kohta vt 14. seansi
märkustes (8. jaanuaril 1964) "Sethi materjali" 4. peatükis. Tsiteerisin mõned read samalt seansilt ja
""Tundmatu" reaalsuse" I köite sissejuhatavatest märkustest (samuti pärast 724. seanssi II köites) ja
kaalusin mõningaid mõtteid meie püüete kohta aru saada Sethi samaaegsuse kontseptsioonist. Seda
esimest köidet sissejuhatavad märkused sisaldavad ka muud materjali antud küsimuses, mis on seotud
Jane'i poolt transis Sethi raamatute loomisele kuluva ajaga.
4. Olles ka ise kunstnik, olen vahel mõelnud, et kas abstraktsed maalid ei võiks olla selliselt
loodud. On täiesti võimalik, et ma olen sellest ka Jane'iga rääkinud, kuigi ma ei mäleta, et oleksin seda
kunagi teinud.
5. Füüsikas on kahtlemine kindlasti päevakorras, isegi selle enda mõistes. Kaks kuud tagasi aval-
das üks Idaranniku tähtsamaid ajalehti pika artikli kaasaegses füüsikas valitsevast "rahutusest" ja
"segadusest" tänu viimasel ajal atomaarsel ja aatomisisesel tasandil tehtud avastustele. Paljud neist
uutest faktidest on vanade respekteeritud faktidega vastuolus ja viivad meid ennekuulmatute või varem
kõrvale jäetud küsimuste juurde, mis seonduvad niisuguste peaaegu mõõtmeteta sisestruktuuridega
nagu elektron, mis liigub ümber aatomituuma, ja mitmesugused "raskemad" osakesed, millest koosneb
tuum.
Praegu kahtlustatakse, vähemalt paljudel juhtudel, et mõned fundamentaalsed loodusseadused ei
ole meile otseselt kättesaadavad – et meie maailm esitab meile sageli oma põhiomadusi vaid ligikaud-
selt. Teadus vajab uusi teooriaid, et ühendada võimalikult paljusid neljast loodusjõust (gravitatsioon,
elektromagnetism ja "tugevad" ja "nõrgad" atomaarsed jõud), selle asemel et neid eraldada, nagu seda
minevikus tehti. Nüüd öeldakse meile, et tähtis on lihtsus.
Ja idee, et mustade aukude "sündmuste horisondid" võivad kiirata eristatavat valgust, võib olla
väga lihtsalt üks samm mõnede niisuguste jõudude – gravitatsiooni ja elektromagnetismi – ühenda-
misel, nagu neid relatiivsusteoorias ja kvantteoorias vastavalt käsitletakse. Vt 681. seansi 4. märkust ja
688. seansi 4. märkust.)
6. Vt I osas 683. seanssi kuni kella 22.11.
7. Albert Einstein ilmselt ei olnud suur matemaatik. Ta mainis sageli, et tal on halb mälu. Ta tegi
oma tööd suures osas intuitsiooni ja kujundite abil. Juba varsti pärast tema Erirelatiivsusteooria kokku-
võtte avaldamist 1905. a öeldi, et Einstein võlgnes oma saavutuse vähemalt osaliselt asjaolule, et ta
tundis aja ja ruumi matemaatikat vähe.
45. seansil, 20. aprillil 1964, on Seth öelnud: "Einstein rändas seespool ja usaldas oma intuitsiooni
ning kasutas oma sisemisi meeli. Kui ta oleks oma intuitsiooni veelgi rohkem usaldanud, oleks ta
avastanud palju enam ja saanud oma teooriate nii-nimetatud teadusliku tõestamise jätta väiksematele
meestele ja saada ise rohkem sisemist vabadust."
Sisemised meeled on Sethi kirjelduse järgi loetletud "Sethi materjali" 19. peatükis.

113
 702. SEANSS
10. juunil 1974
esmaspäeval kell 2119

Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth.")
Nüüd kõigepealt dikteerin. Üks hetk ...
Instrumentide kasutamine ja teie liigne toetumine neile reaalsuse suurema olemuse uuri-
mise vahenditena annab teile lõpuks ühe tähtsa õppetunni: instrumentidest on kasu ainult selle
reaalsusetasandi mõõtmisel, millel need ise eksisteerivad.1
Need aitavad teid tõlgendada universumit nii-öelda horisontaalselt. Uurides sügavamaid
reaalsusi selle universumi sees ja "taga", on instrumendid mitte ainult kasutud, vaid ka eksi-
tavad. Ma ei taha siiski öelda, nagu oleks neid mõttetu kasutada – ma lihtsalt juhin tähelepanu
neile omasele piiratusele.
Nii-nimetatud objektiivne teadus annab teile pildi, mudeli, mis on teid omamoodi küllalt
hästi teeninud, võimaldades teil näiteks sõita Kuule ja arendada edasi tehnoloogiaid, kui te
need mõneks ajaks oma südameasjaks võtate. Praeguse objektiivse teaduse raames on aga ka
tehnoloogial l11üürid ees. Objektiivsest teadusest on isegi vahendina vaid mõneks ajaks abi,
sest see põrkub pidevalt kokku sügavamate sisemiste reaalsustega, millest minnakse parata-
matult kõrvalt mööda ja mida ignoreeritakse lihtsalt selle meetodi ja suhtumise tõttu.2 Ainu-
üksi objektiivne teadus ega suurepärane tehnoloogia ei hoia näiteks isegi üht inimest elus, kui
see inimene on otsustanud oma kehast lahkuda või ei leia igapäevaelust mingit rõõmu.
Armastav tehnoloogia aitab aga alati kogemusi kvalitatiivselt ja spirituaalselt süvendada.
Eksistentsi sisemine kord ja tõeline teadus on omavahel kooskõlas. Tõeline teadlane ei karda
samastuda selle reaalsusega, mida ta soovib uurida. Ta teab, et ta saab vaid selliselt söandada
alustada selle olemusest arusaamist. On palju mitteametlikke teadlasi, kes on selles suhtes
tõelised teadlased, kuid sellel ajastul tundmatud. Paljud neist on välises mõttes täiesti tava-
lised inimesed, mõne teise elukutsega. Kuid pole sugugi juhuslik, et "amatöörid" teevad sageli
suuremaid avastusi – nad on suhteliselt vabad ametlikest dogmadest, vabad survest, et nad
peavad antud alal edasi jõudma – nende loovus voolab neile loomulikku huvi pakkuvatel ala-
del vabalt ja loomulikult.
Samastumata maaga, planeediga ja aastaaegadega, ei aita kogu teie tehnoloogia teil maa-
kerast aru saada ega seda isegi mitte efektiivselt, ammugi siis täielikult, kasutada. Samastuma-
ta inimsoo kui tervikuga, ei saa mingi tehnoloogia inimsugu päästa. Kui inimene ei samasta
end ka teiste eluliikidega, millega tal on ühine maailm, ei aita mingi tehnoloogia teda kunagi
oma kogemusest aru saada. Ma räägin väga praktilises tähenduses. Seadised ei õpeta teile
lõppkokkuvõttes midagi teie oma teadvuse mõõtmetest. Kui te kasutate neid (näiteks biotaga-
sisidet) isegi teadvuse muutuste saavutamiseks, siis te programmeerite ennast, astudes endast
välja.
Niisugused seadised võivad aidata vaid selles, kui nad näitavad teile, et niisugused muutu-
sed on loomulikult võimalikud. Muidu aga, arvestades teie ideid rakendusteadusest ja tehno-
loogiast, on need seadised pöördepunktiks ja rõhutatakse manipuleerimise ideid. Ehk teisiti
öeldes, kui ei muutu objektiivse teaduse taga olevad ideed, siis kasutatakse seadistega esile-
kutsutud muundunud seisundeid peaaegu kindlasti teadvusega manipuleerimiseks ja mitte
selle vabastamiseks.
Ma ei taha siinkohal prognoosima hakata. Ma lihtsalt juhin tähelepanu ühele olemasole-
vale võimalikkusele. Teie planeedil on olnud tegelikult tsivilisatsioone,3 mis on sama hästi kui

114
teie ja ilma teie liiki tehnoloogiata aru saanud planeetide liikumisest, tähtede asendist – ini-
mesi, kes isegi nägid "hilisemaid" globaalseid muutusi ette. Nad kasutasid vaimu füüsikat.
Enne teid olid inimesed, kes reisisid Kuule ja kes tõid sealt kaasa täpselt sama "teaduslikke"
ja asjakohaseid andmeid. Oli inimesi, kes said teist palju paremini aru teie päikesesüsteemi
"päritolust". Mõned neist tsivilisatsioonidest ei vajanud kosmoselaevu.4 Selle asemel tegid
kõrgel tasemel väljaõppega inimesed, kelles olid ühendatud unenäokunsti teadlaste ja vaimu
füüsikute omadused, koostööd reisidel mitte ainult läbi aja, vaid ka läbi ruumi. On iidseid
maakaarte, mis on joonistatud vähemalt 200 miili kõrguselt – koostatud ülima täpsusega
niisugustelt reisidelt tagasi tulles.
Tehti visandeid aatomitest ja molekulidest, samuti pärast seda, kui õpetatud inimesed
omandasid niisuguste nähtustega samastumise kunsti. Paljude arheoloogiliste varamute arhii-
vides peitub olulisusi, mida te ei tunne ära, sest te pole osanud leida õigeid seoseid – ja mõne-
del juhtudel te pole piisavalt arenenud, et sellest informatsioonist aru saada.
Teie oma teaduse konkreetne hoog ja suund on olnud aga niisuguste sisemiste teaduste
arengule otseselt vastupidine, nii et iga samm ühes suunas on viinud teid seni mõningal mää-
ral teisest eemale. Kuid kõik teadused põhinevad ometi soovil saada teadmisi ja seetõttu esi-
neb isegi kõige erinevamatel teedel lõikumisi; ja te oletegi praegu niisuguses lõikepunktis.
Sellele loogilisele järeldusele on teid viinud teie oma teadus. Sellest ei piisa ja mõned
kahtlustavad, et selle meetodites ja hoiakutes on sellele sisemiselt omaseid puudusi. Füüsikud
lähevad nii-öelda endast kaugemale, sinna, kuhu isegi nende endi instrumendid ei saa neile
järele tulla ja kus kõik reeglid ei kehti. Ka prohvet Einstein ei viinud neid küllalt kaugele. Te
ei saa seista reaalsusest eraldi ja sellest midagi rohkemat kui praegusi diagramme teha. Te ei
saa aru selle elavast südamest ega selle olemusest.
Näiteks elektronide käitumine ei ole teie tehnoloogiaalaste teadmistega tabatav – sest
sügavaimas tähenduses on teie poolt "tajutav" vaid fassaad, näilisus või illusioon. Te olete
seni oma mängureeglite järgi saanud oma "faktid" elektronide kohta kehtivateks lugeda. Kuid
nende paljumõõtmelise tegevuse jälgimine on teine asi – (humoorikalt:) sõnademäng – ja teil
on vaja, andke andeks, kiiremaid vahendeid.
Reaalsuse eskiisid on isegi elektronide tegevusel. Seni kui te mõtlete [aatomisiseste]
osakeste mõistes, olete sisuliselt teelt kõrvale kaldunud – isegi kui te mõtlete lainete mõistes.
Omavahel seotud väljade idee jõuab muidugi lähemale, kuid ka sel juhul te lihtsalt vahetate
üht liiki mõiste teise sarnase ja vaid veidi teistsuguse vastu. Kõigil neil juhtudel te jätate
arvestamata teadvuse reaalsuse ja selle vormilised moodustised ja ilmingud. Kuni te ei hakka
tajuma kõigi "nähtavate" või "nähtamatute" ilmingute taga peituvat loomupärast teadvust,
püsivad teie teadmiste ees kindlalt tõkked.
Ruburti sõnavara pole ametlikult teaduslik. Meie eesmärkide täitmiseks ei tohikski see
seda olla – sest teaduslik sõnavara on piirav.
Võimalikult lihtsalt ja mõningal määral teie mõistes öeldes elektroni spinn määrab teie
seisukohalt ajalise "järjestuse". Vastasspinn on selles suhtes aja tagurpidi liikumine. Te ei saa
paljutki jälgida. Paljutki on äärmiselt raske selgitada, lihtsalt sellepärast, et teie verbaalne
struktuur sisaldab iseenesest endas teatavaid eeldusi. Kuid elektronid tiirlevad korraga palju-
des suundades,5 mida teil on küll võimatu tajuda. Te saate seda vaid teoreetiliselt ette kuju-
tada. "Selliselt saavutatakse ja hoitakse alal elektromagnetilisi impulsse", toimivad ja säilita-
vad oma terviklikkuse teatavad stabiilsused, kuigi need ei tarvitse olla spinni kõigis osades
"võrdsed". Ebavõrdsuste "vahel" esineb võrdsusi.
Aeg tiirleb teie mõistes seega uuesti tagasi, sama kindlalt kui see tiirleb uuesti tulevikku.
Ja see tiirleb samaaegselt kõikidesse võimalikkustesse sisse ja neist välja.
Tõuked kõigis suundades toimuvad siiski ebaühtlaselt, kuigi "võrdsusi" saab kindlaks
teha, kui keskenduda vaid spinni teatavatele osadele.

115
MÄRKUSED: 702. seanss

1. Tsiteerin taas (nagu ka eelmise seansi 7. märkuses) Sethi sõnu 45. seansilt: "Sisemise põhiuni-
versumi, mis on ainus reaalne universum, igasugune uurimine peab lähtuma võimalikult teie endi
moonutustevälisest punktist... Oma universumist välja saamiseks peate rändama sissepoole... Te võite
oma nii-nimetatud teaduslikke, nii-nimetatud objektiivseid katseid terve igaviku jätkata, kuid need
süüvivad vaid oma maskeeringuks olevate [füüsiliste] instrumentidega üha sügavamale maskeeringuks
olevasse universumisse... Alateadvusel on, tõsi küll, oma moonutuste elemente, kuid neist on lihtsam
pääseda kui tonnide kaupa esinevast maskeeringuks olevast moonutatud atmosfäärist, mis meie tea-
duslikel katsetel raskusena lasub."
(Vt Lisa 11 3. märkust Sethi poolt varasemates seanssides kasutatud "maskeeringu" mõiste kohta.)
2. Sethi materjal teaduse ja tehnoloogia kaudu sisemiste reaalsuste juurde jõudmise kohta meenu-
tab mulle kaht omavahel seotud näidet, millest ma olen saanud hiljuti ise lugedes teadlikuks. Esimene
on seotud sisima sisemise reaalsusega rohkem kui teine, kuid mõlemad tõstatavad huvitavaid küsimu-
si. Igal lugejal on tõenäoliselt ka endal samasuguseid näiteid. (Kuid, nagu ma kirjutasin Lisas 1, "ma ei
taha meie tehnoloogiat maha teha, vaid juhtida tähelepanu samaaegselt eksisteerivatele sisemistele
teguritele, mis on kindlasti sama tähtsad.")
Minu esimene näide puudutab biotagasisideme seadmete väljatöötamist 1960ndatel aastatel. Ühe
niisuguse seadmega pidi inimene õppima vajaduse korral reguleerima oma vererõhku või mõnda teist
tahtele allumatut kehafunktsiooni. Niisugune enese jälgimine on kahtlemata üks näide "armastavast
tehnoloogiast", mida Seth mainis eelmise seansi lõpuosas; kuid me saame praegu siiski aru, et kunagi-
sed kinnitused biotagasisideme kohta olid oluliselt liialdatud. Ratsionaalsemas kontekstis leiab see
tehnika kindlasti meie meditsiinisüsteemides endale koha, kuid kõigil juhtudel osutab see, mida me
teada saame, kindlasti vajadusele saada aru meie individuaalsetest sisemistest reaalsustest; st, mis
vererõhu tõusu või muud taolist üldse põhjustas?
Minu teine näide tuleneb ühest hiljuti ilmunud astronoomiaraamatust. Autor selgitab erinevaid
teooriaid meie poolt jälgitava, planeetide, galaktikate, kvasaritega jne universumi päritolu kohta, esita-
des iga teooria kohta kinnitavaid ja ümberlükkavaid tõendeid. Kuid kui tekib küsimus, et mis oli enne
meie universumi tekkimist (või kas see eksisteerib "igavesti"), siis meile öeldakse, et teadus ei tegele
päris alguste ega lõppudega; meid suunatakse teoloogia ja/või filosoofia valda, et sealt mingeid vastu-
seid leida.
See on minu arvates imelik, kuid vältimatu, et teadlik meel, mis on töötanud välja niisugused dist-
sipliinid nagu biotagasiside ja astronoomia (kui siin vaadeldud näiteid kasutada), leiab end lõppkokku-
võttes taas oma sisemiste allikate juures.
3. Neli viimast märkust, millest kaks viimast on lisatud hiljem ""Tundmatu" reaalsuse" II köitest:
Vt raamatust "Seth kõneleb" 15. peatükist Sethi materjali iidse Lumania tsivilisatsiooni kunsti ja
tehnoloogia kohta (samuti tema viiteid sellele eelnevatele ja järgnevatele tsivilisatsioonidele). Ta ütleb,
et meie pärandis sisaldub ka praegu lumaanlaste omadusi.
Seth käsitleb mõningaid "teadvuse liike" I köites 692. peatükis alates kella 23.08.
II köite IV osast 715. seansilt: "On olemas psüühhe tsivilisatsioonid ja alles neid tundma õppides
te avastate tõe oma planeedi 'kadunud' tsivilisatsioonide kohta – sest iga niisugune füüsiline kultuur
langes ühte teie praeguse psüühhe vastava osaga ja tekkis sellest."
VI osast 742. seansilt: "Atlantis on maa, kus te tahaksite elada, see ilmub teie kirjanduses, teie
unenägudes ja fantaasiates ning on arengu tõukejõuks... See kannab aga ka jäljendit teie hirmudest,
sest legendide kohaselt Atlantis hävis. Te paigutate selle oma minevikku, kuigi see eksisteerib teie
tulevikus. Mitte ainult häving, vaid kogu läbi teie tõekspidamiste nähtav muster. Kuid peale selle on
paljud tsivilisatsioonid tulnud ja läinud mõnevõrra samal viisil ja "müüt" [Atlantisest] põhineb seega
teie mõistes mõnevõrra füüsilisel faktil."

4. 40. seansil, 1. aprillil 1964, ütles Seth midagi kosmosereiside põnevuse kohta meie tsivilisatsi-
ooni jaoks: "... kosmosereiside osas piiravad teid väga nendega seotud ajaelemendid... Teie mõistes
kulub teil soovitud kohta jõudmiseks lihtsalt liiga palju aega. Teadlased hakkavad otsima lihtsamaid
meetodeid. Nad on sunnitud praegugi arvestama telepaatiat võimaliku suhtlemisvahendina ja on
sunnitud selles suunas üha kaugemale minema.

116
 Väga võimalik, et te võite lõpuks kosmosereisi käigus avastada, et olete 'rännanud' mõnele teisele
tasandile [teise võimalikkusesse]. Kuid algul te ei erista neid."
Ja 45. seansilt, 20 päeva hiljem: "... teie praegune teooria paisuvast universumist on ekslik. Te
loobute kosmoselendudest, kui teie teadlased avastavad, et teile tuttav ruum on moonutus ning et ühest
nii-nimetatud galaktikast teise rändamine toimub füüsiliselt kehalt maskeeringu [mateeria] kõrvale-
heitmise teel. Niinimetatud kosmosereisi sõidukiks on vaimne ja füüsiline mobiilsus energia psüühilise
transformatsiooni mõistes..."
5. Seth 681. seansil: "Aatomid võivad liikuda mitmes suunas korraga." Selle seansi 7. märkuses
ma kirjutasin, et minu kui kunstniku intuitiivne reaktsioon sellele väitele oli seostada aatomi mitme-
suunalisuse võimet Sethi samaaegsuse ja võimalikkuste mõistetega. Kuna elektronid on aatomi tuuma
ümber liikuvad osakesed, seostan ka neid nüüd samamoodi. Seega on meil Sethi järgi üksuste või
olemuste väga keeruline ja sügav tants – käitumine, mida tegelikult ei saa sõnades väljendada.
II osas 688. seansil vt materjali ajast ja TÜ-te ehk teadvuseüksuste liikumisest taha- ja ettepoole,
sisse- ja väljapoole.
Füüsikud hakkasid rääkima elektronide spinnist 1925. a; varsti pärast seda hakkasid nad vaatlema
tuuma enda komponentide spinni. See spinn ei ole aga elektroni orbitaalliikumine ümber tuuma, vaid
(väga lühidalt öeldes) on tegelikult rohkem elektroni magnetvälja mõõt.
Aja tagasipöördumine ja osakeste sümmeetria, ruumi ja aja ekvivalentsus on relativistliku füüsika
ja kvantteooria õpetus. Mulle teadaolevast materjalist elektroni spinni enda kohta ma pole siiski leid-
nud Sethi järgmiste ideede käsitlust: (a) elektroni vastasspinn ja sellest tulenev aja tagasipöördumine,
ja (b) elektronide tiirlemine korraga paljudes suundades (isegi kui me suudaksime niisugust olukorda
haarata). Niisuguseid elektroni spinniga seonduvaid mõisteid võidakse käsitleda füüsika alases kirjan-
duses, kuid ma ei tea seda või siis jääb see väljapoole minu piiratud arusaamist. Ma olen kindel, et ka
Jane ei tea neist tavalises mõttes midagi.
Ma ütleksin selle asemel, et Sethi materjal, mille saime pärast vaheaega, kasvas välja Jane'i enda
intuitiivsest, müstilisest arusaamisest, et ruum ja aeg on omavahel põimunud.

703. SEANSS
12. juunil 1974
kolmapäeval kell 2201

Tere õhtust.
("Tere õhtust, Seth.")
Alustame lõpuks dikteerimist. Üks hetk ...
Elektroni paljumõõtmelisi aspekte ei saa teie kolmemõõtmelises süsteemis tajuda instru-
mentidega, millel on juba eelsoodumus või eelnev koondatus vaid teatavat liiki mõjude mõõt-
miseks.
Kuigi see võib kõlada teaduse suhtes üsna pühadustteotavana, on elektroni olemusest ja
suuremaks reaalsusest arusaamiseks võimalik kasutada teatavaid teadvuse koondatusi: kom-
bates näiteks elektroni peenelt koondatud ja häälestatud teadvuse "laseri" [kiirega] – ja sellest
räägime raamatus edaspidi lähemalt. Te olete kombanud seni oma uuringutes väliseid tingi-
musi, püüdes leida nende sisemist olemust.
Et oleks selge: kui te näiteks looma lahkate, siis te tegelete ikkagi ainult välise reaalsuse
"sisemusega" ehk välisuse teise tasandiga. Teatud mõttes teete te sama, kui te kompate oma
instrumentidega taevast. See pole sama mis "sisemus", millest pärineb kogu mateeria. Sealt
võib leida ka reaalsuse eskiise. Reaalsust saab uurida mitmel erineval viisil. Võtame ühe väga
lihtsa näite.

117
 Oletame, et teadlane leiab esimese apelsini ja kasutab selle uurimiseks kõikvõimalikke
instrumente, kuid keeldub seda katsumast, maitsmast, nuusutamast või muul viisil isiklikult
sellega tegelemast, kartes kaotada teaduslikku objektiivsust.
Meeltega saaks ta apelsinist vähe teada, kuigi tal võiks õnnestuda isoleerida selle elemen-
te, prognoosida, kust võib leida teisi apelsine, teoretiseerida selle keskkonna üle – kuid apel-
sini suuremat "sisemust" ei leiaks ta selle koore sees samuti. Seemned sisaldavad füüsiliselt
tulevasi apelsine, kuid seemned on moodustatud selle reaalsuse eskiiside poolt. Niisugustes
dilemmades jõuate alati tagasi küsimuse juurde sellest, kumb oli enne, ja alustate rõõmsalt uut
otsingut. Kuna te mõtlete järjestikuse aja mõistes, näib, et muna või seeme pidi olema enne
olemas.1 Reaalsuse eskiisid eksisteerivad aga mõõtmetes, mis on ilma niisuguse järjestikuse
ajata.
Teie lähim punkt sellele sisemusele, millest ma räägin, on teie enda teadvus, kuigi te kasu-
tate seda välise universumi uurimise vahendina. Kuid see on sisuliselt sellest reaalsusest vaba,
pole piiratud elu ja surma saagaga ja tegeleb teistel tasanditel omaenda füüsilise eksistentsi
eskiisidega.
Kogu süsteemis rakulisest kuni "mina" teadvuseni on tohutu teadmiste väli – millest suur
osa on praegu kättesaadav "alateadvusele" – ja mida kasutatakse keha terviklikkuse säilitami-
seks ajas ja ruumis. Kui suunajaks on teadlik meel, pole mingit põhjust, miks need teadmised
ei saaks suures osas normaalselt ja loomulikult kättesaadavateks saada. Seega on olemas täies-
ti kehtiv, elujõuline, reaalne ja tohutu loovusega sisemine reaalsus ja sündmuste sissepoole
suunatud järjestus, millest tekib teie praegune universum ja elu. Iga tõeline teadlane peab
õppima lõppkokkuvõttes sellesse reaalsuseriiki sisenema. Nii-nimetatud objektiivsed lähene-
misviisid toimivad üldse ainult siis, kui te tegelete niinimetatud objektiivsete mõjudega – ja
teie füüsikud saavad teada, et isegi selles raamistikus on paljud "faktid" faktid vaid teatavate
sageduste piires2 või teatavates tingimustes. Teile jäävad "kasutamiskõlblikud faktid", mis
aitavad teil oma tagahoovis manipuleerida, kuid need faktid muutuvad eelarvamuseks, kui te
püüate oma kosmilisest ümbrusest kaugemale seigelda ja leiate, et teie ettemoodustatud, sün-
nipärased ideed väljaspool oma konteksti ei kehti.
Teie suhtumiste tõttu ei tundu ideed teile sama reaalsed või praktilised kui objektid. Mõte-
tele ei omistata sama kehtivust kui kividele või puudele või õllepurkidele või autodele. Auto
teie mõistes viib teid kuhugi. Te ei saa aru mõtte suurest mobiilsusest ega selle praktilisest
olemusest. Te loote oma maailma ja teie mõtted on tõepoolest sellele olulisel viisil vahetuteks
isiklikeks eskiisideks. Objektidega manipuleerides te tunnete, et olete efektiivsed. Mõtetega
manipuleerimine on tunduvalt praktilisem. Järgnevalt üks väike näide.
Teie meditsiinitehnoloogia võib aidata teil "võita" ühe haiguse teise järel – millest mõned
on tegelikult sellest samast tehnoloogiast põhjustatud – ja te tunnete end väga efektiivsena
südamesiirdamisi tehes ja võideldes ühe viirusega teise järel. Kuid kõige sellega ei saavutata
muud, kui et inimesed surevad teistesse haigustesse, mis on veel "võitmata". Inimesed sure-
vad siis, kui nad on selleks valmis, oma sisemiste diktaatide ja dünaamika järgi. Suremiseks
valmisolev inimene sureb vaatamata igasugusele ravile. (Rõhutatult:) Elada sooviv inimene
haarab kinni pisimastki lootusest ja reageerib sellele. Tervise dünaamikal pole kaitsepoo-
kimistega mingit seost. Need jäävad iga olendi teadvusesse. Neid reguleerivad teie mõistes
emotsioonid, soovid ja mõtted. Tõeline arst ei saa olla teaduslikult objektiivne. Ta ei saa
eraldada end oma patsiendi reaalsusest. Selle asemel eraldavad arsti sõnad ja isegi meetodid
patsienti tavaliselt isegi temast endast. Haigust nähakse peaaegu nagu patsiendi isikust eraldi
objektina – mis on sellele peale surutud – ja mis allub vähe patsiendi kontrollile.3
Analüüsitakse seisundit, tehakse vereproovi. Sellest saab arstile "vereproov". Patsient võib
endamisi hüüda: "See pole lihtsalt vereproov – te võtate minu verd." Kuid ta ei julge samasta-
da end oma füüsilise olemise verega, nii et talle näib isegi ta oma veri võõras.

118
 Reaalsuse eskiisid: laiemas tähenduses sisalduvad need teis. Isiklikus mõttes kuuluvad
need teie olemisse.
Ma pakun siin raamatus mõningal määral välja teistsuguse lähenemisviisi. Reaalsuse
eskiisid on jäänud seni suures osas tundmatuks. Teie meetodid muudavad need nähtamatuks,
seetõttu ma soovitan siin, mil viisil saab tundmatut reaalsust tuntuks muuta. Ma mainisin
eelpool unenäokunsti teadlast ja [tõelist] vaimu füüsikut (700.-701. seansil). Nüüd tahaksin
neile lisada "täieliku arsti" mõiste.
Täielik arst oleks inimene, kes on õppinud aru saama olemise dünaamikast keha ja hinge
vahelisest seosest – ja on oma kehas terve. Õnnetud ei saa õpetada teid õnnelikud olema.
Haiged ei saa teid õpetada terved olema. Psühhiaatrite enesetappude protsent on kõrge. Miks
te arvate, et nad saavad aidata teid õnnelikult elada või elujõudu juurde saada? Arstid pole
kaugeltki mitte kõige tervemad inimesed.4 Miks te arvate, et nad peaksid suutma teid ravida?
(Rõhutatult:) Teie tõekspidamiste süsteemis on psühhiaatritest ja arstidest kasu. Nad tun-
nevad neid võtteid, mille osas te kõik olete kokku leppinud, teist paremini. Kuna teie ühis-
kond aktsepteerib neid võtteid, siis te mõningal määral sõltute neist ja teil oleks parem järele
mõelda, enne kui te neist loobute. Kuid üldisemates, eluliselt tähtsamates küsimustes ei tea
haige arst tervisest sama palju kui "harimatu, koolitamata" , kuid terve inimene – ja ma räägin
praegu täiesti praktilises mõttes. Terve inimene saab aru tervise dünaamikast. Teie raamisti-
kus näib, et tema arusaamisel võib olla teie jaoks vähe praktilist väärtust, kui te näiteks pole
terve. Kuid tõeline meditsiin oleks sõna otseses mõttes terviseõpetus. See otsiks välja terved
inimesed ja õpiks neilt, kuidas tervist edendada ja mitte kuidas haigusi diagrammil kujutada.
See on aga siiski vaid kõige pindmisem tasand. Tõeline ravimine või terviseõpetus tege-
leks rohkem psüühhe võimetega keha ravida ning teadliku meele soovide, tõekspidamiste ja
tegevuste omavaheliste seostega ja selle mõjudega rakkude käitumisele.
"Tundmatu" reaalsus. Tundmatu või mitte, on see siiski see, millega te töötate. Võite teha
vaheaja.
(Jane oli edastamise ajal "ära tabanud", et Seth lõpetab peagi selle kolmanda osa ning et
kolm esimest osa moodustavad raamatu I köite. Seth polnud seni I köitest midagi rääkinud.6
Jane oli veel midagi vastu võtnud, kuid see oli tal ebamääraselt meeles: "... midagi selle
kohta, kuidas igaüks meist on ise endale unenäokunstnik, vaimufüüsik ja täielik arst. Ja
midagi tuleb veel inimese kolme liigituse kohta, mis Seth ühel varasemal seansil andis... Ja
materjali vaimu maade kohta, arvan ma, mis viib edasi meie iidsete tsivilisatsioonide juurde
ja kuidas nad nüüd on meie meeltesse kinnistunud...)

MÄRKUSED: 703. seanss

1. Käsitledes I osas 682. seansil võimalikkusi ja oma teadvuseüksusi, ütles Seth: "Idee vaid ühe
universumi eksisteerimisest on sisuliselt mõttetus. Teie reaalsust tuleb näha selle seostes teistega.
Muidu jääte alati küsimuste 'Kuidas universum alguse sai?' või 'Millal see lõpeb?' kütkeisse. Kõik
süsteemid on pidevas loomises."
Vt ka 702. seansi 2. märkuses materjali astronoomia ja päritolude kohta.
2. Füüsikud omistavad meie universumi kõigile objektidele – galaktikatele, tähtedele, planeetidele,
aatomisisestele lainetele/osakestele jne. – sageduse või perioodilise vibratsiooni. Vormi peetakse
sageduse väljenduseks. Mõned teadlased ütlevad nüüd, et tuntud "vibratsioonid", millest meediumid
räägivad, esindavad seda kvaliteeti või on sellele lähedased. Seth mainis sagedusi esmakordselt varsti
pärast käesolevate seansside algust.
Minu jaoks seondub niisugune perioodiline tegevus Sethi informatsiooniga I osast 684. seansilt:
"Teie kehad süttivad ja kustuvad vilkudes nagu tuled... Kuid samamoodi võngub ka füüsiline univer-
sum." Täiendavaid viiteid selle kohta, kuidas aatomid ja molekulid – ehk teisisõnu teadvus ise –
võivad meie võimalikust reaalsusest sisse ja välja lülituda, vt 684. seansi 3. märkuses.
Aga seda juhtub siiski väga harva, et Jane räägib vibratsioonidest või sagedustest.

119
 3. Vt 661. seanssi "Isikliku reaalsuse" 17. peatükis. Seth käsitleb eriti oma materjalis pärast kella
23.23 arsti ja patsiendi vahelist suhet ja võimetusetundeid, mis võivad inimest haiguse ajal ahistada.
4. Praegused andmed näitavad, et Ameerika Ühendriikides on psühhiaatrite, arstide ja hambaarsti-
de enesetappude määr kolm-neli korda kõrgem kui ülejäänud elanikkonnal. Praegu räägitakse palju
meedikute tööga kaasnevatest täiendavatest stressidest ja pettumustest, mis lisanduvad isiksuse oma-
dustele või vastuoludele, mis võivad ajendada inimest oma elu võtma; näiteks arstil võib enesetapu
vallandada tema võimetus täita rolli, mida ühiskond temalt ootab.
"Isikliku reaalsuse" materjal käsitleb suures osas tõekspidamiste olemust ja nende tõeks-pidamiste
tulemusena nii individuaalselt kui ka kollektiivselt loodavat füüsilist ja vaimset keskkonda. Seetõttu
käsitlevad selle raamatu mitmed seansid kas tervist ja haigust või neile teemadele mitmeti lähedasi
teemasid. Eriti 16. ja 17. peatükk sisaldavad materjali nähtuse kohta, mida Seth nimetab loomulikuks
hüpnoosiks, ja Lääne meditsiinist, arstidest, ravikindlustuse ja "tervishoiu alase" kirjandusega seondu-
vatest sugestioonidest, toitumisest, sünnitamisest, haiglatest, loomulikust surmast, heast ja kurjast jne.
5. Vt kaht järgmist märkust, vastavalt I ja II osas: 686. seansil kell 23.26 ja 694. seansi alguses.
6. Hiljem lisatud märkus: Selgub muidugi, et "Tundmatus" reaalsuses" pole mingit I köidet. Me
ise Jane'iga otsustasime, nagu ma oma sissejuhatavates märkustes selgitasin, avaldada esimesed kolm
osa I köitena.

704. SEANSS
17. juunil 1974
esmaspäeval kell 2127

Niisiis – tere õhtust.

("Tere õhtust, Seth.")
Dikteerin... Tundmatu reaalsus, võimalik inimene, unenäod, elektronide spinn, reaalsuse
eskiisid – kõik need on omavahel tihedalt seotud.
Teie igapäevaseid isiklikke elusid puudutavad, muudavad ja loovad nende nähtuste vaheli-
sed seosed. Seega mõjutatakse muidugi ka teie kollektiivset maailma. Teil on küll vaba tahe ja
seda võib pidada teataval viisil sõltuvaks võimalikkuste olemusest ja elektronide paljumõõt-
melisest käitumisest.1
Prognoosimatus ei tähenda kaost. Igasugune kord tuleneb prognoosimatuse loovatest ele-
mentidest. Iga teie universumis oleva objekti käitumine on tegelikult "prognoositav" vaid see-
tõttu, et te keskendute vaid nii väikesele osale selle reaalsusest.2 Prognoosimatus kindlustab
ainulaadsuse ja on vastupidine ettemääratud liikumisele. Suur tunnustatud füüsilise tegevuse
saaga tuleneb tohutust tunnustamata ja prognoosimatust mõõtmest, milles võimalikkustele
antakse täielik vabadus.
Siin tuleks aru saada selle täielikust praktilisest tähendusest: ükski suund pole pöörduma-
tult seatud ega muutmatu. Teie tavalise tegevuse piiratud raamistikus võidakse aga teha nn
ennustusi.3 Need on mõningal määral kasutamiskõlblikud. Kuid sügavamas tähenduses ei ole
ükski tegu muutmatult kindel. Tundmatu reaalsus on tuntule allikaks. Kui soovite "avastada",
kuidas kõik toimub, peab teie reis viima teid lõpuks teile tuntud maailma sees olevatesse
mõõtmetesse.
Seetõttu peate uurima psüühhet, elavat teadvust. See viib teid sisemusse. See on kõigil
aladel mitte ebapraktiline, vaid väga praktiline ettevõtmine. Teaduslikult avardaksid niisugu-
sed uuringud tohutult teie kontseptsioone, nii et armastav tehnoloogia saaks järgida meele
kauneimaid kontuure, tõustes inimvõimete looduslikele mägedele ja siis kergemini täiusele.

120
 Meditsiin soodustaks tasaselt ja asjatundlikult tervenemisprotsesse, sest see saaks psüühhe
suurest emotsionaalsest olemisest ja vajadustest täielikumalt aru. Õppimisel kasutataks ära
subjektiivse mina latentseid sisemisi teadmisi ja neil aidataks ennast füüsilise elu mõistes tõl-
gendada. Unenäoseisundit peetaks ammendamatuks infoallikaks. Siis saaks püüda isiklikust
sümboolikast aru saada ja seda tõlgendada ning ühiskonna üksikliikmeid õpetataks kasutama
oma isiklikke andmeid oma isiklike elude rikastamiseks ja teiste aitamiseks.
Ma tean, et see kõlab osaliselt "regressiivselt", sest ma soovitan isegi olukorda, kus poliiti-
kud või riigimehed õpiksid "tarku unenägusid nägema" – ja saama teadlikuks psüühhest, oma
rahva kollektiivsest psüühhest ja häälestuma "isiklikule oraaklile".
Kõik see tundub paljudele inimestele kindlasti ebateaduslik, kuid enamik mu lugejaid on
juba tutvunud teaduse olemuse teistsuguse variandiga, muidu nad poleks käesolevat raamatut
lugema hakanud. Isiklik oraakel: mida see tähendab? Ja kuidas on see seotud tundmatu reaal-
susega? Ja kuidas on see veel seotud praktilise maailmaga? Isiklik oraakel on sisemise palju-
mõõtmelise mina hääl – see on see osa igast inimesest, mis tema individuaalsuses täielikult ei
sisaldu, osa tundmatust minastruktuurist, millest individuaalsus koos selle füüsilise ühisusega
pärineb. See osa psüühhest on sisuliselt väljaspool aega ja ruumi, kuid võimaldab teil selles
tegutseda.4 See tegeleb täpsemalt võimalikkustega – (valjemini:) kõigi prognoositavate tegude
allikaga.
Sellel on oma positsiooni tõttu hea kommunikatsioonivõime, nii vastuvõtjana kui ka edas-
tajana. Kuid teadus sellisena, nagu see teie ajal on kujunenud, on tekitanud indiviidil umb-
usalduse ja subjektiivse võimetusetunde, kuigi on näiliselt objektiivset võimutunnet juurde
andnud. Ma ütlen, et ta on näiliselt objektiivset võimutunnet juurde andnud. Näiteks teie
keerulised meetodid võimaldavad teil öelda, et tornaado tekkeks sobivad tingimused on
olemas ja te seate sisse tornaadovalve (nagu meil hiljuti oli Elmira piirkonnas) või siis avas-
tavad teie instrumendid nõrku maavärinaid ja te "ennustate" siis nihkejoonte järgi, et kusagil
teises piirkonnas tekib maavärin. Seega näib, et teil on oma keskkonna üle teatav võim.
Üksikisik saab siis end potentsiaalse loodusõnnetuse vastu ette valmistada. Näib, et te saate
külvata pilvedele kemikaale ja kutsuda vajalikus kohas vihma esile ning saada selliselt üsna
praktilist võimu keskkonna üle. Te usute, et te vajate niisuguste eesmärkide saavutamiseks
teaduslikku varustust – kuid ka paljud loomad on niisugustest nähtustest teadlikud ja seda
ilma taoliste instrumentideta. Ja inimkond ise omab loomupärast võimet niisuguseid potentsi-
aalseid õnnetusi "ette näha".
Füüsiline organism on ise selleks võimeline. Kogu elanikkonnal tõuseb vererõhk – akti-
veeruvad hormoonidena stressisignaalid, kuid teid pole õpetatud neid loomulikke signaale ära
tundma. Kõigi looduse osade vahel toimub vastastikune suhtlemine. Te olete sama looduslik
kui loom ja sama "häälestunud" maa süvarütmidele – mida te teadlikult tajute ja mida tajub
teadlikult teie keha teadvus, kuid mida "ametlik meel" teie eest varjab.
Ma lihtsalt soovitan teil olla loomulikum. Kuna teadus on sellele lähenemisviisile tõhusad
tõkked ette seadnud, näib võim peituvat pigem aparaatides kui inimestes. Inimene ei samasta
end enam näiteks tormiga ja on kaotanud oma sugulustunde sellega ning seetõttu ka oma
loomuliku võimu selle üle. Sama kehtib ka psüühhe tormide kohta. Unenäokunsti teadlane,
tõeline vaimu füüsik, täielik arst – need nimetused tähistavad niisugust liiki teadmiste oman-
damist, mis võiks teil võimaldada aru saada tundmatust ja seega ka tuntud reaalsusest ja saada
selliselt teadlikuks füüsilise universumi aluseks olevatest eskiisidest. Seda peab muidugi ise
proovima. Üldiselt näib, et teie meetoditest on suures osas kasu. Vaatleme näiteks meditsiini.
Teie arstid saavad loetleda keerulise tehnoloogia abil päästetud elusid. Te saate nimetada
kaitsepookimiste või muude ennetavate abinõudega, näiteks teatavate vitamiinide tarvitamise-
ga või sanitaarnõuete kehtestamisega võidetud haigusi. Väga idiootlik oleks väita, et inimene
oleks kuidagi efektiivselt haiguse vastu kaitstud. Peaaegu igaüks võib nimetada perekonnalii-
get või sõpra, kes suri 30-40 aastat tagasi haigusesse, mis on praeguseks täiesti võidetud.

121
Näib, et nüüdisaegsete meetoditega oleks saanud neid elusid päästa. Teie ühiskonnas on aeg-
ajalt meditsiinilise kontrolli läbimine kohustuslik.
Paljud saavad tänulikult kiita antud arsti, et ta on avastanud haigusseisundi "õigeaegselt",
nii et sai rakendada tõhusaid vastuabinõusid ja haigus ära võtta. Te muidugi ei tea kindlalt,
mis muidu oleks juhtunud. Te ei saa kindlalt teada, mis juhtus nende inimestega, kes tahtsid
surra. Kui nad ei oleks sellesse haigusesse surnud, oleksid nad langenud õnnetuse "ohvriks"
või surnud sõjas või loodusõnnetuses.
Nad oleksid võinud "terveneda" olenemata sellest, kas neid raviti või mitte, ja jätkata oma
produktiivset elu. Te ei tea seda. Kui inimene on valmis surema, siis saab ta ühest haigusest
tervenedes kohe teise või leiab mingi tee selle soovi täitmiseks. Selles osas peitub teie prob-
leem elutahtes ja psüühhe mehhaanikas. Täielik arst püüaks elujõu sisemisest mehhaanikast
aru saada ja õpiks seda võimalikult soodustama.
Ta püüaks psüühhe mustrid kindlaks teha ja neid järgida. Ta suunaks patsienti häälestuma
isiklikule oraaklile, et selgitada välja oma eesmärgid füüsilises elus ja tugevdada hingejõudu.
Täielik arst oleks suurepärase tervisega inimene ja saaks sellepärast ise aru hingelise vitaalsu-
se ja füüsilise tervise vahelisest erilisest dünaamikast. (Pingsalt:) See oleks tema eriala.
Me räägime siin teie seisukohast tegelikult mõnevõrra ideaalsest olukorrast. Kuid te ei õpi
tervise mehhaanikat tundma haiglas. Te võite oma konkreetsest haigusest terveneda, aga kui
te ei õpi lähemalt tundma oma olemise dünaamikat, siis langete lihtsalt mõne teise "ohvriks"
Sama kehtib kõigi tegevuse tasandite kohta. Te võite avastada, kuidas olla õnnelik suhetes
õnneliku inimesega, kuid te ei avasta kindlasti mitte seda vastust suhetes õnnetutega. Nemad
õpetavad teile vaid seda, mis tähendab õnnetu olla – kui te seda juba ei tea.
Iga indiviid on universumi väikevariant. Nii nagu füüsilised planeedid liiguvad korra
kohaselt, olles ise individuaalsed, nii võib olemas olla ka ühiskonnakord, mis põhineb indi-
viidi terviklikkusel. Kuid see kord tunnistaks mina sisemist kehtivust; ja nähtamatu sisemine
kord, mis kujundab füüsilise keha terviklikkuse, kujundaks samamoodi ühiskondliku kogumi
terviklikkuse. Mina, indiviid, olles oma teostunud mina, funktsioneeriks automaatselt enda ja
ühiskonna hüvanguks. Indiviidi hüvang oleks seetõttu ühiskonna hüvang ja seisneks hingeli-
ses ning füüsilises teostumises. See aga eeldab arusaamist sisemisest minast ja individuaalse
psüühhe tundmatu reaalsuse uurimist.
Iga indiviid võib soovi korral teatud määral "tundmatust" reaalsusest teadlikuks saada –
saada ise endale unenäokunsti teadlaseks, vaimu füüsikuks või täielikuks arstiks ja hakata
uurima neid psüühhe maid, mis on tõeliseks piiriks.
Niisugune reis valgustab siis mitte ainult reaalsuse isiklikke aspekte, vaid ka liigi koge-
must. Punkt. Osa lõpp.

MÄRKUSED: 704. seanss

1. Vt 702. seanssi pärast kella 22.22 koos 6. märkusega, samuti 703. seansi 2. märkust. Täienda-
vaid viiteid aatomite võnkumistest reaalsuste vahel võib leida 684. seansi 3. märkusest.
2. Vt 681. seanssi pärast kella 22.00.
3. 681. seansi 6. märkuses ma tsiteerisin Sethi sõnu tema enda ennustamisvõime kohta (mida ta
harva kasutab) ja sellel teemal üldse. Ta kommenteeris ennustusi humoorikamalt ka ESP kursusel 5.
jaanuaril 1971; vt selle üleskirjutust "Seth kõneleb" Lisas: "Aeg teie mõistes on plastiline. Enamus
ettekuulutusi tehakse väga moonutatult, need võivad inimesi eksiteele viia. Mitte ainult seda, vaid kui
ettekuulutajad omadega ninali lendavad, pole sellest "Missioonile" sugugi kasu. Reaalsus lihtsalt ei
funktsioneeri niiviisi. Te võite end häälestada teatud võimalikkustele ning ennustada, "et need toimu-
vad", kuid alati on olemas vaba tahe. Ükski jumal ei istu kõrges elevandiluust tornis ja ei teata, et "see
toimub 15. veebruaril kell 8.05"; ja kui ükski jumal seda ei ütle, siis ei saa ma aru, miks mina peaks
seda tegema."

122
 4. Hiljem lisatud märkus: Jane käsitles "oma" ideid sisemisest paljumõõtmelisest minast oma
raamatu "Seiklused teadvuses: sissejuhatus aspektipsühholoogiasse" II osas. Vt muuhulgas 10. ja 11.
peatükki. Sethi isiklik oraakel on analoogiline Jane'i põhilise mittefüüsilise allikminaga, millest
arvukad aspektiminad ilmuvad samaaegselt erinevatesse reaalsustesse. Kõik allikmina aspektid on
omavahelises suhtes, kasvõi alateadlikult. Meie reaalsuses ilmuv aspektimina on koondunud isiksus,
kes on füüsilisel kujul "maiseks saanud". Koostasin Jane'i materjalile "Seikluste" II osas mitu joonist ja
mitmel neist on näidatud skemaatiline allikmina koos sellega kaasnevate aspektidega.
Väga lihtsustatult peab Jane seega Sethi personagrammiks, "tervikolemuse või allikmina mõne
teise aspekti paljumõõtmeliseks isikustatuseks, väljendatuna meediumi kaudu." Niisugused aspektid
nagu Seth, kirjutas Jane 11. peatükis, "peaksid suhtlema läbi koondunud isiksuse psüühilise koe. Nad
peaksid ilmuma kooskõlas meie ettekujutusega individuaalsusest, kuigi nende endi reaalsus võiks
eksisteerida hoopis teistsuguses vormis. Arvan, et olen alati Sethi suhtes seda tundnud. Asi polnud
selles, nagu ma oleksin Sethi isiksust umbusaldanud, vaid ma tundsin, et see oli millegi muu isikusta-
tus – ning et see 'miski muu' polnud meie mõistes isik... Kuid mul oli siiski imelik tunne, et ta oli
midagi enamat või esindas enamat; ning et tema psühholoogiline reaalsus ühendas sillana maailmu...
ma tunnetasin isiksuse paljumõõtmelisust, mida ma ei suutnud defineerida."

LISA 1
(679.seansile)

(Ruburti energia viis teda juba tema luules enne meie tööd mõnikord "endast" väljapoole.
Ta püüdis end ohjeldada, sest ta tundis, et see energia on nii tugev, et annab talle vabaduse
peaaegu igas suunas ja viib teda vastuollu teiste inimeste käitumistavade ja – viisidega.
Ruburt on sisuliselt suurepärane energia vastuvõtja. Ta tõmbab seda enda poole ja see
peab seetõttu teda läbima, teisendatuna välisteks kogemusteks. Ta on tema ise. Ta ei saa
ennast ega oma võimeid välja lülitada... Tema tegevus oleks tugev igal tegevusalal, kuhu ta
oma energia koondaks, ja teistega võrreldes liialdatud. Ta on suur müstik. See tähendab, et
loomulikult suur müstik. See peegeldub nii tema luules kui ka konkreetselt meie töös. Seega
väljenduks see luules samuti koos oma "psühhedeelse kogemusega", ükskõik missugusel
seansil...
(Umbes selle isikliku seansi toimumise ajal olime lugenud raamatut mõnede mineviku
tuntud müstikute elust. Enamik neist oli tegutsenud religioossetes süsteemides ja me Jane'iga
nägime, kuidas nende erinevad keskkonnad olid nende transtsendentaalsetele kogemustele
oma värvingu ja kuju andnud. [Ma lisaksin, et need kogemused omakorda selgelt rikastasid
neid keskkondi.] Kuid Jane ütles mulle vaatamata Sethi materjalile: "Ma pole müstik. Ma ei
pea end üldse müstikuks – mitte nagu need kirikuinimesed seda teevad." Ta naeratas. "Mul
pole iga kord nägemust, kui ma tahan midagi tähtsat teha."
"Tegelikult," jätkas ta, "mul on piinlik, et Seth mind selliselt müstikuks nimetas – ma mõt-
len, suureks müstikuks. Olenemata sellest, kas see on loomulik või mitte..." Ta lubas üsna
vastumeelselt mul selle isikliku materjali siin esitada; kuid ma arvan, et ainult seepärast, et ta
sai aru mu soovist anda Sethi raamatutele võimalikult asjakohast taustmaterjali. Kuid ta ütles
mulle samas: "Loodan jõuda teadvuses kaugemale kui keegi kunagi on jõudnud."1
Tuletasin Jane'ile meelde, et kuna ta ei kuulu praegu ühessegi religiooni [olles 19 aasta-
selt katoliku kirikust välja astunud], valib tema müstiline loomus endale teisi väljendusteid
peale religioossete; nagu näiteks käesolevatel seanssidel. Arvasin, et võib-olla selgub, et
üheks ta peamiseks püüdluseks saab "tavalise" müstilise kogemuse enda piiride avardamine,
et näidata selle funktsioneerimist väljaspool aktsepteeritud religioosseid süsteeme. Ma lisa-
sin, et nende religioossete piiride sees on kogu maailma müstikud sajandite jooksul esitanud

123
samu ideid, peaaegu samasuguste sõnadega, ning et Jane sai "sõltumatu" müstikuna lähene-
da olukorrale vabamast, individuaalsemast vaatepunktist: ta saaks lisada liigi kindlasti ühele
kõige kõikehõlmavamale, ühtlustavamale seisundile värskeid arusaamisi. Sest see müstiline
viis räägib kindlasti meie päritoludest.2
Jane'i loomupärased võimed hakkasid siiski mõnevõrra irooniana algselt ilmnema just
katoliikluse väga distsiplineeritud struktuuris, kuigi tunnetamata jäänud või "alateadlikel"
tasanditel. Ja ta oli seda süsteemi tugevdanud sel teel, et oli nõudnud enda üleviimist riigi-
algkoolist katoliiklikku kooli.
Küsisin temalt tema lapsepõlvetunnete kohta seoses tema müstilise loomuse kirjeldami-
sega Sethi poolt 679. seansil. Jane ütles mulle, et tal polnud neil aastail aimugi, et ta võiks
olla midagi nii esoteerilist nagu "müstik". Ta oli lihtsalt tema ise ja tema enesetunnetus koos
tema individuaalsete võimetega ja hinnanguga maailmale, mida ta lõi ja millele reageeris,
kasvas tema küpsedes väga loomulikult. Kokku puutudes katoliku kirikuga sai ta teadlikuks
"müstitsismist" seoses selle kiriku pühakutega – kuid tal polnud ikka veel aimugi, et ta võiks
seda omadust endale omistada. Tema soov, tema impulss oli kirjutada.
Ma ise tahaksin kõige selle kohta öelda, et Jane erines oma kaasaegsetest enamate aspek-
tide poolest kui ta ise aru sai. Nooruses oli talle teada, et keegi ta sõpradest ei kirjutanud
luulet ega rääkinud teemadel, millest ta ise suures osas luuletas.3 Jane tunnetas intuitiivselt
oma loomust, püüdmata seda defineerida. Lapsena tegi ta ka õhtuti pikki jalutuskäike ja pal-
vetas, eriti kui ta oli "olnud halb".
Jane'i kujunemisaastatel oli oluline tähtsus aga tema vanaisal – tema "väikepapal", nagu
ta teda kutsus. Vanaisa asendas talle mõningal määral isa, kelle ta oli kaotanud kaheaasta-
selt, kui ta vanemad lahutasid. Joseph Adolphe Burdo oli kanada ja indiaani päritolu ja
kasvas prantsuskeelses peres. Tema esivanemad olid kirjutanud perekonnanime algselt
"Bordeaux". Jane samastas end teatavas mõttes temaga tugevalt, nagu Seth selgitab katken-
dites, mis järgnesid alates 14. seansist 8. jaanuaril 1964.
Kui Seth meile selle informatsiooni andis, olid seansid vaevalt alanud. Kuid me oskasime
seda kohe seostada; antud juhul "vastasid" Sethi pilguheitmised eriti Jane'i teadlikele tead-
mistele ja avardasid seda väga huvitavalt.
Materjali sissejuhatamiseks [14. seansil] küsisin Sethilt: "Jane on soovinud väga midagi
oma vanaisast kuulda. Kas sa saad teda selles suhtes aidata?"
Seth vastas:)
Kuulub väga tugevasse tervikolemusse. Kuid on olnud viimases elus äärmiselt vähese
jutuga, kuna pole suutnud eelmistes eludes saavutatut sünteesida.
("Miks Jane oli lapsena temasse nii kiindunud?")
Lisaks tavalistele põhjustele olid vanaisal meelteülesed kalduvused, sel ajal kui Jane oli
noor ja ise eelmisele elule lähedal. Ta tundis vanaisa sügavat ja isiklikku sisemist teadlikole-
kut. See ajas vanaisa segadusse ja painas teda, sest ta kinnisus hõlmas ka tema sisemisi mõt-
teid. Tal olid tugevad tunded, kuid ta ei suutnud neid seletada. Oma üksildase loomuse tõttu
muutus ta peaaegu müstikuks, kuid ei suutnud enda kui Joseph Burdo isiksust seostada laiema
ühiskonna maailmaga ega isegi teiste pereliikmetega. Ta oli kahjuks selles suhtes blokeeritud.
Ta tunnetas tugevalt oma seost universumi kui tervikuga ja loodusega, nagu tema sellest aru
sai. Kuid kaasinimesed ei kuulunud tema jaoks loodusesse. Teda painanud üksildus – sest see
tõesti painas teda – on igale isiksusele ohtlik, kui selleni ei jõuta pärast inimsooga samastu-
mist.
See tähendab, et tundes ühtsust Kõigega Mis On, jättis ta teised inimolendid välja ja teie
tasandil on isiksusel vaja end oma kaaslastega seostada. Alles pärast niisuguste suhete loomist
on taoline isolatsioon kasulik. Jane aga tunnetas oma vanaisa samastumistunnet ülejäänud
loodusega ja kuna tal polnud lapsena veel tugev minaisiksus välja kujunenud, ei tundnud ta

124
end hüljatuna, nagu näiteks tundsid teised pereliikmed. Tuulest rääkides ta tundis end tuulena,
nagu iga laps tahab end liigse häbelikkuseta loodusjõududega samastada.
Ta vanaisa reageeris tema kiindumusele enda suhtes ja sai tema suunas end avardada, sest
ta polnud täiskasvanu. Vanaisa oli ühes suhtes sisuliselt lapselik, kuid tal oli enamikku ini-
mestest vähe vaja. Kui ta oleks elanud seni, kuni Jane küpses, oleks nendevaheline tunne
hajunud. Ta ei suutnud end ühegi teise täiskasvanuga seostada ja kui Jane oleks astunud tema
silmis täiskasvanute kilda, poleks ta oma tugevat kiindumust tema suhtes suutnud säilitada.
Ta ei andestanud oma lastele nende suurekskasvamist... Kuid ta seostas omaenda keha,
vähemalt kuni päris lõpuni, väga hästi loodusega. Ta pidas enda vananemist nagu puu vanane-
miseks, kuid tundis teiste suhtes millegipärast, et need vananevad tema kiuste... Jane ammutas
aga tema loodusega kokkukuuluvuse tunnet juba lapsena endasse ja see oli paljuski seotud
tema hilise arenguga...
(Joseph Burdo suri 1948. a. 68 aastaselt. Jane oli siis 19 aastane. Juba kahe aasta pärast
kirjutas ta järgmise luuletuse.

Ma suren kevadel
Ma suren kevadel,
vanaisa.
Maa võtab oma soovi täites
veel sooja ihu rõõmuga vastu.

Tulevad jahedad tuuled

mis on mu mõtted, vanaisa.
Nad tormavad läbi mu kolba
nagu varjud või hallid linnud.

Oota ja kuula mind, vanaisa.

Nagu me kunagi metsades käisime,
anna mulle käsi.
Igaviku tuul puhub läbi mu juuste
ja ma tunnen, kuidas see jäiselt
mu peopesi puudutab.

Olen jälle osa maast ja kevadest, vanaisa.

Olen jälle tuul. Olen puu ja lill.
Olen jälle rattast vaba.
Vanaisa, miks see mulle valu teeb?

Avaldatud väljaandes" Patterns,

A Verse Quarterly", oktoober 1954.

Jane ei kõnelnud siiski kooliajal eriti oma mõtetest ega võimetest, mida ta endas tunnetas
– ei emaga, preestritega, keda ta üha paremini tundis [ja kes igal juhul ei kiitnud heaks, kui ta
oma religioosses pühendumises, oma müstitsismis "liiga kaugele" läks], ega isegi mitte oma
vanaisaga. Selle asemel Jane kirjutas oma sisemaailmast. Tal oli tuttavaid poisse, kuid ta ei
unistanud abielust, lastest ega majapidamisest. Seega ta tundis end sisuliselt "üksi" oma pide-
vas soovis kirjutada.
Pärast kirikust eraldumist kujunes tal umbusaldus kogu organiseeritud religiooni vastu
üldse ja tal polnud aimugi, et tema kirjatöö viib ta mingite "müstiliste kogemuste" juurde.

125
Tegelikult, kui Seth hakkas kõnelema surematusest, siis see häiris Jane'i ja ta ütles, et ta soo-
vib, et need seansid jääksid vabaks religioossetest kõrvaltähendustest.
Ta pole läbi teinud niisugust klassikalist religioosset pöördumist, nagu William James
kirjeldab oma teoses "Religioosse kogemuse erivormid",4 kuid ta on korduvalt tundnud oma-
moodi ekstaase ehk teadvuse süvamuutusi ehk valgustatust – kuidas ta niisuguseid seisundeid
ka ei nimetaks. Ta kirjeldab üht taolist, tegelikult mitu tundi väldanud episoodi kahest vaate-
punktist lühidalt oma "Dialoogides" ja "Seiklustes teadvuses".5 Jane'ile meeldib sageli vara-
hommikul üksi üleval olla. Ta tõuseb enne koitu ja teeb endale "lihtsa kiire hommikueine" –
lihtsalt et ta saaks lugeda, veidi märkmeid teha ja vaadata, kuidas taevas köögiakna taga
valgeneb. Ta kuulab esimesi linnulaule. Telefon on vait. Ja nagu ta mulle 3. aprillil 1976 just
kirjutas: "Tunnen alati imelikku, jah, kuidagi isegi toekat rahuldust, nagu peaks keegi olema
üleval, et näha päeva saabumist; ja see keegi olen mina."
Olin eelmisel õhtul käesolevate märkuste kallal töötanud ja me olime rääkinud muuhulgas
ka müstitsismist. Meie jutuajamise tõttu tõusis Jane sel hommikul vara ja pani kirja mitu lehe-
külge materjali. Kui ma üles tõusin, leidsin tema ülestähendustest järgnevad lõigud. Need
sobivad suurepäraselt käesoleva lisa lõpetamiseks. Kuigi ta väljendab algul jälle oma kahtlu-
si või vähemalt reservatsioone oma müstikustaatuse suhtes, kirjeldab tema arusaamine, et ta
moodustab osa päevast, maakerast ja ajast, minu arvates kindlasti tema iseseisvat müstilisust.
Jane kirjutas:)
"Rob küsis minult siiski müstitsismi kohta ja mul on väga raske seda sõna endaga seosta-
da, sest ma ajan selle sõna erinevad definitsioonid ja kaastähendused segamini. Minu jaoks on
see nagu... jah, ühe inimese tugev seos universumiga... üks-ühene seos; igatsus osaleda eksis-
tentsi tähenduses; tung mõista loodust ja tervitada seda, samal ajal seda täiendades; kuid tead-
mine, et loodus on ka proovikiviks sügavamale tundmatuks jäävale olemusele, millest meie
koos kogu maailmaga pärineme.
Kuid selles tähenduses, nagu seda sõna minu arvates tõlgendatakse, ma müstik ei ole.
Tavamõistes hõlmab see seisund palju enam kaastunnet ja headust kui on minul; sisemist
heasoovlikkust, mida ma tunnetan, kuid harva saavutan; ja kannatlikkust inimeste suhtes, mis
mul puudub. Vagadust, mis mulle samuti ei meeldi. Need on kristlikud variandid; kuid nende-
ga kaasneb sageli teatav fanatism, mis mulle tundub väga ebameeldiv. Mõned zen-budismi
vormid ülistavad hea taltsutamatu huumori väärtusi, mida ma pooldan, kuid nii palju kui mina
tean, on nii Ida kui ka Lääne müstilised filosoofiad risustatud loobumiseideedest…
Varem, enne kui ma ise meie seanssidega tegelema hakkasin, võlus mind preestrinna idee.
Kuid ma mõtlesin preestrinnast-poetessist, ühendades selle armastatu ideega, kui ma Robi
kohtasin. Minu jaoks on oluline koht, kus me elame; privilegeeritud paik; meie koduplatvorm
universumi.
...Praegu on mul enda suhtes rohkem kaastunnet ja armastust. Enese täiustamisega saan
ma tõesti teha midagi... muutmaks väikest osa maailmast. Võib-olla see ongi mu ülesanne –
veider mõte – mis veel oleks mulle tundunud või tunduks mu ülesandena? Kuid kui inimesed
armastaksid nende kehasid moodustavat osa maakerast, siis nad suhtuksid endasse leebemalt.
Ja maakera tunnetaks seda. Nagu ma tunnen, et päev tunneb, kui ma vaatlen koidu saabumist.
Läksin juba voodisse tagasi, kui mu viimased read meenutasid mulle äkki, et ma tunnen
ikka veel samamoodi kui noore neiuna; et mingi osa koidust saabubki just minu jaoks; isikli-
kult; ning et mingil määral aega enne minu sündi ei eksisteerinud. Minu sünd tõi maailma
teatava elemendi, mida seal enne polnud. Ja ma tõin endaga aja kaasa. Sama juhtub igaühe
sündimisel, kuid enamik inimesi ei tunne seda – või ei näi tundvat... Me kõik moodustame
siin maakeral aega ja aitame kaasa selle kujunemisele ja ajaloole. Seda juhtub igaühe sünni
või surmaga. Mul on vist alati olnud niisugune tunne.
Arvasin, et elu on kaunis kingitus ning et meile on 'antud' koos sellega loodusmaailm.
Olen olnud alati selle eest tänulik. Tundsin, et igal inimesel on oma ülesanne, kuid ma ei

126
arvanud, et seda tuleb otsida, sest mul oli loomulik tahtmine kirjutada; ja see oli mu ülesanne.
Ma ei kahelnud selles kunagi."

MÄRKUSED: Lisa 1

1. Jane tegi selle märkuse siis, kui rääkisime Sokratese "deemonitest" ehk kaitseinglitest. See
Ateena filosoof (470?-399 eKr) pidas eesmärgiks õnne ning arvas, et inimesel peaks olema "hea
deemon" ning et juhised eluks tulevad Jumalalt.
2. Müstilisus on üks loomulikke keha ja psüühhe vahel toimivaid tagasisidemesüsteeme, nagu
Seth meile "Isikliku reaalsuse" 10. peatükis meenutab. Vt 640. seanssi 14. veebruaril 1973. "Dogma-
dest vaba loomulik 'müstiline' kogemus on algne religioosne ravi, mida vaimulikes organisatsioonides
on nii sageli moonutatud, kuid see esindab inimese loomupärast tunnetust, et ta on oma olemise ja oma
kogemuste allikaga üks."
Kaks aastat hiljem, töötades "Meelteüleste seisukohtade" 22. peatükiga, kirjutas Jane ise: "Keegi
pole tegelikult proovinud psüühhe loomulikke kontuure piiritleda. Vähe on neidki, kes arutlevad, kas
seda saaks teha... Nägemused, mis pole kooskõlas mitmesuguste religioossete ja müstiliste dogmade-
ga, mis pole väljendatud Kristuses, Jehoovas või Buddhas, võivadki olla augud ametlikus pildis, läbi
mille immitseb sisemise reaalsuse kuma... Kuid jälle kiusab meid meelteülese või müstilise [sündmu-
se] pealesurutav sõnasõnaline tõlgendus."
3. Jane kirjutas näiteks 16 aastasena: "Jumalad pole eksinud ja mina samuti mitte!" Ja: "Ma ei
suuda aega leida. Olen kõikjalt otsinud..." Kuid ta koolikaaslased palusid tal kirjutada oma hetkekiin-
dumuste jaoks armastusluuletusi.
4. "Longmans, Green and Co.", London, 1908.
5. Jane käsitleb oma teadvuse süvamuutust "Dialoogide" II osas: "Kirjatöö ja rännud läbi siseaia"
ja "Seikluste" 9. peatükis.

LISA 2
(680. seansile)

(Mainides minu "sportlase-mina", viitas Seth informatsioonile, mis ta oli andnud kolme
minu võimaliku mina kohta ühel isiklikul seansil 30. jaanuaril 1974 – vaid mõni päev enne
""Tundmatu" reaalsusega" alustamist. Selles seansis sisaldub palju isiklikku informatsiooni,
mida ma nüüd täiesti õigeks saan pidada. Kuid olles teadlik võimalike minade kontseptsioo-
nist, saab sellest ka ilma Sethi abita mõndagi tuletada: lugeja saab hakata mõtlema intuitiiv-
selt oma võimalike minade üle või ka teiste inimeste omade üle, kes on neile psüühiliselt või
füüsiliselt lähedased. Ma ei kirjuta siin ühe või mitme võimaliku mina olemasolu ratsional-
iseerimisest, et põhjendada siin praeguse reaalsuse isiklikke vajakajäämisi, vaid lihtsalt selle
idee kasutamisest avardamaks meie põhikontseptsioone inimese potentsiaalist. Vt 679 seansi
1. märkust.
Seth ütles mulle tol jaanuarikuu seansil järgmist:) Näiteks sina oleksid võinud silma
paista teatavatel spordialadel, kuid Ruburtil puudusid niisugused kalduvused. Sa eelistasid
keskenduda suureks saades kunstipüüdlustele ja õppisid erinevate alade ja perioodide kaudu –
see tähendab, et sa proovisid sporti teha ja see meeldis sulle, samuti kirjutamine; ja mõne aja
pärast sa valisid maaliva mina selleks konkreetseks fookuseks, millele oma elu üles ehitada.
Sportlane, kelleks sa oleksid võinud saada, oleks kogunud samast taustast teisi suhtumisi
ja ideid, mis oleksid sobinud tema ettekujutusega endast ja tema põhifookusest. Lapsepõlve
laagrielu oli rikkaks lähtematerjaliks, mida sai kasutada suvaliselt sinu soovi kohaselt. Sport-

127
lane, kirjanik või kunstnik – igaüks neist oleks kasutanud seda tausta erinevalt, kuid hästi ja
selliselt, kuidas talle konkreetselt oleks sobinud.
Sinu isa leidlikkust oleks iga mina, kelleks sa oleksid soovinud saada, samuti samamoodi
lähtematerjalina kasutanud. Valikuvõimalusi on palju. Ma kasutan siin vaid kolme, et näidata
sulle, kuidas need sinu isiksuse kolm esmast aspekti toimivad sinu praeguses olukorras...
Ka maalimine on seotud nüüd loomupäraselt looduses käimisega, kuigi sa maalid harva
väljas maastikul otse loodusest. Kuid vaatamata sellele sa otsustaksid olla piisavalt vaba, et
seda teha. Sportlane, kes sa oleksid võinud olla, elab sinus veel piisavalt, nii et sa püsid näi-
teks automaatselt vormis ja painduv.
Su isa loovus, nagu [varasematel avaldamata seanssidel] mainitud, oli omamoodi saladus-
lik, eraklik ja üksildane... sa samastusid loovalt tema erakliku loomusega. Kirjutav mina jäi
latentseks nagu sportlanegi, kuid kirjutav mina oli kunstnikuga tihedalt seotud. Sa tunnetasid
vahel vastuolusid. Sul ei tulnud kunagi pähe, et need kaks aspekti võiksid teineteist vallanda-
da – teineteist valgustada – ja mõlemad teostuda. Sa nägid hoopis nende sisulist omavahelist
vastuolu. Kirjutamisele kulutatud aega ei saanud kulutada maalimisele. Sa arvasid, et maalivat
mina tuleb kaitsta... samuti nagu sa tundsid, et su isa pidi kodus oma loovat mina kaitsma...
Sul on praegu õige aeg oma keskendatust avardada. Pead mõistma, et ei maksa öelda:
"Miks kulub arusaamisele nii palju aega?" või "Miks me oleme nii rumalad olnud?" või sinu
puhul: "Miks mul on heaks maalikunstnikuks saamisele nii palju aega kulunud?"
On arusaamisi, valgustatusi, mida ei saa sõnastada, mis tekivad... probleemide või raskus-
te lahendamise tulemusena, mis ei näi algsete raskustega üldse seotud olevat. Need on aga
täiesti prognoosimatud teostumised, mis ilmuvad, kui te lahendate pealtnäha vaid üht põhi-
probleemi. Antud olukorrast tekib saavutusi, kuigi teie mõistes võib sageli näida, et antud
probleem on jäänud lahendamata. On arusaamise prognoosimatuid tasemeid, mis on teie tea-
tavate valitud tegevussuundade loovad tulemused. Need võivad eksisteerida sõltumata sellest,
kas suund ise näib kasulik või mitte, ja võivad selles suhtes varjutada isegi eduka suuna kasu-
sid... Seega, kuigi võib näida, et olete teinud vigu, on vead iseenesest loovad ja kutsunud esile
prognoosimatuid võimalikkusi, mis nüüd teie esialgset suunda rikastavad – ja ka muudavad.
Ruburti kirjanikuvõimed on puhkenud õitsele tema meelteüleste kogemuste tõttu. Ka sinu
maalimisvõimed... Psüühiline läbimurre ei toimunud lihtsalt niisama. Teie süvaloomused kut-
susid selle võimalikust järjestusest esile teie ühisesse reaalsusesse – põhjusega, sest te mõle-
mad teadsite, et see võib kõige paremini aidata teid kõiki oma vastavaid võimeid täies mahus
välja arendada ja ka teisi aidata.

LISA 3
(681. seansile)

(Jane'ile näivad tema "massiivsusetunded", nagu ta neid nimetab, mitte ainult psüühiliselt
õpetlikud, vaid tõesti joovastavad, kui need hõlmavad ilmutuslikke või transtsendentseid
teadvuseseisundeid. Tal oli ühel päeval 1973. a aprillis terve seeria kokkupuutumisi massiiv-
susega, millest paljud hõlmasid ka neid täiendavaid omadusi; vt kogu selle seikluse kirjeldust
tema enda poolt 653. seansi märkustes "Isikliku reaalsuse" 13. peatükis.
Ma kirjeldasin oma märkustes enne 39. seanssi 30. märtsil 1964 Jane'i esmakordset
massiivsusekogemust pärast Sethi seanssidega alustamist. Selles materjalis on lõike, mis on
siinkohal eriti huvipakkuvad ja ma olen need koondanud järgmistesse katkenditesse:)

128
 "Kell 8.45 ma läksin elutuppa, et Jane'i õhtuseks seansiks äratada. Ta lamas diivanil vaik-
selt edasi, silmad suletud, kuid ütles mulle mõne minuti pärast, et talle oli äsja peale tulnud
väga imelik tunne. Arvasin tema kirjelduse järgi, et ta uuris ilmselt mingit sisemiste meeltega
seotud võimet. Seth on seni kuut neist selgitanud. (Aastaid hiljem nimetas Jane "Sethi mater-
jali" 19. peatükis üheksat niisugust sisemist meelt.) Jane ütles, et tal oli uinakust aeglaselt
ärgates tekkinud eriline suurekskasvamise tunne. Ta ütles naerdes, et ta tundis, end 'elevandi
suurusena' . Tema teadlikoleku piirid näisid olevat avardunud. Ta näitas käsi kummalgi pool
pead ülal hoides peaaegu meetrilaiust ulatust; ta pea oli tõepoolest talle nii lai tundunud.
Jane lisas, et kui me oma silmad suleme, oleme teadlikud teatavast 'mustast alast', millega
me oleme harjunud. Selles ebatavalises seisundis olles oli see ala olnud palju suurem – ta
kirjeldas seda sõnadega 'lõputult suur'. Jane ütles, et ta silmad oleksid nagu liikunud tegelikult
teineteisest eemale, et seda avaramat teadlikkusevälja, lõputut musta välja tekitada. Ta polnud
tundnud sellel alal midagi toimumas, kuid arvas, et oleks võinud seda tunda, kui tal oleks
olnud rohkem teadmisi ja kogemusi. See tunne polnud teda kohutanud ja ta oli läinud sellega
kaasa. Nüüd, mil ta silmad olid avatud, seda tunnet enam polnud, kuid füüsiline suurenemis-
tunne oli olnud nii tugev, et selles ei saanud mingit kahtlust olla...
Me rääkisime sellest ja Jane teatas äkki, et tema kogemus oli vallandanud ühe meenutuse:
tal oli olnud ka varem kahel korral samasugune suurenemise tunne. Need kaks korda olid ol-
nud enne, kui ta 1963. a lõpus seanssidega alustas; üks umbes pool aastat tagasi, umbes 1963.
a oktoobris, ja teine enam kui aasta enne seda – umbes 1962. a märtsis. Ta polnud kummaski
kuupäevas kindel. Kumbki tunne tekkis tal pärast uinakust ärkamist, mil ta silmad olid veel
suletud. Kumbki sündmus polnud talle nii sügavat muljet jätnud kui tänane kogemus, sest ta
polnud tundnud oma koljus avardunud alas imelikku musta lõputust. Kuna ta oli olnud mõle-
mal korral üksi, siis ta oli lihtsalt unustanud mulle neist rääkida."
(Seth kinnitas sel 39. seansil, et Jane oli katsetanud ühe oma sisemise meelega. Üllatav
oli, et Jane oli häälestunud meelele, millest Seth polnud meile veel eriti rääkinud: koekapsli
laienemine või kokkutõmbumine.)
Olen üsna üllatunud, et Ruburt tookord sellele meelele juhtus, sest seda on tavaliselt
küllaltki raske saavutada... Ruburt koges seda füüsilisel tasandil, püüdes teisendada sisemisi
andmeid tunneteks, mida välised meeled võiksid ära tunda. See seitsmes sisemine meel on
mina pikenduseks, avardades selle teadlikku arusaamist... või tõmbudes kokku... pisikeseks
kapsliks, mis võimaldab minal teistele väljadele siseneda.
(Ja 40. seansilt:) Koekapsel on tegelikult energiavälja piir... See kaitseb samal ajal kogu
mina teatavate kiirguste eest, mis siinkohal teile huvi ei paku. Ükski elav teadvus ei eksisteeri
ühelgi tasandil, ilma et sel oleks ümber see koekapsel... Mõnedele teiste tasandite [reaalsuste]
asukatele, kellel on teie tasandile juurdepääs, on teist nähtav vaid see kapsel, sest neil asukatel
pole olnud teie konkreetset tüüpi maskeeringu te [füüsilise] konstruktsiooniga kogemusi. See-
tõttu on teie maskeeringute mustrid neile nähtamatud, kuid koekapslid mitte.1
Te saate neid kapsleid teatavatel tingimustel näha ja neid on nimetatud ka astraalkeha-
deks... kuigi see termin mulle ei meeldi...
(Seega koges Jane enne seansside endi algust väikese seeria ebatavalisi meelteüleseid
sündmusi; nende kohta on antud lähemaid andmeid varasemates märkustes. Tema esimestele
massiivsusetunnetele [arvatavasti] 1962. a märtsis järgnesid 1963. a need nähtused: meie
York Beachi kogemused augustis; ,,1dee konstrueerimise" vastuvõtmine Jane'i poolt septemb-
ris; tema massiivsustunded [arvatavasti] oktoobris; "Idee konstrueerimise" seikluse tulemuse-
na Jane'i poolt koostatud "ESP jõu" [ehk "Sethi tuleku"] üldkirjeldus; ja käesolevate seanssi-
de algus novembris, samuti meie teatavad selles üldkirjelduses loetletud katsed [mida Jane
selgitab "Sethi materjali " 1. peatükis]. Kuni "Idee konstrueerimise" sündmuseni me ei taiba-
nud ühtki neist sündmustest "meelteülesteks" nimetada. Nende loetlemine, nagu ma seda siin

129
olen teinud, kaldub samuti seadma neid eraldi arusaamade voost Jane'i luules, mida ta juba
lapsepõlvest saadik kirjutas; tegelikult on need kõik muidugi omavahel seotud.
Ja lõpuks võin öelda, et mul on ka endal olnud viimastel aastatel seitsmenda sisemise
meelega kogemusi. Need on olnud väga meeldivad, kuid kaugeltki mitte nii sügavad kui
Jane'il. Olles neisse sukeldunud, olen olnud alati helide suhtes erakordselt tundlik.)

MÄRKUSED: Lisa 3

1. Sethil oli reaalsuste vaheliste tajude kohta veel midagi öelda 42. seansil 8. aprillil 1964: "…vor-
mid on erinevatel tasanditel erinevad ja on olenevalt teie enda olukorrast kas nähtavad või nähtamatud.
Teie poolt käegakatsutavana tajutavat vormi võidakse näha mõnel teisel tasandil vaid elektrilise üksu-
sena või kolmandal värvusena. Näiteks teid... teised tajuvad praegu teistel tasanditel, kuid nad ei näe
teid teile tuttavas vormis.
Universum, nagu teie sellest mõtlete, koosneb arvukatest tasanditest, mis kõik võtavad, teie
mõistes, enda alla sama ruumi. Vormid on neil tasanditel pidevas liikumises, nagu ka tasandid ise.
Toimub energia ja elujõu, ehk teisiti öeldes aatomite ja molekulide pidev vahetamine tasandite vahel...
isegi ka ühe tasandi vastastikune mõju teisega ja liikumine teisest läbi tekitab mõjusid, mida tajutakse
erineval viisil... vajalike moonutavate piiridena, mis meenutavad mõnedel juhtudel voolu, nagu ümb-
ritseks tasandit vesi, või teistel juhtudel laengut, nagu elektril. Kuid igal tasandil omandavad... selle
energiavahetuse mõjud antud tasandi maskeeringu [füüsilise kuju].
Kasutades antud tasandil välja arenenud meeli sellele iseloomulike maskeeringumustrite tajumi-
seks, on peaaegu võimatu neist piirimõjudest kaugemale näha. Sisemised meeled on loomupäraselt
võimelised seda tegema, kuid paljudel põhjustel nad ei tee seda. Ka muljet laienevast universumist
ongi seetõttu põhjustanud see moonutuslik piirimõju...
Mõnedel juhtudel võiks seda moonutust võrrelda käegakatsutava puu peegeldusega vee peal. Pee-
geldust vaatlevad välised meeled võiksid püüda arvestada vee sügavust puu kõrguse kaudu, oletades,
et selle sügavus võrdub puu kõrgusega..."

LISA 4
(685. seansile)

(Nagu seda viimasel ajal seansside järel on tihti juhtunud, leidis Jane pärast 685. seanssi
end uneseisundis Sethi materjali edastamas. Seekord haaras see teda nii erksalt ja nõudlikult,
et ma palusin tal järgmisel hommikul see ise üles kirjutada, et esitada see sõna-sõnalt käes-
olevas lisas. See minu palve andis iseenesest väga huvitavaid ja loovaid tulemusi. Jane:)
"26. veebruar 1974. Alates esimese seansi läbiviimisest Sethi raamatust (679. seanss) – ja
kui me veel ei teadnud, et sellest saab raamat, olen saanud selle kohta pärast iga seanssi unes
materjali. Sama on juhtunud ka mõnedel öödel, mil õhtul seanssi ei toimunud. Eilne öö oli
kuidagi teistsugune, kuigi ma ei mäleta enam peaaegu midagi. Tean lihtsalt, et ma 'äratasin
enda', öeldes üsna vihaselt: "Mu teadvus ei tule lihtsalt toime... selle materjaliga... selliselt",
või midagi taolist. Lause esimeses osas ma olen kindel, kuid mitte teises osas. Materjal käsit-
les võimalikkusi. Arvan, et nägin osa sellest üleskirjutatuna – kas mina kirjutasin seda? Kuid
ma sain seda siiski liiga palju korraga. Ma ei teadnud... kuhu seda panna... või kuidas seda
minu liiki teadvusega väljendada.
Üks asi on mul siiski meeles: ma sain terve komplekti materjali ja see oli paljumõõtmeli-
ne. Olin segaduses. Arvasin, et osa sellest kuulub juba antud materjali juurde... kuid... võima-
likult. Ma ei teadnud, kuidas seda saaks selle lisamõõtme tõttu tavalise käsikirja vahele

130
paigutada. Siis ma vihastusingi ja äratasin end. Silmi avades sain aru, et ""Tundmatus" reaal-
suses" polnud seda materjali veel antud – kuigi uneseisundis ma olin kindel, et see oli antud.
Kõik see oli juba mõnda aega kestnud, enne kui ma lõpuks oma vastuväidetega üles ärka-
sin. Ma olin ka enne mitu korda ärganud, istukile tõusnud ja sigaretti suitsetanud. Iga kord,
kui ma uuesti pikali heitsin, hakkas materjal tulema. Seega ma ütlesin viimasel korral: 'Kuule
Seth, kui sa tahad mind mõnda niisugusesse võimalikkusesse viia, olgu siis; näita mulle teed;
aga minu teadvusel on pagana raske sellega toime tulla, mis me teeme, mis see ka ei oleks.'
Siis ma uinusin ja materjal katkes."
(Veerand tundi pärast selle jutu lõpetamist hakkas Jane spontaanselt kirjutama teist ja
pikemat. Ta koostas selle muundunud teadvuseseisundis – kuigi see oli nagu vastumeelne
seisund, nagu näitavad ka tema järgnevad märkmed. Aga kõigepealt materjal: ta peab selle
vastuvõtmisviisi ja ka sisu enda jaoks mõneti murrangulisteks; ja kuna nii see vastuvõtt kui ka
sisu on seotud ""Tundmatu" reaalsusega", esitame tema tekstist siin küllaltki pikki katken-
deid:)
"26. veebruar 1974. Ma saan midagi taolist... et andmed tulevad meile läbi paljumõõtme-
liselt ja sõelutakse siis läbi närvisidemete, kus neid muundatakse ajalõikudega või pingule
tõmmatud kogemuseks. Järgnevalt voolab see meie võimalikku (füüsilisse) reaalsusesse (mis
ise kogu 'aeg' muutub.) Meil on loomupäraselt eraldi kogemustetaskud või – reservuaarid
(rakkude iseärasuste seas bioloogiliselt kehtivad), kõrvalreservuaarid, kuhu informatsioon
koguneb töötlemiseks enne selle voolamist 'ametlikku teadvusereservuaari'.
Sellest protsessist on võimalik mööduda ja sukelduda otse neisse kõrvalreservuaaridesse.
Tavaline mälu on sama palju sõelumisprotsess kui miski muu, milles kogemuse intensiiv-
sus varieerub – olles mõnikord neuroloogiliselt 'elav' ja mõnikord mitte – lihtsalt meie teadvu-
se koondamiseks ühele võimalikule teole või seeriale. (Praegu seda trükkides ma lisan: me
unustame kõik, mis pole meie valitud võimalike tegude seeria suhtes asjakohane. Psüühhe
teab oma osi. Seth ütleb seda oma raamatutes, kuid me esitame psüühhele valesid küsimusi.)
Neis kõrvaltaskutes nii-nimetatud mälu ei ole struktureeritud. Selle alati eksisteerivad
elavad elemendid on ilmsed; ja selle kasv. Selle materjal on alati värske. Siin kestab minevik
ikka veel edasi. Tavaliselt me kogeme seda neuroloogiliste seoste kaudu; siis tundub see erk
ja elav, kuid tegelikult on see alati niisugune. Mineviku liikumised ja teod kestavad veel
edasi, mitte kordudes – seda on raske seletada – aga need varasemad teod uurivad ikka veel
teisi võimalikkusi, sellal kui meie närvisüsteem koondab meid ühele (füüsilisele) võimalikule
reaalsusele, mis me oleme valinud. Meile näivad need teised teod lõpetatud reaalsusena, mis
me oleme valinud... kuid vaid seepärast, et me ei suuda neid tavaliselt jälgida.
Kirjutamine kui lineaarne vorm seab siin ise oma piirid.
Need 'varasemad' võimalikkused meie mõttes ei kehastu, kuid nad on omaenda elus suure-
päraselt koondunud. Saratoga kogemuses1 oli mul viirastuse tunne, sest seal ma olin tulevane
võimalikkus... Teatavatel teadvuse tasanditel saab seega heita pilku oma võimaliku kogemuse
teistele osadele – nii tulevikus kui ka minevikus – minnes mööda otsesest närvitegevusest ja
impulssidest.
Kasutades neid kõrvaltaskuid või -reservuaare, kus andmed on meie mõistes veel töötle-
mata, saate võtta kätte mitu teist oma teadvuse keeret 'korraga', kuigi neid võib olla raske
kinni hoida. Selle kogemuse selgitamine normaalsele teadvusele aitab seda (normaalset
teadvust) automaatselt avardada, nii, et see protsess muutub iga korraga kergemaks. Kuni
harjutamise tulemusena saab mitme ala kogemusi ja andmeid samaaegselt hoida. Siis tekitab
raskusi teisendamine lineaarsesse vormi, sellest ka Ruburti probleem Saratoga episoodis."
(Jane ütles mulle hiljem, et ta hakkas siin liikuma teistsugusesse, raskesti defineeritavasse,
"imelikku" muundunud teadlikoleku seisundisse. Samal ajal hakkas ta andma oma materjali
kolmandas isikus. Sisse tuli "Ruburt"; kuid [nagu ta hiljem ühes tekstis märkis] ta ei imiteeri-
nud Sethi:)

131
 "Füüsiliselt on närvitegevus koodiks teistele tegevustele, mida ei saa kohe kogeda varem
mainitud selektiivsuse tõttu.2 Viirastuslik, tsentrist väljas Saratoga-kogemus möödus tavalis-
test närviprotsessidest ja ähmastas neid, võimaldades neil läbi libiseda. Ähmastumine on – oli
– vajalik ka selleks, et aidata eristada teist reaalsust normaalselt aktsepteeritavast, eriti selle
tegevuse algul. Ta häälestus võimalikele neuroloogilistele materialisatsioonidele... mis on
normaalses närvisüsteemis sisalduvad viirastuslikud kujutised... bioloogiliselt rakkude reaal-
susesse kuuluvad latentsed seosed. Ta liikus teistesse selektiivsustesse. Tegelik täielik impulss
on enamikes tingimustes ebatõenäoline, kuigi võib esineda erineval määral lõikumisi ja segu-
nemisi.
Ruburti eileõhtune raskustesse sattumine, viha ja kannatamatus3 tulenes esialgsetest prob-
leemidest, mida tekitas paljumõõtmelise kogemuse teisendamine lineaarsesse vormi ja mõtte-
mallidesse. Värske materjal sündis minevikus uuesti ja ta ei osanud seda oma ajakavasse
sobitada."
(Siin viimases lõigus peitub seega tähtis võti, ning Jane jõudis selleni Sethilt küsimata:
Jane koges niisuguseid teisendamisprobleeme ""Tundmatu" reaalsusega" alustamisest saadik
sageli – sellest ka tema jutt enne paljusid neid seansse [alates 679. seansist] selle "teatava
selge koondatuse" saavutamisest või "sellest ühest selgeimast kohast teadvuses ", enne kui ta
hakkas Sethi eest rääkima.
Jane'il oli minu pärast tegemist! Palusin tal sel õhtupoolikul, pärast tema tänase teise
teksti arutelu, kirjutada selle vastuvõtmisega temaga seotud asjaolusid. Seega alustas ta täna
kolmandat korda lehekülge kuupäevaga:)
"26. veebruar 1974. Kirjutasin täna hommikul Robi palvel oma öisest kogemusest unenäo-
seisundis. Täna, teisipäev, on minu ESP kursuse päev, mis tähendab, et mul on kirjutamiseks
veidi vähem aega, seepärast kavatsesin pärast Robile väikese kirjelduse andmist trükkida ühe
peatüki "Seiklustest teadvuses".4 Olin asjaajamiste tõttu viimasel ajal kirjutamisaega kaotanud
ja kuna ma püüdsin ka kirjavahetusega toime tulla, olin eriti huvitatud "Seikluste" juurde
tagasi pöördumisest.
Tundsin end tõepoolest astumas teisele teadvusetasandile. Torisesin veidi, mõeldes, kas
minna sellega kaasa või lõpetada see ja hakata trükkima. Siis arvasin, et võib-olla on teoksil
midagi tähtsat; ja ma 'teadsin', et see – mis see ka poleks – oli seotud mu eileöiste kogemus-
tega. Seepärast läksin kaasa ja kirjutasin oma teise tänase teksti.
Seda tehes tundsin kerget joovastust. Mu teadvusel tekib sellistel kordadel ladus ja kerge
tunne. Kuid samas ma olin teadlik ka samasugusest vastumeelsusest, mida ma olin tundnud
öösel unenäoseisundis; nagu ma püüaksin teha midagi... rasket või teisendada informatsiooni,
mis oli meie tavalistest kontseptsioonidest kaugemal kui harilikult. Tundsin peaaegu jonni,
nagu tõrkuv laps, kes tahab seda teha, kuid samal ajal ei viitsi end selleks pingutada. See ker-
gus sai minu üle siiski võidu.
Materjali lõpu poole (teises tekstis) mõtlesin hetkeks, et see võib hõlmata Sethi tasandit,
kuid sõnastus ei tulnud läbi sama automaatselt ja ladusalt kui Sethiga ja ma ei tundnud tema...
isiksust. Selles informatsioonis nimetati mind küll Ruburtiks, mis tähendas automaatselt, et
see oli Ruburti tasandilt 'kõrgemalt' või teistsuguselt tasandilt. Kuid mulle ei meeldi siinkohal
kaastähendused, mida kutsub esile sõna 'kõrgem' kasutamine siinkohal minu poolt.
Ma arvan tegelikult, et tänane kogemus oli teistsugune lähenemine sellele, mis minuga
juhtus, kui ma eile magasin... Olles kogu selle materjali üle lugenud, ma näen, et ma katseta-
sin mõlemal juhul protsessiga, mida see kirjeldab – püüdes sukelduda otse andmete 'kõrval-
reservuaari' ja mööduda tavalistest neuroloogilistest seostest."
(Siin on palju, millest õppida, ütles Jane kokkuvõtteks, kui õppimiseks aega leida. Huvitav
küsimus: nende tunnete järgi, mida Jane oma kolmanda teksti lõpupoole väljendas, niisugune
teadvuse kõrvalreservuaar ilmselt Sethi ennast ei esinda [ega kutsu ka teda välja] – kuid mis-
sugune seos tal mõne niisugusega võib olla või on? Me pole seda veel küsinud.)

132
MÄRKUSED: Lisa 4

l. Jane kirjeldas oma "Sarataga episoodi", nagu ta seda nimetab, märkustes enne 685. seanssi. Vt
esimest lõiku.
2. Vt jälle 682. seanssi kell 22.36.
3. Vt 685. seansi eelsete märkuste teist lõiku.
4. Vt 680. seansi 5. märkust.

LISA 5
(686. seansile)

(Käesolev lisa on 686. seansi avamärkuste järjeks.

21.10. Jane alustas enne tänast seanssi oma dikteerimist, öeldes et ta sai eile oma
["Lisa 4"] tekste trükkides "heita pilke" mõnedele kontseptsioonidele, millest Seth kavatses
""Tundmatus" reaalsuses" rääkida – kuid need haihtusid siiski kohe tema teadvusest, nii et
talle jäi vaid teadmine, et ta oli seda arusaamist kogenud.
Ta hakkas oma materjaliga läbi tulema niipea, kui me seansi jaoks istet võtsime, seetõttu
kulus mul mõni hetk sulepea ja märkmiku valmispanemiseks. Kuid siis ma sain juba enamiku
tema jutust üles kirjutada ja järgnev on seega üsna lähedane sõnasõnalisele tekstile:)
"Nüüd ma saan ideid korraga nii paljudest kohtadest, nii kiiresti, et ma ei saa neid üldse
väljendada. Mul on vaja, et sa õpetaksid mind, küsiksid: "Mis nüüd toimub?", et hoida mind
koondatuna ühele kanalile. Kuna meie vaimsed harjumused blokeerivad automaatselt niisu-
gust materjali, tunneme me ära vaid ühe neuroloogiliste juhtumuste seeria – sõnumite hüppa-
miseks närvilõpmetelt [sünapsidelt] kulub veidi aega. Me tunneme ära vaid ühe kiiruse: teised
sõnumid hüppavad meie jaoks liiga kiiresti või liiga aeglaselt, et saaksime neile koonduda.
Kuid muutes oma teadvust selliselt, nagu ma praegu seda õpin tegema, saame kooskõlastada
oma koondatused nende teiste 'viirastuslike' sõnumitega, mis on täiesti sama reaalsed kui see
neuroloogiline kehtivus, mida me tavaliselt aktsepteerime."
(Jane dikteeris nüüd juba stabiilselt, peaaegu nagu siis, kui ta kõneleb Sethina.) "Kõik,
mis ma nüüd ütlesin, tuli välgatusena, sellal kui ma ootasin, kuni sa selle üles kirjutad, mida
sa praegu kirjutasid: kuid algselt ma sain nagu nöörikera, nii et sel ajal, kui ma seda seletasin,
keris nöör end sõnadeks lahti...
Mul oli selle kohta igasuguseid äkilisi välgatusi sel ajal, kui ma nõusid pesin (vähem kui
pool tundi tagasi) – Sethi raamatust, ning veider, et mul oli raske seda raamatu materjali
saada. See oli ehk uus; see hõlmaks kontseptsioone, mis on iseenesest vastuolus tavalise
teadliku mõttega, mis soovib järjestikku liikuda. Mu teadvus püüaks nagu kasutada uut liiki
organisatsiooni – minu jaoks, oma jaoks – ja seepärast on see mõnevõrra võõras. Teaduslikku
terminoloogiat ei kasutataks – ma ka ei tunne seda – välja arvatud niisugust, mis aitaks seda
struktureerida, mida ma püüan teha; ja see võib mind võib-olla tahtmatult viia teadusliku
dogmani, ilma, et ma seda ära tunneks. Peale selle koormaks see asjatult lugejat, kes tunneks,
et ta vajab teatavat sõnavara. Tavalise sõnavara kasutamine teeks need ideed ka tavalisele
inimesele võimalikult kättesaadavaks. Kuigi enamik inimesi peaks selle materjaliga töötama,
et sellest aru saada, poleks sõnadega automaatselt raskusi."
"Kõike seda edastades olen ma mingis muundunud teadvuseseisundis, mida ma ei suuda
päriselt tuvastada. See on, ma arvan, selle poolest imelik, et paistab, et ma ei suuda õigeid
sõnu leida." (Jane naeris, lauseehitust segi ajades.) "Ma ei suuda seda vastu võtta ja seetõttu

133
võib minu jutt sellest üsna ärritav tunduda. Arvan siiski, et see kõik kuulub tänase seansi juur-
de."
(Ta naeris jälle.) "Mul on aga ka kohutav tunne, et ma saan Sethilt peagi selle kohta min-
geid juhiseid, mida ma peaksin selle materjali saamiseks füüsiliselt täitma ning see kompen-
seeriks seda uut vastuvõtmisviisi... aga ära seda märkustesse pane...
Mul on peaaegu niisugune tunne, et kui sa minult mingil ajal päeva jooksul küsiksid:
"Jane, mida sa praegu vastu võtad?", siis ma võiksin häälestuda ükskõik missugusele neist
informatsioonialadest ja öelda sulle... Kui sõnumid hüppavad närvilõpmetelt, moodustavad
nad teatavad impulsid; me tunneme need sõnumitena ära ja jätame kõik teised arvestamata.
Tunnen, nagu õpiksin hüppama tunnustatud impulsside vahele ja korjama üles tavaliselt kätte-
saamatuid. Seda kõike on väga raske sõnastada."
(Kui Jane'i meelteülestes võimetes hakkavad ilmnema uued arengud, võib hakata neid
mööda tagasi liikuma, et otsida võimalikke päritolusid. Ütleksin, et tema enda teadlikkus
kanalite paljususest on kasvanud välja tema esialgsest tunnetusest Sethilt saadaolevatest
kanalitest, nagu on kirjeldatud 616. seansil "Isikliku reaalsuse" 2. peatükis; ning et tema
materjal neuroloogilistest kiirustest on seotud tähelepanekutega Jane'ist, mis Sue Watkins
esitab raamatus "Seth kõneleb"; vt 594. seanssi selle raamatu Lisas. Arvan samuti, et varase-
mate seansside põhjalikul läbiuurimisel ilmneks ka palju teisi võtmeid, mis mõlemat võima-
likku juhtumit aimata lasid.
Tahaksin siinkohal lisada, et Jane'ilt hiljuti nii transis kui ka väljaspool transsi olles tul-
vanud materjal on olnud erakordne – ja ma märgin seda sellepärast, et ma olen tema tugeva-
te loometegevuse pursetega harjunud. Need näivad lõpututena. Ta on ka oma ESP kursusel
sel kuul väga aktiivne olnud, lauldes palju sumari keeles – mis on tema enda muusikalise
transi keel1 – ja edastanud pikki tekste Sethi kaudu igal kursuseseansil; mõnede niisuguste
seansside üleskirjutused on olnud isegi viis-kuus ühe reavahega masinakirja lehekülge. Kogu
selle materjali edastamiseks kulub füüsilist aega ja palju füüsilist energiat...)

MÄRKUSED: Lisa 5

1. Suure osa sumarikeelsest materjalist võib leida Jane'i "Seikluste" 7. peatükist ja tema romaani
"Ülemhing 7 koolitus" Lisast.

LISA 6
(687. seansile)

(Eile lugesime Jane'iga ühe suurlinna juhtiva ajalehe ajakirjalisast pikka artiklit vanaaja
inimese evolutsioonist – "vanaaja inimene" tähendab siin "tõelist inimest", kes on vähemalt
2,5-3 miljoni aasta vanune. Jättes arvestamata küsimuse, kas "evolutsioon" on tavalises line-
aarses mõttes teaduslikult tõestatud [meil Jane'iga on selle suhtes palju reservatsioone,]
huvitas see artikkel meid sellepärast, et me arvasime, et selles sisalduv "faktiline" informatsi-
oon võib lõppkokkuvõttes Sethi ""Tundmatu" reaalsuse" materjali täiendada. Mõlemad olime
aga lõpuks rohkem üles ärritatud kui informeeritud; meile näis, et see kirjutis sisaldas ka
sellest oma vaatepunktist võttes palju põhjendamatuid järeldusi, mis tuginesid parimal juhul
väga puudulikele tõenditele – ja eeldustele.
Eile telerit vaadates arutasime aeg-ajalt selles artiklis väljendunud kulunud mõtteviisi. Ja
kui me siis tegime ettevalmistusi magamaheitmiseks, teatas Jane, et ta "saab" informatsiooni

134
vanaaja inimese teemal – kuid see ei tarvitse olla Sethilt. Ta küsis, kas ma tahan, et ta jätkaks.
Olime mõlemad väsinud, aga ma mõtlesin, et sellest võib tulla samasugune episood, nagu ta
koges enne viimast seanssi, mil ta dikteeris materjali mitmesuguste neuroloogiliste tegevuste
või kiiruste kohta, mida ta tunnetas. [Vt. Lisa 5.] Tänane võimalus, mis puudutas meile nii hu-
vitavat teemat, tähendas midagi, mis oleks liiga hea, et seda lähemalt uurimata jätta. Leidsin
Jane'i laualt sulepea ja veidi paberit. Istusime kell 00.10 seanssi pidama.
Jane ütles, et selles raamatus tuleb materjali:

1. Paralleelsest inimesest
2. Alternatiivsest inimesest
3. Võimalikust inimesest1

Ta lisas, et ta on täna õhtul samasuguses olukorras nagu ta mainis Lisas 5 esitatud mater-
jalis. Ta oli valmis arvestama mu ettepanekuid: kui ma soovin, siis ta võib kohe seansiga
alustada ja informatsiooni saada. Ta jätkas:)
"Need vanaaja inimese variandid omasid pikka aega erinevates mõistetes meiega ühist
maakera ja ajalugu. Kuid praegu, meie ajas, on kõik erinevat liiki teadvused, millesse me või-
me end arendada, siiski meiega siin... mõned neist näivad meile patoloogilised...
Me peame kõike, mis ei näi tavalise teadvusena, ühel või teisel viisil patoloogiliseks. Pal-
judel indiviididel on variatsioone, mis on tegelikult teadvuse tulevased arengud; me katsetarne
nende võimalikkustega. Tegelikult on olemas teadvuse liigid, kuid me ei tunne neid sellistena
ära. Vaatamata sellele nad kujundavad meie neuroloogilist ajalugu."
"Mõned katsed inimloomadega ei tulnud meie ajalooliinides välja, kuid viirastuslikud
mälestused neist võimalikkustest püsivad ikka veel meie bioloogilises struktuuris ja neid saab
meie mõistes vastavalt asjaoludele aktiveerida.
Ego teadvuse kasv seadis iseenesest nii katsumusi, mida ületada, kui ka piiranguid. See
tähendas automaatselt, et tekkiv inimene peab selles raamistikus loobuma teatavast loomali-
kust arusaamisest, mis oli üldiselt äärmiselt väärtuslik, kuid võis pärssida mina kasvu... Pal-
jude sajandite jooksul polnud erinevate inim- ja loomaliikide vahel selgeid piire... Füüsilise
inimese tekkimisel esines muidugi ka paralleelseid arenguid. Ning paljude sajandite vältel oli
olemas ka arvukalt, teie mõistes loomiseloleva, inimese liike; erinevaid kehahoide ja isegi
manipuleerimistüüpe, samuti aju suuruse ja tegevuse muutusi. Mõnedes olid valdavad erine-
vat liiki meeled. Samal ajal toimus kõigil tasanditel suur vastastikune mõju – hõlmates näiteks
ka taimeriiki – nii et olendid ja maakera kujundasid endale koos teatava stabiilsuse, mis sobis
kõige paremini just seda liiki arengutele, mis hiljem tekkisid.
Praegu teadaolevad rassid on ähmaseks meenutuseks sellest suurest erinevusest ja
aktiivsusest."
(00.27. Jane tegi pausi. Ta ütles, et ta võiks jätkata, aga me otsustasime tema dikteerimise
siinkohal lõpetada, mõnevõrra küll kahetsedes. Ma polnud teinud ettepanekut, et Seth läbi
tuleks, nii me saime näha, mida Jane muidu võiks edastada. "Ma andsin," märkis ta, "selle
materjali küll muundunud teadvuseseisundis, aga ma ei tea, kust see tuli. See tundub Sethi
moodi, aga ka tõesti võõras. See sarnaneb materjalile, mis ma ükspäev sain. Võib-olla ma
olen avanemas, et ma saaks osa informatsioonist selliselt lisaks läbi Sethi saadavale. Veider
kogemus...
See Jane'i "ükspäev" tähendas tegelikult poolt tundi vahetult enne 686. seanssi eelmise
kolmapäeva õhtul, kui ta dikteeris Lisas 5 antud materjali [aga vt ka 685. seansi Lisa 4].
Pean lisama, et eilse ajalehe artikkel käsitles kohati hiljuti Ida-Aafrikas leitud skeletifrag-
mente, mis näitavad vanaaja inimese ja inimese eellase erinevate variantide kooseksisteeri-
mist; inimese eellased olid olendid, kes näisid üsna inimese moodi, kuid kelle ajud jäid, nagu
arvatakse, ahvide tasemele. See osa artiklist on ligikaudu kooskõlas materjaliga, mille Jane

135
mõni tund hiljem edastas. Kuid tema materjal polnud artiklist mõjutatud, sest umbes aasta
tagasi oli Seth-Jane edastanud ühe "Isikliku reaalsuse" seansi looma ja inimese segunemi-
sest: 648. seansi 14. märtsil 1973, 12. peatükis. Ma ütleksin, et Jane arendas täna õhtul selle
seansi materjali edasi – eriti neid muljeid, mida ta väljendas tol korral vaheajal kell 23.30
"loomarstidest... kes on loomade ja inimolendite vaheliseks sillaks." Kuid Seth on ka juba
mitu aastat üha korranud, et isegi meie mõistes pole olemas selgelt piiritletud evolutsiooni-
rada meie vanaaja seisundist praeguseni.)

MÄRKUSED: Lisa 6

1. Võiks öelda, et Seth ise varustas Jane'i siinse materjaliga, kui ta kunagi 681. seansil rääkis
paralleelsetest sündmustest, alternatiivsetest reaalsustest ja võimalikest minadest ja maailmadest.

LISA 7
(689. seansile)

(Järgnev materjal on kasvanud osaliselt välja teatavatest "Isiklikus reaalsuses" kirjelda-

tud mõjudest; vt minu märkusi 616. seansile, mis algab 2. ja lõpeb 3. peatükis. See seanss
toimus 20. septembril 1972 ja nimetatud märkused puudutavad uut arengut Jane'i võimetes:
tema esmakordset arusaamist, et vähemalt mõnikord on tal võimalik saada Sethilt informat-
siooni mitmest kanalist. Tsiteerisin tema sõnu, et tema arvates "Seth võiks anda kolme raama-
tut korraga, igaühest järjest ühe peatüki kaupa, ilma et ta neid segamini ajaks."
Jane'il oli ka teisi arusaamisi Sethi kanalite paljususest, kui ta pärast seda seanssi "Isik-
liku reaalsuse" dikteerimist jätkas,1 kuid see uus areng pakkus meile ikka veel enamasti vaid
teoreetilist huvi. Möödus peaaegu 18 kuud. Siis saime 10. märtsi hommikul – üle-eelmisel
pühapäeval – teada, et me peame võib-olla otsustama, et Sethil-Jane'il ei maksaks koostada
korraga mitut raamatut; sest Jane sai sel päeval ühe teise raamatu kokkuvõtte koos teadmise-
ga, et tal läheb selle koostamiseks vaja Sethi abi. Raamatu pealkiri on "Tee tervisele". Jane
kirjutas siis ja ütles ka mulle, et tal on peaaegu tunne, nagu "võiks see raamat olla "Isiklik
reaalsus" number kaks". Ta lisas, et tema kogemused "selle saamisega" on seotud mitte ainult
tema võimega tunnetada mitme materjalivoo saabumist Sethilt, vaid sellega, kuidas ta ise oli
möödunud kuu lõpul häälestunud informatsioonile neuroloogilistest kiirustest. See episood oli
toimunud vahetult enne seda, kui ta edastas ""Tundmatu" reaalsuse" selle köite 686. seanssi,
ja seda on kirjeldatud Lisas 5.
Kui Jane sai sel pühapäevahommikul aru, mis toimub, trükkis ta nii kiiresti kui suutis "Tee
tervisele" kolmeleheküljelise sisukokkuvõtte ära ja kirjutas siis väga lühidalt, kuidas ta kõik
selle sai. Me esitame tema kommentaarid järgnevalt koos mõnede näidetega kokkuvõttest, et
näidata, millega ta ""Tundmatu" reaalsuse" koostamise ajal veel tegeles. Seega on kõik, mis
ta seni tervisealase raamatu kohta on saanud kirjas ja valmis kasutamiseks, kui ta otsustab
kunagi selle uue ideega jätkata.
Praegu ma ütleksin siiski, et tal pole erilist soovi seda teha. Minul samuti mitte. Võib-olla
heidutab meid mõlemat mõnevõrra mõte, et me ei suudaks teadlikult piisavalt keskenduda
kahele niisugusele projektile korraga, isegi arvestades Jane'i ainulaadseid loomevõimeid,
mida me mõlemad hästi tunneme. Ma pean tõesti võimalikuks, et Jane edastaks ""Tundmatut"
reaalsust" ja "Teed tervisele" Sethi kaudu korraga ja jätkaks ka oma "tavalist" kirjatööd, sest
ma arvan, et tema võimete piirid on veel kaugel [kuigi, mida enam ta neid arendab, seda

136
paremini me õpime tundma inimpotentsiaali]. Praegu vormistab ta lõplikku varianti omaenda
teoreetilisest tööst meelteülesel teemadel, "Seiklused teadvuses".
Käesoleva lisa rõhuasetus on rohkem asjaoludel, mis ümbritsevad uue võimaliku raamatu
kokkuvõtte vastuvõtmist Jane'i poolt ning mitte selle sisul. Seetõttu ma esitan vastupidises
järjekorras kõigepealt tema märkused, milles ta kirjeldab seda saadud materjali vastuvõtu-
protsessi ning pöördun siis tagasi kokkuvõtte enda juurde.)
"Pühapäev, 10. märts 1974, kell 15.50.
Mul on pärast hommikusööki äkki olemas kogu uue raamatu materjal. Lugesin ajalehest
midagi sellest, kuidas haigusele keskendumine põhjustab valu, ning see meenutas mulle
mõningaid mu eile-õhtuseid mõtteid. Siis täna hommikul nõusid pestes tekkis mul tunne, et
kogu tervisealane raamat on seal või siin olemas. Läksin oma tuppa, sain peatükkide pealkir-
jad ja enam-vähem ka kokkuvõtte, aga ma ei tea veel, kuidas ülejäänut saada; mulle näib
peaaegu, nagu oleks see Sethi raamat, et ma vajan selle sissetoomiseks teda. Aga Sethil juba
on raamat pooleli! Ma tean, et see uus raamat on mulle ka väga praktiliselt kasulik, see õpetab
mind mu oma mallidest välja murdma.2 Tundsin selle raamatu mahtu ja vahetust, kuid olin ka
pettunud, et sain kirja panna nii vähe ja visandlikult – KUI SEE ON JUBA NIIKUINII OLE-
MAS. Kuid see on kindlasti muidugi seal ja mul on vaja see siia tuua. Tunnen end kahevahel
– mul on lõõgastus, tahan pikali heita, aga ka lootus, et kui ma lihtsalt siin ootan, siis raamat
purskub kuidagi nii või teisiti selgelt välja. Rob arvas, et see võib kuuluda ""Tundmatusse"
reaalsusesse", aga ma ei usu seda."
(Olles materjali veidi korrastanud, saan nüüd anda mõned näited 35. peatüki pealkirja-
dest Jane'i kokkuvõttest raamatust "Tee tervisele". Mõnikord on esitatud ka peatüki põhisisu.

Pühapäev, 10. märts 1974, kell 10.00

Haigus ja neuroloogiline eelarvamus
Mõtted ja tõekspidamised kui stimuleerivad ja suunavad võimalikud rakureaktsioonid.

Keha kui planeet

Selle ideede ja tõekspidamiste arheoloogia. Selle isiklik ettekujutus ajaloost, mis püsib
elavana rakumälus ja millel põhineb keha praegune olevik. Eelarvamuslikud ametlikud
ajalood.
Haiguste nimetamine kui kogemuste struktureerimine alalisteks seisunditeks ja sotsiaalselt
tunnustatud organisatsioonideks

Meditsiini ja ravi kasutamine haiguse põlistamiseks

Haiguse tunnistamine üldsuse poolt. Haigla kui sotsiaalne institutsioon

Haigus kui koondumisviis – kogemuste organiseerija

Ümberpöördumine, armastus jm alternatiivsete organiseerijatena

Kogemuste organiseeritud struktuuri vajalikkus

Kui see kaob, võib see asenduda enne uue kujunemist haigusega

Erutushaigused, mis pakuvad vajalikku stressi

Ego teadvuse praegune areng ja miks me selles seisundis oleme

Seosed tervise ja haigusega

137
Kriisipunktid, eneseravi mehhaanika ja psüühhe. Võltskaastunne
Patsient sageli ei soovi paraneda ja arst teab seda

Haiguse loovad aspektid

Probleemi sümptomitega asendumise etapid

Lapsepõlve ja vanaduse haigused

Noorte skisofreenia ja seniilsuse seosed. Laps püüab projitseerida sisemist reaalsust
väljapoole ja välised struktuurid osutuvad tema jaoks liiga väikesteks.

Väljapääs haigusest?
Pealkiri või peatüki pealkiri? Ei, see on negatiivne. Ütleksin positiivsemalt: "Tee tervi-
sele". Tunne, et see võib olla "Isiklik reaalsus number kaks".

Kui Jane oli oma kokkuvõtte ja kirjelduse lõpetanud, siis ta magas mitu tundi. Ärgates ta
ütles mulle, et ta mäletab, et sai eelmisel nädalal kahes unenäos uue võimaliku raamatu kohta
vihjeid. Ta oli need unenäod nagu tavaliselt üles kirjutanud, mõeldes, mille poolest need või-
vad tähtsad olla, kuid oskamata neid seletada: "Aga see materjal ei lähe "Seiklustesse", mär-
kis ta pärast üht niisugust unenägu, sest ta oli mõelnud kõigepealt sellele võimalusele.
Jane oli koostanud oma kirjelduse nii kiiresti, et mul tekkis pärast selle läbilugemist mitu
küsimust. Kirjutasin meie selleteemalise vestluse tol pühapäeva õhtul üles. Jah, ta oli olnud
"Tee tervisele" vastuvõtmise ajal muundunud teadvuseseisundis, "tõesti joovastuses" – nii
selle kokkuvõtte läbitulemise kui ka protsessi kirjelduse üleskirjutamise ajal. Ei, ta polnud
kuulnud Sethi ega tundnud tema kohalolekut selle toimumise ajal; ta oli lihtsalt aru saanud, et
kui ta otsustab raamatu koostada, on tal Sethi abi vaja. See polnud seotud ka ""Tundmatu"
reaalsusega". "Kirjutasin tervest raamatust nii palju üles kui jõudsin," ütles ta, "kuid ma
teadsin, et see, mis ma sain, polnud midagi võrreldes sellega, mis seal oli. Kui ma oleksin
saanud kohe kõik selle välja öelda, oleks see kohe tehtud olnud – see mulle pettumuse valmis-
taski. Kui ma olin muundunud seisundis, siis ma tunnetasin mitte ainult selle raamatu füüsilist
mahtu, vaid isegi selle sisu. See sisu oli vahetult kättesaadav. Ma ei oska öeldagi, kui pettu-
nud – kui blokeeritud – ma end siis tundsin.
Vaatame, kas "Tee tervisele" kohta areneb midagi.)

MÄRKUSED: Lisa 7

1. Vt "Isiklikus reaalsuses" 648., 657. ja 673. seanssi vastavalt 12., 15. ja 21. peatükis.
2. 679. seansi 8. märkus näitab taas, miks Jane tunneb, et "Tee tervisele" võiks ka talle kasulik
olla.

LISA 8
(690. seansile)

(Seth hakkas rääkima traditsioonilise evolutsiooniteooria ja tema aja ning eksisteerimise

samaaegsust käsitlevate ideede vahel tekkivast dilemmast varsti pärast käesolevate seansside
algust 1963. a lõpus. Ta arutles selle duaalsuse üle väga intrigeerivalt 45. seansil 20. aprillil
1964:)

138
 Psühholoogilise reaalsuse väärtustekliimat võib võrrelda ookeaniga, milles sisaldub kogu
teadvuse olemine. Saab sukelduda erinevatele tasanditele, kus on erinevad eluvormid, mis on
erinevad ja võõrad, kuid vaatamata sellele omavahel seotud ja üksteisest sõltuvad. Mulle
meeldib see analoogia ookeaniga, sest te kujutate siis ette pidevat voolu ja liikumist pealtnäha
ilma jagunemisteta.
Nii, nagu ookeanis on erinevatel sügavustel erinev temperatuur ning isegi veel ja ka floo-
ral ja faunal teistsugune värvus, nii toimuvad ka meie väärtustekliimas kvalitatiivsed muutu-
sed ja meeled oskavad neid muutusi projitseerida ja tajuda. Väliste meelte piiratuse tõttu tekib
moonutusi, kuid sisemised meeled1 ei moonuta. Sisemised meeled elavad otseselt meie väär-
tustekliima atmosfääris; nad näevad igavesti varieeruvatest maskeeringute (füüsilistest) must-
ritest ja nähtavate muutuste voolust läbi. Ka teie sukeldute mingil vähesel määral meie seans-
sidel sellesse väärtustekliima ookeani ja sel määral kui te suudate endalt maskeeringurõivad
ära heita, saate sellest kliimast tõesti teadlikud olla.
Vaja on siiski enamat kui vaid rõivad maha heita. Sellesse ookeani sukeldumiseks peate
ka füüsilise keha kaldale jätma. See ootab seal, kuni te tagasi tulete. Teie maskeeringumust-
reid võib võrrelda päikese ja varjude mustritega pidevalt liikuvatel lainetel. Senikaua, kui te
seda mustrit meeles peate, te loote seda ja see on olemas. Kui te pöörate hetkeks pea kõrvale
ja vaatate siis kiiresti tagasi, võite näha ainult lainet. Teie maskeeringut ja teie maailma loob
teadlik koondumine ja alateadlik keskendumine. Kui pea vaid hetkeks kõrvale pöörata, saate
näha, mis on pealtnäha käegakatsutava mustri all. Meie väärtustekliima ookeani sukeldudes
saate te sukelduda oma maskeeringusüsteemi alla ja näha seda ülespoole vaadates suhteliselt
vundamendita enda kohal ujumas, kusjuures seda liigutavad, kujundavad ja suunavad tuulest
või tahtest tekkivad nihkuvad illusioonid ja alateadliku keskendumise ja nõudmise jõud.
Kuid ka need maskeeringumustrid peavad järgima sisemise universumi põhireegleid ja
neid peegeldama, kasvõi moonutuslikult. Nii saab väärtuste avardumisest taaskehastumine ja
evolutsioon ning kasv. Nii järgitakse sisemise universumi kõiki teisi põhiseadusi igal tasandil
ja neid peegeldavad kõik spektrid alates kõige pisemast kuni kõige hiiglaslikumani.
Keskendudes oma maskeering-universumile, saate te eristada vaid moonutuslikku mustrit
ja te tuletate sellest mustrist oma ettekujutused põhjuslikust seosest, minevikust, olevikust ja
tulevikust ning paisuva universumi laienemisest...

MÄRKUSED: Lisa 8

1. Vt "Sethi materjali" 19. peatükki.

LISA 9
(690. seansile)

(Selle lisa sisu koos lühikese kirjeldusega sumari keele kasutamisest Jane'i poolt tuli läbi
kuu jooksul pärast 690. seansi toimumist.
16. aprilli ESP kursusel palus üks õpilane Sethil kommenteerida "mees- ja naissoo erine-
vusi [inimolenditel], nagu meie neist aru saame". Seth vastas sellele pikalt. See valgustas sel-
gelt tema selle seansi materjali, nagu võib näha ka katkendist, mille ma siinkohal esitamiseks
koostasin. [Kursusel juhtub seda mõnikord: Seth arendab raamatu informatsiooni edasi või
käsitleb seda teisest vaatepunktist; see omakorda tekitab meis Jane'iga soovi näha selle
materjali kasutamist raamatus.])

139
 Kogu aeg on samaaegne (ütles Seth kursuselosalejatele) ja samuti esinevad mees- ja nais-
sugu samaaegselt.
Kõigi religioonide hulgas, mida te ametlikult pole oma ühiskonnas aktsepteerinud, on üle-
kaalus teie mõistes naiste religioonid. Need rahvad ei teinud läbi tööstuslikku arengut, sest
nad olid liiga hästi teadlikud oma osast looduses. Nad ei suutnud seda tükeldada.
Teie ettekujutused seksuaalsusest järgivad seega nii teie religioone kui ka teie teadusi, sest
teie olete need mõlemad loonud. Kuid te teate alati, mida te teete, ja maakeral ning teie olemi-
ses ja teie hinges on oma tsüklid. Ning seetõttu te tegelete praegu enda taasühendamisega ja
sõna "inimsugu" tähenduse otsimisega. Teile selgub individuaalsuse tähendus, mis on palju
tähtsam sõna, kui te arvate, ja kui te sellest tähendusest aru saate, siis teie enda individuaalsus
väljendab selle loomulikul kujul. Olenemata sellest, missugused sõnad teie kogemus on sugu-
poolte rollidele omistanud, olete te täielik inimolend. Kui saate aru teadlikust ja alateadlikust
meelest, siis teil seksuaalsusega enam probleeme ei ole.
Ma selgitan teile seda lihtsalt põhimõtteliselt ja loodan, et igaüks teist mõtleb selle ise
läbi, näeb seoseid ja mõtleb neile. Ja mida te praegugi enda ees näete? Naist või meest? Te
näete inimolendi ja isiksuse vahemikku, mis trotsib traditsioonilisi ideid seksuaalsusest ja
teadvusest – mis trotsib kõiki teile edasi antud ettekujutusi ja mis kutsub teid kõiki otsima
oma-enda olemuse reaalsust.
Teie seksuaalsus on koondamispunkt ja see on kõik. Neile teie seast, kellele on vaja see
välja öelda, ma ütlen: naine on sama intellektuaalne kui mees. Mees on sama intuitiivne kui
naine. Te valite oma seksuaalse koondatuse teataval põhjusel. See põhjus on teadvuse paindli-
kkusega rohkem seotud kui te praegu sellest aru saate. See on seotud agressiivsuse ja passiiv-
suse tõelise olemusega,1 mille te olete lasknud ununeda... Sünd on agressiivne kogemus. Pas-
siivsus põhineb loomuliku agressiivsuse rõõmsal äratundmisel. Selleks, et edasi kantud saada,
peab igaüks teist olemas endas väga kindel. Võimaldamaks endale teie mõistes passiivsuse
luksust, peate omama usku oma reaalsuse ja jõu olemusse. Muidu passiivsus hirmutab teid
üdini.
Mõelge oma ettekujutustest oma seksuaalsuse kohta seoses oma ideedega oma olemisest
ja teadvusest. Rühmitage oma ideed ümber, nii et te mõtleksite seksuaalsusest automaatselt
seoses oma religioonide ja teadustega. Te olete seostanud sõna "naissugu" alateadvusega,
sellal kui te püüdlesite selle poole, mida te peate nüüd enesekesksel alusel põhinevaks tead-
vuseks. Selles, mida ma ütlen, on rohkem, kui te praegu aru saate. Te keegi ei saa oma
seksuaalsuse tõelist tähendust kätte enne, kui te pole aru saanud oma religioossest ajaloost.
Mõelge oma meeles oma mälestused läbi. Püüdke olla endaga aus nende varajaste kogemuste
suhtes, milles te sundisite end käituma teistmoodi kui te ise oleks käitunud, sest täiskasvanud
olid nii käskinud... Püüdke parem aru saada omaenda individuaalsuse ilust ja ainulaadsusest,
projitseerimata teisele sugupoolele – ükskõik kummast soost te ise olete – neid võimeid ja
omadusi, mis te kardate endal olevat, ning projitseerimata neile neid võimeid ja omadusi,
mida te endale sooviksite, kuid kardate mitte omavat.
Igaüks teist peab avastama, mis seksuaalsus on kõigis selle aspektides ja seostama seda
oma teadvuse ja oma olemise olemusega. Vastused peavad tulema seestpoolt. Teie ees on
praegu teatavaid vihjeid ja märke. Kasutage neid. Ja teie kõik, kes te vaatate mind kui suure
loogilise mõtlemise märki (humoorikalt), mis on seega teie mõistes meessoole orienteeritud,
kuulake siis:
(Jane läks ilma vaheajata oma Sethi transist teise väga loovasse teadvuselaadi. Ta laulis
võib-olla viis minutit kursusele sumari keeles,2 mis on transi keel, mille ta omandas mõned
aastad tagasi. Olen tema sumarikeelsete väljenduste kvaliteeti alati kõrgetasemeliseks
pidanud. Iga laul on ainulaadne ja põnev, olgu see siis vaikne või võimas, meloodiline või
hingestatud; sageli on ühes edastuses need omadused kombineeritud, nagu ka sel õhtul.

140
Kursuselosalejad arutasid lühidalt seda laulu. Siis tuli Jane jälle sumari keeles läbi, kuid
rääkis seekord vestlustoonil. Kohe, kui ta lõpetas, tuli Seth tagasi:)
Te kuulete ja te ei kuule, kuid teie sisemised minad siiski kuulavad ja kuulevad. Teile öel-
dut ei antud teile täpses inglise keeles, intellektuaalselt, lõikude ega lausetena. Teile antu viis
teid kokkupuutesse teie endi emotsioonidega – nii nendega, millest te olite teadlikud, kui ka
nendega, mida te kõik üksteise eest varjate. Ja (humoorikalt rõhutades) ma ei anna teile roh-
kem intellektuaalseid vihjeid!
Õpetajad kasutavad paljusid meetodeid ja seetõttu kasutame ka meie paljusid meetodeid.
Me oleme mees- ja naissoost, iidsed ja alati uued. Nagu ka teie!

MÄRKUSED: Lisa 9

1. Teiste "Isikliku reaalsuse" seansside seas vt 634. seanssi 8. peatükis ja 642. seanssi 11. peatükis.
2. Sumari on "teadvusepere", millega Jane kontakteerus esmakordselt ESP kursusel 23. novembril
1971. Meie Jane'iga oleme mõlemad sumarid. Jane kirjeldab kogu seda arengut "Seikluste" 7. ja 8.
peatükis. Mitmeid näiteid sumari keelest võib leida ka tema romaani "Ülemhing 7" 20. peatükis ja
Lisas. (Ja ma saan nüüd hiljem kirjutada, et Seth täiendab oma materjali teadvuseperedest tunduvalt
732. seansil ""Tundmatu" reaalsuse" III köites VI osas.)
3. Jane kirjutab ka sumarikeelset luulet ja saab seda inglise keelde tõlkida. Ta saab sama teha ka
oma sumarikeelsete lauludega, kui need on lindistatud, ja oma sõnalise proosaga, nagu ma seda nime-
tan. Hiljem, kui me arutasime sumari keele kasutamist tema poolt käesoleva lisa materjalis, küsisin,
kas ta saaks kirjeldada oma subjektiivseid tundeid seoses oma võimega minna nii kiiresti Sethilt suma-
ri keelele üle ja vastupidi.
"Ma ei oska tõesti midagi öelda," kirjutas ta, "ainult, et see muundumine on minu jaoks nüüd nii
ladus ja loomulik, et neid tundeid on hiljem raske – peaaegu võimatu – täpselt tabada. Arvan, et Sethi
energia tõukab mind sumari keelde, kui ta laulu alustab, nagu ta seda siin tegi. Tunnen lihtsalt suurt
energiat, mis läheb ühest 'lahtrist' teise."

LISA 10
(692. seansile)

(691. seansile vahetult järgnenud kahe nädala jooksul töötas Jane edasi teadmata kadu-
nud inimese otsingutega; vt selle seansi märkusi. Tal oli muuhulgas ka terve rida pikki
telefonikõnesid, tavaliselt hilisõhtul. Ta sai meelteülesel teel mitu tähelepanuväärset "taba-
must" ja tegi ka mõned vead – kuid mõtles lõpuks, et tema poolt demonstreeritud võimed
sattusid sageli vastuollu sellega, mis meie ühiskonna õpetuste kohaselt on inimtegevuses
võimalik. Jane ütles mulle, et ta ihaldas vahel selgelt, et teised selles loos osalejad temast aru
saaksid: kuid tema osalemine selles tugevdas oluliselt tema usku, et ta teab, mida ta suudab
teha. Ja Seth, kommenteerides otsinguid nende toimumise ajal väga lühidalt, märkis ühele
teisest linnast pärit külaliste grupile, et Jane püüab selliselt oma meelteüleseid võimeid ise-
seisvalt kasutada; ning et see kindlustunne, mis ta oma pingutuste läbi saavutab, on talle pal-
ju väärtuslikum kui see, mida ta võiks saada, kui Seth ise "kogu töö ära teeks".
Kogu selle episoodi lõpetuseks tahaksin valgustada Jane'i tundeid ja muresid seoses teis-
tepoolse arusaamise vajamisega veel kahe nurga alt:
1. "Mõnikord," ütles ta mulle hiljuti, ning selles polnud kübetki üleolekut, "tekib mul ini-
mestegrupiga rääkides – näiteks reede õhtul, kui see võib olla või ka mitte olla seotud meelte-
ülese materjaliga – imelik tunne, nagu tegutseksin ma korraga üheksal-kümnel tasandil: oma-

141
vahel, vähemalt minu ja teiste toasviibijate vahel vahetatavad tähendused ja arusaamad on
kõik nii erinevad. Need inimesed ei saa kuidagi teada, kuidas ma mõningaid nende ütlusi
tõlgendan. Ma arvan tõesti, et ma olen sellest palju teadlikum kui nemad, juba selle tõttu,
mida ma suudan teha – aga ma ei saa seda seletada igaühele, kellega ma räägin. Pole aega.
Ja see oleks liiga väsitav."
2. See märkus lisati kaheksa päeva pärast. Ühes isiklikus materjalis, mis me saime pärast
694. seanssi 1. mail 1974, ütles Seth osaliselt:)
Ta (Ruburt) oli kohustatud ja otsustanud uurida reaalsuse olemust.1 ...Ta tahtis end kaits-
ta, kuni tal pole veel piisavalt teadmisi, et teada, mida ta teeb. Ta kardab inimeste kergeusk-
likkuse pärast ja nende ebausud lausa kohutavad teda – nagu ka sind, Joseph (nagu Seth mind
nimetab). Tõepoolest, kui Ruburt sai teadlikuks sellest vähesest, mis on teada, siis ta imetles
oma julgust. Tal polnud kelleltki õpetusi küsida. Ma oleksin võinud teda veelgi aidata, aga ma
[kuulusin ise sellesse, mida ta uuris]...
(Seth jätkas:) Ta hakkas ka nägema ühiskonnas kaht poolust: üks on väga traditsiooniline
ja suletud, milles teda peetakse šarlataniks; ja teine on ihaldav, kuid kergeusklik, valmis usku-
ma kõike, kui see vaid lootusi annab, ja milles tema tegevust vääriti tõlgendatakse, ning see
[näiks] temale petislik... Ta pidi looma endale mingi vahepealse pinna... et luua sild nende
intellektuaalideni, kes kahtlesid, kuid säilitada siiski teatavat vabadust ja spontaansust, et ula-
tuda nendeni, kes on teises otsas. See nõudis manipulatsioone, mis on igasugusele isiksusele
väga rasked teostada, ja pidevat kontrollsüsteemi.
(Ma tean, et juba nende võimete olemuse tõttu, mida Jane on otsustanud selles elus aren-
dada, osutuvad niisugused manipulatsioonid talle alati vajalikeks. Ja need on rasked.)

MÄRKUSED: Lisa 10

1. Mõningaid Jane'i kokkupõrkeid reaalsusega uuritakse kohati minu sissejuhatavates märkustes ja

Lisas 1.

LISA 11
(698. seansile)

(Pealkiri "Imeteod" tuli Jane'ile esmakordselt, kui ta istus eelmisel reedel, 17. mail, oma
laua taga. Ta mõistis kohe, et see on seotud erakordsete unenägudega, mida ta hakkas selle
kuu algul nägema. [Neid on seni olnud 33 ja neid tuleb peaaegu iga ööga juurde. Ma olen
neid viimasel ajal märkustes vaid maininud – ainult 696. ja 698. seansil, kuid Sethil on olnud
nende kohta isiklikus materjalis palju öelda.] Paljud unenäod on olnud üsna pikad ja keeruli-
sed. Ma ütleksin, et mõned neist on omamoodi klassikalised; Jane'i enda sümboolika illust-
reerib kaunilt seda, kuidas unenäod võivad aidata väga reaalsetest isiklikest probleemidest
aru saada ja neid lahendada. Kogu see tema öine seiklus on väga praktiline ja seda tasuks
eraldi põhjalikult uurida.
Jane kirjutas imetegude idee kohta intuitiivse ettekande, niipea kui ta selle pealkirja sai;
sellele kulus kaks ühe reavahega masinakirjalehte. Ta oli andmeid üles kirjutades "veidi
muundunud teadvuseseisundis". Järgnevad katkendid tema tööst näitavad tema igapäevase
tegevuse aluseks olevat ühtsust; sest ta arvab, et tema unenäokogemused, ""Tundmatu" reaal-
sus" ja "Imeteod" – kui tuua vaid hiljutisi näiteid – on omavahel nii seotud, et oleks praktili-
selt mõttetu püüda neid eraldada.

142
 Me näeme ka loomingulisi seoseid selle vahel, kuidas Jane koostas sel kuul "Imeteod" ja
märtsis raamatu "Tee tervisele" kokkuvõtte, nagu kirjeldatud Lisas 7: ta lõi ja edastas ka
viimase raamatu dissotsieerunud seisundis. Ja ta ei tea, nagu ka "Tee tervise" puhul, kas ta
"Imetegusid" kunagi üldse jätkab. Valitud katkendeid "Imetegudest":)
"Loov väljendus, alates selle intuitsioonisädemest kuni materialiseerumiseni, peegeldab
meie isiklikes reaalsustes universumi kunagist [ja praegu kestvat] pidevat loomisviisi.
Imetegudes – vahetult tavalise teadvuse allajäävates sisemistes kogemustes – on sündmu-
sed teistes järjestustes.1 Sõna otseses mõttes kogu loovuse materjal (miniatuuris).
Unenäomaterjali reaalseks saamise viisid, sellega kaasnevad protsessid, on samad, mille
kaudu universum ise meie vaadete ja kogemuste jaoks materialiseerub. Universum on teadvu-
se teatavat liiki koondatuse tulemus; selle materjal, aine, kerkib esile sisemistest imetegudest
– millesse kuuluvad meie kõigi isiklikud imeteod.
Kui me saaksime tõeliselt aru, kuidas unenäod tekivad, ja võimaldaksime endal unenägu-
de tasandeid uurida, siis me näeksime, kuidas universum kujuneb. See on meie individuaalse-
te ja ühiste unenägude kollektiivne loominguline tulemus... Meie maailm on mõnedele teist
liiki teadvustele unenäotasand; seega on see mõnes mõttes ühine ja saab olla kokkupuute-
punktiks.
Seth hõlmab paljusid niisuguseid punkte ja ilmub teiste unenäotasanditele nende isikliku
sümboolika tasandil. Ma pole veel jõudnud unenäokogemuste sügavamale tasandile, kus ma
saaksin teda otseselt kohata. Transitasanditel me lõikume, kuid ei kohtu. Seda Sethi-Jane'i
lõikumist transis esineb ka unenägudes, kui neis toimuvad raamatuseansid. Mõnikord on küll
ka teatavat eraldatust, näiteks kui ma olen teadlik, et Seth mulle materjali annab... Seth on aga
iidne tervikolemus. Kui ta tuleb minu unenägudesse, toimub automaatne lõikumine, seepärast
ma pole temast eraldi teadlik.
...selleks, et teda isiklikult kohata, olen pidanud minema teisele tasandile. Proovisin seda
kord teha ja hakkasin kartma.2 Selles kohas, kuhu ma seal jõudsin, Sethi ei tuntud. Ta võib
olla jagatud ära mitme "vaimjuhendaja" vahel; tema reaalsus tõlgenduks või tuleks läbi selli-
selt...
Teised teadvuseliigid saavad oma kogemusi teistsugustelt 'tasanditelt'; me kohtame nii-
suguseid teadvusi sageli unenäoseisundis ning tõlgendame nende tegusid siis väära sündmuste
järjestuse järgi... meie oma maskeering-süsteemi3 järgi... meie kehad on vaid meie teadvuste
füüsilise osa fookused... Mu viimased unenäod annavad mulle pildi mittefüüsilistest sisemis-
test imetegudest..."

MÄRKUSED: Lisa 11

1. Vt "Seiklused teadvuses" 15. peatükki.

2. Jane'il on veel avaldamata kirjeldus sellest, mis juhtus, kui ta hakkas Sethi meelega otsima. Tal
ei ole siiski mingit konkreetset põhjust, miks ta selle tegemata on jätnud, ja ta arvab, et ta võib kirjel-
dada oma meelteülest teekonda ühes oma raamatutest.
3. 688. seansi 2. märkuses tsiteerisin lühidalt Sethi sõnu selle kohta, missuguse tähenduse ta omis-
tab sõnale "maskeering" (1970. a). Selle kasutamine siin Jane'i poolt tema enda materjalis oli aga üsna
ebatavaline ja viis meid tagasi selle korrani, mil me seda Sethilt esmakordselt kuulsime 16. seansil 15.
jaanuaril 1964.
Mittefüüsiline põhireaalsus, ütles ta meile siis, on "nagu mingi kameeleoni taoline loom, kes pide-
valt maskeerib oma tõelist välimust, võttes endale metsas oma lähema ümbruse [või maailma] väliseid
ilminguid..." Ja nii väljendus see ürgne elujõud füüsiliselt meie keskkonnana.
Neil esimestel seanssidel sai "maskeering" meile tuttavaks sõnaks ja me pidasime seda Sethi ees-
märkide täitmiseks suurepäraseks – kuid imelik, et ta on selle sõna suures osas oma sõnavarast välja
jätnud, olles seda viimastel aastatel vaid aeg-ajalt kasutanud.

143
 Lühike epiloog

Alustasin seda teksti varsti pärast I köite jaoks sissejuhatavate märkuste kirjutamist 1976.
a suvel.
Seega on ""Tundmatu" reaalsuse" II köide juba valmimas. Seth lõpetas omalt poolt teise
osa enam kui aasta tagasi ja ma olen sellest ajast saadik hoolikalt üle vaadanud oma esialgseid
märkusi selle kohta; olen need peaaegu kõik ümber kirjutanud (sageli ka mitu korda), püüdes
anda neile enda arvates täpselt õiget sõnastust. Kui keegi on huvitatud Sethi-Jane'i poolt
""Tundmatu" reaalsuse" koostamise täpsemast mehhanismist, eriti mis puutub ajalistesse as-
pektidesse, siis seda on kirjeldatud minu sissejuhatavates märkustes. Kuid ma arvan isiklikult,
et nende märkuste kõige olulisemaks osaks on Jane'i panus neisse, milles ta käsitleb oma
subjektiivset suhet Sethiga.
II köitest võib leida paljugi head. Ma saan võib-olla lugejaid intrigeerida, kui annan siin-
kohal Sethi pealkirjad selles sisalduvale kolmele osale. Need osad on ehk I köite kolmest
osast mõnevõrra pikemad ja on ka üsna keerulised.

IV osa: Uuringud. Psüühhe uuringud seoses selle isikliku eluga ja liigi kogemustega.
Võimalikud reaalsused isikliku kogemuse kulgemisega. Isiklike kogemuste
seosed inimese "varasemate" ja "tulevaste" tsivilisatsioonidega.

V osa: Kuidas rännata "tundmatusse" reaalsusesse: pisikesed sammud ja hiiglaslikud

sammud. Pilguheidud ja otsesed kohtumised.

VI osa: Taaskehastumised ja teisikud: "minvik" nähtuna läbi teadvuse mosaiikide.

Pealkirjad saavad muidugi vaid vihjata sellele mahukale materjalile, mis nende taga pei-
tub. Kuid nagu Jane ütles entusiastlikult, kui me arutasime, missugusest kohast ""Tundmatu"
reaalsuse" kuus osa pooleks jagada: "I köide annab üldtausta ja informatsiooni, millele tugi-
nevad II köite harjutused ja meetodid." Siis tuletas ta mulle meelde Sethi viimaseid ridu selle
esimese köite jaoks (antud 704. seansil pärast kella 23.05 lõppenud vaheaega) ja ma soovitan
lugejal see materjal nüüd üle vaadata.
Seega räägib Seth IV osas lähemalt TÜ ja EE-üksustest, rakuteadvusest, vanaaja inime-
sest, evolutsioonist, kosmosereisidest ja teistest näiliselt põhjalikult erinevatest küsimustest,
kui ta arendab jätkuvalt edasi oma teesi, et "liik on bioloogiliselt võimeline toime tulema eri-
nevate ajaliste järjestustega, manipuleerides samal ajal ühe konkreetse ajakava piires". Luge-
jal soovitatakse püüda kogeda omaenda "tundmatut" reaalsust unenägude uurimise ja prakti-
liste harjutuste kaudu ja püüda rännata meelteüleselt teistesse reaalsustesse. Jane ise rändab:
kirjeldatakse "meelteülest raamatukogu", mida ta õpib teatavas muundunud teadvuseseisundis
külastama, ja mil viisil see raamatukogu on seoses tema raamatu "Seisukohad meelteülese
suhtes" (mis ilmub 1976. a sügisel) sünniga.
Üks Jane'i varasemaid rände läbi muundunud teadvuseseisundi toimus 1972. a septembris
ja selle tulemuseks olid esimesel seansil tema ainulaadsed "aeglased" ja "kiired" helid ning
seejärel informatsioon valgusest kiirematest osakestest, mustadest aukudest, valgetest auku-
dest ja "surnud" aukudest. Kogu see episood on esitatud ühes IV osa lisas. Ühes teises lisas
ma uurin Jane'i ja Sethi vahelist suhet, kasutades paljusid tsitaate varem avaldamata seanssi-
dest.
Lisaks muule V osas antud informatsioonile annab Seth ka üsna palju materjali, mis on
mõeldud aitamaks lugejat jõuda meelteüleste rändudeni; sellega on seotud tema seanss unenä-
gudest ja unenägude fotograafiast. Ta toob ka veel praktilisi harjutusi ja käsitleb keelt, indivi-

144
duaalsust, füüsikat ja mõningaid minu oma taaskehastumise kogemusi. Jane'i algatusel antak-
se informatsiooni "maailmavaadetest", koos näidetega: Seth defineerib seda kontseptsiooni
"vaatena reaalsusele", mis püsib meist igaühe surematus meeles, väljaspool aega ja ruumi
oleva "elava pildina", mida ka teised saavad tajuda. Seth pakub olulist materjali ka oma "tei-
sikute" teooriatest. Ta selgitab põhjalikult, kuidas me elame korraga mitut elu, kuidas "suurem
mina 'jaguneb', materialiseerudes kehas mitme indiviidina, kellel on täiesti erinevad taustad –
kuid igaüks neist on siiski alustanud samasugust loovat üritust." (Ja ma saan siin tõesti kirju-
tada, et teisikud vahel ka kohtuvad.)
VI osas arendab Seth suures osas edasi V osa materjali. Vältimatult tuleb läbi ka uut infor-
matsiooni, mis on ka tema soov. Näiteks tema ideed taaskehastumisest ja teisikutest viivad
ühe teise põhikontseptsioonini – selleks on "teadvusepered", nagu ta neid nimetab. Sumari
pere, kellega meie Jane'iga soovime seotud olla, on üks neist. Seth nimetab kõiki neid peresid,
kirjeldab neid ja näitab, kuidas iga pere iseärasused teiste perede omadega haakuvad. Seega
moodustub meie maailm, nagu me seda tunneme, teadvuseperede kombineeritud tegevuse
tulemusena.
VI osas sisaldub ka lugu sellest, kuidas me Jane'iga otsisime "mägimaja", mille me ostsi-
me ja millesse kolisime enne ""Tundmatu" reaalsuse" viimase osa lõpetamist. See materjal
sobib suurepäraselt II [III] köite lõppu. Meile Jane'iga olid meie majaotsimisseiklused väga
põnevaks reisiks läbi võimalikkuste keerulise sasipuntra. Sethi informatsioon ja minu enda
märkmed kirjeldavad omavahel seotud, kuid siiski spontaanseid meelteüleseid ja füüsilisi seo-
seid, milles igaüks meist oma soovi kohaselt liigub; need näitavad, kuidas teadlik arusaamine
niisugustest teguritest, millest mõned võivad pärineda isegi lapsepõlvest, võivad olla igapäe-
vases praktilises elus väga kasulikud. Nagu Seth märgib 742. seansil 16. aprillil 1975, VI
osas: "On selge, et kui te kolite ühest kohast teise, siis te teete ruumis muudatuse – kuid te
muudate ka aega ja te panete liikuma teatava psühholoogilise impulsi, mis ulatub mõjutama
kõiki, keda te tunnete... Niisuguseid sõnumeid kohatakse sageli unenäoseisundis. Tühjad ma-
jad on meelteülesed tühjused... mis ihaldavad saada täidetud. Kolides te liigute oma individu-
aalsuse teistesse osadesse."

Robert F. Butts
September 1976

Autorist

JANE ROBERTS sündis 1929. a ja kasvas New Yorgi osariigis Saratoga Springsis, kus ta
õppis Skidmore'i Kolledfis. Lisaks luule, lühijuttude, lastekirjanduse, romaanide ja metafüü-
sika alaste teoste kirjutamisele kuuluvad tema tohutult populaarsete ilukirjandusväliste teoste
hulka: "Sethi materjal", "Seth kõneleb", "Isikliku reaalsuse olemus", "Psüühhe olemus",
"Seiklused teadvuses". Jane Robertsi Sethi raamatud on jõudnud miljonite lugejateni. Jane
Roberts suri 1984. a. Tema abikaasa Robert Butts on kunstnik ja elab New Yorgi osariigis
Elmiras.

145
Käesolevas raamatus avab Seth meie meele erinevatele reaalsustele, milles me
samaaegselt elame... ja ta selgitab „mina“ ning alalist isiksust, mis jäävad meie-
ga elust ellu... Ta uurib meie sageli seletamatut viha ja kirgi, mis häirivad meie
suhteid vanematega, õdede-vendadega, armsamate või abikaasadega – ta aitab
selgitada, et need tunded on sageli seotud sündmustega, mis pärinevad teistest
eksistentsidest. Kasutades unenäoseisundit ukseavana kõrgemasse teadvusesse,
õpetab Seth meid aru saama „tundmatust“ reaalsusest meie teistest eludes, muu-
tes selliselt meie „tuntud“ reaalsuse tähendusrikkaks ja reaalsemaks.

TEIE KEHA ON ÜKS VÕIMALIKEST KEHADEST.

See on üks „arengusuuna“ tulemus, mille teie konkreetne maine isiksus ke-
has võis valida. Kuid ka kõik teised võimalikud arengusuunad on olemas.
Nad on olemas samal ajal, kuid igaüks neist mõjutab samaaegselt ka kõiki
teisi. Siin on tegelikult palju enam vastastikuseid mõjusid, kui te arvate, sest
te pole harjunud neid otsima. Mida enam te püüate alal hoida ametlikult
aktsepteeritud ettekujutust minast traditsioonilises mõttes, seda enam te
muidugi välistate igasugust prognoosimatust...

Te keegi ei saa oma seksuaalsuse tõelist tähendust kätte enne, kui te

pole aru saanud oma religioossest ajaloost. Mõelge oma meeles oma
mälestused läbi. Püüdke olla endaga aus nende varajaste kogemuste
suhtes, milles te sundisite end käituma teistmoodi kui te ise oleks käitu-
nud, sest täiskasvanud olid nii käskinud... Püüdke parem aru saada
omaenda individuaalsuse ilust ja ainulaadsusest, projitseerimata teise-
le sugupoolele – ükskõik kummast soost te ise olete – neid võimeid ja
omadusi, mis te kardate endal olevat, ning projitseerimata neile neid
võimeid ja omadusi, mida te endale sooviksite, kuid kardate mitte oma-
vat.

146